Tere päevast, te kuulete päevade saadet mikrofoni juures on Peeter Hein ja mul on hea meel tutvustada tänast külalist. Tere tulemast saatesse kirjanik Heino Kiik. Tere kõigile. Ma mõtlen, et meil oleks täna väga meeldiv alustada ühest tähtpäevast, nimelt 30 aastat tagasi ilmus teie romaan tondiöömaja mis sel ajal oli ju täiesti sensatsiooniline sündmus ja mida hiljem te olete maininud nagu murrangulisem omaenda. Graafias no minu elus oli ta võib-olla isegi suurem sensatsioon kui, kui rahva elus, kuigi noh, ma ei oska võrrelda. Sest et see tegi mind üle kirjanikuks Varema ennast kirjanikuks ei pidanud, ma olin agronoom. Aga see tegi kohe ka tuntud kirjanikuks loetav raamat sele. Nojah, see tuntus oli siis nagu kooramist järgimist ei tohtinud kirjutada, nii et see ei olnud väga ilus lugu, et ma nii tuntuks sain. Aga, aga isiklikult oli see ränk sma paar ööd ei maganud pärast seda, kui kuulsin esimese preemia saamist romaanivõistlusel ja olin täiesti läbi omadega mis tunne oli, kui siis oli lõpuks, pärast pingelist ootamist oli see raamat kaante vahel ja, ja teil näpus kui raamat. See ei olnud pingeline ootamine, see oli nägu, tõkkejooks, jumala kõne, Nad tahtsid ju ümber teha seal ja välja kärpida ja ja ma võitlesin vastu ja see raamat jäigi selleks, mis ta oli seal, mõne pool lauset andsin järgi ja mõne mõne sõna võtsin välja ja need raamatu, see sellisena seda heideti mulle väga ette. Käbin ütles ükskord, et noh, et see oli halvasti ja siis see oli minu kirjaniku saatuses ju väga värav ka pärast seda ei antud mind üldse nad välja Nõukogude Eestis, selles KGB-s, teise partei Eestis. Näiteks 79. aastal seisis viis romaani käsikirjas ja pidid igavesti seisma, sest ma olen riigivastane ja mul oli kuu osta kirjaniku palk saamata. Elasime väga vaeselt. Nii et see, see, see kuulsus on üks asi, aga teine asi, et see oli ränk löök minu saatusele, kirjaniku saatusel ma kirjutasin sahtlisse pärast seda sellele vaatamata teie ette vabakutseliseks kirjanikuks, ei hakanud palgatööd otsima. Jah, seda oli sugulaste ringis oli, oli kõvasti jutt, et noh, et kui sa oskad kirjutada, miks sa ei kirjuta nii et asi ilmub, et peret toita, sest lapsed olid, aga arutasime ilmiga ja ja ma jäin Eesti rahva jaoks kirjutama neid romaane, mida keegi teine ei kirjutanud, sel ajal Maria Siberimaal jomm, elu, padrik, tegin kirjaniku tööd, vaatamata sellele, mis mu enda majanduslik ja ka ka julgeolekulik seisukord nagu on, otsustasin nende nende peale mitte mõelda ja teha tööd ja ilmi väiksest palgast me elasime ja tootsime lapsi ka kuidagi. Kuigi elasime vaeselt eelmi näiteks poest, kui läks rukkileiba ostmas, ta vaatas, mis on odavam, kuigi see maksis kopikaid ainult. Kuule võiksin öelda, et Helmi puur on teie abikaasa. Helmi puur on jah, väga tubli. Võitleva kirjaniku abikaasa, ütleme niiviisi ilusast. Aga sellele vaatamata te hiljem tegite kõik, et see riigivastase ütleme, etikett või naine ikka süveneks, sest Maria Siberimaal ja hiljem 40 kirjale allakirjutamine ja loomeliitude pleenumil sõnavõtmine ja kõik see ainult süvendas seda. Jah, eks, et mul neli romaani juba seisis seitsmekümnendatel. Ja ma siis ikka veel kirjutasin Maria Siberimaal ära, mis oli teada, et ta ilmuda ei saa ja mis võis ka vangi viia. See oli muidugi mu viimane ponnistus ja pingutustest rahasid ei olnud. Ja tänu sellele on see romaan muidugi kirjanduslikult nigelam, sest et ta on lihtsalt kirja pandud, et, et see rahvas läks Eesti rahva jaoks oleks olemas, sest käsikirja loeti nii meeletult, pärast seda samuti loeti meeletult. Mind armastab jaapanlanna käsikiri, nii et eesti kirjandusajaloos pole vist kahte sellist käsikiri olnudki. Ma sain vastukajasid väga palju kiita ja, ja väga vähenes kriitilisi märkusi kirjalikke ja suusõnalisi ja tuttavate kaudu ja tänaval tulid inimesed juurde, tänasid marja eest. See oli väga omamoodi aeg pärast seda, pärast 1009, seitsmenda üheksandal aastal ma lõpetasin Maria. Ja siis järgmine noh, kuus-seitse aastat läks selle tähe all, et neid välja ei antud, jaapanlannata ima Riiat. Nii et see oli üks 80.-te aastate algus kuni 87. nii oli meeletult huvitav aeg. Päevikud ilmutanud need päevikus on see kirjaniku elu tolleaegne elu, kõik kirjas, kuidas KGB-ga käis võitluse, kuidas kirjastustega ja keskkomiteega. Aga oli siis ka veega otseselt kokkupuudet, kutsusid nad välja või ähvardasid. Kõik oli olemas. Nad konfiskeerisid Viljandis ühe inimese käest mu käsikirjad, Maria Siberimaal ja mind armastab jaapanlanna ja konfiskeeris julgeolekutöötaja aktiga. Aktis oli märgitud, et riigivastased masinakirjas tekstid nimetan neid romaanideks ja siis oli otsene läbimine võitlus ja siis ma fikseerisime seda aega ajastut kirjadega. Need kirjad oma päevikus ilmunud muidugi pärast keegi ei usu, et ma siis nii mõtlesin ja tegutsesin. Ma kirjutasin keskkomitee meestele võiks ta punase pealt tähtis mingile adressaadile, et oleks kirjalikult fikseeritud. Mul päevikus ka ilm on need, keda asi huvitab, see paigal ja ma kirjutasin ka osalt sellesse, on 70.-te lõpul juba hakkasin taipama, et ma olen, olen selline nähtus, kelle naha peal nõukogude võim püüab ära proovida kõik oma inetused, sest noh, ma olen riigivastane ja teen seda vale valesti, et romaani kirjutanud. Ja siis ma hakkasin teadlikult veidi provotseerima julgeoleku ees ja keskkomitees kirjadega ja provotseerida pojast, ma käisin lugeda kohtumas, ma rääkisin avameelselt asjadest ja sa oled koputaja Tseedes, need kandsid ette. Ma kaotasin ju tohutu summa, ükskord üks raamatu ilmumas, aga pärast seda, kui ma mingis klubis Tallinnas, kes see pandi kinni. Nii et ma tegin oma elust romaani, ütleme niiviisi kirjutasin neid romaane, mis ma kirjutasin paberi pääle, elasin ka siis romaani, kus ma ise olin see peategelase negatiivne kuju nõukogude ühiskonnas, kus nagu ühiskond pidi positiivne, kui olema tagantjärgi lugeda, siis lugeja peab ise vaatama, mis, kes positiivne, kes negatiivne. Nii et ma riskisin oma oma vabadusega, julgeolek tahtis mu vangi panna selle Viljandi konfiskeerimise akti põhjal. Aga noh, see on omaette ooper, see on aasta 21 mu päevikus ja Pealkiri päevikul on organid. Et see ise ütleb. Oli siis perekonnal ka hirm teie pärast, et otsene, peaagu langemine kohti ähvardas. Jah, kui ma Viljandist tulin, see Lactoli mul pihus, ma võtsin selle enda kätte, et ajaloodokument oleks minu käes selle meenutusega päevikus ära. Ja kui ma teda Helmile näitan, sõlmi kohkus väga ära ütles, et et ma küll ei tahaks, et salongi lähevad. Oleks, me arutasime, mõtlesin helmed praegu all annan, siis ma olengi käpuli nende ees, aga ma praegu püsti jään, ükstapuha, las lähevad kohtusse. Sest ta seepeale kohtusse minema. Kirjanik kohtus nende nende vastu, kel pole mingeid argumente, ma tegin oma tööd, kirjutasin oma romaane. Käsikirjale romaani kirjutamine ei ole keelatud, aga ta ilmuda, see oli riigijas. Nojah, ja ütles, et ma lähen sirge seljaga võitlema ja läksin ja võitsin, nad lõid põnnama. Sääst. Ma ähvardasin kirjas, et kui sa nüüd välismaal ilmumine ei ole need sinna saatnud, siis on KGB konfiskeeris ära, tema käes on need kirjad. Ja nad kohkusid sellest ära, et kui, kui see tõesti välja ilmub, siis Moskva ülemad annavad neile umbes midagi, ma ei tea nende psüühikat, aga midagi taolist võis olla see. Ühesõnaga, nad kaotasid lahingu ja taandasid häbiväärsed tantsijat käsikirja mulle tagasi jooksid mulle järgi, et käsikirja tagasi anda. Nii et selline kange võitlus oli. Aga nad tegid muidugi autoga mõned asjad muga ja, ja noh, need on teised asjad. Merisma reiside Neist ei tasu rääkida. Auto ava, riikesin nad paar tükki organiseerida. Aga kuidas see siis oli vabakutselise inimesena kirjutada, teades, et õieti mingit hirmutamis lootust veel ei ole. Aga see on see rahvavõitleja saatus, Tartu inimesed poliitiliste võitlejatel oleksid isegi vangi ja see on ju veel hullem kui, kui, kui vangist väljas vaevaliselt ära elada vaeselt. Nii et ma tajusin situatsioone siiski, sellest oleks läinud suure kella külge, kui mind oleks vangi pandud. Ma ikkagi olen kirjanikunimega, nii et võib-olla välismaaks appi tulnud ja ei tea. Nii et ma mängisin kuskil võimaluste piiril teadlikult. Ja tuleb välja, et mängisin väga täpselt siiski. Ja oma sellest vabakutselise staatusest mitte mingil juhul ei loobunud. Ei kordagi, ei kordki aa ma vahepeal olin Hiiumaa rahu eest kolhoosi vanempargiga, ehk ma joonistan sinna pargi projekti ainuke eestis kolhoosipark niisugune. Aga see esimees võeti sealt maha ja pandi teine, teine lõi siis mind koos selle projektiga minema sealt, nii et see jäi pooleli. Nii et sealt ma palka sain paar aastat või ma ei mäleta, kohel. Tegin tööd, aedniku tööd kuskil ühes intervjuus. Te olete öelnud, et selle ettekirjanikuks saite, selle, tegi tegelikult rahandusministeerium kestite minema, lõi üksainuke mees oli minister välja tekkis seal arusaamatus. Ja siis ta lõi minema, las nad mind tööle võtta ei, Sakus maapealse instituudis aga aiandusvalitsuses kuskil asunud tööle võtta ja siis ma jäin kodu ja kirjutas poolteist aastat töötuna. Jäingi töötuks, ega pärast seda ei teadnudki, kuskile läheb. Aga enne seda oli ju neid elukutset paras ports. Nojah, olen ikka proovinud teha aednik, agronoomiat, traktorist. Ajakirjanik, mitmel pool on proovitud jah? Tondiöömaja on kolhoosiromaan 50.-test aastatest ja nüüd võime sellele ajale tagasi vaadata ajaloolises perspektiivis ja võib-olla üht-teist ümber hinnata. Kuidas tundub? Praeguse praegu on hea meel, et ma selle ära kirjutasin, sest et praegused uued põlvkonnad ju ei tea mitte midagi sellest ja see on muinasjutt, halb muinasjutt, mida lihtsalt ei usuta, kui praegu räägiks. Aga ma nagu pealtnägija silmadega ja käega kirjutasin selle ära, nii et see on dokumentaalveoks minu arvata. Mis praegu, ma ei muudaks seal mitte midagi, täpselt nii ta ongi lugejaid kutsunud ka kohtlema sellel teemal praegu veel lugejat kutsuvad mitte teemal vast vaid laiemalt kui, kui kirjanikku ennast. Hiljuti käisime