Kunstnik ja endine meremees istusid Pariisis kohviku terrassil. Oli aprillikuu ja kunstnik vaimustusest, kui kaunis on Pariis kevadel ja kui võluvad on Pariisitarid esimeses kevade riietuses. Aga minu kuldsel ajajärgul oli Pariis kevadel muidugi veel kaunim, ütles ta. Ja mitte üksnes sellepärast, et mina olin noor. Pariis ise oli hoopis teistsugune. Mõtle ainult, mitte ühtegi autot. Ja kas Pariis elas siis niisugust elu nagu praegu? Mulle meenus millegipärast Odessa kevad, ütles meremees. Sina oled Odessast pärit ja tunnet paremini kui mina tema täiesti erilist veetlust, milles on ühinenud juba palav päike ja merre alles talvine kargus erg taevas, Ekevad pilved mere kohal. Kunstlik pani piibu põlema, hüüdis Karlsson ande nii. Ja pööras kärmesti tema poole. Andesta, ma katkestasin sind. Kujutajate Pariisist rääkides mõtlesin ka mina Audessale. Sul on täiesti õigus. Odessa kevad on tõepoolest hoopiski eriline. Ainult et mul on alati kuidagi raske olnud, Pariisi jäävad äsja kevadet lahus meenutada. Need vaheldusid mul ühte lugu, sa ju tead, kui tihti ma nendel aegadel kevadeks Pariisi sõitsin? Mäletad Kaljaganskeiat säilitada kuskil näinud ja ütlesid mulle, et pole iialgi kohanud võluvamat tütarlast? Ei mäleta. Ükskõik. Praegu kui ma toonasest Pariisist rääkisin, mõtlesin ma just temale ja sellele Odessa kevadele, millal ta esimest korda minu ateljeesse tuli. Arvatavasti on meil igaühel mingi eriti kallis armastusega seotud mälestus või mingi eriti ränk süütegu armastuse vastu. Ja kalja on ilmselt minu kõige ilusam mälestus ja minu kõige rängem süütegu kuigi issand teab, et siiski tahtmatu. Nüüd on see lugu nii ammune, et ma võin sulle sellest täiesti avameelselt jutustada. Tundsin teda juba siis, kui ta plikake oli. Tagasi lase emata isa juures, kelle ema oli ammu maha jätnud. Isa oli väga jõukas mees, kuid elukutselt äpardunud kunstnik, asjaarmastaja, nagu öeldakse. Ent nii kirglike peale maalikunst ei huvitanud teda mitte miski muu maailmas ja kogu elu tegelast, ainult sellega seisis molbertidega ja tuubis oma maja. Tal oli villa traadas täis vanu ja uusi maale, ostes kokku kõike, mis talle meeldis ja igalt poolt, kust võimalik oli. Ta oli väga ilus, tüse pikk mees, toreda pronksivärvi habemega, pooleldi poolakas, pooleldi ukrainlane härrasmehe maneeridega, uhke ja rafineeritud, viisakas olemuselt hästi kinnine, kuigi väliselt väga avameelne inimene, eriti meie ees. Omal ajal käisime kõik kõik Odessa noored kunstnikud ligi paar aastat järjest igal pühapäeval suure kambaga tema pool ja ta võttis meid alati avasüli vastu, käitus meiega vanusevahest hoolimata täiesti nagu omasugustega, rääkis lõputult maalikunstist ja kostitas meid uhkesti. Kalja oli tookord 13 14 aastat vana ja me olime temast vaimustuses muidugi ainult kui väikesest tüdrukust. Ta oli erakordselt armas, elav graatsiline, blondid lokid, raamisin nägu nagu inglil, kuid nii edev, et ükskord, kui ta millegipärast meie ateljeesse jooksis, isale midagi kõrva sosistas ja kohe väljendit, mis asi, ütles isa meile. Aim, missugune tropp mul siin kasvab, sõbrad, mul on tema pärast hirm. Seejärel