Tere mina olen Peeter Helme ja räägin täna Tiit Aleksejev-ist. Tiit Aleksejev on kirjanikele sulest on varem ilmunud kaks romaani 2006. aastal spioonilugu valge kuningriik ning kaks aastat hiljem 2008 esimesest ristisõjast kõnelev palverändpalverännu-le need peagi oodata. Lisa. Aga enne kui kirjanik oma teise ristisõja teemalise raamatu nii jõuab, on ta leidnud aega kirjutada ka üks näidend. See on Tiit Aleksejevi esimene näidend, mis kannab pealkirja leegionärid. Aleksejev on nime laenanud iseenesest teisel sajandil enne Kristust elanud Vana-Rooma kirjanikult terintsiuselt. Viimase leegionärid jutustab siis neljast rooma sõdurist, kes annavad ühise vande. Tsiteerin, et kui keegi neist langema peaks, siis maetakse ta nagu kord ja kohus. Nimetatud roomlastele usuliste kommete täitmine hästi tähtis. Kellelegi matmine ilma õigeid riituseid läbi viimata ja ilma matust õigesti korraldamata oli aga häbistav ja sellel oli ikka karmid tagajärjed. Nimelt vanad roomlased uskusid, et sõjaväljal langenud mees, keda korralikult ei maeta, peab 100 aastat sellises vahepeal olekus olema, enne kui ta pääseb päris päris teise ilma. Trentsuse leegionäride seal näidendis juhtub nii, et kolm neljast langevad, üks pääseb aga tal ei õnnestu päästa oma kaaslasi nimetatud häbistavast saatusest. Nimelt maetakse nad siis ühishauda. Ja selle motiiviga, mille Aleksejev esitab isenesest enda leegionäride keskpaigas antakse lugejale kätte juhtlõng. Kirjanik juhib nimelt siis tähelepanu sellele, et asjade õigel viisil tegemine on tähtis. Ja Tiit Aleksejevi kui ajaloolase jaoks on muidugi õige viis midagi teha, mäletada. Mäletamine on oluline mäletada seda õigesti. Seires ei tähenda see õigesti nüüd mitte mingisugust konkreetsete faktide tagaajamist vaid see õigesti tähendab seda, et me ei lase oma ajaloolisel mälul täituda sellisest valgest mürast nii-öelda. Muidu me katsume seda, mis toimus, isegi kui me teame sellest väga vähe täita mingisuguste mälestustega. Mälestused võivad tõesti põhineda vaid näiteks hoiakutel meeleoludel, tunnetel. Aga nad on vähemalt olemas. Et nii paradoksaalne kui see ka ei ole, tundub, et Aleksejevi jaoks on leegionäri tasuks oluline probleem hoiakute mäletamine. Ja loomulikult ei räägi Aleksejev oma leegionäride mitte siis roomlastest, vaid ühtedest, teistest leegionäridest, kes olid meie rahvuskaaslased, kes asuvad meile ajas ja ruumis lähemal. Ehk siis Tiit Aleksejevi leegionärid, mis puudutab Eesti ajaloo valusaid kohti. Seejuures ta teeb seda suure kaasaelamise ja mõistmisega. Ja ometi jätab ta lugejale võimaluse ise teha oma lõplikud järeldused, ise mõtiskleda selle üle, mis siis ikkagi on ajaloos õige, mis on vale, millised otsused olid õiged, kas otsuseid, mis ühel hetkel tundusid õiged, tunduvad ka täna õiged ja nii edasi. Kuid terentsuse näidendis oli siis neli leegionäri, kellest kolm langesid, üks pääses põgenema, siis midagi sarnast teeb ka Aleksei nimelt temal on kolm leegionäri, nad on surnud, nad asuvad selles samas vanade roomlaste vahepealses olekus, kus nad ei pääse ja enne, kui sajand täis saab. Ja omamoodi tekib küsimus, et kuhu jääb siis neljas leegionär, see, kes Trentsiusel ellu jäi ja kes pidi pärast veetma oma elu kahetsedes, et ta ei saanud oma kohust täita ja oma langenud kaaslaste õigesti matta. Mingis mõttes on see neljas leegionär muidugi olemas. Nimelt on üks selle 54 leheküljelise Loomingu raamatukogus ilmunud näidendi keskne tegelane mees, kes kaotas oma venna sõjas. Nimelt tegelane, kes kannab nime Suur-Einar, kes oli ise sõja ajal liiga väike et oma venda õigesti mäletada üldsegi, ja rääkimata