mitmekirjanikuga Hiiumaal suuremõisa raamatukogus kohtumas. Ja seal oligi raamatukogu juhataja küsis, kas ei saaks tondiöö kordustrükki, et see on läbi loetud ja mujal ka Eestis öeldud ja näidatud netis kapsaks loetud raamatuid. Nii et ilmselt oleks vaja seda ainult, ma ei tea. Kas seda nüüd, kuidas seda loetakse, küsitakse küll, aga ma ei tea, kui palju lugejaid on. Ma ise ei oska seda arvata. Te, olete kõrgema haridusega, põllumajandusalase haridusega agronoom. Kuidas tundub praeguse põllumajanduse seis, millest kogu aeg räägitakse kui hukka läinud asjast? Ma täpsustan, ma olen kahekordne agronoom Räpina Räpina aiandustehnikust, aiandusagronoomina, Eesti Põlvas akadeemiast, üldagronoom. Lisaks on mul veel ka paar kõrgharidust Moskvast aga see agronoomi küsimus ma ei hakkaks seda praegu lahkama, ma ütleks niipalju, et see, mis tänapäeval on, onju selle tulemus, mis 50 aastat meil Eestis toimus, kui oli siin vene võim. Jah, miks ma ütlen vene võim. Ta põhjendust, nimelt ma lugesin KGB toimikuid mu isa vangi saatmise kohta ema ja noorema venna Siberisse saatmise kohta. Ja minu ja Helmi välissõidutoimikuid on põhiliselt vene nimedega ohvitserid, kes kõiki neid asju tegid ja, ja otsustasid nii et ma oma perekonna pinnalt ütlen vene võim. Nii, see vene võim hävitas eesti talud kolhooside tegemise k. Ja see talude hävitamine oli nii ränk, et neid taastada ja sealt välja tulla. Ma ei tea, kui palju aastaid võtab piltlikuks, võrdluseks tuleb öelda, et kui ei oleks seda vene aega meil olnud 100 viitkümmet aastat siis meie talud õitseksid nagu õitsevad praegu Soome ja Rootsi talud, selles ei kahtle mitte keegi eesti töökuse tarkus oleks olnud samal tasemel. Ma ei ütle, et kõrgemal tasemel. Nii et kui me praegu näeme põllumajanduse nukrust ja seda kõike, siis siis ma ütleks, et me elame praegu tondiöömaja varemeil minut mõeldud, et miks sa ei kirjuta tondiöömaja järgi. Ma võiks järje kirjutada, aga selle Pealkiri oleks elu tondiöömaja varemeil. Ja need varemed on väga mitmeplaanilised, kui me hakkame mõtlema. Esiteks otsesed varemed, vene sõjaväebaaside varemed, praegused suurteks koosi, lautade varemed, mida ei kasutata ära nende perede varemed, kes Siberisse, küüditati või, või, või põgenesid ära kuhugi. Nii et varemeid on materiaalseid, aga minu arvates veel õudsemad, varemed on psüühilised varemed, sest et Vene ajal, kes olid võimul ja rääkimata neist, kes olid KGB-s ja parteijuhid nende mentaliteet oli inimesse suhtumises inimese vabaduse, inimõiguste, vaba ettevõtluse ja kõige selle küsimustes oli ju risti vastupidine sellele, mis on praegu. Nii, et kui nemad tulid sealt tondi löömast välja, noh, nad olid oma psüühikaga tondiöö sees, nagu olid kolhoosid ja kõik need asjad siis välja tulles on nende varemed umbes samasugused, nagu nad põllumajanduse varemed praegu. Nii et ka need psüühilised varemed meie paljudes juhtides igal tasemel toimivad samuti lagastavalt meie uue Eesti riigi rajamisel, kui, kui need sõjaväevaremete kolhoosi lauda varemed ja need tühjad elu, varemed, eluasemete varemed, nii et see on väga keeruline asi. Nii et kui mina kirjutaks praegu tondiema järge, ma kordan veel, see oleks elu, tondiöömaja varemeil ja me teame, kuidas varemeil lokkab umbrohi igasugune rinnuni ja ülepea ma käisin oma kodu, sünnikodu varemeil, mõni päev tagasi majja nii