Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tere, FS. Tere. Keda sina viimati lugesid? Ma lugesin viimati, ma ei mäletagi täpselt, kummas järjekorras, aga ma lugesin viimati üle kahte Vahur Afanasjevi raamatut, mida ma olen mõlemad küll juba varem lugenud, aga ma lugesin neid ja ja ma arvan, et, et nendest on tõesti põhjust rääkida ka. Ja need raamatud on siis luulekogu katedraal Emajões ja lühiromaan kastraathantaariast. Üks põhjus, miks miks ma hea meelega räägiksin, ongi see, et, et nad mõlemad on sellised teosed, mida ma täitsa soovitaksin lugeda ka sellistel inimestel, kes muidu võib-olla nii väga luulet ei loe õiges muidu uuemat või siis kaasaegset eesti proosat ei loe. Ma arvan, et nendes raamatutes on midagi sellist, mis võiksid ka ka selliseid inimesi kõnetada. Lisaks sellele minu enda sisetundele. Ma olen ka kohtunud mõne inimesega, kes on päris hästi kursis Vahur Afanasjevile loominguga auraphanese kirjandusliku loominguga, siis aga kes muidu ei ole eriti kaasaegse eesti kirjanduse noh, suured huvilised. Kindlasti mitte asjatundjad. Muidugi, ma ei taha nüüd sellega väita, et Vahur Afanasjev oleks need kõige tuntum elav eesti kirjanik, loomulikult temast tuntumad on mitmedki vanemate generatsioonide autorid või, või niisugused kirjanikud, kes on kõmupressis kuidagi laineid löönud, aga noh, see ei olegi antud juhul üldse tähtis. Alustuseks ma paari sõnaga teeksin juttu Vahur Afanasjevi kirjanduslikust loomingust üldse, et kuidagi mingisugune raamistik paika panna. Sündinud on ta 1000 979. aastal Tartus ja kirjutamist alustas ta juba kooliajal. Aga siis ta kasutas niisugust nime nagu iidse jumal. Ja tema sõber, kelle nimi on Priit Salumaa, kasutas nime arstionu ja kahekesi nad moodustasid projekti nimega pipra fit ja hakkasid internetti oma tekste koos elas panema. Noh, need tekstid olid sellised võiks laias laastus öelda, et Mattima kutsi luule traditsioone jätkavad luuletused ja 98.-ks aastal oli siis Tiitsee jumala luuledebüütajakirjas vikerkaar. Aga peale seda, see tähendab, et alates esimesest raamatust on Vahur Afanasjev kasutanud autorinimena oma kodanikunime. Noh, siin vahele kõrvalepõikena võib öelda, et tegelikult sellised nimemängud ei ole talle siiski siiam Taani võõrad. Näiteks internetis, kus ta peab küll enda nime all vaimukad ravim teeb ta ka kunsti nime all alla Pugatšova. Ja tal on ühe mehe tänud või noh, võib siis öelda, et lausa kolm ühe mehe bändi ma ei ole päris kindel, äkki tal praeguseks hetkeks on neid juba rohkem neid bändi nimesid kogunenud, aga ma tean, et ta nimedalt Art kur lukku uulitsa ja kannibal elekter teinud muusikat olles siis ise vokalistiks kõikide instrumentide mängijaks. Siiski kasutades noh, aeg-ajalt ka selliseid külalismuusikuid. Vahur on teinud ka filme, aga nüüd selle teema siiski Lotataks ja tuleks tema kirjandusliku loomingu juurde tagasi. Vahur Afanasjevi debüütluulekogu kandiline maailm ilmus aastal 2000. Järgnesid jutukogu kanepi kirik 2002 ja luulekogu joontega viin aastal 2004 kaantega veensa kahemõtteline Pealkiri viin nagu jook või viin nagu üks Kesk-Euroopa linn. Pane kaaned ümber ja võta, kuidas tahad. No ma ei tea, võib-olla see on nüüd minu subjektiivne arvamus, aga, aga minu jaoks toimus kvalitatiivne hüpe paremuse poole tema nendesamade teostega, millest me täna pikemalt räägiks. Lühiromaaniga kastraat Maarjast, mis tuli välja 2005 ja luulekoguga katedraal Emajões, mis ilmus aastal 2006 ja kus on ka muide CD plaati vahel. Pärast seda on ta veel välja andnud. Jutustusega kaadrid otsustavad 2007 ja lühiromaani kosmos. Neil on ka päris lahedad raamatud, aga aga noh, nendest täna ei jõua rääkida. Niisiis lühidamalt On kastraatontaariast. Selle esimese peatüki esimene lõik kõlab sõna-sõnalt järgmiselt. Ühe enda jaoks tähtsam, lausa pöördelisi osta augusti lõpus. Taaba truup teada. Orgasm kestab pool tundi. Tööintervjuu ajalehe toimetusega klaasseinte vahel võttis topelt nii palju aega. Tulemus oli sama. Jõuti kuhugi, kus jätkusuutlikult virtsus virtsavesi. Ma leian, et see on ühe raamatu jaoks algus. Esiteks sellepärast, et ta ei jäta naljalt ühtegi, kui jätta ükskõikseks, aga samal ajal see ei ole ka mitte nii samal ajatatud pauk. Nii vormiliselt kui ka sisu poolest on see täiesti kooskõlas kõigega, mis seal raamatus järgneb. Ja millest siis mat, räägib peategelane kes kannab kummalist nimetatust odrakruupe. Ja muide, omapärased nimed on seal ka teistel tegelastel, näiteks on seal abilinnapea nimega Peeter Ast. Niisiis noormees nimega Taabak, ruup leiab tööd provintsilehes, satub seal igapäevase jaburuse totra rutiini ja Väikelinna intriigide keskele. Sündmused võtavad üha hullemaid pöördeid ja lõpp on päris ootamatu. On edasi antud vaimukalt, kaasahaarava stiilis, humoorikalt kohati satiiriliselt ja grotesksed. Ja seal raamatus ei puuduga isegi põnevuskeskkond on realistlik. Tüübid on värvikad ja tegelaste otsene kõne on samuti tõetruu ja isikupärane oskus panna erinevaid tegelaskujusid kõnelema erinevate häältega. See on üks joon, mille poolest Afanasjevi proosa eristub suurest osast eesti kaasaegsest kirjandusest. Kahjuks niimoodi, et mõne teise autori puhul võib tulla ette, et raamatus noor naistegelane moodustab lauseid nagu vana mees. Ja seda otseses mõttes Afanasjevi keel, Annauditav lause on hea. Lõiku ja peatükki on mõnus lugeda, ka ses osas asetub tema looming Eesti kaasaegses kirjanduses pigem ilusasse vähemusse. Ma ei tea, võib-olla see on looduslik anne, võib olla isikupära väljenduskirjanduslikus tekstis, aga võib-olla on see seotud ka kuidagi autori ajakirjandusliku kogemusega, sest jääb silma ajakirjandusliku taustaga, kirjanikel võib üldse täheldada keskmisest ladusamalt keelt. Aga paraku võib mõnega neist juhtuda, et sorava lobedasõnana laual jääb lugu kängu. Seda lugu kas õieti polegi või on ta ana lahja või lihtsalt banaalne. Aga mingil juhul ei käi see Afanasjevi kirjutatu kohta mõlemas lühiromaanis ehk siis raamatutes, kastraat, tontaariast ja kosmos samuti ka siis jutustades kaadreid, lugu, narratiiv ja lõpuks ka puänt. Kõigil kolmel juhul on see point ootamatu. Eriti ootamatult mõjub madise kosmoses. Võiks öelda, et neist teostest oponent mängu hoopis uuel tasandil. Tagantjärele tarkusena võib küll leida, et liited sellisele lõpule olid mõlemas tekstis juba eelnevalt sees. Aga see on tõesti kõigest tagantjärele tarkus. Kirjanik on riputanud. Püssi ja mitte ainult püssi, vaid ka kõik sinna juurde kuuluvaga, varustuse, kõigi silma alla seina peale. Aga teinud seda niimoodi. Auku, mis lõpus sellest püssist tuleb, seda vaevalt et keegi oskab ennustada. Üks mõte, mida Vahur Afanasjevi Loomingust rääkides tahaks veel rõhutada, on see, et Need lood on kirjutatud ilmselgelt mõnuga. Ja mõnus on neid ka lugeda selle tõttu, et siin ei ole seda tüütut kirjutamist kirjutamise pärast. Trumpiliku kirjanduse tegemist või soovi olla kirjanik, tegelane nii-öelda kirjandusväljal mida ka mõnikord mõne kaasaegse autori puhul on. Aga samas võib jällegi tõmmata Vahur Afanasjevi ja mitme teise kirjaniku loomingu vahele P-le, neid võiks päris mitmesuguseid tehani, paralleele võiks ka tegelikult tõmmata mõne režissööri filmidega, aga kui need mõned kirjanikud meelde tuletada, siis mingisugust hingesugulast võib leida Jaak leeri. Andrus Kivirähki absurdiga. Ja neist