Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda luges viimati Maarja Kangro? Peeter Sauter on minu meelest väga inspireeriv kirjanik. Ma arvan, et teistel kirjanikel on teda ikka aeg-ajalt hea lugeda. Ta annab kuidagi niisugust inimliku elujulgust ja aitab pingeid maha võtta. Peeter Sauter on sündinud 1962. aastal Tallinnas. Nii et praegu on ta 48 aastane proosakirjaniku jaoks parimais aastais. Ta on näitlejaharidusega kirjanik, lõpetanud lavakunstikateedri ja ühe hooaja ka Viljandis Ugalas näitlejana töötanud. Mulle tundub, et tihe kokkupuude teatriga on tugevasti ja heas suunas mõjutanud kas autori tekste, mis on väga dialoogilised esitatud lihtsalt napilt ja elusalt. Tekst jõuab kohe kohale nagu teatris, kus üks repliik peab toimima juba esitamise hetkel. Kuna teatris lehekülge tagasi keerata ei saa. Ja Sauter oskab niimoodi kirjutada, et lehte tagasi keerata. Pole põhjust. Ohtu, et tema tekstis mingisugustesse keerukates struktuuridesse takerduma jääks, suurt ei ole. Samuti paistab mulle, et nii mõnelgi Mul on Souteri tekst tegelikult väga teatraliseeritud. Tegu on pigem teksti teatri kui mingi olmerealismi või muu säärasega, millega teda on sageli seostatud. Souteri esimene raamat Ingiga ilmus 1990.-le aastal. Edaspidi ilmunud raamatut. Pealkirjad mõjuvad suures osas programmiliselt. Luus kogu koos Euroopa hulgus pätt ja pihiisa pori või siis näiteks intervjuu kogumik, plära on ju mõnusalt, anti klimaktiline seisukohavõtt või steitment, nagu Peeter ilmselt ise ütleks. Kuna kõnesoni öeldakse, Öeldakse on selle salgamine keele puhtuse nimel paras Nobism. Ühesõnaga see pealkirjade radu. Nii anti pateetiline, et sellest tekib lõpuks lausa paatos. Puhtalt intensiivsemaid pealkirju, millest paistab rohkem mingisugune meeleline pinge kui sihiliku heidikluse programm on muidugi ka nagu näiteks verejooks või siis naise lõhn, raha lõhn. Ent sellegipoolest sihiliku peedikluse programmi täidab Sauter, kes on väitnud, et ta tahaksite kaardil, seisaks Peeter Sauter vett päris hoolega. Näiteks väikesel formaadilise ja oma kirjastatud raamatu euroopa hulgus kaanepilt on samuti programmiline. Seal istub teksajakis autor Toyczybani prügikastiga. Kolmas kasti peale on kirjutatud rest Müll, mis tähendab jäätmeid taas kasutamatult prahti eelkõige. Ja see mõjub Tanel peaaegu teise raamatu pealkirjana. Võib-olla mõjub tõsises eesmärke seadvas ja võimumängude uhkeid vorme kuidagi paratamatusena võtvast maailmas niisugune asi praegu veidi poisikeselikult ja naljakalt. Ent iseäranis tollal kümmekond aastat tagasi oli ta täiesti omal kohal manifest. Niisugune teadlik enese madaldamine polnud meie kirjandusse eriti jõudnud ja objekti mõtteid või mõtted objektsuse ja selle tõrjumise üle hakkasid ka alles vaikselt tasapisimaale imbuma. Sauter, tõrjutute, Sõver, kõrkus, Alexis minu meelest küll viimane, mida talle saaks ette heita. Aga väikeste ja tõrjutute poole hoiab ta nii loomulikult ja solidaarselt, et tema ideeks nende toetamisest kunagi suurt väljapaistvat missiooni. Ja eelkõige on ta ka selle Hendikluse programmi kaudu ikka iseenesele vabaduse otsija. 1997. aastal ilmunud raamatuluus tiitlipöördel on kirjas raamat, millel pole algust ega lõppu. Löö lahti ükskõik kust eesti proosa. Euroopa hulgus lõppeb jällegi niimoodi tolksti ja lõpule jõudmatama lõpetangi. Nii lõppevad üldse asjad elus ja küllap elu ise ka lõpule jõudmata. Punkti mitte punktiiriga. Hasso Krull on 1997. aasta vikerkaares ja hiljem kogumikus mili mallikas avaldanud essee ülemus ja anarhia. Peeter Sauter, ligimese proosa. Vald ootas auteri ühe uuendusliku joonena välja just horisontaalse kompositsiooni. Tsiteerin. Vaenlased järgnevad üksteisele hierarhias iirimatult. Vertikaalsete Aznendusteta episoodid muutuvad segmentaarseks. Sageli on nende järjekord vabalt muudetav. Tekib tunne, et segmentide reostamine võiks jätkuda lõputult mõlemas suunas. Lisada algusesse segmente, lisada lõppu segmente. Kaks aastat tagasi, see tähendab siis 2008 ilmunud Veibib luu on sündmuste ja lõikude vahetatavuse poolest samasugune. Ning on justkui läinud ajapikku valusamaks. Ent jätkuvalt Anzouteri põhivõlu huvitav ja haarav kude. Ilusad ja hästi toimivad üksikstseenid, aga mitte pikema arenduspinge on pigem tekstuuris kui pöördumatus arengujoones. Southern esitab meile ikka onu ja iseenese psüühika fraktaly mustreid, mis suuremal hulgal või pikemal jälgimisel muutuvad kuidagi sarnaseks. Kuigi selgelt pöördumatute sündmustega lugusid on. See tähendab lugusid, kus esineb enne ja pärast fenomen. Pärast on tegelase olek ja teadvus kuigivõrd siiski muutunud. Nii on see näiteks keldris mõnes mõttes kaloos nuga, kus amokki jooksnud vägivallatsejad kunstnik lõpuks koju tagasi tuleb. Tütrega kalli-kallid ei pea ise tekstis mõtlevetaja, nüüd võiks tulla selline õnneliku lõpu happy endi kiri. Ja võib-olla mõnes mõttes ka loos tuimus, kus keppimise käigus naela jalga taastunud peategelane sööb peaaegu kirgastunud rõõmus kooki. Kui ta saab teada, et ei suregi teetanusse ja saab oma elu juurutust jätkata on neid, kus juhtub drastilisi sündmusi. Aga tegelane jääb oma teadvusseisundit delt suuresti samaks. Näiteks sest või siis oma räiguses humoorikas pätt ja pihiisa. Kas leidub muide väga allegooriline, teen, milles pihiisa päti pihtimuse saatel masturbeerida? Hasso Krull essees autori kohta on 13 aastat hiljem endiselt aktuaalne. Just anarhia mõiste koha pealt, see arhia võimatus, hierarhia vastand kehtib nii Souteri teksti ülesehituse aga tema maailmavaate kohta. Oma seisukohavõttudes on Sauter jätkuvalt regulatsioonide vastane. Leides näiteks, et narkootikumid tuleks kriminaliseerida viimati ka seda, et integratsiooniraha tuleks niisama venelastele kätte anda. Eks vaatamisteema. Southeri lugude tegelane on mees, kes enamasti ikka kannatab. See on sageli intelligents, ikk kord kunstnik, kar, tõlkija, kard käib lihtsalt kuskil kontoris tööl. Nuus, ütleb ta enda kohta näiteks. Noh, tegin, mida ikka tehakse. Käisin mõttetul tööl ja sain mõttetut väikest palka ja ostsin mõttetuid tarbetuid asju. Mõnel korral on tegelane küll ka pätt mafiooso ja lugudes liigutakse venekeelses prostituutide ja kriminaalide maailmas, millel näikse olevat Sauter jaoks kirjanduslik tõmme. Sagedasti on tegelasel justkui paha olla ja need seisundid pahaolu seisundit satuvad siis lihtsalt igavusest ei arutusest resignatsioonist tõsiste ängi, võrsete ja vägivalla sööstudeni. Eks kirjandus suuremalt jaolt siin ikka sellest, et miskipärast pole hea olla. Kuskil on mingi hõõrdumine, see kõlab külgi seina, nii need asjad kipuvad olema, püüan hea olla, ei pruugi see alati head impulssi kirjutamiseks anda, siis on ju muudki teha, kui kirjutada. Saatoril on oma äng, mingi oma asi küll, mis teda muudkui ja mis on ühtlasi tema kirjanduslikuks mootoriks. Seda võib nimetada näiteks substantsi probleemiks, substants, asja olemus mis teeb temast just tema või olemise olemus on olemas või mitte. Kui on, siis kuidas seda kätte saada? Kuidas olla päriselt? Mis on see, mis teeb asjast või teisest inimesest selle, mis ta on? Selliseid arutelusid on palju. Näiteks üks otseselt asjateemaline arutelu, kus just naudingu substantsi püütakse kätte saada elututes esemetes esineb näiteks loos perifeerias mens. Selles loos võtab Southern naudingu substantsimõiste just nimes Mercedest. Pannes siis lõpuks kogu loole sellise vahva mängulise pealkirja. Tsiteerin. Kindlasti on veel palju asju, mis on Mercedes pensid. Aga mul ei tule praegu rohkem meelde. Kui mul veel meelde tuleb, siis ütlen. No näiteks piimabatooni komm seitsmekümnendatel aastatel. Ja Ontika tropp kümnegopikanega kuubik, mida sain ärida. Ja esimesed välismaalt siia jõudnud, nätsud tanulmentiaspieminud oma isa võrr ja teksapüksid ja näidati hobune. Aga ma ei tahtnud praegu loetelu, mis on küll ka kena asi, aga midagi muud asja sisu, et mis Mercedes-Benz sisuliselt on? Ma ei püüakski püüda, et kust ta tuleb, see oleks liiast. Aga et mis ta umbes on või mis tunde teeb või kuidas mõjub. Aga sedagi ei saa kätte. Et asja seis, asubki, tühjus ja sealt mingit substantsi päris olemist või olemise saladust kätte ei saanud, nagu selgub sellesama loo lõpuosas, kus peategelane käib kõhuoperatsiooni. Niisiis tsiteerin. Keha tõsteti raamile ja sõidutati välja. Olin oma kõhu sisse näinud olnud, see on midagi salapärast, arusaamatut erilist. Kui pea sisse näeks, poleks seal ka midagi erilist. Kole hall aju. Erilise mõte tuleb vaid sellest, et pole sisse näinud teadmatusest arusaamatusest ajud ja siit, kui palju nad erinevad. Autori probleemi eelkõige ligimese probleemina suhtena liigimesega, riiuna tabada ligimest kuidagi ära see, mida Freud nimetab mingiks asjaks selleks kättesaamatuks miskiks, mis meid teistest eristab? Tsiteerinud asi, mida tegelane kummalgi juhul otsib, on seesama las ning mille kohta lakkaan ütleb, et see on reaalsus, printsiibi saladus. Subjekti absoluutne teine, mis tuleb taas leida. Lasting on inimese ligipääsmatus, kui ta on ka elutungiv vaev. Tema ligiolu on elu taeva, ligiolu, tsitaadile. Ligimese vaev on läbivaks teemaks jätkuvalt ka Krulli esseest 11 aastat hiljem ilmunud beibi bluus kusjuures ta näinud nii alulikumaks lootusetu maks kui ka teisest küljest lepivamaks. See on ikka seesama vana kreem, mida väljendavad hästi igasugused poplugude Mees tsiteerib klõiga šekit, kes räägib ligioleku ängist sellest, et me oleme asjale lingile liiga lähedal. Vahel võib see tahtmine teise lähedusest pääseda, päädida Southern lugudes vägivallaga nagu näiteks loos jõulud kus peategelane tõdeb koer, tüdruk. Nad ei lase mul olla ja teha, mida ma tahan, raisk. Niisiis võõraplika tähelepanu nõudva niutsuvat koera Lüdidusest satub tegelane viimaks hüsteerilise raevu, viskab koera aknast välja. Enamasti leiab Sautori tegelane siiski, et ilma olemine on võimatum või koosolemine tahab seda painavat teist inimest kinni hoida. Näiteks näidendis keldris hoiab ahastav mees oma naist keldris kinni. Huvitav on märkida, et mine, kelle saladus on ligipääsmatu räägib dialoogides peategelasega väga sarnaselt vahel lausa äravahetamiseni sarnaselt. Aga et sõnadesse keeles on see substants või asi või reaalne tabamatu ainab Sautorit läbi aastate raamatust raamatusse. See tuleb seal ikka ikka ja jälle justkui avastusena välja. Ikka ja jälle leitakse, et sõnade ja maailma vahel puudub üksühene vastavus. Sõnad võivad olla suvaline sümbolite süsteem mis kuskilt mingit substantsi taha ei haagi. 1997. aastal ilmunud raamatust luus võib tuua sellise näite. Kogu aeg tunne, kõnnin ringi, aga ei räägi asjast. C patoloogiline tunne saadab kogu elu. 98.-ks sel aastal ilmunud novellikogust kogu moos, võime jällegi lugeda. On tekkinud illusioon, et sõnal on tähendus. Paljudel teistel sõnadel ka kas tähendusel on tähendust. Ja 10 aastat hiljem ilmunud Veyblust jaoks võib-olla sõnastikust järele vaatama, mida need sõnad õieti tähendavad. Aga sitta kah, siit ta need sõnad üldse midagi tähendavad. Kui neid nii üksteise järel võib laduda. Või siis sealtsamast veebi pluust, mõni lehekülg hiljem. Ka siis Jimmyl 10-l käsul ja maki kasutusjuhendile on vahet. Pisut pisut ehk on õige väike on see vahe? Üks imik loba, kõik, mõnel pool Southern lausa justkui ahastaks selle jumaliku alfabeedi või üksühese sõnaraamatu puudumise üle. Leides, et niisugune illus, poorne ja Arbitraalne süsteem nagu meie keel toob tegelikult maailma ainult valu juurde. Selline mõtisklus leidub novellis jõulud. Tõelist armastust pole olemas, pole kunagi olemas olnudki, on ainult sõna, mis loodi selleks tühjale kohale loodud sisutu sõna saaks hinge ängistust koguda. Või siis Wave'i pluus. Nad pole eesmärk, vaid vahend. Aga seda, mille jaoks nad eesmärk on, pole olemas. Nii et võib-olla ongi ainult tühi sümbolite süsteem? Substantsi polegi, oh häda. Aga tal tuleb see avastamine, president keeruline, kuidagi kenasti ja nobedalt ja inimlikult ja usutavalt välja. Ja see keelevald, kui ma siin enne tõin Hasso Krulli käsitluses välja läkaani nimel, siis võib selle kohta öelda poolne vald on tähtis just oma tähtsusetu poolest. Sümboolne hakkab seal Sautori lugudes tõesti kuidagi tühjaks voolama. Temast on järele jäänud ilma usutavuse, paeluvuse ja autoriteedita vorm. Sellisel elulisel tasandil võtab see näiteks tööülesannete kuju, millest sa enam tegelikult ei usuta ja mis on puhas formaalsus. Nii et mõnes mõttes on see sümboolne vald ennast tühistanud. Mina pole muidugi mingi psühhoanalüütik, aga ma kujutan ette, et mõni nende seast võiks võib-olla leida, et Sautori tiks tundub nagu lugu superego usutavuse kadumisest. Ja usutavus justkui peabki kaduma. Nii nagu peavad kaduma ka ohtlikud suured ideed. Suuri lugusid pole suured ja kõrged ideed ongi midagi kahjulikku, nagu näiteks patsifist Sauter seda väidab. Ta võõrastab suurte ideede ja eesmärkide õõnsust, kardab neid ja avastab omamoodi rõõmsaresidents kuninga näiteks et pargis või Pariisis või Londonis ei tehta, muudkui juuakse ja räägitakse sõnu, mis mitte kuhugi ei vii. Ent lõpmata õnnelikult ei toimi ka see elu väikest sfäär, mis võib muutuda painavaks. Tulgu see siis ligiolekust. Mida võib-olla enam see superego autoriteet tõrjuda ei suuda või siis lihtsalt igavusest vabast igavusest. Selle koha pealt on väga iseloomulik lugu nuga. Kus kunstnik tunneb, et ta ei suuda enam midagi luua, kuna tal ei ole süütunnet. Tsiteerin kunstniku tegelaskuju. Tõne nüri, nüri tunne. Nüri võitlus. Lohet pole, kellele vastu lõugu anda. Ainult sina oled. Vägivallaga toodab kunstnik endale lõpuks ka selle süü, mis aitab tal jälle justkui päriselt olla endaga kontakti leida ilma vägivaldsete pursete. Ta tekiks justkui nõia Ring väikesest maailmast, mis just nagu on ainumõeldav ja ainusoovitav ja läheb ikkagi just oma ühtlusest painavaks. Ma arvan, et eks iga kirjanik pea tegelikult leidma selle oma nõiaringi oma probleemi, oma lahendamatud hädad, mis hästi toimivad. Selline hästi toimiv hädade ring võib muidugi elu jooksul muutuda, aga mõnda aega ta igal juhul töötab oma lahendamatusest nagu mootor. Mingisugune jaatav või hõiskama nihilist Sauter ei paista olevat. Ma ütlen nüüd siis töötu sõna postmoderne. Niisiis Sounterile ei ole postmodernset ekstaasi sellest, et suuri lugusid kõrgeid tõdesid, universaalseid tõdesid pole. Ja nüüd saab endale hõisata mõnusalt leiutada sobivaid väikesi. Ikka tuleb kallale äng, mis vahel plahvatab. Sauter ise on vähemalt eravestlustes viidanud mitmeid kordi Becketile ja tonaalsuselt leiame me Souteri leevematest lõikudest ka pigem ikka midagi veketi absurditeatrilaadset. Oma tegelaste kohta on Sauter väitnud. Ma ei olemist kunagi ühtki karakterit välja mõelnud. Hasso Krull väidab, et Southerei loo muljet, nagu ta tungiks ise monoloogi kaudu tegelaste psüühikasse. Ja tõepoolest hakkab silma teatav pisevioristlik lähenemine. Teise tegelase siseelu ei oletata. Teine inimene avaldub peategelasele või siis meile lugejatele üksnes käitumise kirjeldamise kaudu. Ent just sellest käitumises, milles teiste inimeste esitatakse, on olemas tugev teatraalsuse element. Ehkki see teater on siin minimalistlik, on käitumine sageli lavalik. Stseenid on juskui lavastatud sketšid mis tekstiteatrina toimivad hästi, kuigi nad sellise tavapärase realismi kursusega üldse ei pruugi alati kokku minna. Ja ka dialoog on nii mõneski kohas pigem minimalistliku teatraalne kui realistlik. Näiteks on jutus jõulud selline plika, kes end peategelasele sappa haagib ja talent vannis pesta laseb. Või siis samas loos vanamees, kes koera tapmisele maja hoovis suuremat ei reageeri. Ja teinekord võib juhtuda, et mõni tegelane tõmbub näiteks äkki kuskil seina, res kookujas subnutta. See kõik mõjub pigem sellise minimalistliku teatrina. Ja kui enne sai mainitud Becketid, siis midagi nendes Sounteri väikestes inimlikes tragikomöödiate speketi absurditeatriga tõesti sarnanev. Aga kui tahta läbi sellise traditsioonilise realismi prisma tema teksti vaadata, siis näiteks mu oma kogemuse järgi paistab inimloom küll olevat märksa pragmaatilisemad kalkuleerima kui tas autori juttudest vahel paistab. Pigem on tegu sellise hästi õnnestunud teadvuse realismiga. Southern stiil on ebakujundlik. Kui on kujundeid, on need kas siis kõnekeele kujundid või tekivad mõnest sündmusest või esemest nagu näiteks nuga või ühes loos kosmeetikakott. Aga selliseid keelelisi, kirjaniku enese leiutatud kunstilisi metafoore tekstis eriti ei esine. Palju lühikesi ühesõnalisi lauseid. Ja muidugi ja tema keeleuuendusest on palju räägitud sellest Vene keele sissetoomisest. Nii näiteks kasutab ta kõnekeelset a sõnaAga asemel esinevad sõnad nagu siuke ja niuke samuti terved, pikad, inglisekeelset tekstilõigud ühesõnaga kõik see, mida inimesed on oma kõnes ja arvutisuhtluses juba ammu kasutanud. Aga mis autori poolt, kirjandusse, tõstetuna omal ajal uuena ja mis nüüd on tavaline ka seal, see tähendab kirjanduses üks eripärane toon, on veel küsimused ilma küsimärgita. Nendes on siis tahtlikult toon justkui alla viidud, intonatsioonide alla surutud. Justkui oleks huvi situatsiooni vastu minimaalne. Nendel tegelastel, kes nii räägivad ja justkui esitatakse küsimus veel mingisugusest inertsist loob sellise kummalise loksuva resignatsiooni õhkkonna. Ja võib-olla on seegi juba ligiduses liigse ligidusse probleem. Igal juhul esineb ohtrasti selliseid küsimusi, kus on lõbus punkt. Mul ei käekott sinna, kas sul on taskurätikut? Mis sul on, kuidas elad, siis tahad või pakub huvi või mis seal juhtus, midagi või? Autorit, kes on tõlkinud kiruakia Vukovskit seostatakse palju pyydnikega. Aga juba Hasso Krull märgib oma assiivsed kiruaki ekstaatiline kirjutamisviis autori omaga tegelikult ei sarnane. Ja no näiteks biit luuletajatega ei sarnaneda intonatsioonide poolest suurt üldse. Tema hingamine on hoopis teine kui näiteks Kinsbergi oma. Sellist ekstaadiliste intensiivsust ja hiiumürke seal suurt pole. Aga kiru hakkan talle muidugi tähtis ja mingitelt hoiakutelt lähedane tegelane küll. Joogi sünnipäev on päev hiljem, kus autoril 12-ni Endal märtsil ja eelmisel aastal, kui Peeter sai 47 aastaseks, siis ta lausa muretses, kuna kiru Oxury 47 aastaselt ära. Kui krundi 97. aastal välja Souteri uuenduslikust eelneva 30 aasta eesti proosa taustal siis Peri proosaõis Auderlik proosa hierarhiseerimata alguse ja lõputa tekst. Keel sihilikult neutraalne või madalaregister on ka täitke ristini aja vaimu väljendus. Selleni leiab ilmselgelt paralleel näiteks ka kaugest kultuuriruumist või suhteliselt kaugest kultuuriruumist nagu Itaalia kus Mõnis autori eakaaslane on temaga üheaegselt jõudnud just samasuguse kirjutuseni sarnase loomis meetodini. Lähemaid kirjanduslikke sugulasi võiks olla näiteks Paola noori Sautherist aasta noorem kirjanik, kelle tekstidele on iseloomulik samasugune sirarhiseerimata segmentaarne hangetesse järgnevus suhetesse seadmata tekst, mille või enam-vähem ükskõik kust lahti lüüa. Ka kõnekeelekasutus, tus ja teinekord sihilikult ennast madaldab hoiak. Sarnased samamoodi peategelane samuti teatavast ligimese paines intelligentsist autori alter ego. Aga Mõnis autori verisem lugu oleks näiteks võinud sobida ka proosa antoloogiasse Joen tuuganud jälle, mis ilmus Itaalias 96. aastal siis tõlkes