Mõnikord tahaksin oma maailmast välja astuda mõnda teise näilisse maailma, kus midagi pole päriselt nii, nagu paistab. Üksnes tehnikolari värvilised unelmad. Myan laulnud. Mööda ringikujulist sissesõiduteed lähenes Guentidema ajale katkematu autode rida. Saabujaid ootas trobikond paratsesid kaamerad, võtte valmis silmad kuulsuse otsimas rahvusvaheliselt tuntud tegelasi, keda teataks kõikjal Hiinast kunitshiilini. Neil õnnestus objektiivi püüda naeratav Trainals, kellele järgnes Rod Stewart oma pimestavalt kauni kaasaga. Labosidžeemskaanieliad Gold ja laisaminell jäärisatki. Tõeline Hallywoodi pidu. Nii on kirjutanud Gigalens. Inglismaal sündinud ning Hollywoodis kirjanikuks saanud Sägi kallenz elab oma luksuslikus tasuta basseini Moodsa kunsti kollektsiooniga kodus Beverly Hillsis. Raamatutest halloweeni, naised ja Hallywoodi mehed. Võiks järeldada, et Jack'i tunneb seda paika läbi ja lõhki ja see talle eriti ei meeldi. Tema raamatute naised ja mehed käituvad teinekord päris vastikult. Aga see on Halibud, ütleb Sägi. Kui ma kenadest inimestest kirjutaksin, ei loeks mu raamatuid, keegi, on Hollywoodis kõige tähtsam asi, minu siin on teeskluse näilisuse mäng ning milles on välja kujunenud sümbolid, totravõitu reegleid, edukuse reeglid, õiges halluvad kodus peaks olema must vent leht ja valge Bouš. Need on õiged autod. Teenija peabki realisi uksel vastu võtma ja need, keda mõnele kuulsustest krõbisevale peole ei kutsuta, ajavad oma autot garaaži ja üritavad jätta muljet, et nad on ära sõitnud. Siis äkki koolis teha nagu tehnikolari värviliste. Minu arvates pole ka halluris eneses midagi päriselt nii nagu paistab, ei saagi olla seal unelmatevabrik. Siin tehakse filme, need on küll ainult sõlmid, kujud, mida vaadates müüma, päris elu natukeseks unustada saame, kui filmiunelm seda vähegi väärt on. Vaiksem uurida, kuidas selline pöörane paik siia ilma üldse tekkis. Ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Ka hispaanlased esmakordselt Põhja-Ameerika läänerannikule jõudsid, elasid Santa Monica mägede kannionites Gabrioliina indiaanlaste hõimud. Nagu teada, tõrjuti põlisrahvas nende senistest kodudest sest ka uustulnukatele meeldisid need paigad. Hispaaniast tulnud asevalitsejad jagasid siinse piirkonna kaheks osaks. Läänepooli jäi revanš Alabrea idas laiutas rantšo los välis. Aastaks 1733 oli Atlandi rannikul juba 13 inglise kolooniat ja rahvasteränne üle ookeani vanast maailmast uude Haiad, kus kiirkäigul sealseid ajalauseid sündmusi meenutades. Umbes neli aastakümmet hiljem hakkasid Briti kolooniad Põhja-Ameerikas Iseseisvus tihkama ja pärast võidukat Iseseisvussõda nad sellega Said. 1789 hakkas kehtima Ameerika Ühendriikide põhiseadus. Rannikul laiusaga noil aegadel hoopis suur Mehhiko siinsed alad vallutanud hispaanlaste järeltulijat. Tema. 1846 kuni 48 kestis Ameerika-Mehhiko sõda ja peaaegu tollase Mehhiko territooriumist liideti Ühendriikidega. Tekkis praegune California osariik aastal 1848 vägevat kulla maardlad. Avastati, mis tähendas kullapalaviku algust praeguse Hallywoodi alal. Kulda ei otsitud. Siin oli viljakas ja kus kasvas kõik heinast kuningana. Paanide Jananassideni. Oli 1886, kui keegi võlvkox ostis ära hispaanlaste ajal rantšo la Breaks