Tere minu nimi on Peeter Helme ja täna räägin üle pika aja jälle ühest debüütromaanist. Selle autor on Kristel Kriisa, raamat kannab nimed neetud. Nii palju, kui mul õnnestus välja selgitada, ei ole Kriisa sulest varem mitte midagi ilmunud ja tegu on noore autoriga. Seda arvestades on tal õnnestunud kirjutada igati veenev ja terviklik noorteromaan. Muidugi võib öelda, et kogu lugu on lõpuks üks suur moraali lugemine aga teisalt kirjelduseks tähtsamaid ülesandeid on ju tegelikult alati olnud õpetada inimesi elama, õiget elu, saama aru, mis on hea, mis on paha. Selles mõttes ei ole selles midagi halba, kui autor natukene tahab näidata elus peituvaid ohtusid ja hoiatada oma noori lugejaid nende eest. Ja võiks isegi öelda, et ega elavalt usutavalt ja samas ometi noortepäraselt noorte probleemidest kirjutavaid raamatuid ei ole just ju kuigi palju. Romaan niitud jutustab siis keskkooli tüdruk Mirtist, kelle isa sureb 47 aastaselt infarkti ning kelle ema otsustab õnnetuse mõjul kolida Tartu-lähedasest maal, kohast Tallinnasse. Kohe alguses algab siis tütarlapse kohanemine uue keskkonnaga, mille moodustavad peamiselt koolja. Sealtkaudu tekivad uued tutvused ning nende tutvuste kaudu algab siis uus elu. Kõige tähtsam nendest tutvustest on klassivend Ronon suure osa Ameerikas veetnud noormees, kelle elusaatus on peategelase Mirty omaga sarnane. Nimelt tema kaotanud liiklusõnnetuses ema ja kasuisa, mistõttu on ta tulnud tagasi Eestisse, kus elab siis need oma pärisisa juures. Läbielatud õnnetused ühendavad noori, aga Kristel Kriisa oskab hoida enda loo muutumast mingisuguseks roosaks mannavahuks. Vastupidi iga kord, kui tundub, et nüüd läheb lugu imalaks ja õnnelik lõpp on käegakatsutavas läheduses toimub mingi ootamatu pööre ja seetõttu püsib kogu aeg õhus pinge ja sealt tänusel pingele oskab autor väga hästi köita lugejaga raamatu külge. Teos ei muutu hetkekski igavaks, vaid pidevalt on huvi teada saada, mis nüüd järgmiseks juhtub, mis lõhub ära Järjekordset saavutatud harmoonia ja tasakaalu. Ja millised sellised ärevused veel ees ootavad. Ja neid asju, mis juhtub, on tegelikult palju. Kohati tundub, et isegi liiga palju. Mingil hetkel tabasin ennast lausa mõttelt, et Kristel Kriisa on kirjutanud paberilehele üles kõik pahad asjad, mille eest üks keskkooli tüdruk peaks ennast kaitsma ja katsunud neid siis lahti kirjutada. Nii seisavadki peategelane Milt, tema armastatu Ronan ja nende sõbrad klassikaaslased silmitsi alkoholi ja narkootikumidega. Korduvalt tehakse juttu turvaseksist puudutamata ei jäta füüsilist vägivalda. Võib öelda, et vahest koolivägivald ja vaimne terror või ka kuidagi purunenud pered. Kui jätta nüüd kõrvale tõesti siis nüüd hukkunud vanemad. Võib-olla need on ainsad teemad, millest romaanis neetud kuigivõrd ei räägita. Aga teatavale katalooglikkusele vaatamata lugemine siiski lobe ja veenev. Kui ka mõni dialoog tundub veidi kunstlik või kuidagi liiga kirjanduslik, siis pole see tegelikult häirib. Esiteks, nagu öeldud, on tegu autori debüütromaaniga ja teiseks. Teiseks ei ole ka minu meelest tõesti vajalik iga hinna eest laduda paberile mingisuguseid obs töönsusi ainult lootuses, et need muudavad kahekõnede autentsemakse tegelased elavamaks. Hoteldsemaks elavamaks muudavad nii tegelased kui raamatu tervikuna ikkagi veenvad olud ja tegelaste veenvat psühholoogilised portreed. Ja muidugi eriti tähtis, mis üleüldse ühest romaanist romaani teeb. Autori võime kirjeldada oma tegelaste arengut nii osutavate psühholoogiliste portreede kui arenevate tegelaskujudega, saab Kristel Kriisa väga hästi hakkama. Ja tahaks loota, et just need on ka need asjaolud, mis tagasid siis kriisale 2009. aastal kolmanda koha. Eesti lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse tänapäev noorsooromaanivõistlustel. Igatahes on autor selle auhinna täiesti põhjendatult ära teeninud. Ja vaatamata kohati rasketele teemadele ja nende kohati võib-olla isegi ootust äratavalt lahendamisele on tegu igati sellise põneva ja samas ometi ontliku raamatuga, mis võiks tõesti pakkuda huvi keskkooli noortele. Just selles vanuses inimestele, kellel on Needsamad probleemid seisavad sarnases olukorras nagu raamatu peategelased, kellel endal käsil näiteks esimesed tõsisemad lähisuhted, kes on hakanud õhtuti rohkem väljas käima ja mis siin salata, puutuvad tegelikult kokku ka alkohoolsete jookidega ja kelle seas on ka neid, kellel on probleeme narkootikumidega? Ei maksa ju, kujutad endale ette, et neid asju ei oleks või need eksisteeriks ainult kuskil ühiskonna äärealadel. Ja samas ei maksa sellest romaanist rääkides kõnealuseid teemasid siiski ka üle tähtsustada. Väikesele moraali lugemisele vaatamata on Kristel Kriisa neetud ilus ja omamoodi ka kurb armastuslugu, mille lõpp ei ole seejuures kuidagi üheselt selge. Samas ei jää lõpp hämaraks või lahtiseks. Seetõttu, nagu autor oleks võimetu lahendama lugu algusest lõpuni, seda oskab ta väga hästi. Nagu öeldud, tegelased arenevad, nad on veenvad oma arengus ja oma mõtetes tunnetes. Nende vahel on kõikvõimalikke suhteid, mille autor oskab hästi viia mingisuguse loogilise lõpuni. Võib öelda, et raamatu lõpuks klaaritakse tegelastevahelised suhted ära ja romaani käigus võetakse teemat kokku. Jättes siiski tõlgenduse ja selle, mis juhtub siis, kui raamatu viimane lehekülg läbi on saanud lugeja otsustada, on autor osanud väga hästi enda ülesandega toime tulla. Tahaks loota, et Kristel Kriisa kirjutab tulevikus veel ja vabaneb tulevikuski üksikutest keele konarustest ja natuke liiga lineaarselt lähenemisest, mis võiksid veidi nõudlikumad lugejat tema debüütteose puhul häirida. Aga need kõik on siiski väikesed vead. Autor oskab kirjutada ja tema kirjutatud hea lugeda. Tehkem siis nii head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.