Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Keda sina viimati lugesid? Tere, Tarmo Teder, ere, keda sina viimati lugesid? Lugesin viimati eesti kirjanikest Ülo Tuuliku sõja jalus. See on nüüd kordustrükk 1974. aastal ilmunud romaanile kus mõned loigud lisatud, mille omaaegne sensor välja võttis. Üldiselt ma olen seda meelt, et kirjaniku loomingut tuleb käsitleda koos tema eluloolise kujunemisega sest isik ja tema looming on teineteisest lahutamatud. Noh, kui rääkida Ülo Tuuliku elust üldjoontes siis sündis ta Saaremaa lõunarannikumeres paikneval Abruka saarel 1940. aasta 22. veebruaril koolmeistri peres. Aga juba 44. aasta sügisel on see nelja lapsega Saaremaal Sõrves, kust nad oktoobri lõpus suure sõja Novaja keevalise Madistamise käigus, õigemini pisut enne seda üle mere Poolasse ehk Suur-Saksamaale küsitakse. Sellepärast et see oli saksa armee kõrgema ülemjuhatuse käsk ja alus ongi romaan sellest seitsmendast üheksast kuust, kui Ülo oma perega ja oma kaksikvenna Jüriga oli sunnitud viibima sõja jalust eemal, aga tegelikult hoopis teistsuguse ja põhimõtteliselt samasuguse jubeda võika halastamatult plokki ehk sõja jalus siis Poola aladel. Et see 100 jalus seda aega kujutab, siis peab rääkima ka sellest, et miks nad ka küüditati Sõrvest. Aga see oli saksa kõrgema väejuhatuse käsk. Asi oli selles, et suure hurraaoptimismiga tuli armee ehk siis nõukogude armee juba Saaremaale sisse. Saaremaa puhastati üpris kiiresti, ta vallutati tagasiAga Sõrve sääres. Seda kitsukest. Salme. Ma nimetaksin Salme maagitsust, mida läbib jõgi enne pidama. Optimistiga tehtud winter. Dessant jooksis karidele, et mitte öelda täiesti verest tühjaks. Ühesõnaga poolteist kuud oli kitsuke Sõrve kuhjatud nii metsikute vägedega, et sakslased pidasid õigemaks viia ära Sõrve talunikud kogu oma pere ja paarikümne kaasa lubatud kilogrammi varaga laevadega kaasaja jalust eemale, ühesõnaga selle põrgu, mis hakkas neid ähvardama, küüditati Saksamaal, neid oli umbes ligikaudu 3000 hinge. Rinnapidama aga siis romaan sõja jalus algabki sellise lausega. Romaan on pühendatud emale, Ireaniku emale. Meid viidi öösel jahedas kuupaistes nii ja selles jahedas paistes küüditamise ööl. Peamine kirjanikke, aga siis veel väike Ülo oma kaksikvennaga Jüriga kärus, mida lükkab siis saksa sõdur? Õhtuses öises kuu alguses, 27. oktoobril lükatakse seitse kilomeetrit eemal asuvasse Mõntu sadama poole, kus siis või sääre tipu poole, kus laevad ootavad, et rahvast ära viia. Aga siis soldati lükkab seda käru. Ülo seda mäletab, ta oli siis nelja ja poole aastane või natuke. Ta ei mäleta, kas isa, kes suurepäraselt oskas lugeda, rääkida saksa keeles, rääkis selle Soldotiga või ei rääkinud, aga see polegi võib-olla nii tähtis. Ja ega tulevane kirjanik Ülo Tuulik olete peale selle kuuvalguse midagi muud kui seda sõjaleiva karmi maitset, mis kummalisel kombel seostub sellise sõjaväe rohelise värviga kogu sellest seitsme kaheksakuisest eemalolekust sunnitud võõrsil viibimisest. Aga ta midagi muud eriti ei mäleta ja ülejäänu taastamiseks tuli tal ette võtta aastatepikkune uurimus. Ja siis romaani valus kirjutamise asjus sõitis kirjanik tuulik ringi Poolas ja Ida-Saksamaal. Noh, see oli juba 60.-te teises Poolas ja 70.-te alguses, otsis arhiividest, rääkis kümnete ja kümnete inimestega Eestis, Saaremaal Sõrves, eriti usutles sõjaväe väelase endisi kõrgeid ohvitsere. On selge, et ta otsis ja pani oma loomingulises Tiiglis kokku suurt mosaiiki atlas eelkõige dokumentaalsust mis kunagi täpselt aset leidis. Miks ja kuidas, mis juhtus? Tuulik ei otsi nii väga süüdlasi kui pigem mõistmist. Seda alus on tegelikult nimetatud modernseks romaaniks. Ja kui ma seda teist korda lugesin selle sajandi alguses, tähendab siis ikka veel seda 74. aasta trikki mis ju tegelikult sellest viimasest trikist praegu üldse ei erine, võib-olla vähem kui üks protsent, mina hakkasin seda teise korra lugema, saal selle sajandi alguses. Ja seda tasub kirjandusteadlastele tähele tingimata panna mitte modernseks romaaniks, vaid hakkasin seda pidama koguni üheks eesti esimeseks postmodernses romaaniks. Sest paljukest meil seda moderni seda tuuliku sõja jalus oligi. Ja see oli tuuliku omalaadne hüppaja üle modernsuse. Aga üks on selgemast selgem see, et sõja jalus on kaheldamatult ilmselt jääbki Ülo Tuuliku kõige tähtsamaks raamatuks. Ma kuulsin Tuuliku Ülo Tuuliku suust ise kunagi, et kui ta selle käsikirja, mida ta oma kolm-neli taastat siis ainest kogus ja kirja pani ja enne sedagi oma mõtteid sõjamate mõlgutas andis selle käsikirja valminud käsikirja lugeda kolmele inimesele. Üks neist oli tema vend, kirjanik Jüri Tuulik, teine ka kirjanik Hando Runnel. Ja kolmas psühholoog Peeter Tulviste. Tuulik ei mäletanud, mida Tulviste ütles, ilmselt kiites muidugi heaks, aga ta mäletab selgesti, mida ütles Jüri tema vend Ülo, et mul on tunne, et enne nelja aastat selle raamatu väljaandmisega nagu toime ei tule, et see on selline küllaltki valusaid ja just sensorile hambu. Jäi vaid teemasid ja neid konte pakkuv. Runnel luges selle käsikirja läbi. Ja ütles nii. Ülo. Mul on tunne, et see võibki jääda su elu kõige paremaks teoseks. Runneli sõnad paistavad, et on läinud täide. Mis puutub ilukirjandust, siis on kaheldav, et Ülo Tuulik suudaks enam sellise sügavuse sellise mastaapsusega sellist uniga reaalselt ainest ise läbi elatud ja meelde tuletatud isiklikku traagikat ja oma kogukonna ja oma külade oma oma taas rahvuse traagikat hõlmavate kujutavat romaani luua. Sest sellist ainest elu enam ei paku. Talle küll võib üllatusi tuuliku sulest oodata publitsistlikku kallakuga ainese alal. Tema staarid on veel ilmumata ja ja eks need mälestused ja killud ilmuvad edaspidigi. Aga praegu on juttu ilukirjandusest ja kõne allan sõja jalus, mis on ju tegelikult mahult vaid romaan. Aga selles on kümnete ja kümnete inimelu traagikat kõrval Capana Raamsust. On suurt pilti sellest mis leidis aset viimase suure sõja lõpuaastail Läänemere kallastel. Olulised on just killud, inimesed, nende saatused. Isis, Sõru lapsed, naised, mehed, raugad, vanakesed tuubitakse laeva trimmidesse. Sõrves Kaarel saksa laevade trummidesse veetakse üle mere Suur-Saksamaale Poolasse, kus jätkub rohkem kui pool aastat kestnud kannatuste voor. Lapsed on seal sadama. Uuri kusagil ühes otsas kükitavad Tõnnivad, teises otsas on torpeedohunnikud. Kompsusi valvavad vanemad inimesed, otsitakse, vaadatakse, kuidas asjad olud edasi liiguvad, kuhu siis voor jälle pidama veetakse? Kusagil mõisas või talumajanduses, mis on segi pekstud ja oma inimesi vaja toita ja põgenikke ja ellu jäänud poolakaid ja toodud ja viiduid vanakesed lauda, niiskel mulla põrandal, tuule tõmbuse käes maas tubadesse randadesse peetavates roomates saadakse harvemini tahetagi võõraid sisse lasta, nad on kogu aeg jalus kellelgi jalus, eelkõige sõjal, aga selle sõjaga kaasneval samuti. Siis on vaikselt nuttev. Öösel, kes hajutab oma näljast last unele, räägib temaga terve öö ja hommikul selgub, et on rääkinud hoopis surnud lapsega, keda siis heal juhul mõnest kuuest hööveldamata lauatükist kokkuklopsitud koha peal kiiruga kirstus kusagil pöörama tundmatusse, mulda pähe, tihti ilma kahjuks ilma riskideta hauda. Maetakse. Siis enne seda laeva pealt üks laev on saanud tabamuse trummid all lähevad kuumaks, inimesed karjuvad appi, appi, õhku, õhku pääsevad tekile, muist võib-olla jääb ka. Sissetekil on segadus, tulekahju. Vigane saksa sõdur. Emal on üks laps süles, laenlas. Nii palav on, hullunud on, kuhugi ta minna ei oska. Laeval risu rämpsu täis karjed, täielik 100 paanika. Ema hullumise piiril seostab lastega läheb vastu põlevasse tulle. Vaat need ongi need episoodid, mis on dokumente reaalselt, mis on ta päevikute kaudu ja Saksamaalt tagasi tulnud sõrulaste, märkmete ja päevikukatkete kaudu kindlasti dokumenteeritud, kuid tuulik on seda hiljem kulutanud oma kirjanikusulega maalinud, kuid siiski jäänud dokumendi kui fakti tõsielus aset leidnud sündmuse. See on selle elusalt põlemise ja kümnete ja kümnete muudegi traagikate kohta öelda. Kohutav, jube rõigas või mistahes on ainult siin noh, asjaolude sõnaga kriteeriumina tegelikult mõistmiseks oleks vaja läbi elada. Aga siis kujutav kirjanik võimaldab ikkagi lugejal seda teha, sest ta on tuulikud suutnud neid vapustavaid episoode elusaks maalida, kuigi ta ise midagi ei mäleta. Aga temaga koos viidud 3000 hinge hulgas oli mäletajaid, oli tagasitulijaid, oli surijaid, ütleme dokument planeeritud juba aastakümneid tagasi tagasi tuli siis aastatel 1945 kuni 48 Sõrve 2209 inimest nüüdsetes Saksa arhiivides jadad viidete arv oli kusagil 3000 all. Nii et neljast üks inimene jäi Saksamaale. Aga oli ka sündinuid, sest oli Sõrvas juba hakkama panduid inimesi ema kõhus, kes kasvasid külmade kütmata ja näljaste jooksul seal siis põhja, poola niiskuses. Läena siis ajas tagasi korraks sinna 44. aasta oktoobrisse, et punaarmeel ei tulnud viiendal oktoobril üle väina paremale sisse Mohust läbi. Seitsmenda oktoobri. Päeval nähti Kuressaare lossipargis juba ühte purjus punaväelast. Ta võis olla vabalt eestlane kelle ühes käes oli tühi pudel ja peal karmoška. Ta magas seal oma õndsat und. Sellepärast peeti Tehumardi öö lahing üheksandal oktoobril. See oli väga verine lahingus löödi labidatega ja lausa näriti üksteise kõri läbi, pimedas ei nähtud lasta kedagi. Grupi ootamatult põrkusid kokku, õigemini tuldi selja tagant ja siis seal peamiselt kobati sakslastel olid pikemad juuksed ja siis peeti ERR-ist elu peale käsitsivõitlust. Peale seda taheti kiiruga teha Sõrve puhtaks Eestimaa ära vabastada. Dessant intri alla ebaõnnestus täielikult, raadiosidelaevade vahel puudus laevad ajusid. Aga oli juba teada, tõenäoliselt Kuressaares oli saksa luure sees, raadioside töötas, neid teati täpselt, kus neid oodata. Väga tihedas tules, meri oli verest. Mõni mees oli seal 10 tundi vees, on ka väheseid ellujäänuid. Ja nendeni me jõuame ka. Pärastpoole. Aga oleme praegu veel Sõrves, nii et siis võeti vastu kui Sõrve pidama, see otsus oktoobri lõpus, et sõralised tuleb ära 500 jalust tähendab küüditada. Aga teades nüüd, mis servas aset leidis kuu aega oli seal julmad hirmsat madinat, kus 64000 pommi