tähendab see kannibalistlik noorus ja selle autorite keelekasutust ja temaatikat peeti tollal märguandeks uuest kirjutusest ja uuest põlvkonnast teiste hulka seal Joen tuuga Niibale antoloogias kuulus ka näiteks noor Nicoloama niidi, kelle verisemad lood pole eesti keelde tõlgitud. Küll ütleb oma OSCE lõpul, et ilmselt mõned Souderile iseloomulikud jooned ajaga üldistuvad, teised muutuvad eripärasemaks ja selgub, mille poolest see autor on eriline kirjanik. Ma arvan, et see keelekasutus, mis puudutab kõnekeelsuse ja ebatsensuursete väljendite tarvitamist on üks, mis on kindlasti üldistunud muutunud. Reegliks vast mitte, aga igal juhul väga levinuks praeguses uuemas kirjanduses. Aga samas eripärane hoiak, teatavas tundlikus, kaastundlikus kõikumine sellise kaastunde ja resignatsiooni vahel. Elu absurdiäratabamine, ringide, painete tekstiline lavastus on küll kvaliteedid, mis teevad Souteri eripäraseks. See on seesama tekstikude, millest ma enne rääkisin. Kas autori üks loosungeid võiks minu meelest olla? Ärge võtke mult vabadust. Vahel väitnud, et kirjutab ikka iseendale ikka selleks, et protsessist enesest kaifi saada öeldes ühes intervjuus isegi lugejate kohta, mis mul teist, see võiks ju jõuda kuidagi ja väga noortepärase hoiakuna. Sest miks siis kirjanik avaldab? Rikkaks sellega ju suurt ei saa. Aga ma arvan, et niisuguse väite taga võib olla soov, et kirjanikul ei hakataks midagi eeldama, et tema vabadust ei hakataks ahistama. Samasugune soov paistab olevat ka keelekasutuse taga. Ta justkui ütleks, kasutan niisugust keelt, mida ei peeta pidulikuks, mida ei peeta atraktiivseks ja mis seega ei kohusta mind millekski. Peeter Sauter on saanud kahel korral algul ka auhinna. Eelmisel aastal anti see talle näidendi keldris. Oma esimese küll ka auhinna sai ta aga hoopis lasteraamatu laiskade lasteraamat eest. Peeter on kuue lapse isa ja minu meelest saab ta lastega väga hästi läbi, võtab neid nagu omasuguseid lapsed võtavad teid, on ka nagu omasugust. Ja ma mõtlesin, et ma lõpetuseks rongi ette ühe Southern lasteloo. Mis on selline armas ja eneseirooniline käsitlus kirjaniku kuulsusest suurusest. Eks ole Southern ka igasugust kirjaniku missiooni jutu võõrastanud. Ja kuna järgmine kirjanikest Peeter ise räägib, on luuletaja siis on ehk sobilik seegi tänane lõppu, lugu räägib just luuletajast luuletavast Tšiilist. Kuulsussiil kirjutas väikese raamatu luuletusi. Seal oli kaks luuletust, üks pilt ja siil andis selle ise välja kahes eksemplaris. Isa, kas ma olen nüüd kuulus? Mitte eriti? Aga siil tunnis, et küllap ta ikka on kuulus? Ta on raamatu autor ja kirjanik. Siil pani kirjud riided selga, läks jalutama, vao vaadati, siil on tegija. Palun autogrammi, siil, kas te teate mu raamatut? Ei tea. Et raamatut ei teatud, kurvastas siili pisut. Aga ta naeratas, ikka, andis autogramme, oli lahe. Siil jäigi kuulsaks. Kuigi keegi ei teadnud, miks tsiviilainult ise teadis, ta oli kuulus sellepärast et oli luuletaja. Kah mul asi luuletaja, porises siili isa natuke kadedalt, aga noh, ei kuulanudki. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Maarja Kangro, Peeter Souterist. Kuulasite, toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.