Algavas keskeprogrammi valik kavas on 15. juuni saade inimese teekond. Saatekülaline on 1981.-st aastast Pariisis elav näitlejanna Ene Rämmeld, keda võõrsil elavad eestlased tunnevad eelkõige eesti luule tutvustajana ja suurepärase esid täna. Seda kinnitavad mitmed arvustused, mis on ilmunud tema esinemiste kohta Ameerikas, Austraalias ja Euroopa riikides. Paljud eestimaalased mäletavad ene Rämmeldit Leida Laiuse filmist libahunt, kus ta mängis Tiinat ja Evald Hermaküla lavastuses Tuhkatriinumäng, kus ta mängis tuhkatriinut. Saadet juhib Marje Lenk. Ta tahtis Tenet stuudios, poleks küünal, paneme sil küünla põlema. Ja mulle alati meeldib põletada küünlaid ja salati võrreldav ming inimestega, keda ma olen väga armastanud ja kes ei ole hetkel küll minu kõrval füüsiliselt ära, kes on minu aimusin hinges. Ja tähendab, need on inimesed, kes ei ole kunagi surnud füüsiliselt minu jaoks, vaid nad elavad alati edasi. Sa tulid seekord Tallinna ühe oma sõbraga fotograafiga. Kas sa kutsusid sõbra kaasa selleks, et koos on huvitavam reisida, või oli sul mingi sadamate aastaid, ma olen elanud juba Pariisis ja, ja tegelikult noh, mu poeg alati küsib, et mis on sinu elu. Sest noorel inimesel on see ikka väga oluline teada saada, mis on siis elu mõte ja näiteks tema kaheksakümnendatel aastatel ja 90. aastate vahel siis kui Eesti ei olnud iseseisev, siis ma tõesti teadsin, et minu missioon siin maailmas on tõesti väliseestlastega suheldes meenunud. Ta ta Eestit meenutada, Eestimaad mõelda eestlastele. Ja minust sündis eestlane välismaal elades. Oma väliseestlaste juures hakkasin lugema Ristikivi ja ja kas Koidulata ja isamaa luulet ega mind kutsuti välja vabariigi aasta laadale lugema. Siis tähendab ma elasin välja oma valu, Eestis elades sai kunagi aru saada ka Ristikivi luulest, sa võid seda deklameerida, kuidas ta kõik kõik inimesed võivad lugeda, ristikivid Koidulat. Aga sa ei saa seda tunnetust mitte kunagi. Mitte kunagi. Tähendab, kas tahate või ei taha, see peaksin mania grandiosad pidama, kas ta on nii. Ja tähendab Mulle jõudis see kõik alles väljas olles. Ja ja tähendab Mulle jõudis nii minuni. Et lugedes seda tähendab see jõudis ka publikuni. Kese kasvas nii suureks, see teadmine, et ma pidin selle katki jätma, tähendab, ma ei saa enam luuletusi lugeda. Aga ma ei saa enam esineda ei saa enam. Ma ei saa enam. See oli teatud etapp. Mul oli seda vaja, selle ellujäämise nimel oli mul seda vaja. Tähendab hetkel, kui Eesti sai iseseisvaks, tähendab, näe. Magan nagu vabanes, siis oli nagu religioon, nagu mõni teeb joogat. Minul oli eesti luule, minu elu mõte praegu vastada prantsuse kultuuri ja ja huvitavaid inimesi ja omapäraseid inimesi, kes isegi ei ole kuulsad Pariisis. Ja võib-olla ei saagi, et kas on üldse oluline, vaid huvitav on see, et iga inimene on oma eripäras midagi ainulaadset, just seda aastada ja siia tulla. Ja sellepärast ma võtsin kaasa ja prantslase sõbra, kes on aastaid rännanud ka nagu üksik hunt mööda maailma ringi. Ja, ja ta on ka üksik inimene, kuigi täna olnud mitu korda abielus. Aga siiski ja ta on ka aru saanud, et et ta peab kogu aeg reisima kaugele, me olime otsima seda imet ja, ja tema leidis selle väikese ime lastena selles mõttes, et ükskõik kuhu ta maailmas ei lähe, ta pildistab lapsi ja ta ei ole professionaalne fotograaf, aga aga need pildid mõjuvad nii liigutavalt, nii inimlik, sest lapsed ei poseeri ja lapsed saavad väga hästi aru, kes on nendega siiras ja, ja kes lihtsalt mängib, mängitseb nendega. Sest lapsed on magu loomadki, et ega loomile ka iga inimese juurde ja ei taha, et teda katsutakse ja ja ma mäletan iseennastki lapsena, kuidas vanad inimesed tahtsid paitada, katsuda ja ma olin väga tõrges, mulle see ei meeldinud. Ja tähendab, kui on keegi onu või tädi, kellel ma lasin käed pea peale panna põske patsutada, siis siis sellel inimesel pidi olema mingi seesmine kiirgus, mingi seesmine säde, mingi usaldus, kes tema vastu, et et ma teda nii lähedal üldse lasksin. Ja inimene, Kablillistuses, laps ja sellest ma otsustasingi Pariisi, näe neid pilte, et ma tahan tema pildid siin Tallinnas üles panna. Ja ja ühesõnaga, see nüüd toimuski, osaliselt on seal praegu seal all raevanglas näituste saalis suurem ulatuslikum kogu paneme ülesse Nõmme kultuurikeskuses, ta käis eelmine aasta ka minuga siin täpselt peaaegu samal ajal. Siis ta pildistas Eesti lapsiga. Kuidas teile Tallinn meeldib? Kõigile meeldib tallinn, eriti vanalinn, sest noh, see on ikka väga-väga liigutav, eriti praegu. Ilusate suhede tuleb jälle noorus meelde hakkaks Underid sonett ellu, Kehra. Et lihtsalt sirelite aeg ja see kastanid õitsemine kõiki ühel ajal. See on täiesti jumalikult ilus ja see ja see põhjamaine valgus, see on niivõrd noh, see on, see on tõesti, säärast ei näe mitte kuskil, sest igal pool on ikka päike, on teine, päike on tõesti teistmoodi. Millised on sinu lemmikpaigad Tallinnas, kuhu sa alati tahad minna? Ma olin 20 koma, hakkasin elama Kaarli puiesteel, siis pärast ma elasin Rosenvald siis ja need millegipärast, kui ma olen Prantsusmaal, ma olen hakanud tagasitulemise teisele poole kanti Toompea ümbruses ja ma olen isegi natuke aega Toompeal elanud. Ühesõnaga mulle meeldib ikkagi vanalinnas, mulle meeldib, mulle meeldib isegi Pariisis Mulle meeldivad vanad majad, mulle meeldivad vanad uksed, aknad, ma näen neid inimesi, ma näen neid vaime enda ümber ja need teha paremaks ja ilusamaks. Aga ma olen mingis paneelmajas, kus ma kahjuks ka ise praegu päris elama siis inspireeris sind, see, see ongi võib-olla mugavustega ja nii edasi. Aga hing ja vaim ei ole sees. Sa elad Pariisi südames või äärelinnas? Pariisis on ju paarkümmend linnaosa, mina elan 13.-sse seal plassitaliiule, seal, noh nii nagu teadjad eestlased, kes Pariisi väga hästi tunnevad, sest need asjad on, need on ju väga palju ette. Chainata on, tähendab ma olen just selle hinnalinnaosa ja selle Neljateistkümnenda linnaosa ääre peal, nii et ühesõnaga ma ei, ma ei ela hiinalinna, kuigi ma olen 13.-st ja käidi jalgsi tööl. Vot tänavast ongi nii, et ma ei ole väga endale, Raul, ma keetsin väga harva, sest. Mul oli ka tänavu aasta on väga raske periood ja hingelise ma olin väga haige ja kuni kiirabini välja, nii et. Et see nagu murdis mind ja võttis ka nagu elulootuse ära jää, siis. Mul siiski tekkis üks, üks huvitav mõte, ei eksitee. See oli just novembris, kui ma käisin Eestis ja kui ma nägin, Evald Hermaküla aastat polnud teda näinud. Ja kui ma läksin laia tänava nukuteatrisse ja nägin seda maja ja neid kahte toredat saaliaseda sisehoovi. Ja siis Hermaküla kutsus mind, et kui sul tekib mingi tee mingi mõte, et millal iganes, noh, ühesõnaga oled teretulnud. Sest ma ütlesin talle, mulle meeldib muidugi Eestis tagasi käia, aga mitte turistina, mulle meeldiks tulla alati midagi teha. Ja minu probleem ongi see, kellega ja ja siis oligi nii, et. Kuna ta oli niivõrd kena ja niivõrd päikseline, nii nagu kunagi minu nooruses oli ja nii, nagu ta minu näästesse on jäänud siis ma võtsin selle ettepaneku vastu. Ja kuna mu juhuslikult on oma majas raamatukogu, siis ma hakkasin otsima võimalust tähendab otsima tõesti mingit ideed Mida siis koos kas Hermaküla või, või siis tema teatris kellegiga teha. Ja siis tekkiski hullumeelne idee temaga koosel mängida ja selleks ma leidsin ühe näidendi, mille ma ise tõlkisin, kahjuks kõik see mõte tuli natukene liiga hilja, tähendab, see ongi see alati elus, et et ikka ikka ei ole olnud küllalt julged, et asju ise ette võtta ja, ja alati on need kompleksid, kartused ja hirmud. Ja siis ühel hetkel tunned, et vot nüüd julgeks teeks ja tahaks. Siis on hilja. Et see oli, mis mul praegu juhtus selle Eestisse tulekuga. Et ma pidin minema, nii nagu ma alguses Prantsusmaal. Kui ma nüüd juba 20 aastat tagasi Prantsusmaale läksin, siis minu esimene käik oli surnuaedadele. Tähendab, ma käisin samamoodi kirjanike haudu vaatamas, keda ma olin lugenud Emil solaad, kes mind vapustas, ma olin väga noor, ma olin kolmeteistaastane, kui ma lugesin, söekaevurid, see oli täitsa keelatud kirjandusmaavanemate poolt, aga ma ikka lugesid või. Ja ja kunstnikuna kuvangoog, noh tema ei ole küll maetud, Pariisi on väljapoole, ühesõnaga ma tegin kõik