Sa kõnnid mööda rohelust, rada kuulatu Tuult oja põlinat näed varjude tantsu päike ja siis või kuuvalgel. Ja kõik see on alati nii olnud. Läbi tuhandete suve talvede, lugematute vihmade äikest, kaarte Kuu ja Päikese lõputus vaheldumises on ka nemad siin seisnud keset tühja lagedat välja, otsekui valvurid hiigelsuurtest nelja meetri kõrgustest piklikest püstkividest tohutu ring nagu uskumatult jämedad kandilised hambad, on need kivid ja nende ülaotsi ühendavad kohati talad pahaks, sur lamedat, kiviplaadid välisringi sees, teine samasugune. Ja muidugi on aeg siin oma tavalist laastamistööd teinud, kuid inimene tunneb end selle kummalise kivimonumendi kõrval ikka tibatillukese Ena. Seda ta kahtlemata on. Kes need kilud siia niimoodi paika pannud, kas hiiglased või tulnukad või annab nagu Terry Pratchetti tantsijad, kes valvavad sissepääsu kurjade haldjate riiki? Müstika, saladused, mõistatused, kas poleks maailm ilma nendeta? Igav. Seis Stonehenge Lõuna-Inglismaal Welshrys Salisbury tasandikul, Emsperi linnast kolm kilomeetrit lääne pool, kõige vanem ajalooehitis Euroopas, ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaidjaam. Rõõmoseeri laul teeb kohe tuju heaks ston Kaljo mürakatel olnud ka tervendav jõud teab üks väga paljudest selle müstilise nähtuse kohta käivatest teooriatest. Kogu tohutute kivi Ringi katsutud hiiglaste tantsuks hiiglased nimelt toonud need kivid Aafrikast Iirimaale, sest kes muu oleks sellega hakkama saanud. Kiievit seisnud küll Rausi mäel, kus peediuss ja tervendusrituaale viiendal sajandil hukkunud 3000 britti Est-anglosakside peetud lahingus nad maetud Salisbury tasandiku-le ning kuningas otsustanud neile vägeva mälestusmärgi püstitada ja võlur Berlin pannud ette Iirimaal asuv hiiglaste tants tohutu kividest püstitatud rüng Inglismaale tuua ja temaga eesotsas läinudki 15000 rüütlit kividele järele. Kõike koos ei jaksanud nad raskeid kivisambaid paigast liigutada, sest nemad ei olnud juhiiglased. Võlur Merlin suutnud siis oma võimetaja tarkusega ehitise osadeks lammutada. Kivid saadetud laevadega Inglismaale, kus suur ring hukatud aadlimeeste haua ümber jälle paika pandud. Teadlased ja ajaloolased on aga kindlaks teinud, et Stonehenge seisis juba ammu, lausa tuhandeid aastaid enne kuningas Arthuri aega täpselt sealsamas, kus praegugi. Saladusliku Stora Enso tekkimist on püütud ka triididega siduda pliini Ostaatsituse Julius tseesar jutustanud oma kirjutistes sellest kelti ja Gallia õitsvest preester konnast keda roomlased oma vallutusretkedel umbes 55 aastat enne Kristust kohanud olid. Lauset sajandeid on ajaloolased ja teadlased vaielnud selle üle, kas triididel oli mingit seost endise tekkimisega ja kui siis milline olla võis. Seitsmeteistkümnenda sajandi inglise ja prantsuse kirjandusest kujutati iidset müstilist rüülide ordut eriti romantiliselt. See tegutses ikka väikest viis edasi ja igale aastal tervitavad trueeride poolehoidjad siiamaani Stonhynchis suvise pööripäeva päikesetõus kuid selleks ajaks, millest esimesed kirjalikud andmed rüüdide kohta pärit on, oli seda juba ligi paar 1000 päästate oma kohal seisnud. Pealegi olid trueeride templid tavaliselt metsalagendikel. Kas teil on siis omal kohal ka ammu enne rõõmlaste tulekut, nii et pole meelgi mingit seost selle kivimonumendi ehitamisega? See ei ole roomlaste tempel, nagu väitnud arhitektid on seitsmeteistkümnendal sajandil ega ka mitte keltide sõjakuningale voodika mälestusmärk nagu arvanud kirjanik Herman Boltan samuti seitsmeteistkümnendal sajandil. Praeguseks peavad uurijad ja teadlased Stonehenge kohta juba hoopis rohkem. Aga kõnelda Saabika vaid teooriatest, oma kauge müstika ning salapära on see paik kindlalt alles hoidnud. Hiigelkivid on vait. Hiigelkivid on vait. Teadlased, arheoloogid ja ajaloolased uurivad, mõtlevad, otsivad lahendusi ja teevad järeldusi. On seda läbi sajandite teinud, kui 1900 neljakümnendatel ja 50 pimedatel avaldas oma uurimused Richard Atkinson ja tema järeldused on asjatundjate meelest üpris tähelepanuväärsed. Atkinson jaga IC Estonians rajamise protsessi kolmeks faasiks. Esimene faas 2950 kuni 2900 enne Kristust näoliitikum äkinsoni teooria kohaselt püstitatud siis suur ümar, umbes sajameetrise läbimõõduga väline muldvallkraav ning teine sisemine vall selle äärde tabatud ringikujuliselt 56 auku aukudesse paigutatud puupostid. Need avastanud seitsmeteistkümnenda sajandi muinsusuurijad Jon Aabri nime järgi kutsutakse neid oobri aukudeks. Estonia insi rajamise teine faas 2900 kuni 2400 aastat enne Kristust selle 500 aasta jooksul kandunud tegevus monumendi keskusse. Jah, kirdepoolse sissekäigu juurde poriaugud täidetud, osaliselt mullaga monumendi keskusse kaevatud aukudes on leitud jälgi puuehitistest kuid kuidagi pole võimalik teada saada, millised need olid ja milleks neid vaja võis minna. Ja Richard häkkinsoni teoorias kirjeldatud Stonhimsi rajamise kolmas faas 2505 menud kuni 1600 aastat enne Kristust just siis pandud siia paika kõik need hiigelkivid, mis pikkade sajandite jooksul inimesed oma mõõtmetega tuumaks on võtnud esimese kiviringi püstitamist alustatud umbes 2000 aastat enne Kristust sellest saanud hiljem sisering, nii et välisringi hiigelrahnudega võrreldes olid nood esimesed kivid veel suhteliselt väikesed. Takse esimesse ringi paigutatud kivid tuli kohale umbes 240 miili kauguselt presselli mägedest valsi edelatipus. Nagu kindlaks on tehtud, olid need sinikivid pluustons siis sinakad kiltkivid, millel arvati olevat tervendav jõud, õud, sest vahel siis seisneb needki terviseveeallikate kallastel. Need olid väiksemad kivid, palunud siis kunine, õlu tonni out pandud lõppkokkuvõttes paika umbes kaheksatunnet. Ümber siseringi rajatud suur saar sain kividest, siis sülekalju moonustistest ring 30 korralikult püsti asetatud tohutut liivakiviploki. Praegune, olles 17, need 30 hiigelkivi seisid üksteisest umbes meetri kaugusel, keskmiselt neli meetrit kõrged, kaks meetrit laiad ja meetri paksused olid need kivid, mille lamedad tipud õige pisut ahenesid. Kivide tippudele toetusid horisonti, reaalsed kiviplokid ja niimoodi moodustus hiigelsuur suletud ring. Tohutute mõõtmetega otsekui sammastiku katuse moodustavad horisontaalsed, kivid olid lõigatud, nuusutud ja ühendatud. Nii moodustuv ring oli täiesti korrapärane. Töö täpsuse ülesehitusele kujunduse poolest moodustab Stonhinsi hiigelsuur välisring monumendi kõige imeks lendava mao osa. Arvatakse, et siia paika pandud tohutud liivakiviplokid kaaluvad ka üks kuni 50 tonni jaan kohal