Stuudiokülaline on riigikogu liige Mari-Ann Kelam ja teda usutleb Marje Lenk. Kuidas te elate proogilama? Elan hästi, praegu on, suvib ja kuigi on siin ja seal mõned probleemikesed ikka, aitab meeleolu väga palju, kui väljas on ilus ilm, kuidas möödus teil töö Riigikogus? Ütleme, et on väga huvitav, ma olen muidugi päris värske riigikogu liige ikka natuke üle aasta aja seda tööd teinud ja ma ütlen, et olen vist oma nishi ikka leidnud ja olen. Olen teataval märin nautinud ka seda tööd, võib-olla alguses ma alahindasin seda riigikogu tööd natukene, aga nüüd ma näen, et tegelikult olles seal on, on võimalus midagi teha. Kas või nii palju, et, et kusagil kohtade peal juhtida tähelepanu probleemidele. Olles riigikogu liige, siis sõnal on natuke rohkem kaalu see komisjon, kuhu mind on määratud ja kus ma kõige rohkem võib-olla oma panust saan anda. Eesti asja ajamiseks on väliskomisjon tänu keelte oskustele ja poliitilistele teadmistele ja ma arvan, et ma saan Eestit väga hästi esindada ja väliskomisjonis minust on tõesti kasu. Ma ei taha uhkustada siin, aga ikka inimene peab ka ütlema, kus ta arvab ütust midagi ja tuleb. Aga samal ajal mind ütleme, nagu normaalse inimesena naisena huvitavad väga palju sotsiaalküsimused laste mured, koolid, haridus ja ka pean ütlema, üks asi, mis ka aeg-ajalt kerkib, aga siis jälle kaob, on just loomakaitse? Minu meelest üks suur mõõdupuu ühe riigi jaoks ja rahva suhtes isegi on, et kuidas me kohtleme oma nõrgemaid inimesi, ühiskonnas, vanureid, lapsi, haigeid inimesi, kuidas me kohtleme loomi ja kui me käime nendega inetult ümber või hoolimatud tulid, siis ei jäta meist väga hea pildi. Seda suhtumist, mis ma näen liiga palju Niukest julmust, hoolimatust, seda ma väga tahaks. Ja siin haakub ka teine aspekt on, ütleme, inimeste tervis, oma valmidus iseenda eest hoolitsema, tervislikult toituma, elama, mitte purjus, leida autot, juhtima niisuguseid elustiiliküsimused, mis meid kõiki puudutavad, see on isiklik otsus, aga kui isik teeb niukseid väga halva otsuse, et istub rooli taha purjuspäi sisse on ühiskondlikult väga, väga kulukas ja kurb asi. Need asjad ka haakuvaid, ütleme selle sotsiaalküsimusega, nii et nii et mind kõik väga huvitavad, kas on midagi sellist ka, mis teid riigikogu töös häirib, mis võiks teisiti olla? No siin on ühed asjad, mis on, lihtsalt tulevad tööle kaasa ja häirib natukene, et ütleme, ühtepidi mu vabadus on piiratud, pead saalis istuma teataval ajal ja, ja teatavad tunnid. Ja vahest mul oleks oma meelest midagi teist teha, kas kussidel esineda inimestele isiklikult kohtuda kellegiga või kas siis interneti kaudu vahetada informatsiooni. Aga see muidugi on minu isiklik suhtumine sellesse, sellesse küsimusse, see ikka töö on ikka saalis olla või komisjonis ja ikka osa võtta sellest tööst. Aga teine asi, mis häirib, on küll, kui aeg-ajalt tulevad esile, ütleme, inetused, labane käitumine, õelus, asjad, mis ei ole positiivsed, mis ei vii probleemi lahenduseni, mis tekitavad uued probleemid ja tõstavad pingeid. Teravad ütlemised on isegi oma koha peal, aga oleme stiilne ja ärme kasutame bulgaarlased ja labaseid sõnu ja väljendeid ja, ja teise üle nalja teha niimoodi inetult minu meelest ei, on väga, väga häiriv, mulle ei meeldi seda näha. Kui teiste vastu kasutatakse selliseid relvasid, kui endal pole poliitilist või intellektuaalset pagaaži selle asja taga. Kas te olete vahel oma abikaasale tunne, kylamine öelnud ka, et üks või teine asi võiks riigikogus olla teisiti organiseeritud või korraldatud? Ei, mitte otse temale, sest et need asjad, mis mina näen, ma ei kujuta ette, kuidas tema üksikult või üksik inimeselt saaks seda asja parandada. Oleme arutanud küll üldiseid probleeme ja me räägime sellest päris palju, aga meil on ka muud huvisi elus, nii et riigikogu pole ainukene asi, millest me räägime aga on näha, kus võib-olla juhtkond võiks omavahel otsustada, et olla näiteks karmim tavakäitumise suhtes või proovida koolitada seedeheade tavade kasvatamist. On ära hoida niisuguseid otseseid labaseid asju, aga seda täitsa ei saa, inimesed on inimesed, sellised, nad on valitud sinna riigikogusse teataval määral. Riigikogu ise on eesti rahva peegel, nagu armastatakse öelda, keegi ikka neid valis või neid parteisi toetas ja võib-olla keegi on väga rõõmus, et sellised riigikogu saadikud on, kes kasutavad niuksed, ütleme, roppust sõid väljendeid või või jõhkrad käitumise stiili. Kas sellised kommentaarid nagu, mis teie perel viga olete mõlemad riigikogus, saate head palka, on teile tuttavad? Oleme aeg-ajalt kuulnud, kuigi ei kuule nii tihti, kui võiks arvata. Mida te sellel puhul inimesele ütlete? No see on väga hea küsimus muidugi, et saaksin natukene lahti rääkida, see ütleme ta ei ole just solvav küsimus, aga ta on küsimus, mis näitab ette, et on siin riigis probleeme. On ebaõiglust ja on suured vahed, inimeste sissetulekus on väga raske hinnata, et kes teeb, ütleme kõvemini või raskemini töö, kelle, kelle töö on vahel vastutusrikkam. Ja seda kõike mõista väljastpoolt vaadates ja taustal, kus on tõesti inimesed elanud siin terve oma elu, Nõukogude süsteemi algus oli vähe asju saada. Nüüd on poed jälle pungil täis, asju on nii palju ja oi kui palju võimalusi, aga raha jääb jälle väheks. Et see frustratsioon ja see ebaõigluse tunnetus, mis nende küsimuste taga peegeldub, on muidugi arusaadav. Meie palga suhtes, ma võin öelda nii palju, et meil on tegelikult hea meel, et me teenime, sest et me saame ka siis väga palju. Ma ei tea, kas väga palju ma ei saa niiväga priisata, sellega proovime, ütleme, jõukohaselt toetada heategevust, nii palju kui me saame. Ja kui hakkad aasta lõpuks kokku, et ma