Tänases keskeprogrammis Persona kohtute maalikunstnik Malle Leis iga ennega intervjuu Liina kirdiga, keda Malle Leis on neljal korral maalinud. Kuidas kõik alguse sai? Oi, see oli kõik väga ammu juba ma arvestasin välja, et 23 aastat tagasi, kui Malle Leis esimest korda võiks öelda, kasutas minu nägu oma Ja see pilt andis ka minu nime, aga ma mäletan, me olime juba tuttavad Malle Leesiga, kui ta mulle selle ettepaneku tegi. Ja ma olin väga närvis ja mõelnud kunagi kunstnikule poseerinud ja lausa oli nii ärritunud ja põnevil sammas. Ja tookord oli Mallel reisijad ateljee raja tänaval, aknast paistis mets ja tihased käisid akna taga. Imeilus oli see ateljee. Ja mäletan, see maalimine oli iseenesest ka niivõrd meeldiv, et ma lausa ootasin, et saaks jälle minna Malle juurde poseerima. Sest noh, ta on väga meeldiv inimene ja seal ateljees õhkkond oli nii meeldiv, mängis ilus muusika ja samas me vestlesime maast ja ilmast, kui ta maalib, ta lõpmata loomulik ja vaba, ma ei tea, kui nii võib öelda, sest ei ole mitte ei võta kunstlikku tähtsat poosi sisse, vaid istub, maalib ja vestleb. Ja sellepärast on talle poseerida. Väga meeldiv ja hea. Õhkkond on rahulik. Malle Leis ei olegi otseselt minu suurt portreed maalinud. Aga kui ma lähen piltidel üheks detailiks olnud ja kord ühe pildi peal oli nimetu muusa rollis siis kui Malle Leis tegi väga suure maali Moskva kunstiteadlasest košuchimist. Kursuhhine portree peaks olema Ameerikas. Ja see esimene pilt, mis oli tegelikult imeilus pilt, seal kõige suurem osa olid õunad, siis oli nii pildikesed punaste hobustega ja see oli tõesti ilus pilt, minu nägu seal nurgas, see pilt, ma tean, et oli lohusalus omal ajal Ministrite nõukogu suvilas vähemalt mul üks tähtis tuttav, kui seal puhkas töös väsimust välja. Naeristust ütles, et iga hommikul ütleb tere hommikust, tundis näo ära lihtsalt. Aga kolmikpilt oli koos made Evaloga nagu trip tühjana. Vahepeal oli siis rukkipead ja õunad ja see pilt on mul kodus minu osa ja ju siis teine osa on madel ja kolmas osa jäi Malle Leisi Endale. Malle Leis on nii kena inimene, lihtsalt kinkis pärast näitust meile need pildid. Mulle aga meeldib Malle Leisi kunst, mäletan, ta hakkas just näitusel mulle meeldima, sel ajal juba, kui ta maalis punaseid hobuseid. Need olid nii lõpmata ilusad ja lilled ja palju meil ikka on. Kustikkides nii ilusti oskavad Lillija loodust maalida. Teie koduseinal on ka mõne Leisi lillepilte ja lillepilte on ja esimene, mis siia tulija on juba vist 76.-st aastast ja see on kaks kaktus õit. Ja see ongi siiamaale. Minu üks lemmikpilte missi Malle Leisi töödest on kodus kaks kaktus, sõit on lihtsalt müstiliselt kaunid sellel tumedal foonil. Ja siis on veel Võrumaa üks serigraafia, kus on imeilusat lillad kartulid, eelisust, fantaasia, kartulid, son, suur pilt, väga ilus ja siis mul on veel õunu ja nii et mul on väga palju. Malle Leisi pilte. Millal te viimati Malle Leesiga kohtusite? Viimasel ajal oleme küll kohtunud kahjuks ainult näituste avamisel. Aeg on nii kiire ja, ja vahel helistanud ja kuna nüüd tulemas varsti Malle Leisi personaalnäitus, siis loodame, et õnnestub teda seal jällegi kohata. Kuidas te elate, Malle Leis? Mina elan maalides, kas suvi on see kõige õigem aeg, tee jaoks, Sunian kõige valgem aeg, kas suveõhtutel ka töötajate siin elektrivalgel? Ma mõtlen, hoidku taevas, ei, mitte mingil juhul. Aga noh, teatud osa aastast lihtsalt ei ole teist võimalust, peaks olema kuskil valges kohas niisugune maalimise võimalus meie põhjanaabritel, see ei ole midagi erilist, sest Sitsiilia ja Hispaania on umbes sama elatustasemega nagu meie. See lennukipileti raha peab olema, midagi kena, eestlastel ei ole, tuleb hakata vaikselt koguma. Ja võib-olla küll pisike karbikene toanurka ja millal te mulle viimati väljas käisite maalimas, nii nagu koolilaps, võtab Tase, leia mappi ja läheb välja, nii ma küll ei ole käinud, aga mul on väga head aknavaated ja nii et ega piltidest küll aru ei saa, kas ma käin väljas või ei käi väljas, suht lõuendit ei ole võimalik õue viia, lihtsalt tuult tõstab lendu. Ja putukad kleepuvad värvi sisse ja seal on palju probleeme. Siis peate omale siia ateljeesse tooma, nii üht kui teist. Eksmatt ongi üht kui teist ma vaatan sinna veiniklaasi peale, kipub üx äädikakärbes tähendada. Mõni modell on mul käärima läinud, siin. Käite siis turuks lilli ostmas või kasvatate ise kusagil neid mida iganes. Sõbrannad toovad põhiliselt sõbrannad. Teil on suvekodu Kiisal, kas olete sel suvel sinna ka jõudnud? No väga vähe olen jõudnud. Tahaks rohkem, aga no mul on veel vanaemad, keda ei seal linnast ära viia ja nii et see paneb kõik asjad paika. Kellega te seda ateljeed siis jagate? Teid on õige palju? Mulle tundub, nad nägid, siin oli nii, et ruutmeetrile tuli. Ma ei oska detsi tellides öelda, kui palju? No, eks me üritame siin hakkama saada, tütar lõpetas just maalija, mees teeb ühte ja teist ja kas poeg käib Kaaessil? Ikka mõnikord, aga mitte nii, et ta nüüd lausa siin molbarty taga töötaks, sõda ei ole, ta saab sellega kodus hakkama. Poegondil disainer ta ei ole, ta töötab disainerina, aga noh, ta ei ole professionaalne disainer. Ta tahaks küll, aga noh, lihtsalt tal ebaõnnestus õppima minek. Me kõik teame, kui raske akadeemiasse sisse saada, mina omal ajal ei saanud kohe ja tütar ei saanud kohe ja nii, et see kõik käib selle elukutse juurde. Kuidas te seda ateljeed siis siin jagate, kas teil on mingi graafik tehtud, et vot nüüd lähen mina ja ma ikka üritan aeg-ajalt siin puhastust teha ja teisi välja saata ja kunagi ma nägin ühte väga toredat dokumentaalfilmi Hiina kunstnikest. Ja seal nad joonistasid, niiet neil laoti telliskive paremale käele ja ikka nad tõmbasid sirget joont. Noh, mina olen umbes samamoodi. Aga häirib teid see, kui töö ajal on palju inimesi ja telefon heliseb ja noh, eks ma olen harjunud, aga no mingil määral ikka häirib ja seepärast üritangi siin siin teisi välja, aeg-ajalt kliia ateljeest aga aga nihukest nipet-näpet väiksemat asja ei oma pere ei häiri, aga võõras inimene kindlasti. Mis muusikat töö ajal kõige meelsamini kuulate? No ilmselt mul on üpris üpris erinevad asjad, hakkame Marleen tiitrichist peale ja lõpetame siin hindude sind uute põnevate pillidega. Uue muusikaga. Tärti mul parasjagu jah, üpris erinevaid asju, nii et Marlene Dietrich ja särav isiksus ja kauni tämbriga hääl ja. Kui palju teil elus neid ateljeesid kokku on olnud? Ega neid nii palju ei olegi olnud, peale akadeemiat, siis kunstiinstituut. Siis oli heina tänaval üks poolkelder. Peale heina tänavat maalisin pikka aega Mustamäe korteris, kui lapsi veel ei olnud. Ja kui lapsed meie juurde tulid, siis ma sain raja tänaval ateljee. Noh, see oli nii kena, et ma nagu ei pidanudki kedagi lunimas käima ega paluma, lihtsalt ehitati uus maja ja seal mulle kanti. Ja peale raja tänavat, kui selleks täiesti skulptorid, et siis siia nõmme teele. Kaua te olete olnud siis siin, nüüd juba kui ta neid pragusid seent siis tundub, nagu oleks igaviku, aga üks kümmekond aastat selle maja valmimisest saadik Tunnustasid laepaneelid kokku keevitada, nüüd on neist rakkudest näha, kuhu see viib. Kui palju teil siis praegu töid pooleli on, siin ateljees? Ei oska mina teile öelda, mitu pooleli andma, peaks hakkama neid tõstma ja vaatama ja kontrollima ja üks kuivab ja siis hakkate teisega tööle ja ei, no ei ole mõtet ju aega kulutada lihtsalt kuivamise ootamiseks, sest noh, see protseduur on nii, et noh, seda ei ole võimalik vahetpidamata. Vahetpidamata jätkata. Tööd lähevad näitusele, varsti avatakse näitus, avatakse 10. august, olete kõik eestimaalased teretulnud Vabaduse platsi kunstihoone galeriisse. Öelge, Malle, kas teil lapsepõlvest on ka mõned joonistused alles? Ei, midagi ei ole. Aga ma arvan ka, et nad ei olnud midagi säilitamisväärset. Kas te oma laste pilte olete hoidnud alles ja olen, taipasid juba varakult, et on annet? Nojah, ilmselt oli põhjust alles hoida neid nii-öelda, see ei ole küll väga tagasihoidlikult öeldud, väiksemad ennast, mäletad. No ikka päris väiksena. Kas see oligi kaks või kolm? Ma mäletan, mingit lõõmavad punast. Ja mitmes mõttes ma mäletan tulekahju, noh, ilmselt on niimoodi võimsad emotsioonid, mis, mis jäävad mällu. Ja siis ma mäletan suve daaliaid, need on niisugused väga lõõmavad punased taimed, lilled, viied, kus teie lapsepõlvekodu oli? No mu vanemad Need olid väga mitme koha peal, neid suunati nagu vene ajal see lugu käis. Mitme koha peal töötasid, aga noh, tähendab, mina mäletan kõige, ilmselt vastu võtlikuma seas, olin matustel, las vanaisa oli meieri, ema oli õpetaja ja ja seda ma mäletan hästi. Kas te mäletate ka seda? Oleks joonistanud? Lõika emakat, lapsed joonistavad, aga ma siis oli muidugi kitsaspaberiga ja pliiatsitega ja mida teile kõige rohkem meeldis joonistada Lillikaia ei siis muidu selle peale ei tulnud. Tundub, et ma hobuseid joonistasin niimoodi, noh, see on küllalt keeruline loom mälu järgi joonistada. Ja juba kui edasi keskkoolis ja siis olid kunstiringid ja natüürmorti portreed ja noh, nagu see kunsti õppimine kõigil käib. Kas koolis kiideti ka, et tubli tüdruk, hästi joonistad, kiideti, viidati, mäletan isegi, mul oli terve rodu üleliidulisi ja, ja vabariiklike auhindu ja nii et ei, ma olin tubli. Niuksed fotoaparaadi ja praegu on veel mingi hiina emailidega vaasike mul alles ja. Mis siis auhinnad olid? Ikka kiideti. Kes teil kodus siis juhendas ema või isa? Ei, ma ei mäleta, et nii väga keegi juhendanud oleks. Isa õpetas mind ühel joonega part joonistama oma oma lastele õpetasin ka ühe joonega parti tegema, aga ema ema on mul väga ilusti käsitööd teinud. Ja mu ema vend oli asotsiaal armastaja kunstnik New Yorgis. 40 datel läks ära, Pärnus oli väga tubli meetodiks oli väga tubli kunstiringi, tähendab noh, seal oli nagu kaks kunstiõpetajat metaviks ja Lextein kaks õpetajad olid, minul oli meta Vikse siis pidevalt oli võistlused, kumba õpilased rohkem auhindu saavad ja nii et teil oli üldiselt kohe selge, kelleks saada mingit probleemi kunstnikuks jah, tõepoolest peab ütlema ja siis proovisite ei saanud sisse, ju nad ei saanud aru, kui Tuglimbooli ohud läbi aegade on see kunstiakadeemiasse sissesaamine olnud üpris ränk ja raske katsumus, nii et neid pisaraid on seal vallas diavalatakse tänapäevane muidugi, kuidas te selle aastakese ära elasite? Ma läksin Tartu kunstikooli, õppisin seal ja proovisin uuesti, ei saanud jälle sisse ja õppisin veel ja niikaua, kui lõpuks lõpuks sain, siis mida te Tartus õppisite maali? Ilmar Malini õpilane oli? Läksite metalli õpina. Juhtus küll nii ja, ja ma kartsin maali sisseastumiseksamit ja mulle tundus, et ma olin skulptuuris tugevam. Ja läksingi talle, aga noh, siis ma vahetasin osakonda väga ruttu. Egosse metall, tore tore ala on, aga noh, ma tegin kõrvarõngad ja käevõrud endale ära ja siis märkasin, et midagi midagi ikka ei sobi. Ja läksin maalikateedris sülle ja lõpetasite lavakujundajana ja, ja sellepärast, et vene ajal maalikateeder oli nii lavakujundus ja oli puhas tahvelmaal. Aga lavakujundus noh, see andis nagu lisaspetsialiteedi veel, eks. Ja seal Lepo Mikko juhendas ja see olnud nii stagneerunud, see oli vabam ja mulle tundus nagu sobivam. Keenia Rooba. So. Very. Hiigetusin käin vaatlejad. Tol ajal, kui teie hakkasite kunstiinstituudis õppima, siis oli see ikka väga populaarne kool ja oli, tähendab, kunstnik oli ühiskonnas respekteeritud, no need on raha võimid kõige olulisem ja kunstis nüüd rahad küll ei liigu, see on täiesti selge, tol ajal suunati teid, siis oli vabakutselise diplomit saada, oli väga raske ja noh, ma ei tea, mis igal trikke tuli selleks teha. Aga ma läksin päris hea meelega, ma läksin televisiooni, suunati mind tööle ja see oli päris huvitav, kuigi Noma tüdinesin sellest ka nii ruttu ära. No ma hakkasin maalima ja näitustel esinema ja no ma sain majanduslikult hakkama ilma televisiooni kunstniku palgata. Kui keegi tekstile ettepaneku tulla televisiooni mingit lavastust kujundama, kas võtaksite niisuguse ettepaneku vastu? Ei võtaks. Sest noh, see hierarhiad telemajas oli nii et no lavapoiss oli loomulikult kõrgemal pulgal kui kunstnik, sest kunstnik oli, oli seal, no ta tegi musta ja rasket tööd ja kedagi nagu ei ole kunagi lugupeetud musta ja raske töö tegijast. Ma sain täieliku mürgituse teatrist, näitlejatest ja lavastajatest ja. Ma käin aruharva teatris, ma käin Estonia majas, käin seal kontsertsaali poole peal käin küll tihti. Aga teatri poole peal haruharva teie käest küsitakse, kui te vaatate oma töid, mis on tehtud 20 30 aastat tagasi kas on teil mõne pildi pärast põhjust häviga tunda, ehib taevas, miks ma peaks oma pilte häbenema? Mitte mingil juhul. Ma ei ole midagi niisugust maalinud, et ma silmi pean maha lööma neid. Kas teil läheb mõnikord midagi untsu ka? Ei, mul ei lähe midagi, unts, see kõlab ilmselt imelikult, aga kui mulle tundub, et mõni asi ei klapi, siis ma teen seda nii kaua, kuni ta korras. Nii et paberiraiskajad ei ole olnud? Ei, absoluutselt, minu meelest on paber niivõrd kvaliteetne ja väärtuslik, et seda trügi korvi visata on täiesti lubamatu. Ja ma ei luba oma lastel ka, tuleb õppida maha pesta pilt ja uuesti alustada ja kas käite aeg-ajalt teiste kolleegide ateljees ka vaatamas, mida nad teevad? Ei, tänapäeval küll ei käi, meil oli väga kena grupeering ank nimega ja siis küll käisime, aga nüüd nüüd ilmselt kõik nii oma peredega ja asjadega seotud? Ei käi. Öelge, kas te olete mõne kolleegiga pilti ostnud, kunagi? Ei ostnud, ei ole, aga ma olen vahetanud. Kolleegid vahetavad ehteid ja klaasanumaid ja kleite ja pilte ja. Aga noh, ma olen ostnud antiigipoest, olen ostnud teiste pilt, kui tundub, et kuidagi ostmata jätta ei saa. Kas te vaatate, kes selle pildi on teinud või või ei olegi see tähtis pilt peab teile meeldima. Just nimelt pilt peab meeldima. Aga no see, kes tahab kapitali mahutust teha, no tema vaatab kindlasti autori järgi. Lõpuks on see igaühe enda asi, mis ta oma rahaga teeb. Muidugi. Kas te oma pilti olete ka antiigipoest kunagi näinud? Olen küll, aga ma ei hakanud tagasi kostma, mõtlesin, et kui juba sinna jõudis, las olla. Kas teie pildile oli pandud normaalne hind? Ei, loomulikult mitte, see oli üpris madalias tunduski, nagu, et las keegi teeb leiu ja on õnnelik, et nii odavalt sai äkki koopia? Ei, kindlasti ei olnud. No ega see nii lihtne ei ole, selleks peab ikka päris osav olema, et koopiaid teha, aga ma olen kord tõesti. Pärnu peatänaval olid mingid väga imelikud trükised, mis olid nagu noh võiks öelda, minu pilt, et koopiad, aga need olid nii abitud, oleks võinud kurarriteeti osta, lähete ju, mul ei olnud rahasid. Kuidas teil kriitikaga suhted olnud, kas te olete lahutada saanud? Aeg-ajalt? Ikka, see käib elu juurde teisiti, see oleks ju ka imelikku. Kui ainult meeldiks, kellest nii pahameelt ei tekitaks, seda on ilmselt raske uskuda, aga ma ei ole lõiganud välja artikleid. Tähendab, mis raamatud on must kirjutatud, need on mul muidugi olemas. Aga ma ei ole säilitanud artikleid ja välja lõiganud ja jooni alla tõmmanud. Midagi niisugust ei ole teinud. Ega seda kriitikat vist päris tõsiselt võtta ei saagi, sest elu on näidanud, et müüb hästi, ainult negatiivne. Noh, jumal seda oskab öelda, Vene ajal oli ka kriitika, oli poliitiline akt. Kui kunstnike liidu kongressid olid siis keskkomitee, härrased, lugesid üles, eksis sortiti, head kunstnikud, halvad, siis kriitikud nobedalt kirjutasid, ruttu-ruttu, et hoidku taevas, et üks kunstnik teise rubriiki ei sattunud. Ja noh, eks nüüd on mingit muud muud hoovad mis töötavad. Nõukogude ajal. Tutvustasid teleoma töid päris mitmes riigis Ameerikas, õige mitmel korral. Millal siis esimest korda välja lasti, lase võttis ikka aega, tähendab, mul on jah näituseid tõesti Ühendriikides päris mitu olnud kuus, aga mul jäi sõitmata mitu korda, sest kord venelased lasid ühe Korea lennuki alla. Mul oli just siis näituse ettevalmistus. No loomulikult siis öeldi kõik viisad ära. Siis läksid venelased afganistani, jälle minu õnnetused, et olin näitusele sõitmes, jälle jäi kõik ära. Ja siis lõpuks 89. aastal, siis käisin Pittsburghis oma näituse avamisel, palju teljega piltidest maksti siis lähta mõnikümmend rubla ikka maksti. Juhul kui see raha lõpuks minuni jõudis. Vene ajal oli honorari, honorar oli selle järgi, mis siin salongides müüdi. Kuidas olid need, ma olen juba unustanud need dollari ja rubla suhted, rubla oli väga kallis rahani, et dollaris oli see asi väga odav. Ja ma ei tea, kui palju kordi neid siis suurendati. Sest ega seda päris lõppu hinda, ega see kunstniku nii ei jõudnud, kunstnik teadis ainult oma honorari. Ja siis seal oli mingi protsent, oli, oli isegi dollarites dollarit keegi kunstniku pihku jäänud, olid mingid sertifikaadid ja sertifikaadid, poed ja mingi niuke süsteem töötas. Kas ostjaid ikka jätkub praegu? Mis meie vaeses riigis öelda ikka aeg-ajalt ikka keegi ostab, mis isegi paneb imestama ja minu meelest see on suur asi, pildid jäävad Eestisse ja. Ei mina tea, eks, kas see on siis kellelegi pulmakink või asutus ostab või ma ju ei oska sellele kuidagi vastata. Aga tore on, kui eestlased ostavad, see tähendab, et päris tühja see töö ei ole kõik läinud. Kas ateljees käib ka vahel ostjaid või tellijaid? Ei, ei käi. Need ajad on möödas. Noh, ma ei oska, ei, mul ei ole kunagi eriti käinud, ma olen alati galeriides müünud noh, minu meelest suhelda võõra inimesega pildi müügi teemal ja ma ei tea mulle see ateljee on niivõrd intiimne paik, et siia lahtiste uste päevi tegema hakata ja piltidele hindu juurde kleepida. Maid mulle nagu seistuvaga mänedžer on, teil ei on teil pakkuda? Momendil ei ole, aga ma ei oska öelda, tähendab niivõrd palju on, on noh, igasugust paberiajamist ja noh, niisugust, mis on, on nagu mulle tundub, et piisab, kui ma maalida oskan, et noh, kas ma pean kõike muud oskama seadust tundma ja ma ei tea, kui palju siis praegu töövahendid kõik maksavad. Tähendab, asjal on kaks poolt, hind on nii nagu mujal maailmas, sest et ega keegi ei maksa peale kunstivahendile, vastupidi see teekond ja vahendusvahendusfirmad ja noh, igaüks tahab, tahab hästi elada. Hind on üks asi, aga teine asi on see, et need vahendid on tõesti kvaliteetsed ja see on, mille üle on ainult rõõmu tunda. Paberid on happevabad ja noh, võib valida, kuivõrd, millise faktuuriga ja kui tihedaid ja kui, kui raskeid pabereid värvid, ainult kvaliteetsed pintslid on kvaliteetsed. Vanasti kõik rääkisid kui head nalja, kui keegi väljama kolleeg küsis siin graafikutelt, et mis te küll leiate selles sügavtrükipaberis ainsas müügil olevas Vene sügavtrükipaberis, et kõik seda kasutate. Aga noh, selge see, et see kajastub pilti hinnas, materjali hind ja, ja raamid ja galerii protsendid ja tulumaksud ja haigekassa maksud ja pildi hind sisaldab kõike seda. Mu abikaasa, mu näen, on teil väga suur abiline, noh see veel puuduks, et ta ei oleks, mis abikaasad siis on, isegi raamita teeb ja noh, see on nüüd palju öeldud, Ta lihtsalt siin aitab näitusekomplektil tõesti, ta viimistleb selle liistu. Sest see on niisugune töö, mida me jõuaks lihtsalt materjaalselt kellegi käest tellida, toorliist on valmis tehtud, see on neil töö käest tellitud ja aga see viimistlus on nii töömahukas ja oskust nõuded, et me ei suudaks sellist tööjõudu maksta. Te fondidelt olete ka aeg-ajalt raha saanud ja kultuurkapitalilt olen, olen küll, ma olen näituste tegemise puhul küsinud abi ja tõepoolest olen saanud ja ja sellest on muidugi väga suur abi olnud. Ilmselt muidu ei olekski neid personal näitusi olnud. Kui praegu toimuks kunstnike kongress ja teile, Malle Leis antaks sõna millest räägiksite, keegi ei paku mulle sõna, sest ma ei ole verbaalselt nii aktiivne olnud. Küllap kunstnikel probleeme on, ega selles ei ole asja, et probleeme ei ole. Sest noh, näiteks minu meelest ei ole see normaalne terve Eesti aeg, eks, mis nüüd on teine Eesti vabariik, praktiliselt on muuseumiostud olematud, varem osteti no äpil seda võib ette heita, et nüüd kui igav oli, et kevadnäitus ja sügisnäitus ja jälle kevadel jälle sügis. Aga muuseum, kollektsioneede ris, pilt Te, aga no nüüd, no ma ei tea, eks nad mingit ostu ilmselt midagi teevad, aga aga noh, minu piltidest on nüüd küll tühjusse 10 aastat ja ilmselt väga paljudel mu kolleegidel samamoodi. Mis siin võib põhjuseks olla raha? Gara ikka rahasest, kui ei saa terve riigi peale kunstimuuseumite ehitatud, noh siis pole ju piltigi kuskile panna, kuhu neid panna ja mille eest neid osta ja muidugi kurb. Viimasel ajal te portreesid teinud ei ole, ei, ei ole, oma tütart olen maalinud, mehe portree on pooleli, modelli leidmine on vist üks keeruline asi, mehed käivad nii, et sõidavad trollis ja vaatavad kena tüdrukut ja meelitavad teda modelliks, aga noh, mina ei ole kunagi niimoodi endal käinud modelle otsimas, nii et ma lihtsalt, ma olin siis midagi muud ja lõpuks ei ole oluline, mida maaleht on. Minu meelest on tähtis, kuidas seda teha. No need inimesed, keda te olete teinud, need on olnud teie head tuttavad jah, on küll olnud ja ma olen tõesti palunud neid tulla ja nad on meelsasti ei noh, vähem või rohkem meelsasti tulnud. Nojah, ja kui ühest inimesest pilti teha, siis peab ikka teda tundma, eks ole. Ei no ja ma ei oska öelda, kas tundma, kas see on see sõna, aga noh, ma pean suutma tagu ühes ruumis olla. Kui ta mulle närvidele käib, ärritab või no siis või, või kui mina teda ärritan või no siis ei tule midagi tööst välja. Kas te olete ise ennast ka maalinud? Olen see pilt on, olles mitmed pildid on alles, kus me ennast maalinud olen. Alati ei pea ju olema nii tuntav, ennast on selles mõttes lihtsam maalida, et ma võin endale teha, mis tahan, keegi ei solvu, et ma ei näe ju niisugune välja või miks sa tegid mu nii et seal pole küllaltki ilus ja endaga on selles mõttes tunduvalt lihtsam. Kas teid on ka maalitud, on? Härrappummalismid, millal see pilt on tehtud, see on instituudi ajal, Sarapuu oli siis üks niisugune huvitav portreede periood ja sealt palus tulla basseerima ja huvitav oli särapon mul eluks ajaks jäänud heaks sõbraks. Sellest sellest pildi maalimise ajast. Nii et kui on vaja teinekord mingit nõu küsida või tuge leida, siis võitudele vabalt helistada ja võin küll küll. Kui tihti te üldse helistate sõpradele-tuttavatele ja küsite, kuidas te elate? No selle kohta võiks küsida, kui suured on mu telefoniarved ja ma ütleks, need on need on masendavalt suured. Kui mõnel tuttaval on sünnipäev, kas siis ikka püüate sele kaardikese ise maalida? Oih ehk kindlasti ma seda ei teemast saada kellegile kaart. Lihtsalt helistan, kui mul midagi öelda on ja kas te olete ka seda tüüpi inimene, kes näitusel käies? Kui midagi meeldib, siis võtab telefoni, ütleb, et küll sul olid toredad asjad väljas, kuidas vastata, eestlane pistan üldse kipsi, teist inimest kiitma ja noh, ega mina ka suurt paremini ei ole. Mõnikult küll ütlen, aga ilmselt võiks rohkem mõelda. Malle Leis, te olete inglismaa taimemaalijate ühingu liige, seda kinnitab ka see uhke raamitud. Mis siis on nüüd vastuvõtmise niisugune paprikene, et see ainult minu sõnakse jää millegagi kinnitatud, seal vist pitsatit ja allkirjad ja kuidas see vastuvõtmine siis oli, teatati teile lihtsalt ja täpselt mul oli pildi väljas pits purgis, seal on niisugune botaanilise kunsti. Pean maaled, tehakse sealt hunt, instituut, Nad ostsid pitsburgist galeriist. Mu pildi ja panid välja ja siis selle tainamaalijate ühingu presidendi pilt oli ka seal välja, sest tema käis seal avamisel kohal. Mina muidugi ei olnud. Ja sealt ta mu leidis ja küsis, kas ma ei tahaks Nende ühingu liikmeks hakata ja no miks ma ei pidanud tahtma, kas annab teile ka midagi? See annab mulle kohustuse maksta liikmemaksu ja annaks õiguse käia aastakoosolekutel, aga kuidagi mul on nagu päris arusaadavatel põhjustel seal käimata jäänud taimemaalija peab taimi väga hästi tundma. Kus teie oma tarkus olete saanud, kas ainult loodusest? Ei mul ole miskit tarkust ja saan ju näha, taim on ju nähtav, nii et noh, maalimise puhul piisab täiesti sellest loodusest. Niisugune uurija ei ole olnud. Siin ei ole mingit põhjust, sest värv ja vorm ja nende traumat siis see on, ei ole uuritav, kui tahad midagi niisugust teha, mida ei ole maailmas ennem tehtud, siis see uurimine ei anna midagi. Lapsepõlves meeldis teile hobuseid joonistada, hobusid olete ka hiljem joonistanud, kas teil kodus on loomiga olnud? Ei, mu mehe isal oli küll hobune ja ma olen ka seda hobust maalinud. Aga, ja, ja meil on olnud koer, aga enam meil kahjuks ei ole, sest koer sai väga vanaks, ei taha enam võtta? Ei lapsed, osutusi talle orgiliseks mitte ei tahaks, aga ei ole võimalik võtta. Kas teil on õpilasi ka olnud? Ei, peale oma laste küll ei ole Kedaikkonnad, kas teil muidu niiskust tuleks, mis te arvate? Mu tütar küll ütleb, et oleks, aga, aga tähendab mulle meeldib niivõrd ise maalida, et mul on lihtsalt need päevaseid väheseid valgeid tunde, mis meil enamus aastast on nagu kahju. Kahju, mingile niimoodi administratiivse leia, muule tööle kulutada, aga on kutsutud, parem kutsuti, aga no nüüd on need kindla palgaga kohad nii hinnas, et nüüd küll ei ole kutsunud, tund aega varem kutsuti ja siia ateljeesse, nagu ma aru saan, ei taha kedagi rutta. Keda ma siia ikka võtan, näpisesine, pisikesed rajad käia ja, ja noh ja keegi pole huvi tundnudki, nii et nii et ainult tütar on olnud sisse õpilane ja kui kaua te olete abielus olnud? Ma väga kaua, väga kaua üle 30 aasta. Kas saite Instituudi päevil oma abikaasaga tuttavaks ja mida tema pissis? Ta õppis elektroonikat tükist, kus te kokku saite siis, kas peol kusagil? Ikka Tantsupeol, ikka tantsupeol kunstiinstituudis ja need meie teod olid väga kuulsad, elektri niisugune suur tantsulõvi olnud, kogu aeg olen? No nüüd muidugi enam. Nüüd on teised tantsud ja teised kombed, aga, aga omal ajal küll. Kui vanad lapsed on praegu? Piiga on 24. Jaa, jaa. Poisslaps on 21, keegi kuulaja tunneb huvi, et mida te oma lastelt ja abikaasast Villu Jõgevalt olete kõige rohkem õppinud heina niita küll enne, me ei osanud, seda, on mind õpetanud seotud, aga ma ei ütleks ka, et mul selle oskusega elus midagi eriti teha on olnud. Äia-ämma juures plusspunkte kogusin. Aga lapsed. Lastelt õpib muidugi inimene palju, aga no tolerantsust ütleme nii. Jaa, mul kulm ka ei liigu, kui noored inimesed kuskil ropendavad. Sest et lihtsalt noor põlvkond mulle tundub, nende, nende väljendusvahendid on teised, kui meil omal ajal olid Te, ütlesite, et poeg ja tütar on ikka seal arvuti taga, kas teie olete ka selle asja selgeks saanud? Mul ei ole seda tõesti vähimalgi määral vaja. Ja ma tõesti olen hämmeldunud, kui ma oma üüripean internetti kaudu maksma, ma ei saa aru, miks ma ei või oma rahad näpu vahele võtta ja panka minna. Väike väike, niisugune üllatus, mille ma täna kogesin, nii et see tänavatehnika jätab teid esialgu külmaks ja esialgu küll jätab, mul piisab, kuma oskan, oskan plaadimängijasse panna ja selle käimas. See on mulle täiesti piisav. Teie ema armastas väga käsitööd teha. Parem, kuidas teil selle käsitöö tegemisega on olnud, mul on isegi Tartu kunstikoolist saadud käsid joonistus, joonestusõpetaja diplom, nii et ei, kui vaja on saama. Õmbletega tähendab olen õmmelnud aga praegu kuidagi mul on sõbrannad moekunstnikud ja ma jätan professionaalide osaks selle, mida nemad paremini oskavad. Mis värvi riideid kõige rohkem kannate? Ilmselt piltidest erinevalt noh, suhteliselt tagasihoidlikke toone. Pildi peal on manni punased, rohelised, oranžid, aga tunnete musta ja valget ja õppu, ruuni ja beeži ja räägitakse, et inimesed armastavad musta, sellepärast. Ja võib ka nii öelda, hakkad mul neid värvide kokkupanekul küll probleeme ei ole, aga mustang hea foon inimese näole ja juustele ja silmadele ja nii nagu pildis on mul tihti musta foonis. Sama võib ju endaga korraldada. Kas teil aega lugemiseks ka jääb? Igal juhul vähem, kui mulle meeldiks? Tähendab, mitte, et ma ette heidan oma vanale emale ta vana ja abitu on, aga noh, lihtsalt vanainimese eest hoolitsemine, noh, paratamatult see võtab teatud arvu tunde päevas ja mis kellast hommikul tavaliselt tõusete suvel neid ma tõusen. Ilmselt suht vara, lihtsalt päike ajab une ära ja kui lapsed hakkavad tõusma ja poeg tööle läheb ja ega laste koolitamise aeg ilmselt kõik emad on, on kui ükskõik kui kaua neil on nooruses meeldinud magada, aga kui nad 11 12 aastat lapsi iga hommik kooli saadavad, siis on see loomulik loomulik tõusmine muutunud. Ja lähete viimasena magama, kes kunagi, kuidas kunagisest noored inimesed on tänapäeval tõesti oma arvuti kallal veel hilja ja. Parasjagu üleval ja millegipärast on huvitavamad saated ikka öö peale tõstetud. Kuidas kullake, öelge, kas teil on kätega ka kunagi probleeme olnud, te mõtlete, et see nagu niisugune sundasendis töö ja tähendab noh, ma ütleks, et selle vastu on hämmastavalt lihtne vahend terve pere pesu käsitsi pesta, et see on nagu massaaž, muidu istuja masseerija, aga siis midagi kasulikku tehtud. Nii et kui käsi jääb kangeks, siis lihtsalt võtta kätte ja hakata pesema. Täpselt ääretult lihtne ja tulus perekonda on väga rahul. Suur tänu, Malle Leis, selle jutuajamise eest. Öelge palun üks number. Ühest kaheksani. Ütlen seitse. Persona saate auhinna saab Helve loor Tallinnast, kes küsis, mida olete kõige rohkem õppinud oma lastest ja abikaasalt. Persona saate külaline oli maalikunstnik Malle Leis ja teda usutles Marje Lenk. Kohtumiseni. Youglatsuna joon pleeveegaa, duo. Või meelemaale. Me java ohamadžuge aedu lakkab, kaun. Leedu oma ju.