Tervist, mina olen Urmas Vadi on lugemisaasta 2010. Tere, Ülo Tuulik. Tere. Keda sina viimati lugesid? Mul oli hiljaaegu selline varajase tõusmisega hommik, kus mul peale hommikust mõtlesin, et kangete head kohvi ei olnud midagi uhiuut lugeda. Ja ma võtsin oma riiulilt uuesti. Andrus Kivirähu, Ivan, aga mälestused, kuigi maalinnad ilmumisaastal põhjalikult läbi lugenud, mõtlesin, loen kakskolm kosutavat lugu, kuid lugesin Kivirähu Ivan odavamalt mälestused uuesti läbi algusest lõpuni. Ja selle tõttu on mul hea võimalus just kivimid rahustki täna kõnelema hakata. Ma ei tahaks seda pealt praegu tegeleda Andrus Kivirähu, Ivan Orava mälestuste, sisulise ja statistilise analüüsiga, kuivõrd nende mõtte algetega ja mõttearendustega, mida Kivirähu lugemine alati sünnitab. Andrus Kivirähk on üks neid kirjutavaid eesti päriskirjanikke ja literaate kelle lugemine sunnib teatud määral olenevalt tekstist kas intensiivsemalt või vähem intensiivsemalt, aga kohustuslikult kaasa mõtlema, edasi mõtlema ja puudutatud saama sellest, mida ta meile sel hetkel vahendamast. Ma vaatasin Eesti Kirjanike Liidu teatmikust järele. Andrus Kivirähk saab seitsmeteistkümnendal augustil käesoleval aastal 40 aastaseks. Kui ma teen matemaatiliste väljaütlemistes praegu hääletamised eksimus koefitsiendiga pluss-miinus kaks, siis 40.-ks elu Aastaks Kivirähk on avaldanud 30 raamatut, 20 näidendit ja 10 stsenaariumi. See on kiiduväärt ja mõnetlegi uskumatu loominguline maht nii noore mehe kohta. Ma vaatasin kohe selle järel. Teadmine, kus järele mitu raamatut oli ilmunud Jaan Krossilt. 19. veebruaril 1960, kui tema sai neljakümneaastaseks. Jaan Krossilt oli ilmunud selleks ajaks ainult üks raamat luulekogu, so rikastajad, mis ilmus 1958. Andrus Kivi rahul on 40.-ks eluaastaks taga Tartu ülikool. Jaan Krossil. Samuti oli selleks ajaks selja taga Tartu ülikool, kuid tal oli veel lõpetatud, et minu meelest sisuliselt kandidaaditööd kaitstud, võib-olla isegi doktoritööd kaitsnud elu ülikoolis, sest nimelt aastatel 46 kuni 54 Jaan Kross istus, viibis, töötas poliitvangina söekaevanduses ja telliskivivabrikus. Kivirähk ja klass on mõlemad rängad ja karmi töö tegijad. Cross jõuab 40.-st eluaastast alates anda eelmise sajandi kõige kaalukama osa eesti ilukirjandusest üleüldse. Nüüd on sellega ka ametis olnud samasuguse tõsidusega samasuguse Loomingu mahuga Kivirähk kui ma ise ka mingil väiksemal määral kirjutava inimesena tahaksin iseloomustada, millisena minu silme ette tuleb kolleeg Andrus Kivirähk, siis ma ütleksin, et see on mees, kes on pidevas ja igapäevases inspiratsiooni vallas või isegi inspiratsiooni vangistuses. Inspiratsioon on Andrus Kivirähu moodus, Wendy. Ta ei oskagi teistmoodi oma elu seada kui igal jumala päeval midagi paberile panna või midagi suulises valmiski välja öelda, sest mingisugusel muude elukommete juures sellist loomingu mahtu üks inimene ei suudaks ikkagi luua. Kui me nüüd tahaksime ennast projitseerida mingisugusele konkreetsele kõige sügavamale niisugusele läbi või ülelugemise elamusele Kivirähu ka seonduvalt siis eesti lugeja, kui me kasutame seda natukene imelikult terminit tavalugeja nimetaks ikkagi ennekõike Rehepappi mis ilmus üllataval kombel juba 10 aastat tagasi, aastal 2000, mis leidis laia tähelepanu laia lugejaskonda aga ka hilisemast Ivan Orava mälestused, mis on ilmunud eraldi raamatuna kui Divan, odava legendaarne armas, naljakas, traagiline, väga tõsine, väga inimlik kuju