viimasega seob teda ka teatav ühiskonnakriitiline hoiak. Müüdoleeril on vähem. Ja samuti võib ka võrrelda vein õunapuu Eesti gootika, aga näiteks seda sama kastraationtaariast nagu õunapuu Eesti gootika, võtame selle siis kas jutumärkidega või ilma. Ka selles raamatus. Kastraadid Taarja ost on autor toonud meieni väikese Eesti asula tüüne pinnal toimivad sünged saladused muidugi õunapuu grotesk jah, groteskne kadesk ja Pito Resksed tegelaskujud on mõlema iseloomulikud, aga õunapuu grotesk on pigem romantiline, jõuliselt romantiline, romantiline Afanasjevi grotesk, kõige absurdsem matel ja ulmelise matel momentidel. Puurib sealt pigem realismi ja naturalismi sügavustesse. Kui neid paralleele luua, siis kindlasti ei tahaks jätta võrdlemata noh, just näiteks seda raamatut kastraator Maarjast kaasaegse vene postmodernistliku roosaga, Elleerin, Sorokin ja, ja kõik need teised Vegasest, kõik need teised, aga kindlasti Belleerin näiteks ka paadis on naturalism, ühiskondlik pila ja vaata ka roppused pikitud läbi müstika ja filosoofiliste või siis pseudofilosoofiliste ekskurssidega. Ja täiesti tüüpiline postmodernismi-ile on, on see võte, mida on aura Afanasjev selles roosade kaantega raamatus kasutanud, nimelt on siin mina toodud erinevates peatükkides Parts erinevaid anekdoote täies pikkuses. Ja kõige rohkem siis Borodsica ževski populaarseid anekdoote. Ja ma pean ütlema, et kõiki neist ei olnudki varem mujalt kuulnud. Aga siinkohal ja siis loeksin kaks tekstinäidet kõnelusest raamatust ehk siis Vahur Afanasjevi romaanist kastraatontaariast. Kuues peatükk. Ja päike ei. Ja päike ei tõusnud. Tõusis hoopis taeva kruvi jogurti talatvuda. Hommikune rektsioon tegi tuju heaks andes tunnistust säilinud ürgjõust. Taeva läks kusele, arutles, mis naistele hommikuse reaktsiooni ekviValendiks kõdisti jäigastamine tabanud, kelleltki tihanud küsida. Vannitoas minast langes matsakas krohvitükk. Paljastus autentne Hruštšovi aegne tuhaplokk, mille oli paika pannud ehitusbrigaadi juhataja Valeri Kubroovitš. Töömehed, kes Talle allusid polnud õieti mingeid mehed Maidioosse ja sõjakomissariaadi tahtel kõigist Nõukogude Liidu servadest kokku aetud vaata jõuk ehk nõukogude armee ehituspataljoni ajateenijad. 60.-te aastate alguses andis Joosse tahe ennast valeeringu proovitusele korduvalt tunda. Peatselt pärast mainitut ühe ploki paigaldamist tabasid tema pead ja õlgu lahti pääsenud ehitustellingud. Haiglaravil viibides tutvus soovitš vallalise met Aljonaga. Nad abiellusid. Perre sündis poeglaps, kellele pandi nimeks Dmitri. Poja esimesel sünnipäeval langes Rovitš taas ihusse tahte ohvriks. Ta jõi kolleegidega denatureeritud piiritust, hakkas Stalini rahvuspoliitikat kiitma ning sai tabureti löögi kuklasse. Haiglaravil viibides tutvusta järgmise vallalise mete õega ajas vuntsid ja kirjutas avalduse, milles palus ennast suunata tööle mõnda teise Nõukogude Liidu piirkonda. Avaldus rahuldati. Ravi lõppedes kolis valeeringu proovitš uue kaasaga Irkutskis. Toona pidas mitmeid abimehi, kuni veendus, et vastassugu koosneb eranditult idiootidest alkohoolikute, sest ka tema pojast Dmitrist kujunes alkohoolik. Dmitri Kubravitšil oli absoluutne kuulmine. Aastal 1990 moodustas ta teiste omasugustega ansambli delfinaarium ning püüdis rock summerile esinema pääseda. Festivali korraldaja Jüri Makarov viskastelfinaariumi tema kassetid prügikasti. Ohvitš lõi intellektuaalse rokkmuusika pühale üritusele käega. Õppis lennult selgeks California Bloom Yellow River Road to hell ja leidis vööd ning hakkas vabakutseliseks kvartsi muusikuks. See sobis talle hästi. Kuna nüüd said aru rahulikult juua nii tööl või tööst vabal ajal. Adroop