Tere päevast, head raadiokuulajad kohal. Kujutav stseen maantee. Seal meie sõjasellena rahulisele laenata. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, üheksas juuli aasta 2010. Olen ikka arvanud, et vaba inimene võib igal hetkel igas situatsioonis tiivad välja sirutada ja õhku tõusta. Ent nii nagu kujunditega ikka, Pole ka sellel tegelikkusega erilist pistmist realiseerumiseks erilist väljavaadet, sest milleks ikkagi õhku tõusta, võidakse küsida maa peal pole siis piisavalt ruumi ja üldse. Ja ometi tasub mõne taolise unistusega elada, sellist endas kanda kasvõi ajuti. Samas arvan, et peamine põhjus, miks neid nii vähe ja nii harva kui üldse leidub, kes soovivad end vabaks inimeseks olemises proovile panna, ei seisne mitte selles, et poleks tiibu või et need ei kanna vaid selles, et puudub tahtmine vahetada senine mugav ja ohutu äraolemine vabaduse vastu vabadust tõeliselt ehedalt ja isekalt järele katsuda. Seetõttu võib teatud mööndusega väita, et mitte vabandus pole see, mida meil napib, mis oleks meilt justkui ära võetud, vaid meil puudub tahtmine, seakus, julgus, järjekindlus, jõud, sellist vabadust endaga üldse seostada seda võtta, selle nimel pingutada, selle nimel elada. Kuivõrd on vabadus isikustatud, vabadus oluline, aga loojale, kunstnikule, interpredile, arhitektile, dirigendile, kas selle kättevõitmine ja kasutamine on loomeprotsessi vältimatu eeltingimus selle osa või saab ka kuidagi ilma selleta ilma olemata vaba inimene? Täna räägime loomevabadusest, minu vestluskaaslased on maestro Eri Klas, tere päevast. Rebeos ja teatrikriitik. Valesti mõista. Tere, tere. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, ehk räägiksemegi. Esmalt siis üldisemalt, mida tähendab olla vaba inimene või siis mitte vaba. Kuidas teie seda enda jaoks suhestate, kas teie olete vabad? Igal juhul mina üritan olla kõikidest nendest sidemetest, mis mind kuidagi klammerduvad, kas mingisuguse poliitilise tegevuse või mingisuguseid mind kuidagi seostatakse, kas ühe muusika osa tundjana ja mitte muudest ma midagi ei tea. Ja mõtlen, et vaba ja peaks olema iga inimene, et ta ei oleks kammitsas ja kui oled veel ütleme, seotud loominguga ja loomevabadus on minutisse, see taga peaks olema tagatud sellega, et et sa mõtled vabalt, vaid sa ei ole krampis. Kusjuures päris haige ei ole. Huvitav on see, et, et see, mis sa ütlesid, et sa üks teatud nagu vastuolu tajusin, su vastuses oli see, et sa püüad olla vaba sellest, et aga nii kui sa püüad, järelikult see enam pole ju vaba. Just nimelt aga, aga tuleks nagu iseendale selgeks teha kas sa kõnnid noh, kuseda tugevalt või, või soostikus või et kõik see, mis on libe ja see on ohtlik, astuda ma ei tahaks astuda ei ühessegi parteisse ega ühessegi liikumisse. Kui ma ei tea, mis on selle noh, kui ma ei ole tutvunud oma, ei ole eriti huvitatud tutvumas kõik võimalik ka nüüd, kui see ideedega nendes nendes sfäärides asi puudutab ka suuresti. Kui mina käisin koolis, siis olid igast niuksed distsipliinid pidi olema ateism ja seda pidid õppima partei ajalugu muide väga rangelt, aga ma püüdsin kõigest sellest nii-öelda oma pea ja südamevaba hoida. Et mitte sellega olla seotud, sest et mitte seepärast, et mulle jääks plekk külge, aga ma tahtsin siiski olla vaba sellest, et ma ei ole kellelegi teises distsiplinaarse, kuidas öelda, kontrolli või just seda mudelit. Valle. No kõik vabandused millesteeri rääkis, on väga sümpaatsed või, või on, on ju väga-väga hinnatav, kui inimene neid vabadusi oluliseks peab, aga mingis mõttes kindlasti vist tuleb ka vastata, et nagu meie, me ei ole vabad, et see, see tahtmine iga hinna eest võib-olla on, on ka mingis mõttes nagu sundus või see on nagu meie sellise uusaegse individualistlik, kultuuri sundus, et, et me ei tunne ennast hästi või. Me oleme omast elemendist väljas või tunneme isegi, et midagi on puudu, kui, kui seda vabadust ei ole, et näiteks noh, võib-olla mõelda keskinimese peale, keskinimene tundis ennast halvasti jällegi siis, kui tal seda vabadust justkui liiga palju oli või keskaja inimene nagu tahtiski olla truu või ta tahtiski olla mõnes mõttes piiratud või mingisuguse noh, organisatsiooni või kommuuniga nagu seotud, et, et see et see iga hinna eest juba alla on, on võib-olla ise ise meie kultuurisundus, mingis mõttes, et noh, vaat kindlasti tahan arvata, et ma olen vaba, aga, aga, aga eks see paljuski on ka illusioon või fantaasia või uskumus. Muidugi see vabadus juba iseenesest, kui seda püüda nii otsesõnu välja mõelda või välja öelda, siis vabadus millestki. Aga samas. Ma hästi ei kujuta ette, et, et mina olen vaba või erisina, oled või valle, sina vaba, aga meie ümber inimesed ei ole vabad. Et see vabaduse nagu harrastamine või vabaks olemise üheks eelduseks on see, et sinu ümber on ka teised vabad inimesed. Kui sa oled kuskil vangimajas, siis see üldine mentaliteet või see või see teistele peale pandud distsipliin või kortse paratamatult see, et sind ära. Et kas teie meelest? Me võime öelda, et me, kes me oleme siin stuudios vabad, et me oleme ka vabalt just vabal maal, kas meie ümber olevad inimesed on teie meelest vabad? Oskavad olla vabad või? Ma tulin autoga, meri vaat sellest, et seal on niisugune ka öösel helendav reklaam, mereõhk teeb vabaks, see ei ole ju ka mingi reklaam, eks ole. Mine mere äärde, tee suu lahti, hinga ja lava ka mingisugune kui seda avaruse ja ja vabadusetunne selles ehk on kuidagi salastatud peidetud. Ma mõtlen, et kui rääkida, kuigi juba siin ütlesin, et ma ei ole Ülgused. Õnneks mul on olnud see võimalus ühineda ühegi partei liikumisega, aga kui hakkas nii-öelda vabaduse tuul hakkas eesti poole puhuma või siin ta sündis ja räägime valku, siis nüüd Et kuidagi väga tihti kohtadest sellega näed, vaata kas seal on kõik vabad ja siin on kõik nii-öelda ühesõnaga vangis. Et kui mina saaksin ikka välja, küll ma siis teeksin. No välja saamiseks kasutati väga erinevaid võimalusi hüpati ära. Ma mäletan, kui mul oli suur tegemine, et et kui sai viidud Estonia teater Savonlinna ooperipäevadele neid 400 inimest ja kõikvõimalikud väljasõidukomisjonid, happesid aga mehi kogu aeg maha, kuni siin kuni üks ülemusesse. Sa oled hulluks läinud, mis sa mõtled, et igast turismigrupist hüppab püks ära 400 inimest, see tähendab 40 tükki. Hüppa väravas. Ma olen täiesti veendunud, et et, et ma pean neile kõne ja mida selle kõne. Selles Kalevi spordihallis, kus meil olid proovid ja enne seda, eks kõrge parteitegelane koputades kõigele südame peale ja kõikvõimalikud komisjonid läbi käinud, siis ma ütlesin, tead lahtise suuga ütlesin kõigile, et et kui teil on kellelegi mõte ära hüpata, mina selle vastu ei saa vaielda. Aga küll oleks tore, kui ta hüppaks sellest reisist ära, et et see avab meile ehk võimaluse veel kuskile tulevikus sõita. Et jätku, ostke turismipiletipakki ära, aga. Soovitan muidugi, minu peale vaadati natuke imelikult, aga kui, kui siis lõpuks reis läbi sai ja mulle helistati, et palju laeva peal inimesi, Rootsis käisime 300 inimest. Ma ütlesin, et kõik, kõik on, kõik on koorse, kõik tulevad tagasi peale, minu. Seal käis niisugune ehmatus, paukmaise teema sistest ma, mulle pakuti siin üks kontsert, Ma juhatan kontserdi aga siis natuke rahunitega. Üldiselt kui te mõtlesite seda aega kasvõi tolleaegset keelatud muusikat nagu džäss, oli sisu nii-öelda noh, kui kogu süsteem oli kinni ja see muusikaliik, kuna mina olin noore poisina väga haaratud džässmuusikast, siis mina elasin ka selle ajalehes, nii kui, kui tegelikult fokstrotti tennist asjad olid keelatud ja see. Ja keegi vaatas reaalkooli ukse pealt, kui tuli miilits, siis pidi hakkab mängima padespaan Grecovjaki, et need asjad olid nagu lubatud, aga särgid isegi saksofon oli keelatud pill, et see sellega, et tööga, et mitte mingil juhul mitte alluda läänelikule propagandale. Ja kui nüüd te mõtlesite natuke tagasi, ei maksa hakata uurima, ei hakka ka niiviisi nimetada. Väga paljud. Eesti tärkas estraadi ja džässmuusikas hüppasidki ära hüppasidki ära küll rootsi, küll Ameerikasse. Ja kõik need tuntud inimesed ka praegu tuli hiljem selg ees tagasi. Sest vaadake, välismaa vabadus on ikkagi sama, teistsugune distsipliin oli see, sest et välismaal, mina olen välismaal töötanud vägagi palju aastaid ja päris juhtivatel kohtadel. Kuid selleks, et, et välismaal läbi lüüa Sa pead olema ikkagi parem kui see, kes seal seal kohalik. Selleks on kõik võimelised kaitsesüsteemid, nagu näiteks ametiühingud ja kes ei lasegi läbi, ei anta sulle tööluba ega, ja nii edasi. Need vabadus, et vabadus kuskil mujal on suurem kui siin, see oli teada, aga noh, siis kui vabadus tuli, siis tuli vabaduskaid kõikides sfäärides, eks ole. Ja mõnigi kasutas seda vägagi mitte ausalt ära. Oli isegi ütlemine, et ekspert mängis saksofoni ja järgmine päev reedad kodumaa Aasias ja et sa pead seda kohta aga vabandusega. No muidugi on suur õnn meil meie kõigi jaoks, et need ajad nagu ehk on ehk on selja taga, aga et eri alustas juttu sellest pirita loosungist, et mereõhk teeb vabaks siis hästi-hästi paradoksaalne on siin selle loosungi juures see, et, et väga suur hulk inimesi kasutab seda vabadust sellisel viisil, et ta loksub sinna ennem tund aega ja pärast tagasi üsna üsna nagu sellises bussis, mis ei mis ei lähe kujutelmadega nagu vabadusest, kui et see poiss on nii täis, et, et noh, millele see viitab, et paraku võib-olla paljudel inimestel ikkagi ikkagi mingis mõttes on ka, on ka siin vabas ühiskonnas paljud vabadused nagu piiratud või kättesaamatud ja teine asi on ka on ka nende kuidas ütelda parteiliste pugemistega, et ega noh, keeruline on öelda, kas, kas nende inimeste hulka, et omal ajal räägiti, et miljonilise rahva hulgas oli siis 100000 seda partei liige, et praegu veel nii palju partei liikmeid kokku ei saa ka kümneid tuhandeid paistab olevat küll neid inimesi, kes noh, erinevate selliste loogiliste või poliitiliste kuidas ütelda, siis jõukeskustega ennast sidudes üritavad ennast elust läbi vedada, et et ega need, need vahed, mis olid omased nagu tallasele ühiskonnale? Ei, ei ole vähemalt 20 aastaga kuhugi niimoodi ära kadunud, et me võiks nüüd öelda, et sellega on ühelt poolt Mulle jäi imelik tunne peale, kui kui hakkasid põhjuva kõik niuke kõverdunud maa väri. Vanasti mina arvasin, et see pikk nõukogude propaganda näed, Ameerikas on kogu aeg meil siin nõukogude liidus jälle seda Haanulaseda, need täitnud plaani 200 protsenti ja kuidas saab 200 protsenti kui 100 protsenti see on üldse võimalik ja aga samaaegselt ameeriklasele jälle maavärisemine. Et ühesõnaga see propaganda roll selles vabaduse, kuidas öelda mudelis see sulle võidakse teha selgeks, et sa oledki vaba, aga tegelikult pole vaba muidugi ütlema selle kohta küll ka seda, et vabadus on mõistetav ja tegus vaid siis, kui on olemas siiski kindlad reeglid ja distsipliin, sest muidu ei sünni midagi. Vaba laisk on vaba, aga ta on, ta peab iga iga päev sööma ja omale elatist teenima ja kuidas ta seda teeb, kui ma näeksin maa värisemist või mingisugusest looduskatastroofist ning kuigi kellelegil on Õnnetus olla selles paigas, no ütleme, otsese tsunami või või algaan, orkaan ja kõik maailma riigid toetust ja siis äkki sa kuuled sellest toetusest, keegi on sealt ära varastanud kõik need muide telgid või nende riided ja ja sellise katastroofi puhul kerkivad pinnale ka sellised kosutav mustad jõud, kes, noh, kes kes röövivad ja varastavad ka siis kannatate või nende kannatate tagant. No nendel on nii-öelda oma arusaam vabadusest just nimelt, aga siin ongi see, kust hakkab see vabaduse, kus ta hakkab, distsipliin? Tähendab. Peab, mingi politsei või miilis peaks ju ka selle vabaduse järgiga kontrollima, sest et röövlid on ka poliitiliste muutuste ajal. Jälle ma ei taha tõmmata küll paralleele, aga, aga sel ajal vägagi suur hulk ka poliitiliselt kõrgel põhisusel olevad inimesed kasutavad seda ära ja jäänud omastavad seda, mis neile ei kuulu. Ka ideid. Nii et ega see on niisugune udune, mõnel mehel väga selge pilt, mis siis teha. Sa osundasid propagandale ja tõepoolest, et kui me nüüd veidikene seda niisugust oma tähelepanu poliitikale ja poliitikutele võimule suunam, siis me näeme, et, et nii-öelda vabad inimesed, ühesõnaga enesekriitilised ja rahulolematud ja süsteemi kriitilised need on pinnuks silmas poliitikutel, sest neil on vaja välja kujundada ja saada stabiilne valijaskond, need, kes neid valivad. Nad peaks, et nad ei pea välja mõtlema uusi nippe, kuidas neid enda. Et nad neid valiksid, vaid et, et mingisugune lauspropaganda, mingisugused laus, ühesõnalised loosungid on need, mis hoiavad inimesi tõeliselt vabaks saamas või nad alluvad selle nii-öelda demokraatlikule diktatuurile. Ja ma arvan, et, et kui me olime nüüd selles nõukogude ajas ja me nägime seda, elasime selles nii-öelda, mitte vabas ühiskonnas ja ma võiks 10 korda öelda, kurat, et seal vabadusest polnud haisugi siis ja, ja see propaganda, mis seal töötas, siis ma arvan, et kõik see, mis seal propagandana töötas, jääb maha sellest, mis tänapäeva vaba ühiskond, vaba meedia, vaba suhtlus ja kõik need poliittehnoloogiad on välja mõelnud, kuidas tänapäeval inimest allutatakse, temalt see vabadus ära võetakse, öeldakse, sa pead olema kuulekas, sa pead olema lojaalne. Siis sa oled hea, sa pead liituma mingisugust reaalsete võrgustikega, sa pead olema allutatud. Kas, kas see ongi see vaba ühiskond, kus me vaba inimesena tahame elada? No ja analüüsisõnade moraal, eks ole, see kuidasmoodi sa kas sa, noh, kui kui nüüd hakata vete hulgas, kui sinna järgmine aastal, siis juba usk, eks ole. Et ma võiks öelda, mina usun, et mina vähemalt oma arvates enese sisse ehitanud väikese kiriku ja, ja see altar on see, et ma võin aga iseendaga nagu vestelda ja kuigi reisides ma käin kõikvõimalikes kirikutes ja pane küünla ja ikka ikka ühele ühel eesmärgil, et minu lähedased ja kallid inimesed oleksid nii kaua kui võimalik, terved ja, ja ausad. Kuid jah, et see vabadus ilma distsipliinid kui ilma distsipliin selles mõttes, et enesedistsipliin loen selleks et mina olen nagu kosutav muusikamees ja ma sain fantastilise elamuse, mille ma võtsin kaasa brošüüri ma käisin no Moskvas ühelt kontserdilt, õigemini kahel kontserdil Venezuela on meist väga kaugel. Ja mida me sellest suuremalt jaolt minusugune teab, on, et seal on palju maavarasid ja, ja õli ja naftat ja kõike muud. Et seal on selline diktaatori pealik nigu Chavez, kes väga tuletab meelde ühe koha pealt nagu kastrotte teise koha pealt võib-olla kedagi veel vägevamat. Aga see, millest ma rääkida tahtsin, on see, et et selles riigis Venezuelas leidis üks sama vanamees kui mina praegu üks selline mees, kes maestro võib öelda, Abrjov, kes on täpselt sama nagu mina, tema võttis kuskil Enda peale koorma, et tema tahaks päästa tuleva ühiskonna mingil moel loomingulises mõttes hoida teda eemale sellest, mida seal nagu väga viljetakse, sa mõtled seda narkomaaniat ja, ja, ja ka ütleme, varastamist ja kõike muud. Ja tema kurjes bussijaama kokku 13 või 14 viiulimängijat noort pillimees hakkas neid õpetama. Ja ta ütles, et ma teen seda iga päev. Ja ta tegi seda iga päev kui seal oli 13 pillimees, oli 20 pillimeest ja nii kasvas välja üks mingisugune üks uus uus liin, mida ma ei ole märganud küll oma elus küll ringi rännanud palju, et ühes riigis, rääkimata Venezuelast, mis ma teadsin, et pealinna karakas ja kõik ja ma ei ole seal käinud. Ja hakkas see sealt nii-öelda lastekodu lastele anti kätte plastmassist pilli ja hakkas kerkima üks, kuus ühiskond, noorte ühiskond, kes päästeti. No ütleksin, noh, see on minu arvates, see on suur ime. Ja see saa, maestro Breo. Ja nüüd see orkester, neid on nüüd juba päris mitu, tuhanded inimesed on sellega seotud. Ehk seal on väga tuntud nimisüsteem ehk siis teema ja seesama Breo kassas veel ühe noore dirigendi. See nimi hakkas kuskilt kõlama ja praeguse poiss või mees on 29 aastane. Temast on saanud praeguse Göteborgi orkestri kunstiline juht ja sellest aastast ka Los Angelesi filharmoonia peadirigent, kes praegu valitseb sellesse nii-öelda sellesse miljonilinnas. Kinolinnas. Ja kui ma nägin seda, kui nad nüüd tulid, mulle räägiti, et niisugune asi on olemas ja kui oli Moskvas ja kontsertsaalis, kui lavale tuli mitte kuuekümneliikmeline noorteorkester vaid 100 kolmekümneliikmeline kus oli 13 kontrabassi ja kaheksa trombooni ja nad mängisid maailma kõige raskemaid lugusid, mida, mida unistada mõnes linnas mängida mõtlesime Stravinski püha kevades, nad mängis seda nagu rahvalaulu, kõik elasid, kõik, see oleks elav noh, niisugune elav muusikute kulminatsioon, kus iga viiulimängija või kontrabassimängijad mängisid kõik nagu üks inimene koos. Andunult liikudes olid selles liiklus, mitte et nad olid nagu, istuksid nagu mööda sõdureid paigal ja täidaksid ülesannet väga see päästesse tervelt, ma leian nad pääset. Üks niisugune riik päästis omale ühe terve generatsiooni uusi inimesi, kes praegu vanasti saadeti, rikkad inimesed saatsid oma lapsi Moskva konservatooriumis õppima viiulit. Praegu saetakse sõelasse garage kus arvati, et noh, seal kookospähklite õli pole midagi võtta. Nii et minu jaoks on niisugune, kus distsiplineeritud vabadus panna inimesed tegema midagi ilusat. Vot minu jaoks on see Venezuela noorteorkester on seesama, see mereõhk, mis teeb vabaks, tähendab ühega niisugune distsiplinaarne, mitte musitseerimine, mehi, karistus, vaid see on privileeg. Ja seda tuleb toetada. Nojah, et natuke kergema muusika või palju kergema muusika vallast ju äsja siin maailma kellafestivalil Pirita kloostris esinesid ka need Sierra Leone põgenikeansambel, kes ka ju noh, inimesed olid lihtsalt sõjapõgenikud, ehk siis nagu paariad Euroopas, neil polnud midagi teha ja leidsid selle võimaluse, et hakkasid koos pilli mängima ja nüüd nendest on saanud nagu ikkagi väga-väga palju, et mitte ainult kultuuri-kultuurimeedia, sellised kaane kangelased, et see on, see on nagu kunsti üks üks imalus protesteerida nagu ränkade olude vastu või et nad ka oma kontsertidega siis ikkagi ka sellega kaasneb selline teatav teavitustöö sellest Aafrika Aafrika sõjategevusest ja, ja et aga jah, et Ignar alustas juttu sellega, et mõnes mõttes nagu poliitikud justkui püüavad püüavad sellist kunstnike vabadust mõneti mõneti nagu alla suruda, minul oli kaua aega kartus või eelarvamus, et täiesti teadlikult Eesti riigi poliitikas nagu sotsiaalteadusi noh, ütleme siis vähe arendatakse või hoitakse neid suhteliselt nagu varjusurmas või soikus, et nii majandusteadust kui kui sotsioloogiat, aga Marju Lauristiniga juubeli ajal oli võimalus teha intervjuu, Marju Lauristin nagu täiesti üritas seda, ütles, et, et see, see ei ole nii, et põhimõtteliselt sotsiaalteadlased on oma tegevuses vabad ja kui vaadata ka rahastamist, siis loomulikult me ei saa võrrelda ennast suurte maailma riikidega, aga Ida-Euroopa kontekstis ei ole nagu ka Eesti sotsiaalteaduste noh, see rahastamise osakaal mitte midagi väga-väga väikest või väga marginaalselt, et, et see nagu rahastas, rahastas. Aga mis puudutab sellist kunstniku tegevust, siis mulle tundub, et see ei olegi niivõrd nagu poliitikutest või poliitilistest tippudest kinni vaid laiemalt ühiskonnas on niisugune surve, et oodatakse, et kunstnik oleks noh et see termo saatus oleks midagi väga erilist, et mis mulle torkas silma sellisele Kristina Normani puhul, et, et väga erinevat noh, ajakirjanikud ja ka lihtsalt haritud inimesed ütlesid, et mida see Kristina Norman dist tegijat tassis ühe skulptor uurimisei ole ju teab mis meistriteos. Üheksandal mail siin ja kuidas siis ütelda herilasepessa ja et igaüks on võimeline seda tegema ja selleks ei ole vaja mingi kunstnik olla, et umbes et kunstnik, kunstniku ülesanne oleks ikkagi teha midagi suurt, ülevat ja niisugust Villex nagu nafta, tavainimene võimeline ja et natuke sellega võib-olla fetiseeritakse seda kunstnikku kujujatega kunstnik ei ole ka nagu teab, mis jumal all või et see kunstniku vabadus siiski on. On noh, kunstnik on ka inimene, aga see kunstniku vabadus tähendab lihtsalt võimalust näha asju, asju teisiti ja, ja kuidas ütelda, reageerida sellele, mis süda tunneb, et, et ei saa noh, alati alati loota seda, et kunstniku selline kasutada ühiskondlik sõnum algaks noh, näiteks ka niivõrd ütleme noh, kindlasti orkestri mängima panemine on väga suurt treenitus nõudev asi ja nii edasi, aga et alati ei saa kunstnikud nõude, et sellega kaasneks nagu kunsti ime, vaid vaid teinekordse kunstnike vabadus, ongi lihtsalt võimalus olla isemõtleja või et seal ei pea mingi mingi selline lummus oleme, mille puhul nagu tavainimesed ütlevad, et noh, jah, siin siin on suur kunst. Et natuke võib-olla ühiskond tahab, tahab kunstnikelt mitte vaba mõtlejalikust, vaid, vaid ka sellist esteetilist imet sinna kõrvale, et, et. Kui ta nüüd seda tahaks, siis see oleks päris hea, kui ma jään alati kimpu, kui ma peaks defineerima ühiskonna ühiskond tahab, et kes see on, kes siis tahab, kui ühiskonda. Et pigem ma olen aru saanud, aga see on jälle nii, et seesama, mis sa räägid, on ka minu puhul üks võimalustest, et eeldatakse, et kunstnik peaks nii nagu poliitiki alluma mingitele reeglitele, millest ka tavainimene aru saab, et, et et vabadus peaks olema noh, väga selgelt defineeritav, et ta, et tema vabadus ei tohiks olla totaalne, et poliitika jumala pärast, et ta ei, ei ei ei käituks ettearvamatult, vaid et ta oleks kaheksa tundi ametis, teeks mingisugust väga selget töötmis, mida kõik oskaksid, mida kõik aktsepteeriksid. Et, et see vabadust ei taheta näha vabaduse nagu sellisena, vaid et kõik, kes on nii-öelda, mitte sellised, nagu ühiskond eeldab, et neid peetakse veidrikeks või siis sotsiaalteadlaste puhul halvustavalt kutsutakse puna professoriteks ehk sildistatakse vanasti ketserit põletati või siis hiljem kuulutati kulakutakse, viidi Siberisse. Et kõik need, kes erinevad või kes siis oma vabadust oskavad kuidagi eriliselt kasutada, vabastada need nende suhtes, näitab ühiskond üles ja minu meelest Eestis eriti sallimatust neid, neid noh, ei tunnistata süsteemis omaks. Nad tekitavad ebamugavust, nende peale ei saa loota, sest nad võivad uue olukorra tekitada. Nad võivad võimulolijad võimult kõrvaldada. Et kas vabaduse olemasolu ja mitte olemasolu on selle sallimatuse määraga seotud. Isegi tundub vahel niimoodi, et et, et see on nagu vanasti nõukogude ajal, et ega kuigi vabadusest polnd haisugi, aga me oma selles oma maailmas, oma kunstniku maailmas või oma selles mõttemaailmas, oma Eliks selles eksiilis. Me elasime mingisugust oma vabadusi väga-väga intensiivselt läbi. Ma mõtlen praegu näiteks kunstnikud Jutas, kunstnik, võbeles mulgi paljud kunstnikud tegid tellimustöid ja need tihti olid ka seotud poliitiliste kui sõda eesmärkidega, see kirjutati mingi teos seoses sellise või teise poliitilise sündmusega või, või, või noh, kui sinule kui arhitektile tunne, kui, kui sai valmis sama linnahall. Ja, ja Enn Põldroos tegi sinna fantastilisi eesriie eesriide ja praegu käib mingisugune kõlakas, et, et umbes see põletatakse tahad, seda pole vaja kellelegi. Kuulge, need on kunstiteosed, neid põletada, seesama nagu raamatuid põletada, sest et tal on mingisugune väärtus, ka ajalooline väärtus. Nii palju tarku on meil siiski olnud omamoodi Notke surmatants. Täpselt jah, ja kuskil kuskil seal ajab nagu hirmu peale, et et noh jumala naastud näiteks, et tõesti kunagi see niisugune mosaiikpilt laulupeost, mis, mis oli Estonias seina peal, eks ole. See oli mosaiikidest tehtud, aga visatud krabisse maha võtta ja prügikasti visata. Aga see viidi õnneks sinna Estonia kontsertsaali taha meeskooriproovisaali ja pandi sinna üles. Nüüd on ta õnneks ka säilinud. See on üks üks tähelepanu väärne pilt tollest ajast ja nüüd ta on olemas, ütleme, laululava all, see on säilinud, aga mitte, see visatakse lihtsalt minema. Ma olen täiesti veendunud, et kui seda kui seda eesriiet saaks müüa meetriaal väga palju asju Teeme selle uue kunstiakadeemia ehituse, aga et tal oleks ka taastote puive Aga ka seal jah, kunstliku vabadusega Ühelt poolt on, on, on see tõesti nii, et ma arvan, et kunstnikul peaks võimaldama. Peaks kunstnikult mitte eeldama nii suurt esteetilist imet, vaid sageli ka lihtsalt vaimu inimeselt Aaskust teisiti mõelda, et ka näiteks noh, Juku-Kalle särk kommarite ahju, et seal ju ei ole mitte mingisugust esteetilist imet, igaüks suudab sellise särgiga jalgpalli võistlusele minna ja need nimed nagu sinna selja peale panna, aga noh, seal äratundmine, et need teemad on ühiskonnas justkui õhus või, või, või susisevad ja, ja nendega nagu noh, et neid ei saa niisama lihtsalt maha matta, et need, need jutud ei ole veel selgeks räägitud, et noh, mingis mõttes see, see on selline esteetiline vabadus, millest ju tegelikult rääkinud nahka kunstiteoreetikud torna ja ütleme ja hilisemad, aga noh, teiselt poolt jällegi ikkagi murega sellise kunstnike infantiilsusega, et eri ütles, et ikkagi vabadus algab distsipliinist ja, ja see, see tegelikult mingis mõttes nii on, et, et see modernse kunstihinnanguga Taavi inventiilsus seisneb, seisneb natukene selles, et loodetakse, et kunstivabadusi suurendades eraelulisi vabadusi suurendades tuleb mingisugust nauditavat vabadust nagu pidevalt juurde, et kui käia, kasvõi tuli sõpradega rääkisime omaseksuaalidest ja mõtlesin, et noh, film küsisid minu käest, et kus sa sellest nii palju tead niimoodi ärritavalt. Ja mina ütlesin, et ma olen filmidest näinud, küsisid siis natuke, sa käid siis mingitel oma filmide festivalidel, ma ütlesin, et et selleks ei ole vaja käia oma filmide festivalidel, vaid täiesti Pimedate Ööde filmifestivalil, noh, 50 protsenti filmidest räägivad mingisugustest, seksuaalsetest, eripäradest. Tere päevast, head raadiokuulajad. Pisukese sissejuhatuse tahaks siia ka tema, tahaksin sammu tagasi astuda. Me oleme, kas praegu kell üks eetris siiski püüaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid? Muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle, aga laulud või reetsed. Küsimus, et mul on väike saladus, vabandance tiraad läks pikale. Kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad. Kui seest? Hüva räägivad, jätkab eetris nagu ikka kolmekesi maestro Eri Klas, teatrikriitik Valle-Sten Maiste mine arhitekt Ignar Fjuk ja räägime loomevabadusest üldiselt. Ma olen alati põlgusega suhtunud ei meestest ja see ei mees on kujund või see isik, kes igasugusele initsiatiivile igasugusele algatusele igasugusele võimalusele asju muuta ütleb ei või oma oma tegevusetusega muudab selle elluviimise võimatuks. Aga kunstis on vähemalt 20. sajandil ja ilmselt ka edaspidi on inimestel, kes oskavad ja tahavad, ei öelda oma kohti, oma roll. Ühesõnaga, kes ei ole nõus mingisugustes kaanunites järgima ja edasi elama, vaid tahad luua mingist oma pilti. Kas siis kunstimaailmas või muusikamaailmas. Üks selline dirigentidest, kuid täna juba dirigentidest juttu on juba seetõttu kasvueteeri on siin, stuudios on. On Nicolaus harnon, kuur, kes juba on kuskil 50 aasta eest noore inimesena ja päris madalast peale temal oli kalduvus kõigi asjade kohta ei öelda. Lõi sellest nii-öelda tava orkestrandist, kes oli mõeldud jälgima väga täpselt seda, mis on noodipaberil kirjas mingisuguse sellise teistlaadse, sellise musitseerima paindliku kammerorkestri, Randy, et ta ja ta üldse minu meelest siis kutsuski esile mingisugused suure läbimurde. Kuidas üldse? Ja mida tähendab muusika tõlgendamine igal ajal igal ajastul, erinevatest aegadest kas tänapäeval on muusikamaailmas ja ma, mina saan aru, et muusikamaailm ei ole kitsalt ei Eesti ega Euroopa, vaid vaat see on üks tõeline kosmopoliit üks tõeline piirideta nii nagu Pärdi ja Tüüri muusika ei ole noh, mingi ühegi tunnuse poolest Eesti muusika, vaid see on jumalik, seal mingisugune kõikehõlmav. Kas tänapäeva muusikas on selliseid noh, ei ütlemisest tekkivaid initsiatiive ja läbimurdeid ja veel tulemas, kas neid on palju või, või on kõik juba saavutatud? Ei, kindlasti on neid, kui ma alustasin, siis ei lõpe ust kinni, ei saa panna, et see, see kamber on üldse nii-öelda täidetud selle kõigega. Kuid Peab ütlema, et siin siin ma muutun küll väga usklikuks selles mõttes, et et kui see vanajumal on olemas, siis ta väga näpuotsaga puistanud inimkonnale suuri andeid läbi läbi kogu. On mõni kell on kukkunud ka siia meie, meie kandi maarjamaale siis no ütleme kasvõi näiteks on see siis seesama Pärtkes, kes tükk aega ju oli nagu uue Viini koolkonna järgija ja 12 tooni süsteemi laiendas ja ja jääkida pöördus hoopis teise, keeras elus teise lehe, leidis ennast jah, ja tööga ta leidis hoopis selle selle teose Tabula Rasa, mis on nüüd maailma kõikides repertuaari nii vestutas väga tihti mängitav lugu ja mäletan, kui see esimest korda kõlas siin Tallinnas sellestki nüüd, kus Pärdi juubel on tulemas. Ma mäletan, kui me sõdasid, mängisime tippi. Polütehnilise instituudi aulas toimus kontsert ja seal kontserdil oli ka veel Alfred niitke kuulus vene helilooja, kes oli kannud väga vasakpoolne, tema kirjutas Concerto krossoja, Aro kirjutas, selle mängisid Gidon Kremer, Diana Gredenko ja siis mul oli Estonia teatri kammerorkester. Pärdi juubeli ajal tuleb siia Kremerata balti riikide kammerorkester kus vedaja pool on ka tolleaegne imeviiuldaja Gidon Kremer ja me mängime seda lugu siis uuesti pärast seda pikka vaheaega. Ja ega ma lihtsalt ütlen, et ei, on olemas meist kaanuarid, aga, aga seda ei juhtu väga tihti. Selliseid isiksusi sünnib maailma ja mõtlen hea meelega selle peale. Et nüüd Pärdi järgi. Selle üle võime tõesti uhked olla, kusjuures tegemist on ka inimestega isiksusega, kes kes laiendavad seda piiri, kes pühendavad seda muusikat ka noortele, kas järeltulev põlvkond juba on palju, palju rikkam? Ei midagi siin tegemist ei ole, vaid vastupidi ja see ja see positiivses, see muidugi on inimesi, kes elavad muuseas maailmas ja armastava tantsija äikest ja tuuli ja tormi kuid andekas inimene leiab igas olukorras selle selle õige positiivse lähenemise. Suur töövõime peab olema selle viimisega, kellel on antud annet ja selle resultaate tunnetama. Kõik tunnetavad seda nii-öelda saalis viibides. Ma läksin küll muusikast, aga, aga ma olen ka näinud seda sedasama harnov koodi, kus ta on juhatanud kõiksugu lugusid Hamburgis päris tükk aega seal tööl ja sealt tõi välja ooperis teoseid, mida ta juhatas poole kiiremini, jälle poole aeglasemalt ja kasutas teisi pille ja, ja sakslased, kes on niuksed väga revolutsiooniliselt ka saalis, iirlased hakkavad röökima muu, mis tähendab, et see lugu on läbi kukkunud ja tema tuli pärast kummardama lõik käega selle peale. Tähendab, kõiksugu asja eest tuleb siiski võidelda oma õiguste eest seista. Muidugi parem, kui käega ei löö, aga. Ka erialastes juttu nagu looja seotusest poliitikaga päris saate alguses, et küll on tegelikult ka ikkagi muusikas küllap ka teistel kunstialadel, aga ka muusikas on hakanud viimasel ajal selliseid ütlemisi, negatiivseid ja ütlemisi või et noh, Erkki-Sven Tüüri puhul, kelle mõttemaailm on ju väga nagu selline metafüüsiline või seal selle muusika taga, kui ta sellest kõneleb, tulevad, tulevad välja nagu väga filosoofiliselt sellised igavikulised teemad, et keegi ei kujuta ette, et Erkki-Sven Tüür kirjutab mingisuguse avamängu keskel erakonna suvepäevadel, aga, aga ta on nagu olemas või noh, väga väga suurte tippmuusikute hulgas on inimesi Eestis, kes ju ikkagi Eesti kontekstis on, on suured vaieldamatult oma ande poolest ja kes noh, kahjuks nagu kahjuks nagu lähevad selliste asjadega kaasa ja ja väga raske on, noh, kui inimene on nagu sellise sellise sammu teinud, siis on väga raske teda vaadata ka laval ütleme siis üks täiesti teisest ajastust pärilt teosest täiesti teises rollis, et see, see nagu paneb selle pitseri peale ja küllalt palju on selliseid inimesi ju ka noh, mitte siis süvamuusikute, vaid kerge muusikute hulgas, kes millegipärast peavad vajalikuks ennast, et noh, kuidagi ka siis poliitiliselt ideoloogiliselt siduda, et noh, ei tea, kui palju on seal maailmavaadet ja kui paljud mingisugust pragmaatilist lootust, aga noh, eks on ka populaarmuusikas ka positiivseid näiteid või noh, minul teise erijutt meelde näiteks Vaiko Eplik Vaiko Epliku, sest noh, kõik teavad, et on selline inimene olemas. Aga kui küsida, et nimetada, kui üks Vaiko Epliku laul enamasti ei teata, sest Vaiko Eplik ei tema kunagi ei lasku nagu hittidesse veeta, tüdinenud, et nagu ühe laulu ära ja siis ta sellest tüdineb ja, ja noh, et põhimõtteliselt kontserdile minnes kunagi ei tea, mis on nagu tema kava või mida ta, mida ta laulma hakkab, et, et see on ka selline positiivne mingis mõttes endaks jäämine, et, et ma usun, et ka Vaiko Eplik suudaks mingisugust 10 10 igihaljast lugu oma karjäärist aga välja noppida ja siis neid järjepidevalt nagu esitada ja kasseerida selle eest ka tulu, aga tema on mingis mõttes valinud sellise isepäise tee, et see on nagu. Aga jah, on, on, on ka huvitav, noh, et ta ei ole küll sümfoonikaga Tepp jällegi teises sfääris samasugust. Huvitav on see, et et ma tabasin siin allenet ühelt kummaliselt mõttekarussellil det, samas ühesõnaga, et, et just nagu, et need muusikud, kes ütleme, seostavad ennast nendel poliitiliste liikumistega, kes ehk ei ole meie edetabelis esikohal, et need on siis halvad. Aga, aga need, kes siis kas siis Nende laulupidude ajal või hiljem või kasvõi nüüd viimastel presidendivalimistel need, kes koondusid need muusikud, kes koondusid Ilvese taha, need on head muusikud ja nemad võivad ennast poliitiliselt määratleda. Aneed, moosisin muusikut, kes laulsid nagu öeldakse või tahtsid laulda Rüütlit presidendiks need anada. Et ju see on ka üks selline noh, märgatav ühiskonnas olev. Et me ei ole vabad, kui me niimoodi ennast väljendame, võimeid me selliseid valikuid teeme, sest lõpuks lõpuks on ju kõigil õigus olla keskerakondlane ja kõigil on õigus olla respludikaan, kui nad tahavad, sest ilmselt nad ju meie Meie noh, elu ja tervist selle oma tegevusega päris päris tuksi nagu ei pane, kui nad poliitikud on. Aga ma läheks hoopis nüüd selle rahvuslikkuse juurde korraks. Et erisina oled ju selline nagu aastaid on ka ränk dirigent võiks hea dirigent ongi rand, dirigent korrada juhatab Stockholmis korra kuskil Ameerikas korra Saksamaal. Ja need orkestrid ei ole ju üherahvuselised või nad on ju väga kirju seltskond, erinevad kultuurid, erinevad traditsioonid, erinevad kombed, erinevad koolitus on õpetatud õpitud, et kuidas, kuidas seal nüüd orkestri ees olles tajud seda. Et kuidas sa neid allutad, kuidas sa neilt nende vabaduse võtad või sa just neile ütled, et nüüd nüüd ma annan märku ja teie siis nüüd hingake vabalt või kuidas see, kuidas sa nüüd räägi nüüd meile äramisse, direct, dirigent ikkagi lõpuks teeb. Nojah, seda tihti mõeldakse kõikidel pillimeestele, kes seal noodid ees ja ja nagu sead, kaunteiser, kes loed, loetakse neli ette ja läheb lahti. Ka minut on, on see ühe niisuguse kergemuusika, TV-sarja nimisõnad tähendab kaks takti ette. Mina ütlesin selle kunagi selle lause ja sellest saigi suur. No nii-öelda nende noorte popmuusikute taimelava, see kaks takti ette hanget loed, eks ta küll neid ju kaks, üks, kaks, kolm, neli ja läks lahti. Ja seda nii-öelda seda rütmi, seda loeb, et kaunpesija luges ette isegi, ma olin kohal, kui, kui kuulus dirigent Herbert von Karajan ei saanud kokku Tšaikovski ühte kiirelt osa ja siis ta luges kaks takti ette ja igaks mängivad. Aga see kuidasmoodi allutatakse. Muidugi see ei ole, see ei ole ju mingisugune sõjaväe kord kus see vanus, kus käsuraamat ja selle järgi elataksegi vusitseeritakse, seal on küll õpetusi, kuid dirigent on tegelikult see, kes tegelikult loob selle õhkkonna. See käib mitte vägistamise ega distsiplinaarkaristuste teed pidi, vaid see õhkkond kas sünnib või ei sünni. Ja selleks on vaja mitte kauem kui võib-olla võib-olla. Võib-olla minut kaks-kolm. Ja jääda, kuidas, kuidas sa, kuidas sa suhtud, sest et tegemist on ju kollektiiviga. Minu ees on pea iga päev 100 või 200 inimest tihti maa, pole neid elus näinud ega kuulnud. Ja, ja nemad vaatavad mulle otsa, ma pole mingisugune ilueedi, kes, kellesse kõik naised armuvad enam mitte enam, jah, see aeg läbi. Nii et ühesõnaga. Aga see, kui sa oled aus nende suhtes, see loob usalduse. See usaldusvahekord sünnib, kas kohe seda ei ole vaja nõuda? Kui peale käia ja see aus suhe sellesse iga pillimees üritab siis anda oma parima, sest et ka mina ei, ei pea iga takt kinni ja ütled ei siin, teeni ei seisi e mitte nii. See ei ärata mingisugust usaldust, vaid mina usaldan seda pillimeest. Tema pakub mulle oma variandi ja ma kas või siis sellest noh, seal ka niisugune, kuidas öelda mingil moel, pehmest skulptuur, tähendab, saab hoolitseda, seda muusikat, oma tunnete ja kui sellega tuleb kaasa Ja niiviisi kujuneb kujunebki välja selline distsiplinaarne. Kui sa siiski siiski vabadus, aga, aga tal on omad vormidega siis, ega siis. Anu Tali on üks väga andekas dirigent. Imeilus naine, vesi sinna juurde. Aga teate, kui raske on imeilusal naisel hoida ohjades ühte peaaegu meestest koosnevat orkestrit. Ma olen nagu veendule mälestagunis kooride konkurss siin ja tuli Rootsist üks mees, kool, kelle ees oli üks nende naisdirigent. Ja kuidas need mehed siis laulsid ka nii-öelda seda austusest selle naisdirigendi suhtes. Tähendab, kõik on siiski seotud usalduse sümpaatia vahekorraga, kui, kui dirigent see aeg on ammu läbi, kui, kui dirigendi sõimasid ja väga tihti oli noh, oli olid ka resultaadid. Kus ütles, et sõjaväe poole pealt tulnud ja, ja kui nad kõik röökis, sõimasin näo täis, siis oli ta rahuldatud, dirigent ja, ja teine oli öelda maha tehtud. Aga kui need inimesed pärast, sest ma olen andnud väga paljudele selliseks ka mingisuguses hüppelauaks või, või Sillakeseks, et välismaal dirigeerida ja kui seal Olete hääletoonis oli, voolab ja siis vahelduseks saada see mees kohe minema, et me enam edasi ei tee. Tähendab, siin ongi see niisugune, milline on see õhkkond? Väga sina oled see, kes loob selle situatsiooni sama nagu lavastaja. Suhtleb teatris, näitlejatega, millise nõude annab. Aga need niuksed, kui sa hirmuvalitsejad, need enam nagu vähemalt suures kunstis ei dikteeri. Märkused kursis ka väga huvitav diskussioon praegu käib selle Maradona ja Andres Sõbra ümber siin Eesti korvpallis, et nemad ka on väga sellised, kuidas ütelda psühholoogiliselt mängijate sisseminejad ja selle ja veel nagu võistkonnal hinge sissepuhujad, et ei ole selliseid autoritaarseid või noh, paistab vähemalt ajakirjanike hulgas paistab olevat selline selline psühholoogilise veenvuse peale üles ehitatud juhendamisstiil. Aga tulles tagasi ja öelda, et see märkus, mis Ignar ütlesid väga on noh, on väga õigustatud jah, et väga sageli nagu ja ka mina tegin selle selleni niisuguse polariseeritud, et, et justkui poliitikaga seotud kunstiinimesed on head ja teised halvad. Et ega seal seda piiri ongi küllalt keerukas tõmmata ja ma arvan ka, et, et nii, nii nii mõnigi meie noh, väga väga Maarja ja väga hea laulja on ka selle asjaga siis nii-ütelda valgete jõudude toetusel nagu liiale läinud, et see vahe ikkagi algab tõenäoliselt sealt, et noh näiteks kui tuleb Indrek Saare-sugune inimene ka ju loomeinimene täiesti ja seob ennast poliitikaga, nii nagu tema seda on teinud selles suhtes seda saab ainult nagu kahel käel tervitada, seal ei ole mitte mingisugust, nagu küsimus temal on need ideed üritab nende ideedega kasu ühiskonnale erakanaleid ja edasi, ta on sellega ennast täiesti ühemõtteliselt ühemõtteliselt sidunud, aga kui, kui see noh, loomeinimese seotus poliitikaga jääb kuidagi ebamäe tänaseks jagu seal taga on võib-olla ka veel mingisugune kahtluse vari, et võib-olla tahetakse selle selle seadusega pigem noh, enda sellist olmelist heaolu parandada, siis see asi näib nagu kentsaka. Vabaduse tuumaks peetakse sellist julgust, autoriteedid hüljata, eeskujud hüljata aga samas meie massiühiskond paratamatult elav ju sellest, et, et söödetakse ette mingi iidol, mingi suur täht, siis kõik seda kummardavad ja just nagu menetlevad siis oma vabaduse. Nüüd saate lõpuni ainult minut aega ja ma küsiks teie käest, et kas Eestis see eliit, kes mis iganes valdkonnas, aga see, kes on tähele, et sa nähtav, kes mingil moel võiks olla eeskuju, kas meie eliit on oma loomult oma olemuselt vaba? Ma ei saa ei kedagi siin süüdistada, kõik näitavad oma olemuse ja, ja käitumisega kuhu nad kuuluvad, kas nad q kuluvat usaldatavate inimeste hulka. Sest ei saa ju öelda, et, et liikumised ja parteitöötajad ja nagu vanasti oli klaar, et ma sain ära põigelda kommunistliku partei liikmeks mitte saamiseks ja mine, et siin võib olla mingisugused hea olud, hetked, siis praegusel ajal on nii palju parteisid ja ma ikkagi ei ei süvene nende programmidesse nii palju, vaid pühendatud rohku, pühendun sellele usalduse elemendi hoidmise hoidmisele just. Ikka väga palju on inimesi, kes äratavad usaldust, et ei ole asjad nii hullud midagi meie ümber paistab vaimuinimeste kui ka muidu tegelaste seas palju inimesi, kes äratavad usaldust. Hüva, selle tõdemusega on saadet ikka hea lõpetada. Rääkisime loomevabadusest eetris olime. Jaga stuudios kolmekesi maestro Eri Klas, teatrikriitik Valle-Sten Maiste, mina, arhitekt Ignar Fjuk. Uus saade on eetris uuel nädalal.