Tere minu nimi on Peeter Helme. Täna räägin ühest hiljuti ilmunud mälestuste raamatust. Selle nimi on seitse retke isamaale. Teose autor on üks tuntumaid väliseesti kultuuritegelasi Washingtoni lähedal elav Hellar krabi. Arvan, et sellest, et krabi oli aastakümneid kultuuris ajakirja mana toimetaja ning kodumaal üks tuntumaid väliseesti kultuuritegelasi on tegelikult suures. Pean silmas siis kirjanduslikus ja ajaloolises plaanis. Veel tähtsam asjaolu, et Hellar Grabbi on üks parimaid eesti keeles kirjutavaid esse iste üldse. Alles 2008. aastal ilmus tema sulest mälestusteraamat vabariigi laps alapealkirjaga mälestuslikud esseed. See raamat sai kohe ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia mälestuste ja esseistika valdkonnas. Ka praegune raamat kannab alapealkirja mälestuslikud esseed ning on eelmise jätk vaid kõige laiemas tähenduses. Siis selles tähenduses, et oma elust kõneleb sama autor. Aga kui esimeses raamatus rääkis siis 1929. aastal sündinud krabi oma kõige esimestest mälupiltidest, mis seostuvad 1934. aasta 12. märtsil toimunud Pätsi-Laidoneri riigipöördega ja teos lõpeb 1944. aasta septembris toimunud suure põgenemisega, siis teises raamatus hüppab ta mitukümmend aastat ajas edasi ja käsitleb enda seitset reisi Eesti NSV-s. Nii algabki raamat 1968. aasta 26. septembril, millal Hellar Grabbi ja tema abikaasa Irja seisavad laeva pardal ja on teel Helsingist Tallinnasse. On oluline märkida, et ravi pole mitte lihtsalt autor, kes oskab olla stiilne vaid ta on ka väga tähelepanelik, võiks öelda selline ajakirjanik, paarilise Louns, tal on olulised just detailid. Nii räägib ta oma esimesel neljal reisil toimunud kohtumistest ET. Reisid toimusid siis 1000 968000 969972 ja aastavahetusel 1000 977978. Ja nendel reisidel kohtus ta siis sportlaste, kirjanike, kunstnike, teatriinimeste, igasuguste bürokraatide ja muidugi ka julgeolekutöötajatega. Ja kõik need, et kohtumised on edasi antud suure kaasaelamise ja suure üksikasjaliku sega. Märkimata jää, ei inimeste kombed, riietuse detailid, nende pilgud, nende lauakombed või näiteks ka see, et 1972. aastal maksis Inturisti hotellis Tallinn keedetud koha 83 taignas praetud kohaga 84 kopikat. Võiks ju küsida, et milleks see kõik. Aga mulle tundub see väga vale küsimus. Just tänu nendele üksikasjadele, mis tunduvad võib-olla tagantjärele vaadates tobedate tühised muutub raamat väga elavaks. Ja teine asi, mis selle väga elavaks teeb, on Hellar krabi, võime kasutada ära oma ainulaadset seisundit. Ühe korraga oli ta ju Ameerika kodanik, ometigi eestlane. Ja nõnda suudab tagi heita väga sügava võiks öelda, et isegi läbinägeliku pilgu Eesti ühiskonnale ja selle muutustele 1960.-te aastate lõpus ja 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Seejuures tagasi tema positsioon ühe tuntuima ja suurekaliibrilise, oma väliseesti kultuuritegelasena, kes nendel aastatel üleüldse Eestit väisas võimaluse jalutada sisse enam-vähem igast uksest, vähemalt igast uksest, mis oli kuidagi seotud kultuuri laiemalt ühiskonnaelu ja võib öelda eestlusega selle sõna laias tähenduses. Nii astubki siin raamatust lugeja ette enam-vähem kogu tolleaegne kogu kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aktiivne olnud eesti kultuuriavalikkus. Ja isegi mitte ainult avalikus. Lisaks kohtumistele selliste suurkujudega nagu Mikk Mikiver, Mati Unt, Evald Hermaküla, Lennart Meri, Arvo Walton, Hando Runnel, Tiiu Randviir, Friedebert Tuglas või näiteks sportlastest korvpallurid Tõnno Lepmets, Aleksei Tammiste või Aavo Jans. Seda loetelu võiks veel lõpmatult jätkata. Lisaks nendele kohtumistele ei kartnud krabiga kohtuda avalikult tõrjutud staatuses olnud Uku Masingu või näiteks kirjandusteadlase ja 1920.-te aastate rahvuslus ühe juhtiva ideoloogi August Annistiga. Vaatamata sellele, et talle neid kohtumisi ei soovitatud ja selge see, et tema küllakutsujate kartsid ise pahandusi nende pärast. Ja hiljem saigi Hellar Grabbi oma nõukogudevastase tegevuse eest viisakeelu. Ja 1980.-te aastate stagnatsioon jäi seal kohapeal suuresti nägemata. Samas saab ka e-raamatust läbi, sest 80.-te alguseks oli tal kontakt Eestis juba nii palju, et kirjavahetuse ja väheste läänt külastavate kodueestlastega kohtumiste kaudu oli ta olukorraga üldjoontes kursis. Uuesti pääses krabi Eestisse alles 1988. aastal ning külastas siis Eestit kuni vabariigi taastamisel veel järgneval ja ülejärgneval 90. aastal. Need kolm retke moodustavad siis raamatut teise osa. Teises osas teemaasetus mõnevõrra muutub. Ülelehekülgede jooksevad siis juhtivad ühiskonnaelu tegelased ja poliitikud alates näiteks Marju Lauristin-ist või võrguvaba sõltumatu noortekolonni number üks juhist Ain saarest lõpetades toonast Eesti NSV juhtide, näiteks Mikk Titma ja Arnold Rüütliga. Ära ei kao ka kultuuritegelased, kuid selge on see, et muutunud olud ja tolleaegne ühiskondlik aktiivsus tõmbasid kaasaga krabid. Kõik kohtumised nii raamatu esimeses kui teises pooles on kirja pandud hästi täpselt nagu enne ütlesin. Suuresti toetub autor mälule paljuski omaaegsetele märkmetele ja nagu ta aeg-ajalt teksti sees mainib värskendamiseks siis astun uuesti kirjavahetusse või helistanud inimestele, kellega ta tol ajal kohtus segan. Hellar krabi seitse retke isamaale. Tõeline kullaauk. See annab värskendava hästi põneva, sooja mõistva ja samal ajal kohati ka väga humoorika ja mis väga tähtis sugugi mitte mingisuguselt läänelikult üleolevalt positsioonilt kirjutatud pilgu Eesti ajaloole. Ausalt öeldes võiks selle raamatu teha lausa koolis kohustuslikuks. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.