Olin lahkunud Euroopa mandrilt üles külla ja Harolptise. Nüüd tahtsin tagasi sõita Hercule sammaste kaudu, kirjutab Friedebert Tuglas oma reisikirjades aastatest 1928 kuni 1930. Siis külla ja hariiptis olnud kaks merekoletist kreeka mütoloogias, kes elanud tõenäoliselt Messina väinas. See kitsavõitu väin eraldab Itaalia mandri saapanina ja Sitsiilia saart. Hirmsad elukad. Küllal olnud naise keha kuus koera pead ja 12 jalga. Ta elanud merekoopas kalju all ja pannud nahka kõik ettejuhtuvad elusolendid harjutis, neelanud kolm korda päevas alla kogu väina v ning paisanud taas kohutava müüratusega välja ja mõlemad püüdnud möödasõitvaid laevu uputada. Pääses õnnelikult läbi Messina väina ja liikus piki Sitsiilia põhjarannikut edasi läbi Sitsiilia kannali Aafrika rannikuni välja. Kirjanik seikles Tuneesias, Alžeerias ja Marokos ning pöördus Euroopasse Vahemere vetesse tagasi läbi Viperi väina ehk läbi Hercule sammaste siis Gibraltar, ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Friedebert Tuglase kirjeldus tema laevareisist läbi gibraltari väina on meenutamist väärt. Pehkem siseneda. Ei ole just väike meie laev ega ole ka mingi maruilm paraja tuulega päikesepaisteline päev kuid vaevalt oleme lahkunud sajuta rannavarjust, kui algab loksumine nagu nõiakatlas. Mingi nähtamatu jõud surub laeva kord ühele, kord teisele poole, hädavaevu suudab see suunda hoida, siis jälle laine ning kohinal ujutab ta meid üle, nii et laevatekk lainetab. Ometi on väin siinkohal ainult paarkümmend kilomeetrit lai. Liiatigi peaksid teda kõrged rannad varjama, kuid ta on paiguti ligi kilomeeter sügav. Temas käib lakkamatult kaks voolust, üks väina põhjas Vahemerest ookeani ja teine pinna pool ookeanist. Vahemerre. Viimase kiirus on kuni kaheksa kilomeetrit tunnis. Sellest alatine loksumine ja keemine. Siniroheliste massidena pahisevad veed vastu maailmalõpu piiriposte, mille ümber keerlevad tuulispead. Mõtted kanduvad nende poole, kes muistsetel aegadel siit üle purjetanud. Kuidas läksid üle haamilkarbarkas Hispaaniat vallutama, kuidas viidi siit üle Hannibali sõjaelevantide kari, kõnelemata tema ratsaväest. Kuidas liikusid sisema rändurid, kootid ja vandaalid, kuidas korraldasid siitkaudu oma vallutusretki araablased, kes polnud siis veel mingi mererahvas? Me ei tea sellest midagi. Me keset väina ikka kõrgemaks ja selgemaks muutuv gibraltari, vägev obelisk. Siis pöörduvad silmad sinna randa, kust on tuldud. Kui vägev, neid see nüüd veel palju vägevam kui Euroopa Kallas. Ei, see pole siiski Aho küngas, mida muistsed meremehed aafrika poolseks Hercule sambaks võisid pidada vaid kaugemal tagapool seisev Jewel muusse Moosese mägi, mis Gibraltar igal just üle kahe korra kõrgem. Friedebert Tuglas. Reisikirjad. Tuglase nimetatud kaks kandidaati pretendeerivad praeguseni Ühe Hercule samba kohale gibraltari kalju on kindlalt teine ja ergulise sammaste lugu polegi teab kui lihtne. Kreeka mütoloogia vägevaim haaras Zeusi algne meenepoeg, Herakles. Rooma Hercules, keda ka olümpiamängude algatajaks on peetud, saatis teatavasti korda 12 kuulsat ˇvägi tööd. 10. neist vägitöödest oli hingeerijoni karja röövimine. Ingeri on oli