Tere hommikust kõikidele vikerraadiokuulajatele. Me jätkame jutusaatega, nagu ikka pühapäeva hommikuti vikerraadio kuulaja harjunud kuulama on. Ja rõõm on täna öelda jutusaates. Tervitused külalisele, Jim Ashilevi Terezzim. Tere. Alustan kohe sellise noh, kindlasti tobeda küsimusega, et oled sa ikka eesti mees. Jah. Aga räägi endast, kuidas sust Simm sai ja kuidas sust Ashilevi sai Ashilevi Ashilevi? Ma ise ütlen Ashilevi. Isalt sain, nimed. Pani, pani eesnime, pani ka perekonnanime. Ja isa on mul Ghanast pärit. Ja nii juhtus. Kui suvel Kaana mängis jalgpalli maailmameistrivõistlustel, tundsid väikest uksed ka, et et nagu natukene sinu mehed Ei, üldsegi mitte, see on selline keerulisem lugu. Mina, mina ja isa, aga, aga ma olen, ma annan. Ühesõnaga. Ma ei tea sellest poolest veel midagi, siis on ilmselt mingi asi, mida ma veel elu jooksul pean endale selgitama. Kuidagi. Pean uurima, aga ja ma ei oska ennast kuidagi vaadata. Väljaspool seda eesti rahvust või? Vähemalt praegu mitte. Võib-olla see on mingi asi, mis tuleb. Oli sul mingil hetkel nooruses selline äratundmishetk ka või küsimuse tekkimise hetk, et nahavärv sul natukene tumedam kui nendel, kes sinu ümber on need, kes siis mina olen. Ei see päris nii. Nii otseselt pole vist kunagi olnud selles mõttes, et see keskkond, kus ma olen kasvanud ja ja kool, kus ma käisin, on kõik olnud väga noh, vastuvõttev ja selline noh, eks muidugi, ühesõnaga ma pean vastama nii nagu nagu Kuusberg siinsamas saates kunagi vastas, et see, kui sa selgelt eristud teistest inimestest ükskõik mis hetkel, aga alati ja noh, reeglina, et see on omaette selline. Lase, seab omaette. Sellise. Omaette olukorra terveks eluks. Aga see on selline, nii ja naa värk, et ma ei ma ei oskagi midagi konkreetselt selle kohta niimoodi hoobilt öelda, ühesõnaga, et et juhtus nii, et olen selline. Kui sa oled lõpetanud Tallinna inglise kolledži kooliaasta esimene nädal on selja taga paar päeva, küll aga, aga natuke ikkagi sinu kooli kohta on ju ka öeldud, et eliitkool ja noh, need on seal ilmselt sellised. Valiti ja ei tea, mis reaalses elus toimuvat jagad sina kuidagimoodi. Leidub see Tallinna inglise kolledži periood mis oli ju väga pikk periood, see oli keeruline, sellepärast, et, et jah, ühtepidi see on kool, mis on väga Noh. Hea kool hariduse poolest aga teisalt selline edumeelsus ja ja, ja pidev selline võidujooksukohustus natukene lämmatab ära sellise inimliku poole. Nii et seal olidki sellised pigem sellised psühholoogilised ja vaimsed konfliktid, mis olid tegelikult päris tõsised. Aga kuna sellest on nüüd juba seitse aastat möödas, kui ma kooli lõpetasin, siis ma hakkan emotsionaalselt sellest kaugenema, aga mõistusega saan üha paremini aru, kui keeruline seal tegelikult oli ja kui, kui piiri peal tegelikult vahel asjad olid või noh, sagedamini kui, kui võinuks olla. Oled sa selline mässaja tüüp, kes hakkab vastu kõigile, mis on kuidagimoodi korrapäraline, kõik, mis on kuidagi seotud reeglitega, oled või oled sa selline kunstiinimene, et vaba vaimu ja, ja ainult nii Ma ma olen selline rahumeelne mässaja, ma arvan ma laamendada ei taha, aga, aga kui miski on jamasti, siis. Ma tunnen, et ma aina rohkem olen, leian endas seda julgust lihtsalt olla konkreetne oma mõtteavaldustes ja seisukohtades. Tallinna inglise kolledži kohta. Ma ma lihtsalt noh, ühesõnaga tahaksin lihtsalt loota, et et sealt ei kao, selline pehmus ja hoolivus sellepärast, et nojah, mina olin ikkagi selle pundi pool juhtkonna silmis, kes, kes olid sellised noh, aia taha läinud eksemplarid. Ja see seda ei, seda tunnet ei, ei tekitanud, kõik õpetajad seal oli, meil juhtus olema nii, et kõik klassijuhatajad, kes meil olid meie klassil meil oli kolm erinevat klassijuhatajat. Nemad olid kõik tohutult mõistvat, soojad, targad emad meile. Ja see hoidis ikka pinnal küll, aga seal oli väga palju vastikuid, võitlusi selles koodis, mida