Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me olime natukene vallatud ja rääkisime anekdoote ning lõbusaid või mitte eriti lõbusaid lookesi. Paljusid puudutasid tolleaegseid riigijuhte, anekdoote ikka räägitakse neist väga sageli ja ega nad seal väga kaunis rollis ei olnud midagi muud jällegi oodata, et oleks ka ka kuidagi põhjendama. Aga kui püüda natukene rääkida põhjalikumalt elust-olust nõukogude maal, 1926. 27. aastal, seal me ju praegu oma rännakuga oleme siis ega see ülesanne nii lihtne ei ole kuigi leida raamatuid pealkirjadega elu nõukogude maal kahekümnendatel aastatel, vaid kolmekümnendatel aastatel ja häid raamatuid me oleme neid ka tsiteerinud, on küllaltki palju omal ajal midagi taolist ilmunud või kui, siis ülistuslaulude variandis. Aga kui nendele raamat tore mõelda, siis tegelik pilt ju puudutab ikkagi mingit killukest. Kui mõelda ainult piirkondlikele erinevustele eri nõustele tolleaegse linna ja maa vahel või võtta ka ainult linnad, siis pole ju mingit kahtlust, et elu Moskvas Leningradis oli hoopis midagi muud kui mõnes provintsilinnas. Ja kui tolleks ajaks yldse kuskil mingit edenemist oli märgata, siis puudutas just neid suuremaid linnu lisaks ka mõned vabariikide pealinnad sinna juurde. Võib-olla Kiiev, Minsk, aga sügav provints provintsilinnakeses vähemalt väliselt elasid ikka nii, nagu nad olid kunagi elanud välja arvatud muidugi loosungit majade seintel hoopis teised, aga kogu see niisugune üldine mentaalne õhustik oli ju praktiliselt muutumatu nende aastate jooksul. Ja kui lisaks muredele otsida mingisuguseid meelelahutus, tõsi, siis neidu võis leida ka ikka ainult suuremates linnades. Nii et peamiselt tunti muret, kuidas ikka nende suurte prolataarsete linnade inimesed elavad kuidas natukene nende meelt lahutada ja näit tena tollest ajast, millal siis inimestel pakuti. Mõned on meie jaoks kuidagi üsna üsna nisukesed, võõrad meelelahutus, matused olema, neid näidet on aga toonud, kuidas puhkehetkel töölistele ja, ja teenistujatele pakuti mängida igasuguseid mänge, kus olid indialased ja ja paadi, inglased tuli siis pallidega pommitada, aga natukene rahulikumaid, passiivsemaid, meelelahutusi. No näiteks 26. aasta augusti ajalehed teatavad, et Sverdlovski väljaku äärses tornis on avatud näitus konkurss, nüüd kõik võivad minna seda külastada ja vaadata. Ja sinna olid välja pandud kanamunad, nii et selgitab milline neist on kõige suurem, milline kana on selle munenud ja milline neist saab siis selle suure auraha inimesele, et ta on sellise teoga hakkama saanud? Ei ole kunagi kanamune kaalunud, ei oska öelda, kui palju nad enam-vähem keskeltläbi peavad kaaluma, aga kindlasti on meie kuulajate seas ka asjatundja, sellepärast et igas valdkonnas on oma asjatundjad. Igatahes võitja kaaluks osutus 83 grammi, olevat olnud selle konkursi suurem suurem muna. Aga muidugi kodanikud said osaleda hoopis suurema haardega, isegi võib öelda rahvusvahelistest üritustest. Näiteks 11. septembril 1926. aastal. Nii et kui sõita praegu ajaliftiga ajas tagasi kuskile Moskvas, siis oli võimalus minna ja osaleda. Selleks tuli valida teekond Polütehnilise muuseumi ja seal toimus rahvusvaheline üritus, see oli kõigile tud, seda võis külastada. Ja seal kohtusid Nõukogude maa ja Saksamaa jumala salgajad, nii et niisugune rahvusvaheline tore üritus. Ja sellest võisid rahvamassid osa saada, kes huvi selle vastu tundsid. Järgmisel päeval võis aga muretult pöörata oma pilk taevasse, sest eelmine päev tegi ju selgeks, et seal midagi üleloomulikku olla ei saa. Ja järgmisel päeval näiteks moskvalased võisid imetleda õhupallide võistlust mitte nende väikeste, vaid suurte, kus all olid korvid. Neid kirjeldati väga põhjalikult kollast värvi ja taevalaotuses tõusid siis nendes korvides lendurid või kuidas neid nimetada, ja taoline üritus, seda pakuti inimestele. Aga võimalus oli ka rahakamatele, kes lisaks vaatamisele tahtsid ka natukene isikliku raha kulutada. Näiteks toimus tol ajal Moskvas oksjon, sinna toodi Leningradist müüki, yushuupovi hõbedat, et oleme ka kunagi varem rääkinud, et kahekümnendatel aastatel polnud üldsegi harvad juhused, kui mõne maja remondi käigus või kuidagi teisiti tuli kas keldrist või kuskilt seinast välja mingi varandus ja suppovi oma täpselt samuti siis reeglina enamus kas läks välismaale, kaotati kulla hõbeda kangideks, aga ka müüdi koha peal vähem väärtuslikud esemed taolisel oksjonil. Eelmine kord oli meil juttu ka sellest 26. aasta lõpust 27. aasta algusest järsult aktiviseerus, võitlus kogu välismaise vastu ja nagu nõukogude korrale omane inits tiiv tuli ikka altpoolt, nii et mitte võimud omal initsiatiivil ei alustanud seda kam Haanjat, vaid tulles ikkagi vastu rahva soovidele. Ja mis siis muutus järsku aktuaalseks, milles kirjutas näiteks 26. aastal talvel ajaleht Vetcherna Moskva. See oli töötajat, pahameel ja millal see näid, tabas siis, kui nad külastasid ühiskondlikke sööklaid. Milles oli probleem? Me võime jällegi seda hästi ette kujutada, kuidas inimene siseneb sööklaruumi istub laua taha, võtab menüü, oletame, et see on trükitud kujul, võib-olla vaatab ka kuskil seina peal ja siis ilmneb, et enamus sellest, mida talle pakutakse või kust ta peaks tegema mingisuguse valiku Taisased teha sellepärast et raad on kõik prantsuse, inglise, itaalia ja muukeelsed nimedega või nendepäraste nimedega. See olevat tekitanud ajalehe versiooni järgiga lakkamatut, konflikte teenindava personali ja külastajate vahel. Võib aru saada, et inimene tellib mingi roa arvates, Piewstexi puhul on tegemist kalaga, aga talle tuuakse liha. Ja loomulikult see tekitab pahameelt. Leht teatab optimistlikult, et sellist olukorda muuta. Ta parandada, on moodustatud spetsiaalne kulinaariaalane komisjon. Ja väidetavalt oli juba valitud ligikaudu 600-le roale venepärased nimed. No ma ei kujuta ette, kust Nikolassaalne arv, võib-olla see on see tüüpiline nõukogude aegne suurendamine. Aga igatahes 600-le roale olevat juba leitud asendusnimi ning kirjalikult on ka sööklaid teavita. Ja probleem on seega likvideeritud. Aga rahulolematus oli ka tõsisem, taoline mitte mänguline. 26., seitsmendal aastal, kui vaadata kunagi oleme me neid katsiteerinud päris palju ooge põu, ülevaateid olukorrast riigis siis neis võis leida teated. Streigid küllaltki sagedased. Hilisemal ajal ju me mitte midagi streikidest eriti kuulnud, kuigi neid juhtus ka hiljem, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel. Aga tol ajal on see veel küllaltki argine nähtus. Ja mis nende aruannet, et aluselt võimudele kõige rohkem muret, mitte streik, kui selline. Aga need väljaütlemised või need loosungid või need jutud, mida tõelised