visati ühe tunni jooksul lastega kahuritest ja siis hakati jalaväega ja tankidega ründama ja ikka ei saadud neid sakslasi sealt kuidagimoodi välja. Sest ega neil oli ka tegelikult ja elu ja surma peale võitlust mingit taganemist sealt enam ei olnud. Nüüd üks kuratlik küsimus, võib-olla veidi küünilinegi. Kas oleks olnud parem kui Sõrulased oma küüdi, kannatuste, raja ja võõramaamulda matmise asemel võtmaksid vastu turgu selle Sõrve turgu kodus tuhandete ja tuhandete pommide ja rahe all oma kodus? Palju seadmeid hinge oleks jäänud? Enamikest taludest jäid püsti vaid korstnajalad, Zoja tuli põletas kõik maha. Ja mõnel Kell king sisse ja ka katus pea kohal jäi seda pärast peale lõpp oma koju tagasi lubatudki sest nõukogude armee oli saksa asemel platsi võtnud paremad majad oma haldusse haaranud. Nüüd siis teeks jututeksti erinevustest sõja jalust 1974. aasta ja 2010. aasta trükiteksti erinevustes selgitamiseks. Selleks sai ette võetud väike detektiivitöö. Ma ei tahtnud kirjanikul helistada ja selles suhteliselt aru pärida, sest kirjaniku selgitused võivad vahel olla uinutavad eksitavadki. Ja nüüd, kui ma kolmandat korda ühe hooga ja ühe ööga selle ajaloos läbi lugesin, siis ma tegin jooksvalt juba ninaga ridu ja tähendusi vedades ja mõeldes aastal 1974 tegime märkmeid lainelisi küsitavusi lehekülgedele et siis vaadata, hiljem kontrollida, mis siis on täiendatud, et mis konsi tsensori Nõukogude vahel seal jäi. Ja ma hakkasin vaatama ja vaatama kõik need jumalaid, kohti, ideoloogilisi kohti ja, ja sojakohti. Ja siis leidsin ühest kohast, et oma kaitse kaitseliit on sees, et ei ole, mida ta muidu kant nüüd oli kaitseliit ja omakaitse suurte tähtedega omal ajal nad olid väikeste tähtedega. Ja kui ma jõudsin lõpuks kontrollides teksti erinevusi leheküljele 140 849 siis siis ma sain alles pihta Ühele küllaltki lühikesele lõigule. Mis oli siis nüüd sisse pandud. Tuulik ütles ka, et kui see soja jalus läks kõigepealt ajakirjas Looming trüki siis kui oli juba kõik templid ja tsensorid ja ja partei keskkomitee ratturid ka teksti ära viseerunud templit peale löönud. Kuusberg Paul ütles siis Ülo tuulikule, et sul läks päris kenasti seal, nii et sinu sojakaotused võrreldes sinu ainesega olid väga väikesed ja nii oligi. Aga mis siis seal oli, sellel 49. leheküljel, uues trükis on üks raevunud punaarmeelane kes tuleb ja lihtsalt laseb maha saksa vana taluperenaise sest tal ja kedagi tappa, mitte sõjas rindel võidelda, ta oli Saksamaale ülejäänud võidelnud, aga tal oli vaja tappa kedagi tsiviilelanikku. See tegelane ütles selles romaanis, kui ma poleks seda saksa naist tapnud, siis oleks kasvõi eestlasega tapnud, aga tappis ta sellepärast, et ta vähemalt olid kusagil soja tulla või elusalt põletatud kusagil külas või kes neid legende teab, lihtsalt tema pere oli veretöö ohvriks läinud. Ja samas kõrval rahumeeli tuulikum päris kunstipärase ilusa sule alt sisse. Tänud. Episoodid sellest küll veidi looritatud, aga mitte lausele läbi lillede sellest, kuidas punaarmeelased tulid, jõid viina, kasutasid pilli, vägistasid naisi, kaasa arvatud ka Sõrulasi, kes aga õppe jäi ja kõlbas vägistati, see on ilusasti sees. Kuid diskreetselt see on tehtud kirjaniku sule ja omaaegse tsensuuri läbis osaliselt tänu sellele, et oli tehtud väike kärbe saksa vana talu proua tapmise asjus. Lehekülg 148 lahind Klein lopsi pärast algas esimese õhtu