läheb läbi väga paljude nende esseede, bestete ja pajatuste, mida Kivirähk järjepidevalt avaldab Päevalehes ja ka mujal. Rehepapp leidis laia tõsist põhjalikku tähelepanu, sest paljud inimesed, kes arvavad kirjandus, on elust mahakirjutamine, ta peab puudutama ainult meie endi, Hansa maarjamaa, konkreetset ajalukku hakkasid vaatama, milliselt siis Andrus Kivirähk on lähenenud sellele mõisaajale meie teooriuse ajale, sellele ajale, kui meil ei olnud veel oma kuld tuua vee, oma kirjandust, oma muusikat, kui olid ainult Vahva laulud, vanad pärimused uskumused ja umbuskumise. Ja Rehepapp oli selles mõttes väga haakuv lugemismaterjal. No lugejad kindlasti kuulajad mäletavad väga hästi selliseid kujusid, Kivirähu rehepapist nagu talumees, vein või toapoiss Ints, kes olid kõige keedamat mõisa ja sakslaste vihkajad. Ja kahtlemata mäletavad lugejad ka meest, kellel oli meeldejäävalt naljakas, tabav ja täpne nimi. Muna ott kes oli algul tööl vanapagana juures ja seejärel tööl jumala enda juures. Ja mõlema oma tööandja juures sai oma tööga ja elamisega suurepäraselt hakkama võttes neid mõlemaid vahele näiliselt aidates neid abistades, aga samal ajal nende järel vabastades ja lubades endale magusat elu võid normaalset äraelamist ja muna otsis leiti niisugust täpset kajastust eestlase oskusele siin meie geopoliitilises sund maisuses mis tahes töö ja leivaandjate, mis tahes poliitilist meelsust peale sundivate ülemuste all toime tulla ära elada, mitte nutma või halisema hakata. Ja selle tõttu Rehepapi tegelaskujud ja Rehepapp ise leidis tookord väga laia tähelepanu sest see elu avanes selle romaani kaudu omas niisugusesse kogu pragmaatilisest täiuses, kus pidevaks häda elamiseks ei tulnud mitte teisi inimesi ja jõukamaid alt vedada, vaid nende jõe tuli ka lausa madastada, ära võtta, omastada seda, mida see teo oli sisuliselt oli oma vänga igapäeva tööga Keinud loonud ja Kivirähk nagu õigustab seda ajaloolist nende inimeste moodus, vendid mis ilmsesti küll olnud sellises ulatuses kavikeeritud või nii valda väla elamine, eestimaal lagunenud Kivirähk on selle kirja pannud, kuid minu meelest selline pisut eteid suhtumine kirjanikusse. Et kas siis tasus meie kaugeid eelkäijaid selliste maalitud ja eba ausatel näidata, on ikkagi natukene imelik, sest Rehepapp ei ole ju mitte mingil juhul Eesti ajaloo maha või ümberkirjutamine vaid see on andekalt kirja pandud lugu sellisest sajanditetagusest, kooselamise kooslusest, mis võis juhtuda mis tahes rahvaga mistahes maailma nurgas. Nüüd ometigi mina külaadama, et Andrus Kivirähk on meie kõigi mällu läinud ikkagi kõige meeldejäävamad Ivan odava mälestustega. Ma tunnen isiklikult Eesti juhtivaid oma vist jah, olen neid lugenud, noh, kasvõi oma armast venda Jürit, kes on üsna kodanlik naljategija või Toomas Kall või Priit Aimla ja mitmed ja paljud teisedki oma tööga hästi hakkama saanud, vabad kolleegid. Aga ma tahaksin küll öelda, et Nendest huo testidest looduslikult kõige pillavamalt andekas on kahtlemata Andrus Kivirähk. Sest oma tekstides loob tema kõige üllatavamaid kujundeid mis esialgu hakkavad nagu vastu. Kui kui sa selle kujundi uuesti üle vaatad või kuuled, siis näed, et need kujundid on üllatavalt täpsed ja sagedamini isegi ainuõiged. Meil on olemas täpselt põhjalikud ajaloolised uuringud, mis juhtus Eesti vabariigis 1939 40 41 ja hilisematel sotsialismiaastatel. Meil on kirja pandud marksistlik ajaloo uurijate tööd sellest, milline õnn oli