Me jätkame nüüd saatega maailmapilt, kus anname mõningaid vihjeid kultuuridevaheliste erinevuste kohta. Edukas juht tunneb ka erinevaid kultuure. Kui ta teab, kuidas eri rahvustega suhelda ja suudab ületada kultuuride erinevusest tingitud tõkkeid ja arusaamatusi annab see talle konkurentide ees kindlad eelised. Tänane saade põhineb inglase Richard Lewise Tallinnas peetud seminaril ja tema värskelt eesti keelde tõlgitud raamatul, mis mõlemad räägivad kultuuridevahelistest erinevustest. Meeleolu loomiseks pakuksin kõigepealt kuulata Ta üht Hans Hindpere vana laulumaailm läbi laule. Väike tüdruk olin ma tini ta põlve. Mulle gloobust näitas ta jäsitlejaid. Aastad läksid tüdruk nii suureks kasvanud ongi sõita võitlejal lennuki autoga järve. See ema ilm, kuhu nüüd meilegi uks on avatud, tundub ühtedele tundma tuias salapärasena, teised käituvad seal nagu kodus. Kolmandat ja rahvaste omavaheline seotus ja sõltuvus saab päev-päevalt üha ilmsemaks. Juhid jätkavad kestvat dialoogi, et saavutada ühine turvalisus, vähendada pingeid, minna kaasa üldisele tuss taseme tõusuga. Ka ärielus suureneb kiiresti vastastikune sõltuvus ja regionaalne koostöö. Kas me teame, kuidas seda kõike saavutada? Kas firmad on globaalseks integratsiooniks valmis? Kõigepealt, mida me üldse üksteisest jäämäe peale stereotüüpide? Üks tark mees, Richard Lewis, kes on maailmas palju ringi rännanud, pikemat aega elanud ja töötanud mitmes Euroopa riigis olnud muide, aastaid jaapanikeelse hinnani Chico ja teiste keiserliku perekonnaliikmete koduõpetajaks on põhjalikult uurinud kultuuridevahelist kommunikatsiooni. See on distsipliini, mis käsitleb suhtlemist erineva kultuuritaustaga rahvaste vahel. Veel kümmekond aastat tagasi õpetati sel alal eelkõige diplomaat. Praegu tellivad firmad rahvusvahelise suhtlemise treeninguid ka oma müügipersonalile. Kui läbirääkimised mõne välismaise äri partneriga kuidagi suju, ei pruugi probleemi põhjuseks olla keelebarjäär. Tegu võib olla meist erineva kultuuritaustaga arusaamadega ärist ja juhtimisest. Kui me tõesti tahame ületada kultuuridevahelist kuristikku, peame arvestama omaenda ja teiste erinevate arusaamade, tavade ja kommetega. Sellest just juhise raamatus kultuuridevahelised erinevused jutunud ja Hans Kaldoja loeb nüüd mõned katkendid sellest raamatust ja alustab ta eessõnaga. Juhatasin kord põhja võltsis inglise keele suvekursusi täiskasvanutele, kes olid kokku tulnud kolmest riigist Itaaliast, Jaapanist ja Soomest. Intensiivõppepinget aitasid leevendada õhtused meelelahutused ja päevased ekskursioonid, ajalooliselt huvi pakkuvates või muidu kaunitesse paikadesse. Üheks kolmapäevaks olime kavandanud retke Mounts nõudoni tippu, kuid teisipäeva õhtul 100. vihma, mis kole. Kella 10 paiku lõunasöögile järgnenud tantsuõhtu ajal tuli minu juurde nii umbes tosin soomlast ja tegi ettepaneku ekskursioon ära jätta. Ägedas vihmasajus möödas nõudoni mudased külge üles ronida pole mingi lõbu. Olin muidugi soomlastega ühel nõul ja kuulutasin välja, et ekskursioon jääb ära. Otsekohe piirasid mu sisse protesteerivad itaallased, kes moodsusele vastu vaidlesid, miks retke ära jäetakse. Nad olid seda õhinal oodanud, tunnid jäävad ära, nad olid selle eest maksnud, kuid asusid tervikpaketi hinna. Väike vihmasabin ei tee kellelegi midagi ja mis soomlastel üleüldse häda on? Teadupärast olevat nad ju vintsked, vennad. Pisut segadusse aetuna pidasin nõu jaapanlaste rühmaga. Jaapanlased olid väga-väga meeldivad. Kui itaallased tahavad minna, siis lähevad nemad ka. Teisalt, kui