toodud põhja poolt umbes 30 kilomeetri kauguselt Marlboro näomsist. Kuidas tegevus toimus ja kivi rajal pole suurt muud võimalust kui nimi õud. Arvatakse, et ühe kivi kohaletoomise paikapanemisega pidi umbes 600 meest tegelema. Hiigelkivi jaoks kaevati valmis hiigelauk. Kivi tiriti augu servale ja õpitatiga rongidega ülespoole, kuni ta otsapidi auku langes. Köitega tulite määrete plokk päris püsti ja kivi plaan täideti väiksemate kividega, et suur kindlalt seisaks. Nii on tänapäeva uurijad Stonüümsi kiviringide rajamist kirjeldada püüdnud, kuid kõik võis ka hoopis teisiti olla. On kindlaks tehtud Estonia suure välisringis sees seisis väiksematest sinistest kild kividest ring ja selle sees omakorda 10 välisringi kividest veelgi kõrgemat kivi. Need paiknesid viie eraldi asetseva paarina ja olite taas üle otstes horisontaalsete plokkidega. Ühendatud. Kivide paarid moodustasid kirdesse monumendi peasissekäigu poole avaneva hobuse. Kaua nad olid paigutatud nii, et kõigekõrgem kiviplokkide kaar asetses keskel viiest ka triliitideks kutsutud hiigelsuurest kaksikkivide paarist on püsti veel kolm. Jäänutest seisab vaid üks kivi, teised lamavad maapinnal. Kes küll mõtles kiviajal välja selle hiigelmonumendi uskumatult täpse ja sümmeetrilise plaani, kes mõtles välja püramiidid? Seda reisi suure ringi sees olnud tõenäoliselt veel teisigi kividest moodustatud tuhandeid ja üksikuid kuid rajatise ehitamise kolmanda faasi lõpus pandud paika ka niinimetatud valvekivid. Neid oli neli ja nad seisid kiviringidest hoopis kaugemal ümara muldvalli ääres. Nende kivide lähedusest on leitud künkaid, mis hilisemal inimesel hauaküngast. Eks asutusid. Ehitamise kolmandas faasis rajatud ka niinimetatud avenüü tee, mis viib ümara muldvalli juurest monumendi peasissekäigu juurde. Seda sissekäiku valvab üksildane hiigelkivi muldvalli ääres. See peaks olema kivi, millel on õige nimetust olnud hiilston, kannakivi arst, hiil mongaganud ja sans Tõun päikesekivi. Legend üks paljudest saatan ostnud Stonehenge kivid ühelt Iirimaa naiselt ja Donald Salisbury tasandikul põrguverst olnud uhke ja hüüdnud, mitte keegi ei saa iialgi, kuidas need Hirid siia said. Kerjusmunk, kes kõigepealt näinud, kasvanud loodas Aseda seepeale visanud saatan teda ühe kiviga ning tabanud munga kanda. Siit ka nimed, kannakivi või siis munga kan. Endise kinnise monumendi valmistamiseks läks aega tõenäoliselt ligi 1000 aastat. Lugematu hulk inimpõlvi arvatud on, et see üks maailma suurimaid arheoloogilisi mõistatusi sai valmis umbes 1500 aastat enne Kristust ning et seejärel kasutati seda vähemalt tuhatkond aastat. Kasutati, mil kombel. Igal suvisel pööripäeval koguneb ston heimisi hulk rahvast tõusvat päikest tervitama. See on ikka nii olnud, ikka on siin muusikaga õla ja tantsitud, lillepärjad peas. Aga ega me tegelikult suurt midagi ei tea. Keegi ei tea, milliseid riitusi siin aastatuhandete eest läbi viidi, siis, kui kõik hiigelkivid veel püsti seisid ning ring suletud oli. Me ei tea, mis imejõud sundis neid ammu elanud inimesi run Heinzi ehitamiseks uskumatult palju aega ja jõudu kulutama. See paik pidi nende jaoks väga eriline ja väga püha olema see paik, mis on nii kujuteldamatult kaua inimeste vaimsuse päralt olnud. Et tundub ka ise mingit kummalist jõudu kiirgavat. Pikka aega ka ühendasid teadlased Stonhimisi päikesega ning ide uskumusega, mida päikesekummardamisega seotud on arvatud, on need, siin võis olla neoliitilise ajastu päikesetempel ja osaliselt ka päikesekalender Londonis Ülikooli antropoloog Lionel Simms pole selles sugugi nii kindel. Tema uurimused pööravad selle teooria hoopiski pea peale. Tema nimelt väidab, et Stonehenge polnud seotud mitte suvise pööripäeva päikesetõusu ja aasta kõige pikema päeva algusega vaid talvise jüripäeva päikeseloojangu ka, kui oli algamas aasta kõige pikem öö. Lionel Simsus õpet enne päikest kummardasid inimesed hoopis kuud. Estonians ehitati noorema kirjaja neoliitikumi ajastu teisel pool enne pronksiaja tulekut. Mida teame meie siin ja praegu sellest, kuidas kiviaja inimesed neid ümbritsevat maailma raiusid. Sotse antropoloogia on üks selline teadus, mis otsib praegustest veel alles olevatest algelistest ühiskondadest viiteid ja vihjeid kaugete aegade inimeste elule. Antropoloog Läänes Simms väidab näiteks, et Lõuna-Aafrika põlisasukate Buschmanite elu mõnelgi moel eelajalooliste hõimust elamist meenutada. Vusmanid ehk võsa inimesed on rändavad kütid ja korilased. Nende jahirelvadeks on odaviskenui ja mürgiste nooltega. Vibu ja nende müütides on kuu väga tähtis taevakeha sest jahti peetakse enamasti öisel ajal. Kuuvalgel. Seda ühinemise ja teisi suuri mälestusmärke hakati rajama neil aegadel, kui esimesed maaharijate hõimud Loode-Euroopas oma põllumaid märgistama asusid. Rännuajad olid möödas ja eluviisi muutus võis kiviaja inimeste jaoks võõras ning raske tunduda. Enamus teadlasi ongi arvanud, et Euroopas põhjapoolsetel aladel elasid noil aegadel päris vähearenenud barbarid. Kivist tööriistad olid nelja käteosavus. Ki polnud kiita Vahemereäärsetest maadest Lewisega tõenäoliselt teadmisi ja tarkusi ka mujale. Võib-olla saabus sealtkandist ka briti Talle võõraid, kellel oli oskusi ja ideid. Kuigi Aja jooksul on leitud tõendeid sellegi kohta, et põhjapoolsetel aladel asus samuti arenenumat rahvast, sest kuidas muidu suutsid praegusel Lõuna-Inglismaal elavad teoreetikuni aja inimesed päikese ja kuu liikumist arvestades kasvõi Tonyansi hiigeltempli rajada. Nad pidid taevakehi tundma jah, muudki teadma. Ning mis e-pidanud ilmtingimata kusagilt Vahemere kandist pärit olema. Võiks kujutleda Stora Enso rajamiseks ühendasid praegusel Lõuna-Inglismaal elanud iidsete aegade mõtlevad inimesed oma jõu ja teadmised. See on täiuslikult planeeritud ehitis. Kuidas küll kiviajal selle tööga hakkama saadi? Antropoloog Läänes Simms väidab hirve sarvedest tehtud tööriistade, algeliste, kivist kirkade ja labidatega ning tohutu kannatlikkuse ja pingutustega. Kõik valus ringi. Hiigelsuured Saarsen kivid olid alguses ebakorrapärased kaljumürakad, mis kivinoiade tagumise alla õige kuju pidid saama võttisse päevi, kuid aastaid aastakümneid. Seda me teada ei saa. Lõpptulemus on ometi ainulaadne ja neil, kes seda tuhandete aastate eest ehitasid, pidi oma kindel nägemus osalema, mida põlvest põlve uutele ehitajatele edasi pärandati. Stonsens on nimelt lisaks kõigele väga keeruline rajal. Kiisa hiigelpüramiidid Egiptuses ehitati umbkaudu samal ajal kui Estonians mõlemad jutustavad iidsete tsivilisatsioonide