kutsutud maa-ala. Ja tema naine mõtles paigale välja uue nime Hallywood. Mõne aasta jooksul tegi võlgaks teoks oma plaani. Jaanus Soomaatükke rikastele Kesk-Lääne kodanikele, kes asusid siia maju ehitama. Et imelise kliimaga Californias talvitumas käia. Hallevoodi esimene sillutatud tänav, siis ka peatänav oli prospekt venio. Praegune Hallevadi bulvar. Siia kerkisid uhked Victoria ajastu koloniaalstiilis residentsis ja tubli proua Neili ta veel kaks kagus annetusi ette ehitada kirikuid, koole, raamatukogu. Hollywood muutus üha jõukamaks ja uhkemaks, kuid ei suutnud üksinda kuigi pikalt vastu pidada, sest selle paiga igavene needus oli veepuudus. Ja nii ühineti aastal 1910 Los Angelese linnaga. Seal jäi vett isegi üle. Aga selleks ajaks olid elavad pildid juba leiutatud. Unelmad kujutlused, fantaasiad, inimene tahaks ju ikka kasvõi natuke aega elada teistsugust elu kui see, mis parasjagu käsilane prantslastest kuna tagust ja Luilomjäärid leiutasid selle lumi aga võimaluse, kuigi aastal 1895, kui nad Pariisis oma elavaid pilte demonstreerisid ei osanud tõenäoliselt keegi kujutleda, mis Kuneva immid pudelist välja oli saanud ja kuhu see kõik lõpuks jõuda võib. Kuigi märgid olid juba siis olemas. Rahvas vaimustus õige kiiresti uuest meelelahutusest ja ärimehed tabasid ära, et siin võib rohkem kuluda peidus olla kui California maarlates. Köstner Markus. Laev jättis nahatöö, kus seda ja teist ostis asja filmi projektori ning rändes rahvale elavaid pilte, näidates Laatu kuni oli kogunud piisavalt raha, et mõned ruumid rentida, jaama tehnika sinnapaika panna. Esimesed kinod olidki niisiis olemas. Ettevõtlik märkus. Palkarskaja kaks abilist, üks olide endine ametivend Köstner Adolf Sugar. Teine ehk antud rõivaste müüja William Fox. Wisconsinis elanud rätsep Kärla emmel varustas nutiprojektori ning filmidega järjentis nende näitamiseks saali Chicagos. 1896 oli olemas juba Toomas Edisoni viitaskoop ja vita Grafi stuudiod. Seal tehti filme, elavaid pilte, nagu tol ajal öeldi ja vennad, lumi, äärid tegid oma Matu graaf kaameraga, teadagi esimesed filmid. Kõik läks kuidagi väga kiiresti. Iga huviline, kes tollase filmiaparaadi kätte sai, asus kohe ka filme tegema. Teadaolevalt vändati Ameerikas esimene nii-öelda süžeega film 16. mail 1897 kinematoskoobi firma sildi all. Nii oli varas katusel ja tegelased olid varas ja politseinik, kui filmimine parasjagu käis ja kaks tegelast katusel jõudu katsusid juhtunud, kojamehena teine üles vaatama, arvanud, teadagi, et varas on ehtne ja andnud viimasele oma luuaga paraja keretäie. Rahvale meeldinud see film päris hästi mõeldud, kõik läks väga ruttu. Aastaks 1907 oli kogu Ameerikas juba oma 5000 paika, kus hõlme sai näidata. Niisiis läks vaja ka ühe aine andvaid elavaid pilte. Karl ämbli nimi täna juba kõlas, too mees sündis õieti saksa, Itaalia tuli ühendriikidesse seitsmeteistkümne aastasena 1884. Filmimaailm huvitas teda väga, kuid Edisoni kompanii filmide näit. Ütlemisest tüdines ta õige pea. Aastal 1909 asutas ta omaenese sõltumatu filmikompanii mis sai kolm aastat hiljem tänaseni tuttav. Anime Universal film manufaktuur Company. Karl Mul oli ka üks neid mehi, kes filmitööstusele õieti selle praeguse näo andis sest just alustas nii-öelda staaride kultuse kujundamist. Näitlejad, kes elavatest piltides esinesid, olid seni enam-vähem tundmatut ekse nimetatakse jäänud, kuni tõusis esile maailma esimene filmistaar. Lorenz Preidžibud sündis 1890 Kanadas kaarjas koos näitlejaterist, ema trupiga rängast beebipõlvest peale mööda Ameerika lavasid ning polnud veel küll kümnenegi, kui temast sai väike Flo imelaps vilistaja, kes üle kõige aplausi armastas filmiajaloos koos paljude teiste varajaste filmitegijatega aukohal seisva leevil Voak riffi käe seal seal Flores bridživoodist Lorenz Lorenz elavate piltide tüdruk. Teda hüütigi. Lemmy kutsus ta oma stuudiosse ning mõtles välja filmiajaloo esimese reklaamitrikki, mis elavate piltide tüdruku nime üle Ühendriikide kuulsaks tegi. Ilmus nimelt sõnumit Flores Lorenz õnnetuses surma. Ja kui rahvale selgus, et seda siiski ei juhtunud lähemale oma tahtmise saanud tena stuudios tegi maailma esimene tõeline staar elavate piltide tüdruk Lorenz Lorenz. Saint Louisis pidi kuulsuste janust hullunud rahvamass oma lemmiku peaaegu lämmatama. See oli esimene filmistaarimaania maailmas ja keegi ei osanud ilmselt tollal arvata, kui palju tulevik selliseid hullusi kaasa toob aastaks 1903. Nüüd oli aga maailma esimene filmistaar peaaegu unustatud. Saatus sundis ta vahepeal ekraanilt kaduma ja tagasitulekust ei tulnud midagi välja. Mõõdoli halastamatu algusest peale. Kuigi Florence Lorenzi parimate aastate ajal polnud filmi Hallywoodi õieti veel olemas. Oli 1915, kui Karl Emmanuel ostis ära 230 aakri suuruse maa-ala Los Angelese lähedal kus asus päris korralik kanafarm. Nüüdsest oli siin Universal sütti stuudio esimene Hollywoodis. Aga on aeg ettevõtte Pratchetti vaimukatest, fantaasiarikastest, lõbusatest ja tarkadest raamatutest. Nii on liikuvad pildid. See on lugu filmide ehk klikkide jõudmisest kettamaailma ning sellest, kuidas liikuvate piltide maagia inimesed hüpnatiseerib ja kurjad jõud vallandab. Klõbin ja vilkuv valgus oma selliseid asju oli algeemikute ukse alt viimasel ajal kuulda ja näha andmar pargi all keemikud olid senimaani avastanud vaid selle, kuidas kullast vähem kulda teha. Nüüd olid nad täis närvilist erutust sest olid avastanud, et suudavad luua illusiooni. Selleks oli vaja pildikasti, mille küljes Lüvend ja Okto tselluloosi ja pea vändanud meest, kes vänta ringi keerutab ja kastis olid pisikesed deemonid, kes suure töö ära tegid. Kuidas see oli nende asi. Igatahes hakkasid ekraanil liikuma ähmased varjud. Eks alkeemik tegi veel ühe avastuse, võtad veidi viljateri ja kallad need koos natukese toiduõliga, ütleme peeglisse, number kolm, paned kaane peale ja kui sa seda siis lammutad, siis terad plahvatavad ja muutuvad koevateks valgeteks ebamäärase kujuga mügaarikeks. Kui neid siis või, ja soolaga süüa. Neil soolase või maitse. Ja kui sa neid juba kord maitsed, ei saa kuidagi nende söömist lõpetada. Nii et kõik oli olemas liikuvate piltide tegemiseks ja näitamiseks ainult tuli veel leida koht, kus keegi Al keemikuid ei segaks. Natuke peri pressiti raamatust sõlverfis haares peade ja lõhenenud Luteri. See on siit natuke kaugemal mere ääres, ütles ta, kena päikesepaisteline koht ja tänapäeval ei käi seal mitte keegi. Seal pole midagi muud kui vana tuules räsitud mets ja liivaluited. Õhk neis sädelevat. Mis selle koha nimi nii ongi, siis oli? Ma ei tea, kuidas seda vanasti kutsuti, vastas Silverfis tooli lenilinejatudes ja lõhkenud terjenda ette tõmmates. Praegu hüütakse seda Howli voodiks. Howli puud polnud siis veel midagi erilist, ainult kas mere ääres ja hulk liivaluiteid, teisel pool küngast. See oli selline eriliselt ilus koht, mis on ilus ainult siis, kui sa saad pärast selle lühiajalist imetlemist jälle minna kuhugi, kus on kuumad vannid ja külmad joogid. Vähegi Ma ei tahaks sinna jääda, oleks nuhtlus ameti, oli seal nüüd linn just noodsama tekkinud. Neymar linn puust hütid olid püsti löödud sinna, kuhu keegi oli koorma maha kallanud ja need olid rohmakalt tehtud, just nagu poleks nende ehitaja tahtnud raisata aega, mida nad oleksid palju parema meelega millegi tähtsama peale kulutanud. Hütid olid lihtsalt kandilised laudkastid, välja arvatud fassaadid. Sa näed liivale püstitatud kasti, sellel on hooletult kokku löödud terav viilkatus. Oluline, sest Hollywoodis ei 100 kunagi. Seintes on praod, kuhu on topitud vaenugaltse akende asemel on tühjad augud. Tagantpoolt näeb see kõik välja nagu süür puust plank, mida hoiab püsti tugede rägastik. Eespool on aga fassaad, mustriline, nikerdatud maalitud barokne, arhitektuurilise ekstravagantsuse musternäidis. Ankmar pargis ehitasid mõistlikud inimesed majad väljast hästi lihtsad, et mitte tähelepanu äratada, jätsid kaunistused sisemuse jaoks. Hollywoodi majadel on vooder väljapoole pööratud. Terry Pratchetti huule tundub vist päris algse Hollywoodi moodi olevat. Filmi tegemine seal ilmselt samuti. Pikas mustas mantlis, musta kübara ja tänavapühkimisharjataoliste vurrudega mees sidus mingit tüdrukut ühe puu külge. Keegi ei paistnud lähedki teda takistada, olgugi et tüdruk vastu rabeles. Vastupidi, mõned inimesed vaatasid seda ükskõikselt pealt ja mees seisis kolmjalale asetatud suure kastidega ning keerutas vänta. Tüdruk ringutas anuvalt üht kätt ja maigutes hääletult suud. Üks pealtvaatajatest tõusis, otsis enda kõrval seisvate tahvlite virnast ühe välja ja tõstis selle kasti õis kõrgele üles. Tahvel oli must, sellele oli valge värviga kirjutatud. Ei, ei. Tahvli hoidja läks minema, kaabakas keerutas vurri, mees tuli tagasi teise tahvliga. Seekord oli sinna kirjutatud ahhaa uhke iludus. Üks teine pealtvaataja võttis kätte ruupori. Kenaageen, ütles ta. Okei, puhake viis minutit ja siis olgu kõik suure võitlusstseeni jaoks siin tagasi. Kaabakas päästis tüdruku köidikutest valla, nad läksid minema. Vändakeerutaja lõpetas keerutamise, süütas sigareti ja vasse järel kasti kaane. Kas kõik kuulsid, küsis ta vastuseks külas Beuksatus dekoor. Paar viimast fraasi annavad teada, et tegemist oli ikka terribrätsete liikuvate piltide raamatuga. Nüüd siis päris hallibud. Karl emme avas siin 1915 oma Universal kompanii kuid Hallevoodi esimene väike filmistuudio tegutses juba aastal 1911 vanastav ERMis praeguse sansed Põlva Harri ja kõuerihm nurgal ja näiteks selles stuudios tehti filme tõenäoliselt üpris sama Moody nagu terribretsid. Seda kirjeldas Hallevoodi avar maastik ning igavene päikesepaiste tõmbasid filmitegijaid justkui magnetiga ligi. Tulud filmilukku jäänud mehed silbile Mell levil Voacerif ja peagi sai juba kõneldaga esimesest tõelisest pagulist metrongl Win mäekompaniist vene immigrant, lõvipiim. Meyer saabus Kaliforniasse 1915. Selles temperament, sest härrasmehest sai peagi Hollywoodi legend. Ta olnud nii sentimentaalne kaalne, laskis kurbade filmide ajal pisarateni voolata. Nii äkiline, et võis näitlejale kallale. Isamaaline, et kuulutas neljanda juulimasinaks Meie päevaks, öeldes, et ta ei mäleta, millal tema sünnipäev seal sünnimaal Venemaal õieti oli olnud MGM-is igal aastal neljandal juulil suur pidu ei osanud öelda, kas pühitseti rohkem iseseisvuspäeva või sünnipäeva. 1916 moodustasid Sämi algoulfisse ja tema partner Edgars, seal võinud firma kõõljon BIG Chess korporeishon. Energiline maakas ostis ära meetrapyczes Corporationi stuudio viis aastat hiljem. Mõju alga Piccias ning tekkinud tohutu uus kompanii, mille loominguliseks juhiks sai luid vineer. Nisundiski Metro kõlbin meier, selle hiigelkompanii liikumapanev jõud. Magus Olev suri 1927 südameataki kuid Louis meier juhtis MDM stuudia selle kuldsetesse aegadesse. On olemas foto MDM peakontorist aastal 1918 madal ühekorruseline puumaja sildiga Metro stuudios. Majast viib mööda tolmune tee ja tagapool paistavad veel mõned madalad puud. Majad ei oska arvata, kuuluvannad stuudio juurde või mitte. Kõik tundub vaikne ja unine. Tulevikuski kantseks kasva filmitööstus siis ju alles alustes. Hollywoodi kuldajastul kirjeldab elavate piltide tüdruk Floranz Lorenz Manni raamatus maailma esimene filmistaar MGM stuudiot juba hoopis teisiti. Niisiis suvi 1935. Oma esimestel nädalatel MDM võtteplatsi eksisin mõnikord selle määratluse sära, see oli stuudio kuldse ajastu kõrgpunktis. Mäletate aeg, mil peaaegu kogu elu veedeti sele müüride taga. Õigupoolest see oligi väike linn, iseseisev ja majanduslikult sõltumatu omaenesekaitsejõudude tuletõrje pudukaupluse apteekiga. 4000 inimest töötas nende tohutute Karintose sammaste taga mis kulgesid piki Washingtoni bulvarit. Helistuudioid oli Haagrite kaupa rida rea järel. See sobis täielikult kirjeldusega filmivabrikust. Staaride garderoobid tihti kujundatud niisama püüdlikult nagu nende kodud ääristasid kogu valdust. Keskpaiga lõikas läbi hiiglaslik bassein tuult tekitavate seadmetega, mida kasutati mereillusiooni loomiseks. Vahetevahel uitasin mööda pruunist liivakivist fassaadidega tänavat mõeldes, et olen jälle New Yorgi viiendale avenüül. Ent siis keerasin ümber nurga ja leidsin end 19. sajandi Londonist või metsikust läänest või hiidsest Paabilanist kaputasingipsile ja sain vastuseks õõnsa kõla. See oli näiline tõde, mille me olime leiutanud. Ühel esimestest päevadest oleks rekvisiitor ma peaaegu pikali jooksnud eest ära, täisterakarjus ta mulle otsekohe tuleb, karbo. Seal ta oligi. Otse kõlab õhul jõueldes, laskus ta trepist alla, ümbritses juuksurid, testija, kostümeerijatele, kaaskond, köik lobisesid nagu harakad, ainult Maali vait. Ta hõljus mööda õhukeses valges kleidis ja paistis nii kurb karva. Kord olin minagi temasugune staar, mõtlesin siis. Ei, mitte temasugune. Midagi sellist polnud minu ajal veel olemas. Tuulest piitsutatud basseine ei kipsist tänavaid Eichazzy enda mõõtmetega garderoobi. Ent maagia, unistused need olid algusest peale olemas. Need tundsin ma praegugi ära, meedia kummalise melanhoolia, mida ma karbosilmis näinud olin. Seal oli nii palju tüdrukuid kõikjal võtteplatsil jalutada. Karjane nagu ülemeelikud, hirved, kõik igatsema tükikest sellest tabamadust hiilgusest, mille meie teadmatult nagu keskaegsed Al keemikud olime loonud tolles väikeses stuudios Ida-neljateist 10. tänaval majas number 11 olime Mollyga statistid filmis San Francisco. Peaosades olid klakee põlejad, Janet McDonald. Ja seal oligi trepil seisis rekvisiidi poisile käsklusi andes leebulise suurim staar, kogu maailma suurim staar. Mu daamid ei kesta kummardades ja lonkis meie poole. Ta võttis mulle hämmeldunud põsed oma käte vahele. Oled sa kunagi näinud Stahli riietusruumi seestpoolt ma armas, siis ta. Tohin ma sulle ringkäigu korraldada? Stu CV maas. Need olid hetked Sõvest 1935 Metro konveieri stuudias Hallywoodis, nagu mäletas neid õllemänniraamatust maailma esimene filmistaar Florence Lorenz, kes siis enam staar ei olnud. Aga siin on meile jäänud mälestus Klakeiblist enesest. Hollywoodi kuldajastu oligi 1930. kümnendatel, vähemasti nii on see tagutsetud. Sellest ajast on lõpmata palju raamatuid kirjutatud ja filme tehtud. Neis filmides sõidavad säravad staarid oma uhkete autodel suurte stuudiote väravatesse ja valvuritel tervitavad neid aupaklikult. Neis filmides võtavad seda päridama vägevates villades kuulsaid külalisi vastu ja peavad pidusid šampuse ning ka Via Riga. Kogu aeg on suvi ja päike muudkui paistab. Mõnikord tehakse neis filmides ka filme. Kõik toimubki Hollywoodis vaestest ja andekatest, kirjanikest, režissööridest ning näitlejatest võivad ruumides rikkad ja rikutud saada, aga võib ka vastupidi juhtuda. Filmid oskavad puldi unelmatevabriku maailmast mõnikord nii kadestamisväärselt salapäraseks muuta. Siin on kõike Noori rikkust, muserdavate vaesust, Jonaldamist, alandust, lootust ning valusaid pettumusi. Ja midagi pole päriselt nii, nagu paistab. Anette Hollywood on üks neid paiku, kus talletatakse aega. Maailma esimene filmistaar, Flores Lorenz mägi 1921. aastal unelmate vabrikut sellisena. Vaatasin üle rahvasumma kõige esinemise masse taevasse, mida iganes olin näinud. Õhus oli tunda orhideede ja apelsinide parfeemine, magusat lõhna. Hallywood isegi see nimi oli ilus. 1925. aastal seisid kõrgel mäeveerul juba näod kuulsad, tohutud valged tähed aga siis võis sealt lugeda halliburlänud võllemmemm, kirjutab noorest näitlejatarist, kellele anti vaid paar pisirolli. Siis ei hoolinud temast ega tema kokku varisenud lootustest halastamatus unelmate vabrikus enam keegi pettumuse. Meeleheide said lõpuks nii suurteks Epiigaronis mäeküljel seisva hiigelsõna viimasele tähele ja hüppas Lägivisesse sügavikku. Vaevalt et keegi suudaks Hollywoodis põrmuks varisenud unistusi ja lootusi kokku lugeda. Sesin on karm koht, sa pead olema parim, et läbi lüüa ja ainult parimad ongi see tasutnud halluvoodi. Kuldsel ajastul oli juba olemas ka sõltumatuid filmiloojaid kuid suurimad ja menukaima filmid valmisid kaheksas põhistuudias. Filmitööstuses nimetati Neid viis suurt ja kolm väikest. Ei suurt. Nedalid duentif, Sentšerifax moodustatud 1935 Metro võlvin Meyer MGM alustest, 1924 Hammond püksi s loodud nagu enam-vähem