Tere hommikust, on pühapäev, 29. august jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets. No kes ma olen alati viimase minutini tõrjunud mõtet sügisest ja esimesest septembrist ja olen valmis häbiposti naerutama kõik need, kes alustavad koolilaadareklaamidega juba pooles augustis. Tänaseks olen ma leppinud tõsiasjaga, et tõesti esimene koolinädal on ukse ees ja minu tänahommikuseks külaliseks on Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Martin Saar, tere hommikust. Tere hommikust. Kuidas suvi läks? Suvi läks suurepäraselt, selles suves oli absoluutselt kõike, selles suves oli reisimist Vahemeremaade külastamist, aga koju tulles sai avastatud ka, et justkui polekski sealt lahkunud, sellepärast et Eestimaa suvi pakkus sellel aastal niivõrd palju naudingut, et seal on midagi erakordselt minu jaoks. Kui pikk on tavalise õpetaja suvi? Tavalise õpetaja suvi ja räägitakse sellest kolmest kuust, aga tegelikult ega enne jaanipäeva puhkama ei saa, sellepärast et on lõpetamised, on eksamiperiood, nii et jaanipäevast 20. augustini tsirka kaks kuud 56 kalendripäeva on suvepuhkus. Kas see on niisugune aeg, kus teil õnnestub hoida mõtted koolist täiesti eemal, selline kõvaketta puhastamise aeg? Täiesti eemal vähemalt minul küll neid mõtteid hoida ei õnnestu, sellepärast et võiks ju loomulikult nii-öelda forsseeritult panna igale poole plokki ette ja, ja öelda, et ühtegi mõtet pähe sellel teemal ei võta, aga, aga kuivõrd inimese elu väga palju on ju põimunud läbi eriti sellise ametiga, mida ta, mida ta teeb suure sooviga ja südamest siis kõik mõtted, mis pähe tuleb, Nad ei pruugigi olla ka esmapilgul täiesti niimoodi otseselt kooliga seotud, aga, aga nad viivad teiste mõteteni ja teiste heade ideede, nii et selles mõttes mina küll suvel ennast tagasi ei hoia. Kui kui lina vahel jalutades tuleb pähe mõni hea ülesanne või mõni hea käsitlus mingist teemast, siis ma tähendan selle endale üles küll ja, ja ma arvan, et see ei ole üldse suur probleem, see ei ole. Võib-olla töö ongi ka siis suvel järsku puhkusi. Kas lastest on tahtmine puhata? Vastast tahtmine puhata. Ma ma mõtlen, miks ma seda küsin, sellepärast et ma tean täiesti täiesti kindlalt vähemalt ühte sellist õpetajat, et kes kooliaasta vältel on erakordselt empaatiline, tohutult hästi suhtleb oma õpilastega, on on suur autoriteet, aga ta tahab suvel olla täiesti üksi. Ta võtab jalgrattatelgi, sõidab kusagile piiri taha, viibib seal nädalaid, mõnikord ka, kuid ja ei võta kaasa isegi sõpru, rääkimata kolleegidest ja, ja noh, see see kuidagi vormistatud, nii et sellest lastekärast kisast noh, sellest suurest suhtlemisest puhata. Et see on see, miks ma seda küsin. Jah, ei, ma saan nüüd nüüd väga hästi aru küll. Ma arvan, et on väga hea, kui on inimestel see võimalus aeg maha võtta ja, ja õpetaja rollist välja tulla. Tegelikult ma olen, ma olen väga seda meelt, et õpetaja ei saa olla õpetaja 24 tundi ööpäevas. Vajame ka oma aega, me ei ole sedavõrd palju avaliku elu tegelased ja, ja sellepärast on need kaks suvekuud küll head. Ta saab olla terve päeva. See, kes sa vahetult oled, et õpetajaametis paratamatult tahad sa või sa ei taha, sa pead aeg-ajalt panema endale rohkem piire, kui sa seda võib olla igapäevaselt ja teistes ametites teeksid sa pead rohkem mõtlema, mida ja kuidas sa ütled või kuidas sa teed. Et sellepärast On küll hea ka teiste inimestega rohkem kokku saada ja miks mitte pärast seda ju on siis sügisel see äratundmisrõõm ja, ja tervitusrõõm hoopis palju suurem, kui on selline vahe jäänud sisse suhtlemisele. Olgu siinkohal öeldud kuulajatele, Martin Saar on see õpetaja, kes kirjutas iseseisvustaasiseseisvust päeva kandis Postimehes ühe kolumni õpetajaametist ja sellest, miks ta seda peab, kõigest hoolimata võib vist sinna sulgudesse lisada ja see kolumn või arvamusartikkel oli sedavõrd menukas, et, et mina ise kuulsin väga mitmes seltskonnas, kus inimesed ütlesid, et vot kui sellised õpetaja head meie lapsi õpetavad, siis on ikka kõik hästi. Nii et, et see on ka üks üks põhjus, miks, miks Martin täna hommikul on, on jutusaate külaline, selgitasin seda kolumni kirjutama, ega ometi mõni kurjega ega selline nõudlik toimetaja ei helistanud sulle ega öelnud, et tee seda ometi. Ei, ma ei ole inimene, kes väga palju tellimustöid kirjutaks ja üritan säilitada väga palju sellist iseseisva mõtlemise joont. Et tegelikult on sellel kirjadel väga väga selge põhjus ja. Ma arvan, et see oli juuli lõpus või oli see augusti alguses, kus järjekordselt avaldati väga-väga kõrge nii-öelda uudisväärtusega tekstid, sellest, et õpetajaskond vananeb ja üldiselt on kõik väga halvasti ja ja kuidagi ei tule kunagi kooli tööle ja nii edasi ja ja, ja siis ma ei suutnud lihtsalt rohkem ennast tagasi hoida, sellepärast olen ise näinud seda, kuidas, kuidas noored inimesed kooli tööle lähevad. Ma olen ise vägagi noorelt läinud kooli tööle ja ja see, mis seal ees ootab ja ma ei räägi mitte ainult linnakoolidest, vaid ka, vaid ka absoluutselt kõikidest Eestimaa koolidest. Sealt leiab nii palju olulist, nii palju meeldivat ja leiab väga palju raskusi ka. Aga millegipärast ei kajastata eriti seda, mis on õpetaja töö võlu. Ja, ja ma olen ise pean ka tunnistama, et olen ka kirjutanud ja võtnud sõna õpetajate palkade teemal ja kõigest muust ja seda enam tundsin ma, et on vaja anda juurde see teine perspektiiv. Ja hästi õnnelik olin ma Ma selle üle, kui palju tegelikult sain ma ise tagasisidet esmajärgus oma kolleegidelt Gustav Adolfist reaalkoolist ja, ja samamoodi ka inimestelt, keda ma polnud ealeski näinud, kes saatsid mulle kas e-kirja või või Facebooki vahendusel mulle kirjutasid ja, ja see oli nii hea, hea tunne sellest, et inimene kirjutabki, et, et lõpuks pani keegi kirja selle, mida mina ka mõtlen, mis, mis minu tegevust ka ja see on väga-väga tore, et sai sellise teise perspektiivi juurde anda, et, et ma arvan, et ma vähemalt tagasihoidlikul naeran selle ülesande, mis ma endale võtsin, selle, ma täitsin. Kas ma panin tähele, et nüüd juhtuski see, mida, mida ma juba saate alguses kartsin, et mu proovisime Martiniga heietada, aga, aga juba nagu libastusin ütlesin ühe korra, sina olgu-olgu, siis olgu siis sina. Sa ütlesid, et vägagi noorelt, läksin kooli tööle, mis see vägagi noorelt on? See oli 20 aastasena üliülikooli teisel kursusel novembrikuus, nii et ma olin aasta ja kaks kuud iseõppinud ülikoolis selleks hetkeks, kui ma sain võimaluse ja otsustasin, et nüüd ma lähengi klassi ette ja hakkan koos õpilastega keemiat õppima. Kui sa meenutad seda hetke, seda aega, miks see nii otsustasid? Kaks põhjust on sellel, miks ma sellise valiku tookord tegin, esimene põhjus on see, et mul avanes hea võimalus et mind, mind kutsuti kooli tööle ja oli vaja täita tühi koht, mis oli, oli lahkumast, õpetajast maha jäämas ja esialgu küll jõuludeni ja siis jõuludest sai aasta ja, ja siis nüüd on kolm aastat täis saanud. Ja teine põhjus oli see, et minu jaoks oli mingis mõttes Tartu ülikool ja, ja bakalaureuseõpingud pisut justkui ammendanud ennast. Selleks hetkeks olin ma täitnud ära üle poole õppekavast ja tundsin, et ma tahan midagi juurde. Et väärtuslik on kogu see akadeemiline haridus, mille ma sealt saan, need loengud, seminarid, aga midagi jäi puudu ja ma arvan, et jäi puudu ka sellisest vahetust kontaktist või kuus nii-öelda maailmapildi avardamist. Ja koolis ma sain seda oluliselt rohkem. Nii et sellepärast ma läksin, et oli võimalus ja et minu jaoks oli mingisugune selline küllastus moment tekkinud muudes tegevustes. Aga kui sa kunagi astusid Tartu Ülikooli keemiat õppima, kas see oli eesmärgiga saada õpetajaks? Tegelikult astusin õppima inglise keelt ja kirjandust bakalaureuse astmes, nii et kolm aastat ma õppisin ära inglise keelt ja kirjandust. Kirjutasin bakalaureusetöö inglise keele ja kirjanduse ja, ja keemia piirimail ausellest ma tahan rääkida Sherlock Holmsi ja, ja, ja, ja seejärel, nüüd olen ma siis aasta õppinud ka keemiaõpetaja magistriõppes avatud ülikoolis, nii et tegelikult mu, mul oli väga-väga teadlik tee ette nähtud, et ma võtan kõik, mis võtta annab. Humanitaarvaldkonna haridusest, ma õpin filosoofiat, õpin usundilugu. Ma õpin keeleteadust, õpin kirjandusteadust, ma võtan tõlget sinna juurde. Ja siis lähen ma selle ala peale, kuhu ma teadsin gümnaasiumi alguses või põhikooli lõpus kindlasti, et, et ma tahan õpetada keemiat. Nii et see oli selline hästi ära planeeritud jada, sellepärast et see tähendas ka bakalaureuseõpingute jooksul keemia kõrvalevõtmist, et saaks hiljem magistriõppesse astuda. Ja siinkohal ma pean küll ütlema, et et nendes valikutes mõttes oli, oli Tartu ülikool mulle ja eriti õppejõud äärmiselt paljud toeks ja, ja väga vastutulelikud. Eks nad olid ka tõenäoliselt huvitatud, et, et saaksid õpetajaid juurde. Ja nimelt keemiaõpetaja, sest ilmselt on lihtsam saada inglise keele õpetajaid, kui keemiaõpetaja inglise keelt ei taha õpetada. Ma ei ole kunagi öelnud, et ma ei taha inglise keelt õpetada, kui ma õpetaksin inglise keelt, siis mina olen hästi seda meelt, et seda võiks teha mingisuguse muu teema raames. Ehk siis ma olen tegelikult inglise kolledžis lõpetanud ühel kevadel Tallinna kultuurilugu inglise keeles ja ma kui oleks võimalus ja tunnikoormus võimaldaks, siis tõenäoliselt ma ei ütleks ära ka kas kirjanduse või, või siis kultuuriloo, olgu see Tallinna või briti kultuuriloo õpetamisest inglise keeles siis neis koolides, kus ma praegu töötan, et, et mõtteid on mõtteid, on alati palju huvitavaid, aga lihtsalt see tunniressurss ja enda ajaline ressurss paneb, paneb piirid kinni. Aga seda ma kindlasti ei välistatud mingil hetkel ka ka sellega uuesti tegeleda. Ka need koolid, kus praegu õpetad, need on Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Tallinna reaalkool ja, ja kevadel natukene ka EBS gümnaasiumis selline suts juurde. Mis on ühe noore mehe tunni ressurss, kui palju sa suudad? Kui palju ühes tunnis ei, mitu tundi seal? Mitu tundi ma suudan kokku anda. Ma kvaliteetselt kvaliteetselt, vot siin tekibki küsimus, et väga kvaliteetse tunni andmiseks peab olema väga hea, ettevalmistusinimene peab ise olema värske ja puhanud ja aega saab juurde võtta ainult muude asjade arvelt, midagi tuleb jätta tegemata. Kas ei saa igatahes minna sõpradega õhtul välja või tuleb nädalavahetus pühendada, aga praegu õpilaste tagasisidest lähtudes ja muusis circa 28 tundi nädalas anda? Kvaliteetselt on küll, ma usun, võimalik, aga see tähendab kindlasti seda, et tuleb nädalavahetused ja õhtupoolikud juurde arvata ja inimene sellise suure tunni ressursiga muidugi õpib hästi palju, ta peab hästi palju materjali koguma, ta peab hästi palju kõike seda peast läbi laskma, filtreerima ja sellisel juhul ta saavutab ikkagi ühel hetkel sellise olukorra, kus võib-olla tunni enda ettevalmistamiseks kulubki oluliselt vähem aega, aga kvaliteet selle all ei kannata selle asja lihtsalt kogemus. Tegelikult. Kuidas tavaline argipäev, kui see sügisel käima läheb, sellest kolmapäevast, kuidas tavaline argipäev sinu elus välja näeb? Tavaline argipäev näeb välja niiviisi, et kuus 40 Liiselised mul äratuskell siis ma lükkan edasi kuus 50 peale kuus 55 peale ja, ja siis tavaliselt ikkagi selline väikene hommikusöök enne tööle minekut. Maganud oled reeglina rahulikult või Movisklet püherdada. Magan ma väga rahulikult, minul on pigem see probleem, et, et kui ma teinekord voodisse heidan, siis ma avastan, ühel hetkel olen magama jäänud, et sellega ei ole küll mingisuguseid probleeme, vastupidi nalja puhanud. Ja mõni hommik ei ole ka välja puhanud, kan õhtul vaja pikalt tõid parandada aga seejärel tööle ja, ja mulle meeldib olla tööl varakult kohal, kes seitse, 15 või seitse, 20, mõnikord on veel järel vastamised hommikul siis on tunnid tsirka, kella kolmeni, mõni mõni tund, võib-olla vahel ka vaba aken ja, ja seejärel on siis kas valikkursus või või lahendame ülesandeid, olümpiaadiks, midagi sellist lisa. Ja siis ma arvan, et tsirka viiest või tsirka kuues siis on seal väikene puhkusehetk ja siis tulebki hakata järgmise päeva tunde vaatama ja tõid parandama ja kui seda ei ole suutnud päeva jooksul vahepeal ära teha. Ja siis eks ta, eks ta lähebki selliste õhtuste puhkepauside ja töötegemistega kuni keskööni välja. Ja no siis siis veel võib-olla mõni selline lõõgastav filmielamuse ja siis magan. Aga. Kui sa ärkad hommikul üles ja igal inimesel ometi on lubatud olla näiteks halvas tujus Oi, õpetaja ei tohi kunagi olla halvas tujus, seda meile õpetatakse küll ülikoolis. Õpetaja peab olema igal hetkel väga suure empaatiavõimega ja alati rõõmsameelne. Teoorias töötab seal väga hästi, aga kui on halb tuju, siis tegelikult olen mina teinud endaga sellise kokkuleppe, et kui mul on halb tuju ja ma tahan selle halva tuju välja elada, siis ma panen ta nii-öelda riiulile selleks hetkeks, kui ma olen koos õpilastega ja ma võtangi endale teadlikult, et ma teen kõik, mis on minust sõltuv. Et ma ei võtaks seda tundi kaasa. Ja, ja ma üritan seda lükata edasi kuivana, tule aeglase, halb tuju välja mõelda, välja elada. Et siis ma jätan ta sinna ja, ja ma ei, ma üritan seda seda võimalikult palju vältida. Kas see alati õnnestub, me tegelikult oleme kõik inimesed, et, et siin on ka raadiokuulajatele see kerge šokk, võib-olla, et õpetaja on ka inimene ja mina mina üldse ei eita seda, et ka oma vead ja, ja teinekord mõned asjad, mis välja ei tule. Aga see on mõtlemises kinni ja õpetaja sedavõrd peab olema küll külla suuteline enda mõtlemist kontrollima ja juhtima. See on väga vajalik, muidu muidu lihtsalt. Õpilastele mõjub see niivõrd halvasti, et koostöös seal tunnis ei ei pruugi midagi välja tulla. No vähemalt Gustav Adolfi gümnaasiumis ja nii palju, kui mina tean, on päris palju noori meesõpetajaid üleüldse meesõpetajaid ilmselt rohkem kui kui keskmises eesti koolis, kuidas kooli sisemisele kliimale mõjub? See mõjub hästi ja, ja seda näen ma ka Tallinna reaalkooli pinnalt, kus on, kus on samamoodi meesõpetajaid võrdlemisi palju. Ja põhjus võib olla ei olegi selles, et oleks nüüd ilmtingimata tarvis nii pika nimekirja naistest nii pika nimekirja, sest seda, et kool peaks ikkagi andma väikese läbilõike ühiskonnast, et seal peab olema nooremaid, seal peab olema vanemaid. Nende omavahelised suhted peaksid olema head. Ja seda võin ma mõne kooli mõlema kooli kohta öelda küll, et vanuse või, või mõne muu sellise karakteristikud põhjalt ei ole küll. Ühtegi hõõrdumist pigem on, oleme, avastan seda, et ei olegi suhtlemisel mitte mingisugust vahet, kas sa suhtled 30 kolmekümneaastase inimese või 55 aastase inimesega. Aga see väike läbilõige ühiskonnast on oluline ka õpilastele, et nad näevad, et on olemas erinevaid inimesi erinevate huvidega, erinevate ise loomadega inimesi. Ja selles osas oleksin mina natukene võib-olla tagasihoidlikum nendes nõudmistes, mis õpetajatele esitatakse arvestagem seda, et ühiskonnas ja hilisemas elus noor ei puutu ainult täiuslike inimestega ja, ja sellepärast on ehk isegi hea, kui koolis on ka mõned raskemad isiksused ja õpilased saavad harjutada nii-öelda nende peal, et, et selle peale tasub ka pisut mõelda, ma nüüd ei kutsun muidugi üles kooli koondama raskeid isiksusi, sest elus raskem, aga, aga ma arvan, et ei ole ju vaja kooli kujundada selliste ühetaoliste ühesugust ühenäoliste õpetajatega. Sellepärast et õpetaja vähemalt gümnaasiumiastmes nii-öelda kuruna peavad ikkagi olema suur isiksus. Siis ta mõjub. Koolidirektorite reeglina on üsna karismaatilised isiksused. Mis saab siis, kui sina, Martin Saar, mõtled teistmoodi, kui sinu kooli direktor mingis väga põhimõttelises küsimuses, kuidas sa siis käitud? Oma mõtteid ei ole eriline, erines enda teada hoidnud, see on võib-olla ka asi, miks nii mõnelgi juhul oma kooliajal ma mõtlen, kooliõpilasena ei olnud, kõik võib olla väga kerge ja ja oli, oli probleeme Jali konflikte, mida, mida sai lahendada mina vajalikuks, et õpetajad mõtlevad iseseisvalt ja nad ütlevad selle arvamuse välja. Ja kui see ei ühti sellega, mida arvad, kas koolijuht või kooli juhtkond, siis on see koht, kus tuleb need erinevad argumendid lihtsalt teineteisele esitada. Jaama väga hindan seda, kui koolijuht kuulab ära oma õpetajad ja, ja ootab nendelt arvamust ja haarad nad kooli õppekava koostamisse täielikult ajurünnakutega ja, ja nii edasi, et õpetaja peab tegelikult koolist tundma enda panust, sellepärast et ainult koolijuht ei suuda juhtida mitte ühtegi kooli. Ta vajab sinna endale tugevat meeskonda direktsiooni kujul ja ta vajab seda, et õpetaja tunneks, et vot mina panustan siia kooli selliselt ka mina olen selle kooli osa, selle kooli nägu on ka pisut minu nägu ja Läks õpetaja tõesti tundi, niiviisi ta saab anda hingest kõike, ta peab tundma enda tähenduslikkust ka ka juhtkonna silmis, et ja inimesed, kes, kes ütlevad seda, mida nad mõtlevad ja, ja argumenteerivad. Ma usun, et lõppkokkuvõttes on see ikkagi parem koolijuhile ka meeldivam kui see, et need asjad jäetakse ütlemata ja jääb midagi niimoodi pisut pisut kogu maja ja see on see ükskord prahvatab vimm ja nii edasi, et tegelikult avatud suhtlemine peaks kindlasti olema, et iga koolijuht, ma usun, peaks selle võtma endale endale eesmärgiks kujundada selline töökeskkond, kus inimesed julgevad ja tahavad arvata. Sa läksid korraks mõttes tagasi oma kooliaega, mis kooli sa muidu oled lõpetanud? Mina ise lõpetasin Tallinna inglise kolledži. Aga see, et sa õpetajaameti kasuks otsustasid, on mõneti sinu kodu ja lapsepõlve teene ka. Ma olen täiesti täiesti veendunud selles, et nii see on. Mõned nädalapäevad tagasi tegin Tallinna linnas ekskursioon inglise keeles ja ühel hetkel avastasin või õigemini mulle aidati avastada see, kui palju ma tegelikult olen kaasa võtnud vanematelt ja just vanavanematelt nii loodusearmastust, raamatutearmastust kui ka selliste tehnika vastu huvi ja, ja töökust. Ja kuna mul ema ja vanaema, mõlemad õpetajad Jan suguvõsas veel mõni õpetaja, siis nad ei teinud küll kordagi mulle ajupesu, et ma peaksin kindlasti kooli tööle minema, aga. Ma nägin kõrvalt seda, mis tähendab olla või mis tähendas olla õpetaja ja kuidas seda tööd sai teha niiviisi, et seda seda nautida ja, ja nii ta läks. Räägi natuke sellest ekskursiooni asjast, nii et ma ei saanud aru, et sulle sul aidati avastada, mida see tähendas? See tähendas seda, et mul oli üks võrdlemisi väike väike grupp ameerika ja skandinaavia tuttavaid või tuttavate tuttavate tuttavaid, kellele ma Tallinna linna tutvustasin ja ja, ja siis ma rääkisin ühest asjast ja teisest asjast ja tompest ja, ja kunagi seal asunud raamatukogust ja siis jälle raekoja keskpunktist ja tornidest ja müüridest. Ja siis mult hakati küsima, et kust ma siis seda kõik olen õppinud ja kust ma siis seda tean ja ja siis tuligi vanemaga jalutasin Itaalia vanaisa, viis mind sinna ja siis ja siis tegelikult üldse on Eestimaal ilus loodus ja teine vanaema õpetas mind metsas käima ja ja nii edasi, kuni ma lõpuks ühel hetkel avastasingi seda, kui palju ma tegelikult kannan endas erinevaid killukesi, erinevatest inimestest, oma vanematest vaieldamatult, aga kindlasti ka oma vanavanematest. Ja see ei ole, ma usun, selline teadlik protsess, et nüüd ma ühelt inimeselt võtan, võtan selle tunnuse ja kannan ta endasse üle, et mulle see meeldib ja ma võtan selle omaks, aga pigem on see kasvamise lahutamatu osa. Ja, ja sealt sellest hetkest alates ma järjest rohkem mõtlen ka selle peale, et tegelikult koolikeskkonnas, kui palju õpilased niimoodi Absarbeerivad endasse seda, mis, mis õpetajad nende ümber teevad või mida ütlevad, kuidas ütlevad, kuidas mõtlevad, mida teevad üldse lisaks õpetamisele ja me räägime ju tegelikult aeg-ajalt sellest ka koolis, ega me siis siin ainult raamatut lugema ei tule. Ja, ja see oli ka minu jaoks. Tõenäoliselt on see paljudele inimestele teada värk, aga minu jaoks oli ta selline äratundmishetk saabus keset Tallinna vanalinna ja, ja just tänu sellele, et inimesed hakkasid küsima, aga miks sa nii mõtted või miks sa seda arvad või miks see sulle oluline? Sa oled ju oma ema ja vanaemaga erinevatest põlvkondadest vägagi. Mis on need kõige suuremad erinevused, kui sa paned need kolm õpetajat kõrvuti, et mis teie vahel on ja kas neid üldse on? Ma olen rääkinud oma oma vanaemaga, kes oli õpetus, kirjandust ja siiamaani õpetab noortele kirjandi kirjutamist, ei muud. Ja me tegelikult avastasime seda, et vastupidi suureks sarnasus, eks on, on seesama vaba mõtlemise propageerimine või see, et ka tegelikult nõukogude aja tingimustes õnnestus kirjandust õpetada nii et ei pidanud täht-tähelt ja sõna-sõnalt järgima seda, mis on, mis on kõrgemalt kaugemalt ette kirjutatud erinev ja erinev, võiks öelda kohe, et on kogu see haridustehnoloogiline nii-öelda materjal, millega, millega sa tööd teed, aga kui ma sain ka seda teada, et mu enda vanaisa käis, käis aitamas, koolis parandada seal tehnilisi vahendeid igasugustest makilintidest ja kõigest muust, siis tegelikult nad oma aja piires ju ka tegid kõik, mis võimalik, et anda õpilastele seda, seda informatsiooni ja neid mõtteid väga erineval kujul. Tegelikult need erinevused mulle tundub, et on, on päris, päris väikesed võib-olla kõige suurem erinevus on see, et ikkagi kooli demokraatia on praegusel hetkel kindlasti olulisem, kindlasti võimalikum ja seda realiseerida on, on lihtsam. Samas muidugi, see oleneb kõik keskkonnast, et teps mitte iga kool ei ole praegu Eestimaal ja iga iga ülikool ei ole teps mitte demokraatlik ja otsustusprotsess ei ole üritatud võimalikult demokraatlikuks viia. Et pigem ma näen tegelikult sarnasusi, nii irooniline kui see ka ei ole. Aga kui te kokku saate, ikka istute ju paar-kolm korda, võib-olla paari-kolme kuu tagant, vähemalt ühe pika laua taga või kusagil suvilas olete koos, kas te, kas te arutate tööasju? Õige pisut õige pisut, no pigem just sellest küljest emaga, kuna tema veel jätkuvalt õpetab ka ja õpetab inglise keelt ülikoolis, siis temaga ikka räägin mina, mis mina tegin ja, ja tema jälle, mis temal on plaanis, kuigi see ei ole kindlasti põhiline teema, aga vanaemaga pigem sellest, mis on, mis on see tema mälestused ja tema selline laiem taustaga ka see, mida tähendab üldiselt olla olla õpetaja ja. Nii ta on, kindlasti te räägite sellest ka, kuidas lapsed muutunud anaaegade lõikes sõda, sõda küll. Vot tegelikult lapsed on küll kindlasti muutunud, võib-olla isegi heas mõttes ise Taisemaks eneseteadlikumaks, seda ma usun küll. Milline on keskmine? Ma ei taha seda sõna kasutada, aga ma tahan lihtsalt, et sa ei räägiks kellestki konkreetsest. Aga, aga milline on keskmine eesti noor inimene, keda sa iga päev koolis näed? Keda me iga päev koolis näen, on ja see noor, kes tegelikult nii nagu kõik noored otsib iseennast ja katsetab, katsetab väga erinevaid asju, erinevaid ettevõtmisi. Ja ta otsib ka kindlasti kõigele, mida ta teeb, põhjendust ja selgitust tahad, noor, väga ei viitsi teha midagi käsu peale ja ma saan tegelikult selles mõttes väga hästi. No ega ma ise ka ei viitsi midagi lihtsalt käsu peale või tegemise pärast teha. Ja kindlasti on, on noorel väga palju erinevaid huvisid ja hobisid, et seda, seda ma näen küll ja mõnikord vaatan, et kuidas nad küll jõuavad, aga, aga küll nad jõuavad. Nii et palju huvisid ja selline võib-olla eneseteadlikkus ja isepäised, kohati tuleb sinna juurde ka see, et ehk ei oska alati ennast objektiivselt hinnata. Aga siinkohal jällegi täiesti kindel selles, et las ta teeb oma vead ära, las ta, las ta eksib, noor peab saama eksida. Olen teinud väga häid vigu ja õppinud neist nii, et, et las ta yksi pea ja sellest võtab kogemuse kaasa ja siis ja siis muudab midagi, las ta proovib kuuldavaks ka seda igati igati toetama vigu ei tohi demoniseerida. Et muidu tekibki niiviisi, et, et lähed tundi ja, ja mul on neid kogemusi, kus ma lähen tundi ja alguses keegi ei julgegi nagu midagi nii-öelda sellepärast, et äkki ma ütlen midagi valesti, ehk mul läheb midagi untsu parema siis üldse ei ütle. Et parem valesti rääkida, kui õigesti vaikida. Ühe ühe vene keele õpetaja lause, kusjuures. Aga hea eeskuju õpetaja poolt kulub alati marjaks ära kooliaasta alguses räägi mõnest oma heast veast heast reast ja sa ütlesid, et ma olen teinud väga häid vigu. Olen teinud väga häid vigu näiteks kasvõi ajaplaneerimise seisukohalt, mis jääb mul kooliaja lõppu ja ülikooli aja algusesse, kus sai ka noorteparlamendi liikumisega tegeletud ja, ja siis olin ma veel sedavõrd seda tüüpi inimene, et ei, ma praktiliselt mitte kunagi ei öelnud ja, ja nii oligi, et ühel hetkel kasvasid tegemised nõnda üle pea ja lubadused nõnda üle pea, et tuli, tuli väga range kriips sinna vahele tõmmata ja sellest see oli selles mõttes minu jaoks suur viga, et ma võib-olla tollel hetkel mõnda inimest vedasin alt või, või lükkus mõni asi edasi ja ja ei läinud päris täpselt nii, nagu oleks vaja olnud ja ja see ei olnud ühesõnaga korrektne, nii nagu ma olin harjunud. Ja, ja siis sellest ma võtsin küll kaasa selle, et aeg-ajalt tohib täitsa täitsa öelda. Ei, mõnikord on raske küll, jah. Aga seda tuleb teha ja, ja see oli Heaviga, ega see ei olnud mulle kerge, see oli enesehinnangule mõjus kindlasti päris päris korralikult, aga nüüd sealt edasi läks asi jälle. Parem kui me korraks nende noorte inimeste juurde tagasi tuleme, kas sa märkad või adud koolis tunde andes ja lastega tunniväliselt suheldes sellist kasvavat suhtlemiskimbatust see, millest paljuski kirjutatakse ette, et arvutiga saad hästi läbi, aga inimestega mitte nii väga. Mina ei ole seda vahetus suhtluses täheldanud, mul küll oli hea võimalus mitte nüüd sellel õppeaastal, mis, mis läbi sai, aga aga sellest veel eelmisel õppida ühe klassiga koos selle sülearvutite projekti raames. Ja kus oli siis põhimõtteid jagada igale õpilasele kätte arvuti ja siis me sellega muudkui õpime ja õpime ja õpime, esiteks minule endale see päris kiiresti sai sotti, et ma kaotan kogu selle võimaluse nende noortega vahetut kontakti oma, sest mulle meeldib tunnis väga palju arutada või rääkida ja küsida nende mõtteid, nende arvamusi selles mõttes, et kuidas, kuidas nad haakuvad teemaga ja mis nende hüpoteesidest nad neid välja pakuksid. Selle, selle ma kaotasin osaliselt ja ratas ka või kadus ka nende sellist omavahelist suhtlemist, päris palju oli muid probleeme ka, et see oli huvitav ettevõtmine, aga mina tundsin, et see mulle hästi ei sobi. Ja, ja kui ma praegu vaatan kõrvalt, kui on, kui on vaja suhelda valmistuda kas olümpiaadiks või, või tunnis lihtsalt omavahel midagi arutada, siis ma ei näe, et seal oleks mingisugune selline takistus taga. Aga siin võib olla ka asi selles, et oma klassidega olen ma ikkagi juba mõnda aega suhelnud ja meil on, meil on kujunenud välja oma suhtlemismallid ja, ja kool on ka pealegi selline keskkond, kus inimene pärast mõnda aastat või noor pärast mõnda aastat ikkagi julgeb julgeb suhelda ja ei pea enam ennast kuidagi hakkama tõstma või, või enda enda kohta otsima, et mõnikord, kas sõprusringkondades ikkagi uude keskkonda minnes pisut peljatakse, katsutakse piire, kuhu ma mahun, kuhu ma sobin ja siis võib tekkida see, see suhtlemise probleem, et et mõne MSNi või asja vahendusel oled juba rääkinud oma klassikaaslastega, mitu kuud, aga, aga näost näkku kuidagi on selline väikene tõrge. Aga praegu ma seda ei näe. Oma õpilaste puhul küll mitte, et võib-olla ma lihtsalt ei ole, ei ole seda tähele pannud, aga, aga ma ei, ma ei näe, et see oleks suur probleem. Kuidas sa enda ja õpilaste vahel seda piiri hoiad? Seesama sina ja teie probleem, näed, mina hakkasin automaatselt sina ütlema, kuidagi täiesti võimatu oli sind teietada, aga kuidas lapsed? Gümnaasiumiastmes, ma olen ikkagi aeg-ajalt üritanud rakendada teie peale minekut ja põhikooliga on selles mõttes selge, et põhikooli lapsed niikuinii kipuvad oma õpetajat teietama. Ja kui mina olen küsinud nende käest, siis seepeale vastu, et aga kas mina ütlen siis teile ka teie või läheme, oleme sina, Ma lähen siis nemad, palun öelge meile, sina, palun öelge veel. Et nende jaoks on see võõras ja harjumatu, võib-olla tekitab isegi ebamugavust või sellist tarbetut barjäär ja distantsi. Aga gümnaasiumiga on, on selles mõttes natukene raskem, et gümnaasiumiga ma eeldan küll, et kui me oleme teie peal, siis me oleme mõlemapidiselt teie peal ja kui me oleme sina peal, siis siis justkui ka mõlemapidiselt. Ja tegelikult see sõltub ka koolist ja see sõltub klassist, kuidas siis see asi lõppkokkuvõttes kujuneb. Ja mõne õpilase jaoks on kooli lõpuni kergem, kui, kui ta täiendab mind ja mina ütlen temale, sina ja ta ei pea hakkama ebamugavust tundma ja las olla siis nii, et tegelikult, miks me reglementeerima seda kõike, et, et ei ole, ei ole ju seda vaja. Ja erinev on, on õpilasega, võib-olla suhtumine, suhtlemine tunnikeskkonnas ja siis, kui me oleme sellesama õpilasega, kas, kas hoopis individuaalkonsultatsiooni Solümpiaadiks valmistuma, see kuskil välismaal, see on niikuinii teine keskkond tunnist eemal ja seal tundub kuidagi väga imelik täietada, et jällegi erinevad keskkonnad, inimene peab oskama ka tegelikult rolli elada ja tajuda rollis neid erinevaid hetki. See ei ole probleem minu jaoks, ma arvan. Õpilasteks. Kas sa oled saanud võimaluse, kas kergelt tundma õppida ka näiteks teiste Skandinaaviamaade noori? Jah, pisut küll. Nimelt seepärast, et Euroopa Noorte Parlamendi liikumise raames sai, sai väga palju ringi käidud ja noorteparlamendisessioonidel, aga kindlasti ka seepärast, et Gustav Adolfi gümnaasiumil on, on sõpruskoolid. Seepärast Rootsis ja, ja samamoodi Soomes ja ja need noored ka aeg-ajalt külastavad Eestit ja mul on olnud päris päris kummalisi kogemusi. Esiteks juba võib-olla sellest aspektist, et keemiatunnis meie ikka Eestis teeme katseid ja kohati teeme neid päris vabalt, nii nagu neid on ikka ja lahti tehtud ja, ja kõik noored on suureks kasvanud ja saavad oma eluga ikkagi hästi hakkama ja ei ole püsivaid kahjustusi saanud, aga aga neile tundus see kuidagi nii kummaline, kui nad ei pea keedusoola ja liiva kokku segamiseks kitlite prill ette panema, et see oli üks asi, aga teine asi, üks kolleeg südamest. Ta solvus selle peale, kui Rootsi õpilased leidsid, et aga õige on ju tulla toiduga tundi ja istuda ja olla kuidas, kuidas tahes, et selles mõttes on Eesti kool väga palju konservatiivsem. Ja ma arvan, et see peabki nii olema. Sellepärast, et akadeemiline tund ja siin võivad kõik psühholoogid ja lastekaitseväe lapsevanemad lambaid riistad, akadeemiline õppetund on püha ja, ja seal on teatud reeglid ja me järgime neid reegleid, mitte sellepärast, et kellelegi meeldiks reegleid järgida, aga sellepärast, et see oli, see on tulemuslik ja, ja see on korrektne, korrektset käitumist peab, peab tegelikult harjutama. Miks ma seda küsisin, õigupoolest just üks tuttav kirjeldas väga elavalt seda, milliste noortega ta puutus kokku Soomes ja need kirjeldused oli päris hirmuäratavad, et noh rääkimata väljanägemisest ka see, millest nad räägivad, või õigupoolest see, millest me üleüldsegi rääkida ei oska. Ja, ja siis mõtlen ma nendele kuulsatele edetabelitesse ja sellele, kuidas Soome haridussüsteem on parim maailmas. Ma ei saa sellest aru, Martin, seleta mulle, kuidas see võimalik on. Mina ka ei saa sellest aru ja ma ei saa sellepärast aru, et mul ei ole olnud ühelt poolt võimalust pikalt viibida Soome koolikeskkonnas. Ma ei suhestu sellesse ja, ja minu jaoks mina oleksin ka kergelt häiritud, kui, kui lihtsalt õpilased 15 minutit tundilinevad, lihtsalt istuvad kvaliteet. Aga meil läkski eelmises tunnis kauane õpetaja noogutab selle peale ja nii ongi. Et selles mõttes Eesti kooli selline teatud reeglipärasus, seda on vaja seda niikuinii vaja. Ma ei oska kahjuks seda asja seda asja kommenteerida, ju siis need lapsed, kes sealt tulevad, on väga õnnelikud, aga Soomes on väga teravalt kerkinud esile ikkagi reaal- ja loodusainete mitteoskamise probleem. Ja mul on tunne, et eesti eesti triivib oma oma asjadega ka kohati nagu selles suunas, et see probleem hakkab, hakkab süvenema ja, ja Soomes, kes soomlased käivad ka Tartusse nii-öelda arsti tulevad õppima nii-öelda vaid tulevadki arsti õppima ja, ja kui nad on saanud oma selle lühikese keemiakursuse, siis ega nad suurt mitte midagi ei oska ja õppejõud on püstihädas. Selles mõttes on Eesti kohustuslike kursuste suurem arv või ütleme selline laiapõhjalise maa, gümnaasiumihariduse pakkumine õpilastele, ma ei taha endas surumine, aga pakkumine? Mina leian, et seal on õigustanud ennast. On kaks asja, millest tegelikult võib-olla pühapäeva hommikul ei peakski, äkki ma aga ilmselt inimesed kuulates, et saatekülaliseks on õpetaja ja peaksid mind kehvaks ajakirjanikuks, kui ma neid ei küsiks, esimene neist on haridusreform, mille poole ma saan aru, me kogu aeg püüdleme. Kas sa suudad lihtsalt ära seletada, milles reform sinu subjektiivse arvamuse kohaselt võiks seisneda ja kas seda üldse tarvis on? Aga see, mis praegu on, on tehtud ja mille poole ollakse teel, on ühelt poolt põhikooli ja gümnaasiumi täielik eristamine mille vastuma isegi absoluutselt ei ole, sellepärast