retke ära jäetakse, pole neil midagi selle vastu, et tuppa jääda ja õppida. Itaallased naersid soomlaste üle. Soomlased porisesid omaette ja kortsutasid kulmu, kuid lõpuks et mitte nannipunni kuulsust saavutada, nõustusid kaasa minema. Ekskursioon kuulutati uuesti välja. Öö läbi kallas vihma nagu pangest Kallas ka siis, kui ma kiiruga hommikust sõin. Buss pidi plaani kohaselt väljuma kell pool kaheksa ja viis minutit enne poolt haarasin ma vihmavarju ja jooksin vihmavalingute Al sõidukisse. Bussis nägin istumas 18 morni soomlast, 12 naeratavat jaapanlast ja mitte ühtegi itaallast. Lahkusime ettenähtud ajal ning meil oli kohutav päev. Vihm ei lakanud hetkekski mäetipul kesk pilve, võitsime einet ja jõudsime üleni mudaga kaetult tagasi kell viis. Just parajaks ajaks, et näha, kuidas itaallased teed joovad ja šokolaadiküpsiseid söövad. Nad olid voodisse jäänud nagu mõistlikele inimestele kohane. Kui soomlased neilt küsisid, miks nad kaasa ei tulnud, vastasid itaallased, et vihma 100.. Richard Lewis, kes selle humoorika tõsieluloo kirja pani, on tuntud teadlane, Lektaria, publitsist, ta hambad korda pidanud seminariga Tallinnas, viimati tänavu kevadel. Sellel seminaril siin kohtasin ma väga palju huvitavaid inimesi väga erinevatelt elualadelt ka püüdsin kinnikaks psühholoogi Avo-Rein Tereping Woldemar kolla ja mul on teile mõlemile üks ja sama küsimus ja nimelt. Mis psühholoogi sellisel seminaril huvitab? Teie peaksite küllalt hästi teadma inimloomuse tagamaid ja mispärast te tulite, mis see teile annab? Voldemar Kolga. Mulle meeldivad üldse huvitavad asjad ja ma arvan, et tegemist on huvitava mehega, kes on ühendanud endasse ka erinevaid pooluseid, määran üks poolus on selline teadlane, psühholoog, suhtlusspetsialist ja teine poolus on ärimajandus ja ta siis noh, on need kaks asja õendanud ja, ja muidugi see ei ole selline nagu ülikooli loeng, kuna siin on väga suur moment mõjutamisel. Mul kui professionaalid on seda väga huvitav jälgida, kuidas ta saab inimesi nõusse, kuidas ta neid mõjutab. See on siis üks selline tehniline pool, mind huvitab. Teiseks muidugi alati, mis kõiki meid ikkagi üllatab, on see, et kui erinevad need inimesed on ja kui erinevad need kultuurid, ma siiamaani mäletan, kui mõni pisike ma elasin nõmmel ja siis ma nagu Nõmme poisid nagu eriti koplisse käies, Mikey sattusin koplisse kunagi ja siis ma nagu ei kujuta ettegi, et milline see linn on. Et niimoodi võivad inimesed elada ja samamoodi ikka siin Inimesed, aga, aga see, kuidas meid on üles kasvatatud, see variatiivsus on väga meeletu ja, ja ma arvan, et see variatiivsus on kogu selle ühiskonna arengu eeldus, et et on leitud isegi selline seaduspärasus, et mida kõrgem kooslus, seda suurem variatiivsus seal sees peab olema, see tähendab seda, et, et need inimesed erinevad üksteisest üha rohkem ja see, siit tulebki nii suur probleem. Sallivuse küsimus tähendab, et peab olema väga salliv nende erinevuste suhtes muidugi mulle nagu ühelt poolt meeldiks igasugune mees, et ma saaksin temaga nagu väga kergesti ühise keele leida, aga aga see midagi tooda ei tooda midagi, kui me oleme sarnased seal seminaril me tõepoolest näeme, erinev see maailm on ja kuna me ikkagi läheme sellesse maailma, kuigi öeldakse, et me oleme olnud, aga ma arvan ikkagi tõepoolest me ikkagi läheme sinna maailma ja huvitav on teada, kuidas prantslased, kuidas sakslased, kuidas jaapanlased ja millised on nende erinevused ja jaga sarnased momendid, näiteks täna kasvõi üllatuslikult selgus, et, et meie oleme küllaltki sarnased jaapanlastega, kes seda oleks võinud arvata. Et me oleme sama häbelikud nagu jaapanlased. Avo-Rein Tereping, kas teie olete kolleegiga nõus? No kuidas saab siis kolleegiga mitte nõus olla, ehkki erinevuse printsiibist lähtudes ma peaksin hakkama kohe vastu vaidlema? Minu jaoks on muidugi asi nii, et psühholoogid on väitnud ja süsteemi teoreetikud ka ja et noh, ega vist ei saa vaid ka lõplikult kõik mitte kunagi teada, sest me ju sedasama psüühikat püüame mõista sedasama psüühika kaudu või psüühika abil. Ja seepärast ongi siis asi nii, et et noh, miks tulin ja miks ma üldse seminaridel käin, võiks öelda, et noh, üsna palju asju kusagilt oled lugenud, üht-teist teavad, mingeid üldistused on ka, aga igalt poolt tuleb veel killuke juurde ja mida rohkem neid killukesi tuleb, seda täiuslikum Mosaic saab. Ja sellest siis tulebki selline üldisem kujutlus maailmast üldse, missugune ta on rohkem killukesi kogud, seda kõrgema üldistusastmeni sa lõpuks jõuad. Kui ma olen mingeid loenguid või kursusi pidanud, siis ma olen ka tudengitel alati rääkinud seda, et et pange tähele, see, et kõik on erinevad, see ei tähenda seda või et keegi teile ei meeldi, sest ta räägib teist juttu. Tähendab, ta on ebanormaalne, see on täitsa see, see ongi see, mis ongi maailm. Mida rohkem erinevusi, seda paremini, et selles suhtes ma olen Voldenoriga täitsa nõus, et olgu rohkem erinevusi ja olgu rohkem oskust suhtuda erinevustes tolerantselt mõistvalt ja küllap kui nüüd ma ei tea, kui palju siin sellel seminaril ärimehi on, neid ilmselt võiks olla tunduvalt rohkem. On väidetud, et viimase aja ärimehed ei saa eriti eriti hästi aru naljast ja mulle tundub, et küllap pärimehed ei mõista ja neid erinevusi, sest need erinevused sageli on naljakad ja kes ei mõista nalja. Ma kaldun arvama, et küllap see eriti ei mõista ka seda, et inimesed peavadki olema erinevad. On olemas kaks rahvust, kes iseäranis väldivad nalju ja mistahes teisi huumorivorme igasuguste ärikohtumiste ajal. Sakslased leiavad, et läbirääkimiste ajal on huumor kohatu. Äri on tõsine asi ja nii tuleb seda ka võtta. Ei mingeid teise ooperisse kuuluvaid lugusid ega kõrvalekaldumise teemast. Kui sai keskendu päevakorrale, siis ei näita sa üles austust oma läbirääkimispartneri vastu. Aasimine on sakslaste silmis ebaaus ja toob ärivestlusse ainult segadust. Nemad tahavad teada hinda, kvaliteedi ja üleandmiskuupäevi. Ja kas te poleks mõnevõrra täpsem, palun? Kui koosolek läbi saab, pole sakslastele midagi selle vastu, et lõõgastuda ja oma partneritega baaris, restoranis või kodus nalja visata. Sellistes tingimustes on huumorianekdoodid enam kui teretulnud lõõgastumine, nagu äriläbirääkimised ja paljud teised ettevõtmised on Saksamaal vägagi rangelt reglementeeritud. Ka jaapanlased ei näe midagi head selles, kui ärikohtumistel huumorit kasutatakse. Naeravad, kui taipavad, et olete mõne nalja visanud pole kuigi tõenäoline, et nad sellest aru said. Kuid seda teevad nad pelgalt viisakusest. Tavaliselt on nad mures, kas nad kõigepealt teie tõsisestki jutust aru saavad, nii et mis tahes terased, nüansid või ebamäärased väljendid ajavad neid ärevile. Nad võtavad kõike, mida öeldakse sõna-sõnalt. Ameeriklased, kes kasutavad selliseid väljendeid nagu te tapate mu või öelge seda veel kord ja ma jätan selle tehingu sinnapaika. Hämmastavad ja kohutavad oma jaapanlastest partnereid. Ühe USA tippjuhi käest, kes ütles, et teatava lepingutingimuse tõttu läheb tehing vett vedama, küsiti, mis vesi. Ühe ärilõuna lõpul küsis kelner inglaselt, kas 10 kohal viibivad härrad soovivad magustoiduks jäätist. Kuna laud oli juba lookas õllepudelite all, vastas inglane humoorikalt, et magustoiduks võtavad kõik õlut. Kahe minuti pärast ilmus kelner 10 õllega. Mis te arvate, kas eestlane on piisavalt tolerantne? Nüüd, kas me tahame, et meil oleks avatud ühiskond, me tahame Euroopa liitu kuuluda, see tähendab, et me peame tahes, või tahtmata suhtlema väga erinevate rahvastega. Oleme me selleks valmis. Ma arvan, et valmis lõplikult me vist ei saa mitte kunagi, sest mitte miski ei saa ilmselt päris lõplikult valmis, aga, aga ma arvan, et selleks, et suhelda selleks, et noh, seal Euroopas niimoodi ennast normaalselt tunda. Me oleme küll valmis, sest ajalugu on olnud selline, et me oleme sunnitud olema kõigiga no enam-vähem heades suhetes ja noh, mida teeb üheksa eestlast kui 10. seltskonna liige, venelane, kes ka eesti keelt räägib, kõik räägivad vene keeles, eks ole, seda võib tõlgendada mitut moodi, see võib-olla justkui mingisugune alluvus sümptoom, aga see võib olla ka tolerantsuse sümptoom, nii et näiteks seda asja noh, prantslastel vist eriti sageli ei näe ja suurrahvastelt üldse. Nii et mulle tundub, et me oleme siin tõmbetuultes nii ära tuuldunud, et meil on igast asjast midagi külge jäänud. Kombed teevad mehe. Kui rääkida kultuurierinevusi silmas pidades võivad nad mehega maatasa teha. Tõeliselt vabas maailmas peaks meil olema voli oma taldrik leivatükiga puhtaks kraapida, nagu teevad seda prantslased rügastada ja sülitada nagu mongolid pühitseda nagu Figilased, ent soomlaste kombel pikali, juua sakslaste kombel ebapopulaarseid arvamusi välja öelda hispaanlaste kombel, hilineda inglaste kombel inimestega kõrgilt käituda ja süüa vaid parema käega, nagu seda tehakse Saudi Araabias. Teoreetiliselt pole olemas niisugust asja nagu rahvusvaheline etikett kuid mõned kombed peaksid siiski vaid koduseinte vahele jääma. Kui esmatutvuse mesinädalad on möödas hakkavad ringi reisivad ärimehed otsima käitumismalli, mis sobiks neile kõikjal, kus nad ka ei viibiks. Mõned asjad saab kergesti selgeks, kas käesurumine või kummardamine, naised enne või naised pärast. Šokolaad, võililled, maja prouale. Teiste asjadega on natuke rohkem tüli. Riisi, söömispulkade kasutamine, kohaliku seltskondlikku keskustelu, eripära, ajakasutus teatud maades. Mida rohkem süveneme, seda raskemaks läheb. Millised on olulised ühiskondlikud normid, millised on põhiveendumused? Kui tundlikud on inimesed tegelikult ja eelkõige, mis on suurimad tabud. Kas teate, et mõnedes Euroopa maades vihjavad naisterahvale saadetud kollased lilled sellele, et ta on oma mehele truudust murdnud? Kinkimine eriti Jaapanis Hiinas on keeruline valdkond. Lühidalt öeldes riskivad lääne inimesed kingitusi tehes sellega, et idamaalased hakkavad neid ajapikku kas matsideks ihnurideks pidama. Algatus kinkide tegemiseks peab tulema tingimata aasia lastelt. Kui te teete vastukingituse, vaadake ette, et jaapanlast või hiinlast oma kingitusega üle trumpaks. Kinkimine on mäng, millest igal juhul kaotajaks jääte. Teispoolse ekstravagantsuse tulemuseks on vaid see, et teine pool suurendab veelgi oma väljaminekuid. Kuid kõige tähtsam on kingituse tagamõte. Kõige kindlam on kinkida midagi kodumaist, rahvusliku ja maitsekad. Pildid, keraamika, pits, illustreeritud raamatuid ja nii edasi. Üldiselt ei tohi pärast kingituse vahetamist neid Aasialaste ja araablaste nähes avada. Oht, et keegi võib solvuda, on liiga suur. Tabud eksisteerivad igal maal ja on parem, kui me neid järgime. Sest tabude juured peituvad sageli sügaval vastava regiooni ajaloos ja uskumustes. Araabiamaades on tabu juua alkoholi, süües liha või pärida mehelt naispere tervise järele. Araablane hakkab end ebamugavalt tundma, kui teie jalalaba vestluse ajal tema poole osutab. Ja te solvate teda, kui näitate talle oma kingatalda või hoiate oma kätta näo ees. Ärge imetlege avalikult tema asju, sest tal võib tekkida tunne, et ta on kohustatud need teile ära kinkima. Säärane süütu märkus, nagu see kaamel meeldib mulle võib teid Pärsia lahe äärse üpris täbarasse olukorda seada. Meie üks tugevaid külgi vist ongi õppimisvõime, et me olime väga kerged omandama neid uusi asju, uusi käitumisviise, kasvõi see, et kuivõrd kõvasti muutunud viimasel ajal meie söödi tava niimoodi me oleme täiesti juba ära unustanud rasvase sealiha juba nagu ei taha seda süüa ja ja ma arvan selle maailmaga samamoodi, et me oleme valmis omandama, siis on muidugi ka selline oht on see, et me võime nagu enda sellise mingi ugrimugri olemuse äkki ära kaotada, siis võib ka senine oht olla, et kuna me oleme nii, nii avatud uue kogemuse suhtes siin võib olla muidugi tegelikult noh, ma ei usu, et selline oht on, on päriselt olemas, aga ka see on üks meie tugevaid külgi, et me oleme väga õppimisvalmid ja ja see puudutab kõiki ühiskonnaklassi, kasvõi see, mis toimub praegu meie ülikoolides ja kursustel, palju koolitusi, onlad ja ja inimesed võtad isegi, see mis siin toimub, see on tegelikult väga-väga kõrge osavõtumaks on ja, ja rahvast ikka jätkub niimoodi muidugi alati võiks mõelda, rohkem võiks olla ja tõepoolest ärimehi võiks rohkem olla, aga, aga küllap võib-olla nemad ei oska kehtestada selliseid seminare, et võib-olla nad ei ole võib-olla sellele suurele maailma nii ei mõtle, läbivad nii nagu kasvõi need soomlased mõtlevad ka mainis, et 20 aastat tagasi Soome firmad tegutsesid ainult Soomes, aga nüüd on siis kasvõi Nokia ülemaailmselt tegutsev firma, ta on igale poole oma käed sisse lükanud ja, ja kui meil tekivad ka sellised firma, siis sellised koolitused muutuvad veelgi aktuaalsemaks. Võib-olla ka meie tuleme just alaväärsustundest, et teiegi siin kasutasite sellist väljendit nagu kri mugri missis ugrimugri sõnaühend tähendab me iseennast. Kuidagi halvustame ja võib-olla seetõttu. Too Me tahame paremana näida ja tuleme siia. Ja no loomulikult selle, see on normaalne, et, et, et igaüks püüab paremana näida ja, ja tegelikult ma arvan, seda ugrimugri tegelikult ei olegi olemas, on selline asi, mis on välja mõeldud, päriselt ei olegi. Et meie selline olemus on väga kergesti muudetav. Et see muidugi eraldi jutud. Ma meie identiteedi küsimus, meie identiteet on väga labiiline, ma arvan, väga kergesti muutuv. No kasvõi niimoodi, mis, kui kergesti vahetatakse värve ja kui kergesse minnakse ühes kambas teise ja ja, ja noh siis nagu tekib kahtlus meie sellises identiteedis, aga samamoodi vastu endale vaielda, siis seda ainult positiivsena näha veel niimoodi, et et olukord on lihtsalt muutunud ja ma pean laulma uusi laule ja, ja, ja, ja andma au uutele ideedele. Ma pean, ma pean tähendab, et, et tahtmine on taevariik. Aga elu on elu, mis on vaja elada ja inimesed on sunnitud muutma ennast ja sellest muutustes tegelikult tegelikult on ka selline mõnu on praegu nimelt väga laialt räägitakse seda, et uueks mängumaaks muutunud börs ja tõepoolest see uus ala ja eestlane on sinna läinud ja on suure rõhuga läinud, kuna seal midagi väga uut ja huvitavat. Ja see tähendab seda, et meie oleme selline rahvas, et me oleme õppimisvõimeline, sinu Kumiljovi teooria, üks üks, ma arvan, üks vene suuremaid, mõtle, et tema vaatab rahvaid, vanad rahvad ja noored rahvad. Kalüüs täna maised, mõned kultuuridele ära kadunud, olid seal maiad ja inkad ja need kultuuridel ära kadunud, aga meie oleme väga kaua kestnud ja sellele vaatamata oleme me noored nagu, nagu lapsed. Me tahame õppida ja siin ongi muidugi õppimisvead. Nagu üks mu kolleeg ütles, et et kasvõi haridusega olema rohkem seotud, et et kusagil Võrus tehakse tükike Skandinaaviat, tartus, tehakse tükike maad ja Saksamaad, Tallinnas tehakse tükike Soomet. Et meil on kõik sigi, meil on selline nagu mulgikapsad, erinevad stiilid, segi erinevad asjad, meil polegi kindlat sellist selgroogu. Võid seda vaadelda kõik negatiivsele, et meil pole mingeid põhilisi tugevaid väärtusi, aga võib ka samamoodi, et see on väga hea, et me ei teagi. Ja kas siis Saksa variant on parem või Rootsi variant on parem või hoopiski Ameerika variant on parem. Nii teada, et me peame ära katsuma Lassis. Võrukesed katsuvad ühte varianti ja hiidlased katsuvad teist varianti. Avo-Rein Tereping, te tahtsite Voldemar Kolgale vastu vaielda? No see pole nüüd küll õieti ehk vastuvaidlemine, aga kui nüüd rääkida identiteedist ja siis noh, identiteet ju peaks olema see, et mingisugune tunnus on püsivalt ühesugune ja kas püsivalt ühesugune tunnus ei võikski olla seesama valmisolek pidevaks muutumiseks, need, võib-olla meie identiteet on just selles valmis muutusteks ongi see identiteet, mis eristab meid ehk soomlastest ja kellest iganes ja, ja minu meelest eestlaste puhul kunagi ei ole ju identiteedist rääkides räägitud neid antropoloogilisi tunnuseid või seal pärilike silmade värv ja muu selline asi ja veresugulased või noh, ütleme tere järgi pärinemine eestlastest vaid keel on ju olnud minu meelest ainus asi, mis on küll pidevalt olnud niimoodi ühesugune, aga see tunnus, et me kõike omaks võtame kõigega kaasa. Läheme, võib-olla see ongi üks identiteedi tunnus. Nõnda arutlesid psühholoogid Avo-Rein Tereping ja Voldemar Kolga. Maailma Meeritsat Giulise seminar oli ingliskeelne eestikeelse sünkroontõlk. Kuna tema omanimelise kommunikatsioonikeskuse üks koolitusfirmadest asub Soomes, kus Lewis isegi pikemat aega on elanud, oskab ta ka soome keelt ja meie vestlus pärast seminari käiski selles keeles. Mina pakkusin välja, et Richard Lewis on igav elada. Elu ei paku talle ju enam üllatusi, nüüd, kus ta nii palju erinevatest rahvastest teab Üllatusi tõesti ei ole enam kuigi palju, aga kui elasin Jaapanis jaapanlastega samas tänavas, süttis seal ühel ööl üks maja põlema. Loomulikult. Me tormasime öösel tänavale, kuna see oli meie majast vaid 30 meetri kaugusel. Järgmisel hommikul tuli Malle, sest majaomanikele maja maani maha põles ja palus meilt andestust, kuna me ei saanud tema maja põlemise pärast korralikult öösel magada. Selline viisakus oli küll mulle üllatus, kinnitas Richard Lewis. Mees, kes tegeleb keele koolitusega, korraldab kursusi kultuuridevahelises suhtlemises. Eestis hoiab Richard Lewis kontaktid keelefirmaga tea ja tea, väljaandel ilmus ka tema raamat kultuuridevahelised erinevused. Kuidas teha armastust, mõistetavaks sellest laulab seekordse maailmapildi lõpetuseks Tarmo Pihlap ja mul jääb vaid öelda. Tänase saate mängis kokku Hille Pärt ja koostas selle leinimegi. Tarmo Saabi maailma igal pool on köigil tuntud. Harva südamele mõistetavat. Et ei tea? Tallina ja Tauri toomel rannas ta jääb ära. Ja armsa sõnadeta arusaamade ja minuni laavalävi.