Tere taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad meelevaltaria Jaak Ojakäär. Oleme jõudnud aastasse 1955 tol aastal oli lausa meeletu menu. Ühel prantsuse helilooja lõi ši palal nimega ingliskeelse nimega Charlie pinkenud Apple Blossangu vait. Eesti keelde võiks seda vist tõlkida näiteks kirsiroosa ja õunapuuõie valge. Tegelikult ju sellele loole populaarsuse instrumentaalesitus. Aga sellest on tehtud ka väga palju lauluversioone ja üks neist kõlab kohe praegu teile ruuni esituses. Nagu öeldud, sai kuuldud Palaio kuulsaks instrumentaal sena, seda eelkõige tänu peres Prado orkestreid trompetistile Willi Reidžisele kelle fantastilist klisse Andot ikka ja jälle kuulata taheti. Nii et palalex nii siin kui sealpool ookeani kõigis edetabelites esikohale. Ja pärast seda ei jätnud ükski enesest lugupidav trompetit seda mängimata kaasa arvatud ka meie abi Seider. Aga siin nüüd veel kõnega seda originaalesitust telli riisi isendit. Arthur Hamilton kirjutas 1955. aastal sõnad ja muusikalaulule nutta mulle jõgi, kraini river. See oli sedasorti laul, mida võis esitada kas üliemotsionaalselt või rohkem vaoshoitult ja neid esitus, variant Ta on väga mitmeid, nii et ma arvan, et siin võib-olla pakume teile ka kaks sellist. Esimene on ansamblilt Star Sisters ja see on see vanem esitus. Seda esitust kuulates tundus küll, et õeksaid oli siin ainult üks, kuigi plaadiümbrisel oli märgitud Star Sisters mitmuses. Aga nii või teisiti tahan pakkuda veel ühe variandi ja tunduvalt uuema sellest kuulsast Arthur Hamiltoni laulust. Ja see on pärit aastast 1997. Ja selle esitajaks on mees nimega jei. Järjekordne tõestus sellele, et 100 aasta laulud elavad tõesti 100 aastat ja kauemgi veel. Aga 55. aastal kirjutatud lauludega edasi minnes tuleb mainida ühte daami nimega Dolores vikis Silvers. Tema kirjutas sõnad ja muusikalaulule lörningvee pluus ehk õppides pluusi. Ja selle loo võtsid ette Ella Fitzgeraldi ja lu jaam Strong. Kuigi õigupoolest neil kummalgi polnud küll vaja pluusi, mida see oli neil veres ja ammugi selge. Ja kuna tegu on tõesti läinud sajandi kahe suurepärase muusikuga, siis kuulame võib-olla seda lugu isegi veidi pikemalt. Tõepoolest, mis oleks 20. sajandi muusika ilma Ella Fitzgeraldi ja Louis Armstrong itta ja mis oleks ta ilma Frank Sinatra, vaata kelle esituses kõlab järgmine laul. Seda on kindlasti väga paljud kuulnud televiisorist, kui algab järjekordne osa tuntud seriaalist, kus on siis andide perekonna seiklustest juttu või õigemini nende sissekukkumistest. Selle seeria tohutu menu ongi vist selles, et inimestele meeldib näha kedagi, kes on veel suurem hädavares kui ta ise. Aga laulu nimi on love, märvitš ehk armastus ja abielu ja kirjutas selle 55. aastal. Ivan laulis Frank Sinatra. Ja veel üks simman house laul, see on nimilaul filmist õrn lõks. Hiire roti ja suuremate loomade püüdmiseks seatud lõksud lähevad tavaliselt kinni valju plaksuga kuid on ka üks hell lõks, mille sulgumist ei kuulegi. Tender trepp on siis selle laulu ingliskeelne pealkiri. Ja kui veidi tekstist ka tõlget välja tuua, siis kõlavad seal sõnad, need silmad, need pilgud ja ohked on osa sellest Hellast lõksust, mille nimi on armastus. Nii väidetakse siis laulus, mille esitab taas Frank Sinatra. Muide, ta oli ka helilooja lähedane sõber, on laulnud pea kõiki vänhjuzani loodud laule. Et tal kontserdisõnad olid meelest läinud ja ta ühel kohal vaid rallitas. No seda talle ilmselt keegi pahaks ei pannud. Järgmise lauluga jõuame jälle selle kuulsa kaverite teema juurde. See on ju selge, et headest lugudest tehakse uusi versioone ja üks selliseid on Harvi Feuckva kirjutatud laul pealkirjaga siiralt ehk siin Sirli ja selle ta oli täiesti kirjutanud juba aasta varem ehk 54. aastal siis plaadistas selle mustanahaline rütmibluusikvintett nimega munglaus ja kuulamegi võib olla veidikene kõigepealt seda originaali. Viiekümnendatel aastatel USA muusikatööstuses oli siiski ka rassiprobleeme. Nii tuleb tõdeda sellepärast et kui aasta hiljem ehk siis 55. aastal tegi sellest samast laulust niinimetatud kaveri juba valgenahaliste trio Mcayers Sisters oli see originaalist vähemalt plaadi läbimüügiarvult hoopis edukam. 1955. aastal linastus film nimega trali Longleeks ehk pika oivaline papa. Peaosa mängis, tantsis ja laulis Freedesteer. Muusika kirjutas Jon immerosher. Filmis oli laul, midagi peab ka andma sampingskata keep Õiga küll ei tohi ju kogu aeg võtta, kuigi võtmine võib-olla mõnelegi või mine tea, järsku meile kõigile palju meeldivam kui andmine. Siin laulab teile seda laulu meil Dormee, Maar TPI-chi orkestri saatel. Kui otsida 1955. aasta kõige populaarsemat meloodiat siis üks kandidaat sellele kohale on kindlasti Aleks Noffei pala nimega Anžhinud Melody ehk ahelaist vabastatud meloodia. See oli tol ajal täiesti nii kuum viised, sellega trügis edetabelitesse tervelt viis esitajat. Aga hilisematel aastatel veel rohkem. Ja võib-olla siin pakumegi teile kolm erinevat varianti tee sellest loost kõigepealt üks 50.-test, see kõige õrnem, mille esitab ansambel tärs siis üks 60.-test Dajana Rossi esituses ja lõpuks ka üks 90.-test, mille esitajaks on, leian Rainz. Ma loodan siiralt, et see ahelaist vabastatud meloodia jäänud raadiokuulajat kummitama kogu ülejäänud päevaks, vahel ju nii juhtub, kui sa mõnda meloodiat liiga palju järjest kuulad. Seepärast lähemegi edasi järgmise pala juurde. 55.-st aastast Ülimenukas oli tol aastal ka Hunfilt Scotti lugu nimega Twin Vii. Eesti keelde on seda peaaegu võimatu tõlkida nagu üritada siis näiteks kiiga käega. Aga sellega pääsesid edetabelisse ka tervelt neli testi. Edukaim neist oli tollal 29 aastane joogia kips kes oli tegelikult esinenud juba 13.-st eluaastast alates. Seega vana kala. Laulu tekstis erilist sügavust pole, viis jääb ka kohe esimese korraga meelde ja pange tähele. Juba hakatakse laulu lõpus helistikud tõstma, see sai sestpeale lausa kohustuslikuks, sest see tõi ikkagi asjasse omajagu värskust. Aastaga 55 hakkame varsti lõpule jõudma, seepärast ka mõned uudised veel tollest ajast. Ja kõigepealt meile lähedasemat piirkonnast. Helsingis korraldati televisiooni katsesaade ja üllatus-üllatus, Tallinna katustele tekkisid kohe väga kahtlase suunaga antennid. Aga muide, 55. aasta juulis Antiga Tallinna telekeskusest eetrisse esimene telesaade. Levinud teleri mudel oli Kaaveeenn 49, mida vene kaasaja folkloor nimetas krutid, sa vertitsa Nierobotajat, mis eesti keelde tõlgituna tähendab keerleb, pöörleb, aga ei tööta. Eestid taustas 55. aastal külaskäiguga ka Nikita Sergejevitš Hruštšov ilmselt, et vaadata maisi kasvu ja kolhooside õitsemist. Narva jõele tekitati veehoidla, voolu hakkas andma Narva hüdroelektrijaama esimene turbiin. Tagasi laia maailma minnes on 55.-st aastast ka üks kurb uudisspordiga seotud, nimelt Lemaani legendaarse 24 tunni sõidu ajal toimus autospordi ajaloo vist küll üks suurim õnnetus nimelt ühe jaaguari äkkpidurduse tõttu. Ta sõitis teine jaaguar otsa ees olevale Mercedesele, mis lendas pealtvaatajate tribüünile ja plahvatas põlema. Pess 85 inimest ja vigastades veel palju rohkem teisi. Pidurdaja Mike Hoosoon jätkas sõitu ja lõpuks isegi võitis. Kuigi muide, mees ise hukkus ka hiljem väga traagiliselt. Just nimelt autovõidusõidul. Ja 55.-st aastast võib märkida veel seda, et Argentiinas kukutasid sõjaväelased president perooni tema astus tagasi ja siirdus maapakku paraguaisse. Aga nüüd veel mõned meloodiad, mis on 55.-st aastast mängimata. Filmis armastus on suurepärane asi, kõlanud teema meloodia tõi heliloojale Sämi Feinile. Akadeemia auhinna, Oscari filmiaineks oli Korea sõda, peaosa mängis William Holden. Niisiis polnud õigupoolest tegemist mingi muusikafilmiga, aga meloodia seadis endale suupäraseks ja plaadistas populaarne kvartett Four. Ei siis elu oli kindlustatud. USA-s oli edetabeli kohaks number üks ja Inglismaal number kaks. Ja viimane lugu 55.-st aastast on selline, mille aastaarvu üle võib üldiselt päris tugevalt vaielda. Sest keegi don George on selle nähtavasti küll enda loona ära märkinud tollest aastast, aga mul on küll tunne, et siin on tegemist palju vanema palaga, mille kohta võib öelda traditsionaal. Selle nimi on ta Yellow House of Texas ehk Texase kollane roos. Tol aastal tõi selle välja, miks Miller Ühes TV-saates. Aga väga populaarne on ta tänaseni ja ka Eestis on mitmed seda laulu esitanud kuulajate neid ühte varianti tee, mis on pärit aastast 1978 esitaja on Voldemar Kuslap ja taustal mängib ansambel Admiral Kustas. Kikerpuu juhatus. Ja nüüd oleme jõudnud aastasse 1956. Tol aastal eksisteeris juba tükk aega kaks eraldi Saksamaad, kuid ida poolel võttis ikka veel aega, kuni suudeti end sobitada sotsialismi raamidesse ka muusikaliselt. Mäletame ju, millise segaduse tekitas seltsimees Ždanov oma muusikajuhistega Moskvas ja muidugi ka Tallinnas. Aga ega Ida-Berliini sellest pääsenud. Sealne levimuusikakogus end kuni kuuekümnendaiks aastaiks olid kasvanud peale juba uued loomingulised jõud ja lauljad. Läänes oli see kergem, kuna seal jätkasid edukalt endised heliloojad, tehti hoolega muusikafilme ja leiti uusi lauljaid. 56. aastal linastus film nõrga mäluga tütarlaps, peaosades Peeter Peck ja Shermaandamaar. Esimene laulis ise, mis filmis vaja oli, kuid teisele laenas lauluhääle. No nagu aldi ja seda muide mitte ainult selles filmis. See oli ka üks viimaseid muusikafilme Michali aari muusikaga. Alles 50 aastat vana helilooja asus elama Šveitsi ja tõmbus muusikast üldse kõrvale. Siin mainitud filmist tema laul, väike suurest õnnest Peeter vekija. Voldi esituses ja sellest kenast viisikesest küll ei paista, et helilooja oleks pidanud selle ameti üldse maha jätma. Bobi Campi laul, igatsus Kurfürstan tammi järele peegeldab sakslaste meeleolusid seoses kunagise pealinna Berliini jagamisega. Ja võõrastesse kätesse sattumise pärast. Laulus mainitakse küll, et on tore, et blokaad on lõppenud. Mäletate ju veel 49. aasta õhusilda, kui blokeeritud Lääne-Berliini veeti toiduaineid lennukitega. Vaevalt keegi siis aimased, mõne aasta pärast ehitatakse müür ida- ja Lääne-Berliini vahele. See lammutati ju alles 1989. aastal. Ja sõjaeelse Berliini elegantseid tänav Kurfior Sten Tamm sai taas avatuks kõigile sakslastele, nii idast kui läänest. Pehmes Berliini murrakus laulab ja mängib teile trio Tiid, räi Travers. Läheme nüüd Berliinist Hamburgi, kus helilooja Karl vette ja luuletaja Hanspraadke väitel on ööd pikad, aga kindlasti ka lõbusad. Laulab Fredvertelmann, kes võiks väga hästi olla ka sakslaste Vello Orumets. Kaasa teeb taas Hansen kvartett. Hamboolsendin. Loopilis hüüdes tundel. Schmidti löök lihtsalt ongi seiskunud. Saksa laulude ülevaate 1956.-st aastast lõpetame seekord häins viitsi lauluga Smauki esitab sugugi mitte saksapärase nimega ansambel Honolulu Havai on bänd ilma Havai muusika tüüpiliste kõladega üle pakkumata. Õigemini neist üldse loobudes. Siirdume nüüd Saksamaalt mujale, kuid jääme ühe lauluga veel saksa keelde. Ameerika helilooja võimshanklin sai 1956. aastal 40 aastaseks ja kirjutas nagu endale sünnipäevakingiks lauluvaga pundi alla Ps mille sakslased panid kõlama filmis gängsterid, uimastid ja blondiinid. Niisiis kõik pahed koos, laulis eri Konstantin oma väikesed Tree Taanjaga ja karta on, et ühegi õrna emast soost kuulaja silme jäänud selle liigutava esituse puhul kuivaks. Sest lõpuks läheb rändur kaugele ja ei tule enam kunagi tagasi. Laps aga jääb maha. Tänase saate lõpetuseks jõuame veel ka Prantsusmaale. Õieti otsapidi isegi Portugali, sest üks 56. aasta väga tuntud lööklaul oli prantsuse helilooja Andrei Popi kirjutatud nimega Portugali pesunaised. Pakume nüüd selle laulu originaalvariant teemile, esitab iivet šeroo. Soovime ühtlasi teile kõike head ja kohtume jälle nädala pärast 100 aasta laulude saates.