veise linna jõudis ja kraavitüki kukkumist imetles oli Dmitri Rovitš ennast päris põhja joonud. Kõrtsibändid võtsid teda mängima vaid häda korral. Suviti hulkus kobroovitski varrega veiselina Jõhvi ja Narva turuplatsidel mängijas palasid nagu Panoscownieweetšera otsitšarna ja Katjuša ja Saaremaa vahis ning investeeris teenitud paanid kanget õlut sisaldavatest plastpudelitesse. Intellektuaalselt kalduvused Kubroovitši siiski säilisid, leides väljundi kärbseseente söömises ja kummiliimi nuusutamises. Kraavi lataka vallandamisega andis juhus märku, et rakendab taas enda tahet. Hetkel, kui tavakroop korteri uksest väljus. Et tööle minna, ei saanud Dmitri kogravitšisse uksest, mille taga paiknevat korterit kevadest saati oma koduks pidas. Kas siia tuunika basma, kellele korter? Paulus oli kujubroovitšist lõplikult tüdinenud ja uksele uue luku muretsenud. Lisaks Ma poetanud tutvumiskuulutuse üleriigilise leviga toetust ei lähe postkasti, milliseid, leides igas suuremas kaubandus etavates pilvedesse taevaservas sigines helendus. Koit. Jõudnud ele raudtee kesklinna piirkonda unustas Taabak roob Kraavile langemise igaveseks. Ehkki Talle oli see märgiks ette nähtud õige pea pidivaleeringu proovitši poolt 1962. aastal vallandatud ahel tema ellu lõikuma. Ja. Mõned leheküljed peatükist 19 Rami metailsed Kuid rammi metall-sed voldikuksed Kaaba kruvi selja taga sulgusid tundis ta suurt väsimust. Laupäevale omaselt leidus mitu tühja istekohta. Ta paistus ja hakkasid surisema. Ta oli päris palju käinud. Majad libisesid mööda, taba, viidutas silmi, jalad surisesid. Majad libisesid. Haigutus tuli peale. Taavo pilutas silmi, keegi müksas teda. Ime türa, mõtles taeva ja sirutas jalad välja. Majad libisesid mööda. Toidutas silmi. Keegi seisis talle liiga lähedal. Ta pööras pilgu trügija poole. Täiesti tavaline mees ei noorega, kuna meeldejäävate tunnusteta toova tahtis akna jälitamist jätkata. Kuid miski peatas teda. Tatakseeris meest hoolikamalt. Mehe endaga oli korras. Kui tema kaenla all ei oleks olnud nõnda veidrat eset. Ei uskunud oma silmi. Mees kandis kaasas täispuhutavad kummist lehma lehma kõrgust, turjast tõdeni oli umbes meeter. Kuigi natuke õhku oli lehmast välja jooksnud. Ometi selgesti, et elukas pole lastele mõeldud. Lelu lehma tagumises otsas roosatasid kutsuvalt kaks auku. Heit ja perseauk. Korralik pervert ikka, mõtles ta. Mees, pöördudes taeva, nägi, et seks, lehma võib ka suhu nikkuda. Vabandust, ütles pervert. Ta vaikis. Ma väga vabandan, ma tahtsin öelda. Ma ei ole tegelikult, et ma tegelikult ei tee loomadega neid asju. Arvanudki, poetas taeva. Ja muidugi ma lihtsalt, et teil ei tekiks valet muljet. Mul on seda tarvis hoopis muudel põhjustel. Ma võin teile seletada, on vaja, eks ole, juhmastada pelglikult. Vabandage mind. Aga ma ikkagi pean teile rääkima, te jää mind muidu uskuma, mees madalas häält, kummardus taevale lähemale. Vaadake, asi on selles maailma moodustavate kõikide aatomite hulk on tohutu, suur, tohutu suur, kuid ikkagi lõplik. Seetõttu on võimeline andma üksnes lõpliku arvu Bermutatsioone. Nii laevani tõrjuval häälel, kui vähegi oskas. Muidugi vabandage mind, ent see tähendab, et lõpmatus ajas peavad kõikvõimalikud Bermutatsioonid ammenduma. Universum peab end kordama, uuesti sünnitad emaüsast uuesti kasvataja luustik. Uuesti satume koos ja trammi uuesti raameldamine iga päev saabub teie ja minu uskumatu surmatund. Samasugust puhvi hapet, odrakruupe. Vahe oli vaid selles et üle-eelmise riide jalatsibrändi Nike logo juurde ei olnud kirjutatud Nike. See oli midagi muud, midagi peenemas kirjas. Tava pingutas silmi. Niitše. Siit raamatust võiks muidugi väga