100 aasta nõunik. Kuumemast kuuluma? Ütlevad meile jälle Valter ja Jaak Ojaga. Eelmises saates jäime peatuma Saksamaa popmuusika juures ja aastas 1960. Muide, tollal laulis juba 59 aastane Marlene Dietrich plaadile Ralph Maria Siigeli laulu. Mul on veel üks kohver Berliinis valades sellesse igatsuse kunagise kodulinna järele. Berliini müürini oli ju veel aasta jagu aega, aga mõistagi oli ida ja Lääne-Saksamaa siiski juba tolleks ajaks väga tugevasti eraldatud. Muide, selle laulu taustaorkestrit juhatas 32 aastane helilooja pöördmäkra kelle tohutu kuulsus seisis veel alles ees. No tollal ta oli tiitrichi klaverisaatja, võib olla ka midagi enamat. Aga filmitäht, kes muide kogu oma eluajal väidetavalt ei visanud ühtki asja ära ei teadnud tol 60. aastal kindlasti seda. Kunagi viib tema tütar koguda pärandi Berliini. Ja praegu on seal mitte üks, vaid tuhandeid kohvreid, mis tahavad vaid üksikasjaliselt läbi uurimist, et leida kogu tühja-tähja hulgast ka kõike väärtuslikku, mida siis säilitatakse edaspidi Marlene tiitrichi muuseumis. Oleme kahe Saksamaa tekkimisest peale piirdunud rohkem küll läänepoolsete lööklauludega, mis mingil määral kandsid edasi eelmiste aastakümnetega välja kujunenud saksa Schlaagriit traditsiooni sest jäid ju ka heliloojad ja lauljad, pea sajaprotsendiliselt Nende aga see ei tähenda, et ida pool ei oleks sellest peale siis nüüd täielik vaikus valitsenud. Isa pea tekkis seal oma noorte lööklaulu viljelejatel ring ja miks mitte ka nende töötulemusi kuulata. Nii kirjutas 29 aastane Valter Kubiczek Foxy mandoleina mille Amyga plaadile laulis ajutiselt Berliinis töötanud Kreeka laulja perikles Photo Paulos koos ansambliga ping ponks ja Günther Oppenheimer orkestriga. Puus kerkis esile 20 aastane verbel Vaholtz kellest tuli Saksa DV lööklaulu täht number üks ja seda umbes kaheks aastakümneks. Paraku suri ta 40 kuueaastaselt vähktõppe. Oma karjääri tipul käis berbel vahvalt ka Eestis esinemas ja 1960. aastal laulis ta siit Frid mailaulu esimene suudlus, esimene armastus. Eriks tüüve oli heliloojana küll vähetuntud, kuid tema loomingust plaadistas emm kard haalse Kalüpso Rotmis pala ikka, kui sind näen. Kernaczynski oli Saksa DV-s üks populaarsemaid ja mõneti võib-olla ka mõjukamaid heliloojaid sest teadupärast oli tal sidemeid ka kõrgemalseisvate ringkondadega. Tema kirjutas peamiselt muusikale ja näiteks üks tema muusikal nimega minu sõber Panvari oli laval ka Eestis. Udo Väljaots lavastas selle koguni kaasverd lovskis. Naczynski tähtsust toonases saksa TVs näitab kindlasti ka see, et tal oli ju oma telesaade. Muide, kunagi kutsus ta sinna esinema ka Valter Ojakääru, kellega ta oli juhuslikult tutvunud. Muuhulgas tegutses ta ka dirigendina. TEMA orkester saatis näiteks Helga Proveriti ansamblit ping ponks. Ja kui nüüd praegu üks muusika näide välja pakkuda, siis võiks olla Wolfgang geene foks üks paarike möödunud aegadest mis oli 1960. aastal üks idasakslaste lemmikviise Sigrid Mai poksi keegi mees, laulis Paul Schröder, kaastegevad ansambel ping ponks ja Gerhard hoonigi orkester. Hiina köök. Oli hea džässtrompetit. Ta mängis plantsigi raadio tantsuorkestris ja sai selle juhiks, kui orkestri looja kurt Engels läände põgenes. Werner has ja Hemman kvintett plaadistasid naitsegi raadio tantsuorkestriga ähnbergi puugi Foxy nimega. Täna mängib Willi. Ja veel kaks pala samadelt esindajatelt ansambleid ping, ponks, Werner Hassilt ja Platšegi raadio tantsuorkestrilt. Kõigepealt Horst raipsi, Winbambumm Dixi. Ja nüüd veel midagi samast ajast ja saksa tee veest. Günter Oppenheimer pala nimega vihmavarju all. Triolt Šeppel kõlab Mayeri Fox ilma armastuseta. Autori eesnimi jääb ütlemata sellepärast, et plaadil on ainult perekonnanimi ja see on Saksamaal nii levinud. Saksa TV-s oli helilooja aina registreeritud koguni 11 Mayerit. Keda nüüd võtta ja keda jätta. Siinkohal võib meenutada ka Nürnbergi kohtuprotsessil mürki võtnud Göringi kuulsat lauset. Olgu mu nimi Mayer, kui ükski liitlaste lennuk Berliini kohale jõuab. No sinna nad ikkagi jõudsid. Siinkohal siis trjošeffvel ja Mayeri laul nimega ilma armastuseta. Vetetööleloolane. Andmeid anda talle üteldi. Ja siis ta paiku neli. Hooneri eta käibenõu loga Etoos hooneda. Manitseda ei vähki. Ägeebidajatelutena. Aga nüüd mõni sõna ka ühest Nõukogude laulust, milles tuli suisa maailmalaul. 1956. aastal kirjutas Vassili Solovjov Se toi ühele raadiosaatele muusikaliselt tausta, kus oli ka üks lauluviis. Mõni aasta hiljem leidis helilooja juhuslikult üles selle juba päris unustatud viisi ja mõtlesin, et noh, selle võiks ju ka omaette välja tuua ja juhtus midagi täiesti ootamatut. Laul õhtud Moskva lähistel levis nagu kulutuli mitte ainult nõukogude liidus niinimetatud sotsialismileeris vaid seda lauldi ja mängiti ka läänemaades. 59. aastal sai Solovjov toi lisaks kahele varem saadud Stalini preemiale ka Lenini preemia ja võib arvata, et just ikka tänu sellele laulule. 67. aastal anti talle küll hilja, aga ikkagi Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetus. Ja neli aastat enne tema surma 75. aastal tehti temast ka sotsialistliku töö kangelane. Muide, Valter Ojakäär meenutab, et ühel heliloojate kongressi lõpubanketil päris heas tujus aastusse Solovjov toi ka klaveri taha mängis kolleegidel ehk klaveril tantsuks muusikat ja tuli sellega päris hästi toime. Kuna oleme praegu aastast 1960 ja just nimelt Saksa DV muusikat mänginud siis pakume just sellest kuulsast laulust ka ühe versiooni, mille tol aastal esitas seal laulja nimega Peeter. Piilanud. Ja nüüd selle vene lauluga saksakeelses esituses tagasi Eestimaale tol 60. aastal toimus kolmas võistluskontsert kus muuhulgas tulid esitusele Eino-Jüri Salulaul suvi südames otto rootsi tekstile ning Valter Ojakääru pulma naljalaul Uno lahe sõnadel, muide võib märkida ka seda, et kumbki laul mingit preemiat ei saanud aga tihtipeale öeldakse ka nii, et ega tähtis pole võit, tähtis on osavõtt. Kuulete nüüd mõlemaid laule, esimese neist esitab Artur Rinne koos pasuna poistega ja teise Ivo Linna. Soov. Ma paeba alla too. Aga värsked ja ja noodi üksiksu ka. Kosovo ja tahame, et saade On ka O alla Oroga muutaal ja einega. On maa peal, taeva, tänavu on roosipõõsa, juured ootab, kaetud, maalauda ei suuda, liiga suured on maadel taevad liigutus, ranget vaadi märga välja. Ai kakkus tõlgactyota härga on maa peal, vor, peenramaad, aparaadi aiad aga maised. Vaat need on ta laudtee peale maiad on maa peal pikad redelid. Lühikeses voodid aga valget klaari ruumi nad kõik talveks tuppa toodi. On maa peal Meidri linnulaul Yalemmed, luigekaelad avapüssimeeste püüdmiseks on kirjud põll. Nad on maa peal veel soolas. Lind, kes ärkvel, nägu, laula, laula armaada, ära näita