Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna raamatust, milles on koos üle 100 luuletaja ligemale kolm korda nii palju luuletusi, kõik see kokku 365-l leheküljel. Mis teema see küll on, millest on võimalik nii palju luuletusi kirjutada, millest on võimalik nii palju luuletajaid panna, nii palju luuletusi kirjutama? Ilmselt võiksid teemasid olla veelgi, millest saab ja peab lausa nii palju kirjutama, aga antud juhul on tegu alkoholiteemalise raamatuga. Raamat, millest me täna räägime, kannab nime, viinakuu jala pealkirja alkohol eesti luules. Seal on kokku pannud kirjandusteadlane ja tõlkija Udo Uibo. Mõnes mõttes seda on teema täiesti kohatu, võib-olla isegi ebamoraalne. Ja eriti kohatu on käsitleda sellise pealkirjaga raamatut nüüd, mil tegelikku viinakuu ehk oktoobri alguseni on jäänud üle kahe kuu. Aga mingis teises mõttes jällegi on alkohoolsed joogid ja luule sel teemal reaalsus, mistõttu vale on rääkida moraalist või moraalitusest. Alkohoolsed joogid ja luule on alati käinud käsikäes ja iga kuu on kas nüüd just viinaga veini õllelikööri, portveini, konjakibrändi viski grappab Sindi piirituse ükskõik millise muu joogikuu. Vähemasti nii tuleb välja küll, kui sirvida raamatut, kus on tegelikult koos kogu eesti luule ajalugu. Teos algab nagu üks korral kronoloogiliselt üles ehitatud Eesti luule antoloogia. Algama peabki seitsmeteistkümnenda sajandi tundmatu ilmselt juhuluuletaja tekstiga, mis räägib pulmadest. Ja siis tulevad juba riburada pidi kõik klassikud. Friedrich Gustav arvelius, Kristian Jaak Peterson ja tema ma pean jooma Kreutzwald ja tema mugandused saksa üliõpilaste jooma lauludest ning nõnda edasi ning nõnda edasi. Udo Uibo kurdab küll lühikeses saatesõnas kogumikku koostama asudes kartis ta, et avanev pilt võib-olla vahest kurvavõitu ja aines kasin. Kuid see hirm on küll õigustamatu. Joovastavad joogid on ühel või teisel kiitmist või hurjutamist leidval moel ikka sattunud eesti luulesse. Ja enamgi veel. On huvitav, et see kogumik ei sisalda mitte ainult joomalaule või näiteks sellega vältimatult kaasnevat pohmelli üle kurtmist. Kusjuures viimast tõepoolest on vast tuntuimad Heiti Talviku luuletused, pohmelus ja järelrevolutsiooni. Kuid võib-olla nii mõnegi lugeja üllatuseks pohmellis kirjutanud näiteks ka Uno Laht ja Henn-Kaarel Hellat. Kogumik ei sisalda mitte ainult jooma või pohmelliteemalist luulet vaid ära on trükitud ka Mattias, Johann Eiseni ja Friedrich kuulbarsi karskusvärsse ning õnneks ei ole mööda mindud ka Rudolf Rimmel miilitsaluulest. Viimaste kohta tegelikult ei teagi kohe, kuidas neisse suhtuda. Kas see pole mitte muutumas ühelt poolt mentaliteedi looks kujunemas teisalt Eesti olmehuumori klassikaks? Raske öelda, ilmselt oleks need selleks põhjalikumalt lugeda, kuigi neid on ka viina kuus ikka päris mitu tükki kuus, seitse tükki vähemalt. Ja neil on selles kogumikus oma koht, see on väga hea, et nad siin on. Tegelikult võib lausa küsida, millisel kogumikku viinangu võetud luuletused oleksin oma kohta? Me võime küll ristik kurta ilmselt õigusega selle üle, et meie rahvas joob liiga palju. Aga viinakuud sirvides tuleb tunnistada, see ei ole meile mõjunud mitte ainult halvasti. Alkohol on tulnud meie luulesse väga ammu üle 300 aasta tagasi. Ta on tulnud, et jääda ja mitte ainult, et jääda, vaid ta on ka tulnud, et meie luulet vormida. Ja vormida selle all ma ei pea silmas sugugi mingisugust kvaliteedi hinnangut. Ta on teinud meie luulesse. Mis ta on. Võib öelda, et kui Eesti rahvas ei tunneks alkohoolseid jooke, nende mõju ei saaks me rääkida sellisest eesti luulest, nagu ta meil praegu on siis oleks meie luule teistsugune, kas parem või halvem? See ei ole praeguse arutluse teema. Aga viinangut sirvides saab yks küll selgeks, ilma viina ilma viinanguuta ei oleks meil tänapäevast eesti luulet. On iseenesest meditsiiniline tõsiasi. Alkoholi mõju all olev aju loob mõtteühendusi Tunde ühendusi tavateadvusest erinevalt. Enamikul juhtudel on tulemuseks muidugi absurd ja lollused, mis võivad kahjustada nii alkohoolse joogitarvitajad ennast kui ka tema kaaskodanikke. Aga see ei ole mitte ainult ja mitte alati. Nii. Võib öelda, et viinakuutoki lugejani just parima osa sellest, mis alkohoolsete jookide tarbimise mõjul juhtuda võib. Ja seda, mis võib juhtuda, mis mõtted võivad tulla, mis tunded võivad luuletajat vallata on tõesti väga palju. Kaante vahel on ikkagi üle 100 autori esindamas Eesti luulet selle algusaegadest kuni päriselt kuni välja. Kui ma enne ütlesin, et kõige esimene luuletus pärineb ühelt seitsmeteistkümnenda sajandi tundmatult luuletajalt, siis kõige viimane värss on 1991. aastal sündinud Triin tasuja sulest. Aga jah, nende kahe autori vahele mahub väga palju. Siin on erinevaid meeleolusid, stiile, lähenemisi, erinevates registrites, kirjutatud tekste näiteks vähemalt nii selgelt äratuntavat lüürilist naisluulet on filosoofilisi sügavusi, poeetilise kõrgusi on nii korralikult rütmilis, riimilisi tekste näiteks on ka rõhutatult vaba, värsilisi on sellised, mille puhul ilmselt mõni konservatiivsem lugeja võiks küsida, kas üleüldse on luule ja mitte proosa või aforism. On rahvalike lorilaule ja väga keerukalt konstrueeritud ja hermeetilisi mõtisklusi, on kõike, kõike seda, mida eesti luule endas kätkeb. Ja kõik see on siis kokku toodud üha väga omapärase nimetaja alkohol alla. Lisaks sellele, et viinakuu on lihtsalt üks väga lõbus ja põnev raamat sirvida, on ta ka üks väga hea ja õpetlik näide sellest, mis asi tegelikult üks antoloogia olema peaks. Kujutan ette, et paljude luulelugejate jaoks või ka paljude luulet mitte lugevate inimeste jaoks on antoloogia midagi, mis toob kohe hirmujudinad seljale ja tuletab meelde kooliaega millal kooliõpilasi terroriseeriti kõikvõimalikel luule antoloogiatega, kus tuli tekste pähe tuupida. Antoloogia ei pea olema midagi sellist, midagi sellist nüri, mis on tehtud kas kooliõpilaste piinamiseks või selleks, et jõulude ajal inimeste rahakotti kergendada. Antoloogia oma parimal moel just seda hinnangu on, on ikkagi üks subjektiivne vaade ühe koosluse, ütleme ühe maarahva ajajärgu teema teksti žanri ühele kooslusele selleks, et avada see mingi senisest harjumatu mingi uue värskemat hingust toova nurga alt. Ja sellega on Udo Uibo tõesti suurepäraselt hakkama saanud, nii suurepäraselt, et tahaks kohe öelda terviseks. Aga ma ütlen siiski, head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.