vaimukaid kohti päris noh, ikka väga palju leida, aga ei, kas ühtegi niisugust kohta ette lugeda, mis noh, kas päris puändi ära seletaks või mõnda muud vaimukad kokkukõla, mis võiks ennetada kellelgi mõnda meeldivat ootamatust, seda raamatut lugedes? Nüüd ma loeksin veel ühe Vahur Afanasjevi teksti näitaja, aga see juhatab sisse juba väga põgusa tutvustuse raamatule. Kindlasti vääriks raamat pikemat tutvustust aga suhteliselt põgusale luulekogu katedraal Emajões tutvustusele. Mu lehkav, Tartu raadio ja külmlaane jahve jahedus tuules metateistlik meetod. Trummi ja Eesti passi peksavad noorukid õhtuti kaubamaja ees, kui keegi ei näe seda, mis nende nina ees toimub. Tartlased, need on vaiksed inimesed, kes ei pea endast lugu, kes ennast ei austa, ei austaga ligimest. Katedraal Emajões vaikib. Niisiis kogu katedraal Emajões, kust pärines tekst selles luulekogus nagu nimestki, ilmselgelt Arusaadav, kõneldakse tartust. Aga kõneldakse Tartust, nii nagu seda luules tavaliselt ei tehta. Kunstiliste kujundite abil annab autor edasi oma mõtteid, tundeid mitmesuguseid pilte, osad neist ilmselt silmaga nähtud osad võib-olla ka nähtud, aga kas just päris ärkvel olles, ma ei oska seda öelda. Aga igal juhul nende tunnete hulgas hakkabainavalt huvitama selline tunne nagu Tartu linnaga seotud ebamugavustunne. See on kindlasti miski, mida paljud tartlased on tundnud ajakirjanduses ja iseäranis luules. On ikka, tahaks pigem Tartut idealiseerida, poetiseerida ja Sakk realiseerida. Siinkohal mulle tuleb meelde Jaroslav Hašeki šveiki juhtumuste raamat, kus üks kõrvaltegelane väidab, et maakera sees on teine veel suurem maakera. See tuleb sellepärast meelde, et luuletaja Afanasjev räägib selles raamatus linnast kus silla pall on vees veel suurem sild, veel uhkem siidrid. Ja see on võrdlemisi mõtlema vaev, koht, see on ka teatav, iseloomustab kogu sellele luulekogule. Aga samas ma siiski ei tahaks nüüd väita, et kogu see raamat ongi värsslugu sellest lõhest mis seisab igapäevaste rushovkad ja Tartu taksojuhtide ühelt poolt ja teiselt poolt siis selle emaginaarse tartu aimu ja kogu selle ambitsioonika Tartu kultuuritausta vahel. Kuigi see on seal sees päris kindlasti. Ja siin on ka lihtsalt irvet, siin on trotsi. Aga siin on ka kurbust. Ei oskagi kõik need sõnadesse praegu panna, mida siin on, selleks peab seda raamatut lugema. Aga ühesõnaga, siin on on kõik Vegasest kõike, aga palju seda, mida inimestes ikka on hoidistatud. Sinuga metafoor, tore. Siin on lausa maailmalõpu nägemusi. Siin on religioosset sõnapruuki ja Kaplinski, Paul-Eerik, Rummo, Visnapuu ja Liisi ojamaa luulele ilmselgeid viiteid, aga mitte ainult sellele, vaid ka ansamblite vennaskond või nii siis tekstide väänutasin. Aga võib öelda, et siin on seda, mida meie aja inimeste liiati siis tartlaste peades ikka võib leida. Ja selline rida nagu elu on põgenemine Tartu eest on nii mõnegi eestlase alateadvuses kummitavad õe äärmiselt tava sõnastus. Kaks tekstinäidet veel suunama laulab, süda valetab. Selle seisundi nimi on tartu. See esineb eriti Viljandis Kohtla-Järvel ja Mustvees, Pärnus, Kundas, Rakveres, kahtlastes Eestimaa paikades. Hallide huultega vanurid teavad rääkida, aga ei ütle. Nii juhtub enne kui täiesti Tartuks muutub, linn muutub liha ja vaev. Ja lõpetuseks. Ei lõhna vihma ja. Tartu peal pole kevadet. Elu on nagu kontsert. Istekohti ei jätku, elu on kallis ja soe, kui ta ära minna ei taha. Kõige eest on juba makstud. Elu on põgenemine Tartu eest ja need siidrijoojad on piidrid. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Es Vahur Afanasjevist. Kuulasite toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastat.