Pilka põrgune vahene, tal nimeks teadvus pahe sees. Rolf läär luuletus pääsmatus raamat, kurja lilled ja samal teemal Hector Berlioosi fantastiline sümfoonia aastast 1830 alapealkirjaga episoodid ühe kunstniku elust. Osad unistused, kannatus, pall, vaateväljad, järgneb marss tapalavale ning kõik lõpeb sabati Ulmaga. 1861 ilmus pod lääril isiklikele kogemustele põhinev kirjade kunstlikud paradiisid, oopium ja hashis ning Berlioosi fantastiline sümfoonia on kui oopiumi tarbija elutee. Kõrged maksunõuded ja ka politseipoolne pidev jälitamine peale passimine. Viis ansambli Rolling Towns otsuseni tuleb lahkuda kodumaalt. Tundsime korraga, kuis koguse surnud impeerium meile täie raskusega peale vajub, tõdeski Richard lootusetu meid vahele võtta mingite suurte narkotehingutega. Minu suhe ainetega oli isiklik nagu pod lääril, kes ütles, vaatame, mida see aine endast kujutab. Ja nii hakati meid siis taga kiusama maksudega, mis muud, kui eksiili. Mick Jagger ütles avalikkusele diplomaatlikumalt. Leiame, et keskkonna ja temperatuuri vahetus teeb meile head. Enne kodumaa tolmu maharaputamist korraldati väike kontsertturnee hüvasti Britannia. Märts 1971, liitsi ülikool. Aga siis üle inglise kanali läbi kogu Prantsusmaa otse lõunasse Vahemere rannikule välja. Eksootika, päike, vabadus, kõik, milles skeensberg laulis, kõik oli seal olemas. Prantsus Riviera, kuhu inglased juba sajand tagasi oma külmade talvede eest pagenud olid ammustel aegadel otsekui magnetiga Euroopa ja Venemaa kõrgklassi ligi oli ning mille hingematvad värvid ja soe särav valgus hulganisti kunstnikke kohale meelitas. Sealsamas lasuurrannikul, kodašüüril, kuulsas filmifestivalide linnas kannuseansid, toimusid kuuendal aprillil 1971 pressikonverentsi ning teatasid, et nad on asutanud oma plaadifirma Rolling Stones Records. Vaatasin siin Prantsusmaa lõunarannikul, on muusikategemist jätkata. Peagi selgus sobib selleks kõige paremini kaunis hele villanelkot paigas, mille nimi oli vil fraaž sõrme. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid, Raimo seal jama ja Aja jälg kivis. Esialgne plaan oli leida Lõuna-Prantsusmaalt mõni korraliku tehnikaga stuudio kas Khanis, Nizzas või Marsseys. Kõikvõimalikud paigad vaadati üle, kuid sobivat ei leitud. Ja leidmata jäi ka maja, mida oleks võimalik kähku ja odavalt stuudioks ümber ehitada. Nii otsustati otsimised lõpetada. Ahjaa, stuudio sisse seada kiisi elupaiga villa neil koti tohutus keldris. Otsus tähendas, et Inglismaalt tuuakse kohale Gaston side, mobiilne stuudio, ratastel muu pall. Juunit 70.-te alguses veel harutlus, mida aeg-ajalt neilt BBC on. Teiste seas oli oma üle kanneteks laenanud kelder, mida peatselt hakati nimetama kiisi kohvimajaks kiis kohvi. Hous oli suur mitmetasandiline, sopiline tõeliselt mahajäetud tolmune paik. Esimesi lugusid, mis keldris käsile võeti juba Londonis alustatud tööd jätkati, oli suid, Virtsiinia. Keldrisse hiljem tagasi nüüd välja maa peale. Kato Söör, Maaluline, kirjeldamatult kaunite maastikega rannariba Vahemere-Alpide ja silmapiirini ulatuva vee sina vahel. See on kui pärlikee ikka vahelduvad lahedemmeemed ja keskaegsetes kindlustest praegusaegseteks suvituspaikadeks kasvanud nunnad. Itaalias. Rikas Monaco vil Franžkafarra on issand, nyyd kann juba veidi Looge Manson trobee vil Franz Nissi ja Monaco vahel on ammustest aegadest mere sädamana tuntud. Ning möödunud sajandil sai sellest laevameeste lemmik paik. 1920.-te keskel asus elama päris suur kirjanike ja kunstnikega on ja meie jaoks on nende seast ehk kõige tuntum nimi Shan kokto. Nii et väikeses maalilises Vahemere äärses oranž ja selle ümbruses oli tõenäoliselt umbes viis aastakümmet hiljem piisavalt kauneid villasid, mida suveks rentida. Igal kindlasti ka märkimisväärne ajalugu. 1899 laskis veel Franz kodanik restaureerida vana sõjaväebaasi varemed kõrgel mäeküljel astmetena tõusva linnakese kohal. Nii tekkis heledate sammastike ja terrasside ka rooma stiilis villa, mida suure pargi kõrged puud võõraste uudishimu eest varjasid. Tollal oli see Shatu Amissitsia ladina keeles sõprus. 1904 ostis villa Prantsusmaa Ameerika saatkonna esimene sekretär graaf insti rulatuur kes ehtis kõrge kivise aiamüüri uhkete sepis revast väravatega, mida ilustasid kuldsed lehed. Samas stiilis kujundati ka villa peaoks. Svinksid kahel pool 12 et aastat hiljem ostis villa ja seda ümbritseva aia uppunud Titanicut eluga pääsenud Samuel kollenberg samblal naine Nella armastanud südamest koeri, olnud tihti rahvusvahelistel koertenäitustel kohtunikeks ning ka neil endil olnud imepärase iseloomuga buldog nelkot ka mäel. Nii saigi shatoohamissitsiast villa nelkot. Järgmiseks villa omanikuks sai admiral ja laevakompanii omanik Aleksandr poolda, kelle venna antuani villa seisnud Juznelcotti naabruses vendadele kuulunud nõelaegadel üks Prantsusmaa suuremaid kaubalaevastike. Ja nii oli neil võimalus istutada villanelcotti ümber laiuvasse aeda igasuguseid Lõuna-Ameerikast ja Aasiast toodud eksootilisi puid ja taimi, muuhulgas küpressi, ananassi ja uusi põnevaid palmisorte. Vennad aidanud paljuga veel rahanši linna ja nende mälestuseks nimetatud mööda mäekülge üles villa juurde viiv tee. Louis Woody Haven üks. Üks allikaid lisab kenale loole nukra lõpu Aleksander poolda, lõpetanud tõenäoliselt oma elu villa katuselt alla viskudes. Kiis Richards meenutab. See oli esimest korda, kui me lindistasime väljaspool stuudio ruume. Nii et see oli proovikiviks meile kõigile. Kõik me õppisime, vedasime mikrofone olendeid keldri ühest ruumist või nurgas teise, katsime seinu vaipadega, et sealse akustikaga sina peale saada. Et huvitav, milline kõla küll seal nurga taga end peidab. Ja vahel tänusel, kellele mõni meist jäigi nurga taha mängima, kadus silmside, mis oli väga imelik ja harjumatu. Ja siis, kui laulust olid mõned võtted tehtud, jooksime trepist üles auto stuudiosse, kuulama, kuidas asi peale on jäänud ja jälle tagasi keldrisse. Ja mis eredalt meelde on jäänud, tolm suurt koristamist seal ei teinud, kuid kui näiteks keegi sinus seal mööda läks, oli tolmupilv taga. Õhk oli ikka üsna paks, tihke mikrofonid olid kaetud tolmukihiga. Aga kõik see aitas ilmselt kaasa sellele erilisele saundile, mida pole õnnestunud hiljem tabada ei meil ega teistel, kes seda püüdnud kõigest sellest õhuta kliimast. Seal all sai inspiratsiooni Mick Taylor ning nii sündis ventilaatori pluusi idee. Vahel tõusis temperatuur keldris vaatajat 50 kraadini ja enamgi, kitarrid kippusid poole loo pealt üles ütlema, lauluhäälest rääkimata. Räägitakse just seep. Rahast kandis album tööprotsessis nime tropikaldi, siis troopiline vaevus, tõbi. Ühel niiskusest nõrguval kiviseinal oli Rolling Stones Ricootsi suur keel suust väljas logo teisel seinal Inimõiguste aktivisti, California Ülikooli filosoofia õppejõu Angeles Davise pilt, kes valesüüdistusega mõrvale kaasaaitamises neil aegadel kohtuprotsessi ootas ja keda vanglas hoiti temale pühendatud suid pläkaimisel. Mul on ta pilt seinal, öeldakse laule. Kui muusikuid pärast pikki tunde kestnud loometööd villa keldrist päevavalgele, tulid pidu neile avanev vaatepilt küll südant soojendama ja uut jõudu andma. Mida nad siis nägid, kui nad keldrist välja tulid ronis õitsev park, roosid palmide džungel, kaugemal kõikvõimalikes sinistes toonides värelev ja sädelev Vahemerivillane khatiterrasside teiselt küljelt avaneb vaade Vahemere-Alpide laugejalt kohati järsult tõusvatele nõlvadele, mille astmetel puhkavad heledad vanad KUI pääsupesad olu 1880. Kui Claude monelia Bear Anu Aare esmakordselt Vahemere rannikule jõudsid, mõne kirjutas. Ma tahaksin maalida apelsini ja sidrunipuid sinise mere taustal, kuid sellist mere taevasina pole võimalik maalida. Muidugi on sellelgi paigal puudusi, kus neid ei oleks. Hoolimata sellest, kuidas Riviera lasuurrannik aegade jooksul muutuda võib, jääb ta tõenäoliselt alati otsekui väljaspool aega seisvaks paigaks, kus nukrus, haigused ja valu mõneks ajaks ununevad. Kahjuks jääb küll teadmata, kui kaua kestaks lummus siis, kui sa igal hommikul sellises paradiisis ärkaksid. Meil on jalkat ise seal ekstravagantne Rooma stiilis sammastega Möllepocki ajastu loss. Peaukse juurde levib väravast käänuline kividee. Lauge mälust traadiga ääristatud trepp tõuseb põiki mööda alumise terrassi müüri. Terrassiäärt piirab samuti palustraad, nagu ka kõrgemate avarate terrasside ja katuseääri relvade saledate sammastega palistatud avatud sammaskäigud kahel kõrgemal korrusel. Suured sepisrauast klaasist uksed juhivad tulija avarasse halli, mille seinu katavad peeglid ja laest rippuvad kroonlühtrid. Ville tagauksed avanevad terrassile, kust paistab muinasjutuliselt sinine Wilhranži laht. Laiad marmorastmed viivad kivisel erannale elutuba suur kui tantsus 16 luksuslikku magamistuba nagu versai, öelnudki friitsejad seda kõike nähes. Kes küll sisustas selle paiga, kas Mariantonet? Kiisule sõpradele ei võtnud kuigi palju aega, et klassikalise lossina sisustada, villa kodusemaks muuta. 1984. aastal Stonside loost raamatu avaldanud Filipp Norman kirjutab. Villa õhurikkad, elegantsed salongid muutusid õige pea sellisteks ruumideks millegagi harjunud oli ja kus ta end koduselt tundis. Vananedes hotellitubadele, mille politsei just äsja läbi otsinud heliplaatide kaaned, veinipudelid laiali visatud riided ja suitsukonid täitsid suurt kallist klaverit ja marmorist kamin, esimesse nelkotaliste ahhaa keskus. Selle tuttav segadus tähendas pagendatutele nende jaoks ilmselt vajalikku järjepidevust. Isegi mugavust. Nii kirjutab Filipp Norman. Keskeltläbi 7000 dollarit kuus kulus neil koti ja seal elava seltskonna ülalpidamiseks sellest umbes 1000 dollarit toidule, 1000 alkoholile, 250 narkoainetele ja 250 maja üüriraha pluss muud väljaminekud. Charlie Watts meenutab. On üks hall on demeinstrid albumi tegemisest. Soojad mälestused. Maja, mille mina ostsin, asus oma kuue, seitsme sõidutunni kaugusel neil kotist provintsi kandis. Mick Taylor elas kraažis ja mis kuulus kunagi Leo Tolstoi nõbule. Neil oli magamistoas veel Tolstoi kirjutuslaud. Pill vaimen aga ostis, üüris mitut maja, võib öelda, et tema majatasusid vasakut vähemalt kätt ning keset Prantsusmaad ja Mikide neil koti kestis umbes pool tundi. Tööga alustasime tavaliselt õhtu eel jätkasime hommikutundideni, vahel kauem. Öö jooksul võtsime ette paar-kolm lugu. Vahel aga läks paar-kolm ööd ühe loo peale ja mitmetega neist olime tööd alustanud juba varem, üks neist. Charlie Watts jätkab esmaspäeva hommikul, asusin neil koti poole teele, mul oligi seejuures oma magamistuba ja reede õhtul läksin koju tagasi. Kihviga on vägagi mõnus koos elada, neil kott oli nagu ööklubi. Selline vaoshoitud, stiilne. Päevasel ajal oli ja on endiselt kiisil kombeks raamatuid lugeda, päikese käes magada. Ta on suur lugeja, loeb siis tukub, ärkab ja loeb edasi. Suur osa lugudest sai lindistatud Kiši tööstiilis. Aega on tema jaoks väga lai mõiste, ta töötab nagu džässmuusik ja tegelikult ongi nendega väga sarnane. Mängib ühte asja 20 korda, siis marineerib teised 20 korda ja teab täpselt, mida tahab, taga ajab, aga samas jätab otsad teiste jaoks justkui lahti. Rivieras on lihtne laisk olla, kirjutas Sõmeru oma elust sellel kaunil rannikul kahe suure sõja vahel ja jätkas seda eriti suvel, kui päevad on täis kohtumisi ja jutuajamisi, päikest ja meerib tennist. Pritsi häbidusid Stonsydama Cafera villas olid ka teinekord laisad. Kihrises on hiljem öelnud, et Prantsusmaal hakkas Mik tennisemängu väga tõsiselt võtma ja kõigile meeldis ka päikest võtta ja ujuda ja õige pea järgiskiis valsi printsi ning Aristoteles on asi see joont ja muretses endale isikliku jahi, mille nimeks sai Mandraks villanelcotti. Kevadel toimus Rolling Stone, on seda elus veel üks tähelepanu väärne sündmus, eriti ühestamise jaoks. Küllap mõjutas see aga ka kogu bändi elu. 12. mail 1971 abiellus miks äge Nicaraguas pärit modelli Janka perest asjassega pidulik toiming leidis aset Santropees. 1950.-te lõpul, kui Sandro FB-s Valmis noorem Lindschypardo üle ilma kuulsaks teinud film ja jumal lõi naise algasid kani Sandra suved mis tõid sellesse väikesesse Vahemere rannikulinna lausa massidena kuulsad ja vähem kuulsad rahvast. Õnneks ei suutnud nad selle kunagise kaluriküla ilmeti õhustiku kuigi palju rikkuda. Sadamasse saabus igasuguse suuruse ja kujuga luksusjahte, mida ehtisid mere riikide lipud Euroopast Austraaliani välja. Päikesest üle külvatud kaldapealselt vääristasid tänavakohvikud 1960.-te ja 70.-te alguses sõdissiooni hallide jama Harley-Davidsoni ka mööda kitsaid kiviseid, tänavaid ja kaldapealset Santropeeesse oma suvemaja rajanud linnakese kuulsaim elanik pritsib. Võõrustas siin oma lugematuid külalisi. Jesentroperandadel võis näha uusimaid pikki niimoodi. See siin oli kuulus ja ülikuum paik, muidugi siis Klein, Paikus, Mick Jagger, oma pulmi võis pidada. Mikiver Janka pulmakülaliste seas oli kolme kaadne Ringo Starr Ki-moon, Eric Clapton, prillid roservad vimm ja kuninganna Elizabethi nõbu lor lihvild. Stonsidest oli vähemalt alguses kohalvadki. Abielu ametlik registreerimine pidi toimuma Sandra bee raekojas, mille saali oli juba kümnete kaupa reportereid ja fotograafe trüginud. Cher keeldus välja ilmumast enne, kui saali olid jäänud vaid tema kutsutud pulmakülalised. Linnapea teatas, et abielu sõlmimiseks maanianavalike temal pole õigust reportereid saalist välja ajada. Sellisel juhul ma loobun umbes niimoodi, teatanud Sägerzee peale. Ligi tund aega läinud tema veenmiseks, kuni ta lõpuks välja ilmus. Heledas vestiga ülikonnas ja lillelise särgis valges kostüümis tunnis ning suures lõõriga kübaras juba last ootava Janka kõrval esiridadesse trügivate fotograafide vahel läinud parema koha hõivamise pärast lausa rusikavõitluseks. Lõpuks sai tseremoonia ikkagi peetud. Kiriklik laulatus leidis aset mäetipul seisvas seitsmeteistkümnendast sajandist pärit anni kabelis. Kui pulmaseltskond kohale oli pandud kabeli uksed, lõkuepress vähemalt siia sisse ei saaks. Lihvild saatnud pruudi altari ette ja orel mänginud pruudist soovil armastuse lugu. Hullumeelne Janka, et tema jaoks sai tema abielumeik Chageriga efektse lõpu samal päeval, kui see alanud oli. Ja kiis Richards, elukaaslane Anita ballenberg, Mick Jaggeri abikaasast. Nii nagu Bianca oli lapseootel ka Anita. Meie vahel valitses vastastikune umbusaldus ja põlgus, vajanka oli äärmiselt enesekeskne ja teiste suhtes uskumatult tõrjuv aga kindlasti polnud see ka temale kerge liikuda seltskonnas, kus ta kellelegi ei meeldinud. Ja Anita meenutused neil kotist. Ühest küljest oli see uskumatu muusikamaraton, samas tuleb küll öelda, et elu sellel ajal oli päris painajalik. Loominguliselt oli kõik tõeliselt suurepärane ja omal kohal nik näiteks harjutas palju, laulis Lägensule lugu mitmes eri variandis ja nii edasi. Kuidagi kogu selle aja jooksul ei saanud me omaette olla. Päevast päeva istus lõunalauas vähemalt 10, õhtusöögil kuni 25 inimest. Ja mina justkui vastutasin kõige selle eest, mis neil distoimus juba seetõttu, et olin pea ainus, kes korralikult prantsuse keelt valdas. Varsti ilmusid välja mingid kohalikud kujud, kes peaaegu et meie juurde sisse kolisid. Meie nimetasime neid kaub hoideks. Tuleme siia, teeme selle koha maatasa, teeme nii seda kui teist, nii meeldis neile praalida aeg edasi, seda enam vooris kohale narkodiilereid. See omakorda äratas üha suuremat politsei tähelepanu mille uksed olid ju kogu aeg lahti, nii et tegelikult võis kes tahes sinna sisse marssida. Nii muusikud kui võhivõõrad. Kor näiteks leidsin elutoast kaks karmi tegelast, kummalgi pool kilo narkootikumi. Saabasse peidetud. Kogu elu muutus üha hullemaks ja närvilisemaks. Kevad 2010 jutle kiis laul, häppi, mille sa siiani meeleldi esitad ja mis on aastate jooksul justkui see tunnusmeloodias kujunenud. Kuidas see sündis? Need, kes mind ei tea, ei tunne mind sellise rõõmuga just kokku ei vii ikka. Mind seovad tumedate asjadega sünge kuju. See on nende arvata, võin ikka kaasa aidata, kui seda soovivad. Aga laul sündis neil kotis, ühel taas kord ilusal pärastlõunal, kõik oli kuidagi hästi, töö laabus. Ootas meie esimest tütart, Mik ka isaks saamas, tundsin end igati õnnelikuna. Nii et tekst kui muusika tulid mõlemad spontaanselt ja kähku. Kas kõik need legendid seal on meenstreid, albumi tegemise ümber lõputud peod, narkootikumid, tulekahjud, kas need on varjutanud v matnud enda alla selle, mis tegelikult nelkottis neil kuudel maist novembrini toimus? Kõik need raamatud, mis sellest ajast on kirjutatud, on, kui grimmi muinasjutud, et teatud punktini on kõik paikapidav õige ja siis korraga poole pealt sirutab fantaasiatiivad välja, tõuseb lendu. Meie tegime plaati all, keldris tegime tööd, pidu pandi päeval ja need olid erinevad maailmad. Muidugi oli majas narkootikume, aga tööd see ei mõjutanud ja võib küsimuse esitada ka niipidi. Kas Charlie paaker mängist paremini seepärast, et oli aine mõju all? Guayne oleks seganud mind töösse pühenduma takistanud, kuidagi oleksin ma selleks ajaks sellest loobunud, see on fakt. Nii palju ma ennast tunnen. Meie jahtisime lugusid ja see on selline protsess, et kui oled laulu tabanud, siis pead terane olema ta nurka suruma nagu rotti. Neil kujutis kama majapidajanna ja fotograaf Dominik Tarleelas seal koos teiega. Temalt on ilmunud raamat seal tehtud fotodest. Midagi nende kohta ka võib-olla. Oi, see majapidajanna oli tõeline haare, tal oli kogu aeg naeratus näol, ma küll ei tea, mille peale ta naeratas, aga ta kohtles meid igati kenasti, hoidis meid ja Dominika oli suurepärane fotograaf, teda polnud peaaegu kunagi, kui tööd tegi. Kuidagi sulast bändiga kokku absoluutselt