võimaliku, et kõik need inimesed, kes minu minu elus minu Väikse eestlanna elus midagi väga tähendasid et need paigad ära käia, mis olid nende inimestega seotud. Ja nüüd on Eestis samamoodi, et ma tulen, tulen Tallinnasse ja ma hakkan käima oma sõpradele ja armsate inimeste haudadele. Kui palju libahundifilmi tegemisest aega möödas on, see oli 68. aastal Ivandi filmimisega oligi nii, et et see kestis väga pikka aega ja, ja mitmetel erinevatel põhjustel ilm pandi seisma ja, ja Leida laius oli ikka, aga väga julge inimene tol ajal, et teha silmi inimesest, kes kes otsustas, tegeleb Tiina, oli ju mässaja ja. Vabadusvõitleja selles mõttes, et tema ikka tema jaoks oli vabadus, kas surmaminek aga, aga? Ja, ja siis need esimesed vabaduse eest võitlejad on kõik surma läinud igal pool ja, ja et siin oleks kaalistama tema vabadus oli surm. Mina nimelt valisin vabaduse, läksin Pariisi 81. aastal, minu jaoks oli see ellu jääda, nii et seda ja kuidas sa filmi sattusid üldse? Türi tüdruk? No asi selles, et ma seal Türil olin juba lapsest ainult päris aktiivne ja ja siis mind pandi seal tähele ja ma tegin seal näitemängus juba kaasa ja ja siis peale Türi keskkooli lõpetamist. Ei, ei võetud, sest tal kohe konservatooriumis, et ma tahtsin ikka minna väga konservatooriumi õppima. Aga siis ma ei tea, kuidas ma sain teada, et Viljandi, mis ei ole ju väga kaugel tühid, et Viljandis oli, Ugalas olid katsed ja seal oli Aleksander sätt. Oli peanäitejuht ja siis korraldas katseid noori näitlejaid teatrisse. Ja siis ma olin seal koos Helle Laasi Tiinaiidi ning jäävad täna rohkem teisi inimesi nimelt ei tule. Esimene ametlik töökoht oli Viljandi teatri Ugala näitleja ja siis seal nagu tööraamatust sellel aastal nagu seal mingit rakendust ei andnud, sellepärast et ega siis teatri saanud oma oma näed, ei tule sõna meelde, mõtlesin Kellis repertuaari ümber teha. Ja, ja siis ühesõnaga, mul hakkas seal niivõrd igavad, ma isegi läksin kultuurikooli Viljandi kultuurikooli ja seal ma nägin Aleksander Eelmaad ja isegi Hendrik järgi, et nägin sealt läbi käima, et see oli ka tore aeg. Ja siis kevadel. Ma tulin Tallinnasse, tulin lõplikult ära selles mõttes, et minna sanatooriumi sisseastumiseksamitele. Sätte ütles mulle, et tead, ole ettevaatlik, et ega Vasa säärane inimene tema tahab, ainult puhtaid rikkumata inimesi, et sa oled ikka praegu Otsa teatrit nuusutanud ja kultuurikoolis andetega, pole kindel, et ta sind vastu võtab. Ja siis juhtuski see, mis juhtuma pidi, nagu vanad inimesed ütlevad, tuleb ikka sama kuulata ja, ja ühesõnaga, ma tegin kolm vooru läbi ja ja mind ei võetud ja siis ma täitsa juhuslikult Oleviste kirik, kui ees kohtasin kooliaega, kes töötas punases tähes oli trükikojas peaaegu võtsin tal nööbist kinni, näostrahened sinna, nüüd nende ei tea, mis nüüd, ma tõesti ei tea, mis ma hakkan tegema. Ja siis ta ütles, et noh, et ära muretse, et mis, meil on palgaarvestajat vaja. Et ei ole midagi, et tuled kohe tööle, läheme direktor ja teeme, võtame siit tööle. Seal on niimoodi, et ma olin esinenud kaks nädalat seal seal nende palgalehtede ja nii Emanoidsin emale kiringatud eest ära. See oli nii õudne, see arvestan siis, ma ei teadnud isegi tol ajal, kuidas arvelauda kätte võtta. Eestis oli üks väga kena inimene, seal, kes ei tee, on minu otsene ülemus, tema nimi oli Maie Lillinud ja tema aitas mind. Ja ta sai ka aru, et ma olen täiesti valesse kohta kukkunud. Nüüd edasi oli nagu filmis. Et ma olin seal täiesti tavaline mingi kontori tüdruk, istusin seal ja kirusin maailma ja saad. Ja järsku oli telefonikõne mul lava peal ja helistas. Mal jaksan Leida Laiuse liinidel libaanti, siis otsis noori inimesi ja noori tüdrukuid ja siis tema oli käinud juba Türil, tali käinud Viljandis ja kõik ainult teadsin, minu arust aga järsk Reimo jäljed kadunud. Tegelikult ma arvan, et et inimene, kes andis minu andmed, Leida Laius, selle oli minu, minu, minu ainukene ja ametlik mees ladina kajastus, kes oli õppinud Leida laiusega ühes kikkis. Tegelikult hakkas sealt. Ja ma olin natuke ikka soovitatud ka edasi filmivõtted ja edasi oli niimoodi, et