Igaühel meist on mälestused. Iga inimese mälu on väär. Ta võib suuta mäletada midagi sellist, mida veel ei teatud. Või on juba unustatud. Tänane saade on lindistatud suvises Kambja koolis. Siin tähistati Kambja kooli, aga ühtlasi ka Kogu Eesti talurahvakooli kolmesajandat aastapäeva. Ja nii pikast ajast on palju mäletada. Üht-teist põnevat te kohe kuuletegi. Kange kooli konverentsil oli neidki vilistlasi. Kes koolis on käinud selle sajandi algusel? Aga alustame lähemast ajast. Kirjanik Ain Kaalep mäletab Kambja kooliaastatest 1000 934 36 sest siis ta õppis siin. Oma kooliteed algasid Tartu linnas aga kuna minu isa töötas Kambjas abi metsaülemana siis läks nagu raskeks väikest poissi Tartus pidada. Kahel õppeaastal olin ma Kambja kooli õpilane. Klassid olid neljas ja viies klassijuhatajaks oli August liit. Ja minu mälestused Kambja koolist on just selle tõttu kuidagi väga eredad, et ma olin alanud linna koolis kõrge järguliselt koolis, Treffneri koolis, erakoolis kus suhteliselt meie Eesti oludes anti eriti head haridust ja kus olid eriti head valitud õpetajad. Tulles äkki maakooli Kambjasse oli erinevus väga suur ja lapse pilguga väga ere ja väga huvitav. Kui ma ei oleks Kambja koolis saanud käia, ei kujutaks ma üldse ette kasvõi seda tausta mission Oskar Lutsu kevadel sest tuleb öelda. Nii palju, kui ma seda asja olen hiljem püüdnud analüüsida. Ega kahe sajandi alguse ja 30.-te aastate Eestimaa kooli vahel ei olnud väga suur. Ta oli loomulikult olemas. No näiteks kas või see põhiline asi, et haridus oli eestikeelne sohiajal muidugi põhiliselt venekeelne, aga kogu see miljöö, kogu see taluühiskond, mis oli selle taga, selle põhijooned olid ikka samad. No kasvõi niisugune asi nagu kooli internaat, kui ma loen Lutsu kevadest internaadi lugusid, siis kerkib mulle kohe silmadeta Kambja kooli internaat Suure-Kambja koolimaja teise korruse peal, mina käisin seal küll kodunt, aga, aga no mis ema Joosep Toots käis ka kodunt aeg-ajalt paunvere koolis vallatus tegemas. Tõepoolest, Oskar Lutsu kevade kooli miljöö tundub ajatu. Temas on sellegi kooli hõngu, mida tähendas talurahvakool oma algusaegadel 300 aastat tagasi ja sellest ajast koolide loomise algusajast kõneleb nüüd ajaloo professor Sulev Vahtre. 300 aastat talurahvakooli talurahvaharidust. Mida see arv ütleb? Kuidas seda hinnata? On seda vähe või palju? Et sellele küsimusele vastata ja vastata. Põhjust on. On tarvis võrrelda Eesti olusid teiste Euroopa maade omadega. Ja jõuame kindlale tulemusele. Et 300 aastat talurahvaharidust on kindlasti palju. See on üsna maksimumi lähedal. Keskaeg ei tundnud niisuguseid mõisteid nagu talurahvaharidustalurahvakool. Haridus oli väheste privileegiks, peamiselt oli kirjaoskajad ainult vaimulikud. Rahvahariduse alged hakkavad esinema 15. 16. sajandil. Eesti seega on üsna esimeste maade hulgas, kus talurahvaharidus kujunema hakkas. Kusjuures see 300 aastat seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolelt tähendab juba kooliharidust laiemas mõttes koolide võrgu teket. Samal ajal on teada, et üksikuid kirjaoskajaid eestlaste seas oli juba ammu varem. Koolid vaimulike tarbeks, osalt ka teiste valitseva klassi esindajate jaoks olid samuti varem olemas 13.-st sajandist peale. Kõige olulisemaks tuleks vahest pidada aega ise edasiminekut hariduse alal üldiselt mis hakkas mõjustama ka Eesti ala. Selgub, et talupojad mõistavad küllalt hästi hariduse vajalikkust. Hakkab tekkima lausa võistlus rivaliteet lugemisoskuse osas. Ei taheta teistest maha jääda ja koolide asutamist talupojad toetavad väga ja väga agaralt. Eriti Eesti Liivimaa osas lõunaosas, kus ka mõisate reduktsioon toimus tunduvalt suuremas ulatuses kui Lõuna-Eestis umbes viis kuuendiku Liivimaa mõisatest redutseeriti. Ja see võib olla ka üheks põhjuseks, et koolide areng just Lõuna-Eestis kulges ladusamalt kui Põhja-Eestis näiteks kirjutab rauselt. Eesti rahvas on minu meelest nagu söök, kus võsa peol kasvab. Mis head vilja kannab, kui võsa ära raiutakse ja välja ei uuritakse. See on öeldud seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel, mitte 19. sajandil, kus niisugused seisukohad nii üldisemalt esi esile tõusevad. Eestlane ütleb, kes õppida tahab, võib seda hästi. Karjased kõnnivad loomade järel ja loevad raamatut. Mõned õpetavad kodus oma vendi lugema, teised juhatavad omakseid paluma ja laulma. Kes oleks võinud arvata, et eestlane selle peale valmis on? Jumala andku neile, kes seda vastumeelt, näevad rumalust ära tunda. Nii näeme seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolel. Eesti talupoegi kui vaimselt, tervet arenemisvõimelist rahvast, kellel on väga sügav püüd haridusele. Ja kui kõnelda eesti talurahvakoolide loomisest, siis kõigepealt tuleb rääkida Bengt Gottfried Forseliuse, sest kes on üles kasvanud Harju-Madisel õppinud Wittenbergi ülikoolis ja seal vaimustunud tõest pedagoogika ideedest, täpsemini Jan Amos Comenski mõtetest. Bengt Gottfried Forseliuse oli siis 23 aastane noormees, kui ta siia tagasi tuli ja kooli õpetajate seminari avas. Sellest kõneleb lähemalt kooli ajaloo uurija professor Lembit Andresen. Kuni Porciliuseni, täpsemalt kuni koomenskini, see on seitsmeteistkümnenda sajandi 50.-te aastateni, lastel õppimiseks ju eriraamatut ei olnud. Õpi tähed selgeks ja siis hakati õppima kirikurra raamatutest, aga muidugi kirikuraamatute tekstid olid ju arusaamatut lastele ja tavaliselt õpitigi tekstid, vajalikud tekstid, pre, kellel oli parem mälu, need omandasid muidugi õpitu kiiremini, kellel halvem, need aeglasemalt. Kuna õpitu ei olnud arusaadav, siis oli ainukene argument vitsanuhtlus. Forseliuse asus nüüd kooli looma teistmoodi, diametraalselt teistmoodi, isegi kui tänapäeval koolireformi tehakse. Nimel. Tema nägi, et on vaja rahvapärast kirjakeelt ja selle pärast tasus eesti keelt kõigepealt ümber korraldama, enne seda ta oli saksa ladinapärane siis asus ta lastele õpikuid koostama. Edasi nägi ta ette, et tema Ma ei teinud ja tema kirjakeelt on vaja kuul meetrite kaudu rahvani viia. Ta nägi ette, et nüüd on vaja seminar asutada ja tema asus ise seal õpetama. Tartus 1680. Siimgi pidas ta silmas loovuspärasuse põhimõtet, see tähendab, kellel on võimed, ainult see saab lapsi õpetada ja kuulutas sõita siis Eestimaal ringi oma mõtteosaliste kaudu, et ta võtab vastu poisse Tartus. Kõik poisid võisid tulla õppima esimesel aastal. Ta valis välja need, kes olid võimekad. Tänapäeval, te teate ju, õpetajaks võib igaüks saada, kes eksamid ära sooritatakse, oleneb. Forseliuse, aga seda endale lubada ei saanud, vaid ta ise valis välja poisid ja nendest, kes ta oli välja valinud, õpetas veel teise aasta. Ja üks nendest poistest oli, meil on meil nüüd juba tuntud ka Big natsi Jaak, aga neid oli palju rohkem selleks et igal aastal. Ta võttis vastu kolm 40 poissi. Et ise ta saaks ka õpetada ainult üksi, sellepärast teise aasta poisid praktiseerisid esimese aasta poiste juures, kuidas paremini õpetada, see oli nagu harjutuskool, mis meil tänapäeval praktiliselt puuduvad. Ja nii täis Forseliuse seminaris läbi 160 pois. Nendest Ta valis välja umbes ühe neljandiku, need poisid läksid kooli, saadeti poisid kooli selle järgi, kuidas nad lõpetasid, tähendab, esimene lend läks siis pärast 1680 neljandat aastat 1686.-le aastal ja meil ongi teada, et esimesed 11 noormeest, keda pilsi sobiks Ajaloost on teada ka see, et Forseliuse sõitis kahe oma kasvandikuga tulevase õpetajaga Ignatsi jaagu ja Pakri Jüriga Rootsi kuninga juurde et muutuda kuulujutt Eestimaa rahva õppimisvõimetusest. Noormeeste lugemise ja laulmise oskus aga äratasid kuningakojas tähelepanu ja forsseeriusele anti vabad käed õpetamiseks ning oma õpilaste tööle suunamisel. Ja siinkohal veel üks tsitaat Sulev vahtrelt. Eriti on paljusid imestama pannud see, et Forseliuse koolist tulnud õpetajad, kes olid veel üsna noorukesed, suutsid väga hästi hakkama saada koolides lastega. Ei olnud mingeid raskusi distsipliiniga, kuigi õpilased olid mõnigi kord vanemad kui õpetaja koolmeister ise, hoopis vastupidi olevat olnud saksa koolides, kus kooliõpetajad palju vaeva pidid nägema, et korda pidada. Eesti koolides olevat asi olnud hoopis-hoopis teisiti. Pisukene poisikene saab toatäie poistega väga hästi toime. Avati Eestimaal esimesel sellel Forseliuse tegemise tegevuse perioodil 45 kooli. Aga peagi järgnesid veel uued korraldused. Ja 1693. neljanda, viienda aasta paiku. Eesti igasse kihelkonna keskusesse avati vähemalt üks kool. Kambjasse nagu juba tahaksin, mitmel korral on räägitud, saadeti koolmeister kohe selleks, et kandja oli üks kihelkond kus küllalt palju poisse, kust küllalt palju poiss oli saadetud Forseliuses esimene põlvkond Eestimaa intelligentsi haritlasi, täpsemalt kes viisid nüüd juba lugemis oskust kihelkondades. Aga tahaksin seda rõhutada, et siit alates me võime rääkida eesti rahvakoolist, kuigi tihtipeale on veel käibel. Räägitakse köstri koolides, aga paljudes kihelkondades oli eraldi köster ja oli eraldi koolmeister. Ja siit alates ka tuli kindlalt juba käibele Kamaal koolmeistri nimetus. Ernst Peterson-Särgavakirjanik ja ise elupõline õpetaja kujutleb. Oma ühes lühijutus nime pärast möödunud sajandit. Pooleolusid, kus noor kooliõpetaja jääb oma õpetajakohast ilma sellepärast et julgeb ennast kirikuõpetaja juures ka õpetajaks kooli õpetajaks nimetada. Õpetajaamet ja nimi on läbi sajandite üks austatumaid olnud Kambjasse, aga paistab, et on ka läbi ajaloo omakorda väga edumeelseid kooli õpetajaid tööle tulnud. Kuulakem nüüd edasi, mida kõneleb Ain Kaalep oma õpetajatest Kambja koolis? Mõned sõnade õpetajatest August lind oli väikest kasvu veidi nagu kühmus. Veidi Mongoliidse väga ja väga südamlik ja, ja väga tark inimene. Tema mitmekülgsuse illustratsiooniks sobib vahest kõige enam see et viiendas klassis ma mäletan seda väga hästi. Tõi August linud kaasa värske loomingu numbri ja viienda klassi õpilastele refereeris, mida kirjutatakse, mida kirjutatakse loomikus. Kujutage ette, viies klass, eks ole, 12 13 14 ja, ja tema loeb valitud katkendeid ajakirjast looming. Ja jäi täiesti surematult meelde tema mitmekülgsust ja kõike kõige vastu huvi tundmast loomusest võiks rääkida muidugi palju. Ta oli eriti põnevad mälestused, on mul sel ajal väga noorest algajast õpetajast, kelle nimi oli August Lilberid ja hiljem ei heinaloo ja kelle nimega on nüüd ristitud pioneerimalev. See oli üks erakordselt põnev noormees. Ta tuli meie klassi just äsja Tartu seminari lõpetanuna ja viieklassile. Ka oli tal nii palju tegemist. Ta õpetas soovijatele vabatahtlikele ingliskeelt. Tema väikses elulookirjelduses, mida ma koolimajas jõudsin sirvida, ei ole seda fakti ära märgitakse. Minu elu kõige esimene võõrkeeleõpetaja ja võib-olla on temal mingisugused teenekesed, isegi selles, et minust hiljem filoloog sai. Tema inglise keele õpetus oli nimelt väga huvitav. See ei olnud kuidagi tema eriala, seminari õpilasena oli ta lihtsalt inglise keelt õppinud, selles ulatuses, nagu seda algkoolis õpetada võib. Ta tegi seda hästi ja peale selle ta üldse üks väga põnev inimene. No kultuur või sel ajal nimetati rahvamaja, mis kahjuks on maha põlenud Suure-Kambjas. Ta oli aktiivne näiteringi tegelane. Siiamaani on mul tõesti meeles esimene kord elus, ma nägin Vilde pisuhänd ta lapsena ja minu meelest siiamaani on mul niisugune mälestus, et nii hästi ei ole pisuhänd mitte keegi mänginud kui seesama noorlill pärg. Aga vähe veel sellest. August Wilberg, vabandage, et ma nimetan lõikalilbergiks minu ajal ta ei olnud veel Eino kirjutas ka ise näidendi pealkiri ja ma ei mäleta, aga mulle tundub, et see on vist Eesti kirjandus, esimene kriminaal on näide, et see oli väga põnev näidend, seal oli muidugi detektiiv, seal oli mõrv, seal oli mõrvatu ja enam ei mäleta. August Linberg kirjutas selle näidendi ise ja mängis ka ise peaosa, detektiivi Jon, jällegi fakt, mis tema eluloost puudub võib-olla kuskil Haridusseltsi protokolliraamatutes või on ka selle näidendi nimi registreeritud ja ei oleks midagi põnevamat, kui selle näidendi käsikiri leitaks. See oleks täitsa fakt eesti kirjandusloos, sest tõenäoliselt on see eesti kirjanduse esimene kriminaalnäidend. Ja sellega sai ka see põnev Lilber hakkama. Heroilisest lõpust ei teadnud ma siiamaani midagi, ma teadsin, et hukkus suures isamaasõjas, aga täna ma just lugesin suure liigutusega seda, kuidas ta selles eriti traagilises lahingus Saaremaa ees meres meres hukkus ja tuli silmad ette, see kõhn, prillidega üldsegi mitte sõjamehe moodi. Täiesti tüüpiline nõrk intelligent. Ja äkki on ta sõjast kapten, eks ole, ja sureb kangelaskangelassurma mis näitab veel üks kord, et, et need nõrgad prillidega intelligendid. Kui asi läheb tõsiseks, võivad ka tõsiseid asju ära teha. Tõsine asi oli muidugi ka olla esimesi õpetajaid ja kooli algusaegadest räägib meil edasi professor Sulev Vahtre. Kõige uudsem oli, oli just nimelt see Kambja köster-koolmeister Ignatsi, Jaak. Kelle elulugu sai lähemalt uurima hakata ühele üliõpilasele, ma andsin ka vastava teema, kursused 900 töötab praegu veel sellel alalnurgas või tema, tema nimigi, kuigi seal ainult ühes tähes küsimus seisab, aga tundub, et on. Ja kindlasti kindlasti on, on nüüd õige rääkida temast kui Ignatsi ja kust mitte nagu seni oli aastakümneid Ignati akust või isegi ja Ignatsis, nagu ta hakkas oma elu teisel poolel ise ise kasutama. Ignatsi jaagu mälestuseks püstitati tema sünnikohas kavandus kena mälestuskivi. Selle eestvõtjaks, õigemini kogu talurahvakooli ajaloopeo korraldamise eestvõtjaks oli Kambja kooli praegune direktor Madis Linnamägi. Muide, teda kutsutakse rahva hulgas uueks Ignatsi Jaaguks. Nüüd on iga igatses jaagu kuju aiahõlmast välja toodud. Ta on muidugi sümboolselt kõigi nende 11 Forseliuse seminari esimesel õpetaja ja esimese kooliõpetaja sümbol, kuidas ta teie kooliga nii seotud on? Üldiselt ajaloost tuntud tänu baltisaksa ajaloolasele pungele kes publitseeris meie Kambja kiriku dokumendis olevad kirjad 1245. aastal. Ja ta on teada ka möödunud sajandi lõpust, eesti haritlaste töödes, on mainides Villem Reimanni töödes, kus ta tõi esimene Forseliuse kõigele jaagu osa kooli ajaloos. Nõelad siis Jaak on pärit haavandu külast, see on siis endisest Kambja kihelkonnast mitte kaugel Kambest Pangodi lahenduses. Kuigi 1686. aasta paiku enne seda ei olnud ju veel eraldi koolihooneid, aga õpetus toimus Parstoraatides, kus sellega tegeles köster. Silmuda paistis silma ja siis tolleaegne nii-öelda edu. Tartusse, kus Forseliuse lõpetusionäri kasutanud seal loomulikult kaheaastasel õpingutsükli jooksul ta paistis eriti silma mis on ka aluseks, et ilmselt siis tänu vaimuannetele läks koos Forseliuse ka Stockholmi. Reis iseenesest mõista tahate küll? Olematu Talumäe jaoks tol ajal ja siin kasvas tema populaarsus eriti, mistõttu ta siis kutsuti igale poole õpetajaks. 1700 teist aastast oli pidevalt ainult Kambes Köstlikese koolmeistriks esid kuni surmani. Üle 50 aasta pidas nats jaakkooli õpetajaametit ja selle ajaga õpetas ta lugema üle 1000 maalapse. Kambja koolis valitsesid Forseliuse aegsed õpetamistraditsioonid. Vana koolmeistri juures käisid õppimas nooremad kolleegid. Vana kombe kohaselt toodi koolmeistrile lapse lugemaõpetamise eest piirgi puid ja vaat õlut. Kuidas Kambjas siis õpetamine käis? On teada, et õpetajat abistasid tema poeg ja kaks koolipoissi. Õpilased jaotati teadmiste järgi kolme rühma. Aabitsa õppijad, katekismuse õppijad ja raamatulugejad. Lapsed äratati kolm tundi enne päikesetõusu. Valgenemiseni pesti, koristati, valmistati toitu ja söödi. Koolmeister töötas liitlasi põhimõttel. Kui üks rühm oli õpetaja juures, tegelesid ülejäänud õpilastega tema abilised. Kõige andekamad Talle õpetati ka kirjutamist. Rehkendamist jätkab Ain Kaalep. Lisaksin siia juurde veel pisikese niukse kirjandusliku mõtiskluse kirja ilukirjandus ja Kambja kool. Mullal seisukoht, mida ma ei suuda küll päriselt tõestada, aga, aga küsimus märgiga tõstab tal küsimusi, et kas mitte sedasama igatsiaak ei olnud. Üks eesti luule ajaloos figureerib teos Karl 11. matuselaulud. Kas ei olnud nende autorid sillad, Jaak, mul on mõned põhjendused mis selle probleemi võivad, võivad ikkagi probleemiks probleemiks teha, see ei ole vähis fantaasia. Mu meelest on see võimalik. See jääb edaspidi lahendada aga keskKarl 11. matuselaulude ja selle päritolu mõistatuse vastu huvi tunneb, leiab need Villem Alttoa ja Aino Valmeti koostatud kenast raamatust Eesti juhuluule seitsmeteistkümnendal sajandil. Muide, tänavu möödub just 250 aastat seni teadaoleva vanima eestlase Käsu Hansu laulu hooma vaene Tartu linn ilmumisest. Kambja kooli olid kokku tulnud kõigi 11 vanima kooli esindused. Need. Esimene nõu Puhja, Rõngu, Põltsamaa, Laiuse, Kolga-Jaani, Kirivere, Otepää ja Sangaste koolid. Pidustuste lõppedes küsisin Kambja kooli direktorilt Madis Linnamäelt, mis talle kõige rohkem rõõmu teeb. Eriti meeldis see, et tõepoolest sai teoks ka Eesti talurahvakooli monumendi püstitamine mis on Nagu mälestussammas üldse rahvakoolile segame, põlistasime talurahvakooli TALO. Aga ma näen, et me oleme siiski on alles poolel teel, sest see on. Esimene teeviit seda talve ajalugu veel paremini uurida seda paremini veel ka näitlikustada. Ma mõtlen selle juures edad. Lobistamisime monumendi just Gambi endise kiriku vahetusse lähedusse mis isenesest kultuuri rusude väga tähtis paik. Tahaksime, et sellest praegu varemat imetlege seisvast kirikust kasvaks välja Eesti talurahvakooli muuseum. Eesti talurahvakooli ajaloomuuseumi loomise mõtet toetasid kõik kohalolijad. Konverentsil, millest tänagi helilõike kuulsite rõõmustas eelkõige see, et teati palju, küsiti palju ja selgusid uurimist vajavad alad. Nagu ütles hiljem professor Sulev Vahtre Kindlasti võib lugeda positiivseks tulemuseks seda, et rahvakooli juubeli tähistamine on oluliselt aidanud kaasa teadmiste levitamisele Eesti ajaloost. Selle tundmine jätab praegu küllalt palju soovida. Ajakirjanduses on kasutatud isegi nisust väljendust. Et meil on tegemist dialoogalase harimatusega just noorte sirguva põlvkonna osas. Võib-olla on see natukene teravdatud, kuigi ja eesmärgiga. Igatahes kaugeltki korras asjad ei ole. Nii, nagu kõik algab koolist, algavad need puudused ka koolist. Praeguses koolis. Eesti ajaloole on jäetud väga vähe tunde. Ja peale selle on need hakitud Nõukogude Liidu ajaloo kursusse üksikute tundidena. Nii et terviklikku süstemaatilist ülevaadet Eesti ajaloost. Õpilasel on. Juubeliüritused on aidanud palju kaasajalooalaste teadmiste levikuks, praegu on, on tervitatav, iga neis on ettevõtmine, mis selleks kaasa aitab, on õpetanud paremini mõistma, mida meie minevikus on tõeliselt väärtuslikku kasvatanud järjepidevuse tunnet. Seda kõike on meil tarvis iseendale teadvustada. Ahjaa, üks asi on ka, et me oleme küllalt liiga liiga tagasihoidlikud olnud oma rahvakooli tutvustamisel teistele rahvastele. Üleliidulises ajakirjanduses maksaks seda kindlasti märkida ja Eestis tutvustavatest materjalides, mis välismaadele lähevad oleks ka kindlasti põhjust rohkem nimetada, meie rahvakooli ajalugu näiteks ei oleks, ei oleks sugugi halb prantslased näiteks teaksid aastal 1684, kui Prantsusmaal asutati esimene seeme, seminarilaadiline kool, rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks. Täpselt sellel samal aastal toimus niisuguse kooli asutamine ka Eestimaal. Mida on rahvale siis andnud 300 aastane rahvakool. Vastata võiks muidugi ühesõnaga talanud hariduse täpsemalt alghariduse kirjaoskuse, mis aga ka varasematel sajanditel oli väga suur asi, meie haridus oli, oli esmajoones talurahvaharidus aga ainult tänu sellele sai teoks eesti rahvuse kujunemine. Niisugused rahvuse vältimatut komponendid nagu rahvuslik kultuur, rahvuslik teadvus, said ikkagi võimalikuks. Tänu rahvakoolile said alguse koolist haridusest sellest pikaajalisest haridustraditsioonist mis meil kujunes ja meie tõus kultuurrahvaks alates 19. sajandi keskpaigaks, mis tundub paiguti ja on, on seda niiviisi ka väljendatud, et see on lausa üllatav. Ei ole enam nii üllata, tähendab kui me tundma õpime oma kooliajalugu rajaneb just väga-väga suurelt osalt sellele Saates Kambja kooli ja Eesti talurahvakooli ajaloost kõnelesid Lembit Andresen, Sulev Vahtre, Ain Kaalep ja Madis Linnamägi. Saate koostas Maarja Pärl. Kell Teeella ja punases. Valule pleidmatama ja ju süüdis jalu. Meeli, lõigatud mere man rebitud, ma verise veri peres. Ema. No need seal min sell Pööra pal käi, me ei loo ju pääl nagu. Meelevi pendas la Peeme hääletu. Pime on takerdunud parku. Kukukalgne pill kulutab lävepaku, till ka järel til. Ahjaa, ta paber on puha ja kirju, seda. Põlvini ei saa-ai ta Eda. Paleeparvede laia päikene päikene Kuusa helgeid aidata meedia, naelad ja telgi peekud abielluda. Põnevalt. Vaikida kiirgavad Kello süttivad kustuvad põlevaid päikese, korduvaid neegreid, keeria pilke ja mängureegleid, liidriteerude aerudega. Naer tuli hommiku poolt ja kääpa välja kaevas pale. Murdunud nool puudutab val taevas. Üks keri muna on sipelgaid, luude laukal ja mõte, sest lahing on kaugel. Oma nime meie ei tea ja elu meelde ei tule. Ainult reas, hõikas rünnakule. Sõduri südametu. Murti, kui kallikesed kaugelt ja kodulapse teatas. Tollu ja liblikaid. Oh seda pea rahunes, sõrmed juurtega ühte läbituudis. Mõeldakse. Põhjatus põgenev loo. Laskus tuulepõldudel raskus. Pähklipuudel on usaldatav. Kõik, mille rohelist magame, magame. Uus elu, mis tõeks sai, Mei liha luudel näris ronis ja seda me hakkame ükskord päris sipelgad samblast. Pilve jäälinnu kõige ka veebis, Adrinike, Darrast. Meie midagi piirid jäid täis, pole bee rikka ajuvad kaotailsla leia, loputa või. Ja kui Lui kalju laulavad, kui tuule Kodukäed risti. Ja seal, kus tee nii pikk ja tolmu Viitsini metsa poole kaugele. Seal ka see kõne kui pill Et kanda, kui kutsed