100 aasta lauljat. Tere, head kuulajad, samas ka laule toovad Teieni jälle Waltaria. Ojakäär ja oleme jõudnud aastasse 1958 või kas ikka oleme? Sest nagu varemgi on kohati juhtunud, tuleb välja, et mõni laul saab kuulsaks hoopis hiljem, kui ta on kirjutatud. Ja näiteks Uno Naissoo laul, arglik brigadir. Kui me vaatame neid hoolega tema laulikud, siis tundub, et see on kirjutatud juba aastal 1949 aga 58. aastal läks ta rahva sekka ja pakume siis sellise variandi kus ma ei tea isegi, kas seda tohib nimetada Emil Laansoo ansamblis, aga seal esinevad härrased nimedega Tennosaar, Laansoo, hoitja, avasalu. Taeva serval Kaagala no. Vedabreegaadi. Kiigele. Linnapea haigi Panther lase kui iive külas iga nooruk ja epanoosi KGB, konsulaarkolmedused raugema minna kaugemale peidetuna. Ehk brigadiri oodalu pole sees. Nagu ta on aga sõnad ole pingeid laual. Ja tädid, nende südamed. Ja veel üks Uno Naissoo laul, mis peaks olema nüüd tõesti kirjutatud juba täpselt sellel 58. aastal. Aga see on hoopis teises stiilis. Nimeks on sügise romanss ja Uno Naissoo otsis ju alati sellist Jessiliku väljenduslaadi samuti. Ning hiljem hindas seetõttu väga palju ka lauljatar Marju kuuti, kes seda stiili väga hästi valdas. Arne Oit ja Uno Naissoo olid ju kogu aeg ka koostöös karmuga ja konkreetse laulu puhul võib öelda, et karmolulise tõesti väga hea tekst. Ilmselt istus ta oma laua taga, oli ta ju ratastooli aheldatud ja nägi aknast maailma. On sügispilved päästetud valla sirel igatsed kevadet uut ja aknal Vihma lõputuid pisaraid alla veeretab, veeretab ruut. Seda ta nägija Marju uudi esituses, nüüd seda laulu. Ja need kaks 58. aasta laulu Gennadi Podolski sulest. Tegelikult ta kirjutas vist nad peaaegu sellise ühe hingetõmbega, mõlemad otto rootsi tekstidele esindajateks on Georg Ots ja Ott Raukas kes olid ju mõlemad tollal Estonia ooperisolistid. Esimese laulu nimi on sääsed, mille esitab Georg Ots. Teine on aga oi kala kalake ja selle esitajaks Ott Raukas, kes muide neli aastat hiljem hukkus väga õnnetult filmivõtetel Rocca al Mare kandis. Ta pidi seal filmis nimelt mootorrattaga sõitma ja seda mootorrattasõitu harjutades kihutas ta kahjuks teelt välja ja sai surma. Tabloo. No õnneks küll onu. Pingil, kuid ümber ringteel peavad Se Võid murda mu poore kuid sääs, kui pure temasse. Üks kaks kolm turul osti, Maalot paare. Vaevalt maitses ridva peale seotud roll, alustasin esmakordselt. Olla see riik. On. Ta siis sellest, kas päris soe Saaliga pääse käes, õhtul sõitsin aega. Harv Siboe Enn Legoi. Voodis näpuss Ape, loen, laus, rabarr. Sest ikka mingil moel a la ei saa seda lainet, vaat kus laps. Karda. Enne kui läheme 1958. aasta lauludega laia maailma mõned uudised sellest aastast ja millegipärast tundub ikka nii, et need mingid pommiuudised tulevad kõigepealt 9235 teadlast 44-lt maalt. Ta kirjutas tol aastal alla üleskutsele lõpetada vesinikupommi katsetused. Aga USA ja Suurbritannia uurijad teatasid, et on õnnestunud juhitava tuumareaktsiooni toimepanemine. Vesinikupommiplahvatus on teadupärast vist juhitamatu, kuigi mina ei ole selle ala erispetsialist. USA saatis kosmosesse esimese satelliidi Exploreri kaaluga kaheksa kilogrammi. Pisut hiljem õnnestub teise Exploreri lend, kuid USA majandust on tabanud kriis. Tööstustootmine vähenes, töötuid oli viimase 16 aasta rekordarv ehk 5,2 miljonit ja valitsus pidi hakkama tegema riiklikke tellimusi. No kui USA-st veel üht-teist rääkida, siis Michigani ja Huroni järve vahel avati maailma pikim rippsild pikkusega 8900 meetrit USA televisiooniski lati mõistatusmängud kui show'd, kuna mängujuhid olid osalejaile õiged vastused kätte andnud ja nendega siis hiljem ise võidusummat jaganud. Muidugi see keel tuli ilmselt võrdlemisi ajutine, sellepärast et need mõistatusmängud Tänaseni kõigis telejaamades väga populaarsed. Tol ajal oli muide suurim auhind 250000 dollarit. Ja kui mõelda selle peale, mis dollar maksis 58. aastal siis oli see ikka päris priske noos ja ei imesta üldse, et mingi korruptsioon nende mõistatusmängude juures võis toimuda. 58. aastal ebaõnnestus ameeriklaste esimese kuuraketi lend nimelt poolel teel ehk 130000 kilomeetri kaugusel maakerast allus rakett ikkagi sellele vanale heale maa külgetõmbejõule ja põles maha atmosfääris läbi. Avastati ka niinimetatud surmakiirte World 10000 kilomeetri kõrgusel ümber maakera, kus äraketi mõõduriistad näitasid üllatavalt kõrget röntgenikiiri. Aga ma arvan, et uudistega praegu võiks piirduda sellepärast, et muusikat on tollest aastast ka väga palju kuulