Miks just 16. sajand? Te oleksite võinud ju ilmselt ja tõenäoliselt võtta mõne muu aine oma raamatule ja ma arvan, et 15 sajandi Tallinn me iseendast oleks mõnegi Tallinna patrioodi seisukohalt nagu esinduslikum, sest 15. sajandil nimelt oli Tallinna tõeline suur aeg Suurus aeg Kirde-Euroopas, mitte 16. sajandi, kui teiste seal öelda juba alla käimas. Aga noh, mina ei lähtunud siis mitte linnast, vaid vaid Russowist, kes mind huvitas ja tema oli valinud endale elamiseks. No ma olen seda mitmel pool rääkinud, kuidas ma tema peale sattusid? Tallinn film tellis mult minu vabal valikul haruldane asi, neil aastakümnetel jäeti mulle vabad käed, vali endale tegelane, aeg, kõik, aga ajaloolise filmi stsenaarium. No ma siis hakkasin otsima tegelast. Sest mulle tundus, et kui Eesti ajaloost filmi teha, siis siis peaks tegelane olema. Või ka ajalooline, mitte ainult tausta mõttes, mitte ainult aja mõttes, kuhu me, ta paigutame, vaid ta tõelise dokumenteerituse mõttes. Nii, ja kui ta on ajalooline, siis ta millegagi pälvinud, fikseerinud, kui ta peab olema mingi formaadiga, mingite mingi huvitavusega isik, kelle mälestus on ajaloos jäädvustunud. Hakkasin siis neid otsima ja peab ütlema, et need varasemad sajandid olid ju on ju küllalt hõredad nimeliselt teadaolevate eestlaste poolest. Ja need, kes teada on, on hirmus, hõredalt paljad nimed, harilikult mingi funktsioon, ütleme Lembitu tema kohta me teame vast kõige rohkem, aga ta on ju kõige läbi kirjutatud ka. Ühesõnaga mul tekkis mõte, et peaks avama ühe uue lehekülje, aga see lehekülg peaks olema Docommenteeritult pidestatud seal. Ja niimoodi lehitses jõudsin mõrussowini kes oma oma kroonikaga oli nagu, nagu siiski ajastu keskus, mingil määral olite te pärast üllatunud ka? Tähendab, ütle endale ette võib-olla, et ma võiksin väga ette kõike seda russovõist võisite teada siis kui te esimese sõna paberile panite. Kui võrrelda nüüd seda aega sellega kudepunkti porite. Idea, see teadmine ei ole ju nii jumal teab kui sügav. Jaa, ta sigines vähehaaval, nii et õieti erilise üllatusmomenti ei olnud, olid, oli rida selliseid pisi üllatused kurat, näe, mis nüüd selgub mingi seik, eks ole. Sellele lisandus teisi-kolmandaid aja jooksul. Ma istusin selle romaani kallal, kui nüüd filmi tegemise aeg kaasa arvata, siis oma 15 aastat. No kogu aeg ei saagi 15-st üllatud olla. Üllatused. Tulid niimoodi vähehaaval ahhaa, tähendab keegi on kuskil, kirg lähevad selles majas. No väga naljakas, käisin seal ringi ja vaatasin, mis maja see võis olla. Või mõni teine kolmas või see maja kuulus talle või, või, või ütleme ja nende või teiste, nende või teiste romaanis vilksatavad tegelaste kohta mingeid väikseid tema enda kohta, ühesõnaga pikkamööda toimusse. Atmosfääri Pihenemine. Ja muidugi selles selles romaanis ei puudu ka fantaseerida, ega seal muidu ta ei oleks tõenäoliselt ka romaan, eks ole. Öelge, mulle on ta kirjutatud nüüd 15 aastat, aga, aga on ta kirjutatud põhimõtteliselt ikka suures enamuses Tallinnas või tuleb välja, et üldsegi mitte. No on küll jah, valdavalt siiski Tallinnas. No teinekord kirjutati mingeid osi ka ka kuskil kuskil kuskil suve suve Suviste viibimiste paigus, aga aga valdavalt siiski Tallinnas. On Rush of süüdi selles, et te jätsite luuletamise. Ei arva, ei tahaks teda selles süüdistada, ma arvan, et see, see oli ka loodusliku protsessi, tähendab selle kas nüüd vananemise või küpsemise või selle