siis ikka näed, et sa oled võib-olla ikka suutnud aidata üht kui teist, kas laste kodusi või heategevuse kontserti või looduskaitset või mingisugused muud projekti ka lihtsalt isikuid hädast välja aidata või lihtsalt laenate kellelegi, kui tal on ajutine probleem laenamise peal ei ole tahtnud väga minna, see on väga keeruline asi. Kuidas õpruseid, suhteid, aga aga isegi seda on võimalik teha, kui on tõesti kellelegil häda. Nii et see annab võimalusi, midagi head teha oma sissetulekuga, mis me arvame siiski, et me oleme ausalt välja teeninud, sest meil on väga pikad tunnid ja ma pean ütlema ka, vastutus on küllaltki suur. See seisukoht on, on mul selline, pensionärid on väga grad oma väikese pensioni pärast Ministrite palku tõstetakse, pensioneid ei tõsteta. Mida neile siis öelda? Ei olegi väga palju rahaliste asjade kohta öelda, siin on see vana ilus mõte, et perekonnad peavad 11 aitama ja hoidma, aga paistab, et moodsas elus igal pool maailmas on raskusi sellega, et lapsed ei tegele oma vanematega ja lapselapsed on üldse kaugele jäänud. Raske öelda kellelegi, kes elab suhteliselt tagasihoidlikult, et tunne rõõmu sellest, et sinu lapselaps saab Pariisi ülikoolis, mida ta ei oleks kunagi saanud teha, kui oleks nõukogude aeg edasi. Aga üks asi kindlasti, millest saab tunda rõõmu ja head meelt, on see, et Eesti on vaba ja et kui meil asjad siin ei meeldi, me peame ennast kokku võtma, ennast organiseerima ja proovima, siis poliitiliselt ja igati moodi muud olukord, mis meile ei meeldi. Ja see ei ole lootusetu, väga palju suuri asju saab läbi viia, kui on hea tahe ja organisatsioon selle taga. Ja asi, et Eesti nüüd on vaba ja saab ise otsustada, mis me oma maal teeme, mis me läbi viime, kuhu me oma noori mehi saadame teenima sõjaväega. See on nii suur asi, just vaadates Tšetšeenia sündmusi ja kuidas seal Vene sõdurid surevad. Sealhulgas võiks väga hästi olla eesti poissi praegu, kui meil oleks ikka veel Nõukogude Liidu koosseisus. Afganistani sündmused ei ole nii kaua minevik, et me saame neid ära unustada, kust tulid ka eesti poisid tagasi Eestisse. Puusärkides ja Eestil ei olnud midagi selle üle öelda, nii et see kõik need niisugused poliitilised aspektid, mis tegelikult on päris abstraktsed ja kaugel meist siiski peaks meile andma mingisugust väikest lohutust. Olid need ütelus, et omal ajal, et mida kõike inimesed ei teeks ära, kui ainult oleks vabadus. Aga vabadus toob endaga kaasa kahjuks rohkem tööd, kohustusi ja vaeva. Ja kui kõik eestlased ei löö kaasa nii hästi, kui nad vähegi saavad, siis meie ei jõua väga kaugele oma vabadusega. See on üks väga keeruline asi, et rabelesin, rabelesime, võitlesime selle vabaduse välja, aga siis kohe üleöö ei tulnud, siis. Meil see utoopia või see perfektne maailm taevariiki ei langenud, maa peale. Pidime veel edasi töötama. Ja muidugi noortel on suurimad võimalused praegu. Sellepärast ma lähen tagasi just selle peale, et perekonnad peavad kokku hoidma ja kui vanasti oli väga tore olla vanaema ja lapsele sokutada natuke raha. Nüüd võib-olla see laps peaks sokutama vanaemale natuke rahani salaja ja toredasti vanaemale midagi välja tegema. Ja aeg-ajalt isegi kuulata neid asju, kus keegi noor on oma emale või vanaemale võimaldanud reisi välismaale või midagi teinud, tänutäheks, et ta kasvatas teda, andis talle ikka võimalus õppida ja edasi minna. Aga ikka on väga raskesti, igaüks meist on mina ise. Ja mina ise ikka tahab ka. Ja täitsa arusaadav, et kogu aeg öelda inimestele, et olge iseendast üle ja ikka olge lõbusad ja uhked ja et hea on olla eestlane ja see muidugi alati ei ole lohutus. Aga põhiline on see, et minna mitte minna väga negatiivseks ja kurjaks suunata oma viha ükskõik mis suunas. Seda peab ikka mõtestama, kuidas. Me saame ühiselt olukorda parandada. Üleöö ei saa heaks teha see, mis 50 aastat on Eestis tehtud. Ja Ma arvan siiski, et käies ringi Eestis on küll näha seda suurt sissetulekute erinevust ja inimeste elutaseme erinevust, aga näeb väga tihti ka vaeseid peresi, kes on väga rõõmsad, kes proovivad, kes kas istutavad midagi uut nagu maasikaid kasvatavad või teevad midagi, nad proovivad asjast välja rabeleda. Mõtlevad tuleviku peale. Ja siin on väga tore, kui on näha, et vanaema on kai juures, tema hoiab väiksemaid lapsi, et vanemad saavad tööl käia, et peret toetavad 11, nii et see võti on ikka see tugev pere, siis lõpuks tugev riik. Kas te saateaeg-ajalt oma valijatelt kirju ka saan, aga mitte nii tihti, kui ma sooviksin ja kahjuks mõned tulevad anonüümselt ja see on kõige valusam, siis neile ei saa vastata. Näiteks tuli üks väga-väga huvitav kiri just elektroonilise postiga kellegi käest, kes kasutas väga kavala parooli eesnimi, perekonnanimi ja saatis mulle tuli ilusti kohale, lugesin ära, see oli ettepanek, et kuidas võiks ühe kalamaja pargi korda teha, et ometi valitsusel võiks nii palju raha olla, paar pinki osta ja lastele kiigud? No ma lugesin selle läbi, leidsin ka välja, kelle poole tuleks pöörduda, aga see oli nüüd antud juhul oleks siis Põhja-Tallinna linnaosa ja see haldusnõukogu seal. Ja saatsin talle ka siis vastuse, kõik seletades ära, aga siis panin juurde selles mõttes et selline väiksemat sorti projekt, mis tegelikult on väga hea ja mis oleks kõikidele kasulik ja võib-olla isegi aitab kaudselt luua seda lastesõbralikku ühiskonda, mis meil Eestis on nii hädasti vaja. Et seda me saaksime oma kätega teha vähemalt alguse teha omavahel, et need emmed-issid, kelles kalamaja elanik mulle kirjutas, kes igatsevad mänguplatsi oma lastele. Nemad võiksid kokku tulla plaanide asja, vähemalt riisuda pargi puhtaks ja hakata mingisugust väiksed esimesed sammud tegema, eks siis linnavalitsus tuleb ka kaasa, aitab ka. Nii, et lõpptulemus oleks, et park oleks oma kätega enam-vähem tehtud, inimesed tunneks uhkust selle üle, lastel see oleks väga hea eeskuju. Ja kolmandaks siis me hoiaksime seal parki paremini, kuna see on meie enda tehtud. Nüüd algas teil riigikogus puhkus. Millal siis tõeline puhkus võib alata? Nojah, see puhkus on ka niisugune nagu kummipael niuke veniv mõiste, seda mõned mehitavad pikemaks, mõnel jääb ta päris lühikeseks. Ja üldse see idee, mis on puhkus ütleme, vaheldus ja vaheldus on see, et meil ei ole praegu riigikogu istungeid enam, nii et see päevasättimine on rohkem oma otsustada, ei pea minema siis, kui keldri sihukest siis nuppu vajutama või ennast kohal näitama. Aga suvi on, on niisugune aeg, kus on võimalus käia ringi Eestis, tutvuda kohtadega, millega ei ole varem eriti saanud tutvuda. See ka on osaliselt osaliselt lõbu, nii et kus üks algab ja teine lõpeb, on, on raske öelda. Ma arvan, et juulis proovime võtta üks nädal minna Hiiumaale laiule ja seekord seekord mitte. Segard vist oleme lihtsalt seal Kõpu poolsaarel, nagu meile meeldib öelda, miks ta sinna laiule enam ei taha minna. Laiule lihtsalt langes ära, sellepärast et järsku tundus, et selle organiseerimine oli, oli natuke üle jõu käiv, me olime väsinud. Ja et minna laiule, nagu me läksime pikemaks ajaks, siis ütleme, see organisatoorne pool oli väga suur. Mõtle läbi, et me saame hästi süüa ja ennast hästi tunda seal nädal aega mis sorti toitusi kaasa võtta, ilma et seal elektrit on, et kuskil midagi külmas hoida. Ja lõpuks ma mõtlesin, ah ei viitsi seast seda nii läbi mõelda, kuna me sööme väga palju värsket toitu, siis ma olen isegi võtnud neid seemnekese kaasaga siis mungauba seemned, et neid saab kohapeal siis panna kasvama idanema. Et siis midagi salati moodi on, aga muidu see kõik purgist tulenevat toitu, see ei ole väga tore ja laidudel ei ole eriti midagi ise korjata. Kuidas te selle laiu leidsite? Meil on väga hea sõber Tiit Leito, kes on, on sul loodusala teadja ja töötas sealkandis? Pakkus meile, et me võiks vaadata. Ja meil muidugi väga meeldis, see oli ütleme omamoodi väike pisike miniatuurne paradiis, kus sa oled testi täitsa oma pea samal ajal tagantjärele mõeldes kõik need suved, mis me seal olime, see oli oma suurte riskidega-ga seotud, sest kommunikatsioonivõimalust ei olnud. Ja kui järsku oleks keegi ennast vigastanud või haigeks jäänud, ei oleks olnud võimalik abi kutsuda. Nii et see ka kuidagi alateadvuses kummitas paati ei olnud, teil, ei, paati ei olnud, viiakse kohale ja siis oled seal ja siis Tuuakse ära. Aga siis oli ka üks aasta, oli see niisugune natukene naljakas, aga pooleldi ebameeldiv intsident, kus ühed ühed röövlipoisid sattusid saare peale ja jäid siis merehätta ja meie osaliselt päästsime neid, aga siis pärast selgus, et nad olid hoopis olnud kurja tegemas. Kas teie abikaasa tunne tegi seal sadu pilte ka? Või tunne teeb, tegelikult mina seisan ja näitan vaest näpuga seda ja tee seda. Tunne teeb muidugi väga palju pilte ja kuidagi teeme neid ühiselt. Kuna praktiliselt oleme koos, kui pildistamise võimalused on ja pildistada on Eestis väga palju ja kas te ei lähe mererannas? Öösel magamine on ka tuttav? Ei ole sellega tegemist olnud, sellepärast et esiteks sääsed ja seal noh, näiteks laidudel on, on see tore väike maja, nii et ei ole vaja väljas on, ma olen kämpingut küll oma elus teinud, olen väljas maganud küll, aga Eestis mitte. Kas teie Ameerikat ka tihti unes näete? Ei unes, ma ei saa ütelda, et ma näen aga kuna mul on palju sõpru seal, siis ikka kontakt on muidugi olemas ja poliitiline kontakt ka nüüd. Kuna ma olen nüüd riigikogu, Eesti ja Ameerika sõprusgrupi juht, sugulasi mul otseselt ei ole enam, sest möödunud aasta mul oli väga raske aasta, kus aprillis isa suri südamelõikuse tagajärjel ja siis septembris täitsa ootamatult tema õnnetuses hukkus. Nii et nad on mõlemad mul läinud ja ei ole mu sugulasi, kes permanentselt seal elavad. Lapsed on praegu mõlemad seal õppimas seiklemas. Et kuhu nad nüüd lõpuks jäävad, seda ma ei tea, kas Eestisse või sinna, aga praegu nad on Ameerikas. Aga sõpru on, on ka nii, et mõne mõne niukse naissõbranna järgel on vahest väga suur igatsus, kes vahel on Ameerika järgi nii suur igatsus ka, et lausa kraabib hinge. Ei, ei ole, ei, ei, ja eriti mitte, kui on Eesti suvi ja siis on hing laul, mida tulite Ameerikas kõige õnnelikum? Kindlasti lapsena oli väga hea olla. Mul oli väga hea, väga hea kodu, vanemad, kes tegelikult olid suhteliselt vaesed tagantjärele vaadates aga mina sellest ei saanud aru, siis kui ma laps olin, siis oskasime ökonoomselt elada ilma tasemeid eriti takistas nii et hoiti raha kokku ja ja selle paari dollariga, mis töö kõrvalt siis hoiti, siis mamma papa, siis sõitsid puhkustele iga aasta mööda Ameerikat, emad töötas raamatupidajana ühe telefonifirma juures, mis lõpuks siis osteti ära hiigeltelefon firma poolt. See nii inseneri, allofoone elektrik ja isa töötas ühes vabrikus, kus ta oli tööde juhendaja ja niuke disaini peal suuri metallasju, nad tegid nagu paadisilda siia sarnaseid asju. Kas te olite ainuke laps peres, ainuke laps ära hellitatud? Jah, teataval määral olin, sest et see oli nendel nii tähtis mu vanemad selle ja ka mu vanaemale, kes meiega elas. Et anne, nagu mind tunti peresse nii lähemate inimeste poolt, et Anne õpib, anne loeb. Sellega ma sain kõikidest asjadest väljas slikerdada, nii et see oli alati väga-väga hea võimalus, et jätta kas siis tolmuimejaga tegemata, et anne loeb, anne õpib. Kui te väike olite, mis teid kõige rohkem huvitas? Seal loodus ja loomad. Minul on alati olnud koer ja koerad on alati olnud mul mitte just õde ja vend, aga kuna ma olin üksik laps, siis koerad olid väga tähtsad. Ja looduses käimine on mul eluaeg meeldinud, see olla väljas ja uurida loodust ja mõtlesin isegi tahaks loomaarstiks hakata. Aga siis tuli see kurb asi peale, et matemaatika ei ole mu kõige tugevam külg, siis keemia, mis on oma algfaasis väga huvitav. Kui segada katsuti vedelikkusi kokku ja vaated, mis sellest välja tuleb, aga kui pead hakkama nende keerukamad asjadega tegelema, siis ta juba läheb matemaatikaga kokku minu meelest. Nii et see nagu rikkus selle loomaarsti plaani natukene ära ja õppisite hoopis midagi muud. Kuidas raamatu kogudus siis teie ellu tuli? No mul on üldiselt niisugune asi elus, ma ei tea, kas ma ise vaatan neid asju nii tagantjärele aga tihti on muudatused, mis vahel tunduvad kurvad või sünged, toovad midagi positiivset, endaga kaasa või uue võimaluse. Ja oligi niisugune kolimise moment, kus kolisin ära Washingtonist Ohajusse ja üle tee oli ülikool. Ja Ülikoolis oli nii kerge minna lihtsalt tipp tipile, tee takesema magistrikraadi tegema. Just raamatukogu teadusalal sellepärast et ma olin vahepeal töötanud kongressi raamatukogus, nii et mul oli, ütleme, töö taust oli ennem ja siis täiendasin seda siis haridusega. Tagantjärele te olete öelnud, et lugemise ja kõnepidamise oskus on kaks tähtsamat asja elus. Millal te selles veenduksite juba kui ma olin gümnaasiumi tasemel? Üks minu lemmikõppeainetest, mida ma kogemata tegelikult võtsin, oligi inglise keeles kutsutud speech, aga ma arvan, et siin võiks seda tõlkida nagu kõne või kõne. See kursus oli, oli väga julgustav ja oli muidugi ainult gümnaasiumi tasemel, mitte mingisugune proff tase. Aga sellest sai, tee siia seda julgust, ma pean ütlema. Ja pärast seda ma hakkasin mõtlema asjade üle, et kõik need faktid Statistika need asjad, mis me omale pähe tuubime, need tihti on head, et nad on olemas. Aga kui vajalikud nad just otseselt on ja tihti ka on, nii, kui neid fakte on nii palju, siis õige fakti tule välja sel momendil, kus just on vaja seda välja käia. Aga et neid fakte saame alati kätte kas raamatukogust või, või kuskilt muult allikast. Ja et kui inimene oskab lugeda, siis ta oskab raamatukogu ressursse kasutada, ta oskab informatsiooni hankida. Ja kui ta on selle informatsiooni läbi töötanud ja tal on midagi ütelda, kui tal on seda julgust ja oskust välja öelda, siis ta on saavutanud väga suure asja. Meil siin räägitakse, et need raamatukogutöötajad on ikka nii omamoodi rahvas ja ega raamatukogu töö vist eriti huvitav ei ole, et see tundub kõrvalt niisugune igav töö. Kuidas siis tegelikult see asi on ja see on huvitav, seal on vist ülemaailmne arvamus raamatukogutöötajate raamatukogu töö suhtes minu meelest on väga huvitav, sest et ta on nii mitmekesine, ta on see, mis sa ise ise tahad sellest ka teha. Tegelikult raamat, edu ja informatsiooni organiseerimine on, millest me räägime, see on, et mitte, ainult et hoiame mingisugust tolmus raamatut, kuskil kopitanud riiul, ütlen vaid, et me teeme need asjad kättesaadavaks ahvatlevaks ja ja toredaks meie lugejatele tõmbame neid juurde. Raamatukogu on nagu üks suur suur väärtuste majas on nagu muinasjutumaja, eks ole, päris nii otseselt ja ka ülekantud mõttes. Seal on sul kõik inimeste teadmised tarkused kokku korjatud, aga nüüd moodsal ajal on see mõiste raamatukogu ütleme palju laiem. Inglise keeles on seesama Librioris ikka tugineb raamatu peal ja minu isiklik armastus on ka just raamatut, aga nii palju informatsiooni nüüd moodsal ajal on siis elektroonilisel moel ja muul moel salvestatud. Et raamatukogupidajad peavad ütlema ja otsustama, kuidas kõike seda informatsiooni organiseerida, kas need on nüüd filmid või lindid või on nad nüüd siidi, diskid, viiseedee diskid ka, et kuidas siis seda sisu kokku võtta, et on see arusaadav ja c, kellel on vaja seda informatsiooni, saab seda leida. Et seal on väga palju inimestega suhtlemist ja ta on ka see spetsialiteet on raamatukogudel ja kindlasti üldse infokogudel on. Et neid on mitmesuguseid, see tava publiku jaoks, mis on igaühele avatud, siis on väga spetsiifilised raamatukogud, mis on kas loodud mõni firma juurde või mõne asutuse juurde või mingisuguse fondi juures mõned teadusharu juures, nii et igav valdkond, mis kedagi huvitab, selle alal on kindlasti kusagil raamatukogu. Nii et inimene kombineerib oma oma kaht soovi, et mingisuguses valdkonnas tegeleda ja seda informatsiooni haarata, organiseerida, nüüd jäi, see pole üldse ebahuvitav. Ka kongressi raamatukogust räägitakse, kui ühest maailmaimest on sissemaja, seda. No ta on mitu maja ja ta on huvitav ja ta on ilus hoone ja ta on ka näide, mida paljud teised teised riigid võtavad eeskuju, see müüt, et seal raamatukogus on kõik raamatuid, mis on kunagi välja antud kusagilt, see ei vasta tõele. Aga see raamatukogu tegi juba algusest peale väga hea otsus, et kõik raamatuid, mis tahavad kapi, Raiti alla see protseduur korraldatakse kongressi raamatukogu kaudu ja selle alusel siis Sul peab andma kaks eksemplari oma teosest. Sinna raamatukogusse nad kõike nad ei hoia alles, muidugi. Aga nii, et vähemalt kõik raamatut, mis Ameerikas antakse välja, mis saavad Ameerika kapilaiti, on seal olemas või on võimalikud olnud olemas. Ja muidugi väga-väga palju rahvusvaheliselt, see on nagu nimi, ütleb kongressi raamatukoguni. Kuna kongressi meestel Jesse naatoritel ja neid on 535, on väga palju soove väga palju huvialasid väga suured infovajadused siis muidugi on väga mahukas asutus ja üks suurim osa seal ongi see osa, mis tegeleb. Ütleme informatsiooni hankimisega tuleb soov kongresmen invest senaatori kontoris, siis see saab number üks prioriteet ja otsitakse see informatsioon välja ja läkitatakse nii kiiresti, kui saab avatud tavapublikule, aga nemad ei ole esimeses järjekorras seal teenuste saamises. Kas nõukogude ajal jõudis sinna ka Eesti väärtkirjandust? Seal ma ei teagi, kui palju Eesti väärtkirjandust seal on, see oli üks asi, mis mul jäigi tegelikult uurimata, sest ma mõtlen, üks asi, mis meil olekski praegu vaja teha, oleks teha need bibliograafilised väljavõtted, mis Eesti kohta ja mis väljaanded on siin ja seal üldse maailmas olemas. Aga seal oli üht kui teist ja aeg-ajalt tulid mõned mitte väga huvitavad. Ma pean ütlema väga propagandistlikud väljaanded ja neid mina ei olnud see, kes valis muidugi. Aga ma nägin, et neid heideti kõrvale selles mõttes, et need pandi kuskil lõpupoole. Katoloogiliseerimine jäi nendega kuidagi nagu tahaplaanile ja kui raamat ei ole kataloogi pantud, siis ta praktiliselt ei eksisteeri. Nii et seal vaadati aga seal neid vist need ajakirjanduse osas seal, kus olid need, et ajakirjad, ajalehed, seal isegi mõned need käisid regulaarselt. Nii et oli seda olema sama just selle osaga nagu noh, see oli Nõukogude Eesti ja minu jaoks ei olnud nagu number üks asi üldse, millega tegeleda. Stuudiokülaline on riigikogu liige Mari-Ann Kelam. Eks Ameerikas elades püüdis ju iga eestlane saadaga Ameeriklaseks, mina olen mõlemad, ma olen eestlane ja ameeriklane ja muidugi püüti saada ameeriklastega selles mõttes, et su töökoht oli seal pidi keelt omandama ja ikka selle ühiskonnaga kuidagimoodi sobima. Aga see idee, et me olime eestlased, see kunagi ei saanud ju mõttest ära minna, võeti küll Ameerika kodakondsuse tundus pärast teatava aja möödumisel, et see oli täitsa normaalne. Siis saab ikka osaleda Ameerika poliitilises elus ja anda oma hääle nende näiteks kongresmen nendele, kes mõistavad Nõukogude Liidu ohtu ja tegutseda poliitiliselt, nii et on tulemused kodanikuna ühes riigis ikka palju rohkem öelda kui mittekodanikul, kuigi need õigused võivad samad olla, aga poliitilised otsustamised ja poliitiline kaal on ikka kodanikul. Ja see on samamoodi igas riigis. Aga see küsimus just esitati mulle täna, meil oli terve grupp noori Saksa ajakirjanik, kus ma siis sain ka natuke oma väga rooste jäänud saksa keelt harjutada, kiisid Riigikogus meid väliskomisjonis kohtumas. Ja just üks nool küsis mu käest, et mis ma siis arvan, et kas ma selle üle mõtlen ja ma vastasin talle oma selle ühe vastuse, mis ma palju kasutanud, et mina olen väga, väga rikas inimene, sellepärast et mina saan tunda nagu kahe ennast nagu kahe riigi patrioot, ma saan kahe lipu puhul kahe hümni puhul saadab pisaraid silmi õiges momendis, mitte iga kord muidugi kui hümni mängitakse, aga vahest on, on see mõlema puhul väga-väga niukene emotsionaalne side, sest mõlemad riigid on minu jaoks väga armsad ja kuna nüüd on Eestis võimalust seda üles ehitada ja demokraatlikult edasi arendada, siis on see nagu väga mõtestatud töö. Ameerika on minu jaoks aga positiivne, on palju puudujääke, muidugi, suur riik, palju probleeme ka. Aga see põhiline, mis ma ei saa kunagi kunagi minevikku jätta või, või unustada, on see, et Ameerika tavaline inimene on väga suuremeelne, lahkekäeline, abivalmis ja hakkaja inimene. Ja kui sa massini võtad neid inimesi kokku, siis on ikka päris vahva. On muidugi inimesi, kes virisevad ja kes ei taha teha ja kes tahavad, lihtsalt tuleb sotsiaalabi ja nii, aga üldiselt kui on kellelgil suur katastroof, torm lõhub maja ära või, või midagi muud juhtub sellist, siis tullakse kokku aidatakse ja keegi ei kutsu neid kokku, lihtsalt naabrid, sõbrad, isegi kaugelt inimesed, kes loevad lehest, teevad kaasa mingil mujal, kes saadavad viis dollarit ümbrikus. Lihtsalt see juhtub ja see on nii vahva. Ja need Ameerika esiisad minu jaoks on väga niuksed, head kujud, nad on tõesti niuksed, suuremeelsed, intelligentsed inimesed, kes on mõtelnud välja väga hea põhiseaduse, väga hea süsteemi ja see toimib tänase päevani hammest Jeffersoni, et minu jaoks on tõesti hiigelkujud ja, ja väga-väga niuksed eeskuju andvad. Kas teie sõprade hulgas te ütlesite, et teil on sõbrad, seal on ka eestlasi ja eestlasi ja mitmest generatsioonist tihti meid seob just see, kas on vanad perekonna tutvus või on siis nad uuemad tuttavad, kes on tulnud selle poliitilise tegevuse kaudu, kus me siis võitlesime Eesti taasiseseisvumise eest. Ja need on igast generatsioonist, igast vanusest, see on rohkem niisugune hinge läheduses kui midagi muud. Selline küsimus teile, mis viis teid Saksamaal sündinud ja Ameerikas kasvanud, õppinud inimest võitlema Eestimaa vabaduse eest, teisiti ei saanud. See on meile nagu sisse kodeeritud ja ma pean ütlema, et väga paljud väliseestlased või mis iganes tahetakse meid nüüd kutsuda ka inimesed, kes kuidagi on Eestist põgenenud ja selle järeltulijad see oli meil niis, selge arusaam, et Eesti on tõesti hävimise ohus, et on täitsa reaalne võimalus, et eesti keel eesti kultuuri eesti ise kaob. Eesti ei olnud suur riik nagu Saksamaa eest oli väike Eesti okupatsiooni allsingis. Venestamine see reaalsus oli, oli nii kohutav ja meil oli kõikidel kuidagi või vähemalt minul minu peres oli see ebaõigluse tunnetamine väga-väga terav. Et Eestile oli tehtud suur ülekohut ja maailm ei tea. Ja seda on vaja teadvustada ja välja rääkida ja leida sõpru ja abilisi ja ja neid leidsimegi. Nii et selles mõttes oli see lihtsalt missioonitunne mingisugusel määral, aga oli väga hea, et see oli nagu oma asi. Et kui ei oleks olnud eestlane, võib-olla oleks võidelnud, ma ei tea, kas mingisuguse loomaliigi eest nagu valaskalad või sellised, aga aga see oli nii loomulik, olles eestlane, et võidelda selle asja eest, kui vana tulite. Kui te juba niimoodi teadlikkust hakkasite õitsema. Nüüd vaadates vanu paberid oma ema majas pärast tema surma, tema oli mul kõige parem sekretäri väga väga hoidis kõik alles. Ma leidsin ühe karbikese, kus ta oli pannud hästi vanu asju. Ja siis see oli nii naljakas, tegelikult ühtepidi ma olin ise unustanud. Ja ma ei mäleta, mis mind pani seda tegema, aga see teema oli just Ungari vabadusvõitlus ja ma parandasin seal mingisugused täiskasvanud onuga, kes oli halvasti midagi öelnud Ungari vabadusvõitlejate kohta ja mina siis ütlesin oma kirjas teie härra senini kui teie sal istute oma mugavast tugitoolist, ei saa üldse aru, et mis tähendab vabadus ja selle eest võitlemine. Ja see oli võib-olla siis esimene pauk, mis ma ise olin unustanud, see asi, mis ma mäletan, väga hästi oli, kui ma 16 aastasel olin valitud ühe noorte poliitikute, kuigi see ei olnud just poliitikuid, see oli nagu noorte edukate õpilaste, ütleme rohkem treeningunädalale, mis oli kutsutud krosteid, nagu tüdrukute riik poistel oli oma siis meil ei olnud sedavõrdõigusliku Asjoni toonitud, see oli kaua aega tagasi, eks ole, kui olid gaidid ja skaudid, nüüd on meil kõik läbisegamini nii ja olime siis väga väljavalitud siis üle haju osariigi esindama siis meie linnad, kes selles selles kokkutulekus ja seal oli siis valimised, kus me mängisime, et me loome osariiki nii, et me valisime kubernerina, valisime siis kõik need tema kabineti liikmed ja mina siis olin selle looduskaitsevolinik. Ja samal ajal ma rääkisin ikka kommunismist, kui baasi on ja oma oma vanaemast ja siis kuberner, kes aimul heaks sõbrannaks palusid, mina esinen kõnega siis, kui meie see lõpukonverents oli, kuhu oli väga palju inimesi kokku tulnud mu esimene niisugune esinemine, kus oli sadu inimesi ja pidasin väga sütitava kõne, nähtavasti ma väga hästi ei mäleta, aga ma tõin näiteid oma isiklikust elust, kuidas oli võimatu saata teatavaid asju Eestisse paki teel oma vanaemale ja et vanaemaga kirjavahetus hakkas alles pärast, kui Stalini surm oli, oli aset leidnud, kui, kui, siis natukene läksid asjad leebemaks, aga see pakkide saatmise probleem, et niuksed, lihtsad asjad nagu niit oli vahepeal keelatud ja meil olid pikad nimekirjad Ameerika postkontoris, mida ei tohtinud panna pakki sisse. Ta oli üks nendest, mina kohe mõtlesin niit raha sellepärast et Nad ei taha, et inimesed ise ennast aitavad. Niidist saab ju midagi õmmelda, midagi teha. Samuti ei tohtinud kangasriiet saata. No siis selle me oskasime küll peta ära, saatsime kõiksuguseid kaardina idia, suuri laudlinu ja asju, mis olid nagu suur kangasriie, aga ta ei olnud kangasriie, millest ikka inimene saab endale midagi õmmelda. Et selles kõnes mul oli väga palju isiklikke tuua ja rääkida ja, ja tulemus oli see, et selle terve ürituse foto, mis lehte pani, oli just mina, pidades seda kõnet, see oli Columbus haju pealinna lehes. Ja päris uhke tunne oli. Ja sellega ma kindlasti tegin midagi väike ja asi, et Eestit tutvustada ja seda tervet kommunismi probleemi. Ja siis ilmusid veel lugejate kirjad, nojah, ja siis muidugi lugejate kirju ja siis muidugi kõige suurem aktiivsus hakkas pärast, kui siin oli see uus uus poliitvangidele areng. Nii et 70.-te lõpul ja kaheksakümnendatel, kui tulid siis need Jüri Kuke surm ja siis need uued rongid nagu Heiki Ahonen, Lagle Parek ja teised. Kas rinnamärk on alles? Liidame, Forest oli ja on alles, no kaua te seda märki kandsite, viimane kord, kui ma kandsin, oli valges majas, pärast kui oli, oli see taasiseseisvumine leidnud aset, aga ikka asi polnud kindel, sest väed ei olnud välja viidud. Nii et keegi seal küll pani pahaks, et mis sa seda enam kannad, et Eesti on nüüd vaba, aga ma ütlesin, okupatsiooniväed on velg paigal iga hetk seda asja ringi pöörata ja see ei tähenda, et ma ei usu, et ei ole vabadusega lihtsalt meeldetuletuseks, et kust me oleme tulnud ja kui pikka maad meil on vaja veel minna, sest väed ei läinud ju välja kuni 94. september või august. Kust te selle märgi saite, keegi neid tegi ja nüüd ma kahjuks ei saa vist krediiti anda, kes see oli, kes see oli üks Pieter kiik vist üks ka, kas eestlane Baltimore'is Davis tegi esimesed ja minule hirmsasti meeldis, ta oli hästi loe, tähendab, ta ei olnud liiga grotesksed, suur, et ei saanud seda kanda. Ja oli teisi selliseid märke, mis tehti, üks oli, et inglise keeles kismi aim Estonian, eks ole, musitamin, suudle mind, mon eestlane ja kõiksugused, teised asjad, aga, aga see oli nagu kõige selgem minu jaoks ja ma lihtsalt ütlesin, tee mulle veel. Ja siis kinkisin neid ja andsin inimestele, kes olid toetajad ja näiteks Neeme Järvi oli ükskord kandis seda kuli ikestatud rahvaste vastuvõtt valges majas ta hea meelega pani ette, kui ta siis presidendi kätt surus ja kõige toredam oli see ja see jälle näitab, et kuidas vahest üks väike asi, kui ta on hästi tehtud või õieti ajastatud võib väga mõjuv olla, meie korjasime allkirju Mart Niklus ja 50 aastase sünnipäevaks, mida ta pidas siis kuulagis oma oma seal permi permi laagris. Ja see oli muidugi väga niukene, dramaatiline asi, et inimene on nii palju oma elu istunud kinni ainult põhimõtete pärast ja niukse väikse poliitilise tegevuse pärast nagu Lääne ajakirjanikele fotosi andnud. Ja lasime ühe väga ilusa niukse. Ma ei teagi, mis me kutsume seda pik kilukirjaga tehtud niisugune aukiri kuhu oli võimalik siis alla kirjutada ja kogusime hästi palju kongress, meeste ja senaatorite kirjad sinna alla, aga siis, kui mõlema meeskonna line organiseerinud need, kes käisid ringi, said need konkreetsed allkirjad aukirjale alla. Igaühele ma andsin ühe rinnamärgi ja meid oli ainult kolm või neli Ki liikumas selles terves suures kongressi kompleksis, mis mitu maja ja 535 konkreetsed liigetus, nende staabid. Ja me olime paar päeva käinud, sest see võttis aega iga igal pool ei pidid seda paberit eraldi viima, eks ole, et saada seda allkirja. Ja üks proua küsib mu käest lifti peal. Mis siin on juhtumas, Ma näen seda igal pool kolm või neli naist liiguvad kaks päeva kongressis selle linna märgi käia, tema näeb igal pool. Nii et see näitab, et, et ei ole vahe alatiinid, suuri jõudusi ei ole vaja suuri rahasi, vahest saad väikeste rahadega, aga väga, ütleme veendunud inimestega ja, ja mõtlevate jõududega väga suuri asju läbi viia. Kui neilt 1991. aasta märtsis küsiti, mida kardate kõige rohkem, vastasite, te kardan seda, et Eesti rahvas pikkamööda aegade hämarusse hääbub. Mida te kardate nüüd? See oht ei ole meil päris kõrvaldatud. Ei sünni meil küllalt lapsi. Me ise võib-olla alati tee kõik, mis me saame teha, et kindlustada oma tulevikku ja isegi oma identsus. Praegu. Mind ikka aeg-ajalt väga häirib seda, et eestlased ei hooli oma eesti keelest. Et väga tihti kõneldakse venelastega, kes proovivad meiega rääkida eesti keelt, aga mitte võib-olla perfektselt, räägitakse kohe ruttu, minnakse üle vene keelele selle asemel, et anda sellele vene inimesele võimalusi harjutada eesti keelt. Et me ei ole veel saanud teha Ida-Virumaal prioriteet. Et eesti keel tagasi tuua sinna. Et taas. Piirkonda see on kõik väga-väga problemaatiline on väga raske minu jaoks võib-olla rohkem kui, kui mõnel eestlasel, kes räägib vene keelt käia nendes piirkondades, sest et minul on see nii nii tunnetav, ma ei mõista hästi vene keelt siin olles, ma olen pinud üht kui teist, ma isegi oskan mõned laused ja mul keelte vastu pole midagi. Aga ma tahan kindlustada, et eesti keel jääb Eesti riigikeeleks, eesti keel elab ja areneb edasi. Ja kui ma käin sellises kandis, kus inimesed oskavad ainult vene keelt ja mina isa suhelda. Mul on väga raske Mataan, et eesti keel oleks suhtlemise keel, aga kui minu Vastas seisab inimene, kes ei oska ühtegi teist keelt, ainult vene keelt, no siis me jõuame väga kiiresti ummikusse ei, ei saa ju edasi ei saa suhelda, üldse, ei saa mõtted vahetada ja võib-olla see inimene on täitsa kena inimene. Ja et me ikka peame seda väga tõsiselt võtma. Võib-olla nendes kohtades, kus ei ole nii palju muu keelt kõnelevaid inimesi, on, on eestlastel kergem seda probleemi natukene ignoreerida, aga minu meelest on väga terav probleem väga tähtis, et me väärtustame oma keelt, et me me positiivset ja sõbralikult. Aga õpetame seda ja anname inimestele võimalust seda harjutada. Nii et selles mõttes see kadumise probleem minu meelest ei ole veel läinud. Mida te veel kardate? Siin elus? Kardan kõrgusi, ma olen siiski ennast väga palju nüüd sind treeninud ja harjutanud, ma igal võimalusel ronin tihti tuletornide ja, ja vaatetornide otsa, vahest küll on need käed päris valged, pigistan seal kinni ja see on niisugune huvitav fenomen, kus sa näed, intellektuaalselt ei ole mingit võimalust kukkuda, eks ole seal kindlustatud ümberringi kõiksust kaitseb puud, asjad, aga need kõrgel ja ikka kuidagi põlvedest nõrgaks läheb. Nii et see on mul üks hirm, aga see pole väga tõsine ja ei takista eriti. Te olete oma abikaasaga tuttav üle 10 aasta. Kui Tunne Kelam Meilt küsiti, kas see oli armastus esimesest silmapilgust, vastas ta, ei, see oli äratundmine esimesest nädalast. Kuidas teiega oli, minu armastusest ei saanud siis rääkida, aga ta oli kohe minu jaoks väga meeldiv inimene, mina olin tema nagu marsruudi kokku pannud, mis ta seal Washingtonis pidi tegema, aga kõik tema esinemised, ma olin seal no kõiksugust pressikonverentsi asju talle korraldanud ja samal ajal oli, oli minu õlgadel kõik asjad kas siis lennujaama vastu minna või siis telefoni vastata, parkida autot ja, ja minna, kus on vaja. Ja kui ta tuli lennuki pealt maha, ma lihtsalt kohe nägin, et väga kena inimene, ma ei teadnud tast eriti palju, tema ei olnud just otsene vang olnud. Aga, aga siis olin vahepeal natuke tutvunud, sest ta oli saatnud mulle oma ühe kõne, mis ta oli pidanud, väga ilus kõne. Ja meil oli, oli juba need kontaktpunkte, oli teataval määral, ütleme aga temal oli minust vist rohkem informatsiooni. No üks asi on, armastusega on vist väga raske lahkuda kodust, kus sa oled elanud siiski 40 aastat? Jah, aga minul oli see kuidagi ütleme selle väga nii töö ja eluga igati moodi seotud, et see oli nagu normaalne üleminek, ühtepidi hakkasin siin käima esimest korda, ma tulin Eestisse oligi Eesti kongressi esimeseks istungiks märts 90 ja siis muidugi kõik need Eesti kongressi istungit ma käisin ära ikka ma veel ei elanud siin me isegi abiellusime enne, kui ma elasin siin, nii et see oli kuidagi niuke sujuv üleminek. Ja teha see otsus, et tulla siia seal iga nagu noh, otsad olid lahti kodul ikka kuidagi seal, ema isa oli seal ja ei olnud ta nii dramaatiline, et nüüd ma lähen ära ja kunagi enam ei näe. Seda ei saa võrrelda üldse sellega, mis inimesed tegid läbi, kui nad põgenesid Eestist kus tõesti teatud, et kas sa kunagi enam näed, mis olid need lemmikasjad, mis tuli tingimata Eestisse kaasa võtta, millest ei tahtnud loobuda. Ma ei tea, kas asi, aga see on koer ja meie armas muki muki on nüüd kahjuks kaak surnud. Nii et see on ka meil üks kolmas löök, aga muki elas meil 15 ja pool aastat, pool oma elu täpselt Ameerikas, pool oma elu Eestis, ta arman, tali vist õnnelikum Eestis siin tal oli nii palju huvitavat ja pluss ta oskas keelt, kui ta kohale tuli, ei olnud tal kohanemisprobleeme. Ja ma arvan, tal oli täitsa huvitav elu ja meil oli väga tore kaaslane, millega teil oli Eestis kõige raskem ära harjuda. Ja see oli