Taevas nutab Elmar Tseemst vea. See bluusimees on varsti juba oma pool sajandit muusikute taevas veetnud. Eskaaing kusagil nutab päevas alati siit ülevalt pealtpoolt pilvi, seda ei näe kaugele, Allan, vaid valgest vatist ühtlane vaip. Üleval, lõputu sinine tühjus ja läbi harjunud taustaks saanud lennukimüra lõikab su peas ammune nutva taevapluus. Kohe lendame üle Šveitsi, teatab kapten, all on ikka ühtlane pilvevaip, aga ei ole kaugel, eemal tõuseb pilvede vahelt ükstu mägi, viine küngas ja veel üha suuremaid teravate tippudega künkaid on näha, terved ahelikud. Pilvevaip hajub otsekui tellimise peale ja paljastab imepärase pildi. Vähemalt osaliselt peaksid need olema Šveitsi Alpid. Tohutud mürakad käivad kaugusse, kaduvad ahelikud üksteise kõrval. Lugudes on näha teid ja jõgesid, mis on otsekui pliiatsijooned. Hetkeks lööb päikesekiirtes särama mõni tilluke järv ja ähvardavate tumedate kinniste hiiglaste tipud on valged lumest, mis siia Lisula kestab ja kestab see looduse üle uhke looming. Kusagil seal teiste seas peaks leiduma vägev maternhorni ahelik ja ilusa nimega. Lennuk ei, maandu Šveitsis sinna viib sind rong raudteel, mis Madden Horni ahelikust õige lähedalt mööduma peaks. Ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kahju küll see rong ei ole legendiks. Šveitsi liustiku ekspress, mis sõidab ühes maailmakuulsast, mägi kuurordist teise haridusest vermati pidevalt ligi 2000 meetri kõrgusel läbi maaliliste orgude üle kõrgete sildade ja uhkete võimsate viaduktide üle Šveitsi Alpide ning liustike vapustavate vaadete pärast luksuse kreis ette võetaksegi ligi 300 kilomeetrit kaheksa tunniga, et oleks aega pida kõige romantilisem AT raudtee reisi kõige aeglasema ekspressrongiga. Öine rong Roomast Lausanne'i. No see on liustikuekspressi kõrval küll päris tavaline rongireis, aga põnev ikkagi. Tundub, et itaallastel pole Šveitsi asja või ei vajanud magamisvagunit. See jääb peaaegu tühjaks vormis vagunis. Saatja küsib passe ja nad oli deklaratsioonid täitmiseks ja imestab natuke. Eestlasi pole tema vagunis vist kuigi tihti näha. Algab teekond kummalisele saarele, keset ühtlast Euroopa mandrit. Seisa. Saar ei kuulu Euroopa Liitu. Siin ei kehti eurod, raid, Šveitsi frangid. Siin kõneldakse nelja keelt, itaalia, prantsuse, saksa ja retro-romaani ideelt. Piiril tulevad niisiis rongis Šveitsiga, Rolli mehed ja piirivalvurid. No küllap nad tulid, aga sa magasid seal maha. Öises pimeduses magasid sa mahaga konid Itaalia linnad, millest rong läbi sõitis, piisa jõgeeno ja Torina. Rooma jättis aga midagi Šveitsist. Sume ellu kaasa. Õieti küll. Vatikan. Ja roodi unas. Info. Err. Riva. Tohutu San Pietro kiriku treppidel võib neid kohata pikki ja tugevaid noori mehi kummalistest keskaegsetes kostüümides kollased, sinised ja punased triibud, sukkpüksid ja sulgedega kiivrid, šveitsi kaardi väelased, kelle vormi olevat Michelangelo ise Vatikani valvurite jaoks kavandanud. Ja olgugi neid praegu natukene naljakas vaadata moeajaloo vastu, isa moeajalugu aga ütleb, et enam-vähem sellised nägidki 16. sajandi eurost Euroopa sõjamehed välja. Vatikani on ammustest aegadest eliitkaardivägi valvanud