mäeksime filmima, leetu millegipärast ja, ja siis selgus, et et on vaja ümbervõtet, tehast oli vaja, Marcus välja vahetada. Ei mängistanikija. No see on see, et valatakse füüsilist sobivust ka, et see ei sõltu minust ja režissöör ja, ja teised inimesed otsustasid. Kahjuks mina materjali ei näinud ja ma ei või mitte midagi selle kohta öelda. Aga siis siis hakkas minu jaoks väga halb aeg selles mõttes, et siis pandi seisma ja siis me tulime Eestisse tagasi. Ja siis muidugi oli komisjonid ja siis filmi toimetaja oli Lennart Meri, Nad vaatasid, materjali olid väga tähtsalt arutasid, mis nüüd edasi saab ja leida oli muidugi väga-väga suures hädas. Sellepärast, et noh, see on ikka suured rahad olid. Ja siis hakkasid võtta proovid järjest kõikide enamvähem minu oma lastele natuke vanemate noormeestega. Kas sul oli sõnaõigus ka, kas sa said öelda, vot mulle see poiss meeldib, et võiks tema võtta. Ei noh, ega leida naistele jänki enam pärast midagi muud üle, ta pidi ikka minuga leppima, sest noh, ta sai aru, et ikka mingi võim oli nende puistile ja siis ta pidi leppima sellega. Aga siis leida ikka hooaeg peaaegu iga üle päeva ütles mulle ka teadmine, et on Evald Hermaküla, kes oli Tartus ja kes on Tallinna siiski, kes on ka televisiooni juures ja ja mina, noh, ikka kogu aeg olnud mingi vastu võitleja ja tal on mulle midagi. Vägisi pakutakse, siis ma ei taha. Ja ma mäletan, tol ajal mul oli vanadid ja teisel oli sõbranna ja soeti Cecinaadi nende juures ja siis ma nägin, et alati vanatädi just meeldis tema, et ta väga meeldis vanadele inimest ja siis ma mõtlesin, et oioi ema pean peaaegu, pidin nüüd ütlema, et noh, ühesõnaga see ei ole minu jaoks. Ja siis leida ikkagi nii palju peale, et te ütlesite, et vaatame, ikka tuleme, kutsun ta välja ja tule siis sega. Ei, me olime Tallinnfilmis seal Pöögelmanni, selles stuudios ja hetkel, kui ma ukse lahti ma nägin kohe Leidad Ledali näoga minu poole. Vaata, siin on, pole ka, tal oli suits käes, lisaks sõitjatest. Siis ta keeras tagasi, ta kustutas suitsu ära, siis ta tuli minu juurde. Edusid, Christian, olin pooleritest tere, ja siis ma sain aru, pole üldse vaja mingeid proove teha ja siis me läksime kanepisse, ma läksin sinna Põlva lähedale, võtted toimusid seal, talu ehitati sinna üles ja ime leida. Elasime ühes majas ja Mallega Malmsteniga, kes mängis Marit Me elasime ühes toas koguni. Ja, ja siis Leida elas nagu kõrvaltoast meil nagu vahepealttuks, aga meie toas sai ka otse välja minna. Mina valisin voodi, mis oli kohe ukse kõrval algus, ma olin päris korralik, noh, ma mõtlesin, mis ikka, et filmivõtted nii ja naa, sest järsku hakkas täitsa nagu mingi uus silm tähendab hetkel, kui maksime Hermakülaga seda filmi tegema, oli minu jaoks nagu mingi teine libahunt. See oli juba noh, see esimene oli seal Leedus ära ja mina ise arvasin, ma tegin oma töö ära, nii nagu halvasti ja edasi hakkas hoopis uus elu. Ma võin täiesti ausalt öelda praegu, et et nii Tertiivsed, et nii hinge kui vaimuelu pole kunagi elus elanud, sest kõik see, mis toimus kõrvalt ja paralleelselt see lihtsalt oli niivõrd enneolematu, et ei mahtunud enam sinna aega. Tähendab, päevad oli mul Leimalt pikad, ma ei mäletagi, millal on viimast korda libahunti nägin esialgu ma näe, siis täidame ematanaalsest. Et ka kahekümneaastase inimese kohta mulle täitsa potisinised silmaalused, aga nad ei saanud seal heledamad olla, sellepärast et ma lihtsalt ei maganud üldse. Terve võtete ajal ma üldse ei maganud. Ma käisin väljas, angesi väljas, aga ma jalutanud esindaja, nii nagu ma praegu Pariisis jalutama või Tallinnas praegu Toompeal käin, õhtuti jalutamas. Üksindaja näen ainult üksikuid vene paare, kes on esitatud siis 30 aastat. Väga väga, väga vaikselt uksest välja, noh, ma läksin voodisse, peaaegu riides, et ilma igasse kärata välja minna. Ühesõnaga ma olin täiesti sekundiga Evald juures. Heeren kiirjooksja maailmas ma olin hetkel, kui ma panin ukse kinni, ma olin tema juures kusjuures tema oli oma toas kuulas raadiot ja kuulas välismaraadi, ta rääkis inglise keelt, ei räägi vene keelt ja kõiki keeli, mis mina