tiivanukke oma peal sarvekandja, hiigelsarved ja sana Eestis. Kuni lootis, aitab, ja mis võtab sarved pehmeks, on maadel taevad muud. Aga taevatrepp on live. Tõesti ei lähe, peab andma suud, kui rahvas nõuab kive. Kibe, kui rahvas. Felix Mandre juhatas orkestrit Mikid, millest hiljem sai rütm, kuna Walt Disney joonisfilmidest kuulsaks saanud Miki hiir oli vist Nõukogude orkestri jaoks natuke liiga õnnelik nimi. Mandre kirjutas orkestrile palju instrumentaalpalu ja laule. Neid lindistati ka Eesti raadio estraadiorkestriga. Nagu Naissoo hoiti ja mitmed teisedki, sai Mandre tekste Heldur Karmol. Ja üsna populaarseks sai tema laul. Ta polnud üksinda tollase publiku lemmiku, Eesti raadio meeskvartetti. Sinihallil jahil leidub ruumi kahele kuid kaasas olnud lüpsilahele seal eemal liugleb teine jahmil, sõitjat varjas mass ligemale, tüüri siin ju nägin tütarlast, ta oli need näegi ei ole selle teema. Armaalne geene. Käega viipas valges eetris merekajastus ja pilk mu poole loitsu kliendil nagu majaga naerunäol küll tervituse peale, vastasin nukralt jahi teise ilmakaarde pööra sinna, oli reedel näägeene tuulele ema Hardo Aasmäe geene. Tav olnud üksinda. Kas kõigil meestel südant keelid? Sul üks on paadis, aga täitsa naerdes meelitad nii kaldal, hiljem küsisin ta õigustas sides ja tunnistas, et merel kaasas oli Talvaid. Näengi, juuksed, luule, selle teema, armad näegi. Lage. Gennadi Podolski oli üks neid heliloojaid, kelle tee viis 60. aastal tihtipeale kibuvitsatänavasse Heldur Karmo juurde et saada teksti järjekordsele laulule. Karmol oli ju väga hea oskus luua sõnu ette antud viisile. Helilooja töö tegi see kindlasti hõlpsamaks. Luuletaja võib-olla, et ka keerulisemaks. Aga igatahes sündis 60. aastal Tal nende koostöös laul nimega talve serenaad, kuulate seda nüüd esituses, kus osalevad naisansambel meloodia ja instrumentaalansambel, kuhu kuuluvad päris tuntud nimed. Hans Hindpere mängib Varioolat bassil Elmo lööve ja löökriistadel Eino. Helilooja Evald Vain oma loomingu puhul Heldur Karmo tekstiabi ei vajanud, sest temal oli kodus luuletaja abikaasa Erika. 1960. aastal kirjutas see loominguline ühendus päris mitu püsima jäänud laulu, millest pakume teile praegu ühepõimiku. Laulude nimed on suveõhtu, pikne paugub ja Lilia optimist ning esitajad Georg Ots, Uno Loop ja kergemuusikakoor Paul Ruudi juhatusel. Metsatööle põlvi. Praegu. See on ritsikad. Pilv rel, kelmid viilu kooli. Kukkus kukkus Viismaatil. Äike algab silmapilk. Meil korjatud Steve'i. Pikne paugu pilvepea uistabel, kus siit ja sealt jälle ongi käes suur trall meie heinasaaval. Kui meesi igas kõrreson päikesega ja meil ka kesi imehea on olla. Pikne paugu pilvepea kunstabelcustiitjate ja ja näe, ongi käes vihma, suur trall. Heinas. Õitsele. Märg karmi ja harva saba. Ja kui soodu suru. Keskrõõm. Eales. 60. aastal äratas Eestis järjekordselt tähelepanu ka helilooja Boris Kõrver lauludega, mida ta kirjutas Manivald kesamaa sõnadele. Kahte neist pakume teile praegu kuulamiseks. Helgib kuu, kuldne kuu on esimene ja hoidja poisid, teine esitajad Heli Lääts ja Georg Ots. Kuulge, poisid praegu köige kalli väiksest linnast meie. Kitsaste ajana vad neiu silm otsa. Vastus. Poisi pojale, preili. Ma ei jäta siin. Kui sul leitud pole õiget kallimat, vaata ringi meie armsas Tallinnas Stroomi rannas kiigub kõrge, äkki laulab töödrookeani. Me õhtul saapad hästi, klants eema ja siis Kadriorgu lähme sööma. Oi te poisid. Rind. Neiu, ma ei jääta. Tänase saate lõpus jõuame hüpata veel üle ookeaniga ameerikamaale. Elvis Presley oli ju 60. aastal saanud sõjaväeteenistusest vabaks ja jätkas uue hooga ning läks USA-s kolme lauluga kohe edetabeli tippu. Üks neist oli ka Inglismaal väga populaarne ja see oli luu hänmani. Aarju Lõõnsound, kas oled täna õhtul üksildane? No eks need vanad vinüülplaadid natuke ikka krabisevat ka. Loodetavasti raadiokuulaja ei pane pahaks. Aga nüüd see teine Elvis Presley 60. aasta hitt, mis on päris huvitav lugu selles mõttes, et selle autoriteks on tihtipeale märgitud mehed nimega Arold, Schröder ja ei Gold. Loo nimi siis it's now or never ehk eesti keeles kas nüüd või ei kunagi? No tegelikult on vist selle loo autor küll keegi Eduardo Capua ja mõnedel plaatidel on ka tema nimi märgitud. Tegemist on ju siis maailmakuulsa Napoli lauluga oossoole Mio. Ja alles äsja oli siin Eestis ja Pärnuski see kõige lühema suvefestival, kus erinevad ansamblid ja esitajad seda laulu töötlesid. Muide, see helilooja olevat mänginud ühes Itaalia ooperit pilliorkestris, mis 1898. aastal oli külalisetendustel Moskvas ja just seal olevatki see laul sündinud. No nähtavasti oli siis 60.-ks aastaks tõde ja õiguslaulule juba kustunud ja härrad, Schröder ja Gold said sellega nüüd päris kõvasti kulda kokku ajada. No kui nii populaarne meloodia on nii palju töötlusi saanud, siis pakume võib-olla mõned ka sellest tänavusest Pärnu võistluskontserdist ja kõigepealt lainis ratsenais koos ansambliga truu kompanii. See on siis Läti esitus. Ja Tõnis Mägi oskas sellest soole miinust teha päris omaette laulu, veel. Meloodia on ikka sealt tagant kosta, aga see on Tõnis Mägi, nii nagu ainult tema laulda oskab. Hei, lõppema. It's nõo never või osa oleme ju, see on siis ikka seesama lugu, mida on võimalik tõesti väga erinevalt esitada, aga on ka selliseid laule, millest eriti palju versioone tehtud pole. Aga mis korraks on ikkagi edetabelitesse pääsenud ja kuna oleme aastast 1960 ja jõudnud juba otsaga sinna ameerikamaale, siis tuleb mainida näiteks sellist lugu nagu endalas friseeri laul, alli uup mis jõudis üheks nädalaks ajakirja Billboard edetabelit juhtima. Võib-olla ka tänu sellele, et ansambel Hollywood Kals oli pannud rõhu just slängis tekstile, mida rohkem jutustati, kui lauldi. Piisas, kui seda pala üks kord kuulata, sellepärast siis võib-olla see kiire tõusja kiire languski, aga meie saates leiab see laul samuti oma koha. Marterobins oli juba paar aastat laulva heliloojana silma paistnud, kui ta 60. aastal oma populaarsuse trepi kõrgeimale astmele tõusis. Ja seda lauluga El Paso. Sellenimeline linn USA ja Mehhiko piiril Rio Grande ääres oli viimase 10 aastaga jõudsasti kasvanud ja meelitas paljusid ka niisama külla tulema. Ja kuna see paik asus ju traditsioonilisel kauboid maal Texases siis muidugi kiputi seda laulu kohega kantrimuusika hulka liigitama, mis minu arvates ei ole üldsegi mitte valem. Aga nüüd siis tänase saate lõpetuseks ütlevad Valter, jah, Jaak Ojakäär ning 100 aasta laulude produtsent. Seni pluss niitsin teile kõike head. Et kohtuda jälle järgmises saates. Nagu te teate, on see nüüd siis laupäeviti kell 12, null viis ja kordus teisipäeva õhtuti peale kella üheksaseid. Teenisime. Esskmensulamsessaaessein vaenlades.