maailma kõige ustavam julgem erikorpus. Kõik ligi kahe meetrised, 19 kuni 30 aastased vallalised mehed kes olevat pärit Šveitsi katoliiklikest kantonitest, kuhu õhtul Roomast teele asunud rong varasel hommikutunnil juba jõudnud on. Kahel pool raudteed veel sügavas hommikuhämaruses rändavad tulede read otse pärlikeed ülespoole kõrgusse. Šveitsi Alpid tulede read tähistavad maanteid ja kauget tulede kobarat kõrgel üleval mägikülasid. Tundub nagu kihutaks rong kõrgete tumedate kiviseinte vahel. Aga nüüd võiks meistri appi võtta suure sõnameistriklassiku kirjanik. Rosermaltendugaad kirjeldab romaanis perekond rongi jõudmist Lausanne'i. Seda küll möödunud sajandi alguses. Välismaailm hakkas hilises a- valguses kuju võtma. Raudtee kulges mööda oru põhja, mille nõlvu eraldada. Ei mingeid värve, ebakindlas ja karmi saa valguses polnud kogu maastik veel muudkui söejoonis. Mustvalgel kahvatul tagapõhjal eraldus äkki kuuskede varjusid juba said sõnade saared selgesti nähtavaks. Tulukesed Helenenud akendes jäid harvemaks märkamatult asendusmaapinna tume värvus rohelisega ja varsti oli akna taga tasandik üksainus lopsakas karjamaa. Madalad talumajad, mis end laisalt maarligi surusid, avasid kõik oma väikeste akende luugid. Päev oli tõusnud rang läänes Losanile. Rosermartendugaard, perekond Tibo. Meiegi rong läheneb Lozannile, hommikuvalguse tulekuga on aga võimsatest mägedest vaid kauged ahelikud ja madalad künkad, järelejäänud lopsakas karjamaa ning madalad end laisalt maadligi suruvad. Talumajad on ammu minevikku jäänud. Ja kui raudteeäärsed maastikud on tavaliselt ikka rohkem või vähem räämas kasvõi näiteks Itaalias või ükskõik kus mujal, siis Šveitsis ei olenud seda mitte stiilsed jaamahooned, hoolega pügatud murukülad, aiad, kõik tundub otse värskelt pestud või värvitud särav tip-top korras, hoolitsetud ja veatu. Juba paistab kaugelt järv tohutu liikumatu peegel, tuulevaikse hommiku üha tõusvas valguses ja kauged udused mäeahelikud. Genfi järv. Nii suur, et selle kaldale mahub ridamisi linnu Montre rokkfestivale. Mäletate away ja järgmine peatus Lozan. Linn kauguses siin. Inimesed. Järvel rataslaevaehitajatel välimine. Mängime seekord, et ta laulab Lazammist, miks ei võiks see nii olla? Ja kellad tiksuvad šveitsi täpset kellad. Pühapäeva hommik lasemis laisavõitu selline. Siin kõneldakse prantsuse keelt. Ajavool on tagasi pööratud, see pole meie käes siin midagi. Aastal 15 enne Kristust rajati siinse tõeliselt kauni järve kaldale väike asundus laosonna. Seda tegid muidugi roomlased. Vägev rooma impeerium laiutas tol ajal peaaegu üle terve läänepoolse Euroopa. Sõnast sai kena väike kaubalinn. Kuni neljanda sajandini, mil tohutu Rooma impeerium lagunes, olid keerukad ja ebakindlad. Tead nii, et Žanna linnarahvas suundus järve kaldalt pisut kaugemale mägisele alale, kus oli võimalik end sissetungijate eest paremini kaitsta. Sinna, kus praegu seisab Lozani vanalinn. Oli aasta 590, kui piiskop Maarjustegelosannist oma piiskopkonna keskuse. See tähendas, et linn muutus kiiresti üpris tähtsaks paigaks ning kasvas 13.