talle ei rääkinud ja ma olin tõesti täitsa puutumatu välismaailmast. Ja Hermaküla oli tegelikult esimene eesti poiss, kes, kes oli minu jaoks tõesti väga intelligentne ja jaga, puhas inimene. Tähendab mulle see ehmatus. Sest et kui mälestada ennem tundnud kuma, sain tundma oma meest. Ma olin niivõrd kõrge moraaliga inimene. Mina elasin avamehega, kes elas Tallinnas sellel ajal, kui me filmi tegime. Aga Hermaküla oli naine ja tal on juba üks lad ja teine laps juba tulemas, tähendab mingit füüsilist ei saanud mitte kunagi ellus meie ajal alla. No kokkukuuluvust ja hingesugulaste lähedust ei ole mul olnud kunagi kellelegi ka peaaegu peaaegu tähendab sellel hetkel oli ta ainukene. Ja need on asjad, mis lihtsalt toimuvad, kas sa tahad või ei taha. No ja siis oligi niimoodi, et see, mis maailmast toimus, see ärevus kandus ka meisse, nii et et täitsa uskumatu mõelda, et me võime teha mingit eesti asja vana aega ja samal ajal me andsime täiesti aru ka, et, et et, et kuule, Idales julenud ja samal ajal me saime aru, et Ta ei saanud midagi rohkem teha. Sest juba see, et ta võttis ette limonaaditegemise, kus olid tegelased nagu peategelased, Hermaküla, keisserlikud kompromiss, kes ei saanud kaasa minna ja teine, kes ütleme, vabaduse nimel oli, oli valmis surema. Tähendab, me olime niivõrd ärevuses sellest ja me olime niivõrd teeme nagu päeval ei saanud seda üldse välja elada, realiseerida sest kõik need stseenid ja kõik need asjad olid kärbitud, sest lõppude lõpuks libahundist jäigi järgi mingi, nii nagu venelased ütlesid Lesnajaligi enda mingisugune uimerdamine. Aga näiteks seal on ka stseen, kus Margus kutsuti mõisa välja, ta pidi peksa saama mudeli ju selles, et, et üks mees ei tohi lasta ennast alandada, ta ei tohi minna sinna, et lihtsalt lasta ennast peksta. Ja siis Tiina peksis Margust ja tõesti õudsad ja sain, ma tegin kõik seda filmi ka ainult sellepärast, et ma mõtlesin, et see seeneb kindlasti sisse. Ja siis ma olen õudsat tubli ja hea. Hermaküla rääkis sellel ajal, ma olen väga hea näitleja, ma olen peaaegu nagu majja Komorowske. Temaga saad aru, selles mõttes oli tore, Me olime vaenditud ja vahetud ja et mul ei anna mingit ambitsiooni olla keegi mingil moel, vaid ma lihtsalt olin täitsa nii, see oli loodus, see oli lihtsalt loomulikult niimoodi antud, aga ühesõnaga need ööd lõppesid tavaliselt sellega, mis mul alati lõpuvadki ära. Üldiselt mul on komme alati ka mingeid koosistumisi, siis ma tahan pärast välja minna, ma tahan jalutada. Ma tahan õhku võtta. Ma ei ole kunagi õppinud Eestis ujumist, sest siin on liiga külm vesi, ma lihtsalt ei saanud märjaks teha, on küll. Ja sidet Hermakülale tõestada, ma ikka läksin vette, ikka ujusin. Ja siis ma mäletan, et üks korda ta pani mulle ümber 10, number niit niimoodi, et ma lihtsalt ujusin hambad risti keset jõge ja ma teadsin, et, et kui ma hakkan uppuma, siis ta tõmbab tagasi. Ma olen täiesti aru saanud, et kui ma tõesti midagi väga tahab. Et siis ma ma isegi ei upu. Ja, ja selles mõttes noh me, see on ilus, tähendab, noh, see on see, mis hakkab üha rohkem kaduma. Jaan. Poel näiteks ütleb, et et tema nagu minagi, et tema hakkab alles hilja, ela sõnaga igasugused asjad, mis vähegi võimalik, iga vanainimeste tembud ja halvad asjad lükka ning kaugele edasi kannab, sest ta jõua niikuinii nädala teast. Elu on ju selleks, et kõik, eks ka järgi proovida omal nahal sest kaasikka, kirud teisi inimesi nimetad seal halbade sõnadega teisi, aga sa pead ise ka korra kõik need asjad ära tegema, siis sa saad aru, mis on nii, et kõik need Kanepi järvedes, ujumised ja käimised ööbiku laul, mis see oli tõesti tänu Tallinnfilmile ja Leida laiusele. Minu elu kõige kõige romantilisem ja kõige ilusam aeg tähendab seda momenti manaati katsunud otsida ja ma lähen katsun niimoodi juhuste kokku lükata, et see juhtuks, aga seal on väga harva niimoodi juhtunud. Mispärast filmi edasi sai? Pärast filmi oli niimoodi, et et Hermaküla jäi Tallinnast ja siis ta oli televisioonis reisisse ja ta tahtis muidugi minuga edasi töötada. Meise libahundi. See, et me ei saanud oma oma oma tahtmist