hakkasime äkki jõhkrad nagu noored inimesed kõik korraga ja viimane kui üks, nagu oleksime kokku leppinud tema pol käimast. Miski oli meid Austraalias ära tüüdanud. Arvatavasti temal lakkamatud arutlused maalikunstist ja sellest, kuidas ta viimati oli avastanud veel ühe suurepärase nipi, mismoodi nimelt? Peab maalima. Just sel ajal olin ma kaks kevadet Pariisis veetnud, kujutlesin, et olen armuasjades teine Mopassaal. Ja kui ma Odessasse tagasi jõudsin, kõndisin ringi nagu kõige labasem moeahv silinder vaevu põlvini ulatuv hernes, roheline palitu kreemid, kindad, pooleldi lakknahast, nööpidega gammassid isevärki jalutuskepp. Sellele lisa juurde veel kis vuntsid, samuti alama passaan ja täiesti alatu vastutusvõimetu siniküündiviis naisi kohelda. Nii kõndisime ühel imeilusal aprillipäeval möödunud eri passoskajad. Läksin üle prao Brazenskaja tänava. Kohtasin nurgal lipmanni kohviku säkigaliat. Mäletad seda nurgapealset viiekorruselist maja, kus asus kohvik priobrazenskaja tänava katedraali platsi nurgal mis oli selle poolest tähelepanuväärne, et kevadel päikesepaistelistes päevadel olid selle karniisid millegipärast alati ridamisi täis kuldnokk ja nende vidinat, seda nii kangesti armas ja lõbus vaadata ja kujutanud ette kevad kõikjal hulganisti elegantseid, muretuid ja heas tujus, kus inimesi, nii et kuldnokad, nende vahetpidamatu vidin nagu mingi päikesevihm ja kalja. Ja mitte enam plikake mitteingel, vaid hämmastavalt kena sale neiu seljas, uhiuued ela, lid kevadrõivad nägu halli kübara all, poolenisti tuhk ja loori varjus läbi selle säramas merre sinised silmad. No ja muidugi vaimustushüüded, pärimised ja etteheited, mis pärast kolleti isa ära unustanud, nii ammu pole enam meie pool käinud. Oh, ja ütlesin ma nii ammu, et te olete jõudnud täiskasvanuks saada. Jalamaid ostsin närudes tüdruku käest talle kimbu kannikesi, silmis kiire, tänulik naeratus, tõstis ta selle nagu kõigil naistel kombeks, kohe näo juurde. Tahate, istume natuke tatar šokolaadi, suurima rõõmuga. Tõstis loori ülesse, rüüpas šokolaadi, heitis pidulikult pilke minu pooli aina päris Pariisi järele. Mina vaatasin ainult teda. Isadepäev hommikust õhtuni tööd. Kas ka teie palju töötajate või ainult imetajate Pariisitaare? Ei, enam ei imetle. Töötani olen maalinud mitu päris viisakat asja. Ehk tahaksite minu ateljeesse sisse astuda? Ei, tohitud ei ole töökunstniku tütar ja ma elan siinsamas paari sammu kaugusel. Ta sai hirmus rõõmsaks muidugi tohid. Ja pealegi ma ei ole kunagi käinud üheski ateljees peale isa oma. Laskis loori alla, haaras päevavarju. Ma võtsin tal käe alt kinni, kõndides astus ta minuga ühte jalga ja hakkas naerma. Kalja, ütlesin ma, ma ju tõendeid Kaljaks kutsuda. Ta vastas kiiresti ja tõsiselt teie toite, kalja, mis teiega juhtunud? Mis mõttes? Te olete alati võluv olnud, aga nüüd te olete lausa uskumatult võluv. Taastus jälle minuga ühte jalga, ütles pooleldi naljaks mulle tõsiselt. Mis veel seda rääkida, mis edasi saab? Mäletad sa seda kitsast pimedat treppi, mis viis õuest minu tornikambrisse? Seal teie äkki vaikseks läksiidist alus 600 edasi ja aina