Pärimisseadus on tsiviilseadustiku üks olulisemaid osi. Kuuest esimesel jaanuaril 1997 kehtima hakanud pärimisseadusest räägivad tänases saates raha ja vara. Tallinna notarid Sirje Rõõm ja Liia Martens. Pärimisseadus hakkas kehtima esimesest jaanuarist 97 aga selle pärimisseaduse järgi peaksid notarid pärimisasju lahendama kuni esimese jaanuarini 2000. Pärast seda peaks pärimisasjade lahendamine antama kohtute pädevusse. Tänasel päeval lahendavad notarid pärimisasju nii Eesti NSV tsiviilkoodeksi pärimisõiguse osa järgi kui iga pärimisseaduse alusel jaamilist, et seadust nüüd pärimisasja lahendamisel kohaldatakse. See sõltub pärandi avanemise ajast ennem kui ma hakkan rääkima, et asi kõigepealt selgitaksin kuulajatele mõned mõisted. Pärandi avanemise ajaks loetakse pärandaja surmapäeva ja pärandi avanemise kohaks loetakse pärandaja viimaste elukohta. Mis nüüd puutub pärimis, siis oma pärimisõiguste vormistamiseks peab isik pärandi vastu võtma. Pärimine ei ole kohustus ja kui inimene tunneb, et ta soovib oma pärimisõigused vormistavad, peaks ja pärandi avanemise koha notarile esitama vastavasisulise avalduse tulevikus, siis esitatakse selline avaldus kohtule. Avalduse koostab notar üldjuhul aga selle vastuvõtmise järel võtab tar pärimisregistrist andmed kas selle pärandi kohta on mõni teine notar. Pärimistoimiku juba avanud. Pärimisregistrit peetakse Tallinna linnakohtu juures. Kui nüüd pärimistoimik on juba teisi notari juures avatud avatud, saadab notar selle isiku avalduse pärimisregistri teatis näidatud notarile. Kui pärimist toimikut ei ole avatud avab notar isiku esitatud avalduse alusel pärimistoimiku ja teatab sellest pärimisregistrile. Sellega on välistada, et see, et pärimisasi on paralleelselt menetluses mitme notari juures. Seetõttu on praktikas meil ette tulnud selliseid juhtumeid, kus üks pärija käib ühe notari juures vaikides maha, teised pärijad ja teine läheb teise notari juurde vaikides maha. Pärijad ja suur on nende üllatus, kui nad saavad ühe ja sama notari juures jälle kokku. Aga siiski, inimene, kes pärib, peab teadma, et temal on avanenud kas pärand või võidest. Üldjuhul on niimoodi, et kui sureb keegi lähedane sugulastest, siis pärand avaneb kohe surmapäevast ja, ja kui inimene selle surnu nime peale on jäänud registreeritud vara üldjuhul nüüd kas ehitised või, või auto või rahalised hoiused, siis see pärimi, pärimisõiguse vormistamine toimub notariaalselt automaatselt ei lähe surnuvarad pärijatele. Automaatselt ei lähe see üle pärijatele. Nüüd, mis puudutab siis nüüd pärandi vastuvõtmise aega, kui isik on nüüd surnud pärand on avanenud enne esimest jaanuarit 97 siis toimub pärimisasja lahendamine tsiviilkoodeksi seaduste sead sätete järgi ja selle kohaselt peab pärija esitama notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks kuue kuu jooksul. Uue, nüüd pärimisseaduse järgi, kui inimene on surnud juba 97. aastal, siis pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamise tähtaeg on 10 aastat 10 aastat, see on hagi aegumise tähtaeg. Miks see aeg on nüüd nii pikaks? Seda võib-olla põhjendatakse ka, on põhjendatud sellega, et see kuuekuuline tähtaega inimesed ei jõua lihtsalt oma pärimisõigusi vormistada. Ja sel juhul, kui pärimisõigused jäävad vormistamata, jaga kohtu kaudu, ei ole