Tänases keskkavas kuuleme inglise ja ameerika uuemat luulet. Kava koostas ja luuletused tõlkis Maarja Kivistik. Neid loevad Tõnu Oja ja Villu tari. Maks rändabielu. Vastas poolustelt puhuv tuul tugevneb aeglaselt. Tihedas õhus hõljub üks naine. Läbi pilvede kõnnib üks mees. Naine seab enda valmis, ta vallandab juuksed ja värvib silmi, ise sealjuures naeratades. Aeg-ajalt niisutab ta keeleotsaga päikesekiirtes mõnulevaid huuli. Mees harjab oma ülikonna puhtaks ja seab lipsu otseks. Ta süütab sigareti. Nad kohtuvad peagi. Tuul kannab nad teineteisele vastu. Nad viipavad juba kaugelt. Vahemaa väheneb üha. Nadembavad teineteist. Naine laotab voodile linamees, sikutab pükse jalast. Nad abielluvad ja muretsevad endile lapse. Tuul viib nad taas vastassuundades lahku. Tugev tuul, mõtleb mees, lips otseksseades. Aga mulle meeldib see tuul, sõnab naine riietudes. Tuul levib kõikjale. Nende elu mõte on tuul. Vinge kleit on. Mitte ühtegi märki. Kõndides sain ma teada, kuhu ma teel olin. Südamest vihates õppisin, kuidas armastada armastades keda ja mida armastada. Leinates kuidas laginal naerda? Oma ebakindlusest sepistasin ma tugevuse. Valest ja silmakirjalikkuse kudusin ma otse kohesuseks. Nüüd tean ma peaaegu, kes ma olen. Olen juba peaaegu küllalt vapper, et olla see mina. Veel üks samm. Ja ma leian end jälle sealt, kust alustasin. Donald hool kaevud. Ma elasin kuivanud kaevus, mida ümbritses lopsakas rohi. Kaevu suudmeni viis valge redel, kuid mind tegid belglikuks aasal söövate kariloomade hääled. 10 aastat varitsesid ma ootevalmilt. Kuni naise ümar tume vari puudutas minu oma nagu suuredelist, võrsusid lehed ja oksad paindusid viljade raskuse all. Ma ronisin üles rohetavale aasale. Me joome nüüd ühest kaevust. Koolvei kindel pardijaht. Ma varitsesin imepisikest pruuni parti kes õõtsus töönduvatel lainetel nagu kiiktoolis. Väike park, hüüdsin madal. Ta Bladistas eemale. Ja mina tema järel. Kui ta sukeldus, sukeldusin ka mina. Ent liialt sombune oli meri ja peagi olime eksinud. Ta tõusis pinnale minust läänes, emassessin läände. Ja kuidas sukeldus? Siis sukeldusin minagi, olles mõlemad eksinud, eksinud, eksinud. Keset rahutult suitsevad merd. Ajupuuna läbi lainete rühkides hiilisin ma külgsuunas tema poole ja kui ma järsku hüüetasin, tõusis ta lendu ning lauglasele voogude pruunid tiivad päikesekiirtest lõkendamas. Ja sama lõkendav meri tema all kergitas kõrgele oma helkivaid Harju. Rohkem ma teda enam ei näinud. Pardijaht on samasugune mäng nagu iga teinegi. Mäng mis läbi saades on alati lõplikult läbi. Kandes õlgadel olematu maja klaasist ust millel puudub käepide. Sa ei saa seda ära kindlustada ega maha panna. Ja mõtled, kui ma ainult ei komistaks, kui ma ainult ainult seda maha ei pillaks. Sest siis upuksid sa kildude sügavikus. Ja nii lähed sa edasi läbi tuule, käed klaastiibade külge külmunud. Ja sinuga ühte sammu kõnnib mööda ust taevas. Nagu tornikella sisemusest nõrgub vesi. See taevas otsib sind, olles loobunud kõigest muust sest ta tahab jätta sulle endast mälestuse. Sulle ainult sulle tahab ta pühendada ühe ainsa kõiksust väljendava lause. Ent ta ei suuda kauaks püsida klaasukse pinnal. Ta vajab su kõrvu. Kuid sa ei kuule teda. Ta vajab su silmi, kuid sa ei saa praegu üles vaadata. Ta vajab su jalgu, ta vajab su jalgade edasiliikumist. Ta saadab sinu juurde oma mustad linnud. Iga järgmine neist on ühtlasi viimane. Nad on nagu uste varjud, mis kutsuvad, kutsuvad ometi triivides hoopis teisele poole. Ja see ongi vist hüvastijätt. Gaia parimatel piltidel näeme me maailma inimesi täpselt sel hetkel kui neid esmakordselt kannatavaks inimkonnaks nimetati. Süles lapsed püssitikkude surve all, küüru vajunuina, väänlevad nad paberil lehtedel õelas saatuse päris piinas tsement taeva all abstraktset maastikul, mis on täis lõhestatud puid. Küürakaid raidkujusid nahkhiirte tiibu, võikaid, võllaid, koolnuid ja lihasööjaid, Kuki ja kõiki teisi selle hävingu nägemuse kaduma Tuitkisendavaid koletisi. Nad on nii neetult tõetruud, et näib, nagu oleksid nad tõesti olemas. Ja see ongi nii. Ainult maastik on teine. Nad rühivad endiselt edasi mööda teid, mis kihavad leegionääridest võlts tuulikutest, joogaratest, kukkedest. Need on needsamad inimesed ainult kaugemal oma kodudest, 50 kõrvaltänavalaiustel magistraalidel betoonist kontinendil mis on täis külvatud malbe reklaamplakateid, et illustreerida imbetsill seid soovunelmaid õnnest. Sellel pildil ei näe me enam surmamõistetute vankreid, vaid sandistatud kodanikke oma värskelt värvitud autodes millel on veidrad numbrimärgid ja mootorid mis haaravad oma lõugade vahele Ameerika. Kui mööda teed, tuleks labidaga mees. Kui mööda teed tuleksid kaks labidatega meest. Kui mööda teed, tuleksid kaheksa labidatega meest. Kui mööda teed tuleksid 17 labidatega meest ja kui ma tahaksin end nende eest peita siis näeksin ma, et kõik siin minu ümber on läbipaistev. Ja just seda ma näeksin ja siis tunduks mulle, nagu oleksin ma käsi minu enda silmade ees nagu mu käsi minu silmade ees. Täpselt selline, nagu sa just on. Ja ma püüaksin selle ruttu langetada, enne, kui nad sellest läbi vaataksid. Ja mind näeksid. Jon PRO bumerang. Miks küll on iga minu tegu selles elus nagu bumerang? Ma viskan paberlennuki aknast välja ja tuul toob selle tagasi. Sülitan vastutuult. Sa kinkisid mulle sünnipäevaks karusnahkse bumerangi. Ma vihkan sind selle eest. Sa oled nii neetult jõukas. Sa oled üks igavene tarbija ja ma vihkan su bumerangi. Kuid ma ei saa seda minema visata. See lendab alati tagasi, annab mulle võmmu vastu kukalt. Muide, õnnitlen teid uhiuued meessoost bumerangi beebi sünni puhul. Lausa hämmastav, et ükskõik kuhu te teda ka ei unustaks naaseb ta hommikuks alati koos oma hälliga teie läve ette. Nägin eile und bumerangi võiduajamistest. Mina muidugi kaotasin. Suudlen sinu himurat alumiinium, bumerangi, mille servad on nii teravad, et lõhestavad mu keele ja tükeldavad mu sõnad. Ja mu huuled võivad nüüd naeratada üheaegselt kahele poole. Ja ma mõtlen, kui tore võiks olla bumerangina kaupluse omanik olla. Klaasist bumerangina Austraalia aborigeenide bumerangi, häda ohutut kummist bumerangina, määruste kohaselt bumerangi bumerangi võistluste tarbeks ja isegi automaatsed kõnelevad bumerang, nukud. Kuid miks küll on iga minu tegu selles elus nagu bumerang? Viskan oma elu minema? Tronenkono tsüklist 12 salajast luuletust, kuues. Kuskil käib sõda. Tänaval jahib jõuk noorukeid, asju, mida saaks tappa. Ja aias sööstuvad lillede õied. 36 aastat oled sa lugenud raamatut eimillestki. Sul on neli toredat last ja vastutava ametikoht. Ehkki elatan omad, kodanikud ei huvitu ajaloost on maailmas valitseva segadusel siiski oma ajaviiteline väärtus mis laastab nad nende telerite külge. Elu on pisut teistsugune, kui sa kunagi kujutlesid. Möödunud nädalal kühveldasid kõvasti nodi kokku ja näed nüüd hoopis parem välja kui tookord noorpõlves. Sõda teeb sind küll murelikuks, kuid sa istud kodus. Sinu sahvris jätkub toitu kõige hullemat ekski aegadeks. Sinu pikk luuletus vajab pisut kohendamist. Ei ole enam ühtegi parimat sõpra, kes võiks veel suurt Grammatika. Olin surnd ja viskasin rahu. Olin siis rahulikke, veel mitte päris surnud. Kandsin siis riideid. Võtsin need seljast ja siis ümbritses mind liialt hele valgus. Saabus. Siis tahtsin ma kellegagi rääkida. Ja pidasin, eks staatilise kõne. Ja mulle vastati. Kõigis keeltes ja väga ilusasti ja õigeaegselt. Kuid mina tundsin puudust armastuse järel. Ja kõik tulid mind armastama. Ja ometi on miski mulle üha tabamatuks jäänud. Ja pole mingit mõtet seda püüda, sest vahemaa on selleks liialt suur. Ei Charheis. Noorelt surnud. Ta sisenes päevade hallusse niiskesse tuulde, mis puhus purjed täis peegleid nukrate mälestuste veidras filmi viibates, nüüd sealt meile tuttarlikult. Igavesti. Temast jäid mulle palja jala jälg liival. Kevade kurbus, haamer ja saag, keskpäevatund roosipuud tõusu, lainetus ja sügiseti langevad lehed. Temast jäid meile tühjad merikarbid, milles kajab südame hääl. Tänajatus vastu pilvi. Ja nüüdki veel langeb neile Tabori. Tema naer näitas aega. Tema vaikimisel oli maa tumepruun värv. Ta haaras kahe käega minuteid ja maksis selle eest mündiga omaeneseverest. Kelly üles keerates uksi avades ja sulgedes tulesid süüdates kirju postkasti lastes kõneleme me temaga. Ja ta vastab meile. Tom Klaak, Superpallid. Sa ligineb mulle raamatut käes hoides. Instruktsioonid, mida sa sealt loed, paiskavad mu tagasi lapsepõlve õue, palli mängima. Linn vaikib, ainsaks ajaviiteks on loopida palli vastu müüri ja oodata selle tagasipõrkumist. Ühel päeval sooritab müür täispöörde. Pall põrkub teisele üle müüri tulevikku, muutudes lähedaseks, mida tuntakse, inimsüdame nime all. Keegi naine omandab sel asetab endale rindu, kukub siis rongist välja ja paiskub 500 miili tagasi. Oma lapsepõlve. Süda tungib riiete alt esile ja langeb maha. Te leiate selle ülese keerutate käes. Kaubamärgil on üldtuntud pallivabrik kandi nimi. Lastne paindlik ja et see on ju kohutav, ütlete. Tee. Naise keha on lõtv. Hoopiski mitte plastiline. Selles puudub ju süda. Vahetage vana süda uue vastu ja jätkake oma teed. Aprikoosi värvi kleidis India printsess jookseb üle õue üritades oma lemmikhirve nagu oleks see tema armsam hirv. Nii väike ja ehmunud, libastub marmorpinnal ja tõuseb jälitaja poole pöördudes pikkamisi tagajalgadele. Kurb pilk täis äkilist mõistmist. Printsess ei tea, mida ihkav või millest unistab tema hirv. Nicolás Moore, Saaria kari. Kuna ta ajas karja üle kaitsetammi kaugemale kui seda tohtinud, oleks käes piits ja abiks truu koer vajusid loomad sohu ja ta põgenes. Süda hirmul korda saadetud kuritöö pärast, et mitte kunagi enam naasta sellele maale. Hiljem selgitas ta võõrsilt saadetud kirjas, et see polevat olnud tema süü. Olevat kaotanud aru ja suundunud mere poole silme ees nägemus lindudest kes sööstsid tema pea kohal läbi tuule meelitades teda endi kannul väikesele saarele. Seal kohtas ta üht tüdrukut heitis koos temaga kõrketisniku varjutüdruku tähena kiirgavast ilust hullunud olles. Siis tõusis tuul, saabus sombune hommik, nägemus, haistus. Kadunud olid nii tüdruk kui kari. Ja ees ootas päev. Inglise ja Ameerika luulet Maarja Kivistik valikus ja tõlkes lugesid Tõnu Oja ja Villu tari.