Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tere, Kivisildnik. Tere. Keda sina viimati lugesid? Ma lugesin. Maarja Kangro raamatuid lihtsameelselt tegin selle vea, ma pidasin teda luuletajaks nagu paljud teised, hakkasin lugema luuleraamatuid ja seejärel lugesin läbi jutukogu või romaani juttudes, mis iganes ta siis on. Minu jaoks on ta küll rohkem romaan kui jutukogu. Ahvid ja solidaarsus on selle raamatu nimi. Ja siis ma räägingi rohkem sellest raamatust. Täiskasvanud mehele ei sobi ometi naisluulest rääkida. Ja Mul on nüüd halb, oleks see luule, on, ma arvan, üks üks parimaid, mida tänapäeval kirjutatakse. Esimene luulekogu küll ei läinud mulle suuremat korda ja siis, kui ma teda esimest korda lugesin, hakkas, see oli tema päris esimene raamat ja debüüt siis ma seda silmitsi siin ja see ei olnud minu meelest siis kuigi huvitav. Ikka üks niisugune tubli luuleraamat. Tore küll, aga, aga nagu paljude raamatutega, et on ju hästi kirjutatud, aga ei meeldi. Ja ei huvita. Ja see on see paha asi eesti kirjanduse juures, et need head kirjandust ja väga palju sellest lihtsalt ei huvita. Ma ei ole minu maitse või mis iganes, aga Kangraga on natukene teine asi. Tema ei ole nüüd päris õige naiskirjanik ega kaugeltki mitte nais, pärane naisluuletaja või teda kuidagi kirjeldada, siis on ta pigem nagu eesti naislitter raadi kehasse sündinud briti poissmees või midagi taolist tema teemaarendused, elu, mida ta kujutab, ma ei julge väita, et ta seda elu elab ja ma arvan, et see päris nii ei olegi. Sest vaevalt et ta nüüd Itaalias mingi mutikese kuskil Tiberi kaldal järsust trepist alla lükanud ja peaaegu ära tapnud ja ma arvan, et see päris päris nii ei olnud. Kangro esimene Raamat oli kurat õrnal lumel ja see on illustreeritud palja mehe fotodega, siis paljas mees istub nurgas lume peal või kuidagi miskil lume lähedal, ühesõnaga on näha, et eksmees on kuskil kuskil halvasti koheldud mees. Ühesõnaga selles raamatus läbiv teema, mida ma ei taha seda esimest raamatust rääkida, sellepärast et see on esimene raamat. Aga Parema meelega alustaksin juttu Maarja Kangro loomingust koguga tulema koopasse mateeria teine raamat. Ja ilmunud siis 2007. aastal ja see on juba täiesti omanäoline ja väljakujunenud luule mis ei, mitte millegi poolest Punane sellisele Kareva tüüpi või noh, ütleme karjamaa on väga hea luuletaja, aga ütleme Kareva tüüpi halbadele luuletajatele, mis üldiselt on eesti naiskirjandusele ja tädilikule mees kirjandusele väga omane, kus on ilusad teemad, ilusad sõnad, just eriti ilusad Nad ei ole ühtegi koledat sõna. Ja seda kõike kuidagi kirjutatakse nagu noh, nii nagu ikka on kirjutatud. Jakob Liiv juba kirjutas, et ma ei saa aru, miks ei võiks kirjutada nii nagu Juhan Liiv, et see oleks natukene ja nad on, võtaks natuke vahepeal riime vähemaks ja laseks nagu ennast kuidagi vabaks, aga aga kõike kuidagi kangelt ja väga ilusasti. Et keegi ei ole vist Juhan Liivi seda kirjakohta lugenud, et ega, ega kirikute ehitate kalliskividest kirik ehitatakse ikka tavalistest tellistest. Umbes selline mõttekäik oli Liivil aru saada, et see keelematerjalile kirjanduse materjal ka ütleme elu ja elus igat, mida seal kujutatakse, ei pea olema kõik väga ilusad. Et see ilu tuleb ikkagi nagu arhitektuurist või kompositsioonist või mingitest proportsioonidest, suhetest ja, ja muudest sellistest asjadest, et kui ikkagi vaadata kirikut mingisuguse naabruses, Varapunkti kõrval, et mõlemad nad võivad olla tehtud tellistest, aga neil on kaunis suur vahe. Ja nii on ka Kangro ja luule oluliselt teistmoodi kui tavaline tavaline eesti luule, mis, mis on halvas mõttes kuidagi naiselik, sihuke iluts pehme ja eriti jõuetu Kangro kohta sedasi, kui eeldada, kaunis jõuline luuletaja, ma ei tea, kas võiks mingi teksti näite vahepeal lugeda, ma isegi märkisin endale välja minema sageli enam nagu pärast üliõpilaspõlve ei ole teinud, et ma kirjutan välja mingi leheküljenumbri või luuletuse pealkirja. Pealkiri on, kas Eestis on kirjutanud eesti naisluuletaja, noor naisluuletaja Maarja Kangro seal ilmunud aastal 2007? Mingi vend küsis, kas Eestis viina? Ma lõin ta maha, raisk, mingi vend küsis, kas Eestis kirjutatakse kirillitsas. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend ütles mulle aktila. Ma lõin ta maha. Raisk. Ent küsis, kas Eestis värvivad naised end kõvasti. Ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et Eestis. Ta keegi, ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et eesti palgaga ära ei elaks, ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend arvas, et Eestis ei ole seiks piiri, ma lõin ta maha, raisk. Mingi vend ütles, et Eesti ei võida jalgpallis kunagi. Ma lõin ta maha, raisk. Pesin käed puhtaks, kreemitasin ja tegin klaasikese punast veini. Muud nagu teie rahvuskaaslased. Naeratasin pingevabalt ja malbelt nagu teie. Aga nüüd ma tulen ja kui keegi peaks viina Rooma ja mitte naeratama, raisk. Oi raisk. Ühesõnaga see ei ole nüüd päris tüüpiline eesti luulet, kui ei teaks, kes on autor ja ja nii, ja mis raamatust võiks seda pidada pigem kas punkluule või, või mõne tundmatu räppari eneseväljenduseks. Ja ütleme, et see ei ole sugugi mitte mitte üksik selline vägivalla väljaelamine Literatuursel kujul. Aga mitte üksik, selline Eesti nagu eesti kultuuri või eesti rahvast halvustavale seisukohavõtule järgnev vägivalla tegu. Sellist vägivalla tegu, me näeme ka jutuga no ütleme, jutukogu, kuigi need jutud on ühe tegelasega enam-vähem ja, ja peategelase poiss-sõber on ka kogu aeg peaaegu ühe nimega, kas ta Taarja või Maarja või midagi sarnast. Et siin on nagu läbivat temaatikat läbivaid tegelasi, läbivat suhtumist, aga ka teatav areng, et minu jaoks on ta väga hästi komponeeritud, et on ta siis jutukogu veel oma, on ta ikkagi mõjub tervikliku teosega, mis algab kusagilt, jõuab kusagile välja, et ta ei ole lihtsalt juhuslikke jutukest kaootiline kogu, nagu nad sageli juhtuvad olema. Jutukogu nimi on ahvid ja solidaarsus ja selle esimene lugu on lugu stipendiaat ja räägib siis sellest, kuidas minategelane kohtub Toomas mingisugusel Baltikumi filmide festivalil kellelegi tädikesega. Kes julgeb kahelda eesti kultuurisuuruses, no seal on pikk ja värvikas dialoog, kus siis tädike kahtleb, et noh, kes te üldse olete ja kas ta üldse midagi olete kirjutanud, on teil seal üldse mõni kirjanik, et on mõni kirjanik, nagu ikka, on, siis pole siis kui läks tähtis maju, ometigi teaksin mille peale nagu minategelane nõlva peal läheb nagu järjest närvilisemaks. Ja siis mõtleb nagu kaitsetaktikat küsib, aga kuule, aga sa Itaalia kirjandust üldse teada, et mina tean selliseid kultuuritegelasi Itaaliast need need lopiga hulga nimesid, keda ka mina ei tea. Ja õnneks ei teadnud ka kohalik kultuuri gurmanist tädike nendest midagi ja, ja tema vastus oli nagu valmis, et õunad on ikka eelmine mingid nurgatagused varad või, või mingisugused marginaalid, et noh, neid ju ei pea teadma, et lugege ikka sellist uut luulet ja siis nimetab kellelegi luuleta, kes suri 30. aastal. Ja öeldakse, et noh, see ei ole enam kõige uuem, siis ta ikkagi uuematest päris kiiresti leiab Pasoliini, kes tapeti ka juba mõnda aega tagasi, võib-olla 30 aastat tagasi või või ma ei tea, kui palju. Noh, ei ma ei oska öelda, et eesti kirjanduses oleks nagu viimati loetud Alliksaart või Alverit. Aga no teatakse uusi autoreid küll, aga pärast seda ongi olnud marginaalid ja see lugu kopeerib tegelikult sedasama suhtumist sama olukorda, mida luuletus rohkem lahti kirjutatud, sinna juurde kirjutatud juttude kaunis läbiv mehe, naise suhete teema, ütleme otse välu mehel valuteema, sest see, see jutustaja ja juttudest pidevalt otsib mehi, keda tal ka õnnestub vahel leida, aga küll mitte nii sageli ja nii palju ja nii heas kvaliteedis, nagu tal tarvis oleks. Aga see mehe teema ja sihuke kehaliste probleemide teema hoiab, hoiab raamatut väga hästi koos. Mõtlen seda jutukogu ja juba teist luulekogu. Et minu meelest see on nagu tore, et luuletaja on läinud üle proosasse toonud taas oma selliseid juhtmotiivid. Kehalised vaevused, vägivalla kalduvus, väga palju surmamotiive ja erinevaid loomamotiive ahv, proosaraamatu pealkirjas ja väga toredas jutust siin ja seal on üks minu lemmik, Jutasin on kaks suurepärast lugu, mida võib ka täiskasvanud mees lugeda, need on stipendiaatide ja ahvid ja solidaarsus ja tegelikult ka suhkrut. Kolm lugu, mida võib lugeda ka väljaspool naiskirjanduse õitsvaid aedu, need on head lood. Stuudio kätkevad neid samu teemasid, mida luuletused ja need luuletused on kaunikesti head. See, mis ma ette lugesin, on lihtsalt selline veidi motoorsem ja veidi lihtsam, rohelisem kui paljud teised Kangro omad, aga noh, raadios on hea lugeda sellist rütmist ja rehve. Olen iga asja, et saab aru paremini, et ei pea mitu korda lugema, loed ühte asja, oleks lugenud nagu 10 korda ja sisse jõuab kohale, ma arvan ja jõuaks kohale, see on võib-olla parem siiski kirjutada needsamad asjad juttudeks. Üks asi, et noh, teema on juba nagu ette soojendatud, treening on luuletusena tehtud, jutt on ikkagi asi, mida inimesed loevad noh, ilmselge ja kui ma nägin seda raamatut kuskil bestselleri tabeli tagumises otsas, oli mul lugematagi selge, et kindlasti on seal mehe ja naise teemad sees, et need peavad olema, sest noh, muidugi inimesed ikkagi ei loe raamatuid. Ja olidki ja väga võimsalt tuleks nüüd luule juurde tagasi jälle. Et kangelanna omased kaks teemat, mida ta kasutab kas vaheldumisi või koos aga küllalt sageli need on üks asi, on sellene Literatuursed teemad, tal on palju. Kas antiiktegelasi, itaalia kirjanike nimesid, itaalia kirjanik avati salongis, marinetti luuletuse fraas, mis kordub samamoodi nagu löön maha raisk, või, või kuidas see oli? Et litter tuurseid teemasid ja kui ei olegi otse nagu näha, kelle autori juhtimisstiilivõte see on, on ikkagi tundub, et see on sealt sammast kuskilt, mida ta nagu itaalia keelest tõlkinud mõtlen, vähemalt ma tean kahte luureraamatut. Mis iganes nad karid, May viitsinud neist kumbagi ausalt öeldes lõpuni lugeda, sellepärast et need ei ole nagu sugugi minu maitse. Et minu jaoks on need liiga palju bürokraatiat. Puhtalt sellist nagu bürokraatlikku Liternatuurset luulet ma lihtsalt lugeda ei viitsi, ma ei tea, miks, no ei lähe näostal, halb hakkab aga Kangro suutnud seda Literatuurset materjalile nagu mõõta ja sellele lisaks pane selliseid lihalike teemasid igasuguseid ruumi, loomade surmasid, loomade surmadest on nagu täiesti võiksid surnud loomade surnuaia loomade surnuaia võiks komponeerida, et seal on siil, kellel on koer soolikad välja võtnud, seal on rästas, keda sööb, kas siis on surnud muit, basseini ääres on murdosa nendest loomadest, kes seal mingil kombel surevad. Jah, mina Punane sööb kaera-õunaussi või vähemalt kahtleb, et on seda teinud. Sellise koleda lõpu leidvaid loomi on nagu ääretult palju. Ja see õunaseemne koos ussiga on, on minu meelest väga tore motiiv ja sellest lähtuvad veel päris mitmed proosateemad edaspidi. Aga ma üritan nagu kõigest kuidagi jupikaupa rääkida, sest ma ise lugesin ka nii raamatuid ja teist raamatut ja ma oleksin tahtnud raamatut lugeda veel luule uuesti, korralikult läbi sellega, et leida neid motiive ja kõik nagu uuesti vaadata, kuidas nad on vähenenud, ma päris kõike ei jõudnud sellest, ma olen sihuke veidrik, kes plaani järgi teeb asju, mitte asja on käsil, ei saa nagu ei saa nagu pikalt isegi kahte-kolme luuleraamatut ei saa nagu uuesti üle lugeda, aega pole. Aga mida ma leidsin? Noh, ma arvan, et küll korralikult lugeda leiaks rohkem, aga mis mulle väga meeldis, oli areng selle poole, mis võiks olla luuletajatele käsiraamatuks, kuidas oma luuletustest teha jutte? Kogu nimilugu, ahvid ja solidaarsus on üks tore selline elupildike Itaalias, kus siis minajutustaja oma poiss-sõbraga jalutab mööda teed tee ääres on teetöölised, niux liha sellised nagu neid filmidest nähtud. Noh, ütleme tõelised mehed ja kuidagi moka otsast siis pillab minategelane fraasi, et noh, need ahvid on jälle siin või midagi sellist. Ühesõnaga nimetab kuidagi jutu sees nagu ahvideks. Ja sellest siis hargneb terve lugu. Poissõber tundub olevat multikultuurne sotsialist ääretult tolerantne ja loomulikult ei meeldi talle selline nagu suhtumine ja ta on kohe veendunud, et kes teisi inimesi nimetab ahvideks ilmselt lõpetab sellega, et paneb nad koondus laagrisse või teeb nendega veel midagi, noh, nagu koledamat mille peale küll minategelane proovib seletada, et noh, see oli niisama jutu sees ja et noh, me oleme ju sõbrad ja sa võiksid noh nagu ka ju naljast aru saada ja ikkagi looja või ega minuga ka solidaarne olla, et ega siis midagi ei olegi nii väga hullusti, aga ei see poissõber ikkagi mingil kombel. Ja küll siis minategelane püüab ennast alandada, ma ju tegelikult tegin enda üle nalja ja ühesõnaga püüab nagu igatepidi nagu välja keerutada ja ennast nagu madalamaks, kui muru teha, aga see asi ei tundu nagu kuidagi lahenevad. Sai selleks, kuidas see laheneb, jäägu teil lugemiseks nagu rõõmu ka, ma ei taha neid kriminaalromaani lõppe kõiki nagu ära rääkida ei ole põnev. Mitte et see raamat oleks hästi kirjutatud, lõpu teades oleks seda kõike väga hea lugeda. Aga täpselt samasuguseid motiive me leiame ka Kangro teisest raamatust sellest samast mateeria raamatust kust vähemalt kahes luuletuses nimetab ennast ahviks Expressen, ism õhtuga on selline rida. Aga ainult läbi nende saan ma siit edasi ainsas ilusas suunas sooja algusse eesmärki vana külmavärinas gorilla, ühesõnaga kirjeldab ennast cinco Rillana ja sellist enda ahviks nimetamist on, on vähemasti vähemasti ühes kohas veel. Et siis tunduski, et see nagu hädavale, mis proosaraamatus tundub otsitud ja ainult nagu ettekäändeks toodud ja enda välja keerutamiseks suhte korraldamiseks mõeldud väljendena ikkagi läbiv teema tema luules, et on tõesti autorongi vähemalt noh, kirjeldanud minajutustajad, mitte küll iseennast, aga seda, kes tema luuletusi nagu jutustab seda kui ahvi korduvalt ja selliseid motiive on veel kedagi isikut halvasti nagu kujutavat nagu asja, mida osales näiteks loeme teises jutus külas minategelane läheb poissõbrale külla ütleme Itaaliasse tõenäoliselt ja poissõber soovitab tal minna ööbima oma ütleme, sugulaste, tuttavate juurde, siis ta läheb tuttavate juurde ja teda võtab vastu üks väga suur paks ja tundub ka kole tädi kesid ta enda juurde koju. Mingid koledad kassid, mis kohe reostavad, äratab ohvri. Ja peremees siis on, eks kummaline veidrik üx punnis kõhuga tegelane, kes on kirjelduse järgi haige, kes kannab multifilmi või jumal hoidku, midagi sarnast, mingi lastefilmi T-särki õpib haldjate keelt. Et ühesõnaga selline kaunikesti nagu ebameeldiv tegelane, kes vaatab ulmefilm, jah, tal on Sõrmuste isanda T-särk seljas ja mis kõige hullem, ta hommikul veedab ta poolteist tundi vannitoas vannituba ja kemps on seal kohus. Selles raamatus hoiatatakse külalist, et hommikul ma ei tea kella seitsmest või kaheksast, poolteist tundi ei ole valmis, on hõivatud sansõlm ja siis ta kirjeldab seda vannituba kui midagi väga rõlget, et seal on mingisugune seebi, seebianumad, pingviinikujuline, sanan pingviini kleepsud üleval lae ääres, noh, see on kõik kuidagi lapsik, taas määrdunud, kole ja täiesti nagu vastuvõetamatu ja selle jutud, teema on ikkagi see, et tänu siuksed külalislahked nagu inimesed, aga nende kehad on nii koledad ja kõik see asi on ikkagi nagu kehalises plaanis, on need noh, nagu hästi jubedad jubedad inimesed ja see on nüüd otse nagu kirjeldab teisi inimesi, aga kui me läheme tagasi Kangro luule juurde, siis me leiame mateeriast sarnase motiivi. Kui mina-vormis. Kus siis luuletuses öeldakse niimoodi? Välimus pole ehk suurem asi võrreldes piltidega, mida jagab teile elekter. Ja siis mõte on selline, et te siis tahate nagu, umbes nagu vaatad rohkem televiisorit ja mind siis nagu ei tahagi, et noh selline teema koleda inimesena nagu vastu nähtamatus teistele, mis on mina-positsioonilt nagu lükatud endast eemale, kui lugesin alguses seda jutukogu, mulle tundus, et seal on nagu läbi selline motiivi muster, et noh, Lordsele võib pähe, et noh, loed ja nonii, lugedes, kui ma lugesin pärast teist korda nagu luuletusi, siis tulid need asjad kõik tuttavad ette proosast aga ainult proosat lugedes näeb seda, et kui ta kirjeldab teisi inimesi kaunis sarnased, näiteks noh, ütleme selline lapsik vana mees, eks ole, punnis kõhuga ja kes vaatab, ulmefilm õpib haldjate keelt, kellel on pingviinikujulised mingisugused asjad ja kleepsud on selline Nov jumalaid kana-le maha. Ja siis kirjeldab ta oma poisse, aga noh, ütleme tema toitumisharjumusi tan spetsiaalselt tuleb küljest on sõbrale ostnud mingisugust magusat pähklikreemi, mida ise ise sõber sööb tal Karukestega kummikomme mingisuguseid. Siis ma ei mäleta magusaid lastekokteile magusat nagu mega, mis tuleb ka jutust nagu isegi päris ilus episood seal kuidas võrreldakse nagu inimeste maitseid, et inimene on see, mida ta sööb või võib seda pidada. On, jõutakse nagu natuke, inimene on selline magus ja pehme, siis ta sööbki sihukese jobu laste kokteili peale. Oh jumal, see on nagu mõelda veel sellele õudne nimi on sellest raamatu kirjutanud. Teised, kes on nagu ebameeldivad, mingis mõttes on kuidagi sarnased, nad on nagu lapsikud, neil on nagu halb maitse, nad eriti nagu ei tea midagi, nad on sotsialistid ühesõnaga kaunikestima nagu arusaamatu ja võigas inimgrupp. Lugedes luulet, on see ikkagi noh, nagu esitatud kõik mina-vormis, need ahvilikus maitse suhtes me ei ole nagu nii kindel, ma siiski usun, et seal proosaraamatus on ikkagi kirjeldatud nagu minategelase maitset, kui roheline tee laps, sang seal siis tõrvamaitseline tee, pastor, maa oliivid grehtise ja mis minu meelest siiski tundub olevat ka sünkroonis Kangro luulelaadi ja tema kirjandusliku maitsega meid itaallased küll välja arvata, minu meelest need nagu ei sarnane küll leiba, sturma ega rohelise teega, et seal ikka mingi limonaad, aga, aga Itaalias on limonaad ka hea, et võib juulil erinevalt eesti mürgistan sellisel tähistamisel Tulles nüüd tagasi selle luule ja proosa sarnasust juurde on ta kenakene vahend, kuidas võtta selline minakeskne luule ja varistada nagu ühiskonda, Vi ümbrust või tegelikkust kirjeldamaks proosaks. Ja Tondo raatse proosa on ikkagi oluliselt edukam ja saab palju paremini nagu kontakti publikuga. Mitte luule oleks halb, luule on minu meelest oivaline ja seal on nagu terviklikkust ja iseloomu mu meelest palju rohkem kui juttu raamatus. Aga eks juturaamat on ka esimene alles. Ma arvan, et kolmas võib-olla ka juba teine oleks väga hea. Kui vaadata kompositsioone, on see, nagu ilmselge toimub, rongkäik liigub nagu kindlas suunas, kui esimesed lood on lihtsalt nagu mehe otsimisel lood vahele nagu kultuuriteemasid, vahel ka üks nagu kummaline lugu, mis alguses tundub, selle loo nimi on kunstimuuseumis, mis siis räägib ühe loo sellest, kuidas kuulatakse kunstimuuseumis tudengite kõnet. Aga see kõne šokeerib ühte publikus olevat last. Ja kuidas selle lapsega Vanem tõuseb, tagajalgadele, teeb skandaali, võtab ette kõik direktorid, nõuame nende tudengite vallandamist seal muuseumis, sest noh, laps läks nagu endast välja mõtis. Skandaal vahel on nagu juba haripunktis, siis laps läheb sinna või satub kuidagi sinna, kus need lektorid olid need üliõpilased, kes rääkisid kunstist ja looduse reostamise eest ja koledustest, prügimägedest ja mutantidest või, või millestki taolisest. Siis laps hakkab kordama seda kõnet korda mingi üliõpilaste fraasi. Ja siis ema heldib ja on täiesti veendunud, tema laps on Keenias, et see lapse teema teemasid noh, käib ju veel mõnikord läbi ja see on loomulik, lapsed teevad olevat nagu kuidagi nagu no milleks, no kust see nüüd tuli jutukoguks nagu läinud asi langeb ansamblist välja. Et siin ikkagi tegelikult põhiliselt nagu meistegaja, mingi mingit lapsevärki ei ole nagu plaanis nähagi, aga see muutub. Mida lugu nagu edasi, on asi nagu kahtlasem, päris selgeks saab, see, meil jõuame kõige pikemalt hoone, mille nimeks on 48 tundi, 48 tundi on siis selline oskus, naistegelane otsib oma tulevasele lapsele isa. Polegi tähtis, et oleks mees, pole mingit suhet, pole Iraagi, peaasi et nad saaks nende õige viljastumise ja 48 tunni jooksul mingisuguse mehe endale. Ja see on selgelt nagu arendangu edasi. Bioloogiline kell on tiksunud, pidutsemisest on saanud selline raske probleem millest on väga ühtepidi nagu väga inimlik lugu. Noh, mitte et ma naiskirjandust väga palju loeksin, aga ma ei ole nagu sellist asetust kohanud. Sarnaselt luulelegi on seal vahel sellist nagu Akadeemilisemat literatuurne, et seal on, räägitakse DNA-st, räägitakse erinevatest. Ma ei tea mingite asjade mõjust inimese kehale, et on nagu sellist teist teksti tasandit seal vahepeal siis otsitakse jälle meest küll sõbrannade abiga, hea küll telefoniga, küll sõnumitega, küll erinevates baarides, see kõik ei ole sugugi lihtne ja vahepeal jõuab nagu minajutustaja. Elu tõelised meestele meeldib, pigem nagu omavahel turvaliselt juua, mitte mingisuguse juhus eksiga jampsida. Aga ta ei jäta, 48 tundi nagu tiksub ja mingil hetkel peab nagu jõudma lahenduseni. Ja nii edasi, nii see asi nagu läheb, aga ütleme, et raamatu lõpu poole jõudes seda last ikkagi nagu ei ole. Oleme jõudnud päris viimase tore suvitusjutt. Jätkub see lapse saamise teema, aga see lapse saamine ei tundu ka seal tehnilistel põhjustel olevat. Väga lihtne. Tagasi väljutu kogu algusse korra, kus on üks väga ekspressiivne jutt, impotent, impotent, surm on, on ütleme veel selles nagu pohhiskus autor süüdistab maailma selles, et tema laste isa ja, ja seal on üks mingisugune euro impotent, kes tõesti ei ole, ei ole võimeline kuidagi nagu sigitama, aga seal on hetkel nagu sigitamine ei olegi veel selles raamatuperioodis tähtis. Aga raamatu viimastes juttudes ta juba on. Ja kuidagi sees sigimine ei nagu ei lähe. Juba käivad mõttekäigud, et võib-olla ei olegi see maailmas juhid, et võib-olla on asi nagu endas, kuigi arstid mina küll soovitan ja naised, kes te mind kuulate, minge doktor Sõritsa juurde, ärge hakake raamatuid kirjutama, ärge võtke seda jutukoguga, eneseabi raamatut. Ja niimoodi meeleheitlikult lantimat kõigepealt ikkagi korraliku arsti juurde, et see perearst ei, ei ole, ei anna alati nagu lahendust, et võtke üks Eesti parim spetsialiste, minge tema juurde, et sellest võib kasu olla rohkem kui kui mingist suvalisest paari tegelasest. Aga see selleks. Ja me jõuame viimasele puu juurde, mis lõppeb niimoodi, et on ikka üritatud jälle last saada, see asi, paistab, et läheb nii nagu kõik need eelmised korrad, olgu nad siis juhtub, mingisugune piinlik episood, kus järjekordne poiss-sõber kelle nime ei ole öeldud, aga nime algustäht on erinev eelmistele. Kuidagi mingist trepist läbi või trepp murdub, ta tõmbab jala katki, varba lõhki ühesõnaga, verd voolab. Ja, ja siis tuleb sisse taas luulest varem nähtud motiiv. No põhimõtteliselt on see nagu vampiirimotiiv lugu, lõpebki, ütleme, kogu see kompositsioon nagu päädib sellega, see ei ole väga lahti kirjutatud, luules on seda nagu oluliselt rohkem, aga sealhulgas on kaunisse kannibalismi teema on, on küllaltki läbiv. Kuidas, kuhu siis väga tahaks selle mehe verd juua, kui ta oma haava seal kuskil öömajas nagu seob põlve varbaid, mis ta iganes seal katki olid. Et nagu lõpeks siis kannibalismi sööstuga lehmad, sellise tungi tungi sõnastamisega. Aga see, miks see siis nii on, et see ei ole selline üksikteema kannibalism ei ole eesti kirjanduses väga levinud levinud motiiv ütleme, meelelahutuses on, seda rohkem on Itaalias on täiesti nagu Canivali filmide koolkond 70.-test peale väga tugevasti välja arendatud, aga meie kultuuris nagu väga nõrk nõrgalt esindatud, tekitab huvi, miks see lahendus on pakutud välja, selline jutud tunduvad olevat enamuses nagu konkreetselt lõpetatud noh, väga asjalikult ja mitte mingi juhusliku nagu fraasiga, et ei tahaks võtta vastutust ja öelda, et see suhteliselt läbikomponeeritud raamatu lõpp, mingi jaburus või mingisugune arusaamatus või juhus. Ja siis ma selle pilguga vaatasin üle luuleraamatud. Ja jälle seesama mateeria raamat saab nagu suhteliselt tähtsaks ka kannibalismi positsioonist. Ma võtaksin leheküljel 90. Mateeria raamatus on kodanikulaul. Kuulen kõrvallauas noori kunstnikke, näib, et terved ja elujõulised. Nad mõtlevad, mida teha oma rõõsa lihaga. 24 tundi kõndida ahelais, rõskes vanglas lamada alasti lumisel prügimäel lõigata nägu ja sooni, laste ainult puu otsa riputada, uputada ja Mahamata. Parem oodake lähenev, küsin kohviku kokad noa, tapan teid ise, enne kui jõuate rikkuda oma head ihu. Üline ärade, rümbad ja jäsemed lõikan tükkideks, vürtsitan praen. Jaga nad peoõhtuks laiali, sotsime majades ja hooldekodudes, piin getodes saia peale sinki, puistan soolatud Talle liha, palakestena, afganistani Aafrikas arvele. Ah, ütlete, et nõnda ingliska juudas. Terviklikku kannibalismi luuletusi on rohkem nagu raske leida, aga motiive on, kui vaadata luuletusi nagu selle pilguga, siis on sellised, mis tunduvad nagu ebamäärased, ähmased, naasen jäneseks, kannibalismi lugu. Kõik nagu asetab paigale, et ma soovitan, soovitan lugeda, seal on palju nagu lugemisleida tuleb, tuleb selle pilguga nagu vaadates. Ja see kannibalismi teema on tegelikult raamatus ka ette valmistatud, läheme nüüd proosaraamatu juurde tagasi. Ma praegu peast ei oska öelda, millises jutus oli, aga on selline koht, kus minategelane vestluses kellegagi tuleb sellise jutuga kujuta ette, kui sinu armastatud inimene oleks tehtud sitast, et kas sa suudaksid teda armastada, jättes kõrvale nagu tema keha, et vaim ja kõik see ja mõistus on nii nagu on, aga ta haiseb, ta pruun, kleepub põhimõtteliselt anneks junn. Et noh, selline nagu nagu selline teemaarendus. Kuidas saab inimene jonniks, seal on ainult üks võimalus, inimene tuleb ära süsi väljutada loomulikul teel ja ta ongi nagu junn. Tundub, et autor on mõeldud mitte ainult Seimist, vaid ka edasi, mis juhtub nagu järgmiseid etappe, lähedase inimese söömine nagu proosaraamatu lõpus on tegelikult tal juba enne nagu läbimõeldud. Raamatu lõpp on tegelikult juba raamatu sees olemas, et sellepärast see lõpp ongi, lapp, et nii luules, noh, see ei ole lähti, jätame luule kõrvale. Proosaraamatus sees on tegelikult see nagu probleemiasetus ja see lõpplahendus nagu etteantud, aga paljudes heades heades teostes, et see lõppeb nagu järsku ja siis kõik asjad asetuvad kohale ja siis sa näed seda, mis asi on lõppenud. Ma usun, et keegi, kes luulest nagu midagi ei tea teab vähemalt ühte luuletust, lugenud ajalehti, loe sõltultuuri lisasid, ei, ei jälgi nagu luuleallikaid ei ühel ega teisel kombel siis üht Maarja Kangro luuletus vähemalt ühte. Ja siis tema kindlasti teab türa täpsemalt hobuse türameestel ei, kohutav skandaal maalsest Maarja Kangro luges ette luuletuse Eesti Televisioonis, õhtused need luuleminutit seal on. Ja seal oli ühes luuletuses väljend hobuse türa, sest noh, oli liiklusmärgi peale oli, oli hobune ja keegi joonistanud siis sinna selle, mis ta sinna joonistanud oli. Nahkhuligaan oli niimoodi käitunud halvasti. See ei ole juhuslik matiivsest ja ütleme üks viis nagu Mehhilantida minategelasel juturaamatus on see seltskonnas kuskil noh, väga palju erinevatest rahvastest ja kultuuridest inimesi, siis on hea küsida, kuidas teie keeles on? Türa noh, ja siis on näha, kui keegi võtab tuld, et see on nagu jututeema, sealt saab nagu edasi minna juba nagu nagu asja juurde tulebki ikkagi võtta ka luulet, luulet niimoodi, et mitte minna siis autorile kallal, eks ole, et ta nüüd öelnud mingi sõna, mis neid ärritab vaid arendada teemat ja vaadata uusarendus nagu välja viib, et see on positiivne, see on nagu konstruktiivne lähenemine, et milleks siis kohe-kohe kehtestada eesti televisioonis luuletustele tsensuur suur, eks ole, et noh lõpuks Kaupo Meijel peab jälle vaikima siin vaikima, sellest salvis vaikima teises, sest juba noh, nagu võetud või võib-olla pole kaupa, ootab ka, et tekiks diskussioon, tekiks vestluse, see vestlus jõuaks kusagile, milleks võtta inimeselt nagu nagu see võimalus üldse, et see ikkagi tuleks asja arutada, arutada? Ei saa, niimoodi, tuleb arutada, ei saa ära keelata, et keelamisega me ei jõua ikkagi kuskil, et see ei, ei ole mõeldud pahasti, miks see on, vot see on selleks, et alustada viljakat suhet, mis lõpeb lapsega. See on viljakas ja konstruktiivne lähenemine võib juhtuda, tegelikus elus ongi nii, et keegi ei julgegi pöörduda, noh, et alustaks vestlust siis nagu saaks lapse külge vestlust alustada, sest see on nagu keelatud taunitud ühiskondlikus ruumis üldse nagu vestlemine, nagu sellisele viljakusele viidavatel teemadel või viljakuse instrumentaariumi nimetamine. Et see kahjulik ka palju nagu kehalisi teemasid. Ja Kangrot lugedes tekkis mul kohe küsimus, kas inimesel on hing, ütleme nii, et me võtame raamatuks väga palju, ütleme selliste inimestevahelist suhet seksi või mida iganes, et see on vajalik selleks, et teised inimesed loeksid. Okei, nii seal nagu konks. Aga vaatame nüüd, kas see on nüüd see kehaline pool, oletame, et see raamat sureb, see keha laguneb ära, et mis jääb järgi. Et noh, kas põhimõtteliselt sellel raamatul on hinged, kui me võtame kehalise poole ära, et siis peaks jääma paarkümmend grammi mingisugust ollust ja tegelikult selles raamatus on see nagu see hinge. Mul on olemas. Ja see hing on selline kummaline, sellesse maailma nagu mittesobiv täpselt samamoodi nagu ütleme, jalgpallihuligaan Khani hing ei sobi nagu naiskirjaniku sisse. Nii ei sobiga see vaim tänasesse päeva. Ühtepidi on tal juba maitse selline, et ta sööb mitte lastetoite mingisuguseid kummalisi vürtsi, seid, kuivanud liha asju, turvajärgi lõhnavat teed joob. Nonii, see hing on samamoodi, et tema nagu need väärtused, mille poole ta kaldub, on ikka pigem nagu kuskilt kanti nagu selged, puhtad ei saaks öelda küll, et rassistlikud, aga kuidagi naja kuidagi sellised üleolevad. Mul on selline, noh, kõik on Needril laadrull la peame ainult pidu ja, ja nii ja naa ja kõik muu, nagu ükskõik, ikkagi on, on häirivaid teemasid nagu see eesti kultuuri halvustamine ja mingid muud sellised asjad, mis nagu abi kuidagi sellise ütleme, liberaalse ja tolerantse nagu tänapäevaga. Et seal kuskil on mingisugune vanem ja väsinum, kiuslikum hing teeb selle raamatu nagu huvitavaks või siis näiteks oluliselt nagu eristab näiteks autori ütleme sarnasest loomingust teemade poolest on sarnane. Paljude suhtumiste poolest on sarnane, aga Kangro midagi veel ütleme, et hing Sa oled, kui mingil raamatul on hinged, siis võib ka inimestele mõndagi andeks anda, et ainult raamatutes on asjad korras. Paljusid inimesi nagu häirivad roppused ja lihalikud teema ja kõik see, ma just lugesin ühte jaapani kirjaniku nime, aga õnneks jõudnud juba unustada, et teil pole kohustust seda meelde jätta. See oli eelmises sajandi alguse jaapanlane, keda häirisid kaasaegsed naturalistide ja ta kirjutas terve pika teose mille põhiprobleemiks või tema ette heitaks. Naturalistide oli, oli see, et nad ei suuda oma sugutungi ohjeldada, et nad on nagu oma sugutungi alluvad või, või midagi taolist orjad või ühesõnaga, kas ta kasutas kõiki väljendeid, mis tal parasjagu jaapani keeles käepärast olid. See on, ütleme selline nagu üks vaateviis. Aga kui me vaatame ikkagi nagu kehateemasid, siis me ei peaks rakendama selliseid nagu keha kaugeid vaateviise. Et ikkagi peaks lähtuma midagi, mis on kehale lähedane. Näiteks sport. Et kui me võtaksime veel mitte jaapani kirjanikuna Kangro loomingut Vaidvataksime Lembitu kuusena spordi kommentaatorina, siis ma ei ütleks, et inimene on oma sugutungi ori. Et ta ei suuda oma sugutungi kontrollida, vaid otse vastupidi, tänama sugutungi nagu arendanud inim võimete piirini. Et ta on selles mõttes meister, ütleme, meistersportlane ja sellisena saavutanud midagi silmapaistvat, mitte langenud kusagile nagu häbistavasse positsiooni. Mina soovitan ka ikkagi Lembitu Kuuse pilguga, et unustada jaapani kirjandus ja maalse inimesena Lembitu kuusena sõda, Maarja Kangro loomingut kohe asetuvad asjad. Ma helgemasse valgusse. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Kivisildnik. Maarja kangrost, kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.