võimalik tähtaega pikendada, pärimises pärandi vastuvõtmise tähtaega pikendada siis läheb lihtsalt vara riigile, saan inimeste inimeste, ütleme pärijate huvides. Ja peale selle tahaksin veel rääkida sellest, et kui nüüd ei ole esitatud seaduses sätestatud tähtajal seda avaldust pärandi vastuvõtmiseks vastavalt siis kas kuue kuu jooksul või 10 aasta jooksul pärimisseaduse järgi kuid kui sisuliselt on hakatud seda pärandvara valdama, kasutama ja käsutama, siis loetakse, et isik on selle pärandi vastu võtma. Sel juhul tuleb lihtsalt esitada notarile need pärandvara valdamist või kasutamist käsutamist tõendavad dokumendid. Mis saab sel juhul, kui seda pärandit on hakanud valdama ja kasutama inimene, kes on näiteks teise või kolmanda ringi päri? No sel juhul on, kui esimest ring ei ole, ei esimese ringi pärija, ei tea, et ta võib oma tähendab seda pärandit või ja siis päribki tema teise teine ring seepärast, et esimene ring ei ole tulnud siis pärima, selge nii. Kuna nüüd pärimine on õigus, mitte kohustus, nagu juba sai varem öeldud annab seadus võimaluse ka pärandist loobuda. Kuid pärandist loobumise puhul on nüüd tagajärjed pärijale teistsugused. Olenevalt siis pärandi avanemise ajast. Kõigepealt, kui nüüd isik on surnud enne esimest jaanuarit 97 saab tema pärandist loobumiseks avalduse esitada samuti kuue kuu jooksul pärandi avanemise päevast arvates kuue kuu jooksul pärast isiku surma. Ja selles pärandi loobumisavalduses võib ta märkida ja üldjuhul ka märgitakse isik, kelle kasuks loobutakse. Ja selle loobumisavalduse alusel siis selle pärija pärandiosa, kelle kasuks on nüüd siis loobutud tema osa siis juurdekasvuõiguse alusel, suureneb. Kui esitatakse avaldus märki loobumisavaldus märkimata, kelle kasuks loobutakse, see toob samad tagajärjed, mis pärandi pärandi, mitte vastuvõtmine, tähendab inimene ei ole pärija. Ta ei saa võtta osa pärimisest. Nüüd, kui avan pärand, on avanenud pärast esimest jaanuarit 97 saab pärandist, et loobuda, kuid arvestada tuleb seda, et parim pärandist ei saa sel juhul loobuda teiste pärijate kasuks vaid selle isiku kasuks. Selle isiku asemele, kes on nüüd loobunud pärandist astuvad need isikud, kes oleksid pärinud siis, kui see loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Üldjuhul on need siis selle loobunu esimese järjekorra pärijad alanevad sugulased. Teie juttu kuulates tekkis mul niisugune konstruktsioon, ma ei tea, kas seda elus võib esineda. Oletagem, et teie pärite aga pärite mitte vara, vaid lahkunu võlad. Ta soovitab nendest loobuda näiteks minu kasuks. Kas mina olen sunnitud need lahkunu võlad siis vastu võtma? Üldjuhul on see tähendab sellist olukorda ei saa tekkida, sest kui päritakse, siis päritakse ka õigused ja kohustused selles mõttes, et kui nüüd pärandvara, kui sellist ei ole ja, ja kui on tõepoolest ainult võlad siis loobuda saab ikka isikute kasuks, kes kuulub, kes kuuluvad pärijate ringi, mitte mitte võhivõõra inimesega laga sugulaste vahel on see siiski võimalik. Loobuda saab nende kasuks, kes on esitanud avalduse pärandi vastuvõtmiseks ning kes on, kes on huvitatud sellest pärandist. Ja kui nüüd üldse tuli jutt võlgadest pärandaja võlgadest, siis ma räägiksin just nimelt sellisest uudsest mõistest pärimisseadusest, mis on pärandi inventuur. Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle nii pärandaja õigused kui kohustused. See tähendab siis ka seda, et pärija vastutab pärandaja võlgade eest. Kuid selle pärija vastutuse ulatus sõltub nüüd sellest, kas pärandit vastu võttes, esitades notarile pärimiseks avaldus, on see pärija nõudnud pärandi inventuuri. Kui pärija pärandi vastuvõtmise avalduses märgib selle, et ta nõuab inventuuri vabaneb ta pärandaja võlgade tasumise kohustusest oma vara arvel, see tähendab seda, kui surnud isikul olid suured võlad ja kui tema pärandvara realiseerimisest ei piisa nende võlgade tasumiseks, siis need võlad lihtsalt kirjutatakse korstnasse, nagu öeldakse. Rahvakeeli. Kuid pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumisest ja pärija ei ole noodete pärandi inventuuri on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvel. Nii. Nüüdisinventuuri tegija määrab notar ja üldjuhul inventuuri tegijaks on kas pärija testamenditäitja või, või, või pärin pärandist kasu saada sooviv isik. Ja see üldjuhul nendel isikutel, kes on notari poolt määratud inventuuri tegijateks ilma kaaluka mõjuvate põhjuseta. Ta ei ole õigus inventory tegemisest keelduda. Ja kui isik on saanud notari käest vastava otsuse selle kohta, et ta on määratud pärandi inventuuri tegijaks siis sellel isikul on õigus saada pärandvara kohta teavet kõikidest krediidiasutustest. Samuti isikutelt, kelle valduses on pärandvara või kellel on pärandvara kohta andmeid. Kas tegemist on mingi ametiisikuga või kuidas selle pangasaladuse avanemisega siis pärast? Surma sellega ongi niimoodi, et, et ta peaks teoorias välja nägema nii, et notar väljastab sellele isikule oma pitsatiga aia, oma blanketil dokumendi, kus on kirjas, et selle pärimisasja lahendamiseks on nimelt märgitud isik määratud pärandi inventuuri tegijaks ja ja põhimõtteliselt selle inventuuri teatisega, kui selle paberiga siis isik saaks, peaks saama pankadest informatsiooni nende, nende, ütleme pangakontode kohta, kus need asuvad näiteks muidugi üldjuhul pankadesse teevad järelpärimised, notarid. Kas inventuuri tegemine on tasuline või kas see töö on tasustatud, kes maksab? Selle kinni üldjuhul see tasutakse pärast pärandvara arvelt. Tähendab, kui on kulutused, siis, siis vastava tasaarvestust tehakse hiljem. Kui pärimisasi on lahendatud siis tahaksin veel rääkida, mis nüüd puudutab pärimisavalduste esitamist notarile. Kui inimene on esitanud pärimisavalduse pärandi vastuvõtmiseks notarile, siis üldjuhul tähendab on tema kohustus anda andmeid ka kõigi teiste võimalike pärijate kohta. Et saaks notar kutsuda pärimisele, kas siis need isikud, kes kas ei tea veel pärandi avanemisest, tähendab, et inimene on surnud või, või, ja teada saada nende seisukoht, kas nad üldse soovivad pärida või mitte. Nüüd uue pärimisseadusega on või õigemini pärimisseadusega on pärijate kohustus esitada esitada nüüd andmeid teiste pärijate kohta ka tagatud sellega, et kui kuritahtlikult varjatakse ühe pärija poolt andmeid kas pärandi pärandvara kohta või üldse informatsiooni pärimisasjas tähtsust omavates faktides siis teistel pärijatel on õigus pärandvara arvelt temalt see pärandina saadud vara igal ajal välja nõuda, aga see on lastetu kaudu ja, ja, ja see on kohtu kaudu, siis ma räägiksin veel pärijate ringi. Mis nüüd puudutab tsiviilkoodeksi pärimisõiguse osa, siis pärimisseadus on oluliselt laiendanud pärijate ringi. Kui nüüd enne esimest jaanuarit 97 surnud isiku esimese ringi seadusjärgselt, eks pärijateks võrdsetes osades on lapsed, abikaasa, vanemad, siia hulka arvestatakse ka lapsendatud ja lapsendajad. Samuti surnulaps, kes on sündinud pärast tema surma ja teise ringi pärijateks võrdsetes osadeks on surnud vennad ja õed. Tema nii isa kui emapoolne vanaisa ja vanaema. Pärimis raadiuse alusel toimub seadusjärgne pärimine tüvikondade süsteemi alusel. See tähendab ja seadusjärgset pärijateks on pärandaja abikaasa sugulased. Sugulased pärivad kolmes järjekorras ja kõige üldisemalt esimese järjekorra pärijateks on pärandaja alanejad, sugulased, lapsed, üldjuhul teise järjekorra pärijateks on pärandaja vanemad ja nende alanevad sugulased. Siis surnu õed-vennad ja kolmanda järjekorra pärijateks on pärandaja vana vanemad ja nende alanejad sugulased. Järgmine ring, seadusjärgseid pärijaid pärib alati siis, kui eelmist ei ole, see tähendab seda. Kui on esimene ring olemas, siis mitte mingil juhul ei tule pärima teise ega kolmanda ringi pärijad ja seetõttu ei ole ka notaril vaja uurida avalduse esitanud isiku käest, kas on vanavanemad elus või on. Kui või on vanemad elu tervise juures, kui on näha, et on avalduse tunud, esitama pärandi vastu, mõtlesin vastuvõtmiseks lapsed. Need sugulaste seadusjärgse pärimise kohta käivad seaduse sätteid tuleb kohaldada arvestades surnud isiku abikaasa õigust pärandile. Ja kui tsiviilkoodeksi järgi päris üleelanud abikaasa võrdselt esimese teise esimese ringi pärijatega siis pärimisseaduse järgi sõltub surnud isiku abikaasa pärandiosa sellest, mitmenda järjekorra sugulastega ta pärib. Näiteks kui pärand on nüüd avanenud pärast esimest jaanuarit 97. Esimese järjekorra pärijateks on pärandaja lapsed, kes on esitanud ka avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärib surnu abikaasa üle elanud, tähendab võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist teise järjekorra pärijate kõrval. See tähendab siis, kui on avalduse pärimiseks pärimisõiguse vormistamiseks esitanud pärandaja vanemad ja nende alanevad sugulased pärib abikaasa poole pärandist. Samuti siis, kui on pärijateks vanavanemad ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast ega ka vanavanemaid, siis pärib abikaasa kogu pärandi. Tahaks veel rääkida seda, et kui isik on nüüd esitanud avalduse pärandi vastuvõtmiseks siis ei saada enam pärand pärandist loobuda. Samuti ei saada esitada pärandist pärandi vastuvõtmiseks avalduse tingimuslikuna üks või teine tähendab, kas ma võtan pärandi vastu võima, loobunud sellest pärandist mitte mingil juhul. Et ma võtan pärandi vastu sellel tingimusel, kui võlgasid ei ole ja jaagu hindavad võla siis lisatingimustega ja nüüd pärimisseadusega on nüüd ka võimalus täpselt ära. On sätestatud ka see, et, et ennem kui isik esitab notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks on, on tal õigus saada informatsiooni pärandvara, koosseisukohta ja testamendi sisu kohta, pärimislepingu seisukohtade, et ta teaks arvestada, vastas siis otsustab, kas ta pärib või ei päri. Nüüd, kui Lea Martens rääkis meile pärimisseadusest siis Sirje Rõõm, teie kui nüüd hakata rääkima testamentide ja pärimislepingutest. Kas võib öelda, et testamendi puhul kõik see jutt, mis käis pärimisseaduse kohta? Ei kehti, kehtib küll, ainult testamendiga saab teha teistsuguseid korraldusi ja testamendiga ei pea reguleerima kogu pärandvara kogu pärandvara suhtes saatus ei ole määratud, siis läheb pärimisele seaduse järgi see ülejäänud vara, see on järgi jäänud. Ja siis võib-olla seletaks keeramise testament on. Testament on ühepoolne tehing, milles isik teeb tulevikus nimetame Stasitestaatoriks oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testamenti saab teha ainult testaator isiklikult ei ole võimalik, et keegi teine teeks volikirja alusel. Kehtivad on kõik Testamendid, mis on tehtud enne pärimisseaduse vastuvõtmist. Juhul kui on tõestatud notariaalselt. Või nad on tõesti võivad vallasekretäride poolt ja need on koostavad enne esimest novembrit 90 kolmandat aastat. Et uus pärimisseadus ei muutunud tühiseks ühtegi testamendi, see on üldlevinud arvamus. Uus pärimisseadus on andnud Testamine tegemisel laiemad ja suuremad võimalused, mida varasemalt ei olnud. Ja ta liigitab testamendi kaheks. Kõigepealt notariaalset ja teiseks kodused notariaat. Vana testament on selline, mis tehakse siis notari juures. Notar koostab ja tõestab selle vastavalt poole tahtele. Või antakse see isiku enda poolt koostatud testament ümbrikus notarile hoiule mille vastu notar notariaaldokumendi, et on hoiule võetud testament, selle testamendi sisu, notareid ja ümbrikud avada ei saa. Selleks, et teha need notari juures testamenti oleks tarvis kaasa võtta eelkõige isikut tõendav dokument pass ja on tarvis teada ka nende isikute nimesid sünniaega või isikukoodi ja võimalusel ka elukohta, kelle kasuks soovitakse testamenti teha. Ei ole vajalik tõendada notari juures testamendi tegemise ajal. Pärandi kuulub pärandvara kuulumist ega neid dokumente kaasa võtta. Sellepärast et testamendi tegemine ei keela ega ei takista Testaatoril oma vara käsutamast. Ta võib selle järgmine päev osa sellest varast kas kinkida või müüa võib ka, võib ka vara juurde osta. Märkinud sinna pärandan kogu oma vara siis päritakse ka see vara, mis on tema surmapäevaks alles või mida ta hoopiski juurde astud. Vahe nüüd testamendi tühistamise suhtes. Kui varasemalt võisama notariaalselt tõestatud, siis testamendi tühistada ainult sellega, et esitades notarile avalduse siis nüüd, pärimisseaduse järgi on võimalik varasemalt tehtud testamendi tühistada kas ainult uue testamendi tegemisega või pärimislepingu sõlmimisega. Ma tahan siia vahele küsida, et kui mitu korda on üldse võimalik seda testamenti ümber muuta, sest et mäletame kõik vanadest romaanidest, mismoodi, kui talu peremees ühe lapse peale vihastas, siis rakendas hobuse vankri ette, sõitis linna testament. Pidi muutma, mis ta mingi muutmine maksab ja kui palju seda üldse võib teha, seda võib teha nii palju, kui inimene soovib. Kasvõi iga päev, kui rahakott välja kannatab. Kui kallis testamendi tegemine on 118 krooni, olenemata sellest sisust, olenemata selle pikkusest ja konstruktsioonist? Võib-olla räägiksin ka nüüd täiesti uudses vormis, on see kodune testament ja ilmselt mida hakatakse ka tulevikus kasutama. See võib tulla sellest, et paljude inimestele nad ei mõtle selle üle varasemalt, et võiks testamendi ära teha ja, või on raskusi näiteks liikumisega seoses oma vanadusekaadi soovitigi linna tulla notari juurde. Ja otsustab inimene, teen kodustele testamendi ise. Koduse testamendi võib siis teha, kas tunnistajate juuresolekul koosistest tralla kirjutab või teeb testamendi omaga realiselt, tähendab testament on algusest lõpuni oma käega kirjutatud, sinna kirjutatakse alla kodune testament. See on seaduses. Tema kehtivus on piiratud ajaga. Ja juhiksin tähelepanu sellele, et kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud. Jäädestaator sel ajal elab. Miks see tähtaeg on lühike? Sest põhimõtteliselt on ikkagi mõeldud ilmselt nendeks juhtumiteks, et inimene on haiguse tõttu ise enam liikuma ja tal tuleb tehase kodune testament. Kui tal ikkagi võimalik on, siis liikuda on võimalik minna notari juurde. Ja pärijate suhtes on kindlasti, see võib olla parem, kui on tehtud notariaalne testament, sellepärast et notar saab konsulteerida, kuidas sõnastada testamendi sisu. Kuna meil seadus on muutunud, nende terminid on muutunud, siis nende sõnade kasutamisel on võib tekkida hoopiski teine olukord, jääda soovis. Kuigi testamendi tõlgendamisel on antud nüüd seaduses küllaltki laiad võimalused. Aga no ma toon sellise näite, ta kirjutab, et taandanud kogu oma kinnisvara oma pojale kogu oma vallasvara oma tütrele. Tegelikult selgub, et seaduse järgi kinnisvara ei olegi, sest ta on pidanud oma korterit maja kinnisvaraks kuna maalsed Alt erastamata sisenda praegu veel vallasvara. Kuivõrd need koduste testamentide tõlgendusvõimalused on niivõrd laialdased, siis võib muidugi juhtuda seep, pärijad hakkavad tagantjärgi testamenti vaidlustama. Kas on nüüd seadus ees mingi vahe kodus vormistatud testamendi ja notari juures vormistatud testamendi juures selles mõttes, et notari juures kirjutatud, fikseeritud allkirjastatud testament on kuidagiviisi õiguslikult tugevam, et seda ei ole niisama lihtne kohtus vaidlustada. Kui näiteks koduski. No võib öelda sisu järgi võib tõesti nii minna, kuna testamendi tegija ei, ei pea tundma ja ei tunne neid termineid, kui ta ei pruugi ka nii minna, sest kui on väga lihtne testament väga lihtsa sisuga, siis ei pruugi sealt tulla ühtegi vaidlust ja alati ei pruugi ka pärijad vaielda, kuid seda ette ka ei tea. Aga ei saa öelda, et üks testamendi tugevam teisest sellepärast et iga järgnev testament tühistada. Eelmise, kui varem ei tehtud notari juures testament ja ta otsustab kolm kuud enne surma teha kodus uue testamendi see ja on kogu vara kohta see tehtud, siis ta tühistab eelmise notariaalse testamendi. Mis saab siis, kui kodus tehtud testament on Testaatori poolt nii hästi ära pandud, et seda ei leiagi üles? Küsimus on muidugi selles olla, kas ära pandud, sel juhul võib juhtuda nii, et teda ei olegi olemas. Taimed on rääkinud, ma olen teinud testamendi, kui ta tegelikult ei teinudki. Sest neid juhtumeid on ka praegusel ajal, kus tulevad pärijad ja ütlevad, et ta rääkis mulle, tegi testamendi, aga ma ei ole seda ise näinud. Aga kuna ütleme, kuni esimese jaanuari 97 sai testament olla kas ainult notariaalselt või vallast sekretäri poolt tõestatud. Ja kui me teeme järelpärimise sinna valda ja teeme oma pärimisregistrisse ja selgub, et ta ei ole ühtegi testamendi teinud. Ta mõtles ja plaanis, kuid ei teinudki. Kas sel juhul siis läheb vara pärimisele pärimisseadusele? Ja kui ei ole testamenti või kui testamendi reguleeri kogu vara saatust siis läheb pärimisele ülejäänud vara. Seaduse alusel tulevad ärima seadusjärgsed pärijad, kes muidugi võivad olla ka seadusjärgsed. Pärijad võivad olla ka testamendi alusel pärijad, see ei ole välistatud. Täiesti uus mõiste on minu meelest pärimisleping. Mille poolest see testamendist erineb? Erineb ta selle poolest, et see ei ole enam ühepoolne, vaid on kahepoolne kuna siin saab kindlaks määrata teise poole kohustused. Näiteks võtab pärija endale kohustuse, kas hoolt kanda nüüd selle pärandaja eest eluajal või tema pärandvara eest hoolt kanda, näiteks maksta korteri eest kõik maksud ja nii edasi. Kuid ka pärimislepingus seisab, palun selliseid tingimusi, millega kitsendatakse näiteks pärandaja õigusi, seda asja nüüd kasutada või käsutada. See tähendab, et vaatamata sellele pärimislepingule võib ta ikkagi vabalt seda müüa või kinkida. Samuti võib ta velogi vara juurde osta. Muidugi üks kitsendus. Et kui ta nüüd kingib eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele pärijale. No kui see eesmärk on muidugi tõendatavatel oli selline eesmärk, et lasi hoolitseda kuni elu lõpuni ja siis võib-olla enne surma paar kuud otsustas kinkida hoopiski kolmandale isikule, kes pole Temasite kunagi hoolt kandnud. Kes siis selle asja lahendab? No ilmselt, kui tekib vaidlus ja pooled kokkuleppele ei jõua, Sa oled ikkagi see asi lahendada kohtus, pärimisleping tuleb sõlmida notariaalselt. Ja vahe ongi selles, et ta muuta, tühistada üldjuhul ei saa, ühepoolselt oletan, kokku testamendi sai ühepoolselt tühistada. Täna tegin testamendi kuu aja pärast otsustasin, et nii hästi, et minu eest hoolt ei kandnud see pärija ja ma teen kodus kas uue testamendi või lähen ka notari juurde, teen uue testamendi, järelikult eelmine on tühine. Kui pärimislepingu seda teha ei saa, see on ainult erandjuhtumitel. Juhul, kui pärija on tema suhtes siis pannud toime näiteks kuriteo või tema sugulaste suhtes eksabikaasa või laste või vanemate suhtes siis on muidugi ühepoolse avaldusega küll seda tühistada. Üks uus võimalus, see on testament, mida võivad teha abikaasade ühine testament mida ka varasemalt ei olnud ja siin nimetavad abikaasad teineteist vastastikku oma pärijateks. Selle testamendiga saavad abikaasad määrata ka isiku, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral. Abikaasa tühje testament tuleb tõsta notariaalselt. Kuid jällegi, võrreldes nüüd pärimislepinguga on võimalik seda testamendi tühistada ka ühepoolselt. Selleks aineta tuleb notari juures teha avaldus rai teade viisist tuleb saata edasi teisele abikaasale ja selle teatega kättesaamise ajast loetakse, et testament on tühine. Selgituseks, niipalju kui abikaasad soovivad teha ühistestamenti, siis tuleks kaasa võtta lisaks passile ka abielutunnistuste standardist tõendada, et nad on abikaasad. Järelikult vabaabielu elavad abikaasad ISIS testamendi teha ei saa. Millisel puhul seda ühist testamenti tehakse, kas siis, kui abielupaariga lapsi või tihtipeale on ilmselt kõige olulisem ühise testamendi tegemine kui mõlematel abikaasal on hoopiski erinevaid lapsi, öisid lapsi ja kui soovitakse, et peale ühe abikaasa surma ütleme see, kes nüüd siis üle elab selle, et see vara näiteks ütleme, nende ühine vanematekodu või ühe ühe ühe abikaasa pole vanematele kodu läheks just emaliini pidi edasi ainult Me ainult tema lasteaias, kuigi ka abikaasal on muidu seaduse järgi pärimisõigus. Et igal juhul satuksid ainult sellesse sellesse liini. Ja see on täiesti uus asi, see on täiesti uus asi. Samuti ütleme, on täiesti uus asi ka, mis puudutab nüüd testamendi sisu, sest et annab palju suuremad võimalused see pärimisseadus. Kui varasemal tsiviilkoodeksi järgi reguleeritud pärimine oma sõnana kannab suuremat võimalus oma vara saatuse määramiseks näiteks on võimalik Estaatoril nimetada oma varale nii eel kui järel pärijad samuti määrata veel annakud oma pärandvarast. Ma tooksin kõigepealt ühe näite, siis võib-olla saab kõige paremini sellest aru. Näiteks nimetab testaator testamendis oma eelpärijaks abikaasa kuid järel päri, et eks lapsed ja kellel läheb siis eelpärija poolt päritud vara üle teatud kas tähtpäeva saabumisel või teatud tingimustel näiteks tähtpäevaks võib-olla, et kui ta saanud kas 20 aastaseks, siis on tal õigus see pärand pärida. Või näiteks tähtpäevaks on, et kui ta abiellub või lõpetab kõrgkooli või mingi kooliga, saab elukutse, et siis on tal õigus alles järelpärimine vormistada. Annakust räägiks ka natukene, see on täiesti kuigi triga tsiviilkoodeksisse mõiste olemas. Aga teda ilmselt ei olnud, nii laialdaselt ei kasutatud. Trien teine, teine mõte oli. Näiteks autor nimetab testamendis kogu oma vara pärijateks Elapsed siis saab ta määrata lisaks sellele kannaku saaja. Näiteks annakusaajaks nimetab ta oma venna. See tähendab seda, et kogu vara, see on ükskõik milline vara nüüd siis distaatril järgi jäi, kuid selle ja mis võib-olla oli vanemate kodu, mille ta oma vanemate järgi kunagi päris otsustada anda annakuna üle oma vennale ja see ongi see varaline hüvi või üksikasi näiteks maja, auto, need ongi annakud või ka võib ka teatud kohustustest vabastada. Näiteks võtab vabastab kohustusest pärandvara hooldamisel maksude maksmisest või midagi võlgade maksmisest ela tagasimuks, võla tagasimaksmise, tema saab selle asjaga, tema võlgasid ei pea maksma. Kes siduda, maksab võlad. Ülejäänud pärijad, kes vastanud, erandi võtnud. Nad võivad ka väikesed olla ja kõik võlad ei ole alati suured ja miljonilise pangale võlad võivad olla ka isikute vahel ja tegemist võib olla nüüd 3000 5000 krooniga. Need on need uued asjad, millest te rääkisite, aga, aga vanast ajast on meeles ka niisuguste testamentide võimalusse, mida tehakse haiglates, merel, laeval. Kas. Need on seaduse järgi ikka veel võimalik teha, ei, neid praegune on seaduse järgi võimalik teha ei ole. Kui seda tehti varasemalt, siis seadus kehtis tsiviilkoodeks selle kohta. Ja, ja kui tal on tehtud vastavalt ütleme, tsiviilkoodeksi sätetele, siis loomulikult on ka need kehtivad, aga neid kasutati üldjuhul väga harva. See on ka loomulik, ei pea laeva kapteniga haigla peaarst tundma seadusandlust, et ta oskaks täpselt koostada teste ameti. Üldjuhul kutsuti tegelikult ikkagi notari. Kas haiglasse muidugi laevale kutse, seda ei saanud, aga, aga haiglasse kutsutakse tihti notareid, kes teevad seal testamendi. Kuna nüüd seadus annab sellise võimaluse nüüd et inimene võib ise teha testamendi ja ta ei kutsuge notarit sinna kutsuga peaarsti sinna.