Tere, minu nimi on Peeter Helme ja täna räägin teile ühest väga vanast raamatust ühest väga vanast raamatust, mis ometi on muutunud laiemale lugejaskonnale kättesaadavaks alles nüüd. Raamat kannab nime Liivimaa ajaloo lühiülevaade ning tema autor on seitsmeteistkümnenda sajandi alguses Viljandis tegutsenud poola päritolu katoliku vaimulik teonüümsius fabriitsius. Tegu on siis ühe kroonika eesti ja ladinakeelse paralleel välja anda ka. Ja see teos kujutab endast healt täiendust senisele eesti kroonika kirjandusele. Iseenesest on fabriidsuse teos olnud ajaloolastele kättesaadav. Ta on juba viimased paarsada aastat aga siis ainult originaalkeeles, milleks on ladina keel. Eestikeelse tõlke jõuti alles paarkümmend aastat tagasi ja siis pidi veel paar aastakümmet mööda minema, et Johannes Esto Ühing annaks fabriidsuse raamatu Jaan Undi tõlkes välja. Nüüd on ta siis olemas ja kujutab endast üsna põnevat lugemist. Seejuures olgu kohe etteruttavalt öeldud, ei ole tegu ainult ajalooteadlastele mõeldud väljaandega, mis oleks tavalistele inimestele kommentaaride ja märkuste tiheduse tõttu raske lugeda. Kommentaare on, aga need on mõõdukad ja nad on kõik esitatud arusaadavalt ega takerdub liiga palju pisiasjadesse. Kaiale fabriidsuse kroonika, liiga mahukas lugemine. Sellel kõva kaanelisel raamatul on küll 411 lehekülge, aga raamatu kõik vasakpoolsed küljed on algupärases ladina parempoolsed aga eesti keeles. Et seega see kahandab raamatu mõõtu ligi poole võrra. Põhimõtteliselt võib öelda, et Liivimaa ajaloo lühiülevaate ilmumine on meeldetuletus Poola aja võib-olla isegi vana hea Poola ja olemasolust. Mõni meie kollektiivses teadvuses sees küll erinevad vene ajad, erinevad saksa ajad, samuti omalaadse kuldajastaatuse saanud Rootsi aeg ning näiteks esimene Eesti aeg. Aga poole aeg, see kõlab justkui naljakalt natuke tundmatult, natuke kunstlikult äkki isegi. Ometi kuulus Lõuna-Eesti aastatel 1583 kuni 1629 Poola suurriigi koosseisu. See oli pea 50 aasta pikkune periood, mida pole sugugi mitte vähe. Ja selle 50 aasta jooksul viidi siis Lõuna-Eestis jõuliselt läbi vastureformatsiooni arendati lõunaeestikeelset kirjavara Tartus praegu see lipu Tartus tegutses ka Lõuna-Eesti vastureformatsiooni peamine keskus jesuiitide akadeemia. Ilmselt selles ajas peituvad ka Tartu kui vaimu linna juured, sest just katoliikliku vaimu välja peletada tamiseks rajatigi 1632 Tartusse ka ülikool. Nii et tegu on seega igati olulise epohhiga Eesti ajaloos. Ning on väga oluline, et lõpuks ilmub eesti keeles lugeja lauale ka üks tekst, mis käsitleb ajalugu just Poola poole pealt vaadatuna. Aga ioneesius fabriidsuse kroonika ei ole siiski Poola aja kroonika, seda on ta vaid osaliselt. Nagu kroonika kirjutamisel oli tihti kombeks. Nii alustab ka fabriidsus oma jutustust Eesti ja Läti ala kirjutatud algusega. Ehk viibisid lugeja 12. sajandi keskpaika. Ta võtab siis riburada pidi ette kõik Riia piiskopid ja peapiiskopid, samuti erinevad ordumeistrit kuni viimase Gotthard Kettlerini välja. Reegel, et mida fabriidsusele ajas lähem või lihtsalt tähtsam kui põnevam meister või piiskop, seda pikem tekstilõik tema kohta käib. Ja mõne väga lühikest aega valitsema kohta vaid üks, kaks rida. Samas kui näiteks Plettenbergi või mis seal Württembergi kohta on kirjutatud mitukümmend lehekülge. Ja see võtab enda alla siis raamatu esimese poole. Teosed teise poole moodustavad Eesti- ja Liivimaal peetud Poola, Vene ja Poola Rootsi sõdade kirjeldused. Siin-seal pikim näiteks autori teksti sisse valulisi anekdoote ja vahejuhtumeid. Aga seda teeb ta juba raamatu esimeses pooles. Noh, nii näiteks jutustab ta tuntud lugu sellest, kuidas Jüriöö ülestõusu ajal proovisid üles tõusnud Viljandisse pääseda ordulossi vilja kottidesse peidetuna aga tapeti reetmise tõttu. Üleüldse jutustab ta hästi palju igasuguseid seiku. Rohkem või vähem ajaloolisi, rohkem vähem vaimukaid leidub raamatus palju. Kusjuures huvitav on selle raamatu esimest poolt lugeda sealt kuidagi muljet, nagu oleks eestlaste vastupanu murtud 1227. aastal, siis kui saarlased sakslastele alistasid. Fabriidsest lugedes jääb hoopis mulje, et kuni 14. sajandi keskpaigani toimusid üles, tõuseb pidevalt nende mahasurumine või meie esivanematega uute lepingute sõlmimine käis kogu aeg, mingi stabiilsus ei saanud juttugi olla. Aga see selleks. Tegelikult jutustab fabriidsus varasematest aegadest ikka toetudes olemas olnud teostele ja midagi algupärast ei lisa. Nii et need ei ole kuidagi fabriitsise, originaalsed mõtted. Palju põnevam osa, moodustabki raamatu teine pool ja selle kirjeldused. Sest ei ole meil ju muidu sisuliselt olemas kirjavara, mis räägiks 16.-st sajandist ja seitsmeteistkümnenda sajandi algusest katoliiklikud positsioonilt ja Poolameelselt positsioonilt. Fabriidsus teeb seda ja teeb selle kohati väga mahlakalt. Ta ei hoia kokku sõnu Martin Luteri jüngrite kirumisel ja jutustamis on sellest, kuidas just luteri usku pööramine ongi Eesti- ja Liivimaale suure õnnetuse häda kaela toonud. Ja see annab raamatule väga originaalse vaatepunkti ning sunnib meid mõtlema oma ajaloo peale harjumuspärasest erineval viisil. Seda isegi vaatamata sellele, et raamat on suuresti sõdade ajalugu väga palju. Me eestlaste lätlaste liivlaste elu-olu kohta teada ei saa. Kuid tol ajal oli niimoodi kombeks kroonikaid kirjutada. Ja kes vähegi tahab, see leiab infot ka Nende ridade vahelt. Aeg-ajalt mainib fabriidses näiteks näljahädasid, mis raskendasid sõjapidamist või juhib tähelepanu teinekord siiski mõningatele kohalikele tavadele ja kommetele. Kuid mitte väga palju, peamiselt ikkagi jutt sõdadest. Ja see on see, mis fabriidsuse jaoks on oluline, nimelt just katoliiklik võitlus siis väärusuliste vastu, olgu nad siis luterlased või õigeusklikud. Nagu veelkord öeldud, just see ongi, mis Teefabriidsus, raamatu originaal, seks ja põnevaks. Ja sellepärast tungid Joniisus fabriidsuse, Liivimaa ajaloo lühiülevaate ilmumine, tähtis head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.