Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Prantsusmaal elavatest Bretoonidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kõigepealt aga selle kandi muusikat. Laulja ja harfimängija alans Tiivel on maailmas hästi tuntud, Bretoonid peavad teda lausa oma rahvuskangelaseks. Aga kõige kuulsam betoon läbi aegade on olnud kahtlemata kirjanik Sülvern. Jah, ilmselt tõesti kuulsamat betooni, mina ka ei oska öelda, aga Bretoonid on siis rahvas, kes elavad tänapäeva Prantsusmaal, täpsemalt Prantsusmaa loodeosas, pretani poolsaarel. Ja selle Bretoonide asualaga on sellised lood, et tänapäevase pretanni regioon on üksjagu väiksem, kui on olnud see Bretoonide ajalooline kodumaa, see ajalooline pretann ja sellepärast räägitaksegi pretanis kahes mõttes ajalooline pretan, mis on siis selline kultuuriline piirkond seal umbes 34000 ruutkilomeetrit ja see tänapäeva pretani regioon on siis umbes 27000 ruutkilomeetrit ja otsele Spretannis siis Bretoonid elavad. Huvitav on see, et see ajalooline pretani regioon, sellest võeti osa ära teise maailmasõja ajal kusjuures seda tehti Vichy rezhiimi ajal ehk siis reeturid tegelikult said sellega hakkama need, kellesse prantslased hiljem suhtusid, ülimalt negatiivselt, ent see reeturite poolt tehtud samm Bretoonide maa tükeldamisest jäi jõusse. Et nii kummaline kui see ka ei ole, aga see tundus nagu prantslastele kasulik olevat ja nii siis jah, teise maailmasõja ajast ongise pretanni regioon üksjagu väiksem, hõlmates umbes neli viiendikku sellest, mis on see pretall olnud ajalooliselt. Kuulus sadamalinn ja ajaloolise Britannia keskus. Naat, kus sündis ka Vern, ei ole enam Bretoonide alal. Nüüdne keskus on renn. Jah, no need nimed on prantsusekeelsest kirjapildist tulnud, ent Bretoonid ise ütlevad nende linnade kohta pisut teistmoodi. Roas on ja no need nii et jah, kahjuks nii nagu väga paljude teistegi riigita rahvaste või üldse väiksemate rahvaste puhul oleme meie eesti keelde võtnud üle nimekujud mitte nende rahvaste omakeelsetest nimetustest, vaid oleme selle võtnud mõne suur rahva vahendusel. Nii nagu ka see piirkond, Sepperetann Bretoonid nimetavad seda piirkonda sootuks teisiti nimetavad Preitz ja meie jah, siis oleme võtnud üle prantsusekeelse kirjapildi, kahjuks Bretoonide arv on selline suurus, mida on üsna raske täpselt öelda. Pisut lihtsam on rääkida sellest, kui palju on betooni keele oskajaid ja Asepretooni keele oskajate arv on küllalt väike number kusjuures number, mis muutub väiksemaks väga-väga suure kiirusega selles ajaloolises Bretonni piirkonnas elab käesoleval ajal peaaegu 4,4 miljonit inimest. Nendest allapoole miljoni on Bretooni keelsed. Sepretooni keelsus tähendab aga seda, et nendest ainult umbes pooled kasutavad Bretooni keelt pidevalt. Ülejäänud on siis sellised, kes saavad Bretooni keelest aru ja kes aeg-ajalt Bretooni keelt kasutavad, kusjuures allapoole miljoni, needki andmed on juba 10 aastat vanad. Arvatakse, et tänasel päeval on see number veel väiksem, aga 20 aastat tagasi veel oli Bretooni keele oskajaid umbes 720000 seal piirkonnas. Nii et pisut enam kui 10 aastaga. Kolmandik Bretooni keele oskajatel kadus. Põhjus väga lihtne. Enam kui kaks kolmandikku betooni keele kasutajatest on vanemad kui 60 aastased, mis tähendab, et Bretooni keele oskajate arv väheneb kogu aeg ja väga suure kiirusega tänapäeva Bretooni regioonis selles ametlikus betooni regioonis elab siis umbes 3,1 miljonit inimest Neist alla 400000 on Bretoonikeelsed ja seegi arv on vähenenud suure kiirusega. 20 aastat tagasi oli see umbes 610000, nii et jah, selles pretani regioonis siis kusagil 11 protsenti elanikkonnast kasutab mõnevõrra betooni keelt. Noored räägivad prantsuse keelt, noored räägivad üksnes prantsuse keelt ja väga suuresti on selles süüdi Prantsusmaa hariduspoliitika või üldse Prantsusmaa ametlik poliitika vähemusrahvuste suhtes. Arvatakse, et 50 aastat tagasi oli üksnes Bretoonikeelseid inimesi umbes 100000 tänasel päeval siis neid inimesi, kes oskavad üksnes Bretooni keelt, noh keegi täpselt ei tea, aga arvatakse, kui need on paarkümmend 1000, siis on juba väga hästi, ilmselt on neid inimesi siiski oluliselt vähem. Et noh, sisuliselt kõik Bretoonid on kakskeelsed ja Bretooni keelt ei räägita sugugi kõikides sele Britannia osades vaid räägitakse tegelikult väga kitsal territooriumil mereäärsetel aladel, Lääne pretaynis, Loode-pretannis ja edela pretannis. Nii et tõepoolest vägagi kitsastel aladel, kusjuures idapoolsetel aladel algasbretooni keele allakäik juba 10. sajandil ja juba 18. sajandil olid idapoolsed Britannia alad sisuliselt retooni keele rääkijates tühjad. Kuigi jah, ka tänasel päeval kohtab ka Britannia idapoolsetel aladel vratooni, keele rääkijaid, aga väga vähesel määral. Betoonikeel on hoopis teistsugune keel kui prantsuse keel. Betoonikeel absoluutselt teistsugune keel kui prantsuse keel ja põhjus selleks on väga lihtne. Need keeled, Bretooni keele, prantsuse keel ei ole isegi mitte sugulaskeeled prantsuse keel, teadagi on romaani keelte hulka kuuluv keel. Betooni keel on aga keldi keelte hulka kuuluv keel ja kõikidel keldi keeltel on tänapäeval väga vähe rääkijaid. Nii et me võime isegi öelda, et Bretooni keel on tänasel päeval ilmselt kõige suurema kõnelejate arvuga keldi keel. Teised keldi keeled on siis iiri keel. Iirlasi on küll küllalt palju, aga neist vähem kui 20 protsenti kasutab iiri keelt. Keldikeeleks on kõmri keel, mida me võib-olla vanasti olime harjunud nimetama ÕS-i keeleks. Ka kõmre on enam kui miljon kõmbridest väga väike osa kasutab kõmri keelt. Keldi keeled on ka Korni keel, mida ülimalt vähe siis räägitakse, on mängsi keel, millel on väga vähe kõnelejaid ja keldikeeleks on ka šoti gaeli keel, millel samuti on väga vähe kõnelejad Bretooni keelele lähemad sugulaskeeled, keldi keeltest on siis Korni keel ja kõmri keel. Ja kui me nüüd mõtleme nende keelte geograafia peale, siis tõepoolest need lähemalt sugulaskeeled ongi need geograafiliselt kõige lähemalt keeled pretani, poolsaar asub ju vahetult Cornwalli vastas üle La Manche'i väina ja valis siis omakorda pisut põhja pool on Ooeils ehk kõmbride maa. Betooni, keele, oskajad või kasutajad elavad täna valdavalt maapiirkondades. Linnades on väga vähe Bretooni keele rääkijaid. See on sarnane väga paljudele teistelegi riigita rahvastele. Paljude rahvaste juures on ju tõepoolest keeled säilinud paremini just nimelt maapiirkondades. Linnades, kus inimesed on võib-olla avatud kogu maailmale linnades paraku hääbuvad väikese kõnelejate arvuga keeled palju kiiremini. Ja nii võime siis ka Bretoonide kohta öelda, et Bretooni keele rääkijad on valdavalt põllumehed või kalurid. Samas viimastel aastatel on Bretooni keele populaarsus üksjagu kasvanud, haritlaste seas isegi võiks öelda haritlaste eliidi seas, kes võib-olla paarkümmend aastat tagasi ei tundnud esivanemate keele vastu huvi. Aga tänasel päeval on nad siis jah, seda huvi hakanud järjest rohkem tundma. Kui ma siin enne ütlesin, et pretuunide arvu kohta on midagi raske öelda, siis Bretoonide enda numbrid Bretoonide järeltulijate kohta või nende kohta, kelle esivanemate seas on onud, Bretoone on koguni nii suured, et nad ütlevad, et Bretoonide järglasi võib-olla isegi kuni viis miljonit, no näiteks Kanadas öeldakse, et küllap palju nendest kanada prantsusekeelsetest on omal ajal just nimelt sealtsamast pretannist läinud. Protsent on küllalt ebaproportsionaalselt suur ja Prantsusmaal ka muidugi, et see, et neid kõnelejaid on allapoole miljoni, ei tähenda mitte seda, et need ülejäänud kõik seal Britannias ongi siis prantslased muidugi prantslaste sissevoolu sinna piirkonda on prantsuse keskvõim soodustanud väga pikka aega. Ent ometi sellest enam kui neljast miljonist selles ajaloolises pretani piirkonnas neid pretuunide järglasi on oluliselt rohkem kui vähem kui pool miljonit kõnelejat. Lihtsalt ülejäänud on oma esivanemate keele ära unustanud, aga noh, sellist ametlikku numbrit Bretoonide arvu kohta no seda ei leia sisuliselt mitte kusagilt, tõepoolest leiab numbrit Te, olete arvu kohta kõik, ülejäänud on sellised väga-väga ligikaudselt hinnangud. Selleks, et mõista, miks Bretooni keele kõnelejaid nii vähe on, peab rääkima Tretoonide ajaloost. Bretoonid on siis rahvas, kes on oma tänasele asualale tulnud põhiliselt kahe lainena ja suuremas jaos tulid nad neljandal, kuni kuuendal sajandil. Ajaloolased ei ole päris ühel nõul, et mis seda nagu põhjustas aga näiteks hilisemate tulekute puhul on olnud põhiline see, et Anglide ja sakside surve alt põgeneti esivanemad rändasid sinna tänapäeva Inglismaalt ja on siis Bretoonid, keldi hõimude, brittide, nende järeltulijad. Vormiliselt muutus pretall Prantsusmaa osaks, olles 1532. aastal Britannia hertsoginna abiellus prantsuse kuninga Francois esimesega. Ent tegelikkuses olid Bretoonid alad kas prantslaste, inglaste või normannide võimu all olnud juba oluliselt varem ja seda juba kaheksandast sajandist. Ja kuiv retoonidel on ka õige mitmeid iseolemise perioode on need perioodid jäänud kahjuks alati küllaltki lühikeseks. Prantslaste võimu all algas küllaltki kiiresti Bretoonides igas mõttes mahasurumine või assimileerimine. Näiteks 1790. aastal suleti Bretooni parlament, 1885. aastal aga keelati pretanni koolides õpetada üheski muus keeles peale prantsuse keele. Me oleme ikka harjunud sellega, et Tsaari-Venemaa miis oma jõhkrat venestamispoliitikat läbi ja selle üheks osaks oli 19. sajandi lõpus see, et siinsetes koolides ei tohtinud õpilased rääkida sõnagi eesti keelt. Prantsusmaal oli täpselt samuti lugu, selle vahega, et mitte ainult 19. sajandil ei kasutatud seda, vaid ka peale teist maailmasõda eksisteeris pretanis olukord, kus õpilastel oli kategooriliselt keelatud rääkida koolides Bretooni keeles, selle eest karistati neid Fretoonide puhul me saame väga selgelt seda, mis nendega on tehtud, nimetada tegelikult kultuuriga transiidiks. Seda on Prantsusmaa retoonide alal viljelenud mitte ainult 19. sajandil, vaid väga tugevalt ka 20. sajandil. Öelgem otse ega käesoleval ajal see olukord väga palju parem ei ole. Aga rääkides nüüd veel ajaloost, siis teise maailmasõja ajal, mis on väga oluline, pommitati puruks sisuliselt kõik pretayni suuremad sadamad ja see tähendas seda, et peale teist maailmasõda oli tööpuudus pretannis oluliselt kõrgem kui mujal Prantsusmaal. Sest Bretoonid on siiski traditsiooniliselt olnud mererahvas. Jah, muidugi ka põllumehed sisemaal. Aga Britannia rannik on küllaltki pikk ja pretainid on olnud meremehed, mitte ainult kalurid. Näiteks ka Prantsusmaa kaubalaevastikus on Bretoonid traditsiooniliselt omanud küllalt tugevat positsiooni või nende hulka on seal olnud küllaltki suur. Aga jah, seal teises maailmasõjas toimunud sadamate purukspommitamine mõjus küllaltki laastavalt. Nagu ma jah, ütlesin peale teist maailmasõda, retoonides mahasurumine jätkus täie hooga. Võib olla üheks väikeseks põhjuseks on siin ka asjaolu. Mõned Bretooni rahvuslikud organisatsioonid püüdsid siis teha teise maailmasõja ajal koostööd sakslastega. Nii nagu eestlased nägid teise maailmasõja ajal siia tulnud sakslastest mingit võimalust pääseda Nõukogude okupantide küüsist. Niiga Bretoonid, kes olid väga selgelt igas mõttes Prantsusmaa võimul olla surutud nägid mingis mõttes sakslastest võimalust pisut vabamalt, vähemasti kultuuriliselt hingata. Kindlasti ei saa öelda, et seda nägid kõik Bretoonid, aga, aga mingi osa nägija ja tegid jah siis ka sakslastega koostööd. Mis aga jah tähendas, et peale teist maailmasõda see prantslaste üleolev halvustav suhtumine Bratoonidesse suurenes veelgi. Siinkohal võib öelda ka seda, et näiteks 19. sajandil oli pretaynis küllalt palju selliseid ettevõtteid ka tööstusettevõtted sajandi lõpus, kuhu Bretoone ei taheta tööle võtta või mitte, ainult et ei tahetud, aga ei võetudki tööle. Prantsusmaa keskvõim püüdis soodustada Bretoonide väljarändamist pretainist mujale Prantsusmaale ja siis seal võimalikult kiiresti nii-öelda prantslastega muuta või et nad seal ise assimileerumist tama oli. Tegelikult luguga talupoegadega betoonitalupoegade elu oli oluliselt raskem kui prantsuse talupoegadel ja see põhjustas ka küllalt tõsist välja Need pretannist. Nüüd 1958. aastal vastu võetud Prantsusmaa konstitutsiooni ütleb, et Prantsusmaa ainus ametikeel on prantsuse keel. Jah, mingitele muudele keeltele seal kohta ei ole jäetud. Ametlikult finantseeritakse Prantsusmaal üksnes prantsusekeelset haridust, üksnes prantsusekeelset asjaajamist ja muud sellist. Oli aastatel on Retannis siis nagu justkui püütud mitte takistada kahe keele kasutamist, näiteks on siis Bretooni keel ja Kallo keel, see Kallo keel on siis noh, sisuliselt prantsuse keele üks dialekte siis on see keel, mida on räägitud pretanniga piirnevatel, prantsusaladel ida voolsis, see, et on olemas et kakskeelsed lasteaiarühmad ja mõned kakskeelsed algklassis on täiesti viimaste aastate, olete saavutus, ametlikult ei finantseeriti neid prantsuse riigieelarvest, hoid finantseeritakse osaliselt kohalikest eelarvetest, osaliselt vabatahtlikkuse alusel inimeste endi poolt samuti siis on võimalik betooni keelt õppida, noh, lastele mõeldud ringides, keeltekoolides. Aga, aga reaalselt on neid, kes seda kasutavad ikkagi väga vähe. Kusagil 15 aastat tagasi oli nende hulk alla 3000 lapse, siis nüüd tippajal on see number, et kusagil 13000 last ja noh, arvatakse, et kusagil neli-viis 1000 täiskasvanut õpib ka Bretooni keelt pretaynis. Kui inimene, Meil on harjunud lapsepõlvest peale igal pool kogema ainult seda prantsuse keelt, siis kahtlemata on temal prantsuse keele õppimine oluliselt lihtsam kui Bretooni keele õppimine. Ühest küljest Fretooni keelt õpivad tõesti selles mõttes rahvuslased, kes sügavalt peavad lugu oma esivanemate keelest, aga teisest küljest õpivad ka jah, need, kes püüavad sellega välja näidata mingisugust protesti. Sest siinkohal on põhjust mainida ka seda, et Prantsusmaa on ju jätkuvalt riik, kes Bretoone ametlikult rahvusena ei tunnusta. Me oleme harjunud sellega, et türgi on selles mõttes kurikuulus riik, et ei tunnusta kurde eraldi rahvusena. Türgis nimetatakse kurde mägi türklasteks, mis on täielik absurd. Sest kurdid ja türklased ei ole isegi mitte lähedalt sugulusrahvad. Ent Prantsusmaaga on lugu sama. Prantsusmaa ka ei tunnusta seal elavaid Baske või Korsiklasi või Bretoone eraldi rahvana. Kui võib-olla Korsiklastest võiks aru saada, nad on prantslastele tõesti lähedane rahvas. Spretoonide baskide puhul on täiesti ilm mõistmatu, selline lähenemine, sest nad ei ole prantslastele mitte kuidagi sugulast. Ja Vernon nende jaoks prantslane. Absoluutselt, kui me, ütleme, prantslasele Vern ei ole prantslane, siis oodatakse, et sa tõesti mees ei tea sellest ajaloost mitte midagi või et noh, et sa oled ikka väga rumal prantslased, paraku on selline rahvas Euroopas, kes on hästi enda kesksest ülimalt enda kesksed ja, ja eriti omal maal nende jaoks terve Prantsusmaa on ainult prantslaste maa, kui me isegi mõtleme seda, et Lõuna-Prantsusmaal hiiglaslikel aladel elavad provont, saalid saali, kellel on mitmeid erinevaid murdeid ja nii edasi. Prantslaste jaoks seda kõike tegelikult olemas ei ole. Ja, ja tõepoolest jah, Vernon, selles mõttes väga hea näide, et kui rääkida prantslasele Vernis, siis reaktsioon, mis sealt tuleb, näitab väga kujukalt nende suhtumist. Samas Bretoonid on prantsuse keele ja prantsuse kultuuri noh, viimasel ajal täielikult omaks võtnud, mis veelgi huvitavam näiteks üheksakümnendatel aastatel need esimesed nii-öelda prantslastest prantsuse keele õpetajad Eestis, kes olid, olid betoonid, mitte prantslased, prantsuse keelt õpetasid mitte prantslased, aga Bretoonid alates 1985.-st aastast on siis ametlikult lubatud kakskeelsete siltide olemasolu pretaynis Britannia regioonis, mitte sellesse ajaloolises selles ametlikus Britannia regioonis. No reaalselt võttes need kakskeelset silti on siiski küllalt vähestes kohtades. See tähendab seda, et mõnel pool on teeviidad kakskeelsed, et on näidatud mingid vahemaad ülal prantsuse keeles all Bretooni keeles ja mõnel pool on siis maosildid niimoodi, et ülal on siis prantsusekeelne nimi ja all on siis betoonikeelne nimi, kusjuures noh, enamasti need prantsuse Bretoonikeelsed nimed erinevad teineteisest ikkagi märkimisväärselt, sest tegemist ei ole ju suguluskeeltega kui 1009 85. aastal selline asi võimaldati eksperetoonide lootsid ka, et noh, et sellele võidule järgneb mingi teine, mingi kolmas, mingi neljas samm. Paraku sellele midagi järgnenud ei ole. Veelgi enam, prantslased ei ole ratifitseerinud ka rida rahvusvahelisi leppeid, mis vähemusrahvaste keeli kaitsevad. Et Prantsusmaa on ka sellistest asjadest võimalikult kõrvale hoidunud. Kuni selleni välja, et 1999. aastal, kui mu mälu ei peta oli jah selline lugu, et siin osa Bretooni rahvuslasi ütles, et ilmselt nad on sunnitud loobuma Prantsusmaa kodakondsusest ja minema Suurbritannia alamataks, sest Suurbritannias elavad keldi rahvad, tänasel päeval siiski sellist otsest ahistamist ei tunne, seda ei rakendata nende kallal. Miks just 1999. aastal selline protest oli? Põhjuseks oli siis asjaolu, et Prantsusmaa tollane president Jacques Chirac keeldus alla kirjutamast põhiseaduse parandust mis oleks võimaldanud riigil ühineda Euroopa liidus välja töötatud hartaga vähemusrahvaste keelte kaitseks. Kui me mõtleme, kui suur on Prantsusmaa, kui me mõtleme seda enam kui 50 miljoni elanikuga riiki allapoole miljoni betooni keele rääkija, see ei ole ju mitte midagi, see on ju üks protsent selle riigi elanikkonnast, nad ei ujuta sellele riigile vähimatki ohtu. Ent jah, ajalooliselt on see kahjuks nii kujunenud ja, ja siin on muidugi veel ka see asjaolu, et Prantsusmaa ei ole mitte üksnes prantslaste keskne, vaid Prantsusmaa on ka väga Centrumi keskne Prantsusmaal ülimalt Pariisi keskne, Lääne-Euroopas Ta tõenäoliselt mitte ühtegi nii keskuse keskset riiki kui Prantsusmaa. Pariis on olnud väga selgelt eelisarendatav piirkond igas mõttes. Mõnes mõttes on see sarnane olnud Nõukogude Liidu ajale kus tõesti kõik oli ainult nii-öelda keskuste heaks, kõik muu oli teisejärguline perifeeria ja Prantsusmaal on suuresti samasugune. Seetõttu ka Prantsusmaa majandus erinevates piirkondades on väga erineva arengutasemega. Jah, paraku peame ütlema, et jällegi pretann siis piirkond, mis on Prantsusmaa üks vaesemaid piirkondi. Nooperetooni rahvuslased püüavad siin väita, et kohati isegi Prantsusmaa keskvõim nagu teadlikult on seda piirkonda niimoodi vaesemale hoidnud, kaugelt vaadates on raske öelda, kas see nüüd nii just on, küll on aga selge, et ei ole Prantsusmaa kesk või midagi teinud selleks, et seda piirkonda järele aidata. Britannias on tööpuudus ikkagi pidevalt üksjagu suurem, kui ta on Prantsusmaal keskmiselt ja, ja teisest küljest selles piirkonnas on sellist kaasaegset tööstust või ütleme üldse kaasaegsete teadmistepõhist majandust väga vähe. Et see kõik on koondunud, noh, eeskätt Pariisi kamarsseisse jooni. Aga jah, pretann on selline piirkond, kus majanduses on valdavalt sellised harud, mis ei nõua erilisi kaasaegseid teadmisi ja mis seetõttu noh, on järjest vähem konkurentsivõimelised ja, ja ei ole selles pretaniska näha, et näiteks tööpuuduse olukord seal paremaks muutuks ka põllumajandusega on nii, et ega see pretanda looduslikult ei ole mingi eriline viljaait nii-öelda. Ta on looduslikult küllaltki vaene piirkond ja see tähendab, et ka see põllumajandus seal pretani piirkonnas juba looduslike tingimuste poolest. Teda ei ole üldse võimalik võrrelda näiteks mingite Lõuna-Prantsusmaa-aladega, mis on eriti soodsate tingimustega tootmispiirkond ja noh, kui me mõtleme ka sellele, et sai pretani, infrastruktuur on suhteliselt mahajäänud, ei ole seal sellist kaasaegset kiirteedevõrgustikku ei ole seal sellist kaasaegset, kiire raudteevõrgustiku ja muud sellist, siis jah, ongi tegemist igas mõttes sellise pisut vaesema piirkonnaga ja ei ole siis väga imestada. Bretoonid peamiselt toetavad vasakpoolseid parteisid ei saa kindlasti öelda, et see on eranditult nii loomulikult mitte ent Bretoonide seas siiski see vasakpoolsete parteide toetamine on ulatuslikum kui prantslaste seas üle terve Prantsusmaa tervikuna. Ja noh, muidugi viimastel aastakümnetel on siis Bretoonide seas rohelise mõtteviisi toetamine olnud ka järjest kasvab, see on küllalt sarnane mitmete teiste riigita rahvaste lähenemisele, kui me vaatame näiteks Baske, siis baskid samamoodi. Põhiliselt toetavad vasakpoolseid parteisid ja keskkonnakaitselisi organisatsioon või parteist Prantsusmaale. Kuuluval Korsikal käärib üsna sageli ja lõhkevad ka pommid. Selles suhtes on Bretoonide alal üsna rahulik. Pretanis sellist olukorda ei ole, kuigi on räägitud ka, et justkui oleks seal pretanis olemas ka oma mingi väike selline hirmutamisega tegelev organisatsioon, retoonide organisatsioon, aga mingeid ulatuslikke kampaaniaid seal ei ole, ju on siis keldid oma olemuselt pisut teistsugune rahvas või või noh, ega ei tea selles mõttes, et Põhja-Iirimaal ju suudavad iirlased küll olla küllaltki käredad. Aga Bretoonid ei ole jah, vähemasti viimastel aastakümnetel ei ole neil sellist käredust olnud. Ilmselt on siin küsimus ka selles, et Prantsusmaa reageeriks väga karmilt, sest tegelikult on Prantsusmaa aastakümnete jooksul ka täiesti süütutele rahvuslikele ilmingutele reageerinud väga karmilt ja mõnes mõttes on võib-olla Bretooniga ära hirmutatud ja, ja teisest küljest olemasolevas olukorras ega see pommide panemine midagi ka ei annaks, võib-olla suurendaks pisut maailma tähelepanu, sest noh, võrreldes baskidega näiteks Hispaanias või baskidega Prantsusmaal on Bretoonid muidugi maailmamassimeedia tähelepanu täiesti väljas, et kui baskide kohta tõesti aeg-ajalt kohtab uudiseid ja kohtab eeskätt seoses etaga või seoses Hispaania keskvõimu tegevusega baski rahvuslaste mahasurumisel mitte ainult, et aga ma mõtlen üldse rahvuslike ilmingute mahasurumisel siis Bretoonide, aga seoses maailmamassimeedias sisuliselt uudiseid ei ole juba aastakümneid sisuliselt ei ole, et Prantsusmaal muidugi, aga, aga laiemalt maailmas selliseid uudiseid ei, ei levi, see tähendab, et seal ei toimu nagu mitte midagi väga erilist. Mida Bretoonid tegelikult tahavad, millised on nende organisatsioonide nõudmised? Mõistagi erinevad Bretoonide grupid taotlevad küllalt erinevaid asju, enamasti loetletakse vähem kui kümmet nõudmist. Üks oluline nõudmine paljude Bratoonia organisatsioonidel on Bretoonide maa-alade taasühendamine eksisesse pretani, regioon külmaks, mitte ainult praegust ametlikku, pretani regiooni või kogu ajaloolist pretanni. Noh, see on ilmselt Prantsusmaal üsna utoopiline lootus. Samas see ei muudaks keskvõimu jaoks mitte midagi hullemaks, sest ega nendel praegusel ametlikust pretani regioonist väljapoole jäävatel Bretooni aladel sõnum retoone ülimalt vähe tegelikult mitte midagi keskvõimu jaoks ei muutuks. Ent ma saan aru, et kes, kui me ei taha seda sammu teha, see oleks sümboolne, justkui järeleandmine ja ei ole prantslased kahjuks selline rahvas, kes suudaksid oma uhkuse alla suruda ja väiksematele vastu tulla mingite žestidega. Teine soov, väga paljudel Bretoniorsioonidel on laialdane autonoomia, kolmas on betooni parlamendi loomine või siis Bretoonide otse esindatus Euroopa organisatsioonides. Järgmine muidugi suur soov on betooni, keele, kultuuri ja ajalooväärtuste säilitamine ja edasiarendamine. Vot see nõuaks nüüd tõesti riigi poolt väga tõsist poliitika ümbermuutmist. See nõuaks Bretoonikeelse hariduse soodustamist finantseerimises, praegu jääb paljuski ka finantseerimise taha. Siin peaks olema olemas terve programm maailmas, tegelikult selliseid programme on, võiks kasvõi eeskuju näiteks võtta Kanadast ja sellest, kuidas Kanada, kes kui ninnu iitidel aitab säilitada ja edasi arendada nende emakeeles mitte ainult haridust, vaid kogu seda emakeelekasutust. Ta on vist veel üks küllaltki sageli kasutatav nõudmine, on betoonikeelele ametliku staatuse andmine sellel ju täna puuduks ametlik staatus ja ametlik staatus võimaldaks seda. Bretoonid saaksid nõuda asjaajamist Bretooni keeles tänavad seda nõuda loomulikult ei saa. Ja muidugi üks ka küllaltki selline laialdane nõudmine on Bretooni keele, kultuuri ja ajaloo õpetamine koolides uute programmide alusel, sest täna on tegelikult ju selline olukord, et mitte ainult et see keel on koolidest välja surutud. Aga iga Prantsusmaa koolides ka betooni koolides ei räägita sisuliselt mitte midagi Bretoonide ajaloost või Bretoonide kultuurist. See on täiesti prantsusekeskne. Jällegi, ma tahaksin siinkohal kuulajatele meelde tuletada, et isegi Stalini ajal Eestis ei kadunud koolidest ära Eesti või eestlaste ajaloo õpetamine. Jah, sellest kultuurist räägiti küll väga tugevasti moonutades. Ajaloost räägiti väga tugevasti moonutades, ent eestlaste ajaloost rääkimine säilis. Bretoonid ei saa koolides praktiliselt ühtegi sõna Bretoonide ajaloost või Bretoonide kultuurist. Kui koolides sellest midagi ei räägita, siis jah, isegi ei saagi tekkida seda huvi oma ajaloo ja kultuuri osta. Ja muidugi üks nõudmine, mis on retoonidel küllalt levinud, on see, et lõpetataks Pariisis selge eelisarendamine teiste Prantsusmaapiirkondade arvel. Kaaperetanis elavad prantslased, paljud nendest saavad aru, et Prantsusmaa on ülimalt Pariisi keskne ja ja seega prantslastele ei meeldi, et see on siis üks nõudmine, kus enamuses pretani elanikkonna arvamused langevad kokku. Kui me mõtleme nende soovide või nõudmiste peale, siis siin ei olnud ju tegelikult mitte ühtegi sellist, mis peaks olema taunitav. Vastupidi kõik need soovid peaksid olema igati tervitatavad. Ja Prantsusmaa keskvõimul oleks aeg aru saada sellest, et see riik on seda rikkam. Mida rohkem on seal omanäolisust, mida rohkem on seal kultuurilist eripära just nimelt selle riigi põlisrahvaste osas. Ta võib-olla kui Euroopa liit oma kultuuripoliitikas astuks veelgi sammu edasi väikeste põlisrahvaste kaitsel ja selles mõttes astuks sammu edasi. Et kui need küllaltki positiivsed algatused, mida viimasel enam kui 10-l aastal on Euroopa liidu poolt astutud või need hartad, mis on vastu võetud ja suunitlused, mis on välja töötatud. Et kui need muutuksid kohustuslikuks, kui need oleks igas mõttes kohustuslikud, nende järgimine oleks pealesunnitud võib-olla jah, siis oleks võimalik midagi tehasest vabatahtlikult Prantsusmaa jah, kindlasti Bretoonide õigusi suurendab. Aga rääkides nüüd sellest betooni keele kasutamisest veel siis tuleb öelda, et tegelikult tänasel päeval on olemas Bretooni keeles ka kirjandust, isegi öeldakse nii, et umbes 15 protsenti pretaynis väljandavatest raamatutest ilmub betoonikeelsena küllalt suur protsent. Aga põhjus lihtne, sest enamus prantsusekeelseid raamatuid antakse välja Pariis pretaynis lihtsalt antakse neid ülimalt vähe. Betoonikeelsed siis tõesti sellest 15 protsenti pretanis on olemas mõned teatrid, mis oma etendusi teevad betooni keeles. Isegi mõned filmitootjad toodavad Bretooni keelseid filme. Kaks televisioonikanalit Anavad eetrisse muuhulgas Bretoonikeelseid saateid. Pretanis on üks täielikult Bretoonikeelne raadiojaam ja viis raadiojaama, mis regulaarselt annavad eetrisse Bretoonikeelseid saateid. Ja Britooni keel. Mõistagi levib internetis ja nüüd internetti leviku kohta. Võib-olla tooks mõned arvud, mis minu arvates räägivad ise enda eest eestikeelses Vikipeedias siis internetis leviv vabatahtlike poolt koostatud entsüklopeedia. Selles tänase päeva seisuga, kui ma kontrollisin, oli umbes 73000 artiklit, betoonikeelses on umbes 32000 artiklit. Küllalt palju, umbes 40 protsenti sellest, mis eestikeelses ja nagu Bretoonid ise ütlevad, et nad on 51. rahvus, kes jõudis 30000 artiklini jällegi minu arvates vägagi korralik saavutus, eriti arvestades seda, kui vähe on tegelikult Bretooni keele oskajaid. Nüüd võrdluseks võib öelda, et baski keeles on 52000 artiklit ehk mitte palju vähem kui eesti keeles ent üksjagu rohkem kui Bretooni keeles baskid rahvusena on ka oluliselt iseteadlikumad ja oluliselt, et aktiivsemad. Aga teisest küljest võiks tuua sellise näite, et tšetšeeni keeles on Vikipeedias umbes 400 artikleid ehk täiesti olematu number. Me oleme kunagi tekkinud oma saates Nova, Odessa, USA suurim indiaani rahvas, isegi innovacha keeles on üle 1000 artikli. See jah, näitab, et Bretooni keeles Vikipeedia on suhteliselt asjalik ja ja, ja see see number suureneb pidevalt, kusjuures neid betoonikeelseid lehekülgi peale Vikipeedia mõistagi on mujal muidugi, need on valdavalt kõik seotud kultuuri ja keeleteemadega ja, ja siis on ka mõnel Bretooni organisatsioonil sellised lühikokkuvõtet Bretooni keeles enamasti Bretoonide rahvuslikud organisatsioonid, eriti kui nad on sellised käremeelsemad armastavad oma nime kirjutada inglise keeles, see on siis protest prantsuse keele vastu ja enamasti ka nende leheküljel on põhiliselt inglise keelsed ja siis tõesti heal juhul on siis sealjuures olemas Gretooni keelne kokkuvõte, mingid osad on Siska Bretooni keeles. Aga noh, see, et ka need rahvuslikud organisatsioonid inglise keelt kasutavad rohkem kui Bretooni keelt, on mõnes mõttes mõistetav. Sest kaapretoonidel internetis üheks eesmärgiks on teadvustada oma olukorda, teadvustada oma soove ja püüda saada siis mingilgi määral maailma tähelepanu. Aga jah, kui me mõtleme kaasaegsele maailmale, kui palju siin on alla surutud rahvaid, kui palju on siin rahvaid, keda sõna otseses mõttes ohustab füüsiline hävitamine, siis Bretoonid oma sellise tugeva kultuurilise rõhumise all ei paista kahjuks maailmale kuigivõrd välja. Mõnes mõttes muidugi ka head ei paista välja, sest kui nad välja paistaksid, siis see tähendaks seda, et nende olukord peaks olema juba väga-väga hull. Kas oma lipu ja vapi võivat Bretoonid igal ajal ja igas kohas kasutada? Bretoonide sümboolika kasutamisele tõesti nüüd mingeid piiranguid ei tehta. Et see on üks valdkond, kus ei ole piiranguid ja selle lipuga on lugu selline, et retoonide rahvuslik klipp on siis ühtlasi ka selle ametliku pretani regiooni lipuks ja selle lipunimi on Gwenhaadeeuu tõlkes must ja valge ja nimi on sellel libul seetõttu selline sellel libul ongi vaid kaks värvi, must ja valge. Sellel libul on siis üheksa horisontaalset joont, nendest on siis neli valget ja need valged sümboliseerivad siis nelja ajaloolist Bretooni keelset piirkonda ja on siis viis musta triipu ja need sümboliseerivad siis romaanikeelseid piirkondi, sest pretanni regioonil sellel ajaloolisel regioonil oli omal ajal üheksa sellist piirkonda ja, ja selle libu vasemas ülanurgas on siis valgel taustal 11 Kärt b kärp on siis loom, kes on Bretoonidele noh, võiks öelda, et see rahvusloom ja, ja need üks testiliseeritud kärpi asuvad siis selle Bretoonide lipu masemas ülanurgas. Seda lippu võib kasutada kogu regioonis, aga kehtib reegel, et seda lippu tohib ametlikult kasutada üksnes koos prantsuse lipuga. Et ainult Bretoonide lippu võib kasutada siis Bretoonide rahvuslikel üritustel, aga näiteks hoonetel ilma prantsuse liputa seda pretani lippu kasutada ei tohi teid huvitav on ka selle lipu ajalugu, see lipp töötati välja 1923. aastal ja lipu väljatöötajaks oli arhitekt, kohalik betoon siis, aga see lipp ei saavutanud pikka aega tegelikult erilist poolehoidu, sest Bretoonidel oli enne seda juba oma rahvuslik lipp olemas ja see oli must rist valgel põhjal siis kahel keldi rahval oli vägagi sarnane lipp, Kornidel on siis valge rist mustal põhjal samasugune lipp, vastupidi, must rist valgel põhjal oli siis toonide lipp ja oli seda juba 12. sajandi lõpust alates, nii et vägagi pikka aega. Aga jah, 20. sajandil siis Ekspretooni rahvuslane töötas välja uue lipu, nüüd läks 15 aastat, mil siis selle vana lipu pooldajad ja uue lipu pooldajad omavahel kemplesid. Ja sellesse kemplemisse oli siis kaasatud ka ajakirjandus, peaasjalikult siis kaks persooni omavahel ajakirjanduse vahendusel vaidlesid ja kusjuures see vaidlus oli märksa laiem kui ainult liputeemaline algesta, sellest lipust aga hõlmaste lõpuks palju laiemaid valdkondi. Ja küsimus oli siis selles Gazpretoonid peaksid toetuma oma minevikule või peaksid nad püüdma vaadata tulevikku ja mitte niivõrd sellest minevikust kinni hoidma. Ja nagu siis näha, peale jäi siis vähemasti lipu osas see suund, mis ütles, et, et ajalooline lipp on väga tore ja, ja kindlasti on ta meile väga kallis omane, ent betoonide rahvuslikuks lipuks. Nüüd on uus lipp, mis on välja töötatud 1923. aastal. Mida siis öelda tänase saate lõpetuseks? Kui nüüd reaalselt vaadata neid arenguid, mis on Prantsusmaal toimunud, siis jah, paraku on tõesti situatsioon täna selline, et kui arengud jätkuvad nii nagu täna või nii, nagu viimastel aastakümnetel on olnud, siis mõnekümne aasta pärast jõuame võimele rääkida Bretoonina kadunud rahvas juba mõnekümne aastaga näiteks Kornid Inglismaal, keda on ülimalt vähe kordadel, on see kultuuriline aktiivsus olnud nii kõrge, et, et kuigi seal võib-olla tõesti see on võib-olla mõned aastad tagasi alla 1000 Korni õppis Korni keelt ja mingil ajal ei olnud võib-olla praktiliselt ainsatki sünnipärast Korni keele oskajad siis täna on Kornidel rohkem lootust kui Bretoonidelt, keda märksa märksa rohkem. Selline rahvuslik ärakustumine toimub seal kohutava kiirusega ja tõesti isegi ei usu, ess autonoomia päästaks. Karta on, et nende saatus sind lähema aasta jooksul ei erine oluliselt näiteks liivlaste omast. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Prantsusmaal elavatest Bretoonidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.