seal teha ja oma ideid läbi lüüa. Ja siis ma muidugi tahtsin väga seda makesi Hermakülale peale, et teeme seda libaanti teatrisse, meie mängime veel uuesti kahekesi. Aga millegipärast just peale seda, kui me olime limonti mänginud, ma ei tea, mis mis Eevadil oli, aga oli säärane tunnet ei tahtnud minuga mängida koos või ta tahtsin nagu toetada küll, aga talle nagu meeldis Kovalmi näha kellegi teisega. Talle meeldis nüüd vaadata kõrvalt, kuna mina, koe deklareesi, mina olen mingi teise inimesega, eks ole. Siis tal oli vaja kohe minna teistega minu partneralist, Tõnu Tepandi, Jaan Tooming ja tagatise avastada Altoni novelle kuni kaamera proovide nime me tegime seal erinevaid, ütlen veel oligi ilvetoli uulsa, kuni ta oli, seal, oli palju erinevaid inimesi. Ja, ja siis keelati ära. Ei sobinud see Eesti televisioonile. Siis Irene Haak kirjutas telelavastuse, meie nimi oli armastus, kas armastus? Ja seal ma olin Tõnu Tepandi, Jaan Toominga vahel, kuigi Jaan Toominga minust vist isegi ma ei mäleta aasta vanem siis tema mängis nagu vanemat meest. Eliitema oli nagu nooremyssey, nagu tüdruk kahe mehe vahel eksa noorena, teine omale selleks ainult üks kord eetris ja see keelati ära. Ma arvan, et tehti tõesti mingid anonüümsed lastevanemate kirev õmblused, mis ropp, pusad ja asjad ja mis seal kõik oli ja mis need noored tegid ja umbes ühes Mustamäe korteris seal laulsime ja Tõnu Teppani mängis kitarri ja laulis, et kui ma millestki kahju, siis sellest suurest tüdrukust. Ja siis mina astusin lihtsalt õue, läksin rõdule, hüppasin aknast tallaga, astasin välja. Allarid, madratsid muidugi ma murdnud oma lõin. Ühesõnaga tiivulised väiksidempe sealt, mis oli väga mitut, võrreldes sellega, mis praegu tehakse Meysokeerinud šokeerimise pärast, vaid vaid lihtsalt, et inimesi välja viie mingist lambist, mingist kammitsas deta hakkaks natuke teistmoodi elule vaatama ja mõtlema, natuke teistmoodi. Jumal tuli eestlane algusest peale. Aga see ei tähendanud, et täid oma maailma vastu huvi, see ei tähendanud, et ta ei ole maailmakodanikeks, ei tähenda, et ta ei olnud avatud maailmale. Ta oli kohutavalt avatud, aga ta oli algusest peale eestlane, ta tegi eesti asju. Ta läks Tallinnast ära, nii et ta ütles mulle, et ta tahab teha Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumängu. Siis ta ütles kohe, et ta tahab, et mina mängiksin tuhkatriinut aga probleem on selles, et vanemineni, riigiteater ja, ja kõik olid ju seal ammu paigas juba. Nii et et kutsuda tavaliselt meil Tallinnas, see oli juba täitsa hullumeelne mõte. Ja selles mõttes on mina olen tõesti esimene, esimene vabakutseline, Madame Mare Puusepad, vanemal seda pahaks, sest tema oli siis matsi hundinaine? Jaa, jaa. Ja on tore inimene, sest tema on alati nagu oma naisi esile tõstnud. Ega ma andestan ka matile, et isegi teatriajalukku ei ole minust mingit jälge jäänud. Kavadele kirjutati ning ka käsitsi minu arust. Ja mitte ühtegi artiklit ei jäänud sellest, et ma olen seal käinud. Aga see ei tähenda mina niikuinii ole, ei ajama oma asja, teen edasi oma töid ja ma olen kohutavalt õnnelik, et meil see väike nipp Ewaldiga läbi läks. Nipp oli selles, et et jama küla sai teada, et Mati Undi naine ootab last ja siis tähendab, kui etendus hakkaks peale ei hakkaks toimuma käima, siis ühel hetkel inimene ei saa enam mängida ja siis oligi niimoodi, et Hermaküla tuli siis. Raivo Adlas ega Tallinnas. Me tegime karateedena, tegime igasuguseid asju, sellepärast et on. Et prints pidi proovime, kas on tõeline Tuhkatriinu, ei ole. Ja siis koma erdi ette jõudsin siis ird vaatas mind ja siis. No mis, mul on siin tõesti tagumikku tähistatud, kuid ma täpselt nii, et et hästi palju, et miks on vaja teda siia tuua? Hermaküla nakut oligi mahvatustada, hammustas kahe jalalt jalale vaninioodi Käämu juustesse tukka siis ütles, et noh, ta sama karm vanemad on kohe peale seda oli mul siis leping vanemisega, rongisõit maksti mulle edasi-tagasi, siis väljasime, magasin, magasin, parkivad, tellis ja ja siis ma ostsin taliga etenduse lõpul mingisuguse väikese mälestus ongi. Käisin laval, mängisin ja