tulemus aga mingil mingil kaudsel viisil. No ja ühesõnaga, ma avastasin tema kallal istudes selle varem ju teadaoleva ja ja teistest otsustest ka juba näpitud realiteedi Eesti ajalookirjandusliku kasutatavuse võrdlemisi veenvalt kujul ja nii et mingil kaudsel viisil võiks ju. Võiks öelda, et jaa, prosof süüdi. Me oleme vanaturu kaelas ja meie selja taga mängib muusika, sest on vanalinna päevad. Ja edasi lase ma rääkida meelsest Jaan Krossil, miks ma just seisame selle paiga peal ja miks me vaatame ülesse, kus praegu on parfümeeria pluss astume, me seisame siin kõigepealt sellepärast, et me väljusime äsja Kirjanike maja õues ja see miljöö, mida me siin praegu vaatame, oli nii sammude poolest kõige lähemal. Aga vana turg on üks Tallinna vanu südameid. Ja on ka mu raamatutes vähemalt vähemalt kolme katku raamatus baldasarussovi raamatus üks niisugusi keskseid kohti esimeses köites. Miks? Sest lisaks sellele, et ta, et ta 16-l sajandil oli linna üks funktsionaalseid niisukesi keskkohti on ta romaanis omamoodi esile selle poolest või selle tõttu, et siin selle vana turu ääres. Me vaatame otse ühte fassaadi. Asetses nõndanimetatud piiskopimaja mis siin tänaseni seisab, vanad tallinlased, identifitseerivad seda veel terminiga küntori pood, aga nooremat nooremat tähendab keemiakauplusega, mis siin asub ja, ja teised sellega, et sellel vanal viilul on nagu ainult paaril Tallinna kesklinnamajal. Vanad õlimaalid. Ja mis maja see Valdo Sarussovi romaanis on? See maja oligi ajalooliselt doktor Fischeri maja 16-l sajandil, piiskopimaja on ta ainult suhteliselt, sest ta kuulus kunagi ühele mehele, kes oli Tallinnas piiskopiks, aga piiskopi residents pole ta kunagi olnud. Aga doktor Frišneri nii-öelda residents, korter oli selles majas, siin ta elas ja doktor seisneb, kes romaani on lugenud, mäletavad, et see on üks niisugune omajagu odioosne kuju seal. Huvitav kuju küll, ma usun. Aga, aga niisugune kahtlane kuju natukene saatanlik ja, ja mitme otsaga oli ta muide tegelikult ka selline või on ta selline ainult raamatus? No teate, olemasolevad allikad ei lase nüüd talle päris ligi minna, lähenemiseks lõplikuks lähenemiseks on vaja fantaseerida ka, aga vähemalt ta oli Tallinna linnaarst ja oli kahe siin maal võimu saavutamiseks omavahel võitleva poole mõlema poole agent. Ma usun, et sellest piisab niisugune mõnevõrra rahvusvaheline aferist kes tõepoolest käis Turus Turu linnas. Soome hertsogit pärast kuningat Johan kolmandat Rootsi kuningat ravimas ja sekeldas ka ordumeistriga. See vastab tõele ordumeister. Või õieti pisut hilisem ordumeister, tolleaegne diootor Kettler viibis tõesti selles majas ravil doktor riisneri juures, tema oli Rannu lahingus pihta saanud võitluses vene vägedega ja oli mõnevõrra vigastatud. Ja kui sõjategevus, mis siis oli vist 59. aasta sügisel ja talve talve saabumise tõttu lakkas, nagu tol ajal enamasti toimus siis ta tuli ennast ravima ja viibis tõepoolest siin doktor Frišneri majas. Ja siin liikus, liikusid ka muud tähtsad härrad ja see oli mõnus tunne ravimis ettekäändel kas või diplomaatilisi läbirääkimisi pidama või agentuure organiseerima, õiendama, poliitikat, tegema intriige, sepitsema, kõik, olid nad sapihaiged või podagrahaiged või maksahaiged ja, ja miks mitte lesida doktori katusel last ainult ravitseda ja, ja vestelda inimestega, kellega vaja. Öelge mulle, milline see maja oli siis, kas ta oli nüüd? Ütleme, et me tuleme