vahtis ringi. Ateljeesse astus peaaegu nagu hardunult, alustas sosinal, kui Fafathelsina. Ja kui salapärane ja missugune koht. Ja kui palju pilte te olete maalinud ja kõik puha Pariisist. Ta hakkas vaikses vaimustuses ühe maali juurest teise juurde kõndima sundides end isegi üleliia aeglane ja tähelepanelik olema. Vaatas kõik üle, ohkas ja kui palju imeilusaid pilte te olete maalinud? Ehk te tahaksite klaasi? Ta ei tea. Ma võtsin tal päevavarju käest, viskasin selle diivanile, haarasin ta valgeskla, see kindas käe. Mul on ju kinnas käes. Näppisin kinda lahti. Suudlesin tillukest peopesa randme lähedalt. Ta laskis loori alla meresiniste silmade, pilk loori varjus, mitte midagi. Ütlev. Istusin ja panin ta oma põlvedel istuma, sa ju tead, kui vaimustav on naise keharaskus, isegi kui ta on kergeke. Tema küsis kuidagi salapäraselt, kas ma meeldin teile? Vaatasin teda üleni, vaatasin kannikesekimpu Miller Taali, kinnitanud oma uuele Jackile ja puhkesin heldimusest, Downe naerma. Aga kas teile meeldivad need kannikesed? Küsisin temalt. Ma ei saa aru, mis siin arusaamatut on, te olete üle, on täpselt samasugune nagu need kannikesed. Ta langetas silmad naers. Meil gümnaasiumis kutsuti neidude võrdlemist igasuguste lilledega poesellide komplimendiks. Olgu pealegi, aga kuidas seda teisiti ütelda? Ma ei tea. Ta hõljutas kergelt oma ilusaid sihvakad jalgu lapselikult paoki, luuled läigatasid. Ma tõstsin loori ülesse. Kalutasin veidi ta pead ja suudlesin, ta kallutas ise veel veidikene. Libistasin käe mööda libedat rohekat siitsuka üles, suka paelane. Tegin pandla lahti, suudlesin sooja roosakat nahka, reie alguses sisene paaki luuli. Ta hakkas tasakesi huuli näksima. Meremees vangutas muiates pead, Vanna sati üür. Ära räägi lollusi, ütles kunstnik, mul on väga valus seda kõike meenutada. No olgu. Räägi edasi. Edasi oli see, et ma ei näinud teda tervelt aasta aega. Ükskord samuti kevadel läksin lõpuks raadasse, kus Kanski mind nii südamesse mineva rõõmuga vastu võttis, et pidin häbi pärast maa alla vajuma. Olime ju nagu seata maha jätnud. Oli väga vanaks jäänud habemes hõbedat, aga maalikunstist rääkis samasuguse õhina nagu varem. Näitas mulle uhkelt oma uusi töid üle mingite helesiniste luidete lendasid tohutult kuldsed luiged, püüdis vaeseke ajast mitte maha jääda. Valetas nii, et suu suitses. Oivaline, oivaline, te olete suurte sammudega edasi läinud. Hoidis ennast vaos, kuid lõi särama nagu poisike. No mul on väga hea meel, on väga hea meel ja nüüd lähme hommikust sööma. Aga kus teie tütar on? Sõitis linnade, ei tunneks teda enam äragi, ta ei ole enam plikatirts, vaid neiu ja peaasi hoopis teistsugune. Ta on kasvanud ja pikaks sirgunud nagu aplid. Näe, kuidas mul ei vea, mõtlesin ma, tulin ju vanamehele külla ainult sellepärast, et tahtsin kangesti Kaljatna ja nagu kiuste anda linna läinud. Sõime hommikust, suudlesin pehmelt lõhnastatud habet, lubasin järgmisel pühapäeval ilmtingimata uuesti tulla. Läksin välja ja kalja tuligi mulle vastu. Ei rõõmsalt seisma. Teie enne imet käisite isa vaatamas, oh kui hea meel, mul on minul veel rohkem, vastasin mina. Isa ütles mulle, et ei tunne enam äragi, et ei ole enam papli võsuveid päris patel ja nii see ongi. Ja oli tõepoolest. Nüüd polnud ta isegi neiu, vaid noore naise moodi. Naeratas ja keerutas õlal lahtist päevavarjupäeva varieli valgest pitsist. Kleit ja laia äärega kübar, samuti valged pitsidega, juuksed kübaraservalt jumaliku ruuge varjundiga, pilgus ei olnud enam endist naiivsust, nägu oli pikergusemaks läinud. Ja ma olen isegi raasike pikem kui teie. Ma ainult noogutasin, tõsi, tõsi. Kõndisime mööda põiktänavat aedade vahel nägin, kuidas ta kogu aeg tajus, et ma räägin küll, mis pähe tuleb, aga ei pööra hetkekski temalt pilku. Ta kõndis, õlad kerkisid sujuvalt, päevavarjukoolide kinni pannud, vasak käsi hoidis spitsidega seelikut. Jõudsime kaldaservale, seal puus karge tuul. Aiad olid juba haljaks tõmbumas, unesid päikesepaistes. Aga meri all oli just nagu põhjamaal plink ja jäin veeratas järske rohelisi laineid, üleni vahu geparaates, silmapiir uppus, alli hägusse. Seisime, olime ka, vaatasime ja nagu ootasime midagi. Tema mõtles ilmselt sedasama, mida minagi. Kuidas ta aasta tagasi oli minu põlvedel istunud. Võtsin tal piha ümbert kinni ja surusin nii tugevasti enda vastu, et ta end tahapoole kuulutas. Otsisin ta huuli, ta püüdis end lahti rabelda, keeras pea eest, võitles kõrvale ja äkki andis alla. Laskis end suudelda. Rikk toimus vaikuses, mine, aegade maa ei lausunud sõnagi. Siis ta tõmbas end järsku vabaks, kohendas kübarat, ütles lihtsalt ja veendunult. Oh missugune närakas te olete missugune närakas. Ja pööras ümber, läks kiirel sammul tagasi vaatamata mööda põiktänavat minema. Aga oli teil siis tookord ateljees midagi või ei olnud? Küsis meremees. Lõpuni ei olnud. Suudlesime meeletult. No ja nii edasi. Aga siis hakkas mul temast hale hõõgus, nagu tuletukk oli üleni Sacreze, ma nägin, et ta täiesti nagu see ei suuda enam valitseda ennast, kardab kohutavalt, ise heiskab hirmsasti seda kohutavat. Teesklesin, et olen solvunud ja kui nii, siis nii kui ei taha, siis pole vaja. Hakkasin hellalt ta käsi suudlema ja ta jäi rahulikumaks. No kuidas saab, pärast seda? Terve aasta teda ei näinud? Kurat, tead, kuidas maadi. Kartsin, et mul teinekord enam kahju ei hakka. Siis olid küll vilets Mapassanane. Võib-olla. Aga oota, lase ma räägin lõpuni. Ma ei näinud teda jälle ligi pool aastat. Suvi läks mööda, inimesed hakkasid juba suvilatest tagasi tulema, kuigi see oli just paras aeg suvilas elamiseks. Midagi paradiis liikkondades araabia sügise ühetaoliste palavate päevade rahus läbipaistvas õhus, muutumatult sina avamerre ja kuivalt kollendavate maisiväljade võlus tuli suvilast tagasi ka mina, jalutasin ükskord jälle liivmannist mööda ja kujutad jälle tulid tema mulle vast astus mulle lähemale, nagu poleks midagi juhtunud ja puhkes valjusti veetlevat huuli Kreimpsutades naerma. Saatuslik paik jälle Liidmann. Miks te nii lõbus olete? Mul on kangesti hea meel teid näha, aga mis teiega lahti on? Ma ei tea. Pärast mereranda oleksid mul nagu tiivad jalgade külge kasvanud, nii mõnus on linnas ringi käia. Ma olen pruuniks päevitanud, veel pikemaks sirgunud, eks ole tõsi? Vaatasin oli küll tõsi ja lisaks veel selline lõbusus ja sundimatu soli ta jutus ja naerus ja kogu käitumises, nagu oleks ta mehele läinud. Järsku ütles ta. On teil veel portveini ja küpsiseid? On? Ma tahaksin veel kord teie ateljeed, vaadataks, tohib, taevas halasta, miks ei tohi? No siis läheme ja kähku kähku. Trepil püüdsin ta kinni. Ta painutas end jälle, tahab poole, keeras jälle pead, aga ärriti vastu ei pannud. Ma viisin ta ateljee ukseni, suudeldes ta taha kallutatud nägu. Ise aga kiskus juba õlgkübara peast ja viskas selle tugitoolile ruugeid, juuksed olid peale kammitud ja kinnitatud kõrge kilpkonnaluust kammiga. Kähardatud tukk langes laupäeval, nägu kattis ühtlane kerge päevitus. Pilk näis arutult rõõmus. Asusin teda rutakalt lahti riietama, tema hakkas mind kiiruga aitama. Ainsa hetkega tõmbasin ta seljast valge siidpluusi ja saad aru. Mul läks lihtsalt silmade ees mustaks, kui ma nägin ta roosakat ihu päevitanud õlgu ja korseti le toetuvad piimvalge telepunaste püstiste nibudega rindu ja pärast jälle, kui ta maha vajunud seelikute seest tõstis kärmesti enne ühe, siis teise sihvaka kuldses kingad ja kreemikas pitsukas jalas-jalas teadnud laiad lõikugapatist püksid, nagu neid tol ajal kanti. Kui ma nagu metsaline ta diivanipatjade leidsin, läksid ta silmad tumedaks ja veel rohkem pärani huuled palavikuliselt paakile. See mul praegugi silma ees. Ta oli lausa harukordselt kirglik. Aga jätame selle. Kuulamise juhtus paari nädala pärast, mille vältel ta peaaegu iga päev oli minu pool käinud. Ootamatult jooksis ta ühel hommikul minu poole ja küsis otselevelt. Räägitakse, et sa sõidad lähemal ajal Itaaliasse ja ja mis siis sellest? Mispärast sa sellest mulle sõnagi rääkinud, tahad salaja minema sõita? Jumal hoidku, mida sa räägid, just täna oli mul kavas teile tulla ja ütelda isa kuuldes miks mitte mulle üksinda ei saa, ei sõida kuskile. Ma läksin nagu loll, ägedaks ei, sõidan küll. Ei, ei sõida. Mina ütlen sulle, et sõidan. On see sinu viimane sõna? Viimane Soomet ja Aru, ma tulen kuu aja pärast, võib-olla pooleteise kuu pärast tagasi. Üldse kuuled kaalia. Ma pole teile kalja. Ma sain teist aru, kõigest kõigest sain aru ja, kuid praegu mulle ka vannuksite eluilmaski enam mitte kuskile ei sõida. Aleksei, mulle ükskõik, asi pole enam selles. Ta rebis ukse lahti, lõi selle pauguga kinni, jooksis kontsade klõbin all trepist alla. Tahtsin talle järele tormata, aga hoidsin ennast tagasi, öilos rahuneb. Õhtul löönud raadasse, ütlen, et ei taha teda kurvastada. Jätan Itaaliasse sõitmata ja me lepime ära. Aga kella viie paiku astus äkkima ateljeesse kunstnik Sinaani silmad meeletud peas. Kas sa tead, Kanski tütar mürgitas enda ära? Surnud võttis mingit kurrat, teab haruldast välkkiiret, mürki näppas isa tagant, mäletad, see vana idioot näitas meile tervet kapitäit mürke kujutledes, et ta on Leonardo da Vinci, on ikka pöörane rahvas, need neetud poolakad, poolatarid, mis ta, läki hakkas, minu mõistus ei võta. Ma tahtsin ennast maha lasta, ütles kunstnik tasa. Jäi Vaitjaks piipu toppima. Äärepealt oleksin hulluks läinud.