ma ei tahaks mitte kunagi korrata, mida ma ei tahaks, et keegi peaks läbi tegema, nii et ühesõnaga, pehmus ja inimlikkus on küll väärtused, mis ei tohiks ära kaduda isegi siis, kui sa tahad olla. Eesti parim kool. Me kooli juurde ja õppimise juurde tuleme veel tagasi, aga tuleks nüüd korra sinu praeguse hetkeolukorra juurde, ehk siis sa hakkad juhtima ETV-s saade Top. Karl Martin Sinijärve asemel. Sa oled kirjutanud, sa oled näidelnud, sa oled lavastanud, tegeled väga palju, olete asjadega, nüüd sa lähed telepurki ja on sul vaheldunud hirm ka, et sind hakataksegi võtma kui sellist oppi Chimmi, kes siiamaani PÖFF-i aegu tegi PÖFFi päevikuid, aga nüüd oled siis selline telenägu ja see sild saadab sind päris kaua ja varjab ära kõik muu. Ma ei muretse selle pärast eraldi, sellepärast et kui ma teen ikkagi sama kire ja armastusega enda kirjatöid ja teatri tõid edasi siis paratamatult see peab lisanduma minu sellisele avalikule kuvandile Vi. Noh, et see ei saa kuskil noh, päris niimoodi radari alt läbi lipsata terve ülejäänud elu mul ja jäängi oppi chi, miks? Ma arvan, et see hopi töö Kindlasti muudab mind hopidži meheks mõneks ajaks, aga aga mulle endale isiklikult annab see peamiselt ikkagi võimaluse puutuda kokku kõikide nende erinevate kultuuritegelastega kultuurikangelastega keda ma võib-olla seni olen ainult kaugelt imetleda saanud või, või siis ei pea üldse veel. Aga nüüd saan võimaluse nendega kokku puutuda ja lihtsalt kõneleja lihtsalt vestelda, tutvuda nii et isiklikult pinnalt on see jube põnev, ma muidu ju ei leiaks endast üldse seda. Noh, ma ei söandaks kuidagi minna lihtsalt niisama rääkima kultuuritegelastega, keda ma ei tunne. Ma olen üldse väga halb suhtleja selles suhtes, et ma väga võõristan inimesi. Nii et jah, ka põhjus, miks ma teatrikooli läksin, oli ju see, et ma tahtsin töötada näitlejatega ükskõik filmi meediumis või sarja mehed meediumis või teatri meediumis. Aga see aukartus näitlejate vastu oli mul nii suur, et ma muutusin lihtsalt täiesti autistiks, kui ma nendega kokku pidin puutuma. Ma ei osanud rääkida nendega kui inimene inimesega, ma olin alati krampis ja kuidagi niimoodi hädas. Nii et see oli üks põhjuseid, miks ma üldse läksin teatrikooli ja selleks, et saada sellest hädast lahti, sellest krambist. Aga see kuidagi naljakalt välja kukkunud, et Karl Martin Sinijärv oli ju selline omamoodi tüüp, nüüd sina oled ju ka visuaalis omamoodi tüüp peabki skulptuuri saatel olema selline omamoodi tüüp, et muidu ei ole piisavalt tyyp või, või piisavalt nagu sügav või, või nagu omapärane jah. Et. Aga hakkame rääkima natukene kirjandusest, sa oled kirjutanud. Oled sa lugenud palju oma meelest? Ei, ei ole. Alati on tunne, et loen liiga aeglaselt ja liiga vähe. Kuidas sina üldse sellise kirjasõna juurde jõudsid? See toimus, ma ütleks, et iseeneslikult ma kirjutasin ma ei tea, kas õnneks või kahjuks ma kirjutasin juba siis, kui, kui ma ei teadvustanud endale, et see nüüd kirjutamine konkreetselt või. Ma vaimustasin millestki ja siis tahtsin seda endast kuidagi läbi lasta, et see vaimustas kuidagi noh, ei närbuks sees ega, ega ei paisuks liiga üle, et ma saaksin seda kuidagi kuskile suunata ja, ja siis ma millegipärast kuna nagunii istusin arvuti taga, et siis lihtsalt avasin teksti programmi hakkasin kirjutama. Aga niimoodi teadlikult esimese novelli ma kirjutasin ja avaldasin vist aastal 2004 võib-olla. Jah, ja siis sellest ajast on see kõik läinud hästi teadlikuks, siis ma juba kirjutasin oma esimesed näidendid ja ja romaani ja nii edasi, et sealt on see niimoodi läinud. Aa no tegelikult üks kindel tõuge oli ju selline kirjanik nagu Chapa lahnjuk keda, kelle perekonna nimel tegelikult hääldatakse, nii ja naa, aga, aga noh, ma ütlen, lihtsalt palav niukses praegu. Kes on Ameerika kirjanik, ta on vist mingisugune noh, mingi 47 võib-olla praegu. Ja, ja tema on see mees, kes kirjutas kunagi