Algavas keskeprogrammis riigiti, rahvas tuleb juttu Inglismaal elavatest Kornidest, stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kui ma küsisin viie inimese käest, kus elavad Kornid, siis ei osanud keegi sellele küsimusele vastata. Aga kui ma küsisin neilt, kus asub Carnbool, siis seda teadsid nad küll. Nad ei kujutanud ette, et Kornid elavad Cornwallis. Jah, ma usun tõesti, et enamik, ega me Eestist nii ongi, et Kornid rahvusena ei ole vähemasti meil siin Eestis väga tuntud aga korvool piirkonnana on suhteliselt tuntud, noh, see kormol juba kaardilt paistab hästi silma. Kormoli poolsaar, pik, väljaulatuv osa Edela-Inglismaal ja ajaloost on Kornooliga seotud õige mitmeid sündmuseid. Nii et jah, Cornwool kohana on ilmselt suhteliselt tuntud, aga Korni rahvana ja ilmselgelt on oluliselt vähem tuntud. Need on ju vähe ka? Jah, ega siin imestada ei olegi midagi, sest neid on tõepoolest vähe. Kornid on nüüd üks rahvas, kelle puhul me saame suhteliselt täpselt rääkida arvust väga paljudes saadetes, ikka ja jälle oleme pidanud ütlema, et rahvaarv on vägagi hinnanguline. Erinevad organisatsioonid räägivad täiesti erinevatest numbritest. Kornidega on pisut teistmoodi, kurne on rahvaloendusel ametlikult loetud seni ühe korra, 2001. aastal. Varasemalt ei saanud Korninud ennast eraldi Kornidena kirja panna, aga 2001. aastal oli see Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigis võimalik ja selle rahvaloendusel nimetas ennast Korniks 37500 inimest. Küllalt väike number, muidugi see 37500 ei ole kaugeltki see hulk, kes tegelikult Korni keelt oskavad. Korni keele oskajaid on märkimisväärne, värskelt vähem. Tänasel päeval räägitakse, et aktiivseid kasutajaid on kusagil 500 ringis ja neid, kes korri keeles siiski aru saavad, on ehk pisut üle 2000. Kornid ei ela mitte kõik selles ajaloolises korvoolis elab neid ka mujal Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigis. Kornbol piirkonnana on palju rahvarohkem, kui üksnes Kornide hulk. Korvulis elab kaasajal üle poole miljoni inimese. See number läheneb juba varsti 550-le 1000-le koormula piirkond, kus viimase 40 aasta jooksul on toimunud suhteliselt kiire elanikkonna juurdekasv. Kui 1971. aastal elas seal 380000 inimest 10 aastat hiljem 425000 1991. aastal 472000 siis jah, nüüd juba peaaegu 550000 inimest. Nii et piirkonna elanike arv kasvab. Kornide hulk piirkonnas on olnud viimase 40 aasta jooksul enam-vähem ühe suurune. Küll on aga viimastel aastatel üsnagi jõudsalt kasvanud nende inimeste arv, kes räägivad pidevalt Korni keelt ja ka nende inimeste arv, kes Korni keelest aru saavad. On väidetud, et viimane Korn, kes oli Korni keele sünnipärane kõneleja, suri 1777. aastal. Minu arvates on see Kornina kui rahvuse kohta ja Korni keele kohta ajaloost kõige tuntum fakt üldse, kuigi Korni mõned rahvuslikud organisatsioonid väidavad, et tegelikkuses on neid Korni keele kõnelejaid olnud ka hiljem noh, nii või teisiti, kui need on olnud ka sünnipäraselt, siis on neil igal juhul olnud väga vähe. Ja, ja see, et on kaasajal jõutud seal juba enam kui 2000 inimeseni, kes Korni keelt oskavad seal tegelikult suuresti viimase 20 aasta arengu tulemus sest midagi ei ole teha, Suurbritannia on olnud riik, kus 20. sajandi keskel suhtuti põlistesse väikerahvastesse suhteliselt halvasti. Veel kuuekümnendatel aastatel kõmrid siis Kornide üks sugulusrahvas rahvas, keda on palju-palju rohkem kui Korne vana nimetusega eestlased isegi kõmrid olid rahvas, kes siis 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel avalikult kõmri keelt kasutada ei tohtinud, rääkimata Kornidest. Aga viimase mõnekümne aasta jooksul on selles riigis toimunud vägagi palju positiivseid arenguid ja just nimelt positiivset arengut selles suunas, et nende põliste väiksemate rahvaste õigusi on tublisti laiendatud neile antud tagasi need elementaarsed õigused kasutada oma keelt, edendada oma kultuuri ja muud sellist. Ja vot Kornid on üks selline rahvas, kus tänusele riigi poliitika muutumisele on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud selline plahvatuslik huvi tõus oma keele ja kultuuri vastu laiemalt. Kui Korni keel on olnud ikkagi traditsiooniliselt selline keel, mille need vähesed oskajad on valdavalt olnud väga vanad inimesed siis tänasel päeval on situatsioon teistsugune. Kuna Korni keelt on võimalik õppida keelekursustel Korni keelt valikainena võimalik õppida mõnes koolis, Korni keelt on täna võimalik õppida isegi õige mitmes kõrgkoolis, sealhulgas ühes kõrgkoolis väljaspool Suurbritanniat, nimelt vini kõrgkoolis siis Korni keele viimaste aastate. Need uued oskajad on just nimelt olnud nooremapoolsed inimesed. Ja vot see on hästi tervitatav, et kui mingit keelt räägivad ainult vanad inimesed, siis see keel on on paraku täiesti kindlalt määratud hääbumisele. Aga kui keele vastu tunnevad huvi ka noored inimesed, siis on lootust, et sa keelev lähiajal siiski püsima. Huvitav on see, et need inimesed, kes Korni keelt ei oska, peavad end ikkagi koorniks. See on selline nähtus, mis on laiemalt iseloomulik keldi rahvastele. Et Kornid on siis ka rahvas, mis kuulub keldi rahvaste hulka. Kornide kõige lähedasemad sugulusrahvad on kõmrid ehk vana nimetusega võimsused, kes siis elavad Suurbritannias ja Bretoonid, kellest me oleme oma saates rääkinud, siis rahvas, kes elab Prantsusmaal ja kaugemad keldi rahvad, kes on ka Kornide sugulased, on siis iirlased, šoti kaalid ja mänksid mänghidest, oleme samuti oma saates rääkinud praktiliselt kõikide nende keldi rahvaste juures. Näha sellist olukorda, kus keele rääkijaid on küllaltki vähe aga neid, kes peavad ennast selle rahvaesindajateks, kes peavad ennast selle rahva hulka kuuluvateks, neid on märkimisväärselt rohkem. Mõtleme kasvõi iirlaste peale. Iirlastel on oma riik sellest hoolimata iiri keelt räägib alla 20 protsendi iirlastest, kes elavad Iirimaal pealinnas Dublinis. Visiiri keeles on valja atakk. Praktiliselt iiri keelt üldse räägid ja kui me mõtleme näiteks kõmbride peale, kes elavad või siis täpselt sama situatsioon, meil ei olegi riiki, aga neil ei ole no sisuliselt mitte mingisuguseid takistusi oma keelt kasutada, oma keelt kõneleda, oma keelt õppida ja sellest hoolimata olla veerandi kõmbridest mõnedel andmetel ka olla viiendiku kõmbridest, kasutab pidevalt kõmri keelt, samasugune probleem on šoti kaelidel ja, ja samasugune probleem on, on Bretoonidel. Ehk siis nende rahvaste jaoks ei ole see keel rahvuse määratlemisel selline väga oluline tingimus, meie, eestlased, oleme ilmselt harjunud, et kui keegi tahab ennast Eestis elades ikkagi eestlaseks pidada, siis ta peaks oskama eesti keelt? Jah, võib-olla väliseestlastesse. Me suhtume selles mõttes ilmselt leebemalt, et nende keskkond on teine ja, ja kui ta on selle keele ära unustanud siis pahaks, kui ta ennast siiski eestlaseks peab. Aga kodumaal elavatest eestlastest me ilmselt tahame suhtuda nii, et kui ta on eestlane, siis ta peaks oskama eesti keelt. Keldi rahvastel? Jah, on on pisut teistmoodi, et see Anned, muud kultuurilised, nüansid, traditsioonide järgimised ja, ja kõik see muu sinna juurde kuuluv on väga tähtis ja see keel ei ole see ülimalt oluline faktor, mille oskamise järgi ennast keegi ja selle rahvaesindajaks peab. Kui ma olen Korni keele selgeks õppinud, kas ma saan siis ka betooni ja kõmri keelest aru? Tegelikult mitte eriti, need keeled on sugulaskeeled, aga nende keeltevahelised erinevused on siiski küllalt märgatavad. Veelgi enam, lugu on koguni nii keeruline, et kuigi sele kõmri keele kasutajaid on väga vähe. Siska kõmri keeles on mitmeid erinevaid dialekte ja nendegi erinevused on, on üksjagu suured. Korni keele oskaja on mõistagi lihtsam õppida kõmri keelt ja vastupidi või samamoodi Bretooni keelt. Ent arusaamine on ikkagi tegelikult suhteliselt raskendatud. Nii-öelda mitte kuidagi, et Korni ja kõmri keele erinevused oleks väiksemad kui siin näiteks põhjaeesti, keele ja võib-olla Lõuna-Soome keele erinevused. Kuigi jah, täna on teada, et eeskätt just kõmbride juures Sisvuessis on neid huvilisi, kes tunnevad huviga Korni keele vastu, kes seda on õppinud ja kes seda uurivad, on üksjagu palju ja ÕS-i ülikooli juures on ju lausa selts, mis tegelebki Vorni keelega. See selts on olnud selles mõttes ikkagi küllalt aktiivne, et juba oma esimesel tegevuskuul oli seltsil 50 aktiivset liiget, nagu me armastame, kui vähe on ikkagi Korni keele oskajaid, siis minu arvates see 50 aktiivset liiget sellisel Korni keele nii-öelda toetajate seltsil minu arvates on vägagi korralik saavutus. Kas Korni keeles ilmuka raamatuid? Vot siin on üks huvitav fenomen, et kui ametlikult väidetakse, muuhulgas väidab seda ametlikku ka Unesco et Korni keele viimane sünnipärane kõneleja suri 1777. aastal Sis kurnikeelset kirjandust on tegelikult välja antud pidevalt, 19. sajandil pidevalt 20. sajandini ja 21. sajandil. Tekkis huvitav küsimus, et kui Korni keele rääkijaid olnud, kelle jaoks need välja anti ja veelgi enam, kes neid siis välja andis, kui ei olnud korri keele oskajaid, nii et järelikult siiski kolmi keele oskajaid pidi olema. Ja, ja kui me mõtleme siin selle peale, et ori keele õigekeelsussõnaraamat anti välja 1865. aastal jällegi Jaak, see, kelle poolt nii et ilmselgelt oli oligorni keele siiskiga oskajaid ja Vorni keelset, jah, sellist kirjandust muidugi antakse välja vähe, ent siiski antakse. Mis nüüd jah, on võib-olla paljudest teistest keeltest erinev on asjaolu, et näiteks terviklikku piiblit minu teada ei ole Korni keeles tänase päevani jõutud välja anda. Ent uus testament on jõutud välja anda, see ei toimunud siiski mitte 19. sajandil, vaid uus testament anti Korni keeles välja alles 2002. aastal. Ent see on siiski täna olemas. Ja kui me mõtleme sellele peale Kornid on kristlased, siis noh, kahtlemata vägagi oluline saavutus Korni keele puhul on, on jah, olnud pikka aega probleemiks asjaolu, et kuigi tegemist on väga väikese kõnelejate arvuga keelega on sellel keelel erinevaid dialekte ja need inimesed, kes Korni keelt oskavad oskavadki erinevaid dialekte. On ühemõtteliselt selge, et selleks, et nii väikest keelt kaitsta, selleks oleks tegelikult vaja koonduda peaasjalikult põhilise dialekti taha. Et jah, muidugi, kui mõelda selle peale, et paljusus on juba iseenesest väärtus, siis kindlasti oleks tore kaitsta kõiki neid erinevaid dialekte või püüda neid kõike säilitada. Aga kui me mõtleme, et see on utoopiline eesmärk, siis peaks keskenduma selle peale, mis on pisut reaalsem ja pisut reaalsem on peamiselt tualeti kasutamise propageerimine. Selge see, et erinevate dialektid rääkijad püüavad just nimelt selle oma dialekti ees seista. Ent õnneks siiski on viimastel aastatel toimunud mõningaid positiivseid arenguid selles osas. Ja 2008. aastal kinnitati siis uuesti järjekordselt Korni keele ametlik ühtlustatud kirjakeel, seda on tehtud ka varem ja lausa korduvalt. Varasemad kinnitused ei ole nagu olulist edu toonud selle 2008. aasta sündmuse valguses et viimased aastad on nagu selles mõttes paremad, et jah, et praeguse ühtlustatud korri kirjakeel on siiski nagu jaht teiste keele dialektid ees edu saavutamas. Ja mis veel on huvitav, et Korni keeles on olemas täna artiklit ka internetis. Korni keeles on suisa olemas artiklit ka Vikipeedias selles internetis levivast vabatahtlikus entsüklopeedias ja mis võib-olla on minu arvates küllaltki huvitav, et Korni keelseid artikleid on seal mitu korda rohkem kui näiteks tšetšeenikeelseid artikleid. Kui me mõtleme nende rahvaste suuruse tohutut vahet, siis võib öelda, et Kornid on olnud küll väga tublid ja, ja see internetis Korni keele kasutamine see laieneb pidevalt, mõistagi eks seda veavad suuresti sellised fanaatikud. Ent tänasel päeval Korni keel ei ole siiski enam mitte üksnes keeleteadlaste võis kultuuriliste fanaatikute keel. Selle huvi kandepind selle keele vastu on viimasel ajal siiski laiem ja, ja see annab lootust, et et mine tea, võib-olla juhtub ime ja võib-olla õnnestubki Korni keelt täielikust väljasuremisest päästa. Kui me mõtleme selle peale, et Unesco väidete kohaselt Euroopas kõik riigita rahvaste keeled, välja arvatud katalaani keel, On väga tõsises ohus, kui me mõtleme selle peale pidevalt igal aastal maailmas hävib keeli ja hävib rohkem kui üks või rohkem, kui 10 keelt selles mõttes hävib, et surevad viimased selle keelekasutajad siis jah, ma tahaks küll arvata, et Kornid on saavutanud olukorra, kus vähemasti lähematel aastatel ei ole põhjust rääkida sellest, et, et järjekordselt võiks keegi väita, et surnud on viimane Korni keelekasutaja. Kornidel on kama, hümne lipp ja vapp. Jah, tõepoolest, Kornidel on olemas oma hümn, oma lipp, oma WAP, et sellised rahvuslikud tunnused mitte ainult et olemas, aga ka täiesti au sees kõige tuntum ja kõige enam kasutatav neist on Kornide lipp ja Kornide rahvuslipp on ühtlasi Cornwalli krahvkonna ripuks. Kornid elavad siis kaasajal põhiliselt Cornwalli krahvkonnas ja kuigi Kornide ajalooline kodumaa on olnud suurekujukese, see umbes kolme poole 1000 ruutkilomeetri suurune Cornwalli krahvkond, aga jah, sele Cornwalli krahvkonna lipuks, tänasel päeval on Kornide rahvuslipp, Jagornile rahvuslipp, Ponzis, valge rist mustal taustal mõnes mõttes kui selline natukene süngetes toonides lipp meenutab näiteks natukene inglise lipu, mis on siis punane rist valgel taustal. Aga jah, valge lipp mustal taustal, valge rist on laiem kui inglaste punane rist, inglaste punane rist on küllalt selline kitsas. Aga Kornide valge rist on suhteliselt laiem. Ja see lipp on siis täpselt vastupidine sellele, mis on olnud ajalooline Bretoonide Lipp. Bretoonide lipp oli valge lipp, kus oli mustrist peale. Kui me mõtleme siin oma ajaloo peale, siis tegelikult baltisakslased balti hertsogiriigilipuna tahtsid ka üsna sarnast lipu kasutusele võtta, nagu on olnud see ajalooline Bretoonide lipaga Kornilip siis jah, valge rist mustal taustal need libu pisut sünged värvid või sa selline pisut sünge visuaalne pilt, see ei tulenenud mitte sellest, et Kornid oleks oma hingelt kuidagi eriliselt sünge rahvas, vaid siin on täitsa olemas oma ajalooline iva, kurnid on paljudes sajandite jooksul ajaloos olnud suuresti eeskätt tina kaevandajad ja see on tegevus, kus must ja valge või must ja hall tihedalt kokku põimuvad ja need lipu värvidki siis tähistavad ühtedel andmetel tinast hõbevalget metalli mustal Tuhal teise arvamuse kohaselt on lipuvärvidega pärit eraldi tinamaagist ja metallist, ehk siis hõbevalge metall. Et see siis on sinna lipule pandud, mitte hallinaga on siis pandud valgena ja see must tuhk on see must värv ja peame mõtlema sellelegi peale, et seda lippu nimetatakse siis püha pürani lipuks, püranspon siis just nimelt nende tina, kaevandajate kaitsepühak ja, ja ka selle püha püranil on just nimelt see must ja valge, on need tähtsad värvid. Nii et jah, sellel lipul on täiesti olemas tore ajalooline taust ja see ajalooline taust on vägagi vana, sest seda püha virane lippu on korvoolis kasutatud lipuna juba vähemasti aastast 1415 mil lahingus kandsid seda lippu siis Korni võitlejad. Nii et juba õige varsti viie aasta pärast on Kornidel võimalust tähistada oma rahvuslipu kuuesajandat aastapäeva. Kui me mõtleme, kui väike on see rahvas ja et nad on nii pikka aega läbi ajaloo suutnud säilitada ühte lippu oma rahvuslipuna siis väga tore saavutus. Kas ei ole just väga palju rahvaid, kellel oleks midagi samaväärset vastu panna, on muidugi alates taanlastest, kes oma lipu siis legendide kohaselt siinsamas eestlaste maa said ja, ja on ka mõned teised rahvad. Kornide tunnusmärk on siis must kilp, millel on peal 15 kuldset kuuli ja seegi on võib-olla pisut sellise sünge olemisega see tunnusmärk, ent ka sellel sümbolil on oma ajalooline taust. Need 15 kuldset kuuli sümboliseerivad siis 15 Bütsantsi kuldmünti mis olid üheksandal sajandil korv oli ühe krahvi vabastamise lunarahaks ja kuna see sündmus oli Korn tehaks selline ajalooliselt tähtis sündmus, siis sealt on jah päritse Kornide tunnusmärk ja see Kornide tunnusmärk on olemas siis ka Cornwalli vapil, Cornwalli vapil hoiavad seda tunnusmärki tinakaevur ja kalur ja, ja need on siis Kormulist traditsioonilistes ametites ja lisaks siis on sellel kormoli vapil ka lind. Ta istub selle tunnusmärgi otsas, seal hingan mägi, krook ja vapi allosas on inglisekeelne moto von anud ool üks ja kõik ja see on, on rool jällegi meenutab sedasama üheksanda sajandi sündmust, kus Corboli elanikud vabatahtlikkuse alusel tegid jõupingutusi, korjasid kokku kui raha selleks et oma krahv siis lunarahanõudjate käest vabaks osta. See üks ja kõik minu arvates seda üheksanda sajandi sündmust vägagi hästi iseloomustab. Noh, see asub nüüd sellel Kornboli vapil, aga Kornid peavad seda korvooli vapiga iseenda rahvuslikuks hobiks. Ja ilmselgelt sellise väikese rahva puhul nagu Kornid on see vannen tool. Kindlasti on igapäevaelus vägagi oluline. Kornide lipsab 600 aastaseks. Aga kui vana on Kornide ajalugu? Kornide ajalugu on mõistagi veel üksjagu vanem ja juba 10. sajandil enne Kristust saabusid siis Mandri-Euroopast Cornwalli rannikule esimesed sinna vaikselt elama asunud keldid. Nii et see korvooli ja Kornide ajalugu on üsna pikk. Umbes 330. aastal enne Kristust viibis korvoolis kuulus kreeka meresõitja ja kaupmees püüdjas. Ta kirjeldas korvooli tsiviliseeritud paigana, kus haritakse muuhulgas põlde neljandal sajandil enne Kristust. See on pisut kummaline, võib-olla tänase päeva kontekstis nimelt on täna Kornbool tegelikult Suurbritannia üks maha jäänumaid piirkond tänasel päeval on, on seda jah, selles mõttes võib-olla isegi natukene naljakas mõelda, et neljandal sajandil kuulus kreeka meresõitja kirjeldas piirkonda tsiviliseeritud paigana, kus haritakse muuhulgas põld. Seda enam, et noh, see põlluharimine. On küll tõesti piirkonnas vana, ent see põlluharimine ei ole olnud seal piirkonnas siiski nende kõige tähtsamate ametite seas. Ja, ja põhjus väga lihtne korvpallimaa ei ole just mitte üleliia viljaks selline kivine meredevaheline ala. Nii et noh, jah, see see põllumajandusse väga hästi seal ära ei toida ja, ja sellepärast tõesti näiteks kalapüük on seal piirkonnas ikkagi olnud ajalooliselt palju olulisemal kohal. Nüüd 55. aastal enne Kristust maabusid esimesed roomlased briti rannikul aga alguses oli neil kokkupuuteid karboliga siiski suhteliselt vähe. Hiljem kui Nende vallutused, siis Suurbritannia saarel laienesid, muutus aga ka Kornbool just nimelt roomlaste poolt vallutatud alaks ja seal hakkasid kehtima siis roomlaste poolt kehtestatud seadused. Et peale seda, kui roomlased korvulist lahkusid, satusse piirkond sakside mõju alla ja, ja see tähendas seda, et Kornidel hakkas pidevalt tulema senisest oluliselt rohkem konflikte oma naabritega. Nüüd, kui me rääkisime, korjan, teil on varsti põhjust tähistada oma rahvuslipu kuuesajandat aastapäeva ja siis ka üks teine tähtis fakt on väga pika ajalooga ja see on nimelt selle Kornide maa Kornboli Kornikeelne nimi. Selle nimi on CERN nõu ja otse nimi Kernõu on pärit umbes aastast 400. Jällegi me ei saa rääkida Euroopas just mitte väga paljudest rahvastest, kes oma kodumaa omakeelse nimetuse puhul kuivada. Äkki ta nii pikast ajaloost, et see nimekuju on tõesti juba enam kui 16 sajandit pikk. Nüüd neljandal sajandil hakkasid Cornwalli saabuma Germaanlased ja see tähendas, et Kornide elu muutus tasapisi keerulisemaks ka näiteks tänapäeva kontekstis. Me võime rääkida sellest, et see tänapäeva Cornwalli krahvkond hõlmab ajaloolisest Kornid asualast üksnes kõige läänepoolsem osa, idapoolsemad osad on ammu Kornides tühjad, ida pool ammu-ammu ei räägita koordi keelt ja põhjus oli väga lihtne just nimelt need anglosaksi vallutajad, kes Briti saartele tulid, Nad surusid Korne siis järjest enam lääne poole. Viiendal sajandil lahkus osa Korne korvpallist ja suundus Prantsusmaale, täpsemalt siis pretanni. See on siis sinnapaika, kus tänapäeval elavad Bretoonid Kornide väga lähedane sugulasrahvas ja selle kormorist välja rändamisegi põhjus ikka ja jälle on just nimelt suuresti selles hõõrumises naabritega, sest Kornid tunnetasid, et, et nende eluruum jääb järjest väiksemaks. Kuuenda sajandi algul kis Cornwalli kuningriik. See kormoli kuningriik oli esialgu osa suuremast Huez'i kuningriigist. Aga jah, siis ka oli omaette siis kormoli kuningriik ja see korv oli kuningriik. Hiljem on mitme sajandi vältel olnud iseseisev või pool iseseisev moodustis. Kui kuuenda sajandi algul Cornwalli kuningriik tekkis, siis 577. aastal see kuningriik valsist eraldus. Nimelt seni oli olnud lugu selline, et Kornbol oligi olnud nagu Guessi osa Lääne võlts ja, ja tegelikult ka rahvas, kes elas Cornwallis ja kes elas Vuelsis. See rahvas oli sisuliselt üks rahvas lihtsalt sellest rahvas siis ajaloo jooksul hiljem eraldusid kaks eraldi rahvaste kaks eraldi keelt eraldusid kõmriidi eraldi Kornid. Kuuendal sajandil ehitati Cornwalli Püha pürani oratoorium ja otse püha vere oratoorium on esimene kristlik kirik Briti saartel üldse. Jällegi üks fakt, millega see väike Korni rahvas võib olla uhke, et just nimelt nende alal ehitati esimene kristlik kirik Briti saartel ja seda juba kuuendal sajandil. Üheksandal sajandil muutus Kornide vastasseis oma naabritega veelgi tugevamaks. Ja 838. aastal oli Kornide jaoks tähtis lahing, kus Kornid, kes olid liidus taanlastega, said lüüa oma naabritelt, nimelt Wessexi kuningavägedelt. Wessexi oli siis piirkond, mis oli anglosakside ala 838. aastal küllalt valusalt Kornid koos taanlastega Said Wessexi kuningavägedelt Sis lüüa. 10. sajandil tõrjuti Kornid lõplikult välja Korn vool idapoolsetel taladelt. See on siis see piirkond, mis tänapäeval on devoni krahvkond. Nagu ma juba enne mainisin, see surve Kornidele Nende naabrite poolt algas pihta juba varem, aga jah, 10. sajandil suudeti siis Kornid sellest ajaloolise korv oli idapoolsest osast täiesti välja tõrjuda. Ja Korni keele rääkimine selles piirkonnas mõistagi siis kadus. 11. sajandi algul vallutasid taanlased muuhulgas Kornide naaberalasid muuhulgas ka sellesama Wessexi piirkonna selle piirkonna, mille graphilt mõnda aega enne olid Kornid ja taanlased lüüa saanud. Ja siis 11. sajandi algul, jah, taanlased suutsid võtta revanši, suutsid piirkonna ära vallutada, aga mis oli huvitav, korvool jäeti vallutamata, Cornwalli taanlased vallutada ei tahtnud. Kornidesse suhtus itaallased kui teatavatesse liitlastesse ja neil siis nõuti ainult teatavat maksu. Nüüd esimene tõsisem katse ühendada Korn vol naaberaladega sai teoks normannide sissetungi järel 1066. aastal. See oli see aeg, kui kogu korvool anti normanni soost inglise kuninga William esimene vallutaja poolvenna Roberti valdusesse. Nii et see oli siis aeg, kui Kornid kaotasid oma iseseisvuse. Veel üks kaasaega välja jõudnud asjaolu on seotud Kornidega ja pärit vägagi vanast ajast. Ese nimetan räpi. Sportlik mäng räppi pärineb Kornide alalt ja see mäng tekkis juba 12. sajandil. Kui me mõtleme selle peale, et see mäng on Kornile seast pärit siis noh, tegelikkuses ega kaasajal selliseid eriliselt tuntud Korni rahvusest mängijaid ette ei tule. Küll. Aastal 1497 on Kornide jaoks väga oluline. Sellel aastal oli Kornide aja üks silmapaistvamaid mõningatel andmetel kuni 15000 Cornwalli elanikku protestis ühismarsiga Londoni seaduste ja keskvõimu omavoli vastu ja muuhulgas siis protestiti selle vastu, et Inglise kuningas Henry VII oli oma Šotimaaga peetava sõjakulude finantseerimiseks kehtestanud uusi makse. Näärmed maksude kehtestamise vastu on inimesed olnud läbi ajaloo nii kaasajal kui ka juba sajandeid ja sajandeid tagasi ja ju siis see maksukoorma tõus oli nii ränk, et jah, koormule elanikud pidasid seda üle jõu käivaks ja otsustasid selle vastu protestida. Yasse protestidest osa võtnud arv on muidugi erinevates allikates erinev, Korni allikad räägivad kuni 15-st 1000-st. Mõningad inglise allikad räägivad kolm korda väiksemast arvust aga nii või teisiti üsna suur hulk inimesi alustas siis marssi Londoni poole. Noh, päris Londonisse nad välja ei jõudnud, sest juunist 1497 piirati marssijad kuninga hästi relvastatud sõdurite poolt ümber ja toimus lahing KUS Marcia täid kaotajateks. Noh, mis on igati loogiline. Sõjavägi oli küllalt suur, marssijatel enamasti relvad puudusid või olid need väga algelised. Ja pole siis jah, mingi ime, et marssijad kaotajaks jäid. Ent see ei vähenda selle sündmuse fakti, et need marjad olid juba küllalt pika teekonna suutnud ära marssida ja just nimelt ühiselt, et see väike rahvas suutis organiseeruda ja suutis midagi ette võtta, võta ühiselt. Ja sellest asjaolust, et Kornitsega sündmus tõesti tähtsaks peavad, räägib minu arvates ka fakt, et nüüd, 1997. aastal, mil möödus sellest omaaegsest marsist 500 aastat et sel aastal, siis Korni rahvuslikud aktivistid võtsid selle morsi kenasti uuesti ette, selle vahega, et sellest marsist võttis muidugi osa oluliselt vähem inimesi. Ent seda marssi mitte keegi ei takistanud. Aga jah, et see morss ette võeti. Minu arvates näitab see hästi seda kui oluliseks Kornid seda kunagist sündmust enda ajaloos peavad. Seitsmeteistkümnendal sajandil algas kormolis väga kiire inglise keele võidukäik ja Korni keele allakäik. Ja üsna ruttu jõuti selleni, et Korni keelt hakati pidama eelkõige vaeste inimeste keeleks. No eks me Eesti ajaloost teame, et Eestigi soost inimesed, kes tahtsid ennast pidada kõrgemate inimeste sekka kuuluvaks nagu püüdsid rääkida saksa keelt või püüdsid rääkida sellist kummalist keelt, kus oli saksa-eesti keele sõnu häbenesid eesti keele kasutamist. Ehk seal oli samamoodi rikkamad inimesed, inimesed, kellel oli selline positsioon Nemad siis hakkasid häbenema Korni keele kasutamist ja püüdsid ikkagi rääkida inglise keelt. Ja muidugi selline suhtumine, noh, oligi see, mis sai Korni keelele kiiresti saatuslikuks kuid siinkohal tuleb arvestada ka seda inglaste poolset rõhumist. Kahjuks on olnud nii, et inglased on paljude sajandite jooksul enda poolt vallutatud aladel väga rängalt ja väga karmilt surunud peale oma keelt. Et Eesti, kui me jätame viimase mõnekümne aasta välja, siis varasematel perioodidel paljude sajandite jooksul, mitte ainult Briti saartel, Põhja-Ameerikas, Indias ja mujal on inglased väga karmilt surunud peale oma keelt ja igas mõttes alla surunud kohalike rahvaste keel. Nii et see, see asjaolu, et Kornid oma keelest loobusid, ei ole kindlasti mitte põhjustatud ainult sellest, et nad ise seda keelt häbenesid või väga olulist rolli mängib kase inglaste poolne surve, võimude surve ja, ja nii ei ole siis jah, ime, et 1777. aastal suri inimene, keda ametlikult peetakse Korni keele viimaseks sünnipäraseks kasutajaks. 19. sajandil üldiselt Briti saartel, eeskätt Inglismaal toimus teatav õitseng, tööstus hakkas arenema Inglismaa 19. sajandil oli maailma mõistes väga arenenud piirkond. Cornwalli paraku sattus sel ajal aga hoopis taandarengu keskmesse ja põhjus on väga lihtne. 19. sajandi keskel muutus sügaval maa sees oleva tinamaagi kaevandamine majanduslikult ebaotstarbekaks. Kuna korvpallielanikud olid aga suuresti just selle tegevusega seotud, siis olid nad sunnitud ka välja rändama ja nii ei ole ime, et rännati välja paljudesse maailma piirkondadesse. Ka paljudesse kaevanduspiirkondadesse. Ja mõningad Korni organisatsioonid ütlevad, tänasel päeval me võime rääkida isegi Kornide järglaste hulgast maailmas suurusjärgus pool miljonit, et see on muidugi hästi ligikaudne number, aga siiski üsna suur number, et kui me mõtleme, et 2001. aastal, mida sa Kornideks 37500 inimest siis pool miljonit Kornide järglast on küllalt korralik number. Aga väga imestamisväärse ei ole, kui me mõtleme selle peale, et jah, kui palju olid Kornid sunnitud 19. sajandil välja rändab, 20. sajandil on oluline, et juba 1951. aastal loodi esimene selline tõeliselt rahvuslik Kornile partei. Kusjuures see on partei, mis tegutseb ka tänasel päeval ja see partei eeskätt püüdiski algusest, tegeleda oma keele ja kultuuri säilitamisega ja Kornide rahvuslike õiguste eest võitlemisega omal maal. Nüüd 2001. aastal andis üle 50000 inimese allkirja dokumendile, millega tehti ettepanek luua Korni assamblee see Korni assamblee siis selle dokumendi alusel peaks olema midagi sarnast Šotimaa parlamendile ja valsi parlamendile. Teatavasti tänasel päeval on ju nii Šotimaal Guelsis olemas oma parlament, mis tegeleb kohalike asjadega nende parlamentide ajalugu, mis uuema ajalugu on suhteliselt lühikese võimalus, anti Suurbritannia riigi poolt olles 20. sajandi viimasel aastakümnel. Ent jah, Kornid ütlevad, et ka Kornidel võiks mingi sarnane moodustis olla see Korni assamblee ja kui me mõtleme, et allkirja sellele andis üle 50000 inimese, Korniks aga pidas ennast täpselt samal aastal ainult 37500 inimest siis tähendab see, et Kornid suutsid selle mõtte vastuvõetavaks teha ka osadele, mitte Vornidel, mis on minu arvates noh, hästi positiivne tänaseks päevaks ei ole muidugi seda Korni assamblee loodud rahvusena on Kornid siiski täna hästi väike rahvas ja senisele rahvale siis selle assamblee andmine noh, võib tunduda pisut kummaline ja kui nüüd assamblee anda sellele krohv konnale korvoolile, siis tekib küsimus, aga miks ei võiks selline assamblee olla ka teistel Inglismaakrahv kandadel ja kindlasti oleks krahv kondi, kes hakkaks seda nõudma. Nii et mõnes mõttes jah, võib aru saada, miks ei ole siis keskvõim seni vastu tulnud ja seda korri assamblee loonud. Küll on aga keskvõim tulnud vastu mitmetes muudes küsimustes ja kas või näiteks selles, et tõesti 2001. aastal võimaldati esimest korda inimestel ennast rahvaloendusel kirja märkida Kornidena. Seegi on tegelikult väga suur asi või veelgi olulisem on asjaolu, et 2002. aastal Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigi valitsuse poolt tunnustati ametlikult Korni keelt ja tegelikult Korni rahvuslike parteide jaoks just nimelt see keele tunnustamine ja võimalusena Scornidena rahvaloendusel üles märkida. See on olnud pikki aastaid põhinõudmiste seas, nii et tänasel päeval võib öelda, et need nõudmised, mis, mis on palju aastaid olnud, kesksel kohal tõenäoliselt tänasel päeval on, on suudetud suurest ellu viia. Nii et võiks öelda, et see väike rahvas on oma väikeste teine tegevusprogrammi küllaltki suurel osal suutnud realiseerida. Noh, neil on muidugi veel ka õige mitmeid suuremaid ja kaugemaid eesmärke, aga noh, need on tõesti juba sellised eesmärgid, mida ei saagi ka kiiresti ellu viia. Muuhulgas näiteks on olnud isegi mõte, et europarlamendis võiks olla niinimetatud Korni tool. Ehk siis üks koht, mis Ongi reserveeritud Kornidele täiesti tore mõte. Noh, iseasi on jah, et kui hõlbus seda ellu viia, et Europarlament ei ole ju mitte ainult ühe riigi asi, vaid vaid Euroopa Liidu kui terviku asi ja, ja selleks ilmselgelt see mõte peab olema laiemalt vastuvõetav koni, rahvuslikud parteid soovivad ka sellele Cornwalli krahvkonnas anda senisest suuremat autonoomiat ja soovivad ka seda, et riigitsentraliseeritus oleks igas mõttes väikse. Kuigi Suurbritannia ei ole tegelikult maa, mis oleks väga tsentraliseeritud, kui me mõtleme, võrdleme Prantsusmaaga, siis Suurbritannia on ikkagi vägagi vähe tsentraliseeritud, aga aga noh, Korni rahvuslikud parteid leiavad, et seda on liiga palju, vähemalt Nende piirkonnas on seda liiga palju, nad tahaksid, et kormolid oleks tõsine autonoomia Kornile rahvuslikud parteid on üsnagi tugevasti vasakpoolse ja rohelise suunitlusega. Siin ei ole midagi väga imestada Euroopas suur osa riigita rahvaste sellistest tõsistest rahvuslikest parteidest ongi vasakpoolse suunitlusega. Ja paljuski on see tingitud ka asjaolust, et need riigita rahvaste alad mitmel pool. On suhteliselt vaesemad piirkonnad ja kipub olema aga nii, et sellistes riikides, kus on riigita rahvaid et rikkam osa elanikkonnast tema jaoks peamine oluline tegur on raha, peamine oluline tegur on ärikeel ja kultuur on nagu mõnes mõttes teisejärguline. Kahjuks see kipub nii olema ja sellepärast just nimelt need keele ja kultuurifanaatikud kipuvad olema vaesemad inimesed, vaesemad inimesed, aga vähemasti Ida-Euroopas enamasti on vasempoolsete parteide toetajad. Ja, ja sageli on selliseid väikerahvad ka just nimelt keskkonnasõbralikke parteide toetusest roheliste toetajad. Põhjus jälle väga lihtne. Mitmelgi pool on nii, et see keskvõim nende väikerahvaste aladel neid loodusressursse pisut arutult kasutab ja kasutab neid niiviisi, et need kohalikud väikerahvad sellest midagi suurt ei saa. Konsoolist räägitakse kui legendide maast. Kas see on tõesti nii või räägitakse seda turistide ligitõmbamiseks? See on kindlasti tõesti nii, aga see kindlasti teenib ka turistide ligitõmbamise eesmärke tänasel päeval Cornwallis midagi sellist, muide arstlikus mõttes midagi väga õitsvat nagu justkui polegi. Et korv oli, sisemajanduse koguprodukt on selgelt madalam, kui see on riigist tervikuna, noh näiteks 1997. aastal oli see ainult natukene enam kui 70 protsenti riigi kui terviku omast. No see on ikka väga kõva mahajäämus. Ja korvool kahtlemata proovib suunata oma tegevusturismile Korni rahvuslikud parteid püüavad seda teha. See on näiteks üks põhjus, miks mõned Korni rahvuslikud organisatsioonid ei taha. Cornwallis tegutseb see Suurbritannia anglosaksi kultuuripärandi ametlikke hoidmise organisatsioon kritiseerides, nad ütlevad, et nende piirkonnale ei ole selle anglosaksi kultuuriga midagi pistmist ja siin peaksime asja ajama meie. Ja kui meie Kornid siin asju ajame, siis me saaksime selle piirkonna teha ka turistide jaoks ligitõmbavamaks. Kornalis muidugi ongi selles mõttes vaatamist küll, loodus on ju huvitav, küllalt karm on ajaloolisi vaatamisväärsusi, ent kui me mõtleme selle peale, kui palju seda kõike on Briti saartel tervikuna või kui palju seda näiteks on ainuüksi Inglismaal siis jah, ega Kornidel väga millegagi silma paista ei õnnestu. Kõige suurem tõmbenumber on kindlasti kuningas art. Nad püüavad selle piirkonnas seotust kuningas Arturiga turismivankri ette rakendada, sest tõepoolest, Korn vool on lähedalt seotud kuningas Arturiga ja kuningas Artur on praktiliselt kõikide kelgi rahvaste jaoks kõige tuntum legendaarne tegelane, kellest räägitakse lugusid ka tänasel päeval. Veelgi enam, järjest vändatakse filme, järjest kirjutatakse raamatuid, mõeldakse välja uusi lugusid, antakse vanade lugude tõlgendusi, sest kipub olema nii, et see kuningas Artur on üks tegelane, keda iga keldi rahvas tahab natukene pidada iseenda omaks. Veelgi enam, viimasel ajal on koguni välja tuldud isegi sellise mõttega, et kuningas Artur on äkki pärit hoopis kaugelt mujalt hoopis sarmaatiast ehk siis piirkonnast, mis täna on tegelikult Ukraina ja Venemaa. Alo keldi rahvad muidugi sellega nõustuda ei taha ja Kornid on need, kes ütlevad, et kuningas Artur on sündinud just nimelt nende juures kormolis. Ja kuigi kuningas Artur on algselt pärit kõmri rahvaluulest, siis siin mingit vastuolu tegelikult näha ei ole mõtet, sest korvool ju algselt oligi kõmride maa või selle võltsi osa. Ja korvulis kohtab palju paiku, mille kohta kohalik elanikkond oskab rääkida lugusid, mida Artur tegi ühes või teises kohas. Ja nendes legendides räägitakse ka seda, et kuningas Artur võib ühel päeval tagasi tulla. Siin on täiesti olemas teatav sarnasus meie oma eestlaste eepose Kalevipoeg sest kuningas Artur tuleb tagasi eeskätt selleks, et tagasi tuua keldi rahvaste sõltumatus. Teatav selline hingeline kuningas Arturi ootamine on Kornide seas küllalt levinud. Mõistagi see ei tähenda seda, et nad oleks kuidagi reaalsusetaju kaotanud, aga see teadmine annab kuidagi jõudu. Kuningas Artur on nende jaoks üks tegelane, kelle ümber mõnes mõttes suguse. Korni identiteet ongi nii-öelda koondunud. Milliseks võib kujuneda Kornide tulevik? Kui rääkida Kornile, kust siis mõnes mõttes mulle tundub, et see väga halb ei ole. Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendkuningriik on täna oma väikeste põlisrahvaste suhtes vägagi tolerantne. Ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks lähitulevikus ei peaks samamoodi olema. Kornidel on võimalus õppida oma keelt, ainult tahet peab olema korri, rahvuslikud organisatsioonid püüavad seda tahet inimestes tekitada. Mulle tundub, et, et Kornidel on täna olemas võimalused lähiajal siiski püsima jääda ja mitte ainult püsima jääda võid lähiajal ennast ka võib-olla riigita rahvaste seas positiivse näitena ka nii-öelda kaardile mängida. Mis siin salata, on kahjuks olukord selline, et riigita rahvad jõuavad kaardile ikkagi läbi negatiivis. Kui me mõtleme näiteks kas või Baske siis baskid ei oleks üldse nii tuntud rahvas, kui neid ei seostataks mingisuguste pommiplahvatuste. Aga kui me mõtleme kurde, siis sel ajal, kui kurdid aktiivsemalt pomme panid, räägiti neist pidevalt. Täna ei räägita neist peaaegu üldse või paljud rahvad on on pildil tänu sellele, et neid tõesti väga karmilt represseeritakse, mõtleb siin tiibetlaste uiguuride tšetšeenide peale, näiteks. Kornid on üks riigita rahvas, kellel on võimalus sellele pildile tulla positiivsega, kellel on võimalus tulla sellega, et väga väike rahvakild, kui tal on loodud suhteliselt head tingimused ja kui ta väga kokku hoiab ja tahab, saab ennast säilitada, saab arendada oma keelt ja kultuuri. Kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Seekord oli juttu Inglismaal elavatest Kornidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.