mitte ainult Eesti töövahval, vaid kogu eesti rahval sattuda 1940. aasta juunis bolševistliku totalif taas sotsialismi või bolševismi. Meil on nüüd olemas Max Jakobsoni komisjoni analüütilised kaalukad akadeemilised kapitaalsete uuringud. Mida see kõik meile tähendas. Meil on need sündmused kirja pandud eesti ilukirjanduses kuid minu meelest keegi ei ole nii vapustava liht keeles lihtmõtlemises ja vastuvõetavas suge stiivsuses kirja pannud eesti rahva traagika sündmused neljakümnendatel aastatel, kui seda on teinud Andrus Kivirähki Ivan Orava mälestustes. Kivirähk on pannud nendesse sündmustesse suhtumise, rahvaliku tarkuse ja vahvaliku süvaanalüüsi. Ta on kirja pannud selle, kui armetu oli see sotsialismi ja bolševismi delegeerimine üle riigipiiride armee ja relvaabiga, mis tookord teostati ja Teistsugusele vahvale teistsugusele mõttestiilile oli see kingitus, mida nimetati saatuse õnneks ja töörahva unistuseks kogu Eestile. Ma, see on ainult mõned kohad, näiteks Kivirähk, kirjutab, venelased tulevad Eestisse. Vaevalt sai leping sõlmitud, kui Eestisse hakkas saabuma massiliselt punaväge. Üle piiri tuli neid sellisel hulgal, et piiritulbad litsuti kõvedaks ning Peipsi järves tallati kalad surnuks. Lisaks loobiti nii öösel kui päeval Vene lennukitest alla langevarjureid. Need kukkusid, kuhu juhtus tihtipeale viljapõllule ning pühendasid rukki põhuks. Meri uhtus venelasi kaldale, jõed krõbisesid Nõukogude soldatites triivisid kusagile pilliroogu ja jäid sinna pidama, et vajaduse korral kurja teha ning rahulikku rahvast rünnata. Või siis niimoodi, 21. juuni varahommikul hakkas Vabaduse platsile kogunema eriskummalist rahvast. Need olid riigi kukutlejas ja nende käsilased. Et suudemat summa kokku ajada, oli Ždanov pannud kõigile oma käealustele karmi käsu. Keegi ei tohi tulla üksinda, igaüks peab kaasa võtma võimalikult palju rahvast. Olete Ždanov miitingule kaasata Ki Dancon, Badem igast inimesest kiitles ta. Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga kaadrisse. Mäe oli kohale toimetanud lobikonna Petseri venelasi. Need näitasid näpuga kivimajadele, arutasid vahi, missugused ei tea, kas siin elavad kuningad või saalid. Johannes Lauristin oli kaasa toonud palivere pimedate kolonni Stalinil suud ja silmad täis valetanud ning seletanud, et tegemist koosolekuga, kus kõneleb päts. Või niimoodi, koos nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju, pikki ja peenikesi pakse, lühikesi Nad saagisid igal pool, piilusid möödakäijatele üle õla ja kandsid keelt. Kõige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli 50 meetrit pikk. Ta luudas maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et kuu peal ei austada Stalinit. Aga oli ka tillukesi keele kandjaid. Need pugesid hamba raviale ja vahtisid sulle suhu mõnimaskeerusi imikuks Krahundus vankris. Aga kui sa teda lohutama läksid, tõmbas sipu pükstest, fotoaparaadi jätkustes Su mikrofilmile. Ühesõnaga kõik laod ning pilud olid nuhke täis. Tõstsid solgiämbri kaane, sealhulgas üks, panid kaane kinni ja sinna otsa Volksast teine justkui konn küll oli vastik. See on kunstilises vormis erilise meeldejäävuse ka. Lihtsalt vastuvõetav, aga kauaks meeldejääv. Ajalooline hinnang sellise emotsionaalse jõuga, millega kunagi ei saa hakkama akadeemiline ajalooteadus. Kui täpne, kui faktiline, kui lausa filmikeelne seegi oleks. Ma tahaksin öelda Kivirähu le läbi Eestile raadio, et kuna tema oskab formuleerida suurepäraselt