hämarusega. Kast House tühjaks, kõik jooksid keldrisse üleval vaid meie pere tammuna küla, vana inimene ja kirik õpeteraavile naine. Lahing oli lühike ja äge. Ei läinud meist päris mööda, nagu arvati veel eile kui sakslased viimasel minutil muutsid oma esialgset Nonii ja kuulipildujatorud akendelt ära, koristasid undamisega klirinat, purunes aken, lööklaine, kui jumala suur käsi pühkis tühjaks pika söögilaua pilpad ja saepuru üles pekstes tungis mürsukild põrandasse mõni toll ema jalgadest allpool. Vanaküla vanainimese naril löödi jalg alt ja naine vajus längu koos oma kõva külje elusega. Seda õhtut mäletan ma ise. Ärkasin suus mõru ja kibe maitse. Mürsulööklaine järelmaitse. Suu oli paks ja halb. See oli mürsu roheline maitse. Hiljem on ta ikka seostunud granaadi gaasimaski väliskesta värvusega, halb tunne suus. Viltune nari ja valged pilpad põrandal on üks väheseid minu enda mäletamisi. Armeelased tulid järgmisel hommikul, neid oodati ja kardeti, nad olid vabastajad ja sõjaväelased. Nad tulid tühjast külast näinud vaid vanainimesi ja poolakast orja. Siin olid nad äkki baraki taolises ehitises kümned vanad ja lapsed uudistamas nende püssitorusid. Päästi, küpsetati kooki ja esimesed tulijat. Kaks lihtsõdurid tõmbasid ninna, sõdur pajukist erinevat head toidulõhna. Üks meestest küsis midagi vigases saksa keeles. Talle vastati orjaaegses Eesti külakoolis õpitud heas vene keeles. Mehed istusid tühja söögilaua äärde ja kuulasid ära meie loo vahel vangutasid, tead, vahel noogutasid. Nad ütlesid, Ärgume väljas, liikugu, esialgu nootlik. Naised palusid sõdurit mõne aja pärast tulla kooki sööma. Paar tundi hiljem nad tulidki kaasas 10 kilo suhkrut. Terved mehed sõid isuga Sõrve naiste küpsetatud pruune kooke, rääkisid lahingutest ja viskasid naljaks. Õhtul põles kogu küla pohlakatest talu võrrad maksid kätte alanduse eest. Nüüd tuleb see vahele jäänud lõik, mida ma ennem kirjeldasin vanast saksa talu pehenesest hingel igatahes vanainimese Tontsil ja komistamiseni lühikesel sammul surmahirm silmis tormas järgmisel hommikul meie barakki naabermaja vanaperenaine üle 70. saksa vanaema, kes iga nädal kasvausi kaevult vet viis ämber kaevule, kui ta meie barakki Lutsutas hirmust hullunud silmadega kaitset peituvat sides, valjul häälel nuttes. Ta tapab mu, tapab mu. Vene sõdur rebis mürinal ukse lahti. Armees lõhnas viina järele ning hoidis relv laskevalmis väärtustena siia. Kisendas sõdur. Ta nägi vana naist ja läks tema poole Śaksa naine hoidis kinni minu emast. Püssi kartes rappusime meie kolmekesi, ema seelikusabas. Aidake, aidake, palus naine. Juhan, ma ei ole midagi teinud. Aine hoidis kramplikult minu emast aga sõdurkeskustele ropsuga ukse vahele ja laskis kohe väikest kasvu. Vana inimene kukkus lävele ja sõdur astus üle tema paukudes ust kinni lüües. Naine Aures jahtudes higi ja veri hangusid. Ema oli pärast seda kolm nädalat haige. Igal pärastlõunal tõusis palavik. Tal ei leitud mingit viga, arst ütles, see närvipõletik kaob pikkamisi ise. Siin lõpeb see lõik, mis oli tsenseeritud omal ajal. Lugu jätkub ise nii. Ühel õhtul tulid kast Hausi kolm rõõmsat poissi, noored kenad venelased karmoška käes ja küsisid, kus tüdrukud on. Tüdrukud olid kõik loomalaudas lehmale sõimidesse ja heintele vahel peidus. Ainult Eda Salme ikka veel palavikus, raske kopsuhaiguse algus. Lesis naril. Üks sõdurpoistest istus nariservale, lõi karmoška