omavahel räägivad ja aruanded toovad ära daatidena peaaegu et seal üks tõeline olevat seda rääkinud, teine olevat midagi muud öelnud. Ja need on enam-vähem seda tüüpi väljaütlemised, vähemalt aruanne toob neid ära. Nõukogudevastased väljaütlemised stiilis isegi tsaariajal olla elu parem ja isegi tsaar ei kurnanud, et neid nii nagu bolševikud. Ja loomulikult taolised väljaütlemised tekitasid muret, aga ka nende aruannete puhul juba tol ajal on nisukesed laused, millel ei ole tegelikkusega mingit pistmist, muidu tavaliselt on ettekujutus, et vähemalt sellel tasandil peaksi kirjutama asjadest nii, nagu nad on, aga ei, tohiks ikka läheb vaenuliku propaganda aadressil ja tegelikult jääb mulje, et ei ole lahti midagi, kui ei oleks neid üksikuid vaenlasi, kes neid jutte levitavad. Kui ta oli veel üks suur pahameeleallikas mis puudutas laiu rahvahulki ja pahameel, on kokku võetav sõnaga, mida me nõukogude ajast, kes mäletab, väga hästi tundsime see on defitsiit, et tänasel päeval ja meie noorematele kuulajatele seostub see sõna tavaliselt eelarvega ikka vahetevahel saame teada, kas eelarve on defitsiidiga, ei ole saanud midagi abstraktset ja raskesti arusaadav. Ka tol ajal on see defitsiit väga konkreetne mõiste ja kui hakata meenutama ja vaatama kirjandust, kõike ju ei mäleta. Ja igal ajal ju ei elanud, aga pole vist ühtegi kaubaartiklit, mis nõukogude võimu kümnete aastate jooksul poleks vahepeal olnud defitsiit. See loetelu on lõputu alates ehitusmaterjalist, mööblist, lõpetades tõesti tualettpaberiga, nii et peaaegu kõik toiduained, kordeon, suhkrut siis võid, siis ei olnud seda, see on lõputu ning muidugi siin ka erinevus piirkondlik. Kõige vähem oli seda defitsiidiprobleemi võib-olla Moskvas, Leningradis ja balti liiduvabariik, kuidas tolleaegsetes ikati vähemalt teatud toiduaineid oli siin saada. Aga oli suuri piirkondi, kus polnud ju sisuliselt mitte midagi, tähendab defitsiit polnud mitte üksikud kaubaartiklid, vaid defitsiit põhimõtteliselt puudutas köit. Ning erineval ajal ju selles defitsiidiolukorras kuidagi inimesed suutsid organiseeruda ja, ja selle maailmaga kohaneda. Ning praegu tuligi meelde üks lugu, mida mulle kunagi rääkis, väga hea tav kes töötas Moskvast mitte eriti kaugel paiknevas Jaroslavlis, Venemaa mastaapides mitte eriti kaugel Eesti Eesti piiridest oleks peaaegu kui Tallinnast vaadata, juba välja ulatunud, aga tegemist oli Brežnevi ajaga selle ajaga, kui veteranid said õiguse väljaspool järjekorda poest osta kaup. Ja tegemist oli mitte väikese asutusega. Ühe kateedriga Jaroslavli riiklikus ülikoolis ja neil oli oma veteran ja ta väitis mulle, et need veteranid olid kõikidele kateedritele või allasutustel ja ka teistel institutsioonidel Ningse veteran, kord nädalas saadeti Moskvasse. Talle anti kaasraha ning saadeti ta Moskvasse konkreetse kauba järele. Sellepärast defitsiitne olid kõik. Nii et ta lihtsalt nähes kuskil järjekorda, kasutades oma veterani eeliseid, pidi sinna ettepoole asuma ja ostma ükstaskõik, mida, mida parajasti seal, kuid defitsiiti müüdi. Nii et see oli ka kateedri alati suur üllatus, ootus, väga põnev, millega ta saabub, kas siis on parajasti suitsuvorst, on kingad või mõned muud kaubad. Ja isegi oma aegadest väga paljud meie kuulajad seda mäletavad, et neid defitsiitseid, pakikesi, Brežnevi pakikesi jagati ju ka tööl. Ja mida need pakikesed endast kujutasid? Tavaliselt ju üks defitsiitne asi, näiteks viinerit ja lisaks oli paigutatud midagi kaugeltki mitte nii defitsiitsed, mida sa pidid ostma koos selle defitsiitsem kaubaga, see puudutas ka raamatuid, mis olid sageli pandud kinki pakkidena kokku, kui mõne Siinse raamatu kõrval olid kongressi materjalid ja inimene pidi ostma selle selle teose, mille ostmiseks talle mitte mingisugust soovi ja vajadust. Defitsiit võimaldas ka inimestega manipuleerida tegelikult väga lihtsate asjadega. Kui meenutada ja neid jutte, mis puudutasid igasuguseid kinniseid puhveteid, alates sealt kõige kõrgemast puhvetist, mis asus keskkomitees ja lõpetades väiksematega puhvetitega siis need puhvetid ja hierarhiad jagunesid ka selle järgi, milline oli vorsti suitsuaste, kui nii võib öelda. Kõige kõrgemates puhvetites oli täissuitsuvorst siis allpool natukene vähem suitsuvorst, poolsuitsuvorst ja nii edasi ning loomulikult kõik see tõi enesega kaasa nähtuse, mis noortele inimestele ei ütle enam midagi. Letialune kaubandus, enamus asju hangiti nii-öelda leti all ja vastavalt sellele ka sotsiaalne, võib-olla hierarhia, mis puudutab elukutseid, millised olid seotud defitsiidiga. Need võimaldasid muidugi saada vastu defitsiit. Millised elukutselt nagu poemüüja, mis tänapäeval on suhteliselt võib-olla selles elukutsete hierarhia, Smitte esimestel kohtadel olid tol ajal väga olulised ja väga tähtsad, sellepärast et nad võimaldasid ligipääsu defitsiidile, aga see võis olla ka Šveitsi ametikoht, sellepärast et ka istekohad restoranis olid ju väga defitsiitsed, rääkimata baaridest, eriti mündi baar mingil ajal kuhu saabusid inimesed suisa Leningradis, sellepärast et siin on üks niisugune imeline koht. Ja defitsiit tekitas ka väga erinevad varustuskanalid. Jällegi väga paljud meie kuulajatest ju mäletavad ja teavad kõikvõimalikke kinniseid, poode või valuutapoodide süsteemi, Pierre oska, Kärt lüürilise nimetusega või eraldi poed olid ju sõjaväelastel, vajan torg, nende kauplused paiknesid ka suuremates linnades, seal küll erilist defitsiiti polnud, aga leti all oli Tallinnas tuleb meelde pikal tänaval, seal ajaloomuuseumi kõrval oli jõuentargi kauplus ka meremeeste poed, pooni poed, nad kõik tulevad meelde, me oleme nad juba unustanud. Need meremehed, kes oma tööülesannetel sattusid välismaale, ei saanud ju mitte kogu raha valuutas, kui nad külastasid välissadamaid, vaid niinimetatud poonides jälle oma poed, sertifikaadi poed ja nii edasi. Neid oli erinevatel aegadel küllaltki suures erinevas valikus. Kui lugeda 20.-te aastate teise poole mälestusi kas tagantjärele või päevikut tollest ajast siis peaaegu kõigil, mis puudutab ka suuremaid linnu, autoritel, on pikad jutud või tähelepanekut nendes järjekordades just nimelt selle defitsiitkauba järgi ja need olid väga sageli esmatarbekaubad, meil oli juttu ja eelmine kord lõpetasime ka ühe haka võitu looga kalossidest. Nii et kõige tavalisemad asjad olid defitsiitsed raskesti saadavad. Kui, nagu ikka, kui midagi pole saada, siis leidub väga palju inimesi, kes üritavad kuidagi seda nälga leevendada. Ja tolleaegses tänavapildis jällegi nendesamade mälestuste järgi väga palju kauplejaid. Nii et pilt tänavatel midagi sellist, kes mäletab, tähendab, nagu ka meil 80.-te lõpus, 90.-te alguses, kui tänava ääres seisid tädikesed ja nende ees olid kastikesed ja nende kastikeste pealt müüti igasuguseid asju. Aga tol ajal ka väga palju inimesi, kes olid sunnitud Mõima ainuüksi sellepärast teenida minimaalselt mingeidki vahendeid oma äraelamiseks. Jällegi nendes mälestustes pildid, kus võismanni rannas inimene seista, käes üks kana, midagi rohkem tal müüa ei olnud või mingisugune, valid oma vanast garderoobist. Tal on kuidagi piinlik ja halb olla, aga tal ei ole teist väljapääsu. Ja muidugi taolistel inimestel polnud selleks tegevuseks mingit luba ega litsensi. Ja kui miilits siis joosti kuskile minema, aga kirjeldatakse ka neid pilte, et taolisi igasuguseid müüjaid oli niivõrd palju, et vahetevahel miilits lihtsalt lõi käega. Neist jagu niikuinii ei saanud ja hetk ajas nad laiali, annad kohe jälle tagasi. 26. seitsmendal aastal on ju veel ka ERA poed, kuid nende tegevust koosnepi kokkutõmbamisega hakatakse pidevalt piirama. Ja näiteks 27. aasta alguses paljude raba, et on sunnitud oma uksed sulgema. Ja väga lihtsal põhjusel, sellepärast et ilmub korraldus millega määratakse kindlaks kaupade nomenklatuur, millega neid varustab kaks. Aga see varustussüsteem on ju riiklik, nii et sedasama defitsiit, mida toodavad ettevõtted. Neid jaotab ju riik. Ja kui riik otsustab teatud süsteemi ära, kaupmehed näiteks seda defitsiiti ei saa ja müüa pole mitte midagi, siis on ju täiesti loomulik. Poekene on sunnitud oma uksed sulgema. Aga reguleeritakse ju tol ajal mitte ainult seda, mida tuleb müüa ja kes võib müüa ja kellel on selleks õigus kõikvõimalikke eluolu aspekte. See puudutab ka seda, kuidas inimesed peaksid puhkama. Meil olid mõned näited organiseeritud puhkuse korraldamisest. Aga 26., seitsmendal aastal, aastavahetusel on väga palju kirjutanud disi ajalehtedes kus siis nõukogude inimene peab puhkama. Kui ta väljas ei puhka, siis ta puhkab töölisklubis ja väga palju kirjeldusi, kirjutisi, kus siis arutletakse selle üle, milline see puhkus peaks olema. Ja näiteks 26. seitsmenda aasta aastavahetust lõpetuseks. Esmakordselt on organiseeritud kõikidesse töölisklubidesse. See puudutab muidugi suuri linnu. Nad on radio fitseeritud tolleks ajaks ja esmakordselt Nõukogude ajaloopraktikas. Uue aasta õhtuks kõlab õõnsaks raadiost tantsumuusika, nii et inimesed on nendesse klubidesse kogunenud ja nad võivad seal jalga keerutada, kuid selle korralduse puhul märgitakse ühte tantsu ei tule sellepärast, et see tantson, läänelik, Frivaalne. Ja vahetevahel oleme me ju meie kuulajatele küsimusi esitanud. Igaüks traditsiooniliselt saab ennast ise premeerida. Jätame baarsed sekundit vaikust mõtlemiseks. Mõtelda on vaikse raadiograafilist tunduvalt mõnusam kui jutu saatel distance on. Mida mingil juhul 26. aasta ärasaatmisel 27. aasta vastuvõtmisel ei tohtinud tantsida. See on Foxtrot. Üldine kontroll töölisklubidele tegevuse üle oli tol ajal muuseas üks tsensuuri olulisemaid ülesandeid. Me oleme nii harjunud, et tsensuur tegeleb raamatute filmidega, raadiosaadetega aga ka klubidega. Mida see tähendab, see tähendab seda. Kõikide nende õhtute programmid tuli varem paika panna. Neist tuli täpselt fikseerida, mida tehakse, millist muusikat mängitakse ja see kõik kinnitati ja vastavalt sellele stsenaariumile ka üritus toimus. Kusjuures oli kindlaks määratud peamised asjad, mida mingil juhul ei tohi korraldada. Need olid näiteks pallid loomulikult vanast ajast igasugused maske, raadid, need ei kõlba mitte kuskile. Inimesel on mask näo ees, me teame, et ka tänapäeval on see küsimus ja probleem, kuidas teda siis ära tunda. Järsku ütleb vana nõukogude vastase loosungi viise on jänesemaskiga pärast ei tea, kes selle taga oli, aga noored ju pidutseda tahavad ja üritati ka nendest keeldudest nagu ikka kõrvale hiilida. Programmid väga sageli kujundati kui mingisugused heategevuslikud üritused või et tegemist on loenguõhtuga. Loeng oli võib-olla 10 minutit ja sellele järgnesid tantsud mitu tundi. Ja nii sageli kirjutatigi tantsud hommikuni. Mis aga üldse tantsimist puudutab ka nõukogude ajal seda eriti ei soositud. Ega ta suisa keelatud tegevus ka ei olnud, aga midagi positiivset selles ka ei nähtud. Ja ei olnud see nagu õige meelelahutus Nõukogude inimeste jaoks. Ning ajalehtedes ka tolleaegsetes, ajalehtedes väga sageli kurtmised näiteks koolilasteõhtutel on kus peaaegu ainult tantsud ja need kestavad tunde. Mis kasu sellest võib noortel inimestel olla mingit kasu ja tuleb selle asemel korraldada sisulisi üritusi, sammu, kus oleksid ikka loengut, selgitaksid kas või rahvusvahelist olukorda noortele inimestele. Ja muidugi ei mingit tantsimist hommikutundideni. See kõik tuleb lõpetada hiljemalt kell 12. Jällegi koolidelt nõutakse seda, et nende üritust programmid saaksid kinnitatud, et see ei oleks mitte mingisugune isetegevus. Mis nüüd neid tantse puudutab, siis Foxtrot polnud kaugeltki mitte ainus tants mis pika nõukogude Aja jooksul oli keelustatud naeruvääristatud neid on olnud ju ka teisi tša-tša-tša rumba. Ja kuuekümnendatel aastatel vast rock n roll kõige tuntum neist, see oli üldse Lääne veidra elulaadi mingi sümbolmärk. Kui lehitseda tolle aja krokodille satiirilist ajakirju, seal ikka pilt sõnast lõngusest, kes oli rocki tantsimas ja midagi naljakamad, veidramat ja ebanormaalsemat nõukogude inimese jaoks polnud ning üritati jõuga välja mõelda oma tantse. No üks tuntumaid, mis praegu meelde tuleb, on Ida-Saksa Saksa demokraatliku vabariigi. Tulite loodud lipsi kontra nendele halbadele tantsudele. Eelmine kord oli meil juttu ka sellest, et 27. aasta suveks oli rahvusvaheline olukord niivõrd pingestunud et Nõukogude juhtkonnas ja nende hulka kuulub ka Stahlil. Oli valdavaks muutunud arusaam, et seda on peatselt puhkemas. Ning kõik need meeleolud Peatse sõja saabumine. See mõjutasid ka laiu rahvahulki arusaadav ebakindlus. Aga seda me teame suurepäraselt, ebakindlus sünnitab kõikvõimalikke kuulujutte. Inimesed on varmad uskuma kõike, et juba olla nähtud juba tulevad kohe-kohe anna c. Ja kuidas tähendab kasvõi sedasama defitsiiti, millest meil oli juttu. Loomulikult lähtutakse ikka eelneva sõjakogemustest, mis on sõjaajalise defitsiitne kaupakse ikka sool, suhkur ja tikud ja muud esmatarbekaubad. Neid ostetakse kokku. Ja on üldine arusaam, et kohe-kohe ta algab. Kuid tolle aja elu iseloomustavad ka mõned tänapäeva vaatevinklist veidrad uuendused. Me ei pööra nendele häviti mingit tähelepanu või kui pöörame, siis ei omista pöörama kindlasti. Sest tegemist on näiteks valgusfoori, ka sellele tuleb tähelepanu pöörata. Aga 27. aasta Kuueteistkümnendal märtsil püstitatakse Moskvas esimene valgusfoor. Ja selle sündmuse kirjeldustes võib lugeda, et see oli niivõrd põnev vaatemäng, tuled, tiivad ja tõesti huvitav, mõtleme kord. Punanes ahel sama kollane, nii huvitav, põnev et selle valgusfoori ümber oli kogunenud suur rahvamass imetlemaks seda tuledemängu, nii et eriti kasu polnud mitte mingisugust. Kõik need, kes tahtsid liigelda, liigelda ei saanud, sellepärast et nii palju huvilisi oli kogunenud selle valgusfoori juurde. Mis aga puudutab autosse tänavatel, siis vähemalt nende üksikute välismaalaste kirjelduste järgi oli näit olla Moskvas Leningradis tunduvalt vähem kui lääne suurlinnades, nii et liikluspilt oli ikka tunduvalt hõredam tol ajal. Ning nagu nõukogude võimule omane. Kui on mingi puudus või häda, siis sai ju selle ümber ristida suureks võiduks edusammudeks selles samas defitsiidi õhkkonnas, näit üks Moskvas, see oli vist maikuu 27. aastal toimus suur leivanäitus. Ja idee seisnes selles väga huvitav näitus, miks mitte panna erinevat sorti leivad küpsetised välja. Aga näituse idee seisnes hoopis selles, et näidata, kuidas leivad on muutunud selle nõukogude aja jooksul ja väljas oli leiba aastas 18 19 ja nii edasi. Ja need vanemad leivad, varasemad nende koostis ju see oli siis lahti kirjeldatud, kuidas ja kui palju oli lisandeid igasuguseid, sellepärast et seda õiget leivavilja ei jätkunud ja kuidas ainult aastatega see kvaliteet on paranenud ja tänaseks päevaks 27.-ks aastaks juba on niisugune ilus, kaunis ja puhas, ilma lisanditeta lei. Ning et inimestel oleks ka selge, kuivõrd elu on läinud paremaks, olid ära toodud ka leivahinnad märkimata seda, et see meeletu inflatsioon, mis oli, et seda nagu ei tasuks eriti arvestada, sellepärast et leiva hind ju lõpuks küündis kuskil 10000 rublani Pätsi eest. Aga pärast kõike neid reforme on ta juba tunduvalt langenud ja jällegi, kuivõrd heaks on elu läinud, leiva hind, läheb kogu aeg aina odavamaks, paremaks, odavam. Veel mõned näited, mis meelde tulid seoses selle sõjaootusega see kajastub ka nendes samades Otepää uus aruannet mõttes väga sageli seal kirjutatakse sellest, mida inimesed räägivad kuidas nad, et sõidavad näiteks hooajatöölised oma kodukohtadesse, et jätta lähisugulastega hüvasti, sest varsti on ju rindele minek. Aga seda paanikat soodustasid ju võimud ka ise oma tegevusega. Näiteks sellesama 27. aasta juulis üheksanda 16. juuninädalal korraldada tikaitse nädal toimusid kõikvõimalikud kooslused, kud, miitingut, loomulikult seal toetati Nõukogude juhtkonna ettevõtmisi, aga võib arvata, kui on kaitsenädal, mille eest siis ennast kaitsta, kui mitte vaenlase eest, seda ikka tuleb. Ja tuletame meelde nendel miitingut Talle anti vastulöök mitte ainult välisvaenlastele, vaid ka siseopositsioonile. Toimusid kõikvõimalikud demonstratsioonid igasuguste loosungitega. Üks oli, üks oli selline, need kõige kummalisemad kuidagi kuidagi jäävad mällu. Üks loosung oli enam-vähem taolise tekstiga. Oktoobris Me kuulutasime kapitalismile šahhi, veel üks pingutus ja kohe anname Mati. Nii et niisugune malemaailmast tuletatud loosung. Kuigi ka sellest oli meil juttu, et 27. aasta sügiseks see suur sõjahirm kaob ja pole see ainus rõõmusõnum, kui nii võiks öelda. Aga näiteks esimesel oktoobril see ei puuduta küll kõiki inimesi, aga ikkagi 27. aastal. Rõõmusõnum intelligentsile ajalehed. Dekreedi, millega kirjanikud, kunstnikud ja skulptorid ning teadustöötajad võrdsustatakse elamispinna üüri asjus tööliste ja teenistujate, aga nii, et ei olegi muidusööjad, kes pidid enne üüri rohkem maksma, kui töölised nüüd maksavad töölistega võrdsetel alustel. Ja vähe sellest, ka nende lapsed saavad astuda õppeasutustesse töölistega võrdsed alustel. Nii et 10 aastat pärast revolutsiooni jõutakse järelduseni, et kirjanik, kunstnik ja teadlane on võrdne töölisega vähemalt nendes küsimustes. 27. aasta on ka oluline verstapost veel ühes küsimuses. Sellest ajast, kui Stalin oli sisuliselt haaranud võimu oma kätesse algab ju süstemaatiline Nõukogude ajaloo ümber kirjutada tamine. Varem ja seda ei tehtud, vähemalt mitte nii intensiivselt. Nüüd läheb lahti. Ja olgu selle illustratsiooniks üks näide pärineb režissöör Alexandra Vi mälestustest. Ja puudutab filmi toober. Dokumentaalfilm valmis oktoobrirevolutsiooni 10.-ks aastapäevaks. Suur juubelifilm pidi kokku kogu selle sündmustiku, mis oktoobrit 17 iseloomustas. Ja seda filmi oli kavas esmakordselt demonstreerida Seitsmenda novembri õhtul. Nii et pidulik esmalinastus ja Aleksandrov jutustab, kuidas käis intensiivne töö nagu ikka, et õigeks ajaks valmis jõuda, töötati hõõdia päevad monteeriti ja ei olnud neil oma kinnistes ruumides mingit aimu, mis tänavatel toimus. Aga sellest me eelmine kord rääkisime, kuidas opositsioon püüdis oma loosungitega demonstratsioonil ilmuda ja milline käsikähmlus seal puhkas. Ta ütleb, et nelja paiku pärast lõunat ilmus montaaži ruuni Stahlil. Aga tegemist on ju küllaltki äreva ajaga ja jällegi, kui oluline vahel me mõtleme, et kuidas siis nii, olevik püstitab nii palju küsimusi, aga ei, Stalin ju pöörab tähelepanu minevikule. Talle on praegu minevik nii oluline, et sellel samal päeval seitsmenda novembripäeval, kui kõik need sündmused leiavad aset, leiab ta aega saabuda sinna montaažiruumi. Ja ta olevat küsinud, et kas teil filmis on trotskilt. Kusjuures Aleksandrov ütleb sisenedes ruumidesse, ta teretab kõiki seal olevaid, nii nagu vanu tuttavaid, nii et nisukene Komraadlik sisse marssimine, kastrodskit on. Ja Stein olevat vastanud, on. Ja siis leidis Stalin piisavalt aega, et paluda enesele filmi vähemalt neid lõike demonstreerida. Ja kui ta oli nad ära vaadanud, seal Aleksandrov iseloomustab, kui ranged oli ja nii edasi see meid praegu ei huvita. Aga ta olevat siis teatanud, et opositsioon on tulnud tänavatele, ta on üle läinud avalikule võitlusele Nõukogude võimu vastu proletariaadi vastu. Ja sellepärast täna näidata. Ta Trotski ei tohi, mitte kuidagi ei tohi. Ja nüüd siis räägitakse, kuidas kiiruga kolm episoodi, kus oli Trotski lõigata, takse välja, tol ajal seal fanteerimine ei toimu ja arvutite abielu ilmselt hoopis keerulisemalt kleebitakse. Lõigata antakse ülejäänud kaks filmi osa, kus Trotski eriti palju, aga oktoobrirevolutsioon ilmat Ratskita on ju kuidagi väga raskesti dokumenteeritud, seda ei jõutagi korda teha. Nii et need jäetakse lihtsalt ära. Need tehakse mõne kuu mõõdudes korda ja nii õhtul näidataksegi juba suures teatris filmi oktoobrirevolutsioonist uues variandis, kus puudub Trotski. Nii et 27. aasta on selles mõttes küllaltki murranguline aasta, ei ole võib-olla tegemist veel lõplikult välja kujunenud Stalini isikukultusega kuid kõik märgid ja kõik ohjad on juba tema kätes ja selle teadmisega võiksimegi praegu lõpetada.