kõikvõimalikke kunstilisi, absurdseid situatsioone, et kui me nüüd ühel päeval tavalise seisaksime jälle sellise sündmuse ees, et Venemaal sünniks uuesti leninlik bolševism ja maailmarevolutsiooni kantakse uuesti edasi, tuntakse Eestisse tagasi, siis sina, Ansus oleksid küll üks kõige esimesi mehi, kes otsekohe saaks karistada, sest keegi ei ole nii palju naernud tiblad v üle kui sina. Sa oled kultuurne ja haritud inimene, sain vaeva Vene kultuuri vene ja venelaste üle, kuid sa oled majanud kõige osuvamalt just tiblad üle. Ja kui sa tahad ajaloolist paralleeli, kes sa oled ka ajaloos hästi kursis, noormees, siis me teame, et kui Hitler tuli Venemaale kallale, siis ta olevat koostanud esimese 10 nimekirja, kes tuleks kohe Moskvas üles puua. Ja nende hulgas oli kirjanik Ilja Ehrenburg, kes kirjutas kõige tabavamaid ajalehelugusid ja publitsistikat saksa fašismi vastu. Nii et Andrus noormees, nagu sa oled, ole vaatlik siin ajaloos, ajalugu ju teatavasti kordub ajalugu ei kodu selliselt, nagu ta on olnud, kuid olgem kõigest valmis ja teame, millega me oleme elus hakkama saanud. Ma julgeksin pakkuda sind lugedes välja ühe niisuguse võimaluse, et kui me tahaksime välja anda Üht kaalukat tähenduslikku ja laia lugejaskonna raamatut, mis on juhtunud vabas Eestis nüüd ligikaudu juba 20 aasta jooksul, mis me oleme päris vabad siis mina paneksin sinna ühtede kaante vahele kolme mehe kirjatükid. Kõigepealt Enn Soosaar, kes oli meie juhtiv esseist ja kes kahtlemata oli parimas mõttes modaalist või kooliõpetaja pidevalt mures, kuidas seda vaba v kõige paremaks teha, kuidas temma ametnikke koolitada, kuidas maailmas elamise sihid oleksid kõrgemad demokraatlikumad õigemad soo saada oli oma, kirjutas sustes matemaatiliselt täpne ja just selle tõttu väga mõju ühiskondliku arvamuse väljaütleja. Ma paneksin sinna raamatusse ka Mihkel Muti, kes nüüd Soosaare lahkumise järel aeg-ajalt samuti võimekad süvaanalüüsi näitab. Aga nende nii-ütelda tõsiste ja ma kasutaksin soosade puhul mitte halvas tähenduses mõistjad suudan tõsiste kirjutajate kõrvale. Andrus, ma paneksin tingimata sinu vestjad, esseed, pajatused ja analüüsid, milles ei ole sugugi vähem informatsiooni Eesti vabariigi reaalelust kui lugupeetud kolleegide Enn Soosaare ja Mihkel Muti loomingus. Me saaksime ühe väga kaaluka ja olulise raamatu sellest, kuidas me siis tegelikult oleme toime tulnud, mida me oleme teinud, mida valesti teinud, mida me võime võta kõige tõsisemalt. Aga millega me võiksime sõna otseses mõttes niisuguse tagantjärele muigega hüvasti jätta kui ebaolulise ja vähem tähtsaga. Nüüd ma tuleksin oma meenutamise lõpus välja delikaatse mõtlemisega seonduvalt kivirahuga kõige silmapaistvama noode talendiga praeguse hetke eesti kirjanduses, sest neljakümneaastane mees on ikkagi veel väga noor tegija. Olen olnud kümmekond aastat tööl Eesti Kirjanike liidus ja tean, et kirjanik kirjanduselu ja kirjanikke on võimalik mingil kombel juhtida organisatsiooniliselt, mida tehakse üle maailma, kuid teist kirjanikku millekski kamandada või millestki õpetada, see on küll professionaalsete inimeste juudes noh, sõelaga, vee tassimine ja selleks ei tohi madalduda. Nii et see, mida ma praegu räägin, Kivirähu on mitte tema õpetamine kellelegi kutsumine, vaid lihtsalt minu valjul häälel välja mõtlemine seonduvalt Andrus Kivirähu kirjutatud ja maailmavaatega. Minule isiklikult hakkab natukene vastu kirjanik Andrus Kivirähu suhe jumalaga. Veel