sel päeval, kui me seda kuuleme, raadiost või järgmisel päeval tuleme seda maja vaatama. Me peame nüüd endale ette kujutama teistsugusena teda, kui hetkel. Loo viil nähtavasti on üldiselt sama, mis ta oli. Maalide sisu üle ei oska otsustada, aga nendes niisugustes orvakestes tõenäoliselt maalid olid. Akende struktuur on, on vast natukene lihtsustunud või ühtlustunud, ka. Need ei tarvitsenud olla päris nii ja kui me sisse astume, siis ma usun, et see selle kaupluse vahelage alumist vist ei olnud. Alumist vist ei olnud, alumised ruumid olid vähe kõrgemad kui praegu. Suhe tänavapinnaga ka oli vist natukene teistsugune, tänavapind peaks olema. Peaks olema siin oma. Käinud vahepeal võime me konkreetselt ära öelda, milline hambaldasel Russovi Acermelise aknad, aga tema elas. Teate, ma pean teile tunnistama, et ega mul selle kohta päris kindlaid andmeid ei ole, valt seal russo siin elas siin vististi elas küll tema tema tähendab õemees ja õde. Ma arvan, et tema aknad ei tarvitsenud nende esindusakende seas olla, mis tänavale välja ulatusid. Neid on sinna pärast kindlasti ka juurde tehtud, muuseas selle Ta kuulus ka see, see kangialuse kohal olev osa tähendab just nagu naabermaja kuulus ka sellele sellesse kompleksi Frišneri majja, nii et ma olen Valttassari pannud välja vaatama sealt selle kangialuse kohalt, aga mingisugusest mitte kaugeltki nii, nii avarast ja esinduslikkust, aknast. Te ütlete, et baltlased tegelikult selles majas ei elanud? Kuidas on lood friisraeri naisega säärasel juhul? Ja see daam on, on vahest isegi kuidagi noh, individuaalsemaid isiklikumalt Portulteerunud, kui friisner ise friisneri kohta on, mis tema kohta on olemas, on hinnanguid, paar pilkelaulu. Kuskil teda nimetatakse, noh, vabandage, aga tolleaegsed dokumendid, kirjad ja, ja loovastmite dokumendid, aga isiklikud isiklikud sõnavõtud olid vähe rämedamat, kui meil kombeks on. Nii et keegi keegi nimetab teda. Keegi nimetab teda võrdlemisi üleolevalt perse kiikariks. Aga tema isiku kohta vast ei olegi nii palju muljet jätvaid andmeid, kui on, kui on proua Katariina kohta. Ja tema kohta on pilkelaule rohkem. On tema isiklikke kirju, aga need ei ole niivõrd poliitilised kirjad, kuivõrd just niisugused. Mille või noh, see ei olegi prototüüp oma ajaloolised päris tüübile küllalt lähedane. Me vahepeal jõudsime juba raekoja platsi keskele, minu jaoks üks kõige kenamaid raekoja platsi kirjelduseks kõige lühemaid ka on pärit teie mardileivast, mis õieti on lasteraamat, eks ole, aga ta kenasti verelevalt romantiline, vaatate teise ka vanalinna sellise pilguga üleüldse või on see just eraldi laste jaoks? No kuulge, mitte alati, mitte alati, aga mõnikord õnnestub. Ega isiklikult umbes niimoodi teda vaadata ja näha, kui sa nagu seal on öeldud, juhtuda hommikul õigetele kividele astuma. Et te olete nii palju, kui ma mäletan koolis käinud vanalinnas, elate vanalinnas. Vanalinnas ei ole vait, vaid vanalinna serval nii-öelda. Aga vanalinnas ma elan nüüd jah, 62.-st aastast päris vanalinnas, aga vanalinna serval ja ja nii-öelda aknavaatega enam-vähem vanalinnale olen ma peaaegu eluaeg elanud. Kuivõrd ma olen siin Tallinnas elanud, öelge mulle, noh, me kõik muud kogeme seda ikka enam-vähem kohana, kust me läheme, läheme läbi ja võib-olla, et ei panegi neid detaile tähele. Kas elanikul jääb aega rohkem seda vanalinna vaadata või olete te samasugune läbida ette tegelikult? Kuulge, iga päeva igapäevaredis olen ma samasugune läbi tõtta ja kui ma nüüd just tegelen mõne mõne katsega midagi sellest või tegelesin mõne katusega midagi sellest sellest vanalinnast kirjas jäädvustada, eks ma siis hakkasin ka tagaõuedes käima ja ja pisut teise pilguga vaatama. Aga ei saa ju? Muuseumis elada ja kogu aeg tunda ainult muuseumikülalisena ja, ja sellepärast õieti öeldes on ka ju räägitud, et vanalinnas peabki olema mitte üksinda muuseum, vaid ka mingi elanike teatud arv. Häda ilmselt ilmselt selleks, et mitte nemad näitaks ennast teistele, teised vaataksid neid, vaid et ta tõesti oleks seal asjalik linnaosa muude asjalike linnaosade keskel peale selle ta muuseum ka ja üks üks asjalõikuse aspekt peaks temal ja elamiskõlblikkuse ja elusobivuse aspekt peaks kogu aeg seal seal kõrval olema, see muidugi komplitseerib natukene asja. Aga, aga see on hädavajalik ja minu meelest tõelise, nii vanalinna hoolde sisuliselt endastmõistetav osa. Aga seda meil ignoreeritakse, pagana pihta, ma ei tea, miks ütleme, Tallinna elaniku seisukohalt. On ju täitsa kurjast, kuidas modelleeritakse vanalinnakaubandust? Ikka sellel tobedalt printsiibil, et suur asi on parem kui väike asi, näiteks likvideeritakse siin väikesi kauplusi. Praegu ei saa vanalinnas osta, no minu poolest kas või soola või, või naelu ilma, et soola asjus mindaks kaubahalli või naelte asjus kuskile taha Tartu maanteele. No ma ütleks, kauplused likvideeritakse, pikk tänav 30 oli. No oli ilus väike niisugune ehitusmaterjalid ja ja maja tarbekkesse, ukselingi, keste, haagikeste, lukkude ja, ja nii edasi asjade kauplus. Ei, praegu on seal mingi blanketi ladu ja nii edasi, see on süstemaatiline nähtus aastate jooksul. Vähehaaval see toimub. Kelle huvides? Ma ei tea. Võiks ütelda, jah, ma usun ka, et, et kaubanduslik transport selle tõttu tänu sellele lihtsustub, aga ega siis need kauplust ei ole olemas ju transpordi jaoks pagana pihta, nad on ju elanike jaoks olemas. Me räägime nüüd keset vanalinna päevi ja sellepärast kogu aeg see muusika, muide kuidas te suhtute nendesse päevadesse? Tallinna elaniku natuke töötavad, aga üldiselt on nad siiski päris lõbusad. Ja ma usun mõttekad selles selle poolest, et nad ikkagi mobiliseerivalt avalikkuse tähelepanu kuidagi vanalinnale ka vanalinna rahastuse mõttes on, nad on nad ühed nihukesed impulsi andjad, tehakse siis üks järjekordne kramplikke ja natuke saamatu, aga ikkagi mingite tulemustega liigutav ja ja seatakse midagi enam-vähem korda. Nii et selles mõttes ma kannatan Nende selle muusikalise Jädimis mu akna all seal teinekord tüütuks, läheb siiski rõõmuga ära ja ütlen isegi aitäh. Nii küllap me nüüd oleme paigas, millest on jälle midagi öelda. Kuidas seda nüüd öelda, ma olen maiasmoka ees, on vahest kõige parem määratlus saiakäik tuleb siia välja ja siinsamas on püha vaimu, eks ole, kirik ja tema kuulus Kell. Pühavaimu kirik on, on minu. Selles samas mainitud taldossari loos ka üks keskseid kohti, kuna selle peategelane romaani peategelane oli siin 40 aastat. Priks. Liikus siin päevast päeva uksest sisse ja välja jalajälgi tema omi peaks siin kõik kivid täis olema. Elas tema siin selle kiriku taga tollal leidunud pastorimajas. Kui ma nüüd natuke iseloomustaksite seda sõna taga on ta nüüd siis umbes selle koha peal, kus praegu on sigaretipood sigaretipoe taga ka veel seal õue peal. Ja see vist hävis üheksandal märtsil, see maja püsis mõnevõrra ümber ehitatuna. Ja seal on seal on veel teisedki kultuurilooliselt märkimisväärselt Püha võime pastorid hiljem elanud võib-olla ka enne mõni. Ma ei, ei ole vist teada, kus näiteks katekismuse kõll elas ja võib-olla samas No vot ma olen ammu ettepaneku teinud, et vot siin selle kiriku taga pisikesel noh, nagu nüüd peenemast vääril väikesel õuel, te mõtlete seda kohta kahelillega poe vahel selle poe või selle tubakapoe tubakapoe taga, seal raudväravad, kui seal sisse minna, siis on kirikud nagu nõu kuskil seal peaks minu meelest asetsema üks. Mälestusmärk neile kultuurilooliselt tähtsatele meestele, kes selle kiriku ja selle õuega ühenduses olid, aga no meil on ikka seni kestnud eelarvamused, tont neid teab, pastorid ja kus me nüüd ikka mälestusmärgi paneme? Loodetavasti me saame sellest nüüd ülevalt. Ühesõnaga, ma olen soovitanud siia paigutada just memoriaalpinki tüübis, noh meil on ju väga korralik memoriaalpink Tšaikovski oma Haapsalust. Vot siin võiks olla üks. Tähendab. Russovi ja Mülleri nimesid kandev kolmest osast koosnev niisugune lihtne iseendast mõne koodi vana tooli joonega paekivist pink siin olemegi jõudnud selle raudvärava taha, millest rääkisime. Astume õue sisse. Võiks üks niisugune pink asetseda kõll kui kuigi muidugi ma segan korra vahele, üleüldiselt võiks seda hoovi natukene seda küll korrastada võist. Noh, aga see ei käi ainult pihta, see käi ainult me oleme küll siin välismaiseid preemiaid saanud linna taastamise eest ja nii edasi ja küllap siin on üht-teist tehtud ka. Aga kui nüüd kriitiline olla, siis, siis ka vanalinn on nii sügavama Remondi tõsisema läbi mõelduma ja mitte ainult võõrpa puudutava korrastuse mõtetega haletsusväärses olukorras ja ja vajaks. Korrastust summasid, summasid, inimesi, aga see kõik oleks organiseeritav, kui, kui meil oleks olemas see sügav arusaam. Ma olen küll sündinud Tallinnas ja ausalt, sellest tuli mu praegu esimest korda läbi, see nõue ei ole kunagi käinud midagi täiesti uut. Võrdlemisi niisugune asi, et seda annab otsida mujalt midagi ta. Siin müüri taga oli see Püha Vaimu seek. Romaanis on vanadekodu ja haigla ühisfunktsiooniga. Asutus, mille patrooniks kirikuõpetaja tähendab 40 aasta jooksul russo. Läheme sinnapoole kavast välja. Ja selle, selle söögiga on romaanis ka omajagu tegemist. See nüüd on romaan, aga jällegi tuleme tagasi Jaan Krossi kui niisuguse iga päeva vala linnase juurde. Teie enda jaoks on neil kohtadel ka mingi mõte või ei ole? Noh, kuidas siis mitte, miks ei ole? Kas nüüd just igal sammul ja iga päev uuesti ja individuaalselt igal kohal. Selles ma kahtlen, aga, aga kogu see, kogu see keskkond, see, see pesa, müüristikse miljöö, see atmosfäär, see osa minust samal määral, kui mina kujutlen selle osana. Niisugune identsus linnaga kuulub minu meelest ühe korraliku ja juurtega linnakodaniku psüühikasse. Me kõnnime nüüd siin vanalinnas meisk lähevad mööda, lapsed üsna tänapäevases riides, siin restaureeritakse mõnda maja või tehakse teda lihtsalt korda. Näitlejad ütlevad teinekord, kui nad midagi mängivad, nad elavad oma osasse niivõrd sisse jäävad kargi elus seda täitma. Need 15 aastat, kui te Russe vaid kirjutasite, nägite teda linna ka teistsuguse pilguga. Ei üllatunud, ühel hommikul näiteks, et miks, miks on valed kostüümid rahval seljas? Ei pea, ega ma päris päris luulude maailma nüüd vast ei sukeldunud. Aga eks ma võib-olla õppisin mingil määral noh, näiteks ütleme kasvõi kasvõi niisugust täiesti reaalse asja ära, et et ma ei piirdunud enam mööda tänavat kõndimisega, kus ma aastakümneid liikunud olin, vaid tõesti läksin maja uksest sisse või läksin, läksin õueväravast sisse ja vaatasin ringi, eks ole. Paikades, kus ma polnud kunagi käinud, nagu teie tänasel püha vaimu taga. Et ma olin ju seal seal mere ääres elades mööda pikka tänavat liikunud ikkagi 18 aastat oma esimesed 18 aastat linna käib, käib, käib ikka seda tänavat mööda. Aga, aga siis äkki jah, 60.-te aastatel astusin ma ikkagi paljudesse sellesama pika tänavaõuedesse esimest korda siis alati käidi mööda. Siis ma läksin õuedesse ja läksid mõnest vanast trepist üles ja ja, ja mõnikord avati uks ja vaadati, et kes siin kabistab. Oleviste kiriku tornis sest seal tuli ju ka ikka ära käia seoses kavatsusega kirjeldada neid akrobaat. Nii et mingi niisuguse materjalile lähenemise tõisega tõmmata kaasa. Kui suur tundub teile vana link? Üsna paras, ma ei tunne siin niisugust ängi. Muidugi niisugustel vanalinna päevadel on siin tapvalt palju rahvast. Aga, aga parajal määral tahaksin ma siin alati rahvast näha. Niisugused varasel kellaajal välja surnud väljasurnud vanalinna tänavad on kah kuidagi olemus päratud võõrad. Täna ma mõtlesin selle küsimusega, julgen tunnistada ühte teist asja, mulle tundub, võib-olla sellepärast, et praegu on tallinn kogu aeg ümber ja ta ei seisa üksinda, ütleme niimoodi põllu peal, et sa saad ära mõõta, et ta tegelikult on ikkagi üsna tillukene. Mulle tuleb alati teatama härral üllatusena. Millegipärast ajakirjanikuna unustan ma liialt kiiresti mõnda asja ja ma vähemalt neljal korral küsinud, palju siis neid kinnistuid õieti vanalinnas on ja kui mulle öeldakse alati 450, see tundub mulle niivõrd tillukene arv, et ma hakkan mõtlema, et miks ta nii pagana väike, me oleme kõik mingil määral selle eksikujutluse ohvrid, et suur asi on väike asi. Peab üks lind, minu arvates meie kogu Tallinna kasvu probleem on, on üks niisugune niisugune probleem, mis ajab mulle kurba naeru peale, kui ma kujutlen, missuguse ma ei tea, kas tehissaamatus või missioon, aga mingi mingi niisuguse käsi rüppe laskma minna laskma ja mõttetu näoga konstateerima meie on. Ta kasvab, nüüd kasvab meil 500000 ja, ja vaevalt me saame pidurdada 550 peal ja nii edasi, issand jumal, justkui inimesed enam oma sotsiaalseid probleeme juhiks. Et ollakse võimetud käpuli maas niisuguse nähte ees. Ja samal ajal kõik tunnevad, et niisugune suur linn läheb järjest plastikumaks miksi noh, ärme ärme võimaldame siia kokku ronimist hakkame ise vähemal ka laiali minema ja looma niisugust orgaanilist looduslik linnalist keskkonda, mis inimese olemusele vastav. Nonii, pärast arvan ma, et see väike omaaegne väike linn Euroopa mõõtmes oli Tallinn ütlesin juba 16 15. sajandil, no üks olulisemaid linnu ja võib-olla ka üks suuremaid linnu Kirde-Euroopas aga mõned siis neli, 5000 elanikku neist mitte rohkem, sest no ega need muudki linnad nii eriti palju suuremad jõud, mida oligi selle arvuga oligi praktiliselt kõige suurem, kes oli võib-olla suurem Nostocoli väiksem vist. Mõõdupuuga ei tohiks talle läheneda, aga ma arvan, et ta oli natukene igav linn. Ega siin kunsti ja teaduse elu 15. sajandil mainimisväärselt ei olnud. Käisid võib-olla mingit Lääne-Euroopa komediandid aeg-ajalt esinemas kuskil suures gildis või nii? Aga niisugusi, seltskondlikke seltskondlikke oma ringi ringi, pidusid siin purjerit muidugi korraldasid. Aga mingit suuremat vaimset aktiivsust selleni osutanud see oli siiski kaubahärrade ja nende kaaskondade niisugune suhteliselt korralik ja tänapäeva terminiga öelda pikka rubla peal väljas linn. Nüüd siis läheneme. Läheneme sellele Oleviste kirikule. Käis seal tõesti köhis alla ja võis tõesti käia. See on Urušadze kroonikas kirja pandud. 1549. aastal. On see kroonikas või selle aasta kohta vaevalt pois sel ajal veel kroonika kirjutas, aga hiljem mälu järgi on ta selle taastanud ja, ja see on täiesti niisugune Pealtnägija Pealtnägija kirjeldus, kuigi üsna lühikene. Muuseas, on andmeid ka Riiast, et et noh, nüüd Itaalia, Itaalia Need akrobaadid tulid lõuna poolt ja aasta varem vist või Ma ei oska öelda, kas 48. aastal või või, või siis varakevadel, 49 olid nad Riias selle kohta on, on Riia dokumentatsioon olemas. Ja seal nad tegid umbes taolist ka. Nii et tõepoolest köis tuli ülevalt tornist ja selle peal kõnnite. Tõenäoliselt fantastiline see on. Ja ma tahtsin küsida, millega teil ei ole andmeid, et keegi hiljem kunagi oleks, kui nad sama tempu korrata ei. Ei, mul on küll Tallinnas tehtud tempudest üht ja teist, aga, aga kirikust ei. Ei, seda lugu ei tahtnud mu lugejate uskuda ja ja nende saab enda tegi. Tegi siis tuse. Kas üldse on võimalik võimalik niisugust köit välja mõelda ja niisugust asja sooritada tähendab, jättes kõrvale, jättes kõrvale selle psühholoogilise, noh et kas inimene on niimoodi, sel kõrguse saab niimoodi talitada, aga kas on füüsiliselt võimalik, tähendab viia köis piisavalt kaugele, see tähendab köis peab olema küllalt pikk, see tähendab ta peab olema küllalt raske. Kas ta ise ennast materjal kannab ja, ja lõpptulemus oli see üks kordadel kodu-uurijate ringi koosolekul ta kõneles, sellest. Lõpptulemus oli see, et kui ikka oli väga hea kanep ja väga hästi tehtud köis, siis on füüsikaliselt täiesti võimalik. Kuhu see teine köieots õieti öeldes jooksis, ei tulegi praegu kohe meelde, ta läks enam-vähem siit niimoodi kiriku pikitelge mööda üle müüri sinna ja linnamüüri ja üle linnamüüri ja sinna heinamaale. Kuskil a ja seal oli palk maasse löödud ja selle küljes oli, tegin. Ja nüüd mõne peaaegu et juba vanalinna serval jah. Vanale müürile uuesti. Alla minna ja siis astuda linna uuesti sisse. Siit kinni ehitatud siin oli, oli läbi pääsi, on nüüd mõni tarkasutus. Nende seast, kes oma ladude ja oma Rädiga vanalinna tungivad, on siia omale läinud jälle mingisuguse mingisuguse. Võime loota ainult. No ehk tehakse, tehakse, aga aga nagu Murphy ütleb, ajutised asjad on kõige püsivamad. See on muidugi ka õige. Me läheneme jälle raekoja platsile, ma sellel puhul, et keegi kuuleb jälle mikrofonist pisut muusikat. Ja nüüd on mündi tänav kui russo tuli siitkaudu raekoja platsile palju teistmoodi see pilt oli. Nonii, hirmsasti täis oli ta? Vaevalt kunagi. Vaevalt kunagi võib-olla mõtlete lavastaja laolaupäeva õhtul vast jõululaupäeva õhtul, kui siin siin tõenäoliselt üks jõulupuu oli püsti pandud. Kes sind isoli vaekoda oli siin, mis meil praegu puudub ja mille taas ülesehitamist ma vähemalt võhikuna tahaks toetada. Kui linna taastajat ja väljaarendajad mu ümber veenavad, siis ma loobun sellest mõttest, aga minu meelest? Raekoja platsi ansamblisse peaks see vana vaekoda mis 1944 hävis täiesti kuuluma, tema taastamine vist on ka väga võimalik, sest nemad on täpsed, joonised olemas ja ja portree. Noh, see see vanalinnastuudiohoone nii-öelda oli tõenäoliselt ka kõrge viiluga mitte niisuguse klassitsistliku ära lõigatud otsaisidega. Kui ta nüüd praegu võtame ühe niisuguse suvise päeva ütleme, te olite 18., ehitasin platsil. Kui palju see ternite üllatab? Mõeldes sellele, mida te siis mõtlesite oma elust, mida te praegu mõtlete. Kuigi see on kõik jälle nii vähehaaval, nii orgaaniliselt tulnud, et mitte midagi ei ole läinud nagu pidigi minema. Nähtavasti tõesti maailmas lähebki kõik nii nagu peab minema, meil on ainult raskusi teinekord selle omaksvõtmisega. Aga oli teil siis mingigi tunne, et teist saab kirjanik juba või ei, veel mitte. Ei Mullen seda kirjanikuks hakkamise ideed ei olnud, mul oli vahest ideed, et ma ajaviiteks Tõsisema töö kõrval nokitsen eest ja ma olin sellel ajal sel ajal juba kümmekond luuletused kirjutanud ja mõni oli trükivalgust näinud. Aga professionaalseks kirjanikuks ma ei kavatsenud hakata. Praegu me räägime vanalinna päevade aegu tegelikult elus ja saatesse mineku aja suhtes on meil juuni lõpp, mida te suvel tavaliselt ette ega ometi mitte vanalinnas. Esikõigest vanalinna armastusest hoolimata püüan Tallinnast suvel nii pikalt eemal olla kui vähegi võimalik. Ja olen siin praegugi vastu tahtmist ja olude ja kohustuste sunnil. Aga, aga suvel meie pere on, püüab olla Hiiumaal kus meil on üks suvekodu. Juba varsti 20 aastat oleme meie seal. Püüame minna nii vara kui võimalik, aga see õnnestub harva nõida tahes, südasuvel oleme seal. Nii, ja nüüd me oleme Harju tänaval ja kohe meie juttu ajamas lõpetamas. Peale kõige muu, et me oleme rääkinud vanalinnast, on see tänane saade või saatepäev, õigemini seotud veel ühe, kas on suve esimene pühapäev, te ütlesite, et te olete sügise inimene aga ikkagi, võib-olla te maalite mulle siia lõppu minutilise oma suvemaastikud. Tähendab selle füüsilise reaalsuse suvemaastiku, kus ma, kus ma ideaalne klantspilt suvest minu isiklikust või soojast üldse minu suve ideaalvõime, reaalne suvi, mida te ütleme ideaali ideaali kirjanikult me ootame ikkagi midagi, mis on niisugust, no ja edasi, midagi ebareaalset, jah. Tähendab. Mina ei ole oma suveideaali väljatöötamise kallal nii palju vaeva näinud, et ma oleksin ehitanud endale mingitesse realiteedi kauge ideaali, mul on praktiliselt sedasama realiteet, ongi see, kui ma saan sinna oma oma kassadesse ja, ja panen vanad kingad jalga. Ja, ja kui, kui ma näiteks ütleme, tänavu on probleem, kui ma olen leidnud kuskilt ühe, ühe sellesamase kaevupumba, töötab, aga mida ei toodeta minu kaevupump, mida vanasti toodeti, see on katki läinud. Võtke oma kaevu probleemi ära lahendanud, kui joogivesi on majas, siis ma istun laua taha. Vaatan oma pööninguaknast metsa ja aeg-ajalt kõnnin mere äärde, joon ainult 100 meetrit väravast minna. Ja nii ta on, nii ta naerda. Ja õhtul kütan sauna, kui vastav päev ette tuleb. Ja kõige selle vahel löön paberid lahti. Parajasti pooleliolevat tööd. Teil ei ole mingit kindlat kellaaega, mingit kindlat süsteemi, mingeid kindlaid lehekülgede arvu päevas. Ainult üks praktiliselt välja kujunenud ja teadlikuks saanud ja nüüd juba peaaegu nii sundrežiimi korras rakendatud reegel, see tähendab kõige peale vaatamata iga päev natuke midagi. Parajasti poolelioleva töö. Lõpu üleviimise suunas ära teha. Mis kellaajal, kui palju see nagu nagu jumalaga. Kena, ma ei takista teed enam tänaseid leegage kirjutamast. Aitäh, aitäh. Jõudu.