sellest, et raha ja ma olin õudselt õnnelik. Ja siis elik kohtumise tilli. Ja munast säärane mälestused ma vist ei saanud isegi peaaegu ühtegi lavaproovi või ühe sain. Ja ma tõesti hüppasin vette, aga kuna mulle Hermakülaga see järve lugu juba tehtud niidiga, sest teadsin ma niikuinii ujun välja. Nii et ühesõnaga, ta teadis, et mul ei ole väes. Kas see jäi tee viimaseks tööks? Ja pärast seda pärast tahe? Tulin mina Välinasse mees hakkas tegema lind, priisid simmani, tema assistent ja, ja töötasin temaga ja siis ma hakkasin juba last ja tal on minu jaoks oleksid ja see, et tema on Tallinnas, eks ole. Ja me töötame koos ja ma võin aeg-ajalt meega teha filme, ma elan temaga, aga mina olin oma, minu mudel oli valmis peas ja mul oli seda raske muuta, tähendab, kummastan Tartu minema, siis ma oleks pidanud perekonda lõhkuma, see ei sobinud minuga kokku minu moraaliga talle. Nii et see lihtsalt juhtus nii, aeg-ajalt on olnud mingid momendid, kus ma olen teda üles, et siin on, ma leidsin dokumentalisti, kes tahtis teha Eestist film ja siis me tulime siia ja ja selles filmis on, on kaader, kus ma olen Ewaldiga koos seal dokumentaalfilm, aga me natuke tegime MISA stseeni seal ka. Ja siis ma olen Eevaldiga koos, me võtsime paadi, sõidame merel paadiga siis seal mütsi, siis. Aga nutsin selles mõttes, et tuul puhus. Ja siis emakella ütles, et kas notar nüüd sellepärast, et see on odav oma eelmist elu taga või praegust on mingisugune lause, ma ei ole seda filmi vaadanud, tähendab Ma ei vaata üldse vana asja. Tähendab õnneks mul ei ole palju vaadata. Et ma kogu aeg taha midagi, ma arvan, et ma ei ole veel midagi teinud. Et see nad taas linnale tähendab, ma arvasin, et ma hakkan oma saatusele kaasa aitama, et ma tahan tõesti teha midagi, milleks ma olen terve elu ette valmistanud. Selleks hiljaks. Mõned aastad tagasi kaotasid, saan ühe toreda prantsuse sõbraga lükki kellega koos mängisid sa siin Tallinnas ja Vanemuises, kas te armastate Brahmsi? Tähendab lükkam, võib-olla esimene mees minu elus olnud, kestan. Kes oleks olnud nagu mina ihukaitse või minu ingel või minu tõesti minu kaitsja. Tähendab, sellel eluhetkel tundsin, et ma ei taha olla üksinda. Tähendab momente, kus ma väga tubli üksinda kosmoni meedikuna naudin. Mis on ka alati nagu mõelnud, et, et see üksteise sobitamine teineteisega sobib tamine, inimeste, kellega võib olla kasu pärast või mis iganes, tähendab kui sa oled nii noorelt juba Donald tõeliste inimeste peale, siis saad aru, pärast seda on ainult üks mingi lahja variant. Ja, ja noh, ma ütlen, et ma olen meeletu õnn sattuda väga huvitavate inimestega kokku. Selles mõttes, kui oli inime, kes järgis minu kapriis, oli nõus minuga tulema igale poole eksi. Ja, ja selles mõttes ta oli vaba Dali notari vabada ja ka abielus. Aga aga meie mäng oli selles mõttes minu osaski, et tema oli testimine, sõber, aga ma olen ka inimene ja ja minul oli raske tema kõrval olles, mina ikka armusin ära ja, ja see oli jälle teistsugune mäng. Tseni see ei olnud päris lõbus mäng ja ma lihtsalt jätsin ta maha. Viimast korda esinesin Pariisis ja siis ta ütles, et ta läheb puhkama jaanis ja siis ta istus lennuki peale, sõitis täiti saarele. Sest ma olin talle rääkinud, et et meil on säärane tunne, kogem tundis mind, sest mina oma keha vaadates oma olekut Tunejas ta selle täiti sarja piltide pealt. Ja, ja mul on tõesti mingi eriline tõmme nende saarte vastu Haiti ja täitja ja ma tõesti unistan sinna minna kunagi ja ma arvan, et võib-olla sinna jäänud. Võib-olla see ongi minu õige koht. Ja siis käis ilma minuta seal ära, ta jooksis hommikusse oma asjadega, nii et teda mandi vägisi hullumajja lekkima nägin. Umbes kaks nädalat enne seda, kui ta ennast ära tappis. Mängu, et nad ei arvaks, et ma olen nii raskel neis säärane, siis Lütiga oli samamoodi. Aga siis lekilema, ütlesime talle viimane kord testima. Ma katsusin kätt, tõesti, imetlesin ta nii ilus, absoluutselt ilus inimene ja ilusa hingega ja ta oli ikka väga üksik väga. Ja ühes temaga löögi puhul ma olen täiesti veendunud. Mais leidnud oma rolli tema kõrval, tähendab, ma ei saanud