Viiendal aprillil saab 70 aastaseks Eesti NSV rahvakunstnik, riiklike preemiate laureaat Kirill Raudsep. Kui. Piirduda või lähtuda paberitest siiski ril. Raudselt on Estonia teatris töötanud 43 aastat. Sina, Kirill lõpetasid konservatooriumi klaveri erialal ja kompositsiooni erialal aga ometi sai sinust mitte pianist ega helilooja, vaid Estonia teatri peadirigent. Kuidas see juhtus? Ta hakkasid Pirigeerimuks. Mu isa töötas Tallinna konservatooriumis. Seal tol ajal oli kombeks, et konservatooriumi töötajate pojad lapsed pidid midagi õppinud konservatooriumis. Oli niisugune lugu, et tol korral oli direktoriks. Ja tema tahtis, et ma tähendab minu isa kaudu, et ma hakkaksin õppima hoopiski Garfi mängimist ja sellele ma olin tol korral väga vastu, sellepärast et ma olin näinud ainult naisharfimängijaid ja mõtlesin, kuidas mus nüüd õpin harfi ja kuigi pärast hiljem välismaal ma nägin, et on ka mees, Arci mängijad ja niimoodi suhteliselt pandi mind õppima klaverit. Sanatooriumis. Ma pean kohe ausalt tunnistama, et ma olin võrdlemisi laisk õpilane. Harjutasin ma enne tunde. Rohkem huvitas mind nii-öelda võrkpall ja korvpall ja teised mängud. Ikkagi niisugune ime juhtus, et ma siiski klaveriklassi lõpetasin. Lõpetasin ma professor Artur Lemba juures. Noorema kursuse olin õpetaja Heinrich juures. Esimene õpetaja oli väga range ja riidus muga väga, kuid professor oli võrdlemisi nii pehme ja heatahtlik. Ja katsus mind veenda nii-öelda teiste abinõudega, mitte kurjusega. Lõpetasin 39. aastal ja ma ei saanudki muusika põllul töötada. Esialgu töötasin nihukesele administratiivselt kantselei alal. Kuni möödus suur isamaasõda. Ja juhtus niisugune kummaline asi, ma pean ütlema, et mu elus on üldse nii kummaliselt läinud. Ma ise nagu ei ole oma elukäigu jaoks midagi nii tungivalt soovinud või läbi viinud. Nagu öeldakse, saatus on mind juhtinud. See maja oli põlenud. Kadunud Ants Lauter, tagasi tulnud tagalast hakkas Estonia teatrit nii kujundama ja muidugi esimesena. Esimesena tuli tema käskkiri välja teatri juhtkonna moodustamiseks. Ja ma mäletan, kui ma esimest korda tulin siia majja. Ma ennem töötasin siin kontsertmeistrina pianistina saatjana. Siis lugesin sealt käskkirjast moodustada Estonia teatri juhtkond algas nii peale peadirigent Priit Nigula dirigent Kirill Raudsepp. Edasi olid seal teised koormeistrid ja nii edasi. Ja. Ma olin hämmastunud ja jooksin kohe Ants Lauteri juurde, ütlesin, et siin on trükiviga juhtunud, et ma ei ole ju dirigent, kuidas te määrasite mind dirigendiks? Tena väga lihtsalt. Lakooniliselt ütles meie Heino uuliga, kes olid tol korral peanäitejuhiks määratud. Otsustasime, kuna sa nii kontsertmeistrina tegutsenud ja halba sõna asukohta ei ole öeldud ja järele on jäänud dirigentidest nii-öelda ainult Priit Nigula siis me otsustasime, et sa pead hakkama dirigendiks. Järsku balletiartistiks, mis seal siis oleks teil? Seda ma olen unes näinud küll. Ma olen näinud unes, et ma olen pidanud ooperilauljana esinema ka sõnad on meelest ära väga vaevaline uniga olnud. No vot, ja niimoodi siis tuletas mulle meelde, kui isa mulle ükskord ütles, et ta oli kunagi noorusmerd kündnud, et tema nägi hispaanias, kuidas isad õpetavad oma lapsi ujuma. Poisslapsi, nad viskavad poisi vette, vaatavad, ujub. Siis on kõik korras, ei uju, hüppavad, jälgija päästavad ja vot täpselt sama tunne oli mul ka. Vot see selle selle käskkirja põhjal dirigendi määramiseks. Esimene teos ei olnud mitte kohe. Oli. Puccini ooper Madame Butterfly mida ma olin nii-öelda kontsertmeistrina sotsialistidega töötanud ja ta oli mulle tuttav. Ja siis ma mäletan, kui me mängisime, siis veel pääle sõda, see maja tuli taastada, mängisime kloores Gloria kinos ruumides. Ja mäletan seda momenti, kui ma tulin esimest korda orkestri ET pulti. Vabandasin ja ütlesin, et lugupeetud seltsimehed. Ma ei tea, kuidas nüüd on, aga me peame koos midagi tegema hakkama. Et mind on nii määratud selle koha peal, et ma loodan teie abi peale. Ja selle orkester oli nii kohe valmis igasuguse abi, siis pole viga mitte midagi, hakkame pihta ja küll läheb. Kompositsiooni sa mainisid. Ma õppisin pääle sõda ja seda ma õppisin kolm aastat professor Elleri juures põhimõttega tungida komponeerimise saladustesse ja vormiküsimustesse ja see on dirigendile väga vajalik nägu. Sügaval sa jõudsid, millised teosed Gireimai lõpetanud maid lõpetan, ma kirjutasin kolmandal kursusel viiulipala klaveripala, esimene teine kursus olid harjutused. Ja tol korral tuli välja suur Muradeli otsus suure sõprusega suure sõpruse kohta nii-öelda muusika, mis ei ole nii-öelda, ei ole see, mida tahetakse ja minu palad ka tunnistati formalistlikeks. Aga võib-olla nüüd on väga moodsad ja võib-olla peaks nüüd hoopis ette kandma üks meie, meie, kes liige kavatseb lähemal ajal sedasama viiulipala ette kanda. Nojaa, aga siiski, nüüd natukene rohkem sinu põhitegevusest dirigeerimisest siin. Sa oled mitmeid teoseid juhatanud erinevates lavastustes ja erinevatel aegadel. Kas sul on ettekujutust, millist ooperit või balletti saad üldse kõige rohkem juhatanud? Kõige rohkem olen juhatanud, ma ei ole küll kokkuvõtteid tõendada, mulle tundub, Luikede järve umbes mitusada korda, on no see on ikka nii paarisaja kuskil kõigub, nii et seda sa võid peast juhatada, vabanen seda, seda muidugi. Seda muidugi minu käest ükskord küsiti. Et vot saaled Luikede järve juhatanud nii palju ja nii palju, et on sul midagi nii meeldejäävalt. No ma pean siin kohe tunnistama, et kõige meeldejäävam oli meie Helmi puurikesega esietendus. Kui keegi laval eksib ja ähvardab tükk segamini minna, siis dirigent tõstab ikka ühe sõrme püsti ja et äratada või juhtida tähelepanu järgmisele lauljale, kes peaks õigel ajal sisse astuma. Kas sul on vahel olnud sellist tunnet, et etendus võiks tõesti kapitaalselt nii segamine olla, peaaegu jääks seisma, hakkaks uuesti peale otsast? Tuli ebaõigel ajal lavale, kus ei olnud ette nähtud tema sisseastumist ja hakkas laulma. Jäänud muud midagi üle tõesti sellepärast, et see oli niivõrd mitu lehekülge varem. Et et ma pidin orkestri kinni lööma. See oli esietendus. Pidin orkestri kinni lööma ja tasakesi lavale. Ütlesin, et algame uuesti peale. Tagantjärele vaadates on, on sõjajärgne periood selles suhtes väga ilus ja võib-olla ka kaugelt vaadates romantiline, et erakordse nagu tõusulaine saavutas Eesti algupärane ooperilooming, ma mõtlen siin Gustav Ernesaks, Eugen Kapi esimesi oopereid. Ja neid mitte ei võtnud publik hästi vastu, vaid neid ka hinnati. Riiklikult väga kõrgelt preemiate ja teiste autasude näol. Ja enamuste sünni juures olid sina alati kaastegev millist eesti helilooja või milliseid võib-olla õigemini eesteerivate ooperit sa ise oled kõige rohkem armastanud, mis sinu osavõtul nagu rambivalgust nägid sind laval. No ja kõigepealt see sinu jutu algus. See oli see periood, kus nii-öelda sõda ka meie heliloojad, tähendab. Eugen Kapp, Gustav Ernesaks nagu kuulutasid teineteisele sotsialistliku võistluse, üks kirjutas, tasulekitene kirjutas. Pühajärve püha üks kirjutas vabaduse lauliku, teine kirjutas Tormide rannale ja nii edasi ja nii edasi. Nende uute oopereid iga, muidugi on see raskus. Et kui sa võtad ühe ooperi, kui teater võtab kavasse, mis on nii-öelda on omad traditsioonid siis on võimalik neid nii-öelda varem kuuldes või Liternatuuriga tutvudes on võimalik neid nii-öelda palju kergemalt teha, aga uus helilooming, see tuleb algusest peale hakata. Kujunes mul nii-öelda suurem koostöö meie helilooja Eugen kapiga Gustav Ernesaksa ooperites. Ma juhatasin selle populaarse tol ajal ja mis siia maanigi mõningate aariate näol ja katsu pildi näol siiamaani veel kestab tormidega Linda ja tematulerissid Eugen Kapilt, aga ma olen juhatanud tasuleegid, Kalevipoeg vabaduse laulik, kullaketrajad. Neid hiljuti enneolemata, ime talvemuinashüppe käivad ei talvel ma ei osanud neid, üks on juhatanud juhatama. Eugen Kapi juurde juba tulles tahaksin öelda seda, et tema vabaduse laulik tuleb meil maikuus uuesti lavale natukene redigeeritud, natuke lühendatud kujul. Sellega Estonia teater tähistab omapoolselt Nõukogude Eesti moodustamise 40 viiendat aastapäeva ja suure võidu neljakümnendat aastapäeva. Meile tundub, et see teos, mis on loodud omas ajas kätkeb ometi neid momente, mis võib-olla väga ausalt ja väga siiralt neid keerulisi sündmusi kajastavad. Ja meile tundus, et, et see võiks ka võib-olla tänasele kuulajale veel midagi ütelda. Ja kuigi kõik tegijad lavastaja, kunstnik, solistid, on uued, ometi üks mees, Kirill Raudsepp koos Eri Klasiga aitab seda muusikalist osa meil nagu ette valmistada. Kuidas sulle endale tundub, kui sa nüüd nii paarikümne aasta tagant uuesti lööd lahti selle oopri klaviiri tagasipöördumine? No ma ütlen näiteks niimoodi on väga palju lindistatud raadiokomitee orkestris juba orkestriga erzoga meie solistidega. Ja ausalt öeldes ning kuuldes neid uuesti tekkinud alati soo Ja vot nii on nende ooperitega ka, et et kui sa pöördud tagasi ühele ooperile, mida sa kord oled teinud, siis siis seal väga palju asju tundub tolle ajastu suhtes, tähendab praeguse ajastusse tulles naiivsetena ja siis on niisugune soov parandada ja selles suhtes peab ütlema, et nii-öelda meie heliloojad on sellega leppinud. Nad on alati väga valmis olnud, tegema ümber tega ümber tegema või värskendama. Nii, nii et, et sul eesti heliloomingust isu täis ei ole saanud ja ma loodan seda tahtmist kaua veel, jätkub. Kaheksandal veebruaril aga sai 50 aastaseks balletisolist Maire Loor. See oli siis koreograafiakooli esimene lend, küllap kõige võimsam. Teatrilembelise rahvale on need nimed kindlasti tuttavad. Helmi puur, Meie tänane külaline, Ülle Ulla Aime Leis, Aigi Rüütel, Maire Loorents, piirakümneraalova siinne Tamm, kes ka praegu meid vaatab. See oli siis esimene lend. Maire, sina olid. Väga töökas ja andekas, sul oli lahtine, jalgse, tähendab balletikeeles suur samm, head hüpped pildi peale vaadata, siin Lograanilise teed on praegu veel uskumatu, et sa siiski nii hästi hüppasid. Samas olid sa õbluke, õrn ja kerge, ilmselt meelispartner paljudele meestele. Minu jaoks olid sa nagu nagu šopääni tantsija, missugust muusikat sa kõige enam armastasid tantsida? Ja just Schopeni Schopen jaamas ja see sobis kuidagi minu natuuriga. Ja missuguseid hoidsime, head partnerid tollal. Partnerid olid Werneris loo una puusage Väino Aren. Kõik nad olid väga tugevad ja ja niisugused rahulikud ja oli hea toetuda alalt, kuna mina alati tihti ikka närveerisin, aga partnerid nagu rahustasid mind. No see oli nii kergelt, sind oleks võinud ka mõni nõrgem meestest näiteks mina. Ma tean, et Vaino ainet mainides tee pärast Tallinna kooli täiendasid end Leningradis koos Vaino Rainiga. Andis see palju kasu. Jah, see oli üks huvitav periood. Ja üldse, kui ma mõtlen tagasi oma sellele perioodile, mis oli seotud balletti ta, siis ma võin öelda, et seal oli palju higi, pisaraid ja tilli, noh, Lillise sümboliseeris nagu edu ja üks niisugune lilled, korrusid pisarad. Jah. Ja üks selline. Edu oli mul Leningradis. Kui me lõpukontserdil esin, esitasime Väino areniga Latgawaysi. Ja meil oli siis nii arvestatud, et et kohe peale kontserti saame Tallinna sõita, piletid alt võetud. Aga siis juhtuski niimoodi hoopis, et et neil oli millegipärast nii suur menu. Ja, ja me pidime, kordan uuesti oma numbrit. Ja jäite rongile hiljaks. Järgneval päeval teatris pahandust, miks need ei ole? Nii, et meil on, võib mängida tagurpidi? Maire teatris maksab halastamatu ja kusagilt valus seadus, et ühe õnnetus on teise õnn. Mulle meenub, et sa oled küllaltki palju ekspromt laval olnud, nii kohe visatud lavaline volvrina. On seda juhtunud. Jah seda on juhtunud palju ja ja seda juhtus ka minu esimene esimesel lavale ilmumisele. Kui me tegime kaasa pada Enandas väikeste lastena üliõpilasi ja kooliõpilast ja, ja siis ka eelmine puur jäi nagu haigeks ja mina pidin tema asemel nagu haaval ilmuma, siis ma ei teadnud täpselt oma muusikat ja ma mäletan, teised mind nagu tõukasid lavale. Jah, niimoodi. See on õige balleti treening ja ja see on on seaduse järgi mida valusam, seda õigem. Meil oli tantsija Aleksei Suway kes nagu kartis oma jalga sissepoolsust jäätmeid vähendada, mustreid arendada väljapoolseks, sidus ennast ööseks voodi külge kinni. Magas ainult seotuma. Kurjad keeled räägivad marjad kasina olevat niisugust asketismi trikke kasutanud. Tõsi. Ei, no üks periood oli küll niimoodi, et ma tahtsin arendada oma jala muskleid ja siis siis juba kodus enne treeningut, ma sidusin niuksed, väiksed triikrauad. Tähendab külge ja siis tõstsin ja siis ja siis pärast treeningtunni silma triikraudtee tundus nagu jalgkast Kertule. Ja hiljem vahet, et selle väikse triki suurem vastu järjest suurema vastu Mairezelevaatanud kaasa tuvila tüdruk aktiivne, elurõõmus ja kõikidest nii-öelda meie noorus ja lollustest siin kaasa teinud ja kaasa võtnud. Me olime tollal siin, tegime küllaltki palju sporti. Meil oli oma ratsaspordisektsioon, purjetamissektsioon teatanud oma jaht melonid, ronimist, paberiga paberitega õige mitu inimest. Ja niisiis me harrastasime. Neid sporte küllaltki tihedalt ja aktiivsed Maire on kõik spordikaasa teinud, mida meenutad oma esimesest purjetamisest. Nojah, te juhtus niimoodi, et sina olid tookord veel kapten kahjuks küll. Et ilm oli kaunis tuuline ja meid ei tahetud lasta merel. Ma ei tea, kui palju palle oli alguses kolm-neli palli. Hiljem vist oli seitse kaheksa ja jah, ja siis juhtus niimoodi, et meil mast murdus ja me jäime loksuma paigale ja et amot, seal aerutamine ega midagi ja kõik, Me jäime mera haigeteks peale, sinu. Jah. Ja, ja siis ei teagi, mis oleks juhtunud, kui ei oleks meid kalurid päästnud, ei võtnud ja ja ühesõnaga, see oleks olnud suur kaotus meie kunstimaailmas, sellepärast et seal olid see kordus. Peaaegu kaks esimest balletikooli lendumid seal peal. Meestest valetan Värne looja Heino Aassalu una Vark, Lembit Ainsalu, Maire Loorents, haigi riistad, et nii, et Eesti palett oleks ilusti Tallinna lahes leidnud omale hukku. Paar sõna selgituseks, meil oli jaht, suur tuur, jaht, haa, jaht, suur jaht klassist hell neli ja me läksime välja, aga ajameelsusest jätsin ma kinnitamata need vandid, mis hoiavad masti just selles tuules, nii et tegelikult see oli hea näinud su süü, et mast murdus pooleks. Ja hiljem kalorid läksid alles võrku nõudma. Ütlesite, oodake, oodake siin. Küll me toome, teeb pärast tagasi. Siis ratsutamine, alu ratsutas meil kusagil ligi 40 inimest. Paljud nimekad meta Kodanipork, Martin Taras käisid ratsutamas hine väiks kümmekond, Maire kaasa arvatud. Ja, ja nii me siis ratsutasime. Maire olid ääretult julge, mõni mees ei julgenud hobusel nina juures olla, sealt hammustab ja tagantpoolt, et sealt löök oli alati keskel, sina sadula kinni panna käisid hobuse kõhu alt vabalt läbi, nii et solid julge. Sain aru, mida meenutad. Ma sain aru, et sa ütlesid, et tuleb minna ei ole eetiline. Aga see oli. Jah. See oli mõnevõrra ohtlik tegevus, sest et ma tean, Maire siin takistuse hüpete peal või põlva ära ja ise tead paremini. Tolleaegne ballettmeister Viktor päri oleks teadnud, et selle asemel, et treeningusse hommikul tulla kaks korda nädalas käisime Ülle hullaga sinu juhenda sellele muidugi. Käisime maneeži is. Ja ma mäletan, sa panid mind veel täitma mingisugust järku kolmandate, pidin üle tõkete hüppama. Ja ära ole nii tagasihoidlik, teise järgmise tantsida. Ei olnud ja see oli küllaltki ohtlik, sellepärast et ma mäletan, hobune kukkus põlvili ja ma kukkusin talle kaela. Ja ükskord lõin põlve ära tõkkes vastu ja, ja tulla peale seda treeningusse või proovi ilma treeningute jalad olid kuidagi kanged ja kõverat ja kuidagi. Ja ma tahan öelda, et ainult. Ühesõnaga noorus on selline aeg, kus inimene on võimeline sellisteks meeldivataks lollusteks. Praegu täna küll ei tee. Nojah selle meie ratsaspordi lõpetas meie direktor ja, ja meister Anna eksto, kes tõi meid sealt ära, sest tal oli kindel arvamine ratsutama hobuste ennast teeb jalad kõveraks. Kell oli Vladimir Burmeistrilavastus Luikede järv ja seal epilogist on pärit legend mida me nimetame tross ja trussikud, kus osales peategelasena Maire Loorents. Võib-olla jutustada. Jah, see oli niimoodi, et Burmeistri lavastuses luik pidi viimases vaatuses kaljult lendama. Järve lainetesse. Ja mina siis olin see luigele dublant, eelmine pudel ja Helmi puur, oli see siis tütarlaps, kes kelleks luik, muundus? Sel momendil? Jah, ja ükskord, kui ma siis hakkate mulle seda trossi kinnitama vöö külge mille abil ma pidin lendama, siis tuli välja, et siukest noor lavatööline oli selle vaheajal unustanud kinnitamata stange külge. Jah, ja no ma ei tea, mis teha, lähen Rossi öelduga. Et lähen siis sinna kaljule ja lehvitan seal, hüüan Artur koidule. Trossi ei ole, trost ei ole. Tema pärast tuli välja, temal ei saanud aru, et trussikud ei ole jah, ja ja ütlased hüppaga hüppe, mis aga. Aga siis ta tuli mulle ikka niimoodi seal lainetes lähemale ja ja ma teadsin, et kaljudel plahvatanud kokku langevad midagi ei ole teha. Et ma parem ikka hüppan ja sisse ta püüdis sünt ikka õnnelikult kinni. Jah. Legend liigub rahva hulgas, on, rahvas vastandab, liialdab tihtipeale asju. Selle episoodi lõpp on niisugune, et Maire otsustas, hüppas alla. Tuli nii-öelda müraki lavalaudade peale, tõusis kohe püsti, raputades sulgedest puhtaks ja hüüdis saali. Tänasest päevast peale hakkame alati hüppama, trossita. No veel sportima tean vahepeal isegi paljud meie tantsijad olid vetelpäästel teenisid väikest lisa, et seal ikka vetelpääste. Jah, korra olin, olin periood külla ja päästsid minu päästmist ei tulnud midagi välja. Mind seepärast, et alati juhtus nii, et mind päästeti. Ja veel üks spordiala millest ma alles eila kuuldasid, vulsin kuulda sain, et sa oled tegelenud mägironimise ja alpinistiga alpinismiga. Jah, see oli nii teatriteeni lõpu, lõpu poole. Olen jah käinud tatra mägedes. Karpaatides kaukaasia peaaheliku, olen kolm, kordan. Kolm tere, Valli, olen ületanud. No see oli jälle, on samuti ohtlik. Jah Cher, keskaja pere all oli päris ohtlik. Seal oli suur jääliustik ja ja suure 60 meetrilised lõhed. Ja ma tean, et alpinisti saapad olid minu jalas kuidagi nii kerged, et ma seal jääliustiku peal vaimult sisse mul oli ikkagi libe ja peaaegu oleks sealt nagu alla libisenud ja olin vahepeal käpuli, aga hallo julgestajad ja et oleksid muidu kinni püüdnud. Aga ületama mäletan, et ma läksin hästi mäkke ja kuna arvati, et ma olen niisugune habras ja väike ja mind pandi alati ette Arvata, et nõrgemad eta, aga mina läksin väga hästi ülesse, kuna mul ikka tagasi treening ja vastupidavus mul oli. Alla tuleb, muidugi oli mulle suur pingutus põlvedele kuna kivid veeresid jalgade all ja siis ma muidugi mõtlesin ka oma elukutsele peale puhkust ootab ees seal vaja kohe trenn, treening seal tantsida võib-olla neljal eks luike ja ja siis siis ikka alla tulles oli ikka põlved nii värises ja ikka mõtlesin, et enam ma küll ei viima korter, aga paari aasta pärast jälle mindud. Kosmosest, sa ei ole käinud, mõned korrad? Ei ole. Ja millega tegutseb täna? Tege annan naistele. Ja lastele annan aeroobikavõimlemist, seal rütmivõimlemine, armonautika ei, ei aeroobika, ta ilmselt ei tea sellest. Ta peab tulema vaatama. Meestel on seda väga kasulik. Ja naistele ma annan. Naistel on mulateetliku tundja, keha vormib. Ja lastele on rohkem niisugune tantsulise kallakuga. Ma tean veel soo, väga kauneid rahvarõivad, kas sa ise heegeldad, tikid, kood? Jah, see on olnud ka minu hobiks tikkimine ja heegeldamine nüüd juubeliks mammale tikkisin ise tanu ja siis selles pluusis. Täname sind, Maire sobimelisel tagantjärele õnne. 20. juulil saab 75 aastaseks Meie solistide riietaja lilli Pirke ja 26. juulil saad 75 aastaseks. Eesti NSV teeneline kunstnik Aaro Pärn. Kui aru pärnade kõik tunnete hästi, tema hääl kõlab veel praegugi tihti Eesti raadiosaatja kaudu eetris siis lilli Pirkest peaksin lõpetusega ometi paar sõna ütlema, sest tema kategooriliselt keeldus täna lavale tulemast, kui ta, kuigi ta ometi on meiega nimelt lilli Pirke on peaaegu 30 aastat olnud meessolistide riietaja, see tähendab inimene, kes hoolitseb selle eest, et solistide, meessolistide, konkreetselt kostüümid oleksid igal etendusel ja proovil heas korras. Temal on ühteviisi linnupojad nii noored, konservatooriumi lõpetanud ja kui ka Nõukogude Liidu Rahvakunstnikud. Kui meie majja tuleb mõni külaline kaugemalt, siis Pirke on see, kes jooksjatele puhvetist teed või kohvi tooma. Rääkimata muidugi sellest, et kostüüm on ära passitud. Et ta seisab alati siin lavakardinate vahel niidi kääridega abivalmis, igal hetkel midagi korrigeerima parandama. Tema on ka üks maja haldjatest ühest nendest põhi ja põhilistest Est toonlastest, keda te kunagine. Aga kes ometi on laval meiega? Tiit Kuusik koguni on leidnud uue hääleharjutuse nimelt selle näol, kui ta vajab Pirke abi, siis ta EKP Kirke üle maja laulab ühtlase häält lahti, kutsub Pirke kiiresti kohale. Kuidas 75 aastaseks saav lilli Pirke kahe korruse vahel alati õigel ajal kohale jõuab, see on tema saladustest Ühed, solistansiin ühed seal. Aga ta teab täpselt, millal kellelegi juures olla, mida keegi. Ainult teda ei õnnestu kuidagi avalikkuse ega publiku ette tuua, ta on keeldunud kõikidest teleintervjuudest raadiosaadetes ometi paar korda olnud nõus kaks sõna ütlema. Ja kui viis aastat tagasi olümpiamängude päevil oli tema 70 aastane juubel siis me mõtlesime välja, et sel päeval raekojas kontserdi Me kutsume Pirkes sinna, ta paneb solistid frakkija kontserdi järel, siis anname üle talle kingituse. Aga Pirkel jõudnud kaduda, enne, kui solistid tulid lavalt ära. Siis sõideti autodega tema koju. Siin Nõukogude Liidu ja vabariigi rahvakunstiga tühise rindena lõid lahti laulu ele tähtsa vaikselt pilgud. Kõik uksed koridoris tehti lahti, naabrid tulid vaatama, mis on juhtunud selles vaikses majas ainult üks ukse kinnisel lilli Pirkkuks. Sest ta oli ette nägevad läinud juba ära sugulaste poole oodates, et nagunii nad tulevad sinna, kuna selline komme on. Ja nii ei jäänud muud üle kui järgmiselt päeval ikkagi see laul ära laulda, tal siin ja lilled anda talle siin üle. Nii et lilli Pirke on meie hooaja üks viimased juubilari ja me tahame ka seda sünnipäeva kuigi publiku eest varjatuna tema jaoks ometi täie tähelepanuga tähistada. Laskem siis sellele tagasihoidlikule juubilerile saates laulda fonoteegi lingist teisel juubilaril Aro pärnal. Ei no. Jaa. Aare. Laske. Oma peaasi.