Tere, head kuulajad, täna täis keskööprogrammis, räägime Tallinna ajaloolistest eeslinnadest. Meil on stuudios külas arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja mina olen saatejuht Arp Müller. Teede- ja kaduma. Kui palju teis on soojust sõelu läbi ei käi. Siis mäletate noormeest, kes on sündinud. Nii vanad armsad taari, Klootvad teil pojad seegaalist, peagi tõstvat päini. Kui paljud teist on soojust ja läbi käinud? Kui paljud neist on soojust ja elu läbi käinud, kes mäletab te noorust, kes Andazentine? Oliver Orro, kus võib tänapäeval näha vanimaid Tallinna säilinud puidust eeslinna hooneid. Ega meil nüüd nende väga vanade puumajadega nii hirmus hästi ei olegi. Tegelikult 18. sajandi maju, mida näiteks Rakveres või paides on päris palju ja samuti Lõuna-Eesti väiksemates linnades võib Tallinnas kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Neid on natuke Kadriorus selles piirkonnas Poska tänava kandis, mida me tunneme Wana, Slobodan või Kadrioru lossi teenijate alevi nime all ja on mõned majad ka kassisabas Wismari tänava Adamsoni tänava kandis. Aga milline on kõige vanem, kas saab välja tuua, kes seda nüüd teab, milline neist kõige vanem on? Üks kõige arhailise maid, maju on Poska 19 üks sellise sopilise kujuga hiigelsuure mantelkorstnaga puumaja. Seal on oletatud küll ka seda, et juba enne Kadrioru lossi rajamist, isegi Rootsi ajal enne Põhjasõda olid Kadri kusjuures mõned suvemõisad, et äkki ja võiks olla isegi rootsiaegne maja, mis on vanemgi kui Kadrioru loss ja park. Sest ühe rootsiaegse kaardi järgi nagu ühe suvemõisa asukoht umbes klapiks selle Poska 19 kinnistu asukohaga. Aga noh, see on ainult oletus, mille kohta kindlaid andmeid ei ole, aga umbes 1740 oli see maja juba kindlasti olemas. Ja mis funktsioon seal mujal toona oli, mis maja see oli, kes seal elasid toona see maja oli elumaja sellel kinnistul on päris keeruline kujunemislugu, vahepeal on ta kuulunud lossi teenijate, alevi, selle Slobodan juurde, kus elasid need inimesed, kes hoolitsesid pargi ja lossi eest ja teenisid Kadriorus õukonda kutsarid ja lossikokad ja põranda pooniad ja pargitöölised ja aednikud ja muud niisugused. Vahepeal on need Poska 19 hooned aga teeninud ka kõrvaloleva luteri perekonna suvemõisa abi hoonetena Se maja toona, milline selle maja ümbrus oli, kas pigem nagu üks talumaastik või kui Lindlik see selle maja ehitamise ajal üldse ümbruskonna poolest oli? Kadriorus lobodaal ilmselt tekkis juba koos lossi kujunemisega ja see konkreetne Poska 19 mantelkorstnaga maja on alati olnud ka erandlik ülejäänud majad sealkandis olid pigem sellised vene küla tüüpi otsaga tänava poole pööratud hütikesed, mõned niisugused, natuke hilisemast ajast on seal ka veel praegu alleski. Ja see kaugem ümbrus oli pigem toona veel tühi, üldse eeslinnad nägid 18. sajandil ja 19. sajandi algupoolel välja niimoodi, et ei olnud veel terviklik tänavafront. Pigem lihtsalt sellised majade kogumid ja linn oli katkendlik, nende majade kogumite vahel olid suured juur- ja puuviljaaiad paigutiga lihtsalt heina ja karjamaad ja sellised metsatukad terviklikult hoonestatud oli väljaspool vanalinna, võib-olla tookord 18. sajandil ja 19. sajandi esimestel kümnenditel ainult Tartu ja Narva maantee algusosa ka Pärnu maantee kuni Tõnismäeni ja kõik kaugemad linnaosad olid siis pigem sellised hõredad ja üksikutest majadest või majadegruppidest koosnevad. Aga ehk hüppame nüüd 18.