ei seganud. Ja alles raamatut nähes sain teada, kui palju ta tegelikult neil kotis pilte tekkis. Seda plaati, ega seal on mainstream nimetatud sinu albumiks ja sinu projektiks. Mis sa sellest arvad? Sellest ma küll ei saa aru. Mikk oli asjasse väga pühendunud. Kui palju laule, milline suurkoguks tekste? Ta oli asjas väga-väga sees. Ma küll ei saa öelda, et minu panus oli suurem kui kellelgi teisel või võtame Charlie imetluse väärne. Kõik olid kõik muusikud olid suurepärases vormis ja Mik rokknina roll. Kevad 2010. Hormaekal ellips äge. Kas need ligi 40 aastat hiljem vaatad sa, eks on meinstrid albumit teise pilguga selle ilmumise ajal olid sa üsna rahulolematu ja kriitiline. Tänapäeval räägitakse sellest kui ühest rokkmuusika tähisest rännakust rokijuurteni luus, Row, asfer, kantri, kõik on esindatud. Silmas pidades seda narkootilist atmosfääri, mis albumi tegemist ümbritseb. Kui usaldusväärsed mälestused on? Briljantsed usaldusväärset tänan küsimast. Pealegi igalühel omad mälestused, kas pole. Aga eks iga suur ettevõtmine käivitub raskelt, siis läheb libedalt ja siis tulevad mõned tagasilöögid. Oli probleeme, akustikaga teisi tehnilisi küsimusi, kui saime üle, siis läks. Nüüd kuulates kõlab see ikka värskelt ja põnevalt hoolimata kõigest sellest, millele sinagi siin vihjad. Mütoloogiast, mis jutumärkides, mis eksaili tegemist ümbritseb, kõlab album väga ühtse tervikuna. Mis aga jälle kuidagi ei sobi kokku Nende kirjeldustega juttudega, mida eksaili tegemisest nii tihti räägitakse. Aga sellisel juhul oled võib-olla nõus mõningaid eksailymeete kinnitama või ümber lükkama. Lase käia, üritan nüüd number üks, kotis oli sõja ajal gestaapo staap ja seal oli sellest ajast veel haakristi sümboleid näha. Ei, ei, Prantsusmaal inimesed ütlevad iga suurema maja kohta, et seal oli gestaapo staap ja kas tegelikult oli või mitte, mine tea, aga kohe kindlasti ma ei näinud neil kotis mingit haakristi ja ei midagi sarnast. Need number kaks, Začek peakokk oli narkar ja tal õnnestus köök õhku lasta. Paika ma ei mäleta, kui hea kokk ta oli, aga plahvatus seal oli ja see ta narkar on, saime hiljem teada. Need number kolm, Kiifyya niita voodi sõitis põlema, kui mõlemad olid narkouimas. Seda küll ei mäleta, seal oli mitmeid tulekahjusid, aga seda küll ei mäleta, et oleks olnud. Aga narkoainete osas oleks ehk tõesti võinud olla diskreetsemad, sellele ei vaidle vastu, et eks me olime ju noored ja täis trotsi. Kas eks säili tegemine oli sinule ja Kiifile siis nagu teid tuntakse produtsentidena? Limer, võns, helklevad kaksikud, kas seal hea aeg? See oli päris hea teineteise mõistmine, lugude kirjutamine, kõik need kuud ja see oli aeg. Ja seejärel Elleys, kus materjalist veel üle käisime. Lugude järjekorda panemine plaadil, see oli palju keerulisem ja raskem tunduvalt nagu kiisud ütlevad, et see oli mõrvarlik protsess. Kes ütleb ka seda, et Mick on rock ja mina olen Roll, oled sa nõus? Absoluutselt siin pole midagi vaielda. Niipidi ei ole kunagi, et Kiišanrokia, sina roll. Tähendab, ma küll ei tea, mida ta silmas peab, aga, aga et mitte mis iganes. Olen õnnelik. Kasiino puugi oli üks viimaseid lugusid, mis me ette võtsime, vaatasime teineteisele Sa mingit teksti ideed ei midagi, mõte ei liigu, pea tühi. Ja siis korraga meenus meile William Barr ja Baraksi sõna- ja tsitaadi kolla. Et võtab mõne juhusliku sõna või lause siit teise sealt raamatust ajalehest ja siis üritad need kokku sobitada. Nii sündis kasiino, puugi, see on biitkirjanik, pill, parraksi, mõju meile.