hämmastavatest ehitusoskustest. Kui Vana-Egiptuse preestrid ja vaaraod suutsid nii uskumatuid mälestusmärke rajada, siis suutsid seda ka nende eurooplastest kaasaegsed kuid seda omal tasemel, sest euroopas elati veel kiviajas. Inimesed, kes Tonyemse ehitasid, pidid oskama jälgida päikese jagu liikumist taevas ning mõistma nende faaside kordumisi. Päikest ja kuud on ajaloos ka mees- ja naisliiniga seotud. Kuu oli naiste taevakeha. Varasel kiviajal käisid mehed metsas jahil. Naised tegid kõike muud, mis eluks vajalik. Nemad hoidsid korda maa peal kuu taevas. Mehed käisid sageli öösiti jahil, kuu oli nende teejuht ja valitses ilmselt ka elurütmi. Valge täiskuu ajal peeti jahti vana ja noore kuufaaside ajal puhati aga aastatuhandeid möödusid kliima soojenes. Suured jahiloomad surid vähehaaval välja. Inimestel tuli õppida oma toitu maapinnast kasvatama. Elu muutus hoopis raskemaks ja olgugi see protsess väga aeglane, pidi ta meie ajaloolistele esiisadele mingil kombel mõjuma. Ta peab, et Stonehenge ja teiste suurte mälestusmärkide püstitamine oli tegelikult püüd hoida kinni kaduvast minevikust kuud austava Jahimehe maailmast, sest uutel harimise aegadel tuli juba päikeserütmi järgida. Lionel simsi meelest pidasid Meoliitikumi ajastu inimesed oma elu raskemaks muutumise põhjuseks seda, et nad olid hüljanud kuu ja hakanud austama päikest sest ilma päikeseta saak põldudele kasvanud onuti elas tuhandete sugupõlvede ühises mälus teadmine vabadest meestest, kes kunagi maailma suurtel tasandikel ja metsades jahti olid pidanud kaugele jäänud, malbe kuu aegadest, sest päike oli ja kapriisne, teda ei saanud usaldada. Mõnel aastal ei idanenud reli üldse, teisel ei andnud põllud saaki. Selleks ajaks oli aga juba ka inimesi, kellel oli rohkem varandust kui teistel. Teised tahtsid. Endale algasid kokkupõrked, neist kasvasid võitlused ja nendest juba sõjad. Kuidas sisendada inimestesse lootust, et aja jooksul taas paremaks muutub. Kui juht, ütleme preesterkuningas seda suudaks, oleksid tema alamad rahulikumad ja tema enesevõim kasvaks ja tugevneks. Antropoloog Lionel Simms usub, et siin oligi peidus konsensi rajamise eesmärk. Hea tahtmise juures on kõik võimalik, kergem siis aega 4000 aastat tagasi. Estonians tohutu suur, täiuslik hiigelkividest ring ning, ja kõik, mis ringi sisse kuulub on talvine pööripäev. Aasta kõige pikem on algamas. Inimesi voolab lagendikule, sest neile on lubatud. Siin toimub midagi, mis nende elu muuta võib. Sisaldavad lubajaid oma juhte, kes on targad ning suudavad päikese ja kuu liikumist ennustada. Rongkäik astub ülempreestri järel mööda helendavat rada Stownhintšigivi ringi poole pisut templit preester peatub ja asutab teel seisvale hiigelkivile Lägede raja üksildase valvurile. Inimesed vaat siin seisma jääma ja templi poole vaatama. Sellelt kauguselt tundub vägev Sarzen kivide ring tahumatu hiigelsammastikuna ringi sees seisev keskmine suur kaksikkiri trilid moodustab akna väärsen kividest allpool ja altarikividest ülalpool, jäädes nende vahele. Läbi akna voolab madala loojuva talvise päikesevalgus. Ülempreester astub üksinda pühama poole. Härrased igatahes ammu jälgivad sajad silmapaarid, tahab ta näidata, et suudab päikese liikumist juhtida. Saatnud kaks preestrit