-st sajandist natukene tagasi, kuidas üldse hakkasid tekkima Tallinna ümber need ajaloolised puidust eeslinnad ja need hoonestus, mis siis enam säilinud ei ole, tuli välja, et vanim maja, mis säilinud siis on aastast umbes või ilmselt 1740 ülejäänud aga tegelikult need eeslinnad ju tekkisid juba sajandeid varem seda kindlasti üheks kõige vanemaks eeslinnaks on kindlasti meil köismäe ja kalamaja eeslinn, köismäe on siis tinglikult see kalamaja eesmine osa, ütleme praeguse Ilmarise vabriku kandis ja seal balti jaama taga, kus nüüd väga vana hoonestust säilinud ei ole, sest kalamaja sõdade ajal korduvalt maha põlenud tatud. Aga kus tõesti asustus oli kindlasti juba keskajal võib-olla isegi juba 13. sajandil ja suurelt jaolt oli seal siis tegemist kalurikülaga, sellest ka nimetus kalamaja ehk siis niisuguse linnalähedase rannakülaga, mis siis ühtlasi hakkas ka eeslinna moodustama. Teisalt eks sinna kolisid elama ka siis esimesed linna eestlased voorimehed ja majateenijad ja lihtsamate käsitööalade esindajad. Ja kindlasti igasugused sadamaga seotud töölised, näiteks mündrikud, kes vedasid paatidega kaupa laevade ja sadamakaide vahel. Ja noh, sealt kalamaja eeslinnast on ju teada ka mõned esimesed linna eestlastest haritlased, sealtsamast kalamajast oli pärit Balthasar Russo näiteks. Peale kalamaja, kuidas ringsis ümber vanalinna edasi läks? Noh, väga vana asustus kindlasti on ka kuskil süda Tatari kandis ja kindlasti Tõnismäel sealgi ei ole nüüd praeguseks enam säilinud ju neid kõige vanemaid maju, need linnaosad on hiljem uuesti hoonestatud, kas siis hilisemad 19. sajandi lõpupuumajadega või Tõnismäe puhul siis üldse mahukamate kivimajadega, aga arheoloogid on sealt leidnud ka keskaegse ja varauusaegse asustuse jälgi. Ja varasema luusa ajal siis Rootsi ajal 16. seitsmeteistkümnendal sajandil oli kindlasti üsna tihedalt asustatud ka juba praegune kassisaba piirkonda ja need on ka olnud just sellised maalt linna tulnud lihtsama rahva eeslinnad. Kus siis. Ühelt poolt elasid Need inimesed, kes vanalinnas käisid jõukamaid inimesi teenimas või mingisugust ametit pidamas olid siis seal kingsepad või midagi muud sellist. Teisalt aga ka olid seal suured aiamaad ja paljude elanikud elatusid aiandussaatuste müügist, mida siis lihtsalt raekoja platsile turulemi. Majad olid ühekordsed? No valdavalt ilmselt küll, nendest kõige vanematest majadest me ju liiga palju ei tea, arheoloogid on ainult üksikuid majapõhjasid välja kaevanud ja neidki üsna harva. Et suurelt jaolt on meil eeslinnad ka arheoloogilised läbi uurimata. Nüüd 18.-st seal on vist on juba üksikuid ka kujutisi eeslinna majadest kust me siis näeme, millised nad olid ja enamasti need on olnud küll üsna lihtsad, sellised ühekorruselised hütikesed jaa, paiknenud tihti tänavajoonest eemal, pigem krundi sügavuses. Nii et see eeslinna miljöö ilmselt keskajal ja varauusajal oli pigem selline küla või mõnda väiksemat alevit meenutav mitte väga linlik. Ja loomulikult seal eeslinnades ju ka peeti loomi ja lehmad ja lambad tänaval olid täiesti tavalised, rääkimata ta siis hobustest, kes olid toona lausa möödapääsmatud tööloomad. Kas võib öelda siis, et maa-arhitektuur oli toona pigem suurejoonelisem või maal olid suured rehielamud linnas hütikesed või noh, tundub küll sedamoodi? Muidugi, eks seal eeslinnades võis olla ka üksikuid, natuke suuremaid ja jõukamaid maju, aga ilmselt mitte väga palju, sest paljud ehitised olid seal ikkagi üsna ajutise iseloomuga, sest meid eeslinnu ajal ka massiliselt põleta ja põletati mitte nii palju vaenlaste poolt, kuivõrd just nii-öelda omade või linna kaitsjate poolt selleks, et linna piiravad või piirama hakkavad vaenlased ei leiaks seal tugipunkti kuni 19. sajandini kapitaalsemat kiviehitused ja, ja ka niisugused uhkemad või viimistletumad puithooned olid eeslinnas ikkagi üsna erandlikud. Kui palju kordi siis Tallinna eeslinnad maha on põletatud, eks see on erinevates eeslinnades ka erinev. Kui arvestada, et lisaks teadlikule põletamisele sõdade ja piiramiste korral võisid seal puhkeda ka lihtsalt spontaansed tulekahjud. Kui kellelgi juhtus mingi õnnetus köögis või saunas või pesuköögis ja sellest siis süttis üks hoone ja sellest võtsid tuld ka teised lähemal olevad hooned. Seda enam, et varasemal ajal, kui me räägime nüüd keskajast või, või varasemast uusajast olid eeslinnades ka üldlevinud puitkatused siis laudkatused või, või ka lausa õlgkatused, mis soodustasid tule levikut, niisugusi, teadlike põletamisi, kus on kohe eesmärgiks võetud eeslinn ära hävitada, siis vaenlase piiramise kartusel on olnud just suuremate sõdade ajal kindlasti Liivi sõja ajal, kui põletati kalamaja samuti Põhjasõja ajal ja viimati siis 19. sajandi keskel Krimmi sõja ajal, kui taaskord põletati ja osaliselt ka lihtsalt lammutati praktiliselt kogu kalamaja ja köismees linn, jaga suur osa sadama hoonestust. Aga mis samas siis sai eeslinna elanikest, kas igakordseid elanikud ka hukka või nemad pääsesid? Eks elanikud jäid ilma oma varast ja elanikke endid vast majadesse sisse ei põletatud. Nii julma käitumise kohta meil lausa kroonika andmeid ei ole, küll aga võisid hukka saada koduloomad ja elanikud siis enamasti põgenesid. Kas südalinna tähendab siis vanalinna kaitsvate müüride varju või siis otsisid peavarju oma maal elavate sugulaste juurest, sest tookord ikkagi üle 90 protsendi eestlastest tegelikult elas maal neid linna eestlasi oli, aga mitte väga palju ja enamikul eeslinna elanikest, kes seal hütikestest elasid, olid olemas maasugulased, kelle juurde minna. Niisiis peale põletamisi taas alati tõusid eeslinnad tuhast. Kuidas nad tõusid, majad tulid uutmoodi ja paremad. Paljud majad eeslinnades on ehitatud vanade majade vundamentidele, et kui vaadata vanu kaarte, siis võib täheldada näiteks ka kalamajas, et kuigi majad on ehitatud uued, paiknevad nad endiste majade kohtadel ja ka kinnistustruktuur ja kinnistute suurus on tihti püsinud läbi sajandite. Üsna saarlasena. Muidugi muutus arhitektuurilaad, tulid uued moed ja arhitektuuristiilid. 18. sajandi lõpust ja eriti muidugi 19. sajandi keskpaigast ja teisest poolest alates hakkab järjest rohkem eeslinnadesse tulema kahekorruselisi puumaju ja juba ka üksikuid kivihooneid. Kahekorruselisi puumaju on meil massiliselt säilinud kalamajas ja Pelgulinnas ja igal pool. Tõsi, enamik sellest hoonestusest pärineb tegelikult ikkagi 19. sajandi päris viimastest aastatest ja 20. sajandi algusest, kui Tallinnast hakkas saama tööstuslinn ja Tallinnas oli tohutu ehitusbuum. Nüüd kõige vanemaks niisuguseks massiliselt säilinud ehituskihistuseks on meil niisugused järel klassitsistlikus väikesed agulimajad või niinimetatud Slobodan tüüpi majad. Neid oli palju rohkem veel mõned aastakümned tagasi, praeguseks on neid väheks jäänud. Enamasti on tegemist siis ühekorruseliste majadega. Nende ehitamisel on kasutatud ülevenemaalisi tüüp. Fassaade oli siis üks periood 19. sajandi algusest kuni 1850.-te aastate lõpuni, kui kõikides Venemaa kubermangu ja kreisilinnades pidi kasutama niisugusi klassitsistlike tüüpfassaade ja nende kasutamine oli lausa kohustuslik. Arhitektid võisid neid natukene omapäi interpreteerida ja kohaldada, aga isegi kõik lihtsad puumajad tuli ehitada nende tüüpfassaadide järgi. Neid tüüpfassaade oli uhkemaid. Üks näide on näiteks Kadrioru apteegimaja Narva maanteel, mis on ehitatud siis ühe niisuguse uhkema tüüp projekti järgi. Ja teist nii uhket meil nagu säilinud ei olegi. Ja oli lihtsamaid, lihtsamaid on säilinud rohkem, need on siis nüüd tavaliselt sellised ühekorruselised majad, mis on siis kas pikema küljega tänava poole ja seal tänava pool on siis tavaliselt kolm või viis akent või siis kitsama otsa küljega tänava poole ja siis on meil selline kõrge kolmnurkviil ja siis on seal tänava pool tavaliselt kaks või kolm akent ja niisugusi maju on Kadriorus loba taas, aga on ka kassisabas ja mõned üksikud kalamajas järel. Vanasti oli ka selliseid metso niino korrusega või sellise kõrgemakolmnurkviiluga keskelt kõrgemaid järjest madalamaid klassitsistlik maju palju Narva maantee ääres ja Tartu maantee alguses. Aga see majatüüp on meil nüüd linnapildist kahjuks hakanud ära kaduma, aga nendes järel klassitsistlikus agulimajades, mis nende akende taga peitus, kui palju seal tube tere tuli, milline elu seal sees kees. Nendega on nüüd niimoodi, et kõige varasemad majad, mis on ehitatud tõesti sellel päris tüüpprojektide ajastul, 18. sajandi lõpus, 19. sajandi algusest kuni 1850.