-ks sajandiks kogu piirkonna suurimaks linnaks kus elas ligi 9000 inimest. Paavst Gregorius orjus 10. ja sburgi soost käis erru. Ref õnnistasid aastal 1275 sisse Lozani kuulsa katedraali, kuhu hakkas igast maa nurgast palverändureid voolavat linnamüüri ehitatud 20 väravat tulid noil aegadel vägagi koormatud sest neist sõitis ja kõndis pidevalt sisse ja välja suur hulk rahvast tulnud Bernist Itaaliast geensist valla eest või siis parasjagu nendesse paikadesse teel 14 10. ja 15. sajandil tegilozan läbi niidule kahjusid, kui katkuepideemiaid üldse oli segane aeg. Alllinna vaesuses vireleb rahvas, ei tahtnud sellega leppida, piiskopid oma rikastes lossides muud ei tee, kui elust mõnu tunnevad. Lausanne'i elanikud tegid Bernija Fribuuri linnadega lepingu ja kui siis Berni sõjavägi Lausanne'i marssis, pidi piiskop oma kaaskondlaste ka kiirustades lahkuma. Kuid vabadust ei saanud kuigi kaua nautida. Õieti saanudki, sest niipea, kui piiskop läinud oli, asusid ametisse Bernime afoogtid. San oli taas ahistatud linn. 1540 asutati lasanje ülikool, protestantide esimene prantsuse keelne keskus, kuid linn elas ikka veel Vernimafaktide võimu all. Kuni aastal 1803 tuli vabastaja Napoleon voodigantonsai Berni võimalt vabaks ning las Annist sai kantoni pealinn. Facted Lozani lähedalt Genfist oli pärit Jean-Jacques Russo. Tarkmõtleja ja filosoof sai üheks põhjuseks, miks siinne piirkond hakkas ligi tõmbama kunstnikke, romantikuid, seiklejaid kõikjalt Euroopast. Teine põhjus oli kindlasti paiga imepärane majesteetlik, maaliline loodus. Nautisid Mozart volte ja Göte ning inglise poeedi siis selle abikaasa Volston graaf. Shelli on kirjutanud. 1816. aasta suvel olime Šveitsis Genfi lähedal ja saime lord Vironi naabriteks. Alguses veetsime kauneid tundejärv veel või selle kallastel matkates ja lord Byron, kes kirjutas chael haaraldi kolmandat laulu oli meie kas ainuke, kes oma mõtteid paberile pani. Kuid suvi tuli vihmane ja halb ning lakkamatu kodu ei lasknud meid sageli päevade kaupa majast välja. Kirjutame igaüks ühe tondijutu, ütles Karl. Seal on ja tema ettepanek võeti vastu. Aga kui ilm paranes, läksid Bayern ja Shelli alpidesse matkama. Mary Shelley kirjutatud tondilugu oli ainus, mis valmis sai ja tänapäevani elanud on. Ta pani oma loo nimeks Frankenstein. 20. sajandi alguseks oli lausa on suure hulga õnnelike sisserändajate varjupaigaks saanud. Nende seas oli näiteks 40 erru läinud Priit koloneli. Siin tegutsesid neli inglise kirikut, sadakond inglisekeelset kooli, kriketiklubijalgpalliväljak ja Briti raamatukogus serveeriti kella viie teed. Alates 1915.-st aastast on Lausanne'is rahvusvahelise olümpiakomitee peakorter ning Lausanne'is Šveitsis on veedetud ilmselt päris rahulik 20. sajand. Kui võrrelda sellega, mis toimus mujal Euroopas, hüppas ja kogu maailmas. Mõlemas maailmasõjas jäi Šveits neutraalseks ja kuulsad Šveitsi pangad olid ikka kindlad kohad, kus varandused alles püsisid. Koos kogu riigiga kasvas rikastus teadagi ka Lõsan kus kõneldakse prantsuse keelt ja kus me parasjagu ilusat varasegise pühapäeva hommikut veedame. Šveitsi linna Genfi järve ääres seisva Lausanne'i keskus vanalinn on päris keeruline koht. Keerulised käänulised on need tänavad, mis üpris järskudest küngastest üles ja alla ja jälle üles ronivad. Ka linna vana keskväljak, paludi väljak laiub toredasti mäeküljel. Ja siin külastab sind taas selline tunne, nagu oleksid äkki keset filmi sattunud. Et kas kõik see, mis su ümber on, võiks tõepoolest olemas olla ja kui on, siis mida sina siin teed? Väljak ei ole suur, kuid igast kandist suubub sellele kiirtena kitsaid tänavaid. Väljakul on turg, hulk lillelette puuviljade, maiustuste ja olevate Kribu-krabu suveniiride lette väljakut ümbritsevad sajanditevanused. Hooned tunduvad just värskelt värvitud olevat. Toredad värvilised aknaluugid on avatud. Tänavakorrusel on säravad poed ja kohvikud. Väljaku lõunaserval on sammastega raekoja hoone. Majade rõdudelt ripub alla sõna otseses mõttes lillede. Kas kaade heledates pisut rahvarõivaid meenutavates kleitides, väikesed põlled ees lippavad lapse õhtupiiga siin kõikjal ringi. Kenad maitsekad, kandikud kaelas andikutel kõiksugu häid ja paremaid suutäisi, meeküpsiseid, saiakesi, tundmatuid maiustusi. Yarmas jõuad sa mõelda, kätt sirutada õnneks ei jõua. Enne märkab su elu jooksul valvsaks koolitatud pilk kandikuga kerele kinnitatud kena, maitsekalt hinnasildikest. Sellest suutäiest on mõtet loobuda. Mis ei tähenda, et piigad oma kaubast lahti ei saaks. Kohalikele rahvas ja mõned turgu uudistavad turistid keeratsi maitsvate suu täitest sugugi mitte loobuda. Kohalikke elanikke ja turiste eristab Lausanne'is välise hoolitsetuse elegantsi ning rõivaste kvaliteedi märgatav vahe. Ikka kohalikel Kasuks. Viimased nii palju, kui neid siin-seal pühapäeva hommikul näha on ei pea vajalikuks oma jõukust varjata, nad on igati heal järjel ja see näib nende jaoks ainuvõimalik ning iseenesest mõistetav elu seis olevat. Šveits on rikas maa ja vähemasti Lozani kesklinnas paistab see kõikjal välja. Eclazani vanalinna väikerahvast tulvil väljak piisavalt muinasjutuliselt meelde jääks, tuleb appi otsekui puhtaks pestud senisesse taevasse tõusnud päike. Kõik särab särades toonides lilled ja hooned ja kohvikute ning poodide pärani uksed ja müügikandikutega tüdrukud ja purskkaevu sillerdav vesi. Kõik särab liigagi eredalt. Lausanne'is on kaks uhket ajaloolist kirikut, uhkem on teadagi Stanley kuulus katedraal kõige suurem ja kõigega kaunim gooti ehitus Šveitsis. Lausanne'i katedraalist rääkides tuleb mõnelegi küsimusele vastuseid otsida. Näiteks kes olid systertslased? Oli aasta 1098 kui-Prantsusmaal Nizhny lähedal asunud Sid töös. Linnakeelse nimega tsistertsiumis rajati klooster, kus rangelt askeetlik kuja on ka elu hakati elama. Tsistertslaste ordu liikmetelt nõuti kehalist tööd, nii sisarisid mungad põlde ja tegid käsitööd. Tsistertslaste ei tahtnud uhkeid ja toredaid kirikuid, nemad eelistasid lihtsust. Nad leidsid, et suuri fassaadid, orne ilustusi ja värvilisi klaasaknaid pole nende pühamutele vaja. Prantsusmaal vurgundias aga võeti omaks vaid osa tsistertslaste ehitus kunsteeri pärast. Teine mõjutus pärines Illefranci koolkonnast ja siin armastati uhkeid ja suuri katedraale. Eeskujuks oli Pariisi jumalaema kirik ise. Tähtsaimate Burgundia koolkonna kirikuehitiste hulka kuuluvad ka Šveitsi-Prantsuse piirkonna kõige olulisemad kirikud Genfi ja Lozani katedraalis. Lozani katedraal kõrgub vanalinna kohal. Aste-astmelt tõusevad taevasse elegantsed tornide ja nurgatornide teravad tipud. Lõunafassaadi ehib hiigelsuur gooti roosaken ja hapratena tunduvad õhulised tugiga. Tared ümbritsevad kooria osa. Kirikut hakati ehitama 12. sajandi keskel ning aastal 1275 toimus hoone pidulik sisseõnnistamine. Sajandite jooksul katedraal palju uuendusi ja ümberehitusi läbi teinud reformatsiooni ehk usupuhastuse ajal, mis Šveitsis 1523. aastal algas ning mille jooksul ka kirikuid kõigest liigsest puhastada püüti kaotas Lozani katedraal, oma altarid, kaunid skulptuurid, maalingud ja värvilisest klaasist aknad kuid seisab ikka uhkelt ja väärikalt oma kohal. Lozani teine suur kirik jutustab teistsuguse loo selle kiriku juurde, mäe otsa viib järskude astmetega tume, kohati katusega kaetud puutrepp. Tõepoolest üks kõrge trepp, mille vaheplatvormil leidub pinke. Õnneks ja lilli see ronid ja ronid ning kui oled lõpuks hingeldades üles jõudnud, näed puude rohelisi latvu Rahulikku panoraami ja seal kaugel päikeses sillerdav järve ning kõrgeid uduseid mägesid. Selja taga kivisel platsil seisab süngevõitu Püha Franciscuse kirik. Niisiis, frantsisklased ehk frantsiskaanid, kaminoriidid ladinakeelne nimetus tähendab väiksemate vendade ordut. 1210 asutas selle kerjusmunga ordu Assisi Franciscus Monkadelt nõuti vaesust, haigete eest hoolitsemist, jutlustamist ja hingehooldust. Ja nüüd edasi jah, räntsiskaanide ordu oli annetuste abiga rikkaks ja mõjukaks muutunud. On teada, et lasanni jõudsid selle ordu mungad aastal 1258. Neile eraldati maatükk, millele nad oma kloostri ja kiriku ehitasid. Kirik oli päris tagasihoidlik, tüüpiline 13. läände kerjusmunkade ordu kirik. Sellele öö oli sama suur kui praegu, kuid ilma võlvid, etta ja ka madalam, kaetud vaid lihtsa puugatusega oli 1368. Kui suur tulekahju Annelinnapeaaegu hävitas? Muidugi pääsenud sellest ka Francis Khani kirik. Võlvitud korje osa jäi alles, kuid löövama puugatusega säidule roaks. Umbes 30 aasta jooksul ehitati Püha Franciscuse kirik uuesti üles tänu aadlike heldetele annetustele. Annetajate raudrüüd riputati tänutäheks kirikusse üles. Kiriku taastamist juhtis ehitusmeister arhitekt Shan Liidžist, kes laskis rajada kõrge ja laiavõlvi ning Su kaunite kiviraamidega aknad. Tänaseni on alles kolm rida kuuri istmeid, mis meister teise käega kaunistatud. Viimastest uurimustest on selgunud, et noil ammustel aegadel jagas vahe võrestik kiriku kaheks osaks. Üks oli munkade jumalateenistuste jaoks teine linnarahvale. Pärast reformatsiooni aega jäi Püha Franciscuse kirik Lausanne'i alllinnaelanike pühamaks. Sel laisavõitu pühapäeva hommikul on Püha Franciscuse uhke fassaadi peaväravat suletud kirikut restaureeritakse taas kord, nagu seda sajandite jooksul ikka ja jälle tehtud on. Väike kõrvaluks on siiski lahti ja hiigel Ruumis rabab sind ootamatu mustvalge elamus. Lõõri võlvide värvigamma on üleni mustvalge. Loodud sellisena juba seitsmeteistkümnendal sajandil, seinad valgega elustatud, hallides toonides. Võib-olla selle ootamatu värvivaliku tõttu tundub kogu hiigelruumi Brist tumedama, kuid mitte süngena. Tari tohutust roos aknast tulvab päikesekiiri. Lausa nähtavad on need valguse kiired. Seda pilti võib teinekord metsas näha sõna otseses mõttes kiired tungivad läbi puuokste ja võrade. Kui päike mõne tüve taha peitu jääb mets, looduse sammastega katedraal ja see valguskiirte ime kordub tihti ka inimkätega ehitatud katedraal maalides või teistes hiigelhoonetes läbi võredega liigendatud akna tungib valgus pikkade korrapäraste kiirtena tohutusse ruumi. Nagu ühel pühapäeva hommikul Lozani kirikus prantsusekeelses Šveitsis kõrge künka tipul, tühjal väljakul tühjas kirikus. Sa kõnnid tuttavast ülipikast trepist tagasi alla ja see polegi suurt lihtsam, kui üles ronimine. See on nii keeruline. Vanalinn oma künkliku, tänavatevõrgu ja turuväljakuga õitseb sõna otseses mõttes edasi. Nelja, viie korruselised majad akendel, tihti puuribidest luugid, nagu Vahemere maades ja lillede aknalaudadel. Lilled tänaval, avatud poekesed, kohvikute lahtiste uste ees, lilleturust rääkimata. Värvilised päikesevarjud atele Willi siis linna raekoja ees mängib väike tänavaorkester. Kellelgi ei näi kusagile kiire olevat. Puhas, kena rahulik idüll. Nüüd tundub kõik juba liiga täiuslik kirikukellad igal täistunnil. Muidugi oli see vaid üks pilt Lausanne'ist. Eks ta ole linn nagu iga teinegi oma raudteejaamade lennujaama ja seal kusagil peegelsileda Genfi järve ääres asuva sadamaga. Tänapäev valus on, see on vägevad sillad ja tunnelid. Ilma nendeta mägedesse rajatud linn läbi ei saa. See on tööstus ja moodsate kõrgete uute hoonete piirkonnad. See on ka vana 1540. aastal akadeemia nime all rajatud ülikool. Esimene prantsuse keelne protestant dismi usukeskus. Lisaks kõigele Šveits Erikat, Šveitsi pangad, millele võib alati kindel olla rahamaailm ja jõukust ning korda peegeldav idüll. Sobivad, tuleb välja lausa ideaalselt. Kas pole mitte nii, et esimene tingidki teise inimesed elavad kõikjal kuid mõnel pool paremini kui kusagil mujal. Tuleb esmaspäeva hommik ja küllap muutub esiteiscalusanis ühel esmaspäeva hommikul varsti juba sajand tagasi. Ta mõtles Lausanne'i saabunud andvandivoo üks Rosemad tähendu kaardi romaani tegelasi mööda tänavaid tööle, ruttavaid, toimekaid ja vaikivaid inimesi vaadates, et lase, annan töökas ilma fantaasiata. Linn kõrgel künkal asuva hoone aknast vaatles antuanlazani vanu katuseid, mis mustjate põimingutena järve poole laskusid ja kauguses silmapiiri sulgevat tumedat ahelikku, mille tippudel oli näha valget lund. Sadakond aastat hilisem lase Anne on kindlasti töökas, kuid kaugeltki mitte ilma fantaasiata linn, hulk vanu hooneid hoolega alles hoitud ja uuenduste metamorfoosi läbi teinud, kõrgelt kiviselt müüri platvormilt alla vaadates Väätsa roheliste Astangutena järve poole laskuvaid aedu ühele Astangu sirutab end välja üleni ronitaimedega kaetud pikk, avatud kaartega ühendatud sammastik. Ka sellise imeasja loomiseks on piisavalt fantaasiat vaja läinud ja kaugemal all laiutab tohutu Genfi järv. Inimese. Järvel rataslaevaväline. Järvele ratas laevale seekord ei jõudnud, sest kellad muudkui tiksuvad. Noh, hea, et mõni teine jõudis.