Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tere, Tõnu Õnnepalu. Tere. Keda sina viimati lugesid? Et asjaolude sunnil nii-öelda ma lugesingi viimati Mehis Heinsaart punase ettevalmistusvenis pikemaks jõudsin, teda rohkem lugeda, kui oma lugenud olin. Ja nende raamatute lugemisega on niisugune asi, et tegelikult peabki olema õige koht ja aeg. Ja see just niimoodi sattus, et ma Läksin mõneks päevaks Hiiumaale ühte vanasse tallu mis on täiesti metsa sees. Mahajäetud küla ja seal ei ole elektrit. Seal ei ela kedagi juba mitukümmend aastat, aga mõned majad on, kus käiakse, soovitatakse ja see on üks väga omamoodi koht. Ja juba möödunud suvel seal tuttavate maja vahel saan seal käia. Kunagi, kui seal veel üldse kedagi elamus küla oli täiesti mahajäetud, siis ma käisin seda vaatamas, et läheksin elama, aga siis tundus ikkagi liiga äärmuslik. Ma ei läinud, aga ta kuidagi tõmbas ja ja juba möödunud suvel ma olin seal ka ja ma sattusin lugema muinasjutte, seal majas oli üks eesti muinasjuttude raamat. Ja kuidagi nii meeldis mulle seal, nii hea oli seal muinasjuttu lugeda. Ja nüüd, ega ma ei mõelnud, ma võtsin selle heinsaare kaasa, et küll, et ma loendada veel enne, kui hakkan siin rääkima tarka juttu. Võtsin Tallinnast kaaslasele. Rändaja õnn, jutukogus on veel viimane raamatul viimane luulekogu. Ma pean ütlema, et ega nende Ta olen tutta muidugi enne lugenud ühte teist, mis on ilmunud ja päris nagu ei ole kontakti saanud või noh, on meeldinud ka, aga aga just see, et on üks jutt olnud korraga ja ja pole olnud õige koht ja aeg lugemiseks. Aga nüüd seal metsatalus Vana rehemaja vihma 100., kütsin seal reheahju ja pliiti ja ja lugesin ühe jutu ja vaatasin ka, et noh, on kah lugesime teise juttu ja, ja juba hakkas rohkem meeldima ja ja lõpuks ma olin sellest kattude, kohe keerasin lehte ja lugesin, et kas veel on mõni jutt, mida pole lugenud ja ja läksin sellesse maailma sisse. Ma sain, noh, mida ma olen ka enne mõelnud teda lugedes ja isegi luulet lugedes, et ta on ikkagi täiesti muinasjutuvestja ja selguski, et tean muinasjutud ja, ja tõesti, see vana maja ja see päev oli väga hea nende muinasjuttude lugemiseks. Ja noh, kui on hea lugemine, siis ühest küljest sinna sisse, teisest küljest ta kuidagi avardab seda olemist või ei lähe sisse ja siis seal sees on nagu palju suurem kui, kui väljas. Jah, selline muinasjutumaailm. Kuule ta ei ole nagu enesestmõistetav, et sa kohe niimoodi tänavalt astud sinna, et me väga ei ela selles maailmas tegelikult enne, kui ma hakkan nendest muinasjuttudest rääkima, ma ikkagi võtan veel selle luulega raamatusse, on sügaval elu hämaras on tema viimane raamat. Läinud aasta lõpus ja selle alguses ilmus, ma olen sellest ka kirjutanud artikli Sirbisemadest pikalt ei hakka rääkima. Kaks korda ei saa ühest asjast rääkida. Loen siit ühe, vähemalt ühe luuletuse, mida ma olen kuulnud ka mehise enda esituses. Youtube'ist leidsin ühe video, kus ta esitab seda muusikalise taustaga. Ja, ja väga hästi esitab, see on hästi tore. Kollased õhtut. Kollased õhtut. Kas need on head? Neis ei juhtu kunagi midagi. Pole kedagi kuhugi minemas. Pole kedagi kusagilt tulemas vaid kollased maanteed oma igaveses rahus ilma ühegi jäljeta. Siin-seal mõni unustus kasvamas kivina, vaikus Kollaste õhtute motiiv, kui ma seda kuulasin, sealt mehis enda loetuna, see ei, jäi mulle niimoodi hea natukene tiksuma. Ja muidugi teadsin kohe, et kusagil eesti luules on need kollased õhtud juba olemas, aga aga mul oli nagu väike segadus peas, et, et kus nad õieti on ja, ja siis ma leidsingi lõpuks, et nad on vähemalt kahes kohas. On alliksaarel kollast õhtute tolm millele võib-olla ma ei tea, väga võimalik, et Heinsasin sellele vihjabki. Et vaevalt see nii päris juhuslik on. Kuigi muidugi kollane õhtu ei ole kellelegi patenteeritud, et õhtud õhtut On ju ka kollased. Ja ma isegi sellele mõtlesin, et kas ikka õhtud on kollased, et kas õhtuvalgus ja Runneli on punaste õhtute purpur, eks ole. Aga muidugi enne kui läheb punaseks, läheb kollaseks ikka valgus ja ja eriti just suveõhtut praegu, kui on selline ilus õhtuvad, siis selline pikk õhtuga on veel hästi valge aga päike juba vajuda siis tolmused, teed ja viljapõllud ja see on ikka südasuveküps õhtuvad, see on, see on tõesti kollane. Valge, aga kollane ka. Aga aga jah, et on Alliksaarel see kollast õhtute tolm, aga on ka Viivi Luigel on kollaste õhtute poole. Et see on mingisugune tõeline selline eesti luule mingi sundmotiiv, need kollased õhtut, kui nad siis on nii, nii paeluvad. Et Ma ei tea, kas, kas näiteks Heinsaarel seda Viivi Luige kollast õhtute poole teoks on üx Viivi Luige varane noorusaegne selline tsükkel väikestest pildikestest. Näiteks siin on siis Viivi Luigel, tuul kollasel teel kõnnib kummalist mööda Kollaste õhtute poole. Veel teine on rohelised teerajad, põsastike taha sisema aeglased jõed. Kõik, kes läinud, tulevad jälle päikest läinud. Noh, see võiks peaaegu et olla Insarga. Et miks ma sellest teatavas klassikalisuses tema juures räägin, ongi see, et ta on täiesti tahtlikult minu meelest niisugune klassikaline ja vanamoodne Ainsaar. Luulest tuleb see isegi kas ise ka, aga noh, vähemalt sama reljeefselt välja kui proosas, et see on pigem ikkagi selline vanamoodne luuleilma mingi alvustuseta mis ta peakski olema. Moodne, igasugune moodne on ka enamasti juba vanamoodne ongi täiesti mingi oma oma pitseriga muidugi. Aga just jah, see vormiline ja, ja ka motiiviline, niisugune traditsioonilises. Aga väga võimalik, et tegelikult selline vanamoodsas ongi moodne. See ongi praeguse aja mõelda. Praeguse ajakirjanduses kõik, mis on väga moodne, see peab olema ikkagi eilne üleeilne. Noh, me elame üldse sellisel nostalgiaajastul, et kõik võetakse uuesti ja teist ja kolmandat korda käsile. Eks ta luules kipub olema ka samamoodi. Ja mis. Vaata see, et ta, ta suhtub oma tekstides minu meelest hästi tõsiselt ja põhjalikult, et need on väga, väga korralikult või noh, ega väga süvenenult üle tehtud ja tehtud ei ole siis ei ole, antud juhul oleks või? Tundub küll, et ta teeb nendega palju tööd ja iga sõna on tähtis. Ja tema juures on võib-olla ebatraditsiooniline on see, et ta on pigem tulnud, eks ole, roosast luule see või noh, ma küll ei tea, võib-olla ta tuulat ka kohe alguses kirjutanud, aga igatahes enne avaldas mitu raamatut proosat, kui, kui, siis need tuli oma luulekoguga välja. Tavaliselt minnakse ju vastupidi luulest proosasse. Nii selles luules kui proosas on ikkagi noh, võib öelda jah, vanamoodsas, aga samas on nagu ajatusetega ei olegi selge, kust kust vastu tuleb, missuguses kihistusest ja see ta võib-olla natuke nagu Alliksaar ja natukene nagu Viivi Luik, aga