jäävad seisma, sest on hiiglaslike kivisammaste vahele tohib astuda vaid tema ülempreester. Aasta kõige pikema alguses tahab ta aidata oma rahval pimedust pühitseda. Et inimesed ei unustaks iidseid lugusid möödunud õnnelikest aegadest ning usuksid Stownhinsi pluustonseid sinaka kiltkivi tervendavat mõju. Päike silmapiiri taha vajumas austusavalduseks päikesejumalale ohverdab ülempreester lambad Talle see tähendab päikese valitsemisaja lõppu. Preester teeb verise noaga märgid oma põskedele ja laubale. Ta teab, et seni sündinu oli vaid eelmäng, järgnev vaatemäng kestab aga läbi terve aasta. Teadlased ja ajaloolased väidavad, et nende uurimuste kohaselt tegid näoliitikumi ajastu ülempreestrid ja juba ka nende astroloogia tuurinud esisad pikali aegade jooksul tarku avastusi. Nad olid kindlaks teinud, et kuu liikumist vee muutub 18,6 aasta jooksul ja nii uskumatu, kui see praegu käituma, muidu need kirja ja targad oskasid oma Stonhansi niimoodi ehitada. Et laskuva kuukiired langesid otse läbi Larsen kivide ja altarikivi vahele jääva akna terve aasta jooksul igas kuus ühe korra. Kergeusklikud inimesed võisid uskuda, et päike üksnes jäljendas kuu liikumist jääd. Kumb on tähtsam, sest ta paistes läbistonhintsi kividest moodustava kõrgema päikeseakna kohal asuva akna mitte vaid korra aastas nagu päike vaid 12 korda üks kord igas kuus. Niisiis kuu valitses taevast heas läbisaamises, päikesega. Astroloog laienev Simms arvab, et siin ongi peidus ühe ajaloo kõige salapärasema mõistatuse Stonensi mõõti. Preestrid pidid inimesi veenma, et päike teeb neile sama palju head. No muidugi on Lionel simsi teooria vaid üks paljudest Stonehenge hästi hoitud saladustele valgust heita püüdvatest uurimustest. Aga ta on üks uuemaid, mis igal juhul ei ole vastuolus arheoloogiliste faktidega. Arheoloogia son igale nähtusele alati mitu õiget seletust. Mõelnud arheoloog Stewarti kätt. Just mitu õiget seletust. Kaugelt vaadates paistab Estonians pigem kummaline kui võimas üks kivi lahmakate Segadik keset Lõuna-Inglismaa tuulist lagedat välja. Mida lähemale jõutakse, seda enam avaldavad detailid varemete korrapärane ülesehitus ja seda fantastilist seni hämmastavam tundub kivide võimsus ja suurus. Need kivid on tohutud suurimaid juba rohkem kui üheksa meetrit kõrged ja võivad ka paljude oma 40 kuni 50 tonni teaduslik mälestusmärk. 5000 aasta tagusest minevikust seisis ta siin selleks, et inimestele turvatunnet pakkuda, neid veenda, et päikese tulevik olla sama hea kui q minevik võib-olla võib-olla ka nute tummad, tohutud hiigelvaremed üksnes ergutavad uute inimpõlvede fantaasialendu. Aastal 2008 näiteks alustati taas arheoloogilisi väljakaevamisi Heinzis ning leiut tõendasid, et päris algusest kuni umbes kolmanda aastatuhande keskpaigani enne Kristust oli siin iidne matmispaik. Estonia insi rajamine lõpetati siis päriselt juba varasel pronksiajal. Poliitiku moli minevikku jäänud see metallist tööriistad, ajastu alanud uued tööriistad, uued relvad ja inimkond astus üha edasi progressi teel. Ja siin me nüüd siis oleme. Läbi tuhandete suvede ja talvede, lugematute vihmade, äikeste ja vikerkaarte, Kuu ja Päikese lõputus vaeldamises on siin keset suurt lagedat välja seisnud hiiglaslikest piklikestest kividest tohutu ring.