võimsat kõrget umbrohtu ja, ja Badekut ennem näinudki elus. Ja see on ju vene aja tulemus, kõik. Nii et kui mina praegu näen halba, siis Eesti riigi kallal ei kurjust. Ja miks, sest et vaatamata sellele lame varemeil on Eesti riik siiski miniedasijõudnud oma asjadega kui Läti ja Leedu riik näiteks me tulime võrdsest situatsioonist välja, vot siis varemeis. Ja Eesti on majandusmehed, ütlevad siin paar aastat Lätist ees oma uuenduste ja tegudega. Nii et kes ei näe kaugemale nad tänase päevani hädasid ja kurjustab selle üle, siis kurjustab ainult Moskvaga, kes tegi need 50 aasta jooksul need varemed. Praegu koristame, mille peal me komberdame, mille umbrohus me ekstame otsima teed. Sest et kordan veel, paljudel neil meestel, kes praegu määravad asju, on psüühilised varemed, nad peavad ümber mõtlema risti vastupidiseks sellele, mis oli vene ajal. Aga teie ise ei ole tahtnud poliitikasse minna, mul oli niisugune mõte, aga see on kahe otsaga asi. Jätsin selle saatuse loterii jaoks, ma olin valimisnimekirjas ja lasin panna ennast sinna, kuhu noh, tahet ja kõik mehed tahtsid nagu saada riigikogus bändi nimekirja etteotsa teised ja mina olin siis kuskil seal just selle kaalukeelepaiga pääl. Mis erakond see oli? Põllumajandusministri Keskerakond ja siis sotsiaaldemokraadid, nad olid ühes see ühisnimekiri. No vot, ja siis mind pandi sinna kuhugi 19.-ks ja siis juhtus nii, et mina olin täpselt esimene, kes välja jäi ja jäingi ja ma teadlikult ja see on, mul räägib ka, et ma panin selle, saatis loteriil, kui ta paneb end sisse, ma oleks tegutsenud enam, olen poid, poliitik üldiselt, et minusugused poliitikad on Eestis vähe sellise kogemusega Tondi kirjutamast tähele, ma olin poliitikas sees kõrvuni ja üle kõrvade võitlejana sees. Nii et poliitikas oleks kindlasti kasu olnud. Aga teisest küljest, kirjaniku maine ja nimi on üks asi. Aga kui sa lähed poliitikasse, siis kaob see maine seal ära ja sul ei ole seda sõnaõigust enam rahvaesindajana, vabakutselise isehakanud rahva volitustega ka rahvaesindajad ei ole sul õigus nii palju rääkida öelda, sa oled poliitik ja kui sa ei ole erakonna juht, siis sa isegi allud seal oma poliitilistele, neile sisereeglitele ja, ja see paneb mingi suukorvi pähe ja ja nõnda edasi, nii et see oli kahe otsaga asi ja mul on, praegu on mul hea meel, et ma ei saanud siiski riigikogusse sisse, sest ma praegu on säilitanud selle noh, Heino Kiige lihtsalt sinna juurde ei tule selle rea poliitiku mainet, nagu on mõnel kirjanikul tulnud, mis on asja kehvemaks teinud nende endaga. Kunstnikunimega ajan asja, mitte mina üksi, vaid need on grupp, tahame teha Eesti kaunite kunstide akadeemiat, mida poliitikuna ei oleks saanud ajada rea poliitikuna, aga mida praegu sel teel, noh, on võimalik siiski, et ma hoian pöialt ja usun sellesse, mis akadeemia hakkab kujutama endast, ma ei räägi sellest pikalt, see on personal. Akadeemia, nagu on Teaduste Akadeemia Teaduste Akadeemia seaduse eeskujul tehtud Ma praegu tegelen mõnusa elu elamisega omaenda vabas riigis on mõnu nimelt oma vanemal pojal seitse hektarit talu ja ta ise ei taha seal tegeleda, noormeestel on teised asjad elus ja mina talupoisina, siis olen tagasi jõudnud oma lapsepõlve ja ma mängin, teen seal, mis mina tahan. Ja kõige suurem tahtmine on mul dendropark. Ma kunagi Hiiumaal pargi vanemaednikuna