võib-olla natuke nagu koidule ja natuke nagu noh, ma ei tea, mingi kaupis vana üldse mitte Eesti luuleklassika ja ja midagi sellist dateerimatut. Ja lõpuks ka ta jõuab nagu tänasesse päeva välja oma selle vanema otsusega. Ja see, see on ka täiesti aegne, aga kuidagi ikkagi ka sellest ajast ajast välja, sest see on huvitav tunne neid luuletusi lugedes, aga veel rohkem jutte lugedes, et selle lõpuks kindel, mis ajasse toimub, aga samas seda ei toimuga minevikus mingis kindlas kindlas või ebakindlas mineviku ajas, vaid ta ikkagi nagu praegu, ainult et, et ei saa aru, millal see praegu on. Aga see on, see on tegelikult tüüpiline muinasjutuaeg muinasjutud toimuvat. Eks need on igasugused ja seal võidakse küll öelda, et see toimus millalgi ammu, aga pigem nad ikkagi toimuvad. Toimuvad praegu alati muinasjutu aeglasemalt, tuleb praegusesse praegusesse aega välja. Päris, mis muinasjutt üldse on, eks ole, muinasjutt eesti keeles kuna jutt muinasjutt. Aga noh, see on selline selline tagantjärgi pandud nimi. Muinasjutud on aegade olnud lihtsalt jutud, mida räägitakse. Ja nad ei ole ju olnud mitte ühte lastejutud, vaid noh, küllap ka lapsed neid kuulasid, aga need olid ikka tõsised jutud. Oleks väga selline ilus muinasjutt luules, siin raamatus on tal marjale marjale on siin mitu luuletustega on ka, see on üks võimsamaid on selline neljaosaline müütiline luuletus. Mariana. Lähevad aastad. Pilved ilmuvad kuuete, Tuuli tuleb ja läheb, metsi kasvab ja langeb. Tehnikute asemele kerkib linnamüüre, kerkib ja variseb. Aga kusagil jõeäärses hurtsikus, õrn käsi joonistab mullale read. Mõtlen ikka su peale, jõua tagasi, rutem. Lähevad aastad päike tõuseb ja loojub rahvaid, sünnib ja sureb, luid mureneb, mullaks. Ilmub kummalisi masinaid, kerkib tohutuid linnuterasest hiidlinnud, lendavad taevas. Aga kusagil klaasmaja varjus õrn käsi kirjutab märkmiku read. Mõtlen ikka su peale, jõua tagasi, siruta. Lähevad aastad. Põllud muutuvad kõrbeks, jõed vahetavad suunda, inimkond variseb põrmu. Tormid pühivad kõik oma teelt. Sünnivad uutmoodi olendid. Kummalised linnud, kalad, kummalised põõsad ja puud. Aga kusagil ookeani kaldal. Tuul joonistab liivale hajusalt read. Mõtlen ikka su peale, jõua tagasi, rutem. Lähevad aastad, sajad miljonid aastad, tuhk varjutab maa, kustub, kuid ja planeete tähti sureb ja sünnib. Ja tähtede ümber taasmaid maadel jõgesid luhtusid kus kerkimas säravaid torne ja ühes neist madala laua kohal õrn käsi, kirjutab valgussariaad. Mõtlen ikka su peale. Jõua tagasi, rutta. Selleski luuletuses. Noh, minu jaoks ridu, mis, mis ongi nagu see on natuke liiga luulelised. Mis on oht üldse niisuguse vana moodse kirjutuse juures on oht langeda tõesti vana moodsasesse, ühesõnaga noh, luule puhul on see, et sa kipud minema luulelisi, eks. See on tuuletuule puhul kõige suurem oht. Et kui ta on juba liiga luuleline, siis stan kulunud lihtsalt teha teatud sõnu ja fraase, mis. Mis ei kõla enam värskelt aga samas, eks ole, võtad need kollased õhtud ja? Ja nad kõlavad uuesti värskelt, et see noh, see ei ole kunagi ju määratud ei ole ainult kontekstist ja asjadest Aga noh, see on ka Eensaar esimene luulekogu, nii et ja kuigi ta on, et ma ei tea 10 ja rohkema aasta jooksul vist kirjutatud ja aga ikka esimene jääb esimeseks, et eks seal on on nagu esimestes raamatutes inimene ikka, alustab lõpuks teatud matkimisest, Jääratleme. Juba luules olnud asjade nagu ümberütlemisest kordamisest teatud mõttes, et näiteks paista, mida ta järgmistes tuulekogudes teeb, kui ta nendel teeb. Muinasjuturaamatu juurde tagasi tulles, rändaja õnn, pealkiri mulle meeldis kohe, kuigi jällegi kõlab ülimalt klassikaliselt rändaja õnn ja natukene järjest Enno ja kõik. Ja mis oli point selle pealkirja juures ja mulle tohutult meeldib, kui tuleb selline point, et kui ma lugesin läbi sellesamanimelise jutu siin raamatu lõpus, rändaja, õnn toovad sisserändaja õnn on kahetähenduslik. Et see on, on küll isegi pigem teise tähenduslik, et ta on küll rändaja õnn, aga seda nagu murdja hunt. Nii on ka rändaja õnn nagu rändav õnn. Et see oli nagu tore, et sellises pealkirjas on kaks pealkirja ja see tuleb välja välja pärast. Niisugused väiksed naljad, mängud Insarade paistab meeldivat. Ikka väike nali on siin kogu aeg, nendes juttudes juba juba need nimed, näiteks jutt Justus ja läänetuul. Ma loen siit esimese lõigu, kuidas algab üks heinsaare muinasjutte. Justus laanepüü oligi külas asuva Haaberitsu talu ainus järeltulija ja pärija ning et tema vanemad olid mõlemad jõudnud hiljuti elavate seast lahkuda siis ka majapidamise ja maade pärisomanik. Pärast pidi Justus seal nüüd üksi mehe eest väljas olema kuid püüdis, mis ta püüdis. Ega temast korraliku talupidajat päriselt ikka saanud kuna juba maast madalast oli teda ikka rohkem vaimuvalguse ja niisama ilma vaatamise kui põllukündmise poole tõmmanud. Suurema osa päritud põldudest lasi ta küll kenasti võssa kasvada, sest looduse enesemajapidamisest pidas mees palju enam. Ainus, mis ta oma isalt võttis, olid mesilased, lambad ja küülikud. Needki pidas ta rohkem sumina ja määgimise kui meie villa pärast edasi. Sest Justuse ümber pidi ikka suminat mängimist olema. Pidid kohisema kuradi kõrged puud kostma alt orust jõe voolamist. Ning kui seda kõike oli kuulda ja kosta, siis oli maailm paigas, asjad kombes ning Justuse meel kerge jah, ja. Juba siin nimed üldse selle raamatu muinasjututegelaste jamad, Justus laanepüü tore nimi. Kusjuures juhtus ja läänetuul vist, kui ma ei eksi, on ainukene Lugusin, mis lõpeb hästi. Ja sellele mõeldes nimi Justus, Justus on ju, eks ole, õige õige mees, temal läheb siis hästi, teistel siin vist väga hästi ei lähe. Tema on niisugune lihtne ja järjekindel mees, et lihtsalt ta nii-öelda oma õnnest lahti ta oma lihtsas meelestama lõpuks saab selle, mis ta saab, aga aga teistega siin läheb või kuidagi teisiti ikka. Aga jah, sa jutustamise saad juba, noh, nii nagu algab minevikku, ta läheb, see on selline mõnus rahulik ka hästi traditsiooniline. Aga samas ka noh, tuntavalt Heinsaarega keegi teine jälle ka niimoodi ei jutusta, on oma toon täiesti selle ta on leidnud, ei võtnud ja seda ta kasutab. Siingi jutus algus kõlab ju nii, et seal võiks olla 19. sajandil toimudes asi, aga tuleb ikka välja, et ta tegelikult toimub tänapäeval siin pärast Justus käib Viljandi linnas kohvikus istumas ja kohvi ja vana Tallinnat joomas, mis ei saa toimuda taga tsaariajal ja noh, kõik see kokku ikkagi ta on kui selline ajatu ja muinasjutuline aega, aga alati on mingid detailikesed, mis kuidagi toovad ta pigem tänasesse päeva välja. Ja noh, need on ju lühikesed, vaiksed jutud, noh nagu muinasjutt olema peab, aga ta ei saagi liiga pikk olla. Sellise lühijutukirjutajana Heinsaar on päris haruldane praegu eesti kirjanduses, kes neid väga viitsib teha või oskab teha? Seda mõnes mõttes on ju selline väga ebaökonoomne. Anvar, et noh, väikses jutus seal on ikkagi omaette maailm üles ehitatud, aga sellest saab ainult mingi kümnendiku raamatut, et sellest samast võiks kirjutada üheneks lohiseva romaani, oleks, olekski raamat missugune. Aga noh, ei extream, pigem see vist on ikkagi kandelaadi küsimus, et kes seal lühijutuvestja see on. Ja tegelikult ega, ega nendest juttudest ei saaks romaani, et nad ongi täpselt sellise jutuformaadis ja väga parajalt väljapeetud selles mõttes täitsa täiuslikud. Ja, ja niisugust lühijutu kuulub ka teatav vähemasti ökonoomne siin ei saa pikalt heietada ega kõrvale põigata ja ja mis kõige ja mis kõigevägevam jutt selles rändaja õnnes on? Virandajas õnnes, on eelviimane jutt, hingus, see on sugune muinasjutt suremisest. Selle jutu kangelane. On maata mees. Jällegi, eks ole, ei ole paremat nime surijale jaanmaatamees. Nii et algab niisuguse väikse vihjega alguses kohe esimeses lauses. Et oma viimases unenäos maata mees jälle noor, siin antakse kätte viimane unenägu, eks ole. Aga noh, mõtlesime, pole ei viimne ega elu viimases, et noh, see võib olla nii ja naa ja kuidagi sutt läheb edasi, nii et sa küll tegelikult, et ta sureb. Aga samas sa loed seda ikkagi nagu toimub tegelikult see noh, ta läheb, läheb sellest sellest teadmisest kuidagi välja ja mis on jällegi hästi muinasjutul omane, on see, et sa tegelikult alguses alati tead, kuidas läheb palju variante, kui seal noh, näiteks seal, kus seal Justus läänetuules on, see läänetuul tuleb ja lubab talle midagist juustust päästata valutavast hambast, kui selline muinasjututegelane midagi ta kindlasti täidab, seal ei ole teist võimalust, see jutt täis halvasti lõppeda, näiteks nii et nad kunagi ei peta siin, eks ole, alguses et see jaan vaatame, sureb. Aga samas sa loed ikkagi põnevusega, et nagu ta elaks nagu ta oleks terve elu talvel ees. Et samamoodi muinasjutud, mida me ju teame või kas vähemalt lapsepõlvest plaanid on ka laias mõttes ikkagi muinasjutud, et me võime lugeda teda, võtame, teame, kuidas ta lõpeb, aga ikkagi seal tuleb see põnevus, seal tuleb see, mis et mis nüüd saab, see tunne. Ja siin selles jaanmaata mehe unenäos või ühesõnaga selles, mis hakkab toimuma, see on selline hästi kuum päev, suve, päev. Varahommik, ta ärkab hommikul vara üles ja teda valdab niisugune elevus muutus. Ja tal on tunne, et keegi tuleb, keegi tuleb talle külla ja see, keegi saab aru, ah see on see pikkade pruunide juustega tüdruk, kes tuleb. Ja ta peab tulema bussi pealt. Jaan maata mees võtab jalgratta võtta ja poiss peab varsti alevisse jõudma ja täna selge, et muidugi tüdruk tuleb sealt bussi pealt. Et ei ole muud, kui tähendab alevisse ja siis sealt ta tuleb isada, vältabki alevisse ja ja kõik see kuidagi. On, nagu on meil suvel iga suvi polegi selliseid, aga ikka on, kui ongi selline kuum tuul puhub ja, ja niisugune palavus hommikust saadik juba hakkab võimust võtma ja nad on natukene niisugused. See on mingi eriline meeleolu, salati natukene eksalteeritud, tabab inimesi ühtepidi nagu niuke roidumusega samaseksorteerituse, mingi eriline, selgus nendes päevades. Nii-öelda väntabki sinna alevisse ja buss tuleb, et aga bussi pealt tuleb maha viis inimest. Üks neist on vana naine. Kaks sellist toredat keskealist naist, kena nokitud. Ja siis on üks väike poisikene koerakesega süles koerakene klahvid. Aga seda tüdrukut ei ole, aga need oli viis, millega ta siis inimest tulevad, talle kogunevad ikkagi jaanmaatamehe juurde ja näkku, nad oleksid talle külla tulnud, aga ta ei tunne neid. Ta ei saagi aru, mis ta nendega asju on ja ta põgeneb sealt. Teatas, et tal on tunne täis ja kõik on hoopis mujal, ta väntab oma jalgrattaga, nad on juba päris kuum selline põldude vaheline tee kuumal päeval viljapõllud leitsakus seda väntab ja väntab ja, ja siis siis juba ta teab, et see külaline või see, kes teda ootab, seal kuskil hoopis seal keset võlduda, jätab jalgratta sinna põlluservale, läheb sinna viljapõllu sisse, selles kuumuses see kuidagi see niisugune eksalteeritusi on teatud niisugune elujõud, ainult kasvavad temas. Põldude kohal hõljus kolakas pool läbipaistev valgus. Kuumust lõõtsuv tuul puhus mehele näkku, põdrakanepi ära õitsema, Debemeid. Maata mees tundis, kuidas kummaliselt maadligi suru. Ootus, tiine rõõm tema üle, üha enam võimust võtab õhk närbunud õite ning kartulipealsete järele, lehkav imbus mehe juustesse riietesse, nina sõrmetesse. Ahnelt hingas jaan enesesse, seda mädaneva küpsuse järele, lõhnavat õhku ning meeli rõhuvast rõõmust, peaaegu kurjalt naerdes. Surusta veelgi tugevamini maalidele. Tundes mõnu enese pulbitsevast elujõust, raskelt õudsuvatest viljapeadest kahelt pool kätt. Ning sellest, et juba veerand tunni möödudes võib ta suudelda oma nukrameelset tüdrukut. Nojah, see on veel enne, kui ta sinna põldu jookseb. Ja seal seal keset põlduda, kuidagi külaline veelgi muutmas aru, et see ei olegi see tüdruk, et see on hoopis veel midagi, midagi veel erilisemat, kellega ta peab kohtuma, millega ja see miski hoopiski läheb nagu tema sisse ja muutubki, tahaks, ja tema muutub selleks seal keset põldu ja kuidagi seal tantsib. Ja on. Ja, ja see läheb niisuguseks baasiks kätte ja, ja on väga hea, ainult et ta hakkab nagu läbi läbi selle ekstaasi kuulmad, keegi hõikab teda põlluservas seal, kuhu ta jalgratta jättis. Ja niukse nutuse häälega, et Jaan ära jäta meid maha ja ta ei taha seda alguses kuulda, aga siis ikka seal läheb valjemaks ja ta teeb ühe silma lahti ja näeb, et seal põllu servas seisavad needsamad viis inimest, kes tulid bussi pealt, keda ta ei tundnud. Ja see vana naine peitubki niimoodi JAAN JAAN, ära jäta meid maha. Ta teeb veel teise silma lahti, siis ta näeb, et ta tegelikult lamab oma surivoodil ja need viis inimest on tema naine ja tütred ja lapsed, laps, kes seal ümber on, ja see naine siis Alapsel, et ära jäta meid maha ja siis sellel samal hetkel ta teab, et ta enam ei hinga. Lood on, nad ei lõppe hästi. Aga samas neid on mingisugune selline noh, avarus või selline ekstaatilisus või mingi, kui need niimoodi vähemalt sedasi järjest lugeda. Suvisel päeval päeval vaikses maamajas kõigest eemal, siis nad, nad viivad kuskile ära küll. Ja see on ja, ja lugemise tunnus minu meelest, kui kui lugu viib su nipsu ära. Et. Mul olid nad Insaare muinasjutud. Selle varasuve väikene lugemisavastus. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Tõnu Õnnepalu, Mehis Heinsaarest kuulasid, toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastat.