Tänase maailmapildi saate näiteks oli Tartus ilmuma hakanud sarja Eesti mõttelugu esimene raamat pealkirja all mäss ja meelehaigus. Et seal autor Juhan Luiga on Eestis viimasel ajal olnud väga vähetuntud. Sel puhul olen ma palunud Juhan Luiga kolleegi, tänapäeval kirjaniku ja psühhiaatri Vaino vahingu etama, räägiks oma omaaegsest kolleegist Johan Luigast. Niisiis Vaino Vahing. Ta lõpetas arstiteaduskonna 1899, seejärel hakkas tööle Tartu vaimuhaiglas kuulsa professor chissi assistendina 1904 tema kaitses doktoriväitekirja, ma räägin praegu ära põhiliselt arstiteaduse alased ja siis lähen hiljem tema teiste alade juurde, võib-olla nagu loogilisem, eks ole. Ja siis kaitses oma doktoriväitekirja, mis oli väga huvitav doktoriväitekiri, vaimuhaiguste statistikas, vaimuhaiguste epidemioloogia, omalaadne ainulaadne tollal üldse Baltikumis ja Eestimaal, loomulikult siis ta Ta oli 1908. aastani veel assistent, seejärel siirduste edasi Tallinnasse, kus ta oli kooliarst perearst ja ja sanitaararst ja, aga järjest rohkem ta süüvis siis ajakirjandusse ja oma kirjandusliku tegevus jaga poliitikasse. Nüüd ma siis järjestaksingi võib-olla nii, esiteks siis arst, psühhiaater, siis tema psühholoogia-alased tööd edasi ma arvaksin, et järgmine oleks Luiga kui ajaloolane Siim, ma ütleksin kohe kommentaaris ka vahel nii palju, et, et tema ajaloolise töödesse suhtunud ajaloolased oma vähemalt omaste ajaloolised kuidagi skeptiliselt. Aga me ei saa mööda minna Iruiga sellisest teosest nagu Harju mäss Eesti Vabadusvõitluse 1343 eraldi raamat on ilmunud ainukene, mis rügalda tema eluajal ilmutades 24 praegu jälle uuesti välja andmata. Aga mina ei saa selle kohta mingisugust pädevat hinnangut anda, see minu arvates ajaloolaste töö ja see on veel tegemata. Edasi siis Luiga kui ajakirjanik ja siin võib-olla oma jaotaksin Luiga kui arvustaja, Luiga kui kirjanduse arvustaja, Luiga kui teatriarvustaja, Luiga kui muusikaarvustaja luga, kui maalikunstiarvustaja. Nendelt kõigilt aladelt on tal ilmunud siis päris palju arvustusi ja need on tema varasemates enne seda ilmunud kogumikes päeva muredes ja need hakkavad ilmuga praegu ilma maas mõtteloo sarjas Luiga teoste esimese köitena ilmunud ka selle aasta lõpul kindlasti teises osas tahtsin veel võib-olla Luigaga kui poliitik. Sellest on ilmunud 35. aastal Luiga politsei päeva muret, vaat siinkohal ma teen kõrvalepõike, rääkisin sellest asjast nagu Luiga retseptsioonist. No ma natukene alustaksin diale Luiga tegevuse ajakirjanikuga Su algusest ja üldse Luiga retseptsiooni kohta veel niipalju öelda Luiga tõesti oma eluajal kirjutas väga palju ajakirjadele põhilisest, ajalehtedele. Nii, nüüd edasi, teosed ilmusid postuumselt, need kirjutasid, ilmusid kogutuna tavaliselt haamrat üheksa, 34 ja politsei teha üheksa, 35 ja hiljem polegi teda ilmunud. Kuni nüüd siis selle aasta alguses, kui ilmusid siis Luiga teose esimene osa. Nii nüüd näiteks ainult niipalju, et kuidas oleks võimalik, et saada kättesaamine oli muidugi raskendatud, sellepärast et et ajalehtedest, nagu teatasin ühepäeva asi, ajalehte kokkukogumine, viljaka ajakirjanikuna kui ka puhul väga raske ja seda muidugi võinud teha. Aga seda hakati tegema esimest korda, alles 1927 kuluiga oli surnud ja siis kirjandusprofessor Gustav Suitsu kirjanduslikult seminaril ütles seminarist osavõtjatele, et vaadake nii mulle välja pakkuda selline töö nagu Luiga ajakirjanik, tema kirjanduslik stiil, ajakirjaniku stiil, et võtke, hakkab koguma ja kuidagi need asjad kokku siis. Elene Vaugulik, selline tema üliõpilane, see võttis asjad enda peale rohkem võtjad joonud ja tema tegi sellest, sest ma ei tea, kas diplomitöö sellest tegi, tema kukkus kokku tänu temale siis saigi ilmuda tema tavaliselt päeva morat ja politsei ta mulle nüüd teine asi oli, mis Lugavalt väga palju eesti kirjanduses on siis kuukirjas avaldatud asjad ka neid oleks võimalik kätte saada olnud, kuid ka neid ei olnud, kogutakse nendest enamus, ei olnud ilmunud kolu igapäeva muredest nüüd ilma oma väljaandes, Luigas on need eesti kirjanduse asjake jälle olemas, nii et teda lugeda oleks võimalik undaga, selleks pidi olema kannatustest kogu korjate ajalehtedest, ajakirjadest, juba hiljem siis nendest päeva murdes need asjad ses mõttes retseptsioon oli, oli minu arvates. Nüüd sina oled tegelenud, rügab juba aastakümneid esimesed katsetega tutvustada harid ebaõnnestumisele määratud, kui toimus ärakeelamine, kes oli see ära keelel, kui kaugele sa üldse jõudsid ja Kuznettake deta tulid? No me alustasime Peeter tulistega need asjaajamisi Luiga 100. sünniaastapäeva puhul ja siis nõudsime kirjutamist, ajaleht Edasis, luda 100. sünniaasta puhul mälestus artikli Luigast. Põhimõtteliselt oli see Luiga on üldse keelatud nii pressis kui ka kirjanduses ja nii edasi keelatud isik paha isik, samal ajal Kabanistasimete Loomingu raamatukogus nihukesest Luiga esseede kogumiku ka jälle siis kolmandal aastal, kas see keelati loomulikult ära, nii et niisugune keeld oli kohe olemas, tema tegevusest torkab silma üks periood, kui ta käis mööda Eestit ringi ja kogus materjali vaimuhaigete kohta. Tartus oli seal 72 valda, ta käis nendest vähemalt neljakümnes- vallas. Uuris isiklikult ja kirjutas üles, maid uuris 739 vaimuhaiged siis tema uuris vaimuhaigete, no kõigepealt muidugi nende psüühilist seisundit, nende tervislikku seisundit, tema oli väga huvitatud ja elas kaasa, kuidas vaimuhaigete hooldamine käis, tema doktoritöö ongi vaimuhaigete hooldamine Baltic rike. Nii et selle vastu tundis huvi näiteks niisugust, mõned näited selles Ilmamaa kogumikus on väga ilus artikkel vaimuhaigete olukorrast Tartu maakonnas. No umbes selle sisu on selline. Ja siis, et kui raske oli see olukord valdadesse, et vaimuhaiglaid oli vähe ja tulles Tartu võimaluseks üle 100 koha oli Tartu maakonnast neli haiget, ülejäänud, see tähendab, et ei olnud lihtsalt Valdo, tõi on nii palju raha, et panda oma vallavaene maavallavaene vaimuhaige panna Tartu psühhiaatriahaiglasse ja nad pidid olema siis kodus, aga valdade nii-öelda omavalitsusstruktuur oli tulla kõvasti parem kui praegusel ajal mitu korda. Ma jään sellele kindlaks, nimelt vallad hoolitsesid oma valla, vaeste hoidsid oma valla vaimuhaigete eest vanematele, kelle lapsed olid vaimuhaiged, tütar poeg oli vaimuhaige, maksti testimine. Sümboolset, maksti mingit maksu ja tunti huvi, et isa, ema saastuma vaimuhaiget hooldada kodus. Sina kui arst, kuidas on praegu olukord praegustes valdades, praegustes valdades, noh, ma räägin koduvallast, Meeksi vallast, ma võin öelda, et no tõesti struktuuri ja, ja olukord on halb. Ma ütleksin, et vaimuhaigete vastu. Tänu praegusele tsentraliseeritud vaimuandide hooldamise erilist huvi vallad ei tunne ja te jõudsite, vabanda, sest neil polnud materiaalselt võimalusi, neil ei ole raha selleks. Aga no ma arvan, siin arenevad ja siis meil tuleb siit vaimuhaigete tsentraliseerida leitud ravi ja hooldus ikka viia perifeeriasse, viia kaunitesse, viia valdadesse tagasi nii primitiivselt, kui sa sajandi algul Luiga algul oli. Ta oli siiski on häiritud ja oli parem kui praegu. Mõnikord arutletakse, kas haigus on samasugune haigus nagu teised haigused või tuleb nad kuidagi eristada. Kuidas, arvas Luiga. Luiga arvas, et vaimuhaigus on samasugune haigus nagu südamehaigus nagu ja, ja tema oli esimene, kes nii-öelda avalikult sellist 1000 9902 maja täpselt ei mäleta, aga see on selles kogumikus ka sees. Tema ütles avalikult, et meie ei tohi rääkida hulludestiga hullumajast. Me peame rääkima vaimuhaiglast, et vaimuhaige siin esiteks tema arvates oli see vaimuhaige, õiguste kaitse ja isikukaitse kui selline ja siin selles mõttes me peame täna veel õppima Luigalt tõesti, peaaegu 100 aastat hiljem, me peame õppima seda, et me kaotaks oma kõnepruugis hull. Ma ise olen kirjutanud kahe niisuguse ajalehe mõtlesin halvale libastamise kohta Postimehes on kaks korda ilmunud selline, et üks Tartu hullumajast varastati see faks ja et Viljandis märatses hull tänaval oma kirjutasin selle kohta ja siis hiljem hakati rääkima psühhoneuroloogia, haigla ja nii edasi. Aga hull on meie kõnepruugis väga levinud kahjuks. Rääkides psühhiaatrist, mis on veel olulised põhimõtted, mida ta tutvustas ja levitas, mis meie jaoks on praegu huvitavad ja tähtsad. No üks põhimõte, mis, mis tema hakkas levitama ja mis on praegu meil tähtsaks, meil aktuaalsed on see, et tema hakkas rääkima tegelikult psühhoteraapiast, see on minu arust, tema oli see, kes rääkis sellest ka tõsi, et vaimuhaigust paljud on küll pärilikult determineeritud, aga, aga tuleb ka nii-öelda vaimuhaigust ravida, vaimu kaudu tuleb hingehaigust ravida hinge ravides. Vot see on, minu arvates on see väga aktuaal. Tahad sa veel midagi nimetada, mis oli tema põhimõte, et noh, meie jaoks tähtis, sest no praegu, mis on tähtsad, mis, mis ma nüüd avastasin, hiljuti oli see, et Luiga esimesena hakkas rääkima. Psühhosomaatilised meditsiinis tähendab sellisest meditsiinist praegu näiteks eile oli maarjamõisas sümpoosioni, täna veel jätkus, kus räägitakse, psühhosomaatiline meditsiin ja usk oma omamoodi tore üritus ja psühhosomaatilisi meditsiinis esmakordselt rääkis juba 1956 Luiga ja ta kirjutas sellest, et palju haigusi, mis manifesteeru vaatad, mis avalduvad näiteks nahahaigust ja noh, südamehaiguste solda. Eks täna on tingitud psüühikahäiretest tingitud psüühilisest ülepingest stressist. Nii et ühesõnaga me oleme jõudnud sellesse, seda aktualiseerinud see esmakordselt eesti arstiteaduslikus kirjanduses Jäniseks esines. Esmakordselt sellest rääkisin publitseis Luiga. Kas me räägime nüüd teistes tegevusvaldkondades? Meid huvitab kirjandus ja kultuur tema puhul, ta on võtnud sõna noor hästi kohta, mis olid tema suhted norrastiga Noor-Eesti kohta nii palju, et Luiga elas ja Noor-Eesti liikumise sees alguse sees, kuid ta veel sajandi kultuuris kaheksanda aasta elas Tartus, siis Tartus, sel ajal hakkaski Noor-Eesti võrsuma 1000 904905 suits ja Tuglas. Ja eks sel ajal oli Tartus ka niisugune salong, nagu oli Tiigi tänava salonkus käisid paljud nooreestlased, kus käis Luiga, kes Aino Kallas ja teised temal on mitu kirjutiste kogumikku ees noor Eestisse suhtumine. Luiga leidis, et kõik see on ilus, lähme, eurooplase, saame eurooplasteks. Aga mis sõitis Luiga noorestil ette, see, et see ürgne-algupärane eestipärane, mis on kirjandus olemas, mis on näiteks ütleme olemas rannas, Haava luules ja mõningates teistes ilminguks. Et see, noor Estin selle nagu, et nad nagu kõrvale heitnud, kui vana ja iganenud ja nooresti, kes teeditseb sõna otseses mõttes, et tema otsib ala, Tuglas otsib Prantsusmaalt, teised otsivad, otsivad seda niiskust, vormilist esteetilist külge sellega siis nagu mängeldes teevad kirjandust ja kunsti. No see oli üks niisugune sellest, ta kirjutas ka kriitiliselt, kirjutas Tuglas ormussoni kohta. Et see on kõik niisugune Essteeditsemine ja teisel palju vigu sellega, et oleks 13. Tuglas kohe vastas omapoolse kirjutisega. Vaat see on omamoodi niisugune paar male, näiteks kujutan ette ilusti Logan Juhan Luiga ja Friedebert Tuglase dialoog, need on kõik dokument, herneid, neid võiks uurida, neid täitsa võiks nendest rääkida pikemalt. Nii, ja vaatamata sellele, et ta nii halvast Norris suhtlus hiljem Tuglas kui nooresti püks patroone Tuglas on kirjutanud Luigast pärast päevamurede ilmumist, et vaatamata kõigele need päevamured on sellised, mis demarši eesti parimaid kirjanduslikke ilminguid ja hulgad tuleb lugeda, lõiganud, tuleb tunda, on üldiselt teada, et Juhan Luiga suhtlus ka väga tihedalt Aino Kaldaga ja tihedalt ja võiks öelda, et nagu Aino Kalda poolt meil isegi samamoodi ska küllaltki intiimne suhe. Kui Aino Kallas kosmoska Kallasega, Takastatus elamisLuigal juba ikka tartlane ja kogu selle Tartusse Luige elamise ajal käisid nad koos. Ma täpselt ei ole, kus asus, nagu ma ütlesin, et Tiigi tänava salongis ja, ja nad said Luiga ja kallasse tihtipeale kokku. See on väga ilusti minu ars toodud Aino Kalda päevikutes. Ja seda võib igaüks, kes Velevast ujunud, lugeda no mina neid lugenud ja uurinud ja mõtiskle ja ma leian, et Aino Kallas oli festival armunud Luigas Luigaga kindlasti Aino Kallas, aga et see asi ei läinud kaugemale, sellel on kindlasti omad muud tagapõhjad ja olud. Aga igatahes Luiga pidas Aino Kalda su kirjanikust väga lugu ja Aino Kallas pidas Luigast kui intellektuaalist kui isiksusest väga lugu marsist loomulikult, aga kui vaimu inimesest peas ta lõikas, seda ta korduvalt päevikutes maininud ja isegi sisse voodil. Suhteliselt veel, kui Luiga elas juba Tallinnas Aino Kallas igal aastal Tartus ja ja, ja see periood kanpäevikutes kajastamist leidnud. Et see on omamoodi niisugune ideel, võiks olla niisugune dialoog, midagit muidugi natuke kroonilisemat kui dialoog või niisugune etüüd nagu, nagu Aino Kallase ja Eino Leino, nii võiks olla ka Juhan Luiga janu. Kallas. Niisugune vahekord on niisugune näitemäng võiks olla, sest ma käisin sel suvel Soomas semiootika sümpoosionil või konverentsile sisse. Rääkisin ka Aino Kallase ninaga Aino Kallast, rääkisid keegi, ütles kohexome. Psühhiaater semiootik ütles, et aga Juhan Luiga ka nii, et et see on niisugune kuidagi nende Luiga ja Aino Kalda omaaegne dialoog on kõigile väga hästi teada, see on väga huvipakkuv. Juhan Luiga ja Eduard Vilde Luiga on kirjutanud OSCE Leinbergist, tähendab prohvet Maldseti sellest on kehv, treeneriks on kogumikus see asi on väga huvitav, tähendab usuhullustuse usuhullustuse ja kirjanduse vahekorrast liikumise vahekorrast ja no see on omaette teema. Aga Vildeta hindas kirjanikuna väga kõvasti. Nii, mõtlen nüüd kolmiku Juhan Luiga, Jaan Oks, Friedebert Tuglas. No vaat siin ma võtaksin nad kokku niisuguse jah. Trio on olemas, et Riho, ma võtaksin kokku, kui kui roostajat Luiga oli eelkõige kirjanduse arvustaja, Tuglas oli suur kirjandusvarustaja ja oksav kirjanduse arvustajad, võib-olla me teame-tunneme vähe, me teame oksa neid proosatükke, aga pikemad samas teoses, kus need prohvetid koos vaevade maas on ka üks huvitav artikkel, kirjanduskriitiline artikkel. Kirjandusteadlased on muidugi teatud siin kriitilised tundmusi, mis kirjutatud 1911, kui ma ei eksi ja ka niisugune väga radikaalne, väga hästi kirjutatud ja halastamatult kirjutatud tollase sajandivahetuse eesti kirjanduse kohta kirjanduselu kohta üldse. See oli niivõrd huvitav, Jes ilmus Noor-Eesti albumis kolmandas albumis ilmus selle kohta, võttis Luiga sõna ja Luiga kirjutas seal käsikirjades olemas kirjandusmuuseumi suunas, kirjutas selle kohta, et see on väga huvitav kokkuvõte eesti kirjanduslõngategevuses oli üks etapp, kui oli aktuaalne Estonia teatri ehitamine. Loiga võttis sel puhul sõna aktiivselt ja see on väga huvitav, kes võiks olla jällegi niisugune pealkirja all kokku võetavad Luiga, vana rahvamaja, kultuurimaja ja teater niisuguses järjestuses on kui ka alates 1906.-st 1910.-st aastast peale kirjutanud eesti teatri loomisest, tähendab Estonia, Rolf Vanemuine oli muidugi loodud, aga tema räägiks sellest maja ehitamist ja Luiga väga analüüsivalt ilusti räägib, kui tähtis on, et Eestil oleks oma maja rahvamaja, sõna otseses mõttes rahvamaja, kus saaks siis arendada Eesti Eesti kultuuri. Ja, ja tema on siis üks neid neid niisugusi, noh mitte initsiaatoreid, aga siiski üks, üks mõtte algatajad vitajaid kuidas Estoniat saaks ehitada ja kuidas siis lõpuks ehitati ka Estonia. Ma loeksin mõned katkendid sellest ette. Luiga kirjutanud 1911 järgmist, kõige rohkem vaba jõupingutust, kõige suuremat rõõmu ja kõige rohkem rahvaliikumist sünnitavad kunstitemplit Meie rahva ja teatrimajad. Rahvamaja ei saa mitte rahaga ehitada, vaid usaldusega uusehitis annab igaühele võimaluse enesest suuremaks saada kõige ilusamaks ehteks majale on täieliselt inimest hele 1911. See oli siis ja hiljem ta on kirjutanud ka veel, kui Estonia hakkas juba valmima. Ma võiksin lugeda veel 1912. See on üldkultuuriline mõte, aga see eelnev ka sellele teatri jutule nimelt julga kirjutab, majanduslik edenemine ei loo uut, majanduslik progress käib harilikud kavade ja seaduste järgi. Kultuuri edenemine on aga uuesti loomine otseselt toovate loodusseaduste vastu või kiuste uutele tartlaste Looming 1912 ja edasi võib õigusega kinnitada ja oma rahaga üles ehitatud ta mõtleb Estonia't nüüd. Maja ilma väliste võõraste rahvaste laenuta üles ehitatakse, peaks kada vaimselt ilma väliste mõjudeta oma kõrgülesande täiusele kujunema. Kui Eesti teatri- ja kontserdimaja, meie rahvamaja, kus meie vaimne ise eraldus oma püüetele kultuurikõrgustele kohast ees, leiaks see 912 nüüd juba majadest oli juttu, siis ma pean ütlema nii palju, et et praegu on see väga aktuaalne, aktuaalne selle pärast, et kui me loeme kasvõi näiteks kultuuriminister Jaak Alliku üks paar kuud tagasi ilmud artiklid intervjuud selle kohta, milliste raskuste taga seisab Kultuuriministeerium ehitamaks seda muusikaakadeemiat, ehitaks eesti rahvale muuseumi ehitamaks või üldse, kas on kavas heita ruut Estoniat, uut balleti ja ooperiteatrit edasi ja Allik on ka väga mures selle üle ning mul on isegi niisugune omamoodi kokku pandud Allikoja Luiga dialoog. Ma tahtsin seda Postimehes avaldada, aga ma ei jõudnud päris küpse variandini, aga see on ka niivõrd aktuaalne Luigas ja maja ehitamine ja Estonia kontserdimaja ehitamine, et ei leia lihtsalt sõnul. Mulle tundubki Luiga viimasel aastal lausa päevade tundidega tuppa jõuab meie kultuuripoliitikasse väga tihedalt sisse üks nimede paar, millele sa veel mõelnud. Juhan Luiga ja Oskar Loorits. Luiga on sellest pikalt kirjeldanud sellest ja analüüsinud Eesti rahvaluulet selles aspektis, kuivõrd palju selles haigusliku tähendab, kuivõrd palju normaalset luulet, kuivõrd on haiguslik kalduvus päris haigusliku ja ta on analüüsinud läbi eesti rahva teiseni kogumikku tsen läbi analüüsinud? Järeldusele, et väga palju on siiski vaimuhaigusest tingitud kas langede vest või, või närvinõrkusest tingitud niisugusi rahvaluule, algelemente argetipaalseid ilminguid ja siis hiljem ma lugesin siis looritsat ja tundsin huvi selle vastu, kuidas nendeks Loorits suhtub nendesse. Luiga läks rahvaluulealasse psühhopatoloogilise uurimustesse, kuna ma viimase ajakirjandusse midagi ei ole kuskilt leidnud. Keegi keeleteadlane, kirjandusteadlane pole sellest kirjutanud ega rääkinud ja ma leidsin siis Loorits niisugust huvitavat mõtet. Loorits lausa viitab Luigale ja ma loeksin selle ette. Lords kirjutab 1951. aastal eestluse elujõus Stockholmis, et järgmist ja kui psühhoanalüütiku, isegi Kalevipojast siin on mõeldud Loorits ilmselt Tsemperitud üheksa, 24 Kalevipoja analüüsi kalevipojast huvi on tundnud seda enam huvi peaksid tundma rahvapsühholoogid meie ehtsa rahvaloomingu vastu. Juhan Luiga omaaegseid kirjutisi eesti kirjanduses väärivad põhimõtteliselt tunnustust, kuigi neid tuleb võtta esimeste katsetena ega saa olla tulemuste suhtes liik. Nõudlike Luiga põhikontseptsioon oli selline, et see rahvaluule, mida meile pakutakse praegu nii-öelda annad siia ja teiste kaudu, et see on tegelikult moonutatud rahva luues, see ei ole see ürgne rahvaluule, mis on tegelikult pärit enne sakslaste tulekut Eestimaale marjamaale. Et see on kõik natukene võlts ja sellega muidu peaaegu päris nõus ka Loorits, edasikandjad, need rahvalaulikud ei ole ikka võimelised olnud seda kolm 14 sajandit tagasi olnud kunagist rahvaluulet sõna otseses mõttes üsna üldises mõttes edasi kandma praegusaega. Nüüd niisugune valdkond võiks huvi pakkuda ja Luiga ja poliitik, Katari esimese riigikogu saadik, Juhan Luiga esimees Riigikogus jah, Tööerakondlase fraktsioonis ja mis puutub poliitikas, siis ma ütlen kohe nii, paljut sellest on. Kas raamat, need on poliitilised päevamured, mis on hirmutav 935, nagu juttu oli ja need arvatavasti ilmuvat nendes palju ilmub ka siis selle aasta lõpus maa kirjastusest võib öelda, et ta ei olnud aktiivne poliitika, katali poliitikavaatleja, nii et seisukohad, mis Luiga on avaldanud näiteks 1925, on niivõrd aktuaalsed täna, meie päevalehed lähevad üha enam turu võimusesse päevalehtedest karboliitilis Päevaleht, mis omal ajal said ta natuke peavad, mis omal ajal said organiseeritud ja loodud tänu mingiks edumeelse ta mõtleb kirjanike kirjanikkude algatusele. Ütle ainult üle täiesti kapitali valdusesse. Nende põhiline eesmärk on tulu saada. Nemad põhiliselt avaldavad kuulutusi reklaami ja räägite sündmustest välisest küljest. Neid publitseeritaksid avaldatakse aga sündmuste ideelise sisulist külge, keegi enam lehes avaldada ei taha, see on täpselt sama kui see eesti sõnumite likvideerimine Päevalehe alla viimine. See on midagi niisugust, mille kohta kirjanik peaks ka sõna võtma, Ma võib-olla paari sõnaga siin räägiti seal minu arvates võib-olla ma natuke ägestunud praegusest olukord on tõesti nii nors, nii imelik, et ma ei saa enam aru. Nimelt kui paar nädalat tagasi lugesime lehest, et Andrus Vaarik on viinud postist ära arvutit siis noh, hea küll, tema hauale solvatud ja, ja viis poissi Arudid ära ma sellest läbi saanud. Nüüd Eesti Sõmmide siig, Hans H. Luik, Jako viivad ära arvutit ja täna hommikul kuulan raadiost ainult kuvarite tulevad hommikul tööle Eesti sõnumite ajakirjanikud ja leiavad, et neil ei ole enam arvutit ja öeldakse neile lõuna ajal alles likvideeritakse Eesti samuti, see läheb Päevalehe alla. See on täitsa Luiga mõte, kohe jälgitakse seda poliitikat ja siis tulevad kokku ja nüüd likvideeritakse sõnumit. Minu arvates on see niivõrd barbaarne, midagi taolist. Ajakirjanik tuleb tööle ja temalt võetakse ära. Kirjutusmasin võeti kirjutusmasin ära, see on umbes nii, et keegi tuleb Kirjanike Liitu, tuleb kirjanikule koiva, likvideerib väevõimuga temalt kirjutamist, et võtab tema ärakirjutusmasina, see on maid Hammigismiga, seda enam samastele vaid see on barbaarsus ülimal kujul. Sihan lõigast rääkides. Poliitiline suunitlus, Stahli vist tsentrist vasakul pool. Jah, oli küll tali vasakpoolne, jah, ta noh, võiks öelda siis sotsiaaldemokraat ja kogu see hoiak on olnud kogu aeg vasakpoolne kõigi väljaastumistest. Lähen muidugi ta oli ka, peab ütlema ja politsei taon, kurat sellepärast tulid nüüd meil nõukogude ajal keelatud ja omal ajal ka, et, et ta oli ka väga kommunismi vastane ja väga teravalt ja võib-olla see üks põhjus, mis Põlds päävamuratolit eriti keelatud meil ja Luigaga kogu oma loominguga olime teatud, sest noh, ta on ikka väga teravalt öelnud kommunismi kohta, on öelnud Lenini kohta, liini haiguse kohta, leini ambitsioonide kohta ja nii edasi. See on mustvalgel kirjas pandi seda ei olnud võimalik tõesti kuidagi lubada. Kommunismi ajal, nõukogude ajal. Kas lõigata ka kolmekümnendatel aastatel on mingil määral piiratud avaldamist tegutsemist? Nojah, 30 aastaselt juhtus niisugune lausa anekdootlik juhtum, omamoodi, aga nimelt 35. aastal, kui ilmusid politsei päeva muret Noor-Eesti kirjastuses eelmine aasta oli just ilmunud tavalised päeva murd pole igapäeva mured, mis oli saanud kriitikalt ja kõigilt hea niisuguse soosingu osaliseks siis politsei ta muret olles trükis juba ilmunud 800 eksemplari, naeris tirars. Selle keelas Eenpalu ära. Siseminister Eenpalu keelas selle ära, sest propaganda see valitsus või see oli leidnud ja issi meister, läbilubade Linded, seal on midagi midagi tollase Eesti vabariigivastast. No jätame selle kõrvale, seda muide Roolaht oma raamatus kirjeldanud, kes tunnevad huvi sellest pikemalt kirjutanud, mis oli see Eenpalu motivad, see on aga üks motivatsioon lühidalt ja nii-öelda oleks see oli, et Luiga on liiga palju kirjutanud sellest poliitilisest päevamuredest nende erakondade niiskust oposid joonis olemisest, riigile ja nii edasi, et see ei ole nagu kasulik tollal 35. aastal vaikimise ajal ja see keelati ära ees Noor-Eesti kirjastus oli trükkinud selle, ei olnud sellega muidugi rahul, andis protesti sisse Paul uue kirja Eenpalu siis ja tühistas selle oma. Keeruline, see pääses siis müügile. Sina, kui kirjanik ja psühhiaater tema peale kui oma kolleegi peale milles seisneb tema tähtsus sinu jaoks püüaks üldistada, ma olen selle üle palju mõelnud ja ma olen endalt küsinud umbes niiviisi, et kolinadeks Luiga oma kaasaegsetest ees. Ma mõtlesin see aga eriti just kirjanike ja kirjandusloolasi ja, ja kriitikuid ja arvustajad. Ja siis, kui oli Eestis, mille poolest ja keelest ja üks niisugune küsimus tekkis oma eritutsiooni poolest oma lugemuse, nähtu ja mõtlemise poolest või teiste eest. No peab ütlema, et et siin on muidugi väga suur osa keelel ja Luiga tõesti noh, valdas eesti keelt loomulikult vabalt vene keelt, vabalt, saksa keelt ja luid avaldas ka vabalt prantsuse keelt. Ma isegi mõelnud, tähendab, kõrvutanud meie tollaste prominendid kirjanikes Suitsu ja Tuglase suitsu, muidugi oli suurte keelte oskus Tuglas võib-olla väiksematega. Aga et eruditsioonist ma arvan, kirjanduslikust evolutsioonist ja nagu lõngadest nüüd Luiga neid asju ta suurt nendest oma kaasaegsetest kirjanikest aga ei jäänud. Tema arvustaja haare oli ka väga lai, et öelda kokkuvõtlikult kõikvõimalikud kirjandus, sündmused, teater, muusika, siis juubelid, surmad, kultuuriloo, faktoloogia on tänaseni jäänud ületamatuks talle oma aja kohta. Võib-olla siin faktoloogia on näiteks mulle väga meeldivad niisugused asjad nagu Rudolf Kallasest summa pool kirjutanud mehest, kes on meil teenimatult Jaanus unustusse dioloog mattama antiik, esimene eesti mälu-uurija, psühholoog ja nii edasi, vot niisugused, nii et seal oli tema väga suur tema osa. Kuidas oli tegemist Luigal tuleviku projektsiooniga, mõtlen seda, et kuidas Luiga neid asju kirjutades oma esseid meid kirjutas, kuidas tema mõtles, kas ta mõtles nii, et kas keegi neid tulevikus loeb ka, et, et kuidas, kuidas need vastu võetaks, siin on väga huvitav Luiga enda ütlused. Et mina olen kindel, et mind, keegi praegu loojad minust alles paarikümne aasta pärast hakatakse mind lugema, hakatakse minust aru saama, tõsi, võib-olla paljude küsimustes oligi niisugune asi ja see läks aitäh umbes taolist õlka Luiga kohta, Aino Kallas. Teda loevad ka veel järeltulevad põlved.