sellest, et ise siis munder selga tõmmata. Ja tema vend on siis üks nendest kolmest, kes siis, nagu autor raamatu järelsõnas ütleb, langesid 1944. aasta 21. septembril Porkuni lahingus. Suur-Einar ilmub lavale tänapäeval elava vanamehena, kes istub ja mõtiskleb enda ilu ja enda venna üle, kellest, nagu öeldud, tal mingeid mälestusi ei ole. Kas ta oli sõja ajal vaid väike laps? Aga just nimelt see mäletamatus või mittemäletamine hoiabki suureinerit vangis. Nagu me aru saame, on ta kogu oma elu olnud tegelikult kimpus nende mälestustega, mis veel liiati olid ju allasurutud, kuna ega nõukogude ajal ei võinud ju kuskil avalikult kuulutada, et kellelegi vend on saksa mundris langenud. Ja selle mittemäletamise kaudu kuulubki välja näidendi teine suurem teema. Kui esimene ja sellisem üldisem on siis Eesti ajaloo valusad kohad ja ja küsimus, kuidas neisse suhtuda, siis teine suurem teema on Tiit Aleksejevi püüje anda algul lihtsalt hallide varjudena laval seisvatele leigeneridele veidi elavamati, täpsemat sisu. Ta katsub oma tegelastest teha siis päris inimesed, kellel olid oma mõtet, oma soovid, unistused ja kellega me võime seostada, kes mõjuvad veenvalt, kes mõjuvadki päris inimestena. Seega on vaatamata lehekülgede väikesele arvule siin näidendis oma päris hästi jälgitav ja kaasaelatav loogiline areng, kuidas tegelaskujud kasvavad suuremaks. Ühelt poolt siis Aleksejev vaatleb nende meeste relva SS-iga liitumise motiive, mis on mõnel juhul üsna isiklikult. Üks noormees tunnistab, et tema oli valmis Eesti leegionis astuma sellepärast et sõjaveteranidele lubati pärast sõja võidukat lõppu puu tasuta kõrgharidust ja tema unistus oli saada arhitektiks, kuid ta teadis, et oma vanemate ja iseenda sissetulekute juures ei jõuaks ta endale kõrgharidust lubada. Ja autor tunnistab muide järelsõnas, et ka teda ennast sundisid kirjutama isiklikud motiivid. Ta ütleb minu isapoolsest suguvõsast sõdist sinimägedel kolm meest. Ja lisab. On ehk mõistlik teatud lood ära rääkida, nad seejärel ajaloolastele jätta. Ehk siis seesama asi, mida ma enne mainisin, et Aleksejevi jaoks on oluline mäletada, mäletada ka siis, kui me täpselt ei tea, aga katsuda anda sellele hirm, sellepärast et kui meil seda vormi ei ole, siis me kipume oma mõistuses koletisi sünnitama, kujutama ette asju palju äärmuslikumates, fantastilise mates vormides, kui nad tegelikult olid. Ehk siis kirjanikul on veel kolmas soov ka lisaks sellele üleüldisele Eesti ajalooprobleemide esitamisele ja nimetada tuttavatele meestele nimekuju vormi andmise. See kolmas soov on soov vabaneda piinamast mälestusest, nii et rääkida mittemäletamise asemel mingi lugu. Isegi kui see lugu on fiktiivne ja oletuslik. Aga ikkagi annab ta toimunule mingisuguse vormi sellise vormi, mis aitab meil oma mälestustega leppida. Ja nagu öeldud, panna nad seejärel riiulisse või jätta nad lihtsalt ajaloolastele. Iseenesest ma loodan, et Tiit Aleksejevi leegionärid muidugi ei ole tükk, mis kutsub küll lugema, aga seejärel ka kiiresti unustama vaid ma loodan, et see on näidend, mis lisaks sellele, et ta on väga hea lugeda, jõuab millalgi ka lavale, sest see aitaks kogu seda väga kaunilt kirjeldatud lugu palju paremini visualiseerida. Aleksejev on tõesti kirjeldanud väga hästi ja väga ruumiliselt ning väga meeldiv oleks, kui tema kirjatükke ei jääks ainult kirjatükiks, vaid saaks veel ühe teise meediumi kaudu ka tähelepanu ja ärataks lugejates siis soovi minna teatrisse. Aga seniks, kuni tegu on esialgu ühe Loomingu raamatukogus ilmunud väikese vihikuga, soovin ma head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.