Tere, mina olen Peeter Helme, eesti keeles on viimaks avaldatud teos, mida võib julgelt nimetada 9960.-te aastate Ameerika Ühendriike laiemalt aga kogu läänemaailmas seletamaks võib-olla isegi defineerivaks raamatuks. See on Ameerika ajakirjaniku ühiskonnakriitiku ja võib vast öelda paadunud või veendunud narkomaani Hunter Stockton, Thompsoni hirm ja jälestus Las Vegases. Ma ei teagi, kas antud teost võib nimetada romaaniks või öelda lihtsalt, et tegu on Bellektriseeritud elulookirjeldusega. Aga igatahes on see üks väga haarav, veenev ja kaasakiskuv kirjutis, küll. Hunter Thompson oli enda eluajal kuulus ajakirjandusžanri poolest, mida hakati nimetama konso ajakirjanduseks. See mõiste konso tähendas siis sellist kirjutust, kus ajakirjanik ise osaleb kirjeldatavas ja räägib sellest, mida ta kogeb, mida ta näeb, mida ta tunneb, millel ei pruugi mitte midagi olla pistmist teemaga. Ja ta räägib sellest hästi subjektiivselt. Nii et vaatenurk on justkui siis seest välja, mitte väljast sisse, nagu me oleme tihti ajakirjanduse puhul harjunud. Selline lähenemine ähmastab žanripiire ja halvasti kirjutatud kujul võib ta mõjuda väga tüütult ja pealetükkivalt heal kujul, aga ta kisub lugeja endasse ja teeb lugeja ka omamoodi sele kirjeldatava osaliseks. Väga keeruline on nüüd tõesti edasi anda täpselt kõiki neid tundeid ja mõtteid, mis sellises konso stiilis kirjutatud teksti lugedes haaravad. Kõige lihtsam võib-olla ongi öelda, et seda tuleb lihtsalt ise lugeda, sinna tuleb katsuda ise sisse minna. Johan Thompson muidugi valdas sellist kontsastiil hiilgavalt ja Ongi rõõmustavat võime lõpuks eesti keeles ka sellest osa saada. Hirm ja jälestus Las Vegases on ilmselt konso stiilis kirjutuse. Ma ei tea, kas päriselt saab rääkida kontsastiilis kirjandusest, sest tähistab see mõiste ju eelkõige ajakirjandusstiili. Aga hirm ja jälestus Las Vegases on igatahes konso stiilis kirjutas ilmselt kõige kuulsaim sünnitis. Ilmselt Ta on nii mõnelegi raadiokuulajale eelkõige tuntud see teos samanimelise filmi järgi, kus peaosades olid Jonny Depp ja Benichadelt toru. Ja seda huvitavam võiks olla need kokkupuude siis kirjandusteosega, mille alusel film siis tehtud on. Nagu tõlkija saatesõnas kurdab, tegi selle raamatud eestindamise raskeks tõsiasi, et film on meeletult popp. Ja paljudele ka eesti sellistele fännidele on pähe kulunud seal filmis lausutud sõnad, fraasid, mõtteterad. Nii et kirjanik seisis siis ülesande ees, kuidas anda neid juba tuntud mõtted edasi eesti keeles, ilma et ta valmistaks pettumuse ootusärevatele lugejatele? Ma ei tea, kuidas ta iseenda ülesande tulemust hindab, aga lugedes ei häiri see, et tegu on nüüd eestikeelse raamatuga, kus nad tuntud killud on eesti keeles ja mitte inglise keeles. Raamat on pandud väga veenvasse keelde ja tõlkija Mihkel, vaat see ei ole siis teisest küljest langenud ka liiga spetsiifilisse Slangitsemisesse. Ta ei ole liiga kramplikult originaalis kinni. Võib öelda, et raamatu peategelased, kes on siis Hunter, Thompsoni alter ego, Rauli Tiuk ja tema advokaat, kuigi raamatus absoluutselt ei selgu, mille poolest see tegelane tema advokaat siis on tema niinimetatud advokaat doktor konso, kes oli ka päriselus tegelikult advokaat, mitte küll Hunter Thompsoni advokaat. Nad on veenvad, nad on oma, nagu nad ütlevad, eraperverssuste, millest nad küll lõpuks väljuvad. Kui juhtub intsident, kus vanasti hotellitoas oma kingadesse oksendav doktor konso avastab ebameeldiva üllatusena, et tuppa sisenenud koristaja, keda ta siis ründab käekotiga lämmatada üritab. Aga jah, piisavalt palju tegelevad need siiski nii-öelda eraperverssuste ega segamata kedagi teist või tehes seda vaid sporaadiliselt episoodiliselt. Ja kuigi mingis mõttes on see raamat üks selline totruste jada tarbitakse kohutavas koguses narkootikume ja alkoholi ning ega autor ei vaeva ennast ka sellega, kas ta nüüd noortele võiks halba eeskuju näidata või mitte. Aga samal ajal ei ole siiski hirm ja jälestus Las Vegases mitte ainult naljaraamat. See on ühe Vanarhistliku selliste vasakpoolsete eelistustega aga kõrvalvaataja positsiooni säilitama ühiskonna vaatleja pilk ühele ajastule, mis hakkab läbi saama või on juba läbi saanud nimelt siis 1900 kuuekümnendad aastad oma naiivse mässumeelsuse ja maailma parandamise sooviga. Võib-olla tunduvad need probleemid kauged, äärmisel juhul ajaloolastele huvi pakuvad aga Hunter. Thompsoni mõtisklusi on siiski väga põnev jälgida, sest et neist avaneb lugedes struktuur, neil on omavahel seosed, mida alguses ei tabagi, aga hiljemalt 100.-ks leheküljeks. Raamatul on kokku 339 lehekülge. Hiljemalt 100.-ks leheküljeks on küll selge, et siit koorub välja üks maailmavaade, üks võimalik maailma nägemise viis. Ja see ei ole sugugi see, et ma olen nüüd siin rääkinud, millega kõigega nad seal raamatus tegelevad. See ei ole siiski see maailma nägemise viis sugugi, ainult et mingisugune uut illegaalsete mõnuainet absoluutselt mitte, vaid midagi laiemat ja sügavamat avaneb sellest bling raamatu lõpuks saab selgeks, et nii nagu igasugune suur ja sügavkirjandust, nii on ka hirm ja jälestus Las Vegases tänapäeval täpselt sama aktuaalne, nagu ta oli ilmudes 40 aastat tagasi. Probleemid võivad olla küll konkreetsed, ent mõtted, järeldused, mida nendest tehakse, kehtivad igal ajal igas ühiskonnas. Ja see teeb raamatu lisaks sellele, et ta on lihtsalt üks väga lõbus lugemine ka väga huvitavaks lugemiseks ja selliseks lugemiseks, mis ma usun, püsib aktuaalsena nii kaua, kuni meie tsivilisatsioon praegusel kujul püsib. Kritiseerida võib seda, et raamatut ei ole väga hästi toimetatud, ilmselt tõlkija ja toimetaja vahel väga head klappi olnud. Mõningad kohad mõjuvad kummaliselt ja kunstlikult, aga need on siiski vaid mõningad kohad. Nagu öeldud, on ju peategelaste omavaheline dialoog väga veenvalt usutavas keeles esineb lihtsalt üksikuid möödalaskmisi, aga võib-olla ma olen ka veidi liiga norib ja võib-olla iga lugeja selliseid asju ei märkagi või vähemalt need ei häiri teda. Tänuväärne on ka raamatu lõppu lisatud Ameerika 1960.-te ja 70.-te aastate alguse ilu tutvustav sõnastik. Rõhuga on see sõnastik siis just nimelt illegaalsete mõnuainetel, mille kohta annab tõlkija ja teda abistanud meeskond siis põhjalikult teavet. Aga sellele sõnastikule võiks muidugi raamatu eesosas mõni viidega olla, et mina raamatut lugedes avastasin selle täiesti juhuslikult, kui ma soovisin vaadata, mitu lehekülge raamatuseni, lappasin selle lõpuosa. Niisama lugedes ei pruugiks tähele panna, et see olemas on, aga noh, see selleks, et ei ole olemas täiuslikku teost, aga ma loodan, et raamat saab piisavalt populaarseks, et on põhjust välja anda sellest uustrükk. Ja loodetavasti siis uustrükist saavad senised vead parandatud ja kohendatud. Igatahes on tegu väga olulise kirjandus sündmusega ja Eesti keelne kirjandus on järjekordselt täienenud ühe teose võrra, ilma milleta on väga raske tänapäeva popkultuuris orienteeruda. Nii et head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.