Tere, mina olen Peeter Helme. Ma olen alati arvanud, et just suvi on see aegne, lugeda ilusaid, põhjalike ja laiahaardelise romaane. Suvel voolab aeg rahulikumalt ja raamatutesse on mõnusam süveneda. Võib isegi öelda, et raamatutesse saabki suvel just nagu elama jääda. Hiljuti sattus mulle kätte üks selline romaan, mis kujutab endast täiuslikku suvelugemist. See on inglise keeles kirjutava india kirjaniku Anurada Roy, keda ei maksa segi ajada teise, väga hea inglise keeles kirjutava india kirjaniku arundati roiga. See on onu rada, Roy debüütromaan, lootusetu igatsuse atlas. Välja on andnud selle kirjastus. Lisaks on ilmunud nende sarjas moodne aeg. Ja tegu on erakordselt poeetilise romaaniga. Täpselt nii poeetiline, nagu on selle pealkiri, on ka selle sisu. Iseenesest ei ole see raamat väga paks, 346 lehekülge. Mina lugesin selle läbi kolme päevaga. Selle kõrvalt jäi mulle veel ka piisavalt aega toidule mõtlemiseks ja selle tegemiseks, sest nagu igas heas raamatus on ka lootusetu igatsuse atlases päris palju juttu toidust. Aga alustame algusest. Ma ei tea, mis asi see on, aga onu rada romaan on juba kolmas mulle kätte sattunud india kirjaniku teos, mis räägib kas siis puuduvast või kaotatud armastusest või õnnest. Teised kaks, mida ma silmas pean, on ka eesti keeles ilmunud, need ülejäänud on siis pokkeriauhinna laureaadid. Pean silmas kiirandes, sai kaotuse pärandit ja ara windadiga valget tiigrit. Ja täpselt nii nagu sai tiiga, on k Anu raadaroy lahendanud enda ülesande väga meisterlikult. Lootusetu igatsuse atlase raamat, milles on paras annus romantikat sobivas koguses melanhooliat. Omajagu eksootikat. Ja päris lõpus ei pääsegi kergest põnevusmomendist, kui autor kõik otsad elegantselt kokku sõlmib. Selle kõige juures ei mõju Sermann sugugi konstrueeritult, vaid et teos on algusest lõpuni väga loomulik ja kaasakiskuv. Nimelt jutustab siis onu rada Roy ühe bengali suguvõsa elu 20. sajandi algusest kuni kuskile 1950.-te lõppu või 60.-te alguseni välja. Lootuseta igatses, atlases vaadeldakse siis kolme järjestikust põlvkonda, kellest igaühel on oma hädad ja ja oma oskused täpsemalt oma eriviisid enda tunde ja muidu eluga toimetulemiseks. Põhimõtteliselt läbib romaani lootus ja soov, et iga järjestikune põlvkond saab hakkama veidi paremini kuid otseselt mingisugusest progressiusust nüüd siin ka juttu ei ole. Inimesed on Roy raamatus ikkagi inimesed, kes on oma eluloo, oma võimete, oma piiride ja oma veenva psühholoogilise minaga. Muidugi möllab teose taustal 20. sajandi India ajalugu. Läbi käivad siis kõik mullistused 30.-te Iseseisvus liikumisest kuni esimese India-Pakistani sõjani välja ja päriselt ei jää kõigest sellest muutumatega teose tegelased. Aga lootusetu igatsuse atlas ei ole siiski ajalooline romaan. Ajalugu ja geograafia mängivad sellesama rolli, nad ei ole pelgalt kulissid. Aga nad ei mängi pearolli, nad lihtsalt teevad seda, mida ajalugu ja koht, kus me parasjagu elame kõigi meiega teeb, suunavad muljumad piiravad või vastupidi annavad inimestele võimaluse teostada oma unistusi ja elada välja enda iseloomu. Samuti lisab ajalooline taust ja samamoodi ka arvukad kõrvaltegelased teosele sügavust lugedes on lehekülgede taga tunda mingi suurema ja kirjeldatavast. Veelgi kirevam on maailma olemasolu. Ja põhiline probleem, mille ümber siis kõigi kolme põlvkonna mured ja ootused ja lootused keerlevad, on muidugi armastus. Võib öelda, et küsimused, mida autor esita panna, et kuidas elada enda elu nii armastataks nii iseennast kui ka enda lähedasi. Kuidas elada nii, et lähedased ka seda armastust õigesti mõistaksid. Ja kuidas mitte reeta iseenda armastust, enda armastatuid. Ega nendele küsimustele selgeid vastuseid ei ole. Ja pigem ongi nii, et enamik teose tegelastest ei tea vastust nendele küsimustele. Nende enda elud on pigem valed. Vastused nendele küsimustele nad ei, ei oska elada nii, et nad armastaksid iseennast ja enda lähedasi. Nad ei oska ennast arusaadavaks teha. Ja nad jäävad kuskile poolele teele. Selle asemel, et keskenduda olulisele, teha elus õigeid valikuid, kuid, või vähemalt proovida teha õigeid järeldusi. Valedest valikutest elavad paljud selle raamatu tegelased oma tunded välja väga kummalistel erinevatel viisidel. Kes siis tõmbub iseendasse, uurib taimekataloogi ja tegeleb aiandusega, kes põgeneb enda sünnitusel surnud naise, aga ellu jäänud tütrest mitmeks aastaks arheoloogilistel väljakaevamistel. Kes aga lihtsalt vaikib ja kogub enda hinge viha, viha võib-olla hoopis vale inimese vastu. Nagu öeldud, kõige selle taustaks on siis India hingemattev loodus, millega on teravas kontrastis selle maa suurlinnade kõdu ja kõnts. Just need kirjeldused, olgu siis tegu kas lopsakate, lilleaedade, märatsevalt rahvahulkade ja kõikvõimalikest meeldivatest, ebameeldivatest ruumidest täidetud tänavate või toidulauda katate roogade kirjeldused kõik need kirjeldused, kohad, kus avaldub väga hästi ka tõlkija Aet Variku meisterlikkus. Anurada Roy maailm muutub heas tõlkes tõesti keele ja ninaga tajutamaks väga poliitiliseks kirjandusteoseks. Ja tundub, et lootusetu igatsuse atlas on raamat, mida võib teinegi kord lugeda. Muidugi endal lugu oma loogilise arendusega ja nagu öeldud, selline lõpp, kus ei pääsega teatavast põnevusest kuid ometi ei ole põnevusromaan, mille lõppu ära aimamine võimele lõpu teadmine rikuks lugemisnaudingu. Võib-olla ma olen nüüd mõne teise autori suhtes ülekohtune, aga pealkiri lootusetu igatsuse atlas ei peta seekord küll üldse. Täpselt nii palju, kui ta tõotab, pakub ka romaani sisu või võib-olla isegi veel tibake rohkem. Igatahes on tegu romaaniga, mida soovitan igaühel randa kaasa võtta või lihtsalt kodus õhtuti lugeda, selline tõeliselt kaunis lugemiselamus, mis sobib just päikeselise suvega kokku või miks mitte vihmase suvega on garanteeritud head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.