nõukogude perioodi lõpul, kaheksakümnendatel aastatel kuskil Kagu testi kauges nurgas küsis üks soliidses eas vanem talu proua minu käest isiklikult et seltsimees tuulik, kuidas on teie isiklik suhe jumalaga? Ma avastasin selle vanaprouale, kuni esitatakse veel selliseid küsimusi eesti kirjanikele. Kohtumisel ei ole kõik veel kadunud, sest küsimus on oluline vajalik enne kui te loete ennekõike Andrus Kivirähu neid minu poolt juba kõrgele tõstetud ja kiidetud vesteid, mis on elegantsed ja andekad siis te panete tähele, et paljude põlgamis väärt nähtuste, paljude põlgnaist tegemiste juures, mida Kivirähk ilusti kirja panna ilmub tema niisugune pisut demonstratiivne ükskõiksus jumala enda. Ja nagu me ütleksime usukultuse teenijate suhtes. Me teame, et ja Heinrich Heine näiteks oli aktiivne jumala põlgaja, kuidas olema hakkas siis küsis üks tema tuttavatest, ain vehkassaadavad, kas jumal võib sulle andeks anda, mille peale Heine ütles rahulikult. Jumal kindlasti annab mulle andeks, sest see on tema amet. Vene kirik ütles omal ajal lahti suurest kirjanikust Lev Tolstoi-ist. Tolstoi ei jäänud loomulikult sellega väiksemaks, tema tähendus maailmas suuremaks. Me tsiteerime pidevalt Dostojevski ühteainumast lauset. Kui jumalat ei ole, siis on kõik lubatud. Tammsaarel ei olnud lugupidavat suhtumist jumalasse, aga minule hakkab isiklikult natukene vastu. Kui kivi Vähk näiteks kirjutab minu arusaamise järgi mitte piisava austusega näiteks paavst Johannes Paulus teisest või ka praegusest paavstist või võtab oma nende peatuste tegelaste hulka endastmõistetavalt ka praeguse Eesti kõige kõrgemad kirikujuhid. On ju mõeldud niimoodi enne meid ammuilma mõtlejate poolt. Et pidi olema väga tark mees, kes mõtles välja jumala Wolt hääl on öelnud, et kui jumalat ei oleks, siis ta tuleks välja mõelda. Ja ma räägin seda lugu kivi vähule selles mõttes, et ma tahaksin saate lõpus välja üteldu mõtet. Kivirähu puhul on täiesti tegemist jumaliku andekusega jumaliku kingitusega mida elus ja kirjanduses ja kunstis uskumatult harva ette tuleb. Me ei saa kunagi mingisuguse matemaatilise loogikaga välja rehkendada, miks üks inimene meie väikeses kirjanduses on andekas, miks ta on populaarne, miks ta loetav miks ta meelde ja, ja miks teine inimene sellega toime ei tule. Tahaksin ja öelda, et saatuse tahtel on Andrus Kivirähu le hirmus palju antud. Ta on töökas, ta Navitute on kultuurne ilma igasuguse kahtluseta üks kõige lugevnumaid oma põlvkonna kirjanike ja selle tõttu ma kutsun teda Pieteedile mitte ainult kultuuri, eesti rahva ajaloo ja eestlaskonna vastu, mis kivi puhul kahtlemata on, vaid tähendab, millisel määral pieteedi lega jumala suhtes, kas teda on või teda ei ole. Nüüd arvan, et Andrus Kivirähk on just see, kes miskitel kõige lähematele aastatel võib-olla lähema kümnendi jooksul kirjutab ka sellise raamatu mis jääb eestlase raamaturiiuli kestmisele Haale, kus ta oskab seda igal vajadusel ära võtta, noh näiteks kas Lutsu vaade Tammsaare ja õiguse Jaan Krossi keisri hullu või võtab Juhan Liivi luulekogu ja loeb kümnendat korda üle esimesed vead, igav liiv ja tühi väli. Taevas pilvine ja ikka ei oska ütelda, miks see lühikene luule juba algusega nii sügavalt ja vastupandamatult läheb. Iga eesti keelt oskava kasutava inimese hinge. Tänases saates, keda sina viimati lugesid, rääkis, luges Ülo Tuulik. Andrus Kivirähkist kuulasid ja toimetasid Külli tüli ja Urmas Vadi saade valmis koostöös lugemisaastaga.