hirmuäratav, kolme pea, kuue käe, kuue jala ning tiibadega hiiglane kaugel läänes, ühel müütilistest, Hezberiidide saartest erite iial. Ning erjanil oli suurepärane punaste veiste kari, mille Herakles Sis röövima pidi. Kuningas euris teose käsul, kelle teenistuses vägimees oli IZ baasid, Jamforad on meedia alal hoidnud ja näitavad meile Heraklese võitlust suure koleda hiiglasegeerianiga kelle kangelane lõpuks muidugi võitis, haavates teda noolega, mis oli kastetullerna hüdra mürgisesse verre. Karja kojutoomine ei läinud ka just väga libedalt, sest Heyraklasel oli palju vaenlasi. Aga muidugi sai kangelane selle pika raske teekonnaga hästi hakkama ja mida tegi siis tema valitseja kuningas eurost eus laskis kogu uhkeks Tarja Heraklese vihavaenlasele jumalanna heerale ohverdada. Müütides näib sama palju ebaõiglust olevat kui elus eneses. Aga eks ole huvitav neid aeg-ajalt meenutada. Mõnede Vana-Rooma-aegsete allikate kohaselt pidanud Herakles oma teel kaugel läänes asuvale rüüd heia saarele ületama tohutu atlase mäe kuid kangelane löönud oma ülini loomuliku jõuga mäe pooleks ja ühendanud niimoodi Atlandi ookeani ning Vahemere, tekitades Gibraltari väina. Sellest ühele poole jäänud praegune gibraltari kalju teisele poole kassis Ahomägi või Isabel muussa Moosese mägi. Nii tekkinudki Heraklese või siis Hercule sambad, millega on seotud kümneid erinevaid legende ja lugusid. Platoni märkmete järgi asunud sõja iidsetel aegadel kõige kaugema läänepoolse piiri taga kadunud Atlantis renessansi traditsiooni kohaselt kandnud sambadega kirja non plus ultra mitte enam kaugemale hoiatuseks meremeestele maailma lõpp, põrgu väravad, mida kõike pole selle paiga kohta arvatud. Gibraltari leidub osakese sammaste monument, mis enesest tõepoolest kaht taeva poole tõusvad sammast kujutav ja ka mõnede hispaania vappidel on need oma koha leidnud. Läbi nõia katlane lainetama väina oleks ehk ka põnev Gibraltar isse jõuda, aga kindel maa on kindlam. Seda enam, et Lõuna-Hispaania päikeserannik on vapustavalt kaunis. Lõuna-Hispaania sügis tähendab põhjamaalase jaoks kõige ehtsamad suvetaevas Vahemere kohal on pilvitu ja päike lõõmab Costa del Solli kuulsate kuurortlinnade heledad kõrghotellid ranna Põlvarite ääres jäävad selja taha. Vasakule jookseb pidevalt Vahemere vapustavalt sinine muinasjutt, ratast, kavalaid, kurve tegev maantee paremal maaliline värvifilm madalatest mägedest. Filmi lõpetab Gibraltar linn, mille kohal kõrgub ilmatu kaljumürakas. John Lennon ja Yoko Ono noored ja õnnelikud abiellusid 20. märtsil 1969 gibraltari. Tol ajal oli siin kindlasti paljugi teisiti, aga siiski mitte kõik briti politseinike vormid on tõenäoliselt vähem muutunud. Inglased on ju nii paljuski armsalt konservatiivsed. Kahekordsed punased bussid, punased telefoniputkad ja kirjakastid, mustad tõldtaksod ja politseinikud oma toredate kiivritega. Gibraltar on ikka veel tilluke killuke briti maad siin Pürenee poolsaare kõige kaugemast tipus. Maapiir Hispaaniaga on üks kilomeeter ja 200 meetripik. Triibuliste postidega. Piiripunktist tervitab sind Scott landiaad, tuttavad, mustad hõbedaste märkidega, kiivrid, lumivalged, lühikeste varrukatega särgid, mustad lipsud, mustad viigipüksid. Gibraltari piiripunktist mahub õige mitu rida autosid korraga läbi. See on suur tükk lagedat maad, mis eraldab kaht riiki kuid teisel pool Elaiumite udune Albion. Vaid ikka päike ja palmid jäigi rohelus. Nii et päris keeruline on endale sisendada. See siin on killuke vana head Inglismaad. Üks Heraklese sambaid kuulus gibraltari kalju hakkab juba eemalt kaugelt siin suhteliselt lageda ümbruses paistma. Sõõria kivine tõuseb 426 meetrit üle merepinna ning selle üksildase salapärase Kaljo teaduslik nimetus on päris romantikavaene lubjakivimassiiv. Selle lubjakivimassiivi üks valkjas külg tõuseb järskude kiviste sakkidena üles. Tipu teine külg on metsasemja laugem. Tippe on sellel võimsal kaljul õieti on alt vaadates eraldab silm on kõige kõrgemal ja järsummal tipul ilmselt teleantenn. Ja all kalju jalamil on linn, mis kohati terrasside näoga ülespoole ronib. Loodeküljel on näha tore Mauristilis sakiline müür. Gibraltari alade ajalugu uurides tuleks õieti kaugele tagasi minna Pürenee varasemalt Ibeeria poolsaar tegelikult on juba vanemast kiviajast pärit inimasustuse jälgi leitud ja see aeg lõppenud Vahemere maadel umbes 10000 aastat enne Kristust. Siinsed põliselanikud olid ibeerid baskid. Aastatuhande lõpul enne Kristust hakkasid kauplejad ja meresõitjad Hoiniiklased siia oma kolooniaid rajama. Kõiksugurahvast jõudis sajandite jooksul siinseid radu tallata keldid, kreeklased, kartaagolased ja teadagi soomlased. Meie aja neljandal sajandil levis siin ristiusk paarsada aastat hiljem saiega kauges Araabias alguse üks hoopis teine usk. Islami, mida muhameedlased judaismi ja kristluse järglaseks ning religiooni kõrgeimaks astmeks peavad peas mekalane Mohammed Jas aastal 610 kuni 630. Prohveti järglased kandsid oma usku kaugetesse maadesse edasi. Seitsmenda sajandi lõpuks olid nad juba kogu Põhja-Aafrika vallutanud. Esimene sissetung üle väina ibeeriasse oli aastal 700 Lähme, siis maandus väike luuresalk poolsaare kõige lõunapoolsemas tipus. Järgmisel aasta juhtis endine berberi hõimu harida riik ei saa head umbes 7000 mehelise armee Hispaania ranniku lõunatippu, millel kõrgus hiiglaslik palju otsekui Vahemereväravavalvur. Muhameedlased andsid kaljule nime sellel Tariq täriki mägi ning kristlaste keelepruugis muutusse nimi ajapikku Gibraltar iks. Veel enne, kui pärik Ibeeria poolsaarele tungis tegi keegi tariif iibenemaalik Nakli sinna väikesi põikeid nii-öelda kuulas maad ja teatas muhameedlaste-le, et Hispaania on vallutamiseks küps. Ning uurijad on kindlaks teinud, et kui ta rikka aastal 711 praeguses gibraltari maandus, anti kaljule kõigepealt nimeks veel Alphad. Võidumägi ja ümbritsevat asundust kutsuti Natalphad, võidulinn. Araabiakeelne sõnade rikk tähendavat jälge või d Häda Gibraltari kaljunimi endise valda. Rikk tähendas siis, et see on mägi, millest islam alustab oma teed Ibeeria poolsaarele. Enne kui Kolumbus Ameerika oli avastanud, arvatud Euroopas, et Gibraltar ongi maailma lõpp. Hispaania linn, Tarifa, mis seisab Gibraltari vastaspoolsaare tipus üle algessiirase lahe on saanud nime araabia sõnast. Trahv, mis märgib millegi lõppu. Tarifast veel edasi minna tähendas maailma mäelt alla kukkuda nagu Terry Pratchetti kettamaailmas, eks ole. Ta rikki väikesel väe seal ka ei läinud tollase Ibeeria poolsaare vallutamisega kuigi kaua aega. Piisas kahest aastast. Kuid pärast Pürenee tee ületamist said nad frankide käest lüüa ja taganesid. Aastal 1309 vallutasid hispaanlased Vitali küll tagasi, kuid paarikümne aasta pärast tulid taas. Maurid taastasid iidse kindluse kalju loodeküljel. Selle kõrge autorn valitseb siiani gibraltari maa-poolseid väravaid. 1462 lõpes mauride ülemvõim, Gibraltar ris. Aastal 1502 sai sellest Hispaania kuningriigi osa. Aga Gibraltar seisis Vahemeres, kus mereröövlitele noil ammustel aegadel palju, kui tegemist oli Alžeeria korressaar Barbarossa teine Kair antenn tungis Gibraltaril aastal 1540 ja pärast seda kindlustati kalju hoopis põhjalikumalt. Kui enne. 1701 puhkes Hispaania pärilussõda, sest pärast kuningas Carlos teise surma pretendeeriksid siinsele troonile printsid nii Prantsusmaalt kui Saksamaalt. Viimase, siis Saksa keisri Leopold esimese poja Karli toetuseks astus sõtta ligi pool Euroopat, Inglismaa, sealhulgas Prantsusmaa ja Hispaania, said sõjas lüüa ning nende riikide valduste jaotamisel sai Inglismaa endale osa prantsuse kolooniaid Põhja-Ameerikas ja tillukese gibraltari. 1830 saigi pralterist Briti kuningriigi koloonia. Seda laulu lauldi siis, kui briti kuningriik veel tohutute meretaguste asumaadega uhkustada võis. Enamus neist oli soojadel maadel, suved olid seal lausa Sa kuumad päriselanikud pidasid keskpäevatundidel laisalt jestat ja ainult hullud koerad ning inglased kõndisid lõõmava päikese all katmata peaga ringi. Kui laulu nüüd uskuda. Massiiv, mida kaljuks kutsutakse, mis aga meie mõistes küll mäe mõõdud välja annab ning madal linn selle jalamil, see ongi kogu Gibraltar tilluke Briti asuma. Kuid Hispaania on ikka seda maariba enesele tagasi igatsenud. See olevat nimelt Hispaania põlisala. Samas on sujublite Meie 1713. aasta Utrechti lepingule rõhudes sellest 10 küünega kinni hoidnud. Üks pisike poolsaar, millel kaljumürakas ja linnake on siis mõtet sellepärast piike murda. Nõu tegema on oluline see kusse. Pisike 12 kilomeetrise rannajoonega poolsaar asub otse Vahemere ja Atlandi ookeani vahel Aafrika mandriga tõtt vaatamas. Strateegiliselt eriti tähtis koht. Libre altar, linna tänavad on kitsad, Roklevad majad, heledad akendel, puu võredest luugid seal kõnnid linna peatänaval, mis on päris pikk, poodidega palistatud roheluse ja lilledega kaunistatud ning paksult rahvast täistunnid koolides on ilmselt just lõppenud ringi sebib valgetes pluusidesse ruuduliste seelikute tüdrukuid ja lühikestes pükstes poisse. Onlanchi aeg ja tänavarestoranid rahvast täis. Londoni parkides istub ka siin inimesi võileibadega puude varjus pinkidel sildid kauplustel on reeglina inglisekeelsed, see ongi ju Gibraltari ametiasutuste ja koolide keel. Kasutusel on ka hispaania keel, lisaks veel itaalia ja portugali keel. Kohalikke elanikke kutsutakse Gibraltar lasteks, kuigi niisugust rahvust teadagi olemas ei ole. Siin elab hispaanlasi, inglasi, itaallasi, Maltale lasid portugallase ja siin kohtab kõiksugu rasse ning rahvusi kõik värvid ja varjundid, osa inimsuse kirevast mosaiigis tänavakohviku lähedal, suveniiripoeleti taga näiteks istub tõeliselt kaunis hindu naine oma säravas saris kasti märk laupäeval ja kuldsed ehted kaela ning käte ümber. Ta on väike ja salle ja tõeliselt kaunis. Jaapanlasi on palju silmnähtavalt turistid turistide vormis, heledad rõivad, kõigil video või fotokaamerat käepärast. Peatänav on jalakäijate tänav, mille sepisrauast laternapostide küljes rippuvad lillekorvid. Sa kõnnid edasi mööda varjulises väikesest väljakust, linnavalitsuse on ees, mida valvab suurel valgel kaljurahnu seisev kivine sõdur ning mille ees seisab armas tulipunane briti postkast. Sa kõnnid edasi, jõuad suurele platsile ning su ees kõrgub kogu oma ilus ja uhkuses gibraltari kalju. Gibraltari kalju 426 meetrit üle merepinna. Köisraudteejaam seisab kalju laugemal metsas, emal küljel. Mõned kõrgemad hooned on lauget nõlva pidi terrassidel ülespoole roninud. Ja milline nostalgiliselt südantsoojendav silt ühel seisab. Ongi rock Hotell päris soliidne lumivalge hoone, viis korrust päikesesse avanevaid rõdusid kaljuhotell. Ta suitseb gibraltari kalju jalamil. Tippu viiva köisraudteel on kaks vagunit, üks läheb teine, tuleb liiklust korraldava värvika keskeas härrasmehe jutujooksu võiksiga raadio tegija, kadestada. No siis Rutuzza tillukese Sapras kõikuvas vagunis maa ja taeva vahel. Köisraudtee on üks kahtlane ja ebakindel liiklusvahend, kuid vaated sellel kümmekond minutit kestval tõusul altari kalju tippu on tõesti vapustavad. No job all üha kaugemale jääb üha väiksemaks nagu kas sadam, paadid ja laevad gibraltari väinas kalju jalami, metsani rohelus muutub kõrgemal vähehaaval heledaks sakiliseks lubjakiviks. Aeglaselt muutuvad pildid on hingematvalt kaunid kuid päris rahustab taas kindlat pinda jalge all. Alt vaadates terav hapravõitu, kolmega kaameliküüru meenutav kalju tipp on siin üleval päris soliidne mahute paate, platvormi paari ja vabaõhuterrassi ning Deere tead mis sellelt kaameli keskmiselt küürult nii ühele kui teisele poole viivad. Kõrgemal küürul paistab Maste satelliittaldrikuid ja küllap ka mingi vaatlusjaam. Valige teisele poole viiva madalate kiviaedadega piiratud raja, kus üle aedade ulatub puulatvuja lopsakaid, põõsaid. Sa kõnnid kuumas päikeselõõmas gibraltari kalju tipus, nii uskumatu, kui see ka tundub. Üle sinise väina paistab silmapiiril mere ja taeva vahel udune maariba Aafrika rannik. Maroko. Teist Heraklese sammast vilk leida ei suuda. Väike-vilgas vari vilksatab üle tee ja kaob põõsastesse. Karvane Ace ja suured silmad jäävad sind jälgima. Makaagid teab tark raamat pärdiklaste sugukonda kuuluvate tugeva keha ja suhteliselt lühikeste jäsemetega filiste perekond. Neid on 12 liiki Euroopas, Gibraltari kaljudel ja Põhja-Aafrikas. Elutseb mangot on sabatu, teised liigid elavad Lõuna ja Kagu-Aasia metsades. See oli siis makaak mangot, kes otse su ees üle tee lippas. Jäiks, silkab mööda kivi, Aeda, pisike poeg seljas. Nii, nüüd on neid väikesi elavaid olendeid juba nii kivi aedadel, puude okstel kui teeservades üksistub hoiatussildil, millelt võib lugeda, et makaagid on küll sõbralikud loomakesed ja inimestega harjunud aga miski neid ehmatab või hirmutab, vaat nad kurjaks saada jäise kehammustada. Mitte mingil juhul ei tohiks neid puutuda ega neile toitu pakkuda. Tillukesed küll tunduvad heatahtlikud, aga ikkagi metsloomad. Arvamatud, ilma sabata tuunika, selja, heleda kõhualuse ning musta tegepakestega makaagid. Gibraltari kalju tipp on siis ainus paik joobes, kus neid loomakesi leidub ja praegusel ajal üle 200 on levinud uskumus, et senikaua, kui makaagid Gibraltaril elavad kuuluvat see väike maariba briti kuningriigile. Aastal 1942 teise maailmasõja ajal. Haake olnud Gibraltaril jäänud ainult seitse käskinud britid, minister, Sõõru, Winston Churchill temakese kiires korras Marokost Alžeeriast juurde tuua. Teine tore lugu on veel või pigem vist legend Gibraltaril ühendavat nimelt Aafrika mandriga, maa-alune õieti Sisvee veealune tunnel, 24 kilomeetrit pikk ja läbi selle tunneli tulnudki makaagid ammustel aegadel Marokost Gibraltari kaljule elama. Sa istud kiviaial gibraltari kalju tipus ja üritad üle väina udusevõitu Aafrika randa uurida. Kui üks elu säsi su kätt puudutab, mille sa vaistlikult kiiresti äratõmbed. Küllap kutsus väikest makaak käevõru, aga nüüd istub ta paar meetrit eemal, Moissitab ja laksuta hambaid, ehmus ja püüab rahuneda. Ahvi teadusahvide käitumise uurijad olevatki kindlaks teinud, et aratava ähvardava hädaohu korral haaravad täiskasvanud makaagid pojad eneste vahele ning laksutavad hambaid, kuidas jaksavad. Kuid seda teevad ainult Gibraltaril elavad makaagid, nii et püsi vaikselt ja vaata. Su ees hargneb makaagi elu kogu oma mitme palgelisuses. Vaid Aun kõikuv köisraudtee vagun toob Ella tasasele maale Gibraltar killuke Inglismaad, mida valitseb 1952. aasta veebruarist kuninganna Elizabeth teine. Siin on suur rahvusvaheline sadam, kus laevu remonditakse ning sageli peetakse siin rahvusvahelisi kohtumisi ja konverentse. Siinset Britis sõjaväge on aegade jooksul tunduvalt vähendatud. Turism, rahandus- ja laevandus hoiavad väikest riiki vee peal ja tundub, et päris kindel küllalt, kuid mitte alati pole see nii olnud ja probleemid on ikka poliitilist laadi. Gibraltari kõrval seisev, temaga võrreldes hiiglaslik Hispaania on siiani kindlalt veendunud, et see kuuse ruutkilomeetrit on tegelikult põline Hispaania ala ja peaks Hispaaniale kuuluma. Suurbritannia näeb asju vastupidi. Kui juba Gibraltar 1713. aasta Utrechti lepinguga Rabriti kuningriigile anti, siis nii see ka jäägu. Teise maailmasõja ajal ehitati Gibraltari poolsaarele lennuväli taas üks vaidlusobjekt pikkadeks aastakümneteks sest tänu lennuväljale saigi praltarist veelgi tähtsam liiklussõlm Euroopa ja Aafrika vahel. Tänu temale oli ta tähtis juba ennegi. 1900 kuuekümnendatel algas lõputu nõupidamiste ja diskussioonide laine juba ÜRO tasemel. Teemaks ikkagi altari ja selle tulevik. Hispaania ja Briti kuningriigi kõrval astus aja jooksul sellesse vaidluste lainesse ka Gibraltar ise. See tilluke riik nimelt ei tahtnud enam koloonia olla läbi ürgiseseisvuse poole lähedasi suhteid Suurbritannia nii aga teadagi alles hoides ning Hispaania nõudmistest ei tahtnud Gibraltar kuuldagi. Hispaania võttis seepeale käte ja keelas 1966. aasta algusest Nato lennukitel ja hiljem ka Briti sõjaväelennukitel oma õhuruumi siseneda. Sama suvel Hispaania praktiliselt sulges oma piiri Gibraltar iga. Nii et hispaanlased, kes Gibraltaril tööl käisid, ei saanud seda enam teha. Kala, puu- ja juurviljalaadungit, mis pidevalt Hispaaniast Gibraltaril voorisid, pidid piirilt tagasi pöörduma. Peamised Briti ja Hispaania valitsuste vahel muudkui jätkusid ja ÜRO leidis, et võiks teha referendumi, mis näitaks midagi praltari, elanikud ise oma saatusest ootavad. 10. september 1967 oli referendumit päev 12130 kiv Raitarlast soovis alluda Suurbritanniale. 44 inimest hääletas Hispaania ülemvõimu poolt. Hispaania tühistas lühikeseks ajaks oma õhutsooni keelu, kuid õige pea heitsid mõned Hispaania sõjalaevade ankru Briti vetes Gibraltari kalju ümber. 1969. aasta suvel katkestas Hispaania praamiliikluse gibraltari vastaspoolsaarel seisva alges siirase sadam ja Gibraltari vahel ja Hispaania ning Gibraltari vahelised telegraafi ja telefoniliinid jäitumaks. Briti valitsus eraldas gibraltari-le uusi rahasummasid, nii et elu sellel tillukesel poolsaarel võis normaalselt jätkuda. 1973 astus Gibraltar Euroopa majandusühendusse kuid vaidlused selle maariba pärast muutkui jätkusid. Kuni lõpuks leiti, et nii Suurbritannia kui Hispaania jaoks on kasulik vastuolud maha matta ja olukorrale normaalne lahendus leida. 1982. aasta lõpul avas Hispaania valitsus osaliselt piiri Gibraltari ka ainult jalakäijate jaoks kuid Hispaania toll ei lubanud inimestel Gibraltari seda õieti midagi kaasa tuua. Viir avanes päriselt alles Arist 1985, kuid praamid ning lennukid ei saanud ikka veel kahe riigi vahel liikuda. Lennuväli Gibraltaril alustas tööd alles 1987. aasta lõpul alla kirjutatud kokkuleppe põhjal. 2002. aasta novembris korraldati Twitteris taas kord referendum, mille tulemus oli, et 99 protsenti Gibraltar lastest ei tahtnud midagi tähispaania ülemvõimust selles tillukeses riigis ega mingist kokkuleppest Hispaania ja Briti valitsuste vahel. Nad nõudsid, et Gibraltari endal oleks õigus oma tuleviku üle otsustada. Näete siis, millist tants on tantsitud vägeva gibraltari palju ümber asuva tillukese maariba, pärast, mida ohuvad nii Vahemere kui Atlandi ookeani veed. Ühes kõlab praegugi vältaris nii inglise kui hispaania keel ja piir kahe riigi vahel on avatud. Gibraltar ist lahkumine pärastlõunasel tipptunnil pole hoopiski nii lihtne, kui siia saabumine hommikupoolikul. Autode rivid on kilomeetrite pikkused liikumine läbi õige mitme piirivärava toimub siinse normaalse aeglusega. Kuhu siis nii kangesti kiire peaks olema. Ja palav on ka, arvavad valge särgi, musta lipsu ja mustabriti politsei kiivriga. Mehed. Aega läheb, aga lõpuks oled sa gibraltari väljas ning ees on pikk ja kaunis teekond tagasi Hispaania päikeserannikule. Selle alguse tasasel maal paistab uhke kindral Viperi kaljuveel pikka aega üha väiksemaks muutudes. Siis teeb maantee käänaku ja kadunud ta ongi. Aga nüüd võid kindel olla, et seal ta seisab. Massiivne ja suursugune, üks külg, järsu, teine laugem. Vahemereväravate üksildane valvur, üks kahest ägevast Heraklese sambast.