Tere õhtust, mina olen Marje Lenk ja minu vestluskaaslane on täna kolleeg klassikaraadiost Pille Olde, kes on suur rännuhuviline. Pille viimane seiklusrikas aasiaretk kestis ühtekokku seitse kuud. Pile, kui sa silmad, suled ja tai peale mõtled, mis sul kõigepealt Silmeti tuleb? Kuldne värv, uhkete mõõkade ja kilpidega, kes teab kes sest. Ausalt öeldes ei oska neile lõvidele või lõvipeadega inimestele nime anda, et kes seal templite juures tihtipeale valvavad, kui sa silmad, suled ja india peale mõtled, mis sul siis meelde tuleb, kui värvidest just alustasime, et siis üks suur värvide ja mustrite paabel ja jõuad ühe värvikombinatsiooni mustriga just harjuda ja arvad, et see nüüd iseloomustab Indiat suuresti siis oled täiesti rappa läinud, sellepärast et tegelikult Endel on tohutult rohkem neid mustreid ja värve ja tuleb uuesti minna avastama, kui see lausi peale mõtled, mis siis kohe meenub, kuna laoses otsisin peamiselt sellist maalähedast pelgupaika ja üritasin vältida Torismi punkte. Kuigi see ei läinud väga hästi korda, tihtipeale aga, aga siiski siis Laosega, mul tulevad meelde sellised punase mullaga teed ja suured reisib väljad ja suured metsad, suured linnud, suured liblikad, kõik on suur, ka häälekus on suurem linnud ei laula niimoodi ludinal ja krudinal või sillerdades, nagu siin eestimaad linnud teevad, kõiges on tohutult enam intensiivsust. Kas neid kohti, mida sa külastasid ja neid inimesi, kellega sa kohtusid läätsega oma unenägudes? Veel mitte, aga mulle tundub, et ma ei ole veel oma unenäost välja jõudnud, et, et see oligi üks suur unenägu, seitsme kuu pikkune nüüd viimati ja ma õnneks ei ole veel päris kahe jalaga maa peal. Ma väga ei tahaks olla ka, et loodetavasti see kõik, mis sealt tuli, et see jääb saatma ja kandma siingi, et nii on palju kergem, nii et energiarõõm ja lust on kõik sinus alles veel on, mis võiks selle ära viia, mis ära või p tempo, mis ongi kõige suurem erinevus tegelikult nende kahe maailma vahel. Ma ei tahaks hakata kiirustajaks, pigem jääksin ikkagi selliseks tuulekuulajaks. Pille, kas sa oled siin Eestimaal märganud vahel midagi sellist, mille kohta oleksid tahtnud öelda, et uus ja nagu laoses või? Või nagu Indias, ma arvan, et ehk maainimesed, nemad on igal pool toredad, nemad ei lase seda tormi enda peale ja, ja nad oskavad kuidagi südamega ja maalähedaselt edasi ajada oma asju. Tõenäoliselt see siirus, mis, mis maa inimestes on, on küll sarnane ja et ma võin sama hästi Võromaa tädikese puhul ära heldida. Kui ma heldisin kusagil McLeod Kansi külakeses hindias, kui sa tunnetasin igatsust nende riikide järgi, kus sa oled käinud, kas sa kuuled siis Plaati, vaatad filmi pilte või lähed hoopiski India või Tai restorani? Mul olegi tore juhtum, et mu sõbrannad tulid lennujaama vastu kimpu nartsisside musta leivaga ja soojade riietega, aga esimese õhtu programmis kahe väljamõeldud, et nii peab olema, et lääne ja ida ühendamiseks läksime kõik India restorani sööma. Ei olnud muidugi nii maitsev kui Indias, aga pole õudselt hea meel, selle üle võisid linna minna oma imelike helist riietega ja keegi vaadanud viltu, et sobis hästi, aga muusika muidugi aitab alati ja piltide vaatamine ja tõtt-öelda nende reiside peale mul see kodu juba täis igasuguseid vidinaid, mis mulle meenub, võtavad sellelgi reisilt, võtsin kaasa käsitööd ja sellist kraami, mis igapäevaselt on silma all. Mul on eriti hea meel puunikerdused läbida, Põhja-Tais tehakse, et sellel seinal uhkesti tantsijat tar, sul on väga vaks reisipäevik, mitu lehekülge sa oled täis kirjutanud? Just siia tulles lugesin kokku, et üks raamat sai täis, ostsin teise tühjade lehekülgedega auto ja kokku on 378 lehekülge, nüüd viimase seitsme kuu jutu Tais oled sa käinud õige mitu korda. Passis on templid nüüd seitse tükki, ma olen seitse korda Tai pinnale astunud, no iga reis ei ole väga pikaks jäänud seal, ütleme nüüd viimase matka juures. Peatusin Tais ühel korral vist ainult nädalat, et Indiast tulla korraks ja minna edasi kohe Laosesse, aga jah, templeid on seitse ja tegelikult ju see on ainult neli aastat olnud, et 2007 see kõik alguse sai. Ma rehkendasin kui nüüd mitte ainult taid, aga nelja aasta peale on mul 12 kuud äraolemist, kõik need reisid kokku, mis annab ühe aasta, see on ikka väga suur julgus võtta end mitmeks kuuks töölt lahti müüa, autopakkide kohvri teha, lihtsalt ära minna on, aga mulle hirmsasti meeldib see lause, et me loome oma reaalsuse ise. Me elame oma elu ise, mitte keegi muu ei vii meie unistusi. Täida ja mitte keegi ei saa meid teha, õnnelik, nagu me ise seda ei ürita. Ühtäkki ma avastasin, et tuleb olla isegi nagu päris ettevaatlik oma soovidega. Soovidel on kombeks täide minna. Soovid tuleb väga õigesti sõnastada enda jaoks, kui sa tahad midagi totaalselt teistsugust, siis sa võid saadagi totaalselt teistsuguse, aga iseasi, kas see sulle meeldib enam ja nii edasi, et tuleb teada, mida tahta ja olla oma soovi küljes kinni. Ainult siis teab see soov hakata täituma. Kuidas tai sinu ellu tuli, kus sa teadsid, et see koht on just see koht, mida sa vajad? Tai vist juhtus kogemata. Ta oli nõnda, et mall on rännuhuvilised sõbrad, kellel oli vist juba kolm aastat ehk siis kolm korda igasuguseid avastusretke selja taga ja nad olid käinud juba Hiinas ja Vietnamis ja see aasia võluv oli minule olnud ainult piltide kaudu ja, ja ma mäletan, kuidas igal aastal neile lehvitasin lennujaamas ja ja kuidagi isegi täitsa enesestmõistetav, et te võite ju minna, sest mina seda endale lubada ei saa. Et teil on selline elud, te saate oma töö kaasa võtta, Te, olete minust jõukamad ja ta võttis seda kõike endale lubada. Ühel hetkel ma sain aru, mida paganat ma võin selle raha ju ka kokku laenata, ma võin seda raha pärast kuude viisi tagasi. Aga kuu aega taid on minu sees juba olemas, siis on tehtud, siis on see käidud, et ei ole see midagi nii võimatu ja no muidugi siis, kui esimene kordele ära tehtud, siis üks teine rännusell vaatas mind ja ütles. Ahaa, ma näen, et oled nakatanud reisipisikuga ega seal viimaseks jäänud. Ja no tegelikult oligi nõnda, et õige pea hakkas aju tegelema selle tööga, et mismoodi nüüd teha nõnda, et hundid on söönud ja lambad on ka terved ja ma saaksin uuesti minna. No ja siis tuli need automüügi ja kõik. Sellised. Esimestel reisidel käisid koos oma sõpradega aga siis juba üksinda seiklema ja 2007 oli neljane seltskond ja nemad olid juba käinud, ma olen hirmus tänulik neile, et nad viitsisid samad rajad uuesti läbi käia näitas, et kõige olulisemad kohad mulle ta ei sära. Ikka mööda iidseid templi varemeid pidi põhjatu poole täis ega nelja nädala jooksul väga palju rohkem jõudnudki. Siis me olime neljakesi, jah, siis tuli järgmine kord, kui kõik oli nii segane, kõiki oma plaane täpselt ei teadnud, aga minu otsust ei muutnud. Ja esialgu oligi nii, et mina pidin minema üksi, aga riburada pidi hakkasid sellid ikkagi kogunema ümber ja ja siis oli nii, et me alustasime, kahekesi, lisandus kolmas kolmekesi olime paar nädalat ja siis läksid nemad Filipiinidele ja mina Kambodžas, sest et nemad olid juba Kambodžas käinud. See jälle neile huvitav ja paari nädala pärast siis iseseisvalt rännates, pärast seda saime uuesti kokku ja siis tuli Eestist veel juurde meid, nii et meid oli kokku lõpuks kaheksa. Ausalt öeldes päris väsitav kogus inimesi, aga nõnda kaua vist ei olnud keegi, kui mina olin, et ma ütlesin neile head aega ja jäin jälle omaette siis 2000 tüheksama võtsin ette kuuajalise ja seal oli mul nüüd üksinda küll ja kuidas sulle üksinda rändamine istub? Üllatavalt hästi. Ma olin veendunud, et minu inglise keel ei kõlba mitte kuhugi, aga kõlbab küll. Võõral maal rännates on hea, kui saad mõne oma inimesega muljeid vahetada või kas temalt nõu küsida. Sinule seda võimalust ei olnud. Selle pika rännupeale oli küll lõpuks vastupandamatu soov lihtsalt füüsiliselt näha enda vastas inimeste rääkida temaga ja jagada seda kõike, sest et tegelikult konkreetselt nägemata on ju tehnika kõikvõimas ja, ja iga päev võid käia internetis ja Skype'i teel suhelda ja rääkida oma jutud sundida. Aga see ei ole seal sugugi kallis teenus, muidugi minuga lõpuks see juhtus, et lasen õudsalt oma muusikat ja, ja käisin teda seal kuulamas ja seetõttu need internetiarved läksid natuke suureks küll. Aga mis sa teed, sest taimuusika ei ole need maailma kõige kaunim muusika minu kõrvadele. Vot see selline kummaline. Jäin ükskord mõttesse lausa, et no on ju see lause, et ütle, mida sa loed ja Ma enam-vähem tean, kes sa oled, noh, minul on olnud alati nii, et ütle, mida sa kuulad, millist muusikat ja me enam-vähem tean, kuhu kanti, sa paigutad minu sõpruskonnas ja nüüd see tai, et miks ta siis niimoodi võlub, kui tal selline muusika, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi, ausalt öeldes, ega ma vastust ei teagi, aga vaata, inimestega on ju ka nii, et me oleme ju kõik nii erinevad ja ega seda sa pahaks panna siis sellest igas ühes on nii ehk naa midagi väga toredat ju ka. Ja see on Ast ehk tähtsam. Esimene maa, kus sa üksi rändasid, oli siis Kambodža. Kas oleksid julged sellele reisile? Ma olen selline hulljulge, ma ei karda nagu suurt midagi ja on meeletult head sõbrad. Mul üks sõbratar, kes oli seal varem käinud, kopeeris, kleepis internetist mulle materjali kõige selle rännu kohta, mis ta ise oli teinud ja siis veel kellegi blogidest teisi trajektoore, mida oleks võimalik valida. Kuni sinnamaani välja, et need mine otse siis mine vasakule, sealt sa leiad selle toru ja toru kõrval on külalistemaja ja ja vot see on see koht, kus võiks olla ja, ja ühesõnaga ma tundsin, et ma olen seal juba olnud, sest ma sõbral oli nii põhjalik, eeltöö tehtud, ei olnud seal kõhedad midagi seal jah, kaks nädalat ja kaks päeva kokku ja jõudsin napilt niimoodi põhikohad ära käia, üsna sellist turisti rada pidi ikka seal lankorvaati templitest peale, kus ma võtsin Kolmepäevase vaatluse, võinuks võtta ka viie päevas, aga ma ei kujutanud, et see nii tohutuse territooriuma nii palju on näha ja kogeda. Igal hommikul kell kaheksa oli tuktuki poiss ehk siis kolmerattalise kummalise sõidukeid ja poiss ukse S ja viis mind templitesse, kus ma võisin peatuda nii kaua, kui ma tahan ja vaadelda ja mõtiskleda ja siis jälle järgmisse, järgmisse hilisel pärastlõunal tulime tagasi ja niimoodi kolm päeva järjest ja ikka jäi veel tohutult vaatamata, nii et seda tahaks uuesti teha, aga jah siis sealt Kambodža keskteljelt sedasi alla Poola pealinna poole prombinghi ja sealt juba siis Nokvilli randadele, et see on see põhirada, mida kõik astuvad esimese korraga, ma usun. Ja ega ma julgenud ka tegelikult selles mõttes minna, et ma kuulsin miiniohtlikkust ja neid ohvreid, see oli seal liigagi palju, et meelest ära ei läinud. Rääkisid, et sa sõitsid tuktukiga ja ma kujutan ette, et sa oled Aasias kasutada tänu kõikvõimalike transpordivahendeid ühest kohast teise liikumiseks seal sabas Kambodžas unustamatu paadisaid juhtus nõnda, et jões lõpes vesi otsa tulime seambriepist patanbanki poole, siis mööda jõge, et noh, võiks ju ka bussiga, aga maaliline loodus ümberringi ja küllakesed ja nõnda edasi. Aga jah, mis, mis seal siis oli, ei olnud ju tegelikult kuiva hooaegagi, aga Aasias võibki juhtuda sellist hops. Üllatust ei oskagi seda selgitada, miks, ja lõppes vesi otsa randa, et meist 100 meetrit see meil oli üks täiesti kinni kiilunud. Lootsik ja meie siis saime veel niimoodi õõtsa vastalusest väljuda ja meile toodi kaks autot. Aga paadis oli, ma ei tea, ikka 20 inimese ringis küll kaks autot väikeste kastidega, kuhu siis kogu see kraam seljakotid jalgadel tahad. Lisaks inimesed laaditi ja Nalja sai, vahepeal vist unustas ära see autojuht, et tal on nagu inimlast autokastis, sest et uskumatutest kraavidest džunglites läbi põrutas kõikidele ju teha väga kiiresti. Ma ei tea, kas siis väljapärastele näidata, et meil on siin kiire teenindus. Tohutu tempoga ja vihinaga džunglites läbi natukene saime kriimustada küll. Ausalt öeldes, mul oli väga hea meel, et see niimoodi läks ja et me hunnikus üksteise otsas olime, sest et kui see paadisõit oli poole peal, taipasime ühtäkki, et oi-oi kui piinlik, meid on tegelikult toodud nii kui külastajateks, loomaaeda või nii ei sobi muidugi öelda, aga see efekt kuidas turistid võtavad fotokad välja ja teevad teiste igapäevastest toimetustest loendamatul hulgal ülesvõtteid. Inimesed elasid jõe servas oma kalapüügid ja, ja muud talitused, mis neil seal igapäevaselt teha on, tahavad ikka tegemist ja, ja siis need kujutada. Igal päeval möödub selline kahvanägude jõuk ja, ja võtab neist pilte, et see on kohutavalt ebaviisakas minu meelest ja ja kahjuga kalameestest, et need kohutavalt suured paadid ju. See jõgi ei olnud väga lai, et see peletab kalad ära ja noh, nii edasi. Ühel jõel liigutakse lausa autokummidega ja Calder püütakse sõitjaid purju joonud, et see nüüd laoses transpordivahend oli suure auto sisekumm täispuhutud, millega siis triivida jõe peal täis jootmine, käisiga enda vastutusel see tegemine, kes mida, kes rohkem selle jah, vangi jängis. Mis on kuulus kui mürgli tegemise väike linn, kuhu noored tulevad kokku, selleks, et minna chioobingule, job, on see auto sisekumm, millega on hea jõel hulpida, aga ma etteruttavalt ütlen, et miks me sinna läksime, me teadsime, et sellel kohal tegelikult ka teine nägu ja oligi täpselt teisel pool jõge oli idülliline loodus, see maastik oli täiesti erakordne. Me nii kaunist ei näinudki, mida kusagil mäe servas need väikesed majakesed ja kuked, karad majal ja hobune ukse taga ja no ühesõnaga väga kaunis, nii et seal jõe seiklesid koos oma tuttavatega, kellega sa olid vahepeal kokku saanud ja aga siis satsioobing, jah, on selline asi, et et muusika mürtsub umbes kolmel neljal platvormil, teine teisel pool jõge, inimene maksab, raha saab oma ratta sisekummi ja selle raha sees on ka lugematul hulgal, nii palju, kui tahad, väikseid Shot, aitäh, ehk siis selliseid sõrmkübaramõõdus kangeid napse, kes neid võttis rohkem ja tahtis siis veel v mõnudest osa saada, sellega võis tegelikult päris täbaralt minna, neid jagati kaldalt, siis sõudsid sa käte, jalgade ja ma ei tea, mille abiga järgmisele platvormile peesitasid, seal tegid oma vette hüpata päid suurte köite otsast, mis oli õudselt tore, aga kui sa siis olid tegelikult juba teispool reaalsust nagu mõnega seal silmnähtavalt juhtus, tänaval võis kohata ka päris kriimustatud inimesi, et nad ullikesed ja siis enam ei rehkendanud, kuhu nad ennast vette poetavad, kui nad selle köiega kõiguvad seal ja nõnda edasi, aga, aga seda õnneks palju ei jaganud, seda juhtus umbes paarisaja meetri peal ja edasi mõned kilomeetrid lausa võis triivida nendel ratas ise kummidel Kaljuste mägede vahel ja meeletult kaunis loodus ja, ja kõik see jõgi, sind ju ise kannab, see tegelikult ei peagi midagi selleks väga ette võtma, et ennast edasi lükata. Küll aga tuli selliseid toredaid laine mügarlikke kohti, millest me vaatasime hoogu vahva, seal käänu peal on sellised muhkjad veepinnad. Aga siis selgus, et kivid olid lähedal sellele veepinnale ja sellepärast selline muhk ja see on siis oli muidugi. Mina tegin seda reisi kaks korda, teisel korral täitsa omapäi ja, ja platvormidelt läksin suhteliselt ruttu edasi ja nautisin uhkes üksinduses seda ja ja taipasin juba siis välja ronida, kui need mühklikud alad tulid, mis on mõnes mõttes ka jälle hull tegu, sest et mul ei olnud õrna aimugi, kuidas siis tagasi keskusesse minna, sinna oli mõni kilomeeter maad, otsin oma kummid harjale, kõndisin mööda metsarada, ei mingit välja. Ja havi käsul minu soovil veeres tuktuk mulle vastu. No selliseid asju juhtus pidevalt. Et ma ju nii väga tahtsin. Ja siis ta tuligi. Ta oli mägironijaid transportima asja, siis ma seal hääletasin, kauplesin 10 raha asemel kaheksa raha, transpordi kuluks ja sõitsin uhkelt linna, ei olnud enam muret, seal liikusid ühest kohast teise ka rongiga. Kas vahel sõitsid ka vaguni katusel? Ei sõitnud, vot see müüt käib hinde kohta? Jah, et Kell piletiraha olemine katusele ja veel kuulsin ju hullu müüti sellestki, et kuidas seal on nii must ja räpane ja tapad ühe prussaka ja 10 tuleb asemele ja, ja kohutav. Tegelikult suure rännuinimesena. Meil on siiski üsna selliseks esteetiliseks tegelaseks ega kõik kõlbagi, aga ei olnud seal mingit prussakat naali natuke räpane, mis sellest, aga selle sai aknast välja visata seal näiteks uhke šiki perekond, turbaniga mees siis oma kauni Sarongilise abikaasa ja kahe lapsega olid seal minuga pinki jagalas ja jäime oma Tšaiat, ehk siis teed piimaga. Kui ma olin selle lõpetanud, olin monauto, et mis sellega teha, prügikasti loomulikult kuskil ei paista. Ja need näitavad, et aknast välja aknast välja minu käsi ei tõuse, isegi Indias mitte, ma nägin, et seal neil loomupärane ja lõpuks oli see, et härrasmees võttis mult selle tassi, avas akna, viskas tassi välja ja niimoodi oli olukord lahendatud. Ma mäletan, et ühed prantslased üritasid ühele väga intelligentsile ja kõigest huvitatule kohalikule india poisile seletada seda, et see Siinamplastiks ei hävine. Selle otsa saamiseks kulub palju-palju-palju aastaid ja ja poiss niimoodi kuulab ja noogutab ja ja ma nägin, et tegelikult see jõudnud talle kohale, et noh, kuidas, las ta olla, et seal kõik öine selline kultuurkihtkeelses puud-põõsad jälle tulevad sealt vahelt välja ja nõnda oligi see raudtee väär oli päris kole. Paisude maailm, mille eest hoiatati jällegi no on siis on 10 meetrit hingariti, aga järgmise 10 meetri peal võid ju hakata jälle hingama. Noh, et mis, mis siis ikka meilgi vanalinnas on mõned kohad, kus sa ei tahaks väga sügavalt sisse tõmmata hinge, kuna see kanalisatsioon vist väga hästi ei toimi, kas seal ikka mingid koristustööd käivad? Nad ikka natuke vist kasivad jah. Aga sedasi rohkem Ta oma platsike puhtaks ja kõik, mis selle joone taha jääb, ei ole enam nende asi, et sinna see siis jääb. Aga samas tunduvad nende riided nii puhtad, nii valged. See on täiesti hämmastav. Ma ei näinud mitte ühtegi räpast india last, mis siis, et tänavad olid nagu nad olid, need naiste sarid on kirkavärvilised ja alad ei, väga puhtad ja hoolitsetud ja nii kui uued ja mehed väga väärikalt oma valgetes röödes tihtipeale ei, ei miskit sealt sammu kusagile toetudes istudes jääma mingid aastased, ma ei tea, kuidas nad selle vastu saavad, võib-olla seal kerjuslapsed ja, ja eluheidikud olid tõesti siis sellised räpased, aga need on ju igal pool ja tegelikult andis silmad ette kogu see india rahvas nii mõnelegi muule rahvale, et nad on väärikalt, nad on kaunid, neil on iga päev nagu pidupäev, sest et ära ja eheterohkus ja ei ole põhjust, miks mitte olla õnnelik selle üle, et meile selline päev on antud. Kaunistame siis ennast, et see on pidupäev, mul jäi selline tunne. Kas sa oled heledapäine noor naisterahvas, kuidas sinusse Indias suhtuti? Suhtuti küll kummaline, teeli või Mumbai. Need on sellised turistirohked, linnad, aga nad sellegipoolest vaatavad sind, suu ammuli ja katsuvad näpuga kui võimalik. Esimene punkt jällegi teeli, kuhu me jõudsime. Ma ütlen mee, sest et ma alustasingi üksi ränd, aga ma juhtusin kokku ühe sõbraga kohe, kes on soomlane ja et tema oli esimest korda Indias ja mina olin esimest korda Indias. Siis oli esimesed kaheksa päeva, mis reis kestis, oli ütlemata tore, et keegele reisikaaslaseks läksime Mahatma kandi suur juht ja õpetaja tema kremeerimis paika, kus oli hingi pidustus, laotati Lillija, käidi oma rituaale sooritamas ja mõtlesime murul istet vaadata neid inimesi, et nii ilusad, saime järgmisel hetkel aru, et vaatajad ei ole mitte meie, vaid meid vaadatakse, kuhu teedeelist edasi sõitsite. Seal ei natukene hulljulge tegelikult alustada just seda rada pidi, nagu me alustasime, mõlemad kumbki ei teadnud, lihtsalt ilusad paigad piltidelt ja nimed kaardil. Aga et kust oleks võinud alustada, sellest saime hiljem aru. Nimelt Me läksime kohe endi keskele pärast eelit varana sisse ja see on pisut karm esmatulijale. Ta on Šiva linn, vanim linn maailmas, nagu öeldakse, asub kange seejuures ja sinna tuuakse elust lahkunud omaksed. Et neid siis khati. Ehk siis nendel tule Riitadel põletada ja siis säilmed kangesesse heita. Et kate oli seal üksteise Rodus, meie elasime Harrišanre Katil ja lõhku esimesed matuserongkäigud suure lärmiga rõdu alt mööda läksid, siis me jooksime alati rõdule. Lõpuks see muutus nii tavaliseks, et ahne lahkunu vist läheb nüüd jälle ja ei läinud mitte enam rõdule. Hämmastav, kui, kui lähedal see surm oli tolles paigas ja kui enesestmõistetav see tegelikult ju on. Ma, ma tulin isegi selle mõttele, et kõik lääne inimesed peaksid kohustuslikus korras käima vähemalt nädalaks, kui mitte kaheks varana, siis, et aru saada. Elu algab sünniga, aga lõpeb surmaga, et me peame sellega arvestama ja selle tõttu me oskaksime ehk hinnata seda, mis sinna vahele mahub. Selles mõttes oli see ikkagi väga vägev paik. Nojah, esimest korda Indias tulnuna ehk liiga intensiivne, et võinuks ju alustada näiteks randadest või, või siis sealt Tiibeti piiri äärest Põhja-Indiast, et kus on segunenud kultuurid vähe mõistlikumalt meie mõistes vähe tagasihoidlikuma temperamendiga inimesed ja siis tasapisi sinna pühapaikade poole kassidesse kaina skangeses, nõnda nagu seal mõned tegid, et poolenisti jõkke kõndisid, nõnda mitte, aga käisime küll päikest tervitamas hommikul vara ja ja siis kuidagi iseenesest tahtsid sellest kõigest osa saada, see kõik vallutas nii ilus päike, kui ta sealt jää tagant tuleb, alguses ei ole nagu midagi ja siis äkki. Ühe hetkega värvub ta intensiivseks oranžiks. See ei ole üldse päike, see on nagu, ma ei tea, mis asi. Ja siis saab temast kollane siis maja, võtsin Kell peotäie ja kastsin nägu ja hakkas väga hea ja siis lasime ka küünlaid sinna oma hingedele. India filmides on väga palju muusikat ja jääb mulje, et seal ongi seda muusikat igal pool hästi palju. Kas tänaval on ka muusikat kuulda mu reisi alguses ma sain kohe oma muusika ja selle kultuurilaksu, kui nii võib öelda kätte, sest et minu teadmises oli india just tabla ja siit tar ja kõik need kauneid pillid ja ja me saime minna templi hoovi, kus toimusid pidustused ja oli pikk etendus kõigi nende instrumentide ja tantsu ja lauluga ja mulle tundus, et nii Indias ainult käibki see heli juuresolek muidugi väga palju maha jätnud. Näiteks dressikes, siis ma mäletan, et olin lausa pahane, templitest tulevad pikad palved ei lõppenud, aga lõppenud ära lisaks muu lärm, eks ju. Et mulle tundus, et kui inimesele seda kõike kogu aeg kõrvadest sisse lasta, siis kuidas ta selle kõik ära mahutab, enda sisse, et peaks ju saama olla omaette ka, mida seal on väga haruldane ikkagi teha omaette olemist. Muideks just Risikesil oli mul võimalus olla omaette, ma läksin kose juurde. Mis küll nireks osutus, siis lootsin, et äkki tuleb seal veel üks nire, mis on suurem ju lubati, et kolm korda tuleb seda vett sealt mäest ikka sa nagu ei muutunud suuremaks, aga mulle meeldis seda matkarada edasi astuda ja, ja ühtäkki see ei olnud enam tee kose juurde, sest kosed olid ilmselgelt juba seljataha jäänud. Vaid see oli tee džunglisse. Ma läksin ja läksin ja läksin, ma saan täiesti aru Iti ja Kusti metsas ekslemisest, et midagi on seal nurga taga ju, mida peab kindlasti vaatama, otma käin veel selle raja lõpuni, vaatan, mis seal on. Nii et ma läksin ikka väga kaugele, lõpuks mets muutus tohutult suureks ja see oli nii ilus. Ja siis ühel hetkel ma olin täiesti ise ja üksi, mitte üht häält. Muidugi pärast ma sain kärgi targana aru, et tegemist oli ikkagi sellise looduspargialaga, kus esineb seda teist ja kolmandat looma. Mul on nad kusagile üles kirjutatud. Kirjutasin nõnda, sain pärast leemüüjalt teada, et seal on suuremaidki isendeid kui mõned ämblikud. Seal võib trehvata metsikuid elevante, külmite vast mäeküljel aga haruldasi tiigreid ja leoparde Chiytaleid ehk tähnilise hirvi ning sambareid ehk india suurimat hirveliiki ehk arugi. Ma läheks tõenäoliselt väga hästi. Üks sarnane lugu juhtus, sulge laoses. Ma leidsin ühe toreda paiga, mis oli vana ja kulunud ja päikesepaneelid olid ammu oma funktsioonidest loobunud ja elektrit tuli umbes üheks tunniks päevas ja, ja mul oli seal nagu vanajumala selja taga. Hea olla, aga tuli käia suures linnas siis lähedastele ütlemas, et minuga on kõik korras, ainult et ma olen nüüd natuke aega peidus. Jah. Ja siis oli tagasi tulles küll see, et pidi ootama ära kogu turu rahva ja S1 tuli hiljem, teine veel hiljem ja eks nad siis niimoodi tulid, et päike hakkas juba looja minema, nii et kui me jõudsime sinna külani, oli kottpime käes, sa tulid turu rahvaautoga torurahvaga tulime jah, selline doktokist on ta suur nagu kastiauto, millel on katus peal ja kaks pikka pinki külgedel, et me olime sellised teedeoludest ära märgistatud. Üsna sellist oranži värvi pärast seda tolmuteed. Ja veel kaks inimest olid maha minu peatuses. Ma veel lootsin, et äkki, et kui me noh, Tallinnast maksan. Et kui äkki saab natukene suurema raha eest natuke kaugemale, aga ei noh, torru rahvas tahtis ikka koju ja see välismaalane siin nüüd ja läksin nende kahe kohaliku sabas, siis nad läksid õnneks küla viimase majakeseni oma taskulambiga edasi taskulampi. Ja mul oli üks kolm-neli kilomeetrit minna läbi metsa läbi metsa, jah, ma olin seal päeval käinud ühe korra täitsa tore tee, natuke konarlik, selline roopa tee, aga ilus tee päikesepaistes, aga kuu ei paistnud kuigi palju siin minu telefonil ei ole Taskila et ainult niipalju siis, kui see ekraan helendas, ma mõnikord Helendasin paari kohta maapinnale, et ma ei komistaks. Ma ei tea, ma ei osanud isegi mõelda, kas see kõhe nüüd või ei ole, ainus mõte, mis vasardas Jaan jõudma elusalt ja tervelt koju ja siis, kui ma olin seda teinud, lõpuks kohalikud nüüd vaatasid, kust sa nüüd tuled? Pilkases pimedusest, siis ma sain aru, mis juhtunud oli, sest et vahepeal oli ju selja taga, see ei saa olla, et ma selle välja mõtlesin. Aga keegi nagu selja taga urises ka, võib-olla oli tiiger võib-olla selline väiksemat sorti ja tagasi ma ei vaadanud, ma marssisin samas tempos, just marssisin jalgu trump selles samas tempos edasi. Aga kindlasti ei mõelnud välja, see oli tegelikult imeilus teekond niimoodi tagantjärgi mõelda, et ma ei mõelnud kindlasti välja seda, et ma kuulsin laulu naiste laulu kusagilt eemalt külast. Ma ei oleks seda kogenud, kui ma ei oleks läinud mööda seda teed seal igatahes firmad siis iga asi millekski. Aga jah, huvitav, selline vaprus tuleb nagu iseenesest tihtipeale mõtled niimoodi takkajärele, et kuidas ma seda küll siis tegid nagu Türgis ma kunagi hääletas 300 kilomeetrit ihuüksinda ja pärast sain aru, et oih, mida ma tegin, ma olin siis 26 aastane noor, kaunis blond, sõitsid erinevate autojuhtidega ja läks vabalt läinud mehele sellele või tollele tehti abieluettepanekuid tehti kaks korda, mina rõhutasin oma sellisel Teemulisel moel, et mina olen arcade, ehk siis sõber türgi keeles ja ei ole siin midagi. Suur tänu ja ma lähen nüüd siit edasi, et siis pärast tagantjärgi jah, sain aru, siis oli mu inglise keel veel veel kesisem, kui nüüd oli ta ja ma mäletan, me oleme siis kaheksa kesi ja ma ei tahtnud minna nendega mägedesse turnima, sest ma olin leidnud oma paradiisi. Ma tahtsin oma hipi inimestega koos olla tolles külakeses, mille me sealt leidsime, kuulata Jimi Hendrixit hommikuks edasi ja otsustasin, et mina jään siia, teie võite minna mägedesse mõtlemata, et siis tuleb mul minna ja üksi pärast neile järgi, et miski asi ilmselt see kaugus kodumaast või, või mis asi see on, et teeb su teiseks, küllap on sul ka kaitseingel, mul on kindlasti ja mitte üks kolleeg sele tühjade lehekülgedega raamatu mulle kinkis ja seda siis ajapikku täitma hakkasin siis kuskil raamatu teises pooles tuli nagu, et ma võiksin sellega kuidagi pealkirjastada. Muidugi see raamat on ainult puhtalt mu enda raamat ja mu enda jaoks ja nii edasi, aga eetika võiks olla pealkiri ja siis üks osa sellest pealkirjast on küll kaitseinglid, sest et nii palju turvatunnet, mida ma kogesin, ei oleks osanud oodata sellelt rannalt, pidevalt oli kusagil keegi mingil põhjusel äkki nüüd õigel ajal õiges kohas sind tröösti mas toetamas. Mina tundsin küll mitmel korral ära, et, et seal laos põrgu külas üks omanikest oli soomerootslasest doktor 78 aastane, halb ja ja ma saan öelda hüve, Hilda ja me me puhume just sellel hetkel, kui ma tegelikult tundsin ennast päris üksi, me oleme läinud eesti tüdrukutega lahku ja mu Iseseisvus ja enesega silmitsi olek oli isegi natuke liiga suur. Tolleks hetkeks juste muusika puudumine ka tolles ökokülas, et et muusikaga juhid alati oma tähelepanu ära, aga siis olid sa ainult iseenda mõtete meelevallas ja kuulsid ainult neid. Et siis see oli näiteks moment või keegi prantslanna kusagilt, kes kasvatab lilli Lõuna-Prantsusmaal ja ühtäkki seal lause pealinnas oli mu teel ja me rääkisime filmidest, muusikast kõigest, mis südame soojaks teeb ja jälle jaksu edasi minna. India reisi alustades oli sul Soomlasest kaaslane, aga hiljem jätkasid teekonda juba üksinda. Meie teed selle soomlasega läksid lahku, sest tegelikult olidki plaanid ja eri moodi tehtud, nii et tema läks ära Nepaali edasi ja mina läksin Põhja-Indiasse. See küla, kus ma elasin, asub üks kilomeetri jagu McLeod Kansist ülalpool mägedes. McLeod, kanjon, Paikus. Viimased 50 aastat on dalai-laama Tarmo resideerunud. Kui, siis kõige tema kodumaalähedasem paik. Paraku veel ei ole saanud ta sinna tagasi oma koju. Ma arvan, et sinna ei minda ainult selle ilusa looduse pärast, et sinna minnakse just seda toetusavaldust sooritama. Seal on imekauneid pühasid paiku kirevate lipukestega kaetud puid ja, ja mäenukke ja ja see küla paksu küla nüüd sealt Mclaacansist edasi asub kose jalamil tahaks kangesti öelda Mootterfol, mulle tundub, et langev vesi on märksa nagu suuremalt, kõlab kosk. Ma ei tea, miks mul oli hea meel, kui see kosk, mida me igapäevaselt olen käinud nii ehk naa vaatamas ja, ja selle juures istumas. Ma taipasin ühtäkki, et tegelikult ma võin ju veel kõrgemale ronida. Ja siis minu järgmiste päevade lemmikkohaks äikesekose kohal asuv kivinukike, kuhu tegelikult ei juhtunud peale kitsekarjuse ja tema naljakate peenikeste jalgadega osavate loomadega karja, mitte kedagi. Seal oli siis mõnus istuda, ma kogu aeg otsisin sellest paika, et ei peaks suhtlema. Sest inimesi on ilmselgelt liiga palju sellel maal. Sellist luksust nagu meil siin Eestimaal, et lähed metsa ja oledki omaette. Seda ikka annab seal otsida. Ja siis ma seal istusin ja kirjutasin ja vaatasin imekaunist vaadet. Tõtt-öelda, ega ma midagi välja ei mõelnudki, et kummalised seisundit tekkisid mul üks tuttav kesiselt, millega sa oma päevi siis täitsid, kui sa nagu tööl ei käinud, tegelesin oma lemmiktegevuse ehk jõllitamisega nagu mõised. Seda kutsutakse meditutsiooniks, ma ei tea, mulle kangesti meeldib, et sa lihtsalt oled ja ei kuule ega näe midagi, samas kuuled ja näed kõike ja samas jää sinu juurde pidama, see kuidagi läheb sinust läbi. Ja siis mingi hetke pärast avastada, et sellest hetkest on saanud vähemalt tund. Vistan meditatsioon, kas sa suhtlesid ka sealse külarahvaga? Seal ei, tegelikult üsna palju ära asustatud paik kahvanägude poolt, nemad käisid seal oma joogalaagrites ja mõtisklustel, aga mu pere oli imetore. Tiibeti perekond, kes oli kaotanud oma pereisa ja pereemal oli siis poeg ja tütar. Ja kolmas laps, tütar oli mingisuguse ime läbi saanud minna üle piiri. Ta vist abielu ainult aitaski. Jah, nad elavad seal suuresti selle kolmanda lapse toetusel, sest et endas paraku ei ole see mitte keegi, kui sul ei ole perepead ja siis see pere peab kuidagi hakkama saama ja nad on vaiksed, kaunid ja, ja väga religioossed ja väga kannatliku, millega inimesed, kui tüdruk rääkis sellest õest, kes läks, ei mäleta, kas Belgia või Šveitsi või kus kohta elama siis rääkis oma unistusest, et ühel päeval Ma tahaks seda isegi teha, aga aga ei tea, kas ikka saab. Tüdruk, kes mulle seda rääkis, selle 27 aastane ja ma ei saanudki aru koisse küll ikka nii, võib-olla et tore, tark ja hea ja võiks maailmale palju kasu tuua, võiks olla õnnelik, aga, aga ei saa seda olla, sest et tal ei ole India kodakondsus, ta ei pääse välja ja siis minu mõistus ei võta seda kinni. Miks on need ilma seadused küll ei tehtud, et sa oled kellegi silmis ei keegi ja sind ei lubata siis minna, et seda siin praegu isegi Nõukogude ajast tulles ometi mäletan, et meil ju ka ei lubatud minna, lihtsalt ei lubata ja kõik, et ikkagi keeldub mõistus praegu uskumast ja arusaamast, et miks see küll nii on. Nemad olid siis tiibeti põgenikud ja Nad pakkusid mulle oma toredat sellist kohupiimalaadset magustoitu ühel Divali püha õhtul ma olin täiesti meelt heitma, ei teadnud enam, kuhu minna, hoidsin patju kõrvadel, sest et tohutu ilutulestik käis, nagu ma ütlesin, neile on kõige intensiivsem hääled suurused. Ja kui enam valjemalt heli ei oska ise teha, siis võtame appi põrgumasinat ja need raksatused käisid ikka väga tihedasti ja väga lähedalt. Aga mina kardan valju heli. Väga ebamugav olla. Sisse tiibeti tüdruk tuli ja, ja kuidagi rahustas minna, rahustas neid kahte koera, kes kartsid samamoodi pauk ei olnud tema juurde sinna pugenud ja pakkus mulle seda kooki ja siis ta selle loo rääkiski, mis nende perega seal toimuv. Sest ühel hetkel jah, kõmmutas ukse taha nii kõvasti see ilutulestiku rakette, et ma vaatasin, et no nüüd midagi kukkus küll kokku piilusin ukse vahelt välja ja, ja see pahameel asendus sellise heldimusega, sest et pere oli kustutanud kõik tuled ja pannud iga ukse juurde kummassegi nurka väikese küünla põlema ja siis nad seal istusid sedasi. Kui sinu taikaarti vaadata, siis Jon täpikesi täis. Need täpikesed on siis need kohad, kus sa oled käinud. Mitu täppi sa sinna seekord lisasid? Väga lisaks ei tulnudki. Kas kolm või neli lisatäpid olid nüüd? Ei viis isegi üsna samad rajad, aga jah, üsna täpiline on see kaart küll, ma ei ole jõudnud veel sinna. Kui nüüd kaarti vaadata, siis seal vasakul pool servas on selline pikk poolsaare riba kust siis omakorda võib saartele sõita, seda? Tehakse väga kauniks paigaks ja tahaks minna kunagi ja veel ei ole käinud seal Ida-Tais nii palju, kui tahaks. Kohalike sõnul oleks seal nagu veel paremgi, et ei ole nii palju turismi veel jõudnud sinna. Seekord käisid seal Tai massaaži õppimas. Jah, vot sellepärast ma ei võtnudki, palju need Mi trajektoore lisaks, et mu lemmiklinn on John May põhja täis. Ma naeran, et ma olen kodulinn, andschan majja, koduküla pai eksmäe küllakele seal Chiang Mai lähistel põhja täis. Aga jah, ma tegin sellega, 2009. kevadel tegin algust discamose kuuajase rännu. Võtsin, alustasin esimese astmega ja nüüd teine, kolmas, neljas aste tulid juurde. Ma ei massaažikoolis seal koolis seda pühendumist ja, ja selle asja eesmärki rõhutati mitmel sammul. Me alustasime päeva joogaga ja oli selline mantra doktor Shivaagole, kes on selle India pooltis taimaale toonud selle massaaži, stiili. Põhja-Tai Lõuna-Tai massaažid erinevad veidike, kui lõunatäis on pressinguid, jaa, jaa, Punkti hajutamisi, siis Põhja-Tais on palju venitusi ja see annab ka massaažitegijale päris mõnusa naudingu, kui teine istub rätsepistes maas ja sa võtad mõttest, et teda ülespoole sikutada, sest tegelikult saia mõjutatise enda selga seansi lõppedes mõlemad rõõmsad. Sa tahad veel taisse õppima minna, no tahaks, nüüd sõltub must endast. Nii et mul on raamatud kadus ja tihedalt täis kirjutatud ja Õnneks lahked sõbratarid nõus olema need kehad, kelle peal katsetada igasuguseid võtteid. Neid liigutusi esimeses astmes oli juba 64 ja neid tuli aina ja aina juurde. Et kui nüüd see uuesti kõik läbi hekseldada ja meelde tuletada ja muudkui praktiseerida, siis ma tahaksin minna tagasi küll jah. Sest viimane aste on see aste, kus võib õppida inimeseks, kes oskab juba teistele õpetada. Aitäh. See oleks ju nii tore, sest tegelikult see õpetaja peaks oskama siis õpetada esimest astet. Aga esimeses astmes on juba kõik need komponendid pealaest jalatallani sees. Miks mitte siis siin Eestis seda kohutavat hinda natukene allapoole suruda sellega, et aina rohkem inimesi oskab ta seda nii ehk naa teha ja ei ole nii erakordne, see ei pea seda hindan kõrgelt. Täi kohta öeldakse, et see on tuhandeid naeratuse maa. On see siis tõesti nii on, tuleb kohe meelde, mul on sellised mõnikord pisut teravama huumoriga sõbrad, kes ütlesid Birmasse minnes või sealt tulles, et kui tai on 1000 naeratuse maa, siis 1000 esimeste sealt enam ei leia, aga Birmas naeratavad kõik inimesed. Tegelikult on see see aasiakultuur ja mõtlemine olemine nii ehk naa selline helge ja Sa ei või oma nägu kaotada, öeldakse et kori hääl ja vali sõna ei kaunista sind ja sa kaotad lugupidamise teiste silmis, et sellega Donnad ehk sellised, nagu nad on. Nad ei luba endale seda, et nad kortsutaks kolmu väga või, või midagi sellist. See on tegelikult täiesti ja mõtlemise küsimus. Kui sa ikka ilusti kõik järgi mõtled, mis sul kõik antud on, eelkõige on sulle antud see elu siin ilmas, siis minu arust see on ju suur rõõm. Kas sellel pikal reisil ei olnud sul kordagi paha tuju ega ei olnud vist küll jah. Kui, siis ehk iseenda pärast eriti reisi esimene pool, ma olin kimpus natukene selle enda olemise ja olemusega ja mõju, tegelikult läksin sinna midagi muuta, tahtsin paremaks inimeseks saada, nagu ma kõigile ütlesin. Kuidas sa siis saad paremaks inimeseks, kõigepealt tuleb vaadata sellele otsa enda sees, mis sulle ei meeldi ja nende asjadele mõeldavad, see tegi aeg-ajalt natuke pahaks tuju, aga see tulnud nüüd küll ümbrusest tuli iseendast. Kas sa said siis paremaks inimeseks? Ma arvan küll, teinekord tuleb lihtsalt maha istuda ja mõtelda, natuke kauem tähelepanelikult vaadata nagu laoses, eks liblikas oli mustade tiibadega. Muidu ei oleks võib-olla pannud tähelegi, et need, mis isemoodi ilu tal võiks siis olla, kui ta tõstis tiivad dema muster ja kõik see kaunis kirevus oli tiibade alla hoopiski koondunud. Pealt olid tiivad musta taga Allale kirevast palli, et tuleb lihtsalt kauem vaadata, seda liblikat. Mina mõtlen, nii et siis saavad asjad palju rohkem selgemaks, et natuke seda pealiskaudsust või kuidagi kiirustamist on siin maal natuke rohkem, kui võiks olla. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Pille Olde ja Marje Lenk.