lahti ja hakkas laulma. Need olid meloodiliselt igatsevad vene laulud, nõnda et Salmel süda haledaks, läks ja ta nutma hakkas. Poiss mõistis, et midagi pahast jätkes mängu katki, vabandas. Nad sõitsid oma hea saksa trofeedeks tobe edasi. Poole tunni pärast olid nad naaberkülas teiste sõrulaste juures. Siingi käsutati pilli, joodi viina ning leitigi tüdrukud üles. Nad olid pikaks ajaks pidama jäänud, enne kui edasi sõitsid. Kõik kolm räägiti hiljem, läksid tribunali alla ja neid ootas välikohtu karm otsus. Neljandal päeval tuli meie peatuspaiku tõmmu poliitilise näoga nõukogu ohvitser ele, valged kindad käes ja ütles. Kui sõdurid peaksid tülitama, siis tuldud kohe tema poole ta küla komandant. Ja tulge või südaööl, meie kohus on siin korda hoida ta mõjusa harjumatult oma korrektsuse ja puhtusega ning meile pakutud võimalusega endi eestkoste. Tema ülesanne oli raske. Mitut puhku pidi ta üles tõusma, südaöise aknakloppimise peale käis. Nüüd tuleb üks välja võetud lõiguke jälle seoses selle tapetud saksa vanaemale. Neli sarvemeest matsid vana saksa naise põllu äärde vana pihlakal. Mõni päev hiljem julges külla tagasi tulla perenaise. Minu isa käis talle ema hauda näitamas, naine maeti ümber lähedasele surnuaiale, sõdurdes naise maha, laskis olevat sel päeval lausunud. Kui ma poleks teda tapnud, siis oleksin ühele eestlasele lõpu teinud. Kellelegi pidin maha laskma. Ta olevat veel öelnud. Sakslased põletasid minu omad Valgevenemaal elusalt. Tekst jätkub kärpimata kujul. Laialdaselt laagris stuudio süvaautodel, Kline lapsi külla noore juuditari. Ükski neist polnud 20 viienegi, aga nad olid üleni hallid vanainimese ettevaatlikke silmadega, otsekui unustatud naermise ja valjul äärel rääkimise. Nad olid ellu, et kui Raisi tööjõud, isad-emad ja nooremad vennad lasti maha nende enda silmi all neiut toodi külasse vabade inimestena toimetama nälgivaid loomi. Üks neist tuli iga päev meiega vastavusi ning istus nariservale ema kõrvale. Väikese Enno võttis ta sülle, kiigutas teda ja laulis. Ta ütles, et väike eesti poiss kangesti tema maha lastud venna moodi. Nii et kokkuvõttes kui seda kokkuvõtet üritada on sõja jalus väga valus. Omamoodi nagu hõlmamatut hõlmata püüdev romaan mille kirjanik püüab tagantjärgi oma kaaskannatajate kaudu olete te seda, mille te ise väikse lapsena oma perega läbi elas? Selle tarvis on ta üles otsinud päevikuid, märkmeid, tuhninud arhiivides, küsitlenud, uurinud heegelnud materjali vastupanuga ja teinud seda, mida kirjanik ikka tegema peab, kui teda miski. Vaevalt. Aga see vaev pole otse selgesti nähtav, vaid sügavalt tuntav kirjanik taotlus eelkõige dokumentaalsust, kuid selle selge tõsielulise peal. Selle elu selgus väärtuseks on ta kujutanud sule maalinud nii kuidas fakton fantaasial võimendada, lubanud hajusa kompositsiooni ja pidevalt vahelduva vaatepunktiga sõja jalus on ka iselaadne iselaadne kirjandus, helistikus, sümfoonia või ehk pigem oratoorium üks selline monumentaalne, vaimne ja loomulikult ka kunstiline mälestusmärk nendele tuhandetele sõja armutusse jalgu jäänud Sõrulastele. Ja sellel mälestusmärgil on kirjas ka paljude paljude konkreetsete nii ellu jäänud kui ka kukkunud inimeste nimed. Need nimed on raamatus kirjas, nagu nad olid ka sõrulaste passides. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Tarmo Teder Ülo tuulikust, kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.