selle raamatu, mille põhjal vändati film, paid, glad. Raamat kandis ka sama pealkirja, mäletame klassivendadega. Vist aastal 2000 või või seal 99. Läksime kinosse kosmos vaatama Faid klubi ja ma arvan, et me, keegi vist ei saanud päriselt aru, mis meiega juhtus seal saalis. Aga me olime järsku kogenud midagi sellist, mis, mis täielikult kuidagi avas mingisuguse, avas silmad mingisugusele täiesti uuele vaateväljale. Ja, ja see mõju jäi kestma ja siis ma mingil hetkel, kui ma juba mitmendat korda vaatasin videost Faid klaavi, nägin tiitrites, et see põhineb romaanil ja tol ajal mind ei huvitanud üldse kirjandus. Noh, see oli järjekordne selline vastik koorem, mis koolis lihtsalt nende turjale aeti. Sa olid siis umbes kuivana. 10 11 aastat tagasi, ma arvan, 14 või 15. Siuke, õnnis puberteet? Jah, kõik oli nõme. Ei olnud, kõik nõme, ei olnud üldse, kõikjal on nõme, aga, aga see see, mida me Fait labis nägime, oli, oli jah midagi sellist, mis tol hetkel keegi ei rääkinud meile sellistest asjadest. Meid hakati kuidagi raamistame suruma mingisugusesse formaati, eks ole, ja siis järsku hakkasid tulema sellised natuke teistsuguseks teistsugused signaalid, mingisugused sellised iseseis vamad ühesõnaga sellised üleskutsed iseseisvusele ja jaa jaa. Ja mingisugusele avaramale maailmanägemisele ja see kõik läks sealt sealt edasi ja mis seal kõik tulid, treinspotting tuli siis Inglismaalt ja ja need kõik avaldasid tohutut mõju muidugi ka muusika, mis seal kõik kaasas käisime, aga ühesõnaga jah, et ma tellisin endale selle raamatu. Ja tol hetkel ma ei kujutanud kuidagi ette, kuidas mingis raamatus või midagi sellist olla, nagu, nagu seal filmis oli. Ja ma lugesin raamatu läbi, tead, et sai, saigi olla kraamatus, midagi sellist ja sealt läks kõik edasi, siis ma hakkasin järjest lihtsalt tellima endale raamatuid internetist ja järjest neid lugema ja. Aga selline õnnis Eesti lastekirjanduse periood, naksitrallid ja sipsik ja. Ja ei sega oli, aga see oli palju vähemal palju väiksemal määral kui kõigil inimestel, praktiliselt, kellega ma olen kohtunud või kellega ma vähemalt rääkinud sellest olen jah, Bullerby lapsi ma lugesin ja armastasin väga. Ja, ja kui ma mäletan, kui ma väike olin, ema luges mulle enne magamamineku kummi Tarzanid, kuidas naerust väänlasin ta kõrval voodis, et see kõik on olnud küll, aga üldsegi mitte nii suurel määral. Mind huvitasid koomiksid ja sellised asjad. Aga kui sa hakkasid raamatuid tellima, siis need olid ju ikkagi inglisekeelsed. Ehk siis sa pigem oled kasvanud sellises inglisekeelse kirjasõna maailmas. Ja alg algselt külla, kui ma hakkasin iseseisvalt valima endale Lugemist. Aga sellised pühakud Tammsaare ja Vilde ja. Tuglas ja ega need ka ei ole kuskile kadunud. Neid ma ka hind on ja, ja loen ma, vaat siin juba, jah, ma kuidagi naeratasin, liigume mingid vastuolud otsimise poole justkui, aga. Nende taotluslikult litsalt elud ongi vastuoludega väga seotud. Ma arvan, et siis, kui nüüd ma pean veel põlvkonnast siis kui minu põlvkond ütlema hakkas Pildile ilmuma või kuidagi hakkas aimama, mis ümberringi toimub ja hakkas ka osa võtma maailmast ja loomingulisest maailmast. Siis sel hetkel ilmselt ei olnud tegelikult Eesti kirjanduses neid siin ja praegu kõnetavaid tekste autoreid. Või võib-olla nad olid, aga nad olid, nad levisid, kuidagi kehvasti, sinuni jõudnud. Jah? Jaa, jaa. Noh, muidugi, seal ju null nullini talves. Kender hakkas seal paugutama ja nii edasi, et aga, aga ütleme, et need muutused see laine, mis, mis meid mõjutas, ma julgen öelda, meid tuli pigem läänest ja see tuli Inglismaalt ja USAst, ma arvan peaasjalikult et me, mina ei ole seal sellest põlvkonnast, kus, kus tuli mingisugune noh, mingi intrigeeriv laine Prantsusmaalt või siis mingisugune tugev Venemaal aine või midagi sellist, et me juhtumisi oleme sellised nagu läänelaine all olnud. Aga noh, peaasi, et keegi mingi tõuke