seda paika. Ei osanud taga olla. Lükkimatuse ma ka ei näinud. Ma ei saa enam matustel üldse minna, isegi mängija. Ja sõbrad on läinud, Leida laius on ka läinud. Mida sa leinast oled kõige rohkem õppinud elus? Juba see loodus, see kliima, kõik need süsteemid, need poliitilised pinged, kõik, mis siin toimub. Kui asi Eesti naissiis ei oleks ka Eesti riiki ega mitte midagi. Kes meie mehi aitavad, kas tahad, kannavad kätel ja imetlevad, on eesti naised. Ja tähendab minu profile oli täiesti olles andunud pereema ja, ja bossardada ja hoolitseda ja teha seda, mida ma tegin peaaegu 10 aastat oma elus. Tähendab. Ilma, et ma oleks viite minutitki aega olnud, mõelda, mis ma ise tahan lugeda, mis muusikat ma ise tahaks kuulata, mis teatrisse minna, tähendab, programm oli niivõrd tihe, et kogu aeg oli, keegi otsustas, keegi Jetki lükkas, keegi arvas keegi. Ja see oli väga huvita. Aga ma sain aru, et see on, seda ei saa teha kogu elu. Ja, ja ütleme, leida oli esimene naine minu elus kes väga raskel ajal siiski nõukogude ajal olla reisis. Kes on ikkagi nagu kapten laevas, eks ole, see on ikkagi inimene, kes kavandab, kellel on ikka mitukümmend inimest seal juba tehniline personal, assistendid, näitlejad, režissöörid, filmiaasta, peame igale asjale mõtlema, ei ole ühtegi tolmukübet kamistama silmal, et ei läheks mööda, ilmata ei otsustaks ja ainuisiklikult ei vastutaks ja nii aas. Ühesõnaga see tema töö ja need pinged ja linn on niivõrd suured, et ütleme, kui ma temaga tuttav asemel 20 aga, aga näiteks, keda hiljem tuli Pariisi ja filmifestivalidel oli seal naisfilmifestivali seal päris selle linnafestivalil. Siis ma võtsin iga kord leida nagu vastu. Ja ma katsusin, leiad päevad alati nii ilusaks teha, kui ma suutsin. Et, et ta näeks elu, et ta tahan, et ta naudiks elu ja ma olen temaga isegi intervjuu teinud, ükskord niimoodi veini juues Pariisis mäe otsustasin ta ise intervjueerida, sest ma sain tõesti arvad hetk seisatu, et see on niivõrd ainulaadne momente. Et me oleme kahekesi, rääkisime. Et vot teine oligi see, kes nagu mind mõjutas, väga palju, väga palju mõjutanud, nii et ütleme, leida on ikka minu vaimne ema. Tähendab leidjast. Kui ma sain aru, kuidas naine võib üksinda nii väga rasket tööd tehes iseendaks jääda ja ja nii tundlikus ja ilusaks, ausaks inimeseks jääda, taliga lõpuni aus inimene lõpuni aasta näiteks see tol ajal oli nimetatud Ta tuli ju festivalidele ka juba ütleme nõukogude ajal. Ja siis oligi, sest ükskord ka sellise varastatud kohtumine oli, naerata ametis, ta mõleniga käin jäljast. Kui ta jälle mingi preemia rahalise preemiaga Dali Moskvas andnud allkirja, et ta viib selle raha tagasi. Ja siis ma tegin seal mingit hiina vana lagi, umbes nii, kes ei lubanud Margusele minna väiksemale Jel mõisasid Leedalema k umbes k simmani maletaja. Et miks ei võiks ise seda raha kasvatada, miks sa ise võiks midagi teha, miks sa ei võiks ise veel elu nautida, eks ole, miks sa pead nõukogude siiski tagasi, on ju mingi rahasedelid ise oma tervise oma oma eluga eks elu mängu pannes, sest iga film on nagu üks surmaminek, nali, seni on nii raske tee. Aga noh, ta, ta, ta oli lõpuni saanaga väga kaos, nii. Ja noh, tema, ma õppisin seda iseseisvust, et naine võib-olla iseseisev asi pole mitte selles, et, et ei, võiski kokkujana asja mõttekaaslasi. See asi on selles seltskonnas, tähendab Pariisis mu ammune leidnud väga sarnaseid inimesi. Ka ütleme, Hermakülale ja see ongi lavastaja, kellega ma tahtsin tulla neid Tallinnasse, kellega ma olen töötanud, kes on sama vaimuga nagu oli Hermaküla mulle. Et, et ühendada ka neid armsaid inimesi erinevates maailma otsades, eks taristu ütleme üks tänapäeva näidend ja tänapäeva režissöör ja lavastaja seda kokku Vjatka emaga läheb natuke tuulutada selles mõttes, et ta ei kaotaks lootust siin, sest et sea seemistasin, kaotas, ta kaotas lootuse, tal ei olnud enam usku millessegi. Sest et lihtsalt me ei oska hoida oma inimesi, me ei oska hoida, see on see, mis praegu Eestis toimub ja. See on, see on, see on, see on kurb. Keskeprogrammi külaline oli näitlejanna Ene Rämmeld Pariisist.