Ehtsa Casanova välimusega noor patriidsevuanne näib olevat leidnud oma missiooni või vähemasti ühe nendest hoida alles rohelised itaalia laulud läbi ja lõhki itaallane, nagu ta ütleb end olevat. Igal pool on ju laule, mis jäävad omal kombel Heatuks nagu rooma ise suur linn, mis on ühtaegu nii vana kui tänapäevane ja mille Foorumi võimsaid varemeid jutustavad praeguse ajani oma rohkem kui 2000 aasta vanuseid lugusid hiigelsuure rooma impeeriumi aegadest. Vägev impeerium laius üle kogu praeguse Lääne-Euroopa ja võttis enda alla türgi suure tüki Araabia poolsaare lääne rannikust ja Aafrika põhjaranniku. Ja kõikjale selles tohutus impeeriumis ehitati kümnete kaupa rooma linnu. Igal neist muidugi oma nimi, kuid vallutatud aladele tõid leegionärid ka saama kaugele jäänud kodumaa kombed ja eluolu. Igas linnas pidid olema foorum, templid, amfiteatrid, termid, veaduktid, kõik, mis ka kauges ema linnas Roomas olemas oli. Ainult Toomas oli kõik teadagi, kümneid kordi uhkem ja vägevam. Kuid kaasu maadesse jõudsid nood vanad soomlased päris suuri võimsaid linnu rajada. Enamus neist on aegade tolmu vajunud, kuid on ka neid, mille vägevust veel tänase päevani imetleda võib. Seekord lugusid ühest sellisest asjatundjate meelest kõige paremini säilinud Rooma impeeriumi linn väljaspool Itaaliat. Jeras ehk Cerazza praeguses Jordaanias. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid jaan. Seekordsed sekulaar mängud ei toimunud suurel nagu varasematel puhkudel, vaid 21. aprillil lamburite pühal, sest just sel päeval 800 aasta eest rajasid Romulus ja tema lamburid. Rooma linnavarahommikul toimus ohverdustseremoonia On ja üheaegselt kõigis Rooma tähtsamates pühamutest Jupiteri jõuna. Neptuunuse, Minerva, Veenuse, Apollo, Volkaanuse, Marsi, Diana, Vesta, Hercule see augustuse Pluuto ja prosperiina templis. Kuid päeva tähtsaim sündmus oli valge pulli ohverdamine jupiterile ja valge lehma ohverdamine Juunale, Kapitooliumi, kus kõik püüdsid kohal olla. Seejärel siirdusime rongkäigus terentumi teatrisse ning laulsime riisi, ülistust, Apollo-le ja Dianale. Pärastlõunal ilmusid kaarikute võiduajamised, metsloomade tapmised ja gladiaatorite võitlused tsirkuses ning amfiteatrites ja etendused Apollo auks Pompeiuse teatris. Robert Dreams jumal Claudius. Viimati lõbutseti Roomas siis 47. aasta aprillikuus. Kas just nii pidulikult, aga küllap lõbutseti pühade ajal samal moel ka teistes Rooma impeeriumi linnades. Kaasas Araabia provintsis praeguses Ashis, mis seisab Põhja-Jordaanias umbes 50 kilomeetrit pealinnast Ammanist põhja pool. Jordaania naabrid on läänes Iisrael, põhjas Süüria, idas Iraak ja lõunas tohutu Saudi Araabia. Praeguse Cheraaži linnamüüride lähedusest on arheoloogid välja kaevanud Eke pronksiajastu asundusest siis umbes 2500 aastat enne Kristust ja mäekülgedelt on leitud säilmeid veelgi varasematest kiviaja kalm ehitistest. Sealkandis elasid siis inimesed vähemalt neli ja pool 1000 aastat tagasi ja see on küll veiste arv, mille inimmõistus suudab vastu võtta kui teadmised. Jah, väga ammu. Kõige varasemad Araabia semiidi hõimude elanikud andnud oma asundusele nimeks Kaarsu. Roomlased tegid sellest kerasse ja üks allikas viitab piiblile ning ütleb, et seal on seda piirkonda kerasseenid jalaks kutsutud. Minul käepärast olevas piiblis on viidatud kohtades jutu kadarahvast, nii et ajaloolisi nimesid jätkub. Kuid alles 19. sajandi lõpul muudeti Vana-Rooma kerasse araabia iraažiks. Nagu kuuldud nimedest veel vähe oleks, avastasin veel ühe krüsorghase Antiookia, mis tähendanud kuldset jõge vahest ehk liiga suursugune nimetus väikesele ojale järeldavat kuni praeguse ajani linna ida ja läänepiirkondi nimi olevat ajaloolaste meelest siiski tähelepanu väärt. See viitavat tõenäoliselt sele Ogiidide kuningale Antiookus neljandale, kes teise sajandi alguses enne Kristust väikesest muda hütide asulast juba päris suure linna ehitanud. Välja kaevatud varemete raidkirjad viitavad ka Aleksei sander suurele ja tolemaiust teisele Hellenistliku Egiptuse valitsejale. Esimene kindlama ajalooline Viide praegusele Sherashi linnale on pärit kas teise sajandi lõpust või esimese algusest ikka enne Kristust. Juudi soost ajaloolane Josephus on nimelt maininud, et türann Djodorus toonud oma varanduse hoiule selle linna pühasid Zeusi templisse. Kuid õige pea vallutanud linna Juudama näed ning viimaste kätte jäänud ka tooruse varandus. Need sündmused leidnud aset esimese sajandi algupoolel ikka enne Kristust. Andered Cerazza kasutagem nüüdsest siis selle ajastu nime, millest parasjagu jutt on. Niisiis kirjas oli kindlalt üks dekapolise linnadest. Vekka kreeka keeles Paulist linn, 10 Hellenistliku Kreeka ning hilisema Rooma impeeriumi kõige idapoolsemat linna. Rohelise linnad olid kreeka ja rooma kultuuri kandjad semiidi aladel tollases nabateeaa, Saram eas ja juudamaal, praeguses Jordaanias ja Iisraelis. Need 10 Lynne olid rajatud pika Hellenismi ajastu jooksul pärast Aleksander Bender suure surma aastal 323 enne Kristust kuni roomlaste saabumiseni aastal 63 enne Kristust. Nendes linnades lõimus kaks skulptuuri, kreeka kolonistide ning kohalike semiitide oma. Aastasadade jooksul hakati kohalike jumaluste seas ka Kreekat Zeusi austama ning müntidele ilmus kanna Pattaya peajumala Saara kujutis, kes kreeklaste palvetest Karese nime lisanud. Helenismi ajastul erinesid tega poolise linnad täielikult neid ümbritsevatest semiidi aladest sest peaasjalikult valitsesid neis linnades kreeka kultuur, kreeka kombed ja tavad, kuni saabusid Rooma leegionid pealik Pompeiuse juhtimisel. Oli aasta 63 enne Kristust ja keiser Pompeius laiendamas Rooma impeeriumi piire Lähis-Idas. Esialgu kuuluski Assüüria impeeriumi Süüria provintsi Hellenismi ajastu linnad Lähis-Idas olid nautinud poolise või linnriigi staatust. Jaga Pompeiuse ajal tegutses kerastas omavalitsus nüüd juba Rooma impeeriumi kaitse all. Nii palju, kui teada on, tõid roomlased kerasse rahu ja õitsengu. Arenes kaubavahetus lõuna pool laiuva nabateeaa kuningriigiga, mille pealinnas Petras ristusid õige mitmed kaubateed. Ka kuulus viiruki tee kere, Aseston leitud hulk nabad, pea kuninga aredas neljanda aegseid münte. Kuid Rooma valitsejad nõudsid alati, et ka kõige kaugemates impeeriumi linnades õitseks ja valitseks rooma kultuur. Kõik need linnad tuli ehitada või restaureerida oma arhitektuuristiili ja Rooma tänavate plaani arvestades ning imperaatori kultuspidi elama ka kõige kaugema provintsi kõige väiksemas linnas. Arheoloogid on kindlaks teinud, et keras seal linn kasvas kenasti juba esimesel sajandil enne Kristust kreeklaste rajatud Zeusi tempel, no ilmselt siis juba olemas ja Pompeiuse ajal jätkatud Artemise templi ehitamist. Arheoloogid arvavad, et juba ja esimesel sajandil kujundati linn põhjalikult ümber. Uue linnaplaani kohaselt jäätud siis kerasse pikk noolsirge sammastega ääristatud peatänav millega ristunud kaks sama sirget tänavat viimastena viinud otse linna põhja laevast lõunaväravasse ning raidkirjade järgi nendel väravatel saadud kindlaks teha, et linna ümbritsev müür oli valmis aastaks 76. Kaks amfiteatrit lõuna ja põhja teatel leidsid oma koha sammas tänavast lääne pool lõunat. Heatheri lähedale hakati kaud Zeusi templit ehitama. Sellest põhja pool laius suur foorum, uhke sammas, eeskoja ning siseõue basseiniga Artemise tempel seisis linna keskel, teiste pühamute vahel. Pikaks venitatud ellipsikujuline hipodroom ehitati aga lõunapoolse linnamüüri taha. Arheoloogid on oma leidusid uurides veendumusele jõudnud, et ka teisel sajandil jätkuski rassas hoogne linna ehitamine aastal 106, nimelt laiendas käise tra Jaanus taas Rooma impeeriumi piire vallutades kerast lõuna pool asuva nabataja kuningriigi, ehitati uusi teid, kaubavahetus kasvas ja linnarahvas muutus jõukamaks. Vanemad ehitused asendati uute ja uhkematega linnas korraldati pidustusi, mänge ja etendusi, rajati kaks uut, tohutu suurt termide siis saunade kompleksi ilma saunad ei saanud ju üks õige oma riigi kodanik teatavasti päeva kehakkama. Saunad kujutasid enesest ka valitud seltskonna kohtumispaiku kõrgesti sündinute, ühiste pidude kulisse, nii et elu nüüd juba Rooma impeeriumi Araabias, provintsilinnas Cerazas läks kenasti ja jõukalt edasi, kuni saabus ehmatav, rõõmustav ja suurt ärevust tekitav sõnum, et keiser Jaanus ise on otsustanud seda linna oma külaskäiguga austada. Rooma keiser publius Liusadrjaanuseliger Assa linna arengu jaoks tähtis mees, kuid kogu impeeriumi arengus oli tema roll tunduvalt suurem rooma sõja väes üha kõrgemale astmele tõusnud Jaanus oli ainus imperaator tra Jaanuse meessoost sugulane, kelle keiser siis suri voodil oma järglaseks nimetanud selle tunnistajaks olnud Vaitre Jaanuse naine Pompei Plotiina, kes ise Hadria vanust soosinud, mistõttu osa ajaloolisi arvavadki, et keisrinna võis vastava dokumendi võltsida. Samas on väidetud, et Hadrjaanus oli oma väärika positsiooniga igati ära teeninud. Ta Läskis impeeriumit kiire kindlustada. Kindlustustest kuulsaimaksun saanud Hadrianuse Müür Britannias ning Doonau ja Reini jõeäärsete piirialade puukindlused kandsid ja Vahitornid. Harjanos on ka kõige mitmekülgse mate huvidega rooma keisrinna ajalukku läinud ta olnud kunstide patroon, pruun ja soosinud igal moel arhitektuuri arengut ehitades näiteks üles Agrippa rajatud ja 80. aastal tuleroaks saanud rooma panteoni Adrianus, lasknud rajada teatreid ja raamatukogusid ning kirjutanud ka ise ladina ja kreekakeelseid värsse. See imperaator ei püsinud Roomas, vaid muutkui reisis igal pool oma suures riigis ringi ja kreeka kultuur oli tema kire ja huvi pidev objekt. Tema suur armastus kreeka nooruk, antinous, kes Jaanusega kohtudes olnud vaid 13 või 14 aastat vana, saatis keisrit kõigil reisidel ning uppus aastal 130 müstilisel asjaoludel Niiluse jõkke. Kui Hadrjaanus parasjagu Egiptust, külastas 129. ja 130-ni. See aasta talvel külastas toosama rooma hiigelimpeeriumi tähtsaim võimsaim mees siis keras linna araabia provintsis. Ceraza linnakodanikud läksid mõistagi väga ärevile, kuuldes, et imperaator ise neile külla tuleb. Linna asuti kiires ras värskendama ning edasi ehitama. Keisri pidulikuks sissesõiduks pandi püstiga triumfi värav. Teine sajand oligi arheoloogide arvates Ceraza kuldaeg, mil linna rajati kõige uhkemad olulisemad ehitised. Peatänavat palistavad lihtsamat sorti spiraalidega kaunistatud kapiteelidega, joonia sambad, asendatud piss pidulikumate Korintose sammastega, mille kapiteelidest kaarduvad üles ja väljastiliseeritud karu. Sõralehed. Sämmastena oli üpris pikk, nii et Kiviraidurite jaoks pidi kõigi kapiteelide asendamine üks aegavõttev ja keeruline töö olema. Aastal 150 mänd lõpetati uhke Artemise tempel kuus Zeusi tempel umbes aastal 163 ja niinetemplit muudkui tõusid. Hulk graveeringuid ja raidkirju jutustavad noil aegadel Cerazza linna rajatud altaritest Pierre staalidest, raidkujudest ja võidusammastest. Kere asja, linna õitsengu tipp oli käes kolmanda sajandi alguses ja õige pea möödas. Linna aeglane langus oli teadagi seotud kogu impeeriumi järk-järgulise langusega. Enam ei ehitatud kerases suuri uhkeid hooneid ja kolmanda sajandi lõpust on märke juba sellest, et klientide ja isegi raidkirjadega kaunistatud vanade hoonete plokke on hooletult uute majade seintesse müüritud. Halb märk peavad sellistel puhkudel asjatundjad. Sässaniidide kuningriigi tekkimine praeguse Iraagi aladele sulges poolsed suured kaubateed ja kerasse, mis seisis lausa Rooma impeeriumi idapiiril pidi seda kohe omal nahal tundma. Keiser diakletjaanuse ajal olukord küll pisut paranes, kuid ainult ajutiselt. Keiser Constantinus oli teatavasti see, kes aastal 313 Rooma impeeriumis ristiusu lubatuks tunnistas. Neljanda sajandi keskpaiku elanudki asjas juba päris palju kristlasi. Juba oli linna ehitatud ristiusu katedraal ning, nagu kirjanik epifanus väitnud, tutvunud selle õuel seisnud purskkaevuvesi igal Kaana pulma-aastapäeval veiniks, et meenutada Jeesuse esimest imetegu. Viienda sajandi keskel olnud ristiusk erases juba valitsevaks usuks ning linna ehitatud prohvetit ele apostlitele, märtrit, telepühendatud kirikuid. Juba järgmisel sajandil rajati kerassas enamgi kristlikke pühakuid ja muid avalikke hooneid. Tollest ajastust välja. Nimetatud esemed andvat arheoloogide meelest tunnistust sellest, et Rooma riigi õitseaegade hiilgusest polnud enam midagi järel. Lääne-Rooma riiki ennastki polnud ju enam olemas. Aastal 455 ründasid Roomat vandaalid. Bütsants Ida-Rooma, siis küll veel aastasadu, kuid sellegi riigipiirid tõmbusid üha enam koomale. Kuuendaks sajandiks oli kunagi nii rikka ja õitsva Cerazza luksusest järel vaid õhuke odav pealiskiht. Ja kroonik kirjutab sellest aiast järgmist. Kiriku seinte, särav marmor ja heledates toonides klaasmosaiigid kujutasid enesest vaid armetuid jäljendusi. Kirikute ümber käis kogu elu. Siinsamas olid poed ja turud ning heledates rõivastes naised sõelusid ringi ehitud pärlikeede kuldsete kõrvarõngaste käevõrude ja keedega mis lähemal vaatlusel osutusid klaas Helmesteks ning õhukese kullakihiga kaetud pronks eheteks. Pealispind oli niisiis kena ja elulgi polnud veel väga viga. Kirikute kõrvale rajati uusi saunu. Tori poisid pidasid kohe kiriku vastas oma rõõmsaid olenguid ja vaimulike jaoks ehitati siiasamasse mugavaid maju. Sellise välise sära imeõhuke kiht saavutatud keraalses ainult tänu impeeriumiaegsetele ehitistele asjalikult templitele, iidsete pühamute ehituskivid sobisid ülihästi uute rajamiseks. Milleks siis minna kaugemalt materjali otsima. Kuid kerasse lõpp oli juba üpris lähedal. Kui algus oli aastal 614, kui pärslased kerasse tungisid 635 võitlesid araablased kogu piirkonda. Jah, ja vähehaaval jäi järele vaid veerand senisest Ceraza linnast. Hulga kirikuid ja hooneid lõhkusid maavärinad ja varemed jäidki purustatuna maha, sest linnas polnud kedagi, kes oleks neid koristanud või üles ehitanud. On kindlaks tehtud, et mõned kirikud töötasid veel aastal 720 Mänd Mil, Calif ja siit teine andis käsu hävitada kõik kristlikud pühamud ning ristiusumärgid, olgu need siis kivist, pronksist või puust. Nii hävitatud muuhulgas ka ristija. Johannese kiriku kaunid mosaiikpõrandad. Juba purunenud kirikuid ei puudutatud ning tänu sellele jäi varemete alla maetud kunst alles. Viimane ajalooline riide Cerazia linnale on pärit 12.-st sajandist ristirüütel William Dairy märkmetest. Linn olnud selleks ajaks juba ammu hüljatud 40 meheline ristirüütlite väesalk kindlustanud end kunagise imekauni Artemise templi varemetes kuid nende kindluse vallutanud Jeruusalemma valitseja pooldwin teine 13. sajandil nendes paikades ringi rännanud araabia geograafia kut kirjeldanud ker aastat kui üht asustamata varemete välja, mis sellest vaikselt pikkadeks sajanditeks aegade tolmamatus. Oli 1806, kui sakslased rändur Ulrich, Jasper seetsen Araabia poolsaare loodeosas, rännates iidseid, peaaegu täielikult liiva alla mattunud varemeid, märkas küllap pliiv ning suhteline kaugus teistest asustatud punktidest kere asja varemedki päästis. 1878 rajasid türklased kunagise linna lähedusse oma koloonia. Ja siis, 19. sajandi lõpus anti kunagisele Rooma impeeriumi rasva linnale ka selle praegune araabia nimi Jeras. Kuni tänase päevani vaat araablaste hulgas liikvel kõnekäänd hullumoodi purustatud paiga kohta, nagu Cheraaži varemed juba 19. sajandi lõpul vähehaaval avastama hakati. Kuid alates 1920.-st aastast võtavad arheoloogid ja restauraatorid Sherasse aladel peaaegu pidevalt. Ja aastakümnete jooksul on siin välja kaevatud ning ennistatud kõige suurem ja kõige paremini säilinud Rooma impeeriumi linn väljaspool Itaaliat. Iidse Jerashi fotod annavad päris põhjaliku ülevaate sellest varemete linnast millel tundub, roomas välja kaevatud iidse foorumiga mõndagi ühist olevat. Selles pole midagi üllatavat. Roomlased ehitasid oma impeeriumi linn ja ikka kaugele jäänud ja tagaigatsetud Tallinna moodi. Mis siis õieti Sherashi varemete väljakaevamisel päevavalgele ilmunud on. Kahe bülooni Sis väravaehituse varemete vahelt läbi kulgev iidne põhja poole linnast välja viiv kivi, tee, mida on kulutanud Rooma sõjavankrite rattad ning sanda saalidesse gängitsetud linnaelanike jalad. Diagonaalselt paigutatud rohkem kui 2000 aastat oma kohal seisnud lamedat kiviplaatide vahel kasvab rohi. Vast veidi rohkem kui pool on alles Cherashi ovaalsed foorumi väljakut ümbritsenud kõrgest korrapärasest friisiga ühendatud sammastikust, mis arvatakse teisest sajandist pärit olevat. Foorumi väljaku keskel on säilinud kunagi siin seisnud raid, kui valus. Kahju küll, üpris vähe on järel kunagise Cerazza kaitsja Artemise templist. Tuletagem meelde. Artemis oli kreeka jahihku ja nõiduse jumalanna via võluriituste valitseja, loomade ja neitsilikkuse kaitsja. Ta oli Zeusi ja Leto tütar ning apolloni kaksikõde. Rooma usundis vasta parteemisele. Diana. Oma impeeriumi linna keraasasse jäi ikkagi juba Hellenismi ajastul rajatud Artemise tempel mis olnud üks uhkemaid võimsamaid ehitisi kogu linnas, mis on sellest järel tänases garaažis. Vapustavalt suursugused, varemed, suur grupp portikkuse võimsaid Korintose sambaid tõuseb uhkelt taeva poole kuid vaid mõni pühamu lagunenud sein on veel püsti ega anna ettekujutust sellest, kui kõrge too ehitis kunagi oli. Kuid ta tõusis üle kogu linna ka juba seetõttu, et oli rajatud linna kõige kõrgemale künkale. Artemise templi juurde viinud suurest ja uhkest väravaehitisest on samuti üht-teist alles. Lai ja majesteetlik kivine trepp, mis viib templi siseõue trepi tipus seisab kaks jumalanna läbi tähendatud kivi, altarit arvatud on need mõlemal pool väravat asunud hoonetes olid iidsed poed. Praegu on püsti teadagi vaid kadusteta müürijupid Aastast 150. Seraaži kristliku katedraali treppidel segunevad ajad ja usundid suurtest rasketest kiviplokkidest seinte jäljed kahel keskel kõrge samasugustest plokkidest laotud värav fassaadist, mis ehitati teisel sajandil värava tagant kõrgusse tõusev lai trepp, viinud kunagi teonüümsuse templisse. Trepil kõrguvad lahtise taeva all taas Korintose hambad ning trepitipus seisab juba jumalaemale ning inglitele pühendatud ristiusu pühamu. Jõu selle keskel kividest laotud nelinurkne pursk, valus. Siin sündinud siis igal aastal uuesti Jeesuse Kaana pulmaimevesi muutunud veiniks. Neljas küljes ümber õue, mõned madalaks kulunud sambad ja jäljed kunagi kõrgusse tõusnud nööridest kahelt Poolt purskkaevu õuelt tõusevad trepid, mis kunagi pühadeodorose kirikusse viinud. Mümfaeum purskkaevu hoone, kus nümfide templi vesi voolas Nissidest õue basseini ja sealt edasi kiviste lõvipeade lõugade vahelt pikkadesse lahtistesse marmoriga vooderdatud kraavidesse. Siingi rida Korintose sambaid lahtised päeval hoonest enesest on järel vaid purunenud kivisein. Sambad neid armastati nii klassikaajastu, Vanas-Roomas kui vanas Cerazas kerasse. Praeguse Cheraaži peatänav oli ju kahelt poolt sammastega palistatud neid kummalgi pool tänavat lausa 260, kui peatänava pikkus foorumist põhjaväravani oli vaid 800 meetrit. Nii et sambaid oli päris tihedalt peatänavat katvate iidsete kiviplaatide vahel kasvab siingi rohi ja paistab päris palju kauneid Korintose kapiteeliga sambaid on täies kõrguses säilinud, kohati lausa pikad, tervete sammaste read, kohati vaid poolikud sambad ja mõnel pool Mul on tänavaäärtes vaid sammaste kivised varemed. Siinsemas peatänava kõrval seisid kõik linna tähtsaimad hooned, turud ja poed ja tänavad. Katvatel Kivible piltidel olevat siiani näha iidsete kaarikute jälgi. Päris hästi on säilinud aastatuhandete vanune Serashi lõuna pool näoffi teater 32 järsult tõusvat kivi vinkide rida ümber poolkaarekujulise areeni. Neile pinkidele mahtus etendust vaatama oma 4000 inimest. Lavada ka sein moodustab kivi raiutud fassaadi, milles on sambaid ja kõrgeid aknaid ja templit meenutava kolmnurkse viiluga oksi. Lava paremal poolel seisnud kunagi vägev võidusammas mille lasknud aastal 70 ehitada üks tiitluse armee väe pealikuid. Ja lõpuks uhke võidukaar triumfi värav mis püstitatud keiser Hadrianuse visiidi puhul kerasse 129. ja 130. aasta talvel kõrgest kaarest kahel pool on purunenud seintes näha veel kaks madalamat kaart. Puhtad kauni kujuga kaared ja kivide kuhjad kõikjal ja lahtised kivitükid ja sammaste tükid. Jäikanud taeva poole pürgivad sambad, vaikne suur varemeteväli siras kõige paremini säilinud iidse Rooma impeeriumi linn praeguses Jordaanias.