hakkasin kolhoosiparki tegema. Siis ma tegin Mähele, teen raie 25 aastat tagasi kitsa maa pääl iga sadakond eri nimetust ja see võeti mul käest praegu ära vahetada ja lõpuks võeti ära, sest et linn ei saanud aidata nii et see tagasi saanud omanik müüs laiali ära ja ja ma lihtsalt olen eikeegi sealjuures, aga kuigi sellel teemal juttudel jätkuvad, need ma seda ka ei tahaks praegu kommenteerida pikemat. Praegu ma teen parki, mis on võimsalt mu senistest neist ideedest, sest et mul on vaba plats käes. Vaba mänguruum, aega on mul suve, ma pühendan ainult luule talvel, siis ma kirjutan rohkem veidi. Ja noh, nüüd ma ka tulin alles säält ja käed on mullased. Ma nimetan mõned arvud siis ehk saavad aru. Nimelt, ma tean, seal roosisortide katsetas, kuna ta teadusliku uurimise taluehisaianduse katsetalu on ta ametlik nimetus isegi. Ja seal ma võrdlen pargiroose ja põõsasroose, nende sort, mis on külmakindlam, otseselt madalaks neid ei kata ja mis on ilusamad, mis õitsevad pikemalt, millised õierile vihmaga mädanema ja, ja nõnda edasi. Palju asju. Ja mul on seal 20 sorti istutatud. Ja vaatlus käib ja väga põnev on, käin iga päev kaks kord läbi need oma oma sõbrad, neid praeguses 60 õitseb võib-olla 70 täna juba korraga. Ja lisaks sellele on Dentroloogilisi takso neid noh, ütleme üle 300. See spetsialistile ütleb muidugi väga palju jama. Et huvitav, niisugune ringsad täis, et 30 40 aastat tagasi rajatud oli see umbes 40 Hiiumaal see park, see oli 25 30 ja see on kasvanud järje spiraalisse vähe ja, ja noh, nüüd ma olen teisel tasandil juba teen seda asja ja praegu on võimalik saada materjale. Tuuakse Hollandist ja Soomest, sel ajal oli kitsam, nii et kolhoosipark oleks nigelam, tuldakse talu park, nüüd see ehisaianduse katsetalu katsepark tuleb muidugi teisel tasandil. Kas need raamatut taimetark ja maailmaviljad on kuidagi hobi korras kirjaniku hobi korras kirjutatud, nii nagu võiks öelda Jaaniale agronoomi hobi korras kirjutatud dramad. Vaat see on ilus küsimus, ma olen terve elu mõelnud, et kes ma ikka olen ma nüüd ühte asja kõigepealt kas see on mul hobi või, või seal teeromaanid jäidki hobiks nad ilmunud, sest et tehakse pärast üheksa professionaalset tööd, aga mina tegin hobi korras rahva poliitilise toetamise, harimise, teed oma romaani käsikirjadega. Nii et oli hobiagronoom abi. Ja kui ma nüüd teen seda dendroparki, nüüd ei tea keegi, minter, too pargitegija nüüd teatakse kui kirjanikuna, nii et see on kogu elu hobiga, tegelen nonii, ta välja tulnud. Kuigi haridust ja ma agronoomi haridusega hakkasin romana tegema, aga siis ma teadsin, kui rumal ma olen käinud seal, kuigi ma olin tohutult palju lugenud, siis ma läksin Moskvasse, ma käisin kaks kõrgkooli, seal, lõpetasin ära. Kirjeldas instituut jäägina, jah, kinos stsenaristika, sinna sai ülikooliharidusega sisse ja kaks aastat kestis neto oli kõrgkooli eest. Ülikooli. Aga ikkagi need maailmaviljad ja taimetark. No see on maailma viilutan elutöö, ma ütleksin, ühe mehe elutöö. Sest et Eestis ei ole ükski ükski mees nagu kirjutanud sellist asja bioloogidest, agronoomiks, aednikest, sellise mahuga tööd võttis mul, mis ta võttis kolm aastat või neli midagi seal ringis. Nii et seda ma pean ühe mehe elutööks nõuab aedniku kogemuse, agronoomi kogemusi, maailma nägemise kogemusi, aga kirjaniku kogemusi, nii et see kogu elupagas läks nagu sinnapaika ja see oli mõnus töö. Kui ma romaane kirjutasin, jaksasin lõunani teha, ainult see on väga pingeline asi. Lõunani tegin pärast lõunat lõdvestasin instralt, tulin läbi omadega siis seda tööd, seal tuli palju maailmakirjandust lugeda, kõike, kõike seda teed, ma tegin pika päeva nagu, nagu teisedki, vaatad kaheksa päeva tundi päevas. Ja see oli väga huvitav oma õhtu juba magama heites ootasin hommikut, ma saaks sinna laua taha, kuigi sama ma ootasin ka siis, kui romaanid hästi edenist, kuidas see töö üldse välja näeb? Mitmel pool te olete kirjutanud täiesti regulaarsest tööst, et igalühel kindel arv tunde töötajate ja siis jah, mul vahepeal oli nii, et ma elasin mustamäel ja töötuba oli Keskturu juures ja oomika tulin, läksin nagu tööle kodust ja õhtul läksin töölt koju tagasi, nii et ja seal oli täielik vaikus, keegi ei seganud mind seal pealt telefoni. Hiljem oli telefoninumbrid ja teatud. Nii et ma olin täielikus eraldatuses, kodused ka ei helistanud ega tülitanud. Need hiilgavad, niisugused töötingimused olid mulle. Kuigi ma kirjutasin need raamatut, siis noh, sahtlisse ja võitlesin KGB-ga, aga töötingimused olid mul hiilgavad ruumi suhtes. Ja seal ma tõesti regulaarselt tegin, siis nii palju, kui ma jaksasin. Ja iga päev kirjutasin tõesti, kui ma ikka tööle istusin laua taha, siis ma pidin midagi sel päeval kirjutama. Ja üks reegel oli mul elus ka, kui ma romaani esimese rea panin kirjas selle, pean lõppema vaatama. Et oi, kui palju, enesega võitlusi tekib romaani keskel mõtet jätkata, näiteks Maria Siberimaal see ilmuja, tere naljas naljas ei ole, vaeselt elab. Aga kuna ma olin alustanud lõpule, tegin ta muidugi kiirendatud korras, tegin ta kirjanduslikust kehvem vanaema, hiljem ei ole ta ümber kirjutanud, et ta ongi selline materjal praegu. Kuidas perekond suhtus sellesse, et igal hommikul perekonnapea läheb nii nagu tehasesse tööle? Oinad harjusid sellega väga ruttu ära, väga ruttu nagu harjuvad kõigi perekonnaga sõnadega, kes lähevad, ainult et vahe oli selles, et teised perekonnapead läksid tihasesse aga teenima, palka saama, aga mina läksin oma töötuppa, et kirjutada ennast võib-olla vangi otsa pidin, aga millegipärast perekond selle peale ei tulnud. Erinev tavalisest. Praegu ma mõtlesin, selle mõttes on ilus mõte, eks ole, Talga Ta ei paistnud kunagi ei paistnud ja aastate ees räägin sellest perekonnaelust veel natuke, minu teada on teie peres niisugune traditsioon, mis on kuskilt vist Heino Kiige noorusest pärit, kui kui kümnevõistlejana sa üht-teist tegid. Ja hiljem vist oli teil perekonnale ringis nagu niukene võistluse turniir või kuidas seda nimetati ja ma olin jah, spordipoiss Räpina aiandustehnikumis, olin Võrumaa meister tõstmises Tartu Ülikoolmeister maadluses, Viljandisse läksin siis ma olin Viljandi parim seal 400 meetri jooksus ja tuleb välja ka kümnevõistluses ja siis saadeti mind 49. aastal Eesti esivõistlustele. Ja Lipp taotles sel ajal midagi uut rekordit, aga tal tõkkejooks läks untsu tal nagi tulija lasta midagi juhtus. Ja siis ta tegi lõpu poole kergemalt. Ja mina olin kümnevõistlust teinud, smani sprinterihüppaja. Aga noh, teist korda võistlesin seal elus ja siis ma ei teadnud oma 1500 tempot, millise tempoga tuleb joosta, et vastu pidada lõpuni mõtlesin enne jooksu algust, et ma jooksen kolmanda mehena, et noh, selle ma jooksen ikka välja, ei kuku maha, seal jooksen, jooksen, vaatan, teine mees on kipseinalipp. Ja enne lõpusirget ma vaatan, et ma olen nii palju jõudu, sprinter, ma põrandast mööda viimases 100. meetris ja panin kõik oma jõuvälja lipp vaatas üle õla ja lasen sind ette, jooksis ka, ma ei tea, kas ta viimase jõu pani, ma ei usu seda. Aga finishis olime täpselt üheajaga, näiteks spordiajaloolane vaatas järgi, jah, täpselt sama aeg on meil. Me tegime Altsuvedel, tegime kümnevõistlust kahe noormehega. Lihtsustatud korras, aga kümnevõistlus oli. Ja siis ma võitsin, kas, kui 11 aastat vanaks mees, siis ta võitis mind, nii, vist oli see asi ja need teatud aastaarv tuli ette. Ja Jaan vanem poeg, see oli ju Eesti konverata meister kaugushüppes ja 100 meetri jooks väga tugev need kaasajastuga. Et ta oli minu sporditraditsioonide jätkaja. Tšikin oli treener ja no ma olin ise ka treener, ma käisin võistlustel kaasas. Andsin nõudel. Spordiperekond oli ja see on sul õigus. Oled sa elus saavutanud kõik ainult visa ja sihikindla tööga, ta on enne ka olnud. Tagasi hakka vaatama siis hobused elus mängijates, aga väga suurt rolli ja juhused on kas õnnelikud või õnnetud ju teatavasti ja noh, neutraalne juhus ei ole juhus, lihtsalt raja edasiminek. Ja minu juhused on olnud väga valdavalt õnnelikud. Nii tohutult õnnelikud, et noh, ei oska nagu ette ei oleks osanud uudistada seda ja tagantjärgi on hea tunne. Ja nagu tee peale sattumine kogemata, et mind löödi minema agronoomiast abiellumine helmiga. Ja veel ja veel ja veel ja see praegu, et Eesti riik tuli, et ma olen oma riik, et ma saan seda dendroparki teha ja need on sellised õnnelikud juhused, et neil ei ole mõõtu kõrvale panna midagi, ütleks mina. Küsin ühe asja, mis võib olla austajatele vaja teada, mis su lemmiklill on, mul on eri eluperioodil lemmiklilledel, sest ma olen noh, lillekasvataja lausa olnud siin mehel vaat mis mul käest ära läks. Seal oli mul tulbikollektsioon, siis ma olin, ikka tuldi entusiast kõige paremini, Lilian tulp ja siis oli Moskva botaanikaaiast sandaaliate kollektsiooni, selle viisin Hiiumaale osa, jätsin siia endale. Siritaaliate periood. Roos, see ma juba rääkisin, roosisordivõrdluskatseid ja roos. Rukkilill on väga ilus lilla minult küsida, ma räägin, võin ütelda viie lillenimed, miks ma pean ette lugema? Erinevatel eluperioodidel on erinevad lilled olnud, ütleme nii. Küsisin väikse tagamõttega, et kuskilt ma jätsin endale meelde, et alpikann on sinu nimetatud eestipärane nimi, igand toalilledest on alpikann muidugi number üks mu jaoks ma käisin Tallinna aianditest Helme jaoks spets reaalselt sealt 1000-ga alpikanni poti hulgas siis kõige ilusamaid valimas. Kui, kui need olid meil ikka müügile tavaks. Noh, praegu on igast muid lilli. Ja et 20 aastat tagasi, siis sai niiviisi, et alpikann on minu nimi, jah, ma sotsialistlikus põllumajanduses töötades vastutav sekretär roll. Panin alpikann nimeks ja põhjendas ka, miks muidu ennem oli alpikannike kaks eraldi sõna ninas. Kas nüüd võib öelda, et eluga igatepidi rahul? Noh jah, ma ei tohi nii-öelda selgesõnaliselt, kui rahul ma olen, et eesti rahva silmis on tabu, ei tohi tohi väga hõisata ega, ega üle kiita, siis võib untsu minna. Nii et saage must aru, kes tahab, mõistuse mõistab. Aitäh. Palun oli huvitav.