see, et Ameerikas ma olin harjunud saama värske ajalehe ukse taha kella viie poole kuue ajal. Nii et ükskõik kui varama tõusin, ajaleht oli seal ja siis sain kohvi teha ja seda lugeda. Minu kontor oli kodus siis viimasel ajal, kui mõned eesti asju tegin Unintsele Eesti rahvuskomitee, Washingtoni kontor. Ja muidugi ajaleht, oli väga oluline näha, kas täna midagi ilmub eesti kohta, teadsin ise, mis sündmused siin olid. Nii et see, et see informatsioon kuidagi lõigata tiaara. Alguses oli mul väga raske, sest oleks hea meelega eesti lehte saanud oma ukse taha kell viis või pool kuus või isegi kell kuus hommikul, aga seda siis polnud võimalik saada. Ja siis oli ka veel see internetiühendus oli ikka esimeses alguses, see oli ka natuke ebakindel. Ta oli niisugune informatsiooni puudus, rahvusvahelise informatsiooni puudus, mis tuleb kiiresti ja vahetult. Nii et see, ma ütleksin, oli, oli peamine asi, mida oleks vaja teil veel Eestis õppida, millest puudu jääb. Oi, neid asju on kindlasti väga palju. Ja ma olen üldiselt kipun olema väga enesekriitiline. Nii et ei oskagi praegu millegi spetsiifilise asja peale mõelda. Üllatasid mind selle küsimusega, hea küsimus, pean lihtsalt võtma ennast käsil, esimene asi on see, et viimasel ajal ma olen näinud natuke lohakaks. Hakkan unustama kõiksuguseid asju, mis ma peaksin teadma nagu inimeste nimed. Väga piinlik küsida, kolmandat korda juba, kui sa tead seda inimest päris hästi, aga võib-olla ei ole sind õieti tutvustatud algusest peale ja ei ole kunagi nime õieti kuulnud, siin üks kõige tähtsam asi on, need peab ka oma nime selgesti välja ütlema. Mina olen nüüd hakanud julgemaks minema ja kui keegi ütleb, et tere, minu nimi on siis ma ütlen, et palun, ma ei kuulnud teie nimed, mõelge uuesti. Ja kui on väga raske nimi, sman isegi palunud, et kirjutatakse üles ja no muidugi, visiitkaartide vahetamine on väga hea asi. Aga eestlased kuidagi ikka nihukesed tagasihoidlikud ja see on niisugune minu jaoks isegi nüüd võltstagasihoidlikkus, kui inimene ei ütle oma nime selgelt välja, seda ikka saaks teha. See on ikka mina ja minu nimi on see ja see, aga puudujääke ma ei tea, Eesti ajalugu küllalt hästi peaks õppima rohkem üldse kaunitest kunstidest. Need asjad on inimesed siin õppinud muidugi kohal olles koolis käies, minu jaoks oli jälle Ameerika ajalugu, ameerika kunstil, literatuuri ja ilukirjandus ja kõik need asjad. Kodus oli meil muidugi palju eesti raamatuid, aga see ei ole ikka sama. Ja seda me isegi teeme, täiendame suvel loeme palju raamatuid, meil on tunnega tore komme, kus me loeme üksteisele ette puhkuse ajal ja see on eriti tore, kui lähme just kuskile vaiksesse kohta, kus telefon ei helise näiteks Hiiumaal ja, ja siis õhtuti siis loeme ja te ütlesite, et teil ei ole isegi mobiiltelefoni mitte. Ja mina ei ole endale veel võtnud, kuigi sellega ma olen vist vist väga-väga eiranud meie fraktsiooni reegleid, et me peame kõik olema igal hetkel kättesaadavad. Aga ma ei ole nii kindel, et see minule midagi juurde annaks. Kui keegi mind vajab, nad saavad mind kätte, kas jättes mulle tööle sõnumi või? Mu abikaasa kaudu, nii et ja ei ole niuksed, niuksed, hiigeltraumaatilised asjad, kus mind on vaja kohe see moment kätte saada, et kas ma olen nüüd hambaarsti juures või. Ja ma lihtsalt kujutan ette, et see võib tegelikult tööd rohkem segada kui, kui aidata minu enda. Kuigi on momendid, kus ma ise mõtlen ka taha, et mobiil oleks päris kasulik. Ma arvan, kui ma võtan, siis ma lülitan ta välja päris tihti, sellepärast et ma ise olen häiritud. Kui inimeste mobiilid helisevad valedel aegadel valedel kohtadel, siis ma ei taha olla üks nendest, kes häirib teisi. Kas teie olete seda tüüpi inimene, kes läheb õhtul vara magama või meeldib teile õhtul kauem olla? Probleem on? Ta on väga kerge, jääda ülesse ja mitte magama minna. Ja siis tähendab, et see lõikadele hommikust ärajast kusagil peab ikka magama. Samal ajal on suvised hommikud nii ilusad, et on kahju magada, samal ajal pead kunagi magama. Nii et tahaksin olla hommikuni inimene, olen isegi ennast sundinud olema hommikune inimene, läinud tööle tund aega enne töö alguse aega, see mulle väga meeldib see tund aega, rahu enne kui kõik madin hakkab peale. Aga üldiselt vist on kergem olla õhtune, sest et siis sa lihtsalt oled üleval ja jääd ülesse, jääd ülesse. Jah, teil on pikad tööpäevad ja tahaks nagu kodus ja midagi veel teha, täpselt nii te tavaliselt just ära, et isegi kui tuleme koju nagu eile õhtu oli ligi 10 ikka ma tegin neile õhtusööki, sõime õhtusööki ja natuke ajasime juttu. Nii et tegime nagu selle õhtu ära isi Kitali nagu hispaania stiili vist pärast kella kümned tee ei ole veel taimetoitlaseks hakanud. Päriselt ei ole, kuigi ma lähen pidevalt selles suunas, sellepärast et see vorstide ja selliste asi on mul tõesti nüüd päris nii ära langenud tüütab ära ka, jah. Ja mulle väga maitseb kala ja minu meelest kõik need mereandide on väga vahvad, nüüd neid nendest ma vist küll ei saa loobuda, aga neid ma siis naudin, kui võimalus on. Võib-olla püüate isegi ühe kala, sel suvel võib olla. Suur tänu teile selle intervjuu eest, ma kasutasin vestluse käigus ka kuut kuulaja küsimust. Öelge palun üks number, see on väga huvitav, sest kuus on tegelikult minu enda lemmik number. See on minu sünnipäeva päeval kellaajal ja aastal figureerib ja ema alati tegi nalja, et sa mulle õnnenumber, maja, seda õnne ei oska sellega seostada, aga kuus mul meeldib ja kuus oleks siis õige. Persona saate külaline oli riigikogu liige Mari-Ann Kelam. Persona saate auhinna saab valveoks, kes küsis, millega oli Eestis kõige raskem harjuda. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.