Tere, mina olen Peeter Helme, räägin teile täna Wimbergist. Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, on väga suure tööjõudlusega autor. Ma julgen isegi öelda, teinekord liiga suure tööjõudlusega, vähemalt minu jaoks küll. Küll ta kirjutab stsenaariume lastesaadetele pikemat ja lühemat proosat. Luulet avaldab ka kirjanduskriitikat. Teinekord pean ausalt tunnistama, et osa tema loomingust ongi minu maitse jaoks rõhutatult infantiilne ja ebaluulelik aga teinekord paneb Wimbergi jällegi väga hästi täppi. Seekord on tal see jälle õnnestunud. Nimelt on tema sulest nüüd ilmunud raamat nimega eestik. Kusjuures sõnas köök on lõpus kaks k-tähte selline yht, Winbergilik arusaam õigekirjast. Eesti köök on siis teos, mille alapealkiri on lühipoeem kolme söögipausiga. Päris klassikaliseks poeediks ei saa siiski pidada. Eks nad ikka luuletused on ja eks nad muidugi toidust räägi ja seinad tervikuks seobki. Raamatus on veel veidi rohkem kui ainult toiduteemalised luuletused. Esiteks on see väga ilus raamat ja raamat sisaldab lisaks tekstidele ka Juss Piho hästi sümpaatseid illustratsioone. Samuti on raamatus Wimbergi enda saatetekst nimega retseptid, millest ta räägib sellest, kuidas ta väga armastab häid koduseid, maitsvaid toitvaid, sööke millest ei räägita kokasaadetes ja mida ei saa ühestki restoranist. Loomulikult on raamatus lisaks sellele selgitusel retseptide kohta retseptid ise ja teose lõpetab siis teised tuntud söögisõbra Karl Martin Sinijärve järelsõna pealkirjaga limpsi köök ehk laastukesi lapsepõlvest. Siniher vaatleb selles Wimbergi sõbraliku teinekord ka siiski natukene kriitilise pilguga. Sest et Sinijärv juhib tähelepanu sellele, et Wimbergi köök on siiski Wimbergi ja mitte päris eesti köök. Noh, näiteks peab Wimberg eesti köögi osaks ka Džibureki Sinijärv kommenteerib seda nii. Tal võib isegi õigus olla. Levinud arvamuse kohaselt võib ühe maa ja rahva köögiks pidada enam-vähem. Kuulge, mis kohapeal kohalikust toorainest kohaliku koka käe läbi lauale jõuab. Sellest vaatevinklist Wimbergi puljongikuubikut külmutatud aedviljadega peedisupp natuke kahtlane roog. Ilmselt küll, aga see selleks see polegi kõige olulisem. Kõige olulisem on siiski luuletused ja need on tõesti väga lõbusad. Kujutan ette, et nad võtavad enam-vähem iga lugeja muigama, teevad muidugi kõhuga tühjaks sest tõesti lugedes tulevad kohe meelde kõik need toredad ja kodused road millest mõnda, võib-olla paljud inimesed enam ammu polegi teinud, kuigi võiks näiteks kartulisalat või suitsuvorst peedivorst või, või kanasupp. Hea küll, kõiki neid toite kodus ei tehta, aga võib-olla võiks neid kodus rohkem süüa küll, sest kui Wimberg luuletab neist nii kartulisalatit, kartulisalatit, kartulisalatit, võtaks ikka juurde head suitsuvorsti, söön otse Lätist, söön otse Lätist külmkapi juures. Peedisupp, peedisupp, peedisupp, rohkem pole sõnu. Kanasupp kanakoib, kanasupp kanakoib, kanasupp kanakoib, sellesse ringi jääkski. Kui Wimberg ikka nii luuletab, siis tahaks kohe kõiki neid asju. Ütlen kohe, et seesama luuletus jätkub veel mitmel leheküljel, nii et seal on teisigi toredaid toite, millest rääkida. Aga luuletused on siin üsna erinevad, leidub selliste pikemate tekstide kõrval ka väga aforistlike, näiteks üks, mis mulle kohe aga silma jäi, kannab nime, sea armulaud. Ja siga ütles. See on minu liha, sööge, mis iga ütles, see on minu veri, pange verivorsti sisse. Seda sõnumit kummardan, kuulutan selliseid lühikesi on, siin on siin veel väga toredaid. Nii et põhimõtteliselt tulebki sellest raamatust kokku, eks pilt suhteliselt traditsioonilisest eesti köögist nagu see eksisteeris Wimbergi ega minu, ütleme meie ühise põlvkonna lapsepõlvekodudes ilmselt eksisteerib tegelikult siiamaani paljudes kodudes, kuigi väikeste muganduste uuenduste lisandustega. Nii et Eesti kööki võib nimetada toredaks ulmekultuuriliseks eksperimendiks. Ja lisaks saab raamatust ka puhast luule rõõmu. Siin ei leidu muidugi kõrgkeelt või keerulisi värsimõõte, see oli ikkagi Wimbergi raamat. Küll aga palju rõõmustavat, helget, optimistlikku luulet, nii sellises igapäevases Timbergi kirjaviisi eripära kõrvale jättes lihtsas keeles, et seda võiks soovitada lausa lastele. Aga mitte ainult, eks ole ikka täiskasvanute luule ka. Või eks ta selline Wimbergi lik luule on mõeldud ehk veidi lapsemeelsele täiskasvanule või siis veidi täiskasvanulikult lapsele. Mine võta kinni. Aga vahet ei olegi, sest et üks tore raamat on see igatahes lõpetuseks veel väike tsitaatidest pikemast luuletusest, millel on nii kaunis poeetiline Pealkiri kui ma praen leiba. Kõik toad on täissuitsutossu, kui ma praen leiba pannil õli raksud, ahkus särtsub, kui ma praen leiba, vesi suliseb, kraanist tilgub, nõrgub, kui ma praen leiba. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.