-te, nii need on enamasti vähemalt algselt olnud peremajad niisugused majad, kus siis keegi eeslinna elanik, käsitöömeister või, või sadamatööline, elas oma perega ja need esindavad veel sellist preindustriaalsed või tööstusliku pöördeeelset, käsitööliste ja kaupmeeste linna. Nüüd hilisemad majad, sest meid, tüüpprojekte, kuigi nende kasutamine enam ei olnud kohustuslik, justkui inertsist, kasutati veel kuni 19. sajandi lõpuni väiksemate agulimajade puhul. Need hilisemad majad on juba niisugused tööstusliku linnamajad, kus on tavaliselt mitu väikest korterit, kus siis elasid juba mingisuguse tehasetöölised ja sellest peremajast on saanud üürimaja. Sellised ajad enamasti olid ehitatud nii, et seal on keskel algselt olnud niisugune läbiv koridor mida kasutati ka köögina, seda just nende majade puhul, mis olid siis sellised üürimajad, kus oli mitu korterit? See oli ühelt poolt hirmus tüütu, sellepärast et tavaliselt seal koridoris oli kaks pliiti majas neli korterit, nii et kaks perenaist pidid ühisel pliidil süüa keetma ja ühise ahjuga tube kütma, mis põhjustas palju tülisid ja pahandusi. Aga teiselt poolt võrreldes natuke hilisemate majadega, kus olid kööktoad ja pliidi, suud viidi tubadesse sisse, oli selline maja jälle võib-olla natukene hügieemilisem ja isegi mugavam, sest et kõik see söögikeetmisega seotud suits ja aur jäi nagu eluruumidest väljapoole. Kempsud olid sellistel majadel tõesti enamasti õue peal ja, ja vett toodi ka kas siis õue pealt oma kaevust või siis tänavakaevust. Tänavatel olid sellised veevõtukohad, nii et nendest kõige varasemates, enamasti ühekorruselistes aguli hütikestes oli niisugune kaunis arhailine elulaad ja enamasti ka need ruumid on sellised üsna madalad ja palklagedega ja k kui sellistesse säilinud majadesse sisse minna, siis selline hästi arhailine. Niisugune tõeline 19. sajandi õhustik on seal täiesti tuntav ja täiesti alles. Nüüd järgmine oluline hoonestuskihistus seostubki just sellise Tallinna tööstuslinnaks arenemisega moodsaks linnaks arenemisega ja moderniseerumisprotsessiga laiemalt. Ja see on nüüd siis selline majatüüp, mida me nimetame Lenderi majaks, need on siis nüüd juba korruselised majad ja Need on need majad, mida võib näha tänavatel, ribide kaupa, Pelgulinna vanemast tsaariaegses osas siis seal näiteks heina tänaval ja tule ja rohu tänaval ja kalamajas näiteks Kungla ja Salme tänava lõpus ja aga ka näiteks Pärnu maantee üle raudtee osas Paide ja Hagudi ja kaubatänaval. See on niisugune kahekorruseline maja, kus on keskteljel sissekäik. Majal on ka niisugune läbiv koridor mõlemal korrusel tavaliselt kummalgi korrusel neli kööktuba või väikest Toast ja säär vandiga eraldatud köögist koosnevad kort, Sesterit ja hoovi pool on siis maja üldmahust eenduv trepikoda, kuhu tavaliselt olid pandud ka kempsud, et enam ei pidanud õue peale eraldi kempsus käima, selleks ei pidanud enam majast välja minema, see oli siiski trepikojas, aga algselt oli tavaliselt tegemist siiski veel kuivkäimla, aga selliseid majad tunneb ära ka selle järgi, et enamasti neil on tänavapool selle peasissekäigu kohal, selline kolmnurk frantoon siis seal teise korruse tasandil või selline seda peasissekäiku rõhutav viil. Ja sellistele majadele annab erilise dekoratiivsusega see, et nende uste kohal ilusad sepistatud varikatused. Miks nad just Lenderi majadal, miks ehitati just Lenderi maju, selle majatüübi nimi on Lenderi maja muidugi tinglikult ja nii on neid hakatud nimetama tagantjärgi. Neid on niimoodi nimetatud Tallinna esimese eestlasest linnapea Voldemar Lenderi järgi, kes ise oli ka arhitekt või hariduselt küll insener, aga ta oli iseseisvalt projekteeriv ja kes on palju seda tüüpi maju projekteerinud. Tõsi, ta ei olnud otseselt selle majatüübi leiutaja ega isegi mitte kõige produktiivsem seto tüüpi majade projekteerija. Aga kuna ta ka hiljem linnapeana soosis seda tüüpi majade ehitamist, sest selline maja oli jõukohane ka just linna eestlastele ja ja kuna linnakodaniku staatus oli tookord seotud veel varandusliku tsensusega, selleks, et osaleda linnavolikogu valimistel pidi olema teatud väärtusega kinnisvaralinnas siis oli oluline, et kasvakse Tallinna eeslinnades maja omavate eestlaste hulk. Ja selline majatüüp, kus ka siis üüritulust oli võimalik seda maja ehitamiskulu natuke tagasi teenida oli just sobiv selleks. Ja selle läbi, et siis niisuguste majade ehitamist lender soosis, siis ta kindlustas nii-öelda oma poliitilist tagalat. Ja seetõttu siis ongi seda maja tüüpi hakatud nimetama Lenderi majaks. See on siis nagu niisugune majatüüp, mis sümboliseerib kogu seda 19. sajandi viimase kümnendi ja 20. sajandi alguse ajastu sotsiaalset majanduslikku konteksti kui siis esmakordselt eestlastest linnaelanike hulk hakkas ületama sakslastest linnaelanike hulka ja Tallinnale valiti ka siis esimene Eesti enamusega volikogu ja esimene Eesti linnapea Lenderi isikus. Aga kust need eestlased raha võtsid, et seda Lenderi maja, et seda üürimaja ehitada? Vaat selleks ajaks on nüüd juba eestlased olnud vabad inimesed peaaegu 100 või 90 aastat on siis möödas pärisorjuse kaotamisest eestlastest kaupmehi ja igasuguseid niukesi, väikesi äritegelasi ja ja natukene jõukamal järele jõudnud tehasetöölisi, kes võisid endale lubada maja ehitamist, on päris palju, et neid on ikkagi piisavalt kriitiline mass ja noh, kõik ei olnud, eestlased olid ka, olid ka juhtmeid, niuksed, vähem jõukad sakslased ja venelased. Aga jah, põhiliselt ikkagi Eesti päritolu inimesed, olid ka mõned inimesed, kes olid maal näiteks jõuka talu, ütleme siis teised pojad, et talu jäi küll vanemale pojale, aga talu oli sedavõrd jõukas, et nooremale pojale, kes läks linna elama, sai ka nii palju kapitali kaasa anda, et ta sai sellest sinna maja ehitada, tähendab et seda kapitali teeniti erineval moel. Ja muidugi peab arvestama, et need majad, kuigi seal olid väikesed kööktoad, aga kuna maalt linnatehastesse tööle tuli toona väga palju inimesi nad andsid ikka üsna head üüritulu. Nii et isegi paljud majaomanikud, kellel oli rohkem kui üks maja, suutsid elada rantjeena ainult oma majavalduste pealt saadavast tulust mida tänapäeval on võib-olla raske ette kujutada. Proovi sa tänapäeval puumajast niigi palju üüritulu saada, et sa sellesama maja suudaksid ära majandada, mingisugusest lisatulust ei maksa unistadagi tihti, aga tookord oli see võimalik. Aga millest see tuli, kas siis ehitusmaterjal, kas puit Ta oli odav või siis maksed üürnikud väga kõrget tüüri. Kas nad nüüd ma hakkasid väga kõrget tüüri, aga vot me peame arvestama, et tookord need puumajad olidki põhilised eluasemed, eks ole. Ja tookord enamik inimesi, kes linnas elasid, siiski olidki üürnikud ei olnud nii, et kõigil on oma erastatud korter, värv või maja kuskil nagu tänapäeval. Et, et selles mõttes üüriturg oli tänapäevaga võrreldes teistsugune. Ja see puitehitus ei olnud muidugi väga kallis ka. Et selle kohta ei ole väga palju andmeid, seda ei ole väga palju uuritud, aga üldiselt on teada, et puitmaja ehitada tamise kui investeeringu niisuguseks tasuvusajaks arvestati umbes 10 15 aastat. Ja muidugi neid üsna palju ehitati ka laenuga aga, aga majalt saadav üüritulu tavaliselt võimaldas seda laenu tagasi maksta. Kuidas, mil moel need Lenderi majad ehitati, need, need on vist ikkagi suhteliselt vana talumaja stiilis või laadi ehitatud? Noh, selles mõttes nad ei ole talumajastiilis, et nad on kõik kaetud laudisega, muidugi tollel ajal hakati ka taluhäärber Aid juba katma laudisega. Ma mõtlen, et nad on ikkagi ristpalk eetri jajah, seda küll, et nad on, nad on ristpalkehitised. Sõrestik, hooned hakkavad tulema alles viimastel esimese maailmasõjaeelsetel aastatel muidu Eestis, kus metsa oli küll ja küll on valdavalt meil ikka kõik ristpalkhooned. Tõsi, 20. sajandi alguses hakkab rohkem levima ka püstpalkkonstruktsioon. Seda eelkõige seetõttu, et hakkab tulema elekter. Kui need varasemad agulimajad olid enamasti kõik ikka niisugused, kus elati küünla või petrooleumilambi valgel siis nüüd hakkab tulema elektrivalgus. Massiliseks saab see küll alles kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, aga üksikuid elektriga maju või tänavaid siiski eeslinnas juba on ja elektrijuhtmetega oli see lugu, et neid oli püstpalkmajja parem panna, kuna seal on vähem ehitusjärgseid liikumisi ja vajumisi rõhtpalkmaja, kui ta luus valmimise järel vajub kokku esimese paari aastaga. Üldjuhul vähemalt 20 sentimeetrit ja see oleks tõmmanud juhtmed katki, ehkki noh, ühekordne maja vajub vähem, aga kahekordne maja küll nii palju ja seetõttu sinna nagu ei saanudki kohe algul neid juhtmeid panna. Ja see on ka üks põhjus, miks siis Eesti Ajal, kui elekter saab juba üldiseks, hakatakse vähehaaval loobuma rõhtpalkkonstruktsioonist ja rohkem ülem minema püstpalk või püstpruss või sõrestik majadele. Aga need Lenderi majad, kuivõrd hästi nad olid konstrueeritud või ehitatud, kui hästi nad säilinud on? Üldjuhul nad on ehitatud hirmus Itaalselt. Tõsi, mõned neist on väga madalal soklil, kus vundamenti peaaegu ei olegi eriti just vanemad majad, mis on veel 19. sajandi lõpust. 20. sajandi algul hakati enamasti ehitama juba täiskeldriga ja tegema paremaid sokleid vundamente aga üldjuhul see puitkonstruktsioon on ikka väga korralik. Tõsi küll, tänapäeval on nende majade seisund tihti kaunis kurb aga seda mitte seetõttu, et nad oleks halvasti ehitatud, vaid ikka eelkõige seetõttu, et nõukogude ajal majavalitsused jätsid sellised majad enamasti ilma hooldused. Nõukogude ajal ju puithoonestust üldiselt ei väärtustatud ja ette nähti puitlinnaosade terviklik lammutamine. Osalt oli see tingitud lihtsalt toonastest üldistest väärtushinnangutest kui arvatigi, et kõik uus on parem kui kõik vana ja arvati, et elu mustamäel, kus korter on aus ja hea on kindlasti õnnelikum kui elu mõnes samas puitasumis. Teisalt oli siin aga ilmselt ka tegemist niisuguse ideoloogilise kampaaniaga, kus teadlikult vana tsaariajal ja eesti ajal väljakujunenud linnakeskkonda ja selle kultuuritraditsioone hävitada ja lõhkuda. Ja me kõige rohkem kannatasid just vanemad tsaariaegsed puumajad, just need Slobodan tüüpi aguli sütikesed kihistusena Lenderi majad, sest neid peeti kõige enam amortiseerunud Nuteks ja üldine seisukoht oli, et need kuuluvad esimesena lammutamisele. Niipea kui me jõuame kõik helgesse tulevikku ja kommunismi, siis need linnaosad lammutatakse esimesena ja seetõttu majavalitsused meid maju tihti enam peaaegu üldse ei hooldanud ega remontinud. Ja, ja sellest on tingitud ka nende praegune halb seisukord võib-olla hilisemate eestiaegsete majadega võrreldes, et see sugugi ei tasu arvata, et nad oleks algusest peale halvasti ja lohakalt ehitatud. Aga kuidas majavalitsused neid remontisid, on vist lausa eraldi termin majavalitsuse remont. Ja sellega oli, et üldiselt nagu ma ütlesin, majavalitsused pigem ei remontinud. Et nad ei teinud suurt üldse midagi, kuna seal siiski inimesed elasid. Neid maju ju lammutada ei suudetud, sest kuigi uus paneelelamurajoone nõukogude ajal ehitati, aga kuna Venemaalt taina tuli uusi ja uusi immigrante juurde oli vaja sinna kortereid anda, siis ei suudetud neid kalamaja ja Pelgulinnamaju sugugi tühjaks kolida, nagu võimudel plaan oli olnud, vaid need inimesed ikka sinna jäid siis mingid elutingimused püüti seal tagada. Ja siis on majavalitsused teinud palju üsna selliste lohakalt ja hävitavat remont mille eesmärgiks oli siis Maju kuidagi hooldada ja moderniseerida. Nii et inimesed saaksid seal mingi aja veel elada, aga see ei olnud siis suunatud niiskusele, jätkusuutlikule või pikemaajalisele ehitis hooldajale. Ja tihti selle remondi käigus läksid kaduma kõik majad, dekoratiivdetailid, kõik see puitpits ja sats, mis seal enne oli näiteks akende kohal olnud uhked akna Sandrikud või akna pealdised võeti maha laudis vahetati ära niimoodi, et pandi asemele kitsam laudis ja kaotati ära kõik vahevööd. Mõnedel majadel vahetati aknad niimoodi, et rikuti varasem akende raamjaotus, mõnel pool tehti ka aknaid suuremaks, sest taheti saavutada suuremat valgust, tutvuse sissepääsu ja sellega rikutud täielikult hoone algsed proportsioonid. Nii et see majavalitsuse remont on olnud tihti üsna laastav. Kas võib öelda, et mõni maja, mis jäi ilma majavalitsuse remondita ja amortiseerub nii-öelda edasi, on ehk paremas seisus kui mõni maja, mis sai nii-öelda jutumärkides päästva kaheksakümnendad, taastate majavalitsuse remondi ja, ja see on väga sagedane, et tihti selle majavalitsuse remondiga tehti olukorda halvemaks, mitte paremaks ja need majad, mis jäid remontimata, on tihti nii tehniliselt paremas seisundis kui ka nad on säilitanud palju rohkem originaaldetaile. Sest et see majavalitsuse remondid tõesti tihti olid kaunis kehvakesed on muidugi erandeid, aga aga tihti see nii oli, et nüüd hoopis halvendasid majade seisundit. Ja kui meie eeslinnades ringi vaadata, Ta siis tihti sellised majad, mis tunduvad sellised küüni taoliselt lihtsad ja barakilaadsed, kus tõesti ei ole küljes ühtegi kaunistust ja see laudis on ka kõik ühetaoline, ilma ühegi vahekarniisi vahevööta siis sellised majad ei ole sugugi sellisena esitatud või sellisena projekteeritud. Et tavaliselt isegi üsna lihtsad, töölisklassile suunatud vaesed agulimajad siiski olid kuidagi kaunistatud ja püütud anda neile mingisugust arhitektuurset ilmet vaid sellised küüni taoliselt lihtsad majad on tihti just need, mis on oma algse ilme majavalitsuse remondi tõttu kaotanud. Ja inimesed on tihti väga üllatunud, kui me näiteks leiame mõne vana pildi sellest majast ja nad saavad teada, et tegelikult on see maja välja näinud sootuks teistsugune, kui ta praegu on. Ühest maja tüübist me tänases saates ei jõuagi rääkida, me ei jõua rääkida niinimetatud Tallinna majastaga. Meil on Oliver Oroga plaanis veel üks saade keskprogrammi raames, kus me kindlasti kõneleme ka Tallinna majast, aga tänase saate lõpetuseks ma uuriks hoopis, et kuidas tänased vanade puitmajade omanikud oma majadesse suhtuvad ja kuidas neid hoiavad, kuidas neid remondivad. Suhtumist Nad on väga erinevad ja üldiselt on suhtumine viimase 10 15 aasta jooksul väga palju muutunud. Kui 90.-te alguses oli paljudele inimestele jäänud veel nõukogude ajast tunne puithooned ei olegi kuidagi väärtuslikud või nad on kõik nii vanad ja lagunenud, et neid päästa niikuinii ei saa ega ei tasu. Siis praeguseks on siiski aru saadud, et puitasumite näol, eriti seal, kus puithoonestus on väga terviklikult tänavate ja kvartalite kaupa säilinud on tegemist ikkagi väga väärtuslikku elukeskkonnaga. Ja need puithooned on iseenesest täiesti suure tulevikupotentsiaaliga. Probleemsed muidugi On mõned majad, mis on tagastatud siis õigusjärgsete omanike pärijatele, kes ise ei osanud selle majaga midagi peale hakata ja kiiresti müüsid selle maja ära mõnele suuremale kinnisvara firmale. Ja siis see kinnisvarafirma on ostnud tegelikult pigem selle krundi ja mitte selle maja ja ta seda maja üldse ei taha ega ei püüagi kuidagi päästa ega remontida ega uuele elule aidata ja ainult ootab, et see maja ära laguneks või maha põleks lootuses, et äkki sinna krundile saab siis midagi ilusamat ja suuremat ehitada. Ja problemaatilised on ka mõned korterite kaupa erastatud majad, kuhu on sisse jäänud nõukogude aja lõpust selline väga kirju kontingent, sest tihti meisse puumajadesse, mis olid määratud lammutamisele siis nii-öelda ajutiste elanikena majutati ka endisi vange või või ka näiteks Venemaalt siia tulnud inimesi, kes siis said seal justkui ajutise elukoha ja edaspidi loodeti, et meile saadakse anda mõni parem korter näiteks kuskil paneelmajas. Aga nõukogude aeg sai otsa ja sinna puumajadesse nad jäidki. Ja siis tihti sellised inimesed, kellel nagu puudub selline kohalik taust või, või siinsed juured või, või seos selle kultuurikeskkonnaga, kuhu nad on elama sattunud ei suuda seda puitelamut kuidagi sinna Ta ja hooldada ja teistel majaelanikel on nendega väga raske kokkuleppele saada. Ja siis selliste majade puhul on tihti see, et elanikud käivad ka muinsuskaitseametnikele ja, ja linnaplaneerimise ameti inimestele kurtmas. Nemad tahaksid oma maja hooldada küll, aga näete, neil seal kahes või kolmes korteris on sellised inimesed, kes ütlevad, et see maja on nii halb ja vilets, et seda kindlasti remontida ei tasu ja nemad küll millegi eest maksma ei hakka. Nii et suhtumisi on, on väga erinevaid, aga üldiselt on olukord selgelt paranemas ja suhtumine on positiivsemaks muutumas. Ja kui jalutada aga kalamajas või kassisabas, siis näeb väga palju, väga ilusasti remonditud ja restaureeritud kuuma ju. Aga need majad, ajaloolised majad, kuhu Ethan ilmunud plastaknad iga korteri ees isesugused ise mõõdus ise värvimaja, et ilmunud kuule, rauas tuks, neid on kohe palju. Neid on kahjuks ka palju ja eks see üks kahe otsaga asi ole, eks miljöösõpru ja muinsuskaitsjaid need muidugi hirmsasti häirivad. Aga teiselt poolt on niimoodi, et eks On selge, et inimeste rahalised võimalused on piiratud ja inimesed on püüdnud oma kodusid korrastada niimoodi, nagu nad just parasjagu said ja suutsid. Ja küllap need plastaknad ja rauduksed on üks selline lastehaigus nagu tuulerõuged või punetised, mis on vaja mingisuguses vanuses lihtsalt läbi põdeda. Ja päris palju on juba ka neid maju, kus inimesed on jõudnud selleni, et nad nüüd oma rauduksed näiteks võtavad jälle eest ära ja otsivad kuskilt keldrist oma vanad uksed välja ja restaureerivad ära ja panevad tagasi või kui neil neid alles ei ole, siis teevad näiteks vana foto järgi uued puituksed. Et, et ma arvan, et üldiselt need probleemid hakkavad ka vähehaaval üle minema. Ja kuigi iseenesest on ju siin tegemist tõesti niisuguse nagu maja rikkumisega või, või see, kui sa võtad originaaldetailid ära, siis sa neid enam tagasi ei saa. Jah, see on tõsi, aga teiselt poolt jälle on nii, et see maja on vähemalt nagu mingiks ajaks päästetud. Et see plastakendega maja, vähemalt keegi elab seal sees, seal on tagatud mingi elukvaliteet ja tema säilivus on mõnikord ikkagi tagatud paremini kui näiteks kõrvalmajal, kus küll ei ole plastaknaid, aga kus näiteks üldse keegi enam sees ei ela ja mis lihtsalt laguneb ära või põleb ühel hetkel maha. Nii et see asi on nagu kahe otsaga. Kust inimesed nõu saavad ja kas tänapäeval on piisavalt neid kohti kui inimesi, kes nendele, kes tahavad oma vana agulimaja taastada, renoveerida nii nagu see omal ajal oli. Kas neil on piisavalt nõuandjaid? Küllap ikka seda nõu on võimalik saada, meil on olemas säästva renoveerimise infokeskus Väike-Patarei tänaval, kuhu alati pöörduda, kus osatakse soovitada ehitusmaterjale ja ehitusmehi, kes on usaldusväärsed ja oskavad vanade majadega õieti ümber käia. Ja alati võib pöörduda ka kultuuriväärtuste ametisse siis muinsuskaitse- või miljööalade osakonda ka nõu ja abi saamiseks ja kultuuriväärtuste ameti kaudu saab tellida ka majadele värvibasse ja samuti, tõsi küll, vähesel määral, kuid siiski oma napist eelarvest. Amet jagab ka restaureerimistoetusi originaaldetailide restaureerimiseks. Jaga avariiolukordade likvideerimiseks. Nii et kuigi on pikad järjekorrad ja alati neid toetusi ei ole võimalik saada sellisel määral, nagu inimesed läheksid ja eeldaksid. Aga siiski ma innustaks siin inimesi vähemalt pöörduma ja uurima, mida selleks tegema peab, et toetusi saada ja toetusi küsima. Tänase keskööprogrammi külaliseks oli arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. Teda usutles Arp Müller. Kui paljud neist on soojust ja elu läbi käinud, kes mäletab te noorust, kes Andazentine?