annab, ma arvan, et see, mis edasi saab, on on ju kuidagi olulisem. Aga kui sa hakkasid esimest korda või esimesi kordi midagi kirja panema, oli oluline ka, et sattuda mingi seltskonna kokku või mingisugusesse ringkonda või et saaks kirjandusinimeste läheduses olla või et näha Mihkel Muti nii kuskil 10 meetri kauguselt, et. Kui mõnda esimese näidendi kirjutasin, siis ma küll ei olnud ei teatriringkonnas kirjandusringkonnas sees. See oli 2004, võib olla kuni 2005, ma ei tea, 2000. No ma olin igal juhul 20 aastane, kui ma kirjutasin sel ajal nagu poisid vihma käes näidendeid ja ma mäletan, et kui ma selle valmis sain, siis noh, mulle lihtsalt tegi nalja. Kujutluspilt sellest, kuidas Eesti teatriinimesed, teatri Heiroldid lükkavad prillid nina otsast niimoodi üles ja siis avavad selle minu käsikirja kõikide nende teiste käsikirjade seas ma ei tundnud, et mu näidend on päriselt näidend või et või et ta on justkui ta kvalifitseerub selleks. Ma olin veel sellest seltskonnast väljas. Aga kui näidendivõistluse tulemused avalikustati ja, ja sealt kõik edasi läks, siis siis ma kuidagi hakkasin jah, nagu imbuma sinna seltskonda Jani. Väga konnale ei mingi seltskonna värk on ikka, aga seal tugevam teatris ma ütleks, et ja, ja pigem ma tunnengi ennast paremini teatriinimeste kui kirjandusinimeste seltskonnas maalistes. Kuidagi pelgan kirjanik ka sellepärast, et kui kogu aeg, kujutlen, et kui nad sama Uiadad ja keerulised inimesed kui nina, siis ma ei, ei taha suhelda nendega. Aga hakkasid seal mingil hetkel ennast kuidagi sildistama ka, et ma olen nüüd kirjanik või ma olen nüüd näitleja, noh, ma olen see Ühel hetkel see muutus lihtsalt kuidagi vajalikuks, et noh mingisuguse avaliku kuvandi jaoks on vaja silte ilmselt auditooriumile või nii, et ühesõnaga, kui, kui minuga räägiti kui näidendi autoriga, siis paratamatult tuli sinna alla panna silt näitekirjanik. Või aga noh, samas nüüd kui ma olen näidelnud, siis paratamatult peab ka panema sinna sildi alla näitleja ja nii edasi, et aga ma aktiivselt ei mõtle selle peale ma. Ja ilmselt varsti tulevad ajalehelood, kus on need saatejuht Jim Ashilevi? Jah, ma seda on ka olnud tänu PÖFFi päevikutele, PÖFFi telesaadikutele, aga aga jah, ma ei, ma ei mõtle selle peale aktiivselt või ma vista aktiivselt ei mõtle selle peale, kuidas hoida neid silte nüüd tasakaalus või et järsku näen seal kirjaniku poole peal on natuke liiga palju. Noh, et pannakse liiga palju rõhku sellele või midagi sellist, et peaks natukene. Krundiks juurde. Teatri poolt juurde või? Nii see? Jah, no kõik teavad seda sihuke. Kõik kõik teavad, et see ei ole ju tähtis silt. Lauludel on alati silt juures, sina oled valinud saatesse kaks laulu, Little esimese silt. Esimese laulu esitajaks on uus muusikaline kooslusi Mandra Leic. Seda bändi veavad siis ansambli Piia Fraus. Sellised juhid, solist Eve ja ja teine solist ja helilooja Rein Fox, Rein Fox muide, on opi helimees. Rein on selline mees, kes väga armastab muusikat ja Jaan perfektsionist. Ja väga usub muusikasse ja alati, kui ma telemajja lähen, näen teda, siis ta kutsub mind endaga kaasa ja annab mulle tasuta plaate. Ja jah, nii et eelmine kord, kui võttel käisime, siis Rein pistis näpu mulle enda uue albumi demo seal nüüd Masterdamata variant loost nimega majades. Ja mulle meeldib see lugu sellepärast et siin loos juhtub midagi sellist, mis mulle muusikas väga meeldib kuuluda. Jutusaade läheb edasi Siim Ashilevi, Tarmo Tiisler jutusaate stuudios ja jätkame sinu elu ümberingi käimist, et kuidas see teater sulle mingil hetkel südamesse saab. Läksin 12 aastaselt teatriringi või näiteringi Salme kultuurikeskusesse, kus Aime Lutsar oli juhendajaks meil ja seal ma lihtsalt, noh, ma kadusin sinna maailma ära, see oli, see oli sel ajal, kui koolis just kuidagi raskeks läks. Ja juhtus nii, et Salmest sai justkui selline võlumaailm või kuhu sai siis nendel pimedatel sügisõhtutel kõmbitud ja, ja kui juba kuidagi sealt selle Salme suure maja otsas niimoodi ringi sai käia ja mõelda välja asju ja mängida, siis siis see maailm kuidagi kassas minusse. Ma arvan, et see algas sealt. Oli ta mingi põgenemise koht sulle. No mina ei kasutaks seda sõna põgenemine sellepärast et noh, ma ei kasuta loomingut kuskile põgenemiseks on pigem veel üks selline maailm, kus ma elan. Ma just seda alguse poolt, mõtlen, et kui sa ütlesid, et koolis ei olnud kõige toredam, et, et seal oli tore, et siis sa pigem otsisid kohta, kus oleks hea olla ja. Jah ühesõnaga need need kohad, mis koolis kinni pidistati, ava avati jällegi seal teatriringis. Ja tegelikult see on jätkunud siia tänapäeva, nii et kui ma Viljandisse kooli läksin kultuuriakadeemiasse lavastajaks õppima, siis ka see oli see tõukeimpulss. Sinna kooli minemiseks oli tegelikult see, et ma tegelesin peamiselt kirjutamisega, on, kirjutasin enda esimese romaani ja ma tundsin, et, Kan kaotama sidet inimestega, et ma ei oska enam suhelda ja ja kuidagi hakkan sulguma endasse ja see hirmutas mind. Ja ma teadsin, et teatrikool on selline koht, kus ei ole võimalik olla endassesulgunud. Vähemalt mitte ainult. Ja mul oli vaja saada tagasi inimeste sekka. Ja said siis sain küll. Oli see inimeste sekka tagasi jõudmine veidi ehmatav ka. Alguses ta oli selles mõttes hirmutav, et ma arvasin, et äkki ma olen juba kõik sõbrad selleks eluks saanud või et äkki ma ei sõbrunenud inimestega ja äkki see aeg on möödas, kus vahetuid ongi mingeid Sa ajad, mis on olnud toredad, mingid inimesed, kellega elu on kokku viinud ja nüüd enam midagi väga uut ei tule. Aga noh, ja pealegi minu kursusekaaslased olid ju kõik nooremad minust. Kui ma esimest korda ülikoolis käisin, Tallinna ülikoolis, olime me kõik ühevanused. Ja tulime kuidagi noh, niimoodi ühe hoo ühe hoo pealt kooli, aga nüüd oli mul juba üks ülikool selja taga. Ma olin aasta aega töötanud teles raadios kirjutanud. Et noh, mina olin oma eluga teises kohas ja mul oli kuidagi hirm, et ma ei leia seda ühist keelt enam nende noortega, kes, kes tulevad Eestimaa eri paigust otse keskkoolist sinna kooli hakkavad alles avastama kõiki neid asju, mis minul on juba ammu avastatud ja mis, mis mulle enam ei, ei pakui üllatusi ega, ega mingit lusti. Aga see kõik muutus ikkagi küllalt kiiresti ja visalt, nii et nüüd tehes enda kursusega meie kursuse teist diplomilavastust, mis on idioodid? Lars von Trieri filmi põhjal, Juhan Ulfsak lavastab seda Von Krahli teatris, teeme, et noh, ma ei, ma ei saa olla rohkem põnevil ja ärevil, et taas nende inimestega kokku saada ja, ja koos välja mõelda asju ja, ja mängida. Ma olen su jutust aru saanud, et sa oled ka juba nii vana inimene, et vaatad, et on olemas maailmas nooremad inimesed. Mina oma 41 eluaastaga vaatan, et maailm on täis noori inimesi, kes ajavad hoopis mingit muud asja, elavad mingit muud elu, sina vaatad juba ka. Ka see tuleb ju tegelikult juba varem, aga, aga siis on see võib-olla lihtsalt selline ärplamine, lähed, ütleme, kui ma olen kolmeteistaastane ja näen mingit seitsmeaastasest võin teda mõnitada ja nii. Aga ma arvan, et kuskil. Minul oli lihtsalt juba terve elu elatud selles eelmises ülikoolis, sellepärast et see, mis see, mis avanemised ja avastused toimusid ülikoolis pärast keskkooli Neile. Noh, see oli teine planeet, lihtsalt see oli, see oli miski, mis täielikult muutis mu elu ja ja lausa päästis mu elu, ma arvan. Ja ja minna sellelt pinnalt uuesti justkui nullist õppima, jälle sellisesse jälle sellisele uuele planeedile, eks ole, kus, kus noh, on teada, et et nüüd järgmised neli aastat väga kokkupuudet enam ei ole selle vana elugajale ja nende vanade sõpradega siis on hirmutav, lihtsalt tekitab kahtlusi, et äkki on tegelikult hilja selleks või. Aga oled sa pigem seda tüüpi, kes, kes tahab nii endast, vanematest kui endast noorematest aru saada või pigem selline, et noh, meil kõigil on omad elud ja las nad elavad seal. Ikka tahan, arusaadav. Sellepärast, et ma ei saaks muidu olla, ei, kirjanikega lavastaja Maran. Kummast raskem on aru saada sul noorematest või vanematest. Ma ei saa nii, nii niiviisi võrrelda vanusepõhiselt, tegelikult. Tõesti, ma ei tea, see on väga. Ei oska vastata sellele küsimusele, ma ei oska vastata. Belgia ära siis vasta. Aga miks sinu jaoks on oluline olla nähtav ja tegevsellises uues sotsiaalmeedias? See on vist see, mis selle minu põlvkonnal noh, natukene on, aga suhteliselt natuke. Uus sotsiaalkui me räägime uuest sotsiaalmeedias, siis me räägime siis, millest Facebook. Näiteks Twitteris Twitteris. Ja vot oligi, kui me Tartus hakkasime tegema lavastust Kristian Jaak laskub maa peale, Andres Keili kirjutatud ja lavastatud tükk oli see nüüd sel suvel tegime. Mina mängisin Kristjan Jaagu. Siis ettevalmistus. Õhtul mainime Urvastest. Suve koduse maakodus siis seal läks kuidagi niimoodi grillides ja juttu puhudes mingiks vaidluseks, et noh, meil oli pundis üks vanem näitleja, kes Jaanus Johanson, kes on Läti näitlejate liidu esimees ja, ja Läti näitleja, aga ta vanemad on eestlased, aga ta on sündinud Lätis, nii et ta on kahe kahekultuuriga mees. Jaanus ütles, et oi ei, mina ei, ma ikka väldin seda kõike, mulle ei ole vaja seda, seda, seda müra, justkui midagi sellist on ju. Et siis mina ei oska jah seda niiviisi võtta. Noh, et see oleks justkui mingi eraldi kohustus või mingisugune eraldi asi, millega nüüd peaks enda elu sisustama või noh, et see on tegelikult ju Minu meelest on see kõik lihtsalt veel üks võimalus hoida inimesi ja inimesi omavahel ja inimesi maailmaga ühenduses. Ja ma ei karda seda. See, ma võtan selle avasüli vastu. Kas inimesed sinu meelest saavad liiga vähe kokku? Igatpidi? Täna pea ja arvan küll, nii, ma arvan, et kurt Vannakut ütles jube hästi, et ühiskond on liikunud sellises suunas muutunud selliseks, kus kus eeldatakse, et et ühesõnaga, et mees leiab endale naise. Ja et see naine on siis sellele mehele kogu ühiskond läheb ülejäänud eluks või või kogu kogukond ja naisele, mees samamoodi. Minu arvates on see kuidagi selline ohtlik kapsaldumine. Mitte et ma nüüd kujutaks ette, et ma hakkan ise mingisuguse hipikommuunis elama kus kõik vahetavad paarilisi ja nii edasi, aga, aga ühesõnaga jah, et sa ei pea minema sinna kuskile mingi hipikommuuni äärmusesse, aga, aga mida näiteks teater minu arvates praegusele ühiskonnale tagasi annab. Ja seda ma usun, eriti nüüd olles kokku puutunud Christian Smetsiga, soome lavastajaga, kes on ka Krahlis teinud lavastusi ja kes teeb meiega meie kursusega viimase diplomilavastuse, milleks on vennad garamaazovid Dostojevski põhjal. Et ma usun, et teatril on see võimalus anda ühiskonnale tagasi sellist kogukonnatunnet. Jah, sellist suurt inimlikku ühtekuuluvust ja ühtekuuluvustunnet selles kokkupuutetunnet. Aga kas selle alus on ikkagi see, et inimesed saavad füüsiliselt ühes ruumis kokku läbi, mitte läbi mingite tekstiridade, mitte läbi ekraanide? Jah. See on minu arvates teatri ainus selgelt eriline omadus. See inimlik, see vahetu inimlik siin ja praegu kontakt, mis on teatris võimalik, on võrreldamatu teiste asjadega. Ja ma kuidagi jube oleks mõelda, mis saaks, kui, kui seda ei oleks, sest siis jääksid ju ainult kontserdid põhimõtteliselt, aga kontsert on juba hoopis teine asi, see on selline noh. Oled sina selline Stanislavski teatri patrioot või sa arvad, et see on äkki natukene iganenud? Või ma olen inimliku sideme patrioot ja ükskõik mis vahenditega sinnani jõutakse? Võtan need vahendid kõik avasüli vastu. Eelistad pigem lavastada või eelistaksid sa pigem lavastada oma tekste? Kuidagi hirmus on mõelda, et ma oma teksti lavastaksin, ma ei tea, miks võib-olla sellepärast, et ma ei tea, miks täielikult. Meelsamini prooviksin praeguses perioodis kellegi teise tekste lavastada või siis näitlejatega koos midagi leiutada ja välja mõelda, aga, aga nii, et jah, et ma ei näe, praegu ei ole veel proovinud oma oma teksti lavastada. Ja praegu nagu ei kipu ka millegipärast. On sinu jaoks praeguseks mingisugune pingerida kujunenud, et kõige rohkem meeldiks tegeleda sellega siis tollega, siis kolmandaga. No kui ma Niibe on, kui ma sellisele küsimusele pean vastama, siis ilmselt see aus vastus oleks kuidagi selline, et et ma tean, et kirjutamine on selline asi, mis oli, on ja jääb. Kuna see on niivõrd minu enesekeskne asi. See ei sõltu selles mõttes, tähendab, teised inimesed ei ole minust sõltuvad selles meediumis. Kui mul midagi välja tuleb, siis tore ja kui ei tule, siis keegi ei tunne sellest puudust. Ja kui läheb midagi nässu, siis. No see ei ole kellelgi aega raisanud. Jah, et kui midagi nässu läheb, siis ma olen, on mul lihtsalt endal halb ja teised ei kannatavaste, kui kui näiteks lavastus läheb nässu, siis on ikka väga jube. Noh, kui 15. inimesel näiteks on korraga lihtsalt hästi halb ja nad neavad seda aega, mis nad koos veetnud ja ja kuidagi ei salli 11 enam inimestena ka, et siis noh, see on küll jube, aga kirjutamine on selline asi, mis käib minuga kogu aeg kaasas lihtsalt ja mis on, ma tunnen ennast seal nii vabalt, see on nii lihtne meedium selles mõttes, et seal on sellepärast, et mida seal tehniliselt justkui vaja läheb, naha võtan mitte tehniliselt nagu teksti tehniliselt, vaid päris nii et noh, ütleme nii, et mul vaja paberit-pliiatsit, eks ole, aga lavastamiseks on vaja juba leppida kokku aegu, seada inimeste elud sünkrooni ja siis hakata seal vaimseid mingisuguseid kokkupuuteid leidma ja nii edasi, see kõik on nii, nii palju keerulisem. Ja kirjutamine on, ma ütleks võib-olla number üks, aga kuna ma praegusel ajal nii tihedalt tegelen teatriga, siis teater on ikka väga lähedal kõrval seal, nii näitlemise lavastamise külje pealt. Sa ütlesid pliiats ja paber, ma ei ole ühegi mingit ilukirjandust kirjutava inimese, kes nad kunagi küsida, et kas, kas nad kirjutavad veel pliiatsi ja paberiga või on ainult selline A4 formaadis Wordi dokument Sulees. Tõsi, tegelikult ma kirjutan sülearvutisse, aga aga, aga vahel, kui väga on vaja, siis ma ikkagi kirjutan. Mustad intekaga. Kaustikusse näiteks ma mäletan, oli üks naljakas juhtum, kui, kui teatrikool alles algas, siis me pidime kursuse poistega sõitma, Tartu Ülikooli vist oli 365.-le juubelile vä või 370 ma ei mäleta, kui Tartu Ülikooli juubel ja juubelipidustused sõitsime, pime oli väljas juba. Sõitsime mikrobussis, kus oli ka täiesti kottpime, sõitsime sinna Tartu poole ja mulle ühel hetkel tuli, hakkas lugu jooksma peas või ma teadsin järsku, ah, pidin kirjutama, kookisin oma märkmiku välja, hakkasin kirjutama sinna ja siis mu kursavend, kes ka seal kottpimedas mu kõrval istus järsku. Ma ei tea, kas kuulisele krabinat või noh, nägi, et ma midagi seal liigutan, siis mida sa teed? Kirjutan, näed ka midagi või? Ei näe, aga aga ikkagi kirjutasin see oligi kui tegelikult lõpuks, kui kui valguse kätte sain, tartlased, siis oligi ta on täiesti niimoodi üle joonte ja selliseid praktiliselt loetamatu käekirjaga, aga mul oli nii väga vaja saada see asi kirja. Aga on hea kirjutada kirjapulgaga paberile. Ikka on, noh, ma pean päevikut ja noh, analüüsin ennast päris palju ja, ja, ja koolis kui teatrikool algas, siis seal pandi meile südamele, et analüüsige ennast ja pidage erialapäevikut, et ma olen igapäevaselt väga. Ma kuidagi jah, enda elus tegelen selliste asjadega, kus ma pean pidevalt ennast iga külje alt väga palju jälgima ja analüüsima. Teinekord tuleb tegelikult lausa kahjuks sellepärast et see tõstab nagu olevikust hetkest välja ja muudab kuidagi noh, ühesõnaga, et kokkupuude eluga see vahetus võib sealt ära kaduda, kogu aeg on mingisugune filter, vahel. Aga Ma kirjutan palju ja, ja ma olen harjunud sellega väga hea on. Mulle meeldib. Sul on aasta veel koolis käia, ootad sa lõppu kahjutundega või ärevusega, mingisugune kindel asi saab läbi või pigem nii, et saaks kool läbi, et saaks elama. Nii kahjutunne kui ärevusega mõlema ka sellepärast, et see uus kursus mul on ka nüüd ikkagi väga lähedaseks saanud mulla ja. Et jah, aga põnev on mõelda, mis meist saab, mis, mis me tegema hakkame koos, mis me välja mõtleme? Arvestad sa variandid, et tuleb uhke riigiteater simmaši, levi hallo, äkki tulete meile täiskohaga lavastajaks, näitlejaks? Ma kardan ennast tegelikult. Justkui nagu ankurdada. Aga Ma ei välista midagi kui seni, kuni ma saan tegeleda asjadega, mis mulle tähtsad on ja ja, ja, ja mis on põnevad ja võib-olla kuidagi ohtlikud selles mõttes, et ma tunnen, et ma veel nagu ei oska ja et see nõuab mingit riski selle pärast ikka opisaatejuhiks hakkamine on ju väga ohtlik, seal on suured ootused inimestel. Karl Martin Sinijärv on seadnud mingisuguse teatava standardi ja ta on ilmselgelt kultuurikogemuse poolest minust mäe jagu üle. See on selge kõigile. Et loomulikult see on risk mu jaoks, aga see on väga põnev risk. Et jah, ma lihtsalt ei tahaks kuidagi justkui oma idealistlikult kaotada, sellepärast et see on tegelikult jube vaatepilt, kui ma näen, kuidas Annet, et raisatakse või kuidas, kuidas andekate inimestest on saanud justkui sellised oskustöölised, kes lihtsalt tuima näoga vormivad valmis enda need tööd ja toidupoest läbi ja koju, noh niikuinii on see toidupoest läbi ja koju. Aga see, mis sellele eelneb, no see on ikka väga suur vahe, on jällegi erinevad planeedid kust võib sinna toidupoodi lõpuks jõuda ja koju. Aga oled sa mõelnud ka kuigi kellelegi ma ei tea, kas sinu vanuses veel mõeldakse, et kuidas säilitada värskust ka 50.-ks eluaastaks. Selle peale ma ei mõtle. Sa lihtsalt mul on, mul on hetkeski nii palju tegemist, nii enda kui ümbritseva, aga et ma ei isegi ei kujuta ette, ma ei tea. Ma ei kujuta ette. On su eeloleva aasta plaanitud ära nii juba päev-päevalt, et praktiliselt teisipäeval teen seda neljapäeval toda ja pühapäeval äkki on kahest neljani. Peaaegu jah, sest et hopi võtted on teatud konkreetsetel aegadel ja, ja kuna me oleme nüüd koolis viimane viimasel kursusel, siis on meie aeg on sealmaal, et, et me teeme järjest enda diplomilavastusi ja need on juba üsna kindlalt paika pandud jah, et mis perioodil, mis lavastajaga koos, mis mullis elame. Ma ütleks jah, et mul on kuni aastani 2000 aastal 2011 lõpuni, on mul üsna selge, kus ma olen ja miks. On see hea teadmine, kindel pidepunkt. On küll jah, sellepärast just, et need on kõik asjad, mida ma väga pinevalt ootan. Need ei ole kohustused, mis on keegi mulle selga kuhjanud. Ja millest ma aru ei saaks, vaid need on selgelt võimalused millegi täiesti uue avastamiseks ja, ja edasiliikumiseks enda elus. See on väga põnev. Aga mul oli suur rõõm sinuga 50 minutit juttu rääkida, et siin ei tundunud nagu 50 minutit kuidagi selline tunne, nagu millegipärast raadiosse tulevad, inimesed ikka ütlevad, et poiss juba läbi. Üks banaan veel kuulamata. Saatesõna ütle. Esitajaks mässivat äkkloo nimi on päädis rakkes ja Massive Attack on selline bänd, mis on saatnud mind väga pikalt, ikka ja nad on selline bänd, mis nad annavad albumeid välja hästi harva kuskil selliste viie aastaste vahedega või nii ja alati kuidagi juhtub nii, et kui neil tuleb uus album välja siis on nii nemad oma elus kuskil täiesti uues kohas ja ka mina alati need kokkupuutepunktid on hästi põnevad, sellepärast mul tekib see seos sellega, kus mina viimati olin, kui nemad olid kuuldaval. Ja kus ma praegu olen, et nii, et jah, praegu see lugu, mida ma nüüd tahaksin lasta, seondub mul selle tänavuse suve lõpuga. Ja sellise suvelõpumeeleoluga lõpetakski sissejuhatuse sellesse loosse. Just aitäh, tsime Ashilevi külaliseks olemast Tarmo Tiisler, küsis küsimusi. Kuulame lõpulugu ja siis varsti juba uudised, aitäh. Aitäh.