Valteri Jaak Ojakirju ütlevad jälle kõigile tere tulemast kuulama 100 aasta laule. Eelmises saates jäime peatuma aastas 1957 lõpetasime Harry Belafonte lauludega ja päris kaugelt maalt jätkame ka täna ikka samast 57.-st aastast. Ameerikas tehti tol aastal film Joker Wild. No seda eesti keelde tõlkida võib nii. Jokker on vaba, aga tegelikult sellest mõistest saavad aru ilmselt ainult need inimesed, kes on pokkerit mänginud ja, ja ööklubi lauljast džauluisest. See film rääkis tema saata vastuollu maffiaga. Ja seetõttu läks tal pärast ka üpris halvasti. Tolles filmis mängis Frank Sinatra tema osa ja laulis ka Chimmivan kiuseni laulu hooldavai ehk kuni lõpuni. Ja siin pakume teile kõigepealt võtta ühelt kontserdilt, kus Sinatra esialgu asja isegi veidi naljaks keerab, aga siis selle laulu ikka korralikult lõpuni laulab. Frank Sinatra kohta on aegade jooksul öelnud väga palju kiidusõnu. Aga üks ilusamaid neist minu arvates on just see, mille ütles Marleen tiitris selsamal 57. aastal Sinatra kohta. Ta on Mercedes-Benz kõigi meeste hulgas. Ja vastu ei saa vaielda, sest samal 57. aastal plaadistas Sinatra 56 laulu. Nende seas oli ka äsjakuuldu. Millise automargiga neid võrrelda, see lindiooni jään esialgu vastuse võlgu, aga tema plaadistas sama laulu aastakümneid hiljem. Ja ikka koos selle Mercedes-Benzi ehk Frank, siin Natraga ja lugu tuli hoopis teistsugune, aga väga huvitav. 1957. aastal linastus film nimega armastus aprillis. Seal oli Sämi Feini samanimeline laul, millest luuni esituses tuli edetabeli esikoha laul. Muide, samal ajal viis sama laulja samale tippkohale ka Fred kuutsi laulu armastuskirjad liival, kuid seda me kuulasime juba palju varem, sest et see loodi 1931. aastal. Nüüd aga siis armastus aprillis ja pätvuuni ülimahe hääl. Sugu. Abielupaar Feliis ja loo Rayand olid 57. aastal kantrimuusika üks edukamaid loomingulisi paare. Näiteks ainuüksi duetti Eveli Brothers plaatidel ületas kuus nende kirjutatud laulumiljonilise läbimüügi. Nad ise on öelnud, et oma populaarseima laulu kirjutasid nad 10 minutiga. Muide, seda on väitnud väga paljud heliloojad, võib-olla see on isegi tõsi, aga selge on see, et hea idee tuleb tõesti väga kähku. Kui ta eriti keeruline pole paberile või kuskile mujale helikandjale panna, siis ei võta see ka palju aega. Laul, mida neid kuulajate on vaiba elav ja esitajaks, ongi see ansambel Everly. Pilist kantrilaulu esindas 57. aastal George Campbelli laul nimega Four voolse ehk neli seina ja teiste seas laulis tagaving Crosby. 1957. aastal tehti ka film Fanny Fays mille aluseks oli tegelikult juba 30 aastat varem Broadwayl etendunud George Sheni samanimeline menukas muusikale. Toona esinesid seal Fredesteer koos oma õe teeliga. Aga filmis mängis esteeriga oodri Hepburn ning huvitav on see, et seal kõlas esmakordselt körscheni laul. Kui kaua on see juba kestnud? Haul langes. Vesping on muusikalist millegipärast välja jäetud, aga filmis laulis seda oma veetlev all vaiksel moel Audrey Hepburn. 26. juunil, 56. aastal hukkus autoõnnetusel 25 aastane trumpetist Clifford Braun kes oli juba isikupärase muusikuna astunud selliste kuulsuste kõrvale nagu isegi lesbi Davis. Aasta hiljem pühendas talle bana pealkirjaga pea meeles Clifordid hea sõber tenorsaksofonist Benny Colson. Enamasti mängitakse seda vahistage instrumentaalselt, kuid Washingtoni vokaalversioon on samuti väga liigutav järel. Hüüa andekale muusikule ja muidugi erandlik nähtus tühjast-tähjast kõneleva popmuusikas. Tihtipeale öeldakse, et saada legendiks peab väga noorelt surema. Seda on hiljem väga paljud rokkmuusikud kogenud, aga tõesti 56. aastal kõigest 25-ni vastaselt hukkunud trompetis Clifford Braun oleks ilmselt tänaseni olnud kõigi trumpetistide paremiku hulgas. Aga läheme nüüd edasi 57. aastal kirjutatud uute laulude juurde. 26. septembril tol aastal esietendus New Yorgi Winter Guardianis Leonard Bernsteini muusikal. Vest said stoori. Laulutekstid oli kirjutanud Stephen sond Haim, kes sai ka hiljem muide mitme muusikali heliloojaks. Tema omadest tuntuim oli vast ehk väike muusika. Aga tolle Holsteini muusikal oli tõesti uus sõna selles žanris sest see käsitles teravat ühiskondliku probleemi põliselanike ja sisserännanud noorte vahelist tüli. Leonard Bernstein oli ju tolleks ajaks juba tunnustatud süvahelilooja ja dirigent varem ka tegelikult neli muusikali kirjutanud. Mis teda aga siiski selle zhanri suurte heliloojate kõrvale veel ei tõstnud. Näiteks tema eelmine muusikal Khan viid pidas vastu vaid 73 etendust aga kõik muutis see kuulus uuest said stoori, mis pidas vastu tervelt 10 korda kauem, 734 etendust ja läks lavale kogu maailmas. Ka Estonias. Siin Eestis esietendus ta 1964. aastal. Laias maailmas sai väga tuntuks ka film selle muusikali ainetel ja seal mängisid Teeaa osades Richard Väimer ja näed, Wood. Tõsi küll, filmi heliriba tarvis läks, vahel vaja dublante. Rajanud oli näiteks see, kes tihtipeale dubleeris Richard mainerit selles džauni osas ja mani Nixon omakorda näed voodi Marja osas. Nii et kui kuulame neid neid kahte esimest laulu sellest kuulsast muusikalist veel kuulsamast filmist, siis kõigepealt siiski Chim rajanud ja järgmises laulus juba tema koos mani Nixon'iga. Nüüd soomuslaev. Nüüd soomusstats. Tollest Leonard Bernsteini muusikalist on väga palju tehtud ka uusi versioone. Üks neist, mis minule isiklikult on väga südamelähedane, aga ma usun, et ka paljudele teistele on pärit aastast 1989. See on siis laul nimega sammuer ja selle esitab Barbra Streisand. Nüüd oleme jõudnud jälle ühe sellise laulu juurde mille kuulsaks saamine võttis veidi aega, sest kirjutatud või vähemalt esitrükk on pärit juba aastast 1949. Ju siis võttis tõesti kaheksa aastat veel aega, enne kui see laul ka laias maailmas avastati. Kes see esmaavastaja nüüd oli? Mine tea, sellepärast et seda laulu on esitanud sajad kui mitte tuhanded lauljad. Ja ma ei tea, kas kuulaja juba on ära aimanud, mis lauluga tegemist on. Nimelt anriis Salvadori melo Tiidamuur Eestis laulis selle kuulsaks Tarmo Pihlap. Oli tüdruku naerust sinisilmist all. Oli noormees kaugelt lõunamaa. Kui nad kokku said, siis piisab hetkest vahel nii. Ka mees lõi loitsima. Mida mu sõnu poolegi maa ja suu, et leia? Ei leia Melody hilja muu kaunil kevadel maa ja siis, kui soe on tunne. Kus tuvid, sügis juulis, siis poisil rutta, programm lõunamaatõbi. On ikka olnud nii, kui Tarm jääb elama ei surra tega. Melody, nagu roopalegi ja suve leiab iial mälud. Kaunil kevad Eha ja-le, siis. Kai Lombardo juhatas 57. aastal ühte Ameerika populaarseima tantsuorkestrit kuhu kuulusid ka tema kolm venda. Üks vendadest, saksofonist ja laulja Carmen Lombardo kirjutas ka mõne lööklaulu ja üks neist on nimega tule tagasi hurite trumi. Ja siin mängibki seda kailon pardaorkester. Aga lauljaks on geni Kaarner miskipärast mitte laulu autor, kes tema selja taga puhub hoopis saksa. Homooli juba ligi 15 aastat Frank Sinatra-le kuklasse hinganud. Aga lõpuks selja taha ta ikka jäigi. Mõlemad olid muide ju Itaalia päritolu mehed. Üks pärikoomo 57. aasta menu reid oli luustolmani ja Josh Shapiro ümber ja ümber round. Round. Noor neiu Reynolds kavatses saada muusikuks ja mängis muide isegi metsasarve oma kodulinna Börbanki noorte orkestris. Kuid võttes 16 aastaselt osa linna missivõistlusest sattus ta ühe talendiotsija silma alla ja kaks aastat hiljem oli ta juba ühe filmi muusikali peaosas. Edasi tuli filmi lausa ridamisi ühes, mida kõik kindlasti teavad. Singing in the Rain. Laulised tantsis ta koos Džiin Cell'iga ja üks teine film pidi talle äärepealt peaaegu Oscari auhinna tooma. Lauljana oli tema tähetund ilmselt siiski 57. aastal ja filmis nimega džämmi ja poissmees, kus ta laulis Lewingstownia Evansit hämmid nii südamlikult, et laul läks esikohale USA-s ja number kaheksa Inglismaalt. Äsja kuuldust jäi rahvusvaheliselt levikul tunduvalt maha Sherman Edwardsi laul wonderful wonderful ehk imetore imetore. Olgugi, et seda laulis ju õigupoolest väga populaarne laulja Johnny Mathis. Maantee ravintsi karjäär lauljana algas 56. aastal aga juba järgmisel oli tal välja pakkuda, kui nüüd tarvitada seda ameeriklaste terminit smash hitt. Vait sport, Got and pink, kaar Nation. Hunter ilmus popmuusikasse üheaegselt äsja kuuldud maantee Ruabintsiga. Ta oli hea uisutaja ja ratsutaja ning kena poisina proovid teda ka filmida, aga siiski edutult. Rohkem menu oli tal lauljana tema esitatud Wricarty pala noor armastus läks mõlemal pool ookeani esikohale ja oli edetabelites tervelt pool aastat. Muide, hiljem leidsid selle üles nagu ikka veel paljud teised artistid, toni osmond on minu teada seda laulnud väga edukalt. Aga 57. aasta lauludest jääb see nüüd meie sarjas praegu viimaseks. Et tänases saates oleme kuulanud põhiliselt Ameerika ka lööklaule siis need 58.-sse aastasse jõudes alustame kohe eesti lauludega, mis tol aastal kirjutatud. Eks meilgi said väga paljud laulud populaarseks just filmide kaudu ja näiteks Boris Kõrver leidis Juhan Liivi teksti, kirjutas sellele laulu nimega üks laevuke läks üle v, mis oli ka filmis nimega veealused karid. Tolle filmirežissöör oli Viktor Veešin. No see oli üks mees, kes toodi sealt ida poolt meie filmikunsti viiekümnendatel aastatel turgutama. Film õigupoolest tuli linale alles 59. aastal, aga muusika valmis juba varem. Tolle laulu esitas Valentiine hein, kes muide 57. aastal lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi Linda Sauli õpilasena laulis samal ajal ka Eesti raadio segakooris ja võeti pärast lõpetamist Vanemuise ooperisolistiks. Edasi Aarne Oidi juurde, kes oli 1956. aastal juba lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi Heino Elleri õpilasena, kes nagu Oit ise väitis, oli lubanud tal kerget muusikat kirjutada pühapäeviti kella kolmest viieni. Nagu tõesti ainult selle kahe tunniga piirduda, siis võib öelda, et 58.-ks aastaks oli tal juba üpris palju materjali kogunenud. Üks neist lauludest kannab nime mai õhtul ja see on samuti nagu kõik Aarne Oidi tuntumad laulud kirjutatud Heldur Karmo sõnadele. Esitajaks on Kalmer Tennosaar, kes samuti tol ajal õppis Tallinna riiklikus konservatooriumis Linda Sauli, Aleksander Arder juures ning oli ka Eesti televisioonis diktor. ORAS ümberguello otsuval Elise. Esmase ekstaasis siis vaikselt ja arglikult. Ja kui ma näeksin Uskusin. Mis teisiti unistus kui rongkäigus vabanevaid inimesi tuli toim ei julgenud. Herlevas. O Seenuga. Pooledes rabase SD Elmis kuusikad, iluga. Tuleb hoopis teisiti unistus. Kui rongkäigus ei too, tõin julgenud. Ood seinu. Kui rongkäigus tõi, ei julgenud. Aarne vaid töötas 58. aastal juba filharmoonias, korraldas kontserte ja kindlasti mõlkus tal mõttes juba ka see lauluvõistluse idee mis veidi hiljem sai alguse ja millest 100 aasta lauludes kindlasti ka veel palju juttu tuleb. Aga tänase saate lõpetuseks veel üks tema laul, mille esitab Artur Rinne. Selle pealkiri on, meid oli kolm. Artur Rinne oli ju kõigest paar aastat varem saanud tagasi Siberist ja kui ta rahva ees esines, siis kõik alati tervitasid teda vaimustatud, sest eks ju kõik teadsid, kust ta tuli ja mida ta pidi läbi elama, kuigi sellest avalikult ei räägitud ega kirjutatud. Tänapäeval võib kõigest avalikult rääkida ja kirjutada Valter Jaak Oja. Kärg kavatsevad rääkida 100 aasta lauludest ka edasi ja kohtume teiega jälle nädala pärast. Kõike head. See ongi ju? Nii atlandil pooleks masti tormi Helme. Aga me ei too, oli v tooli kal vahvad poisid. Ja ka leegaal kurdu Basti hoidi seatud. Jäituuleta purjed, mis Ostantsa roobiga tujukat kook pandiga veeti tööstoteedist. Seadagi. Õhtul, kui mängisin ahtrivaalal hambad ja ei tiivas Bardot job ta õieti ikka ei too pidada. Aga ta oli kal. Veeduaali kaal. RM. 100 aasta.