ka kõik teised suured mitmestuudio kokkusulatamine seal 1935. Arki õpiksias loodud tegelikult juba 1882 prilliteatrina aastaks 1928 oli see stuudio suureks filmi korporatsiooniks kasvanud. Jonne rähm Raverspektsias. Poola päritolu vennad Harry Albert sämp. Jerzy akvoorner avasid oma esimeses stuudios Sunset Boulevardil 1918. Seegi kasvas astega vägevaks filmi kompaniiks. Need olid siis viis suurt Hollywoodi stuudiot, kolm väikest ka Kalambia pidžess. Jonaidid, artist jah, Universal tuha tuttavad nimed tuhandete ja tuhandete filmide sünnipaigad. Uus ja kiiresti arenev filmitööstus eelmise sajandi algupoolel põhjalikult nii Hallywoodi kui ka inglite linna, Los Angelese kõik filmidega seotud nimed ja neid oli üha enam, pidid ju ka kusagil elama. Suured korporatsioonid vajasid uhkeid ning kõrgeid hooneid. 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel tundus, et lausa üle vöö kerkis panku, restorane, klubisid ja kinosid. Võimsad pangahooned olid tavaliselt lihtsad, kuid jäänud uskumatu kiirusega kerkinud hooned said hoopis mängulisema välimuse. Ekstravagantset Hispaania koloniaalstiilis majad ning uued aarded ehitused pidid looma pildi jooke Hallywoodi glamuurist ja stiilist. Aastakümne pärast oli kõik taas muutunud. Stuudiaid jäid oma kohale, kuid jõukad karjud kolisid oma uude paradiisi raha lõhnalisse päeval hellusi ning koos nendega kaljud ja elegantsed kauplused ja restoranid. Ta oli oma hiilgusele teadagi, uhke. Tavaliselt tegelikult kes teab, millistest maailma Kolgastest sõidavad ekskursioonibussides läbi Beverly Hillsi. Vaadake, seal elab sees staar ja seal teine. Kuigi on väidetud, et, et polevat enam suuri diivasid ja tõelisi staare nagu kuldsel ajastul. Nemad jäid idealiseeritud mineviku maailma muutub ja Hallywood muidugi iga. Kuid alguses tsiteeritud Hallywoodi oma kirjanik Jackiga Rollins teab. Selles paigas tähendab imidž alati, kõike see ei muutu. Siin käib üks suur mäng nagu ka filmides. Näitlejatel tuleb seal välja nii filmis kui õelus. Näitlejatest jõuadena rääkida ega ka filmidest mõndagi jääb rääkimata, sest Hollywoodis on kõike lihtsalt liiga palju. Häid filme, halbu filme, mitte midagi, ütlevaid filme, väga häid näitlejaid, häid näitlejaid, vaid Edalumatuid, näitlejaid on loomingut, jaan tühja mõttetust ja on filmimaagia. Terry Pratchetti kettamaailma Howli võõris läheb selle filmimaagiaga kõik lõpuks käest ära. Loeme pisut siit. HU tõmbas inimesi ligi. Päevaga tuli neid üha juurde. Nad ei tulnud siia tallipoisteks kõrtsi tüdrukut, eks või kiirpuuseppadeks. Nad tulid sunnime tegema, teadnud, miks nad seda teevad. Lõpuks valdas filmimaagia mitte üksnes filmide tegijaid, vaid ka nende vaatajaid. Publik istus lummuses. Liimile ebatõelisus põimus reaalsusega virvendavast ekraanist ilmusid hiiglaslikud olendid, kurjad ja ohtlikud. Ning inimesed ei suutnud nende eest põgeneda, enne kui keegi oli hüüdnud vaikust, pildikast võte Hollywoodi maagiast jagu saamiseks järgida hõlywoodi reegleid. Film ja elu läksid omavahel päriselt sassi. Ning lõpuks kuhjas tuul liivaluiteid hajulywoodi linna kuivanud pleekinud laual asudele. Hollywoodi unelmad. Niimoodi juhtus siis Terry Pratchetti raamatus. Vahest oleks siit midagi õppida või on juba liiga hilja?