et minul on ka põhikooli ainetunnis teised eesmärgid, kui on minu eesmärgid gümnaasiumi ainetunnis õpilaste samamoodi. Ja, ja teine, mis puudutab nüüd kogu seda visiooni gümnaasiumiharidusest ja sellest, kuidas on, on õppesuunad, õpilastel suurem valikuvabadus ja nii edasi siis on ikkagi siin tegemist täiesti pooliku pooliku reformiga ja, ja seda on, on keemikud kirjutanud, seda on teised kirjutanud. Me oleme seda rääkinud ja, ja ikkagi sünnivad mingisugused tähtsad otsused selliste üksikute inimeste koosolekutel, arvestamata seda, mis on näiteks, aga ma selle pean ära ütlema, minu arust keemia ainekava koostamine oli täielik farss. Koostati ära kolm kohustusliku keemia ainekava, neile oodati õpetajatelt, tagasisideõpetajat andsid selle, mina saatsin ja siis see peale otsustati mitte seda tagasisidet arvestades, vaid lihtsalt ühel koosolekul, et ei tõsta, on ikka kõik ümber ja toodi täiesti uus uut uut ainekava komplekti kolm tükki ja selle peale siis enam õpetajatelt keegi tagasisidet ei küsinud, et see on see, kuidas Eesti hariduses asjad toimuvad. Aga aga kuhu suunas peaks minema, siis peaks minema ikkagi selles suunas, et hea meel on selle üle, et matemaatikat on diferentseeritud, lai kursus, kitsas kursus tegelikult oleks pidanud minema teiste ainetega kani ja on häid tavasid sellest, kuidas ikkagi looduse tundmaõppimiseks võibki õpilane valida ühe aine. Ja see ei tähenda seda, et kui ta näiteks valib bioloogiat ta üldse keemiat ei oleks, vastupidi Ta õpib küll keemiat, aga ta õpib seda sellest kontekstist, kuidas see sobib sinna bioloogia ümber või siis on selline täiesti integreeritud Science aga, aga oleks pidanud minema sammukese kaugemale diferentseerima, veel rohkem pakkuma veel rohkem välja selliseid terviklikke komplekte, sest praegusel hetkel mulle jällegi keemia seisukohalt mulle lihtsalt jääb mulje, et, et surutakse kõikidele õpilastele peale kolm kohustuslikku kursust. Ja siis tulevad valikkursused. Aga see ei moodusta tervikut. Aga ikkagi terviklik kuue, seitsme kaheksa kursuseline komplekt, mis on süsteemselt üles ehitatud, sest mina tähendab praegune olukord, praegune olukord tähendab seda, et seda tööd hakkame tegema meie õpetajad ise ja meil on juba räägitud ühe kolleegiga ja teise kolleegiga, et me teemegi, me paneme ka oma selle komplekti nende kursuste pealt kokku, sellepärast et riik selle jaoks ei ole leidnud ressurssi. Aga, aga ometi seda peaaegu kõik õpetajad, kes seda tagasisidesse neid ainekavasid, tõid selle asja välja. Et ei ole mõtet õpetada lüürikuid, füüsikuid, vaade, põhimõte, sama sama ülesehitusega keemia ainekavade järgi gümnaasiumi alguses. See on täiesti totter. Aga, aga see matemaatikud said sellest aru ja matemaatikute lubati nii teha teistele nii ette nähtud. Et haridusreformi puhul mina ikkagi eeldan seda, et et ühelt poolt antakse vabaduskoolidele oma õppesuunad, mitte ei surutati, iga kool võtab kolm õppesuunda ja olgu need kolm õppesuunda olla, kas ressursse on või mitte. Sest mina olen nalja visanud, et Tallinna reaalkool võiks humanitaar, tarbesuuna võib olla inglise kolledžis sisse osta, sest inglise kolledži tõenäoliselt oleks kindlasti osta Marial suuna reaalkoolis, siis selliseid. Meil on kergelt kergelt morbiidsed ja kolleege heidutavaid, aga ja sinna suunas me lähme, aga tegelikult peaks olema ikkagi variant võimalikult palju. Kuidas süsteemselt diferentseeritud õpet, mitte valikuvabadust valikuvabaduse nime all, kus tegelikult võib-olla sisulist vabadust ei olegi õpilasel. Ja siis kindlasti see, et, et oleks koolidel kohtadel suurem otsustusõigus. Kõlab nagu väga mõistlik jutt ja me suutsime õieti sina suutsid selle ette kanda, ma arvan, umbes kolme minutiga vaja aastaid vaeva näha, aga teine teema, mida me küll pikalt lahata ei jõua ja mida ma tean, et näiteks võtab lahata kolleeg Aarne Rannamäe teisipäevases telesaates vabariigi kodanikud, on need sel nädalal avaldatud koolide edetabelit. Kuidas isiklikult suhtute nendesse? No nii, aga ma haridus vormelistiga mõni aeg tagasi kirjutasin, siis minu pärast võib avaldada igasuguseid numbreid, võib ju paluda saata õpilastel oma oma jala numbri ja siis need kokku liita, lahutada ja jagada läbi, jagada läbi õpilaste arvuga ja siis ka avaldada edetabelit ja, ja ma arvan, et väga tore oleks näiteks see, kui selguks, et mõni kool on, on keskmiselt kõige suurema jalaga õpilasteks, see oleks, oleks väga tore ja siis saaks ka avaldada uudiseid, et et näiteks cool iks rühkis koolist y sellel aastal peaümbermõõduga eta, aga jala jala pikkusega pisut veel jääb taha ka selle spordivõistlus? Ei absoluutselt nagu spordivõistlus ja, ja teine asi on ka see, et tegelikult statistik peab teadma, mida saab arvutada, millisel skaalal on tulemused, on need normaalon, et oled intervallskaala, seda on vaja teada ja on vaja teada ka seda, kas üldse eksami tulemus allub normaaljaotusele meetilist keskmist. Ei ole mõtet võtta, kui tegemist ei ole normaaljaotusele alluva sellise nii-öelda valimikarakteristikute, aga seda, seda on täiesti mõttetu siis teha, sest sellisel juhul peaks hakkama võtma võib-olla mediaani peale või muud. Martin läheb keeruliseks, juba ei saa aru, mis ma tahan öelda, on see, et. Arvutada võib absoluutselt kõike aga statistiliselt tähenduslik On ainult väikene osa arvutustest ja need riigieksamite aritmeetiliselt keskmised võite statistikutelt järele pärida. Ma usun küll, et enamik neist ütleb, et need ei ole statistiliselt olulised, need ei ole statistiliselt tähenduslikud ja kui inimene hakkab tegema, võin neist omakorda järeldusi arvudest, mille tegelikult mingisugust sisu taga ei ole. Vot siis võib minna asi kurjaks sellel hetkel, kui nendele järeldustele järgneb siis selline tõsiste põhimõtteliste otsuste langetamine või inimeste töötulemuste hindamine. Seda ei saa lihtsalt teha. See lihtsalt on sisutühi mõõted. See on minu arvamus sellest kui kaua sa oled koolis töötanud kolm aastat ja kui kaua sa kavatsed veel koolis töötada? Niikaua kuni aastatega ei ole siin võimalik öelda, aga, aga niikaua kuni ma tunnen, et see töö on minule hea ja kasulik, ma õpin, sellest, saan võib-olla veel mõned head teha. Ja nii kaua, kuni mul on olemas see tunne, et õpilastele on see hea, oluline ja kasulik. Ja kindlasti kolmas aspekt on, on ka see nii kaua, kuni ma tunnen, et ma oma kolleegidega moodustan ühtse sellise, ma ei taha öelda lahingurihma Eesti haridusmaastikul, aga sellise sellise töögruppi Kui suur see töögrupp on enam-vähem ja see ei koosne ju ainult Gustav Adolfi reaalkooli õpetajatest mitte Vi koosneb. Ei no ma arvan, et jällegi erinevates kohtades, eks ju, erinevate ülesannete täitmiseks on erinevad väiksemad grupid ja, ja nii nagu on mõnel pool väga hea selline loodusteaduste õppetool või ainekomisjon ja seal saab väga palju üheskoos mõelda, üheskoos tegutseda, siis jällegi mõnes muus kontekstis on hoopis teine sõpruskond kolleegidest välja kujunenud, et tähtis on just see, et inimene saaks tunda ennast seotuna või osana sellest, et ta näeks ka enda paiknemist natukene laiemalt, mitte ainult üksiküritajad koolis on väga raske tegelikult olla üksiküritaja ja tulemuslikum on kindlasti kindlasti. Kui me alustasime oma saadet peaaegu tund aega tagasi sellest, et kas sa tahad suvel lastest puhata siis siis oleks ilus lõpetada ju sellega, et, et ma saan aru, et, et, et kui ma kolleegidega, kellest mõned on kindlasti ka sinu väga head sõbrad, suhtled sa ju selle vaba suve jooksul kindlasti absoluutselt, kas näiteks sellel reisil, millest sa ainult moka otsast paari sõnaga midagi mainisid, käisid koos kolleegidega? Jah, meil on, on kuidagi välja kujunenud niiviisi, et me jaanipäeva järel nüüd kolm aastat oleme, oleme läinud puhkama ja just seepärast, et on vaja tõmmata tegelikult selline selge piir kohe vahele ja kõige parem puhkus on, on, on keskkonna vahel. Ja siis tagasi tulles niikuinii tulevad mõned mõned head mõtted võib-olla kooliga seotud pähe ja hakkab selline augustikuust tekkima, võib-olla isegi väikene väikene kooli katsus, aga see aja maha võtmine on, on hea ja nii hämmastav, kui see ka ei ole, ei olegi me nendest ju kolleegidena yksteisest tüdinenud selleks selleks juunikuu juunikuu keskpaigaks vaid koos on, on väga huvitav. Jaa, jaa, kas või selle reisi välja kujunenud, et tuumikgrupp on äärmiselt aktiivne, et me ikkagi vaatame hästi palju omal käel ringi ja liigume ka siis seal puhkusekohas ringi, et, et me ei ole teised, kes nüüd seitse päeva siis järjest rannas. Lõdvaks, ja ei, no tegelikult isegi nii, et oled ainult hotelli basseini ääres, isegi. See on meie jaoks. Täiesti välistatud, sellepärast et see loomulik onu kogemuste ja elamusteelamuste järele on niivõrd suur, et ei suuda niimoodi vegeteerida. Et mina, ma, nii nagu ma tookord seal Postimehes kirjutasin, et kindlasti on, on hea kollektiiv see mis hoiab õpetajaid tegutsemises ja mis motiveerib ka. Ja sõprussidemed ainult ainult tugevdavad seda. Aga siin tuleb ka muidugi eristada seda, et võib-olla mõnes kontekstis on, on vaja ka sellist kolleeg, kolleeg suhet ja see sõber, sõber, suhe võib pisut seda tasakaalu paigast ära viia, aga kui inimesed saavad omavahel hästi läbi, siis ei osutuda ületamatuks takistuseks. Minu jaoks on tänane pühapäeva hommik olnud kuidagi eriti optimistlik selle esimese septembri valguses tänu tänu sulle, mida pühapäev toob tänane päev. Viimane selle suve, kui me nüüd kalendrist nii väga kinni ei hoia, aga mõtleme loogiliselt. Viimane selle suvepühapäev Minu enda lootus on, et kui ma nüüd siin püsti tõusen, siis ma lähengi suvilasse ja jõuan veel tänagi teha endal ära metsa jalutuskäigu ja vaadata, kas on mõningaid seeni, mida saaks siis ära korjata ja pärast siia ja ja siis vaadata, kui kaugele on pohlad oma oma valmimisega ja käijaga aias natukene ringi. See on minu selline lootus, sellepärast et loodus ja mets on need, mis aitavad täielikult puhata ja mõelda oma oma mõtteid. Eestlasele on see nii omane, et loodust armastada ja hoida ja, ja seepärast peaks ka seda teistega jagama, kui on, kui on loodusest saadud rõõmude kogenud. Ilusat oli aasta algust, soovime siinkohal kõikidele lastele ja lastevanematele ja õpetajatele ja kõigile, kellele kool on kallis ja armas eesti kool, eriti aitäh Martin Saar, Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaalkooli keemiaõpetaja. Me lõpetame selle saate ühe muusikapalaga, mis on Gustav Adolfi Gümnaasiumi kooliplaadil. Ma arvan, et oleks. Oleks asjakohane mängida lugu, mis räägib koolist Marikale Ma viibutan seal viimane lugu. Bänd, mis on kokku pandud teie enda kooli õpetajatest, eks ju. Õpilased ja õpetajad, õpetaja direktor on seal, mängib. No siis, siis me teeme eriti veel sellise väikese reveransi kooliga. Lugu, mis räägib koolist ja, ja ma loodan tõesti, et, et see kooliaasta 2010 2011 tuleb kõigile väga loominguline, väga arendav ja, ja eriti teile, armsad õpetajad, ka selline soe, aitäh, Martin Saar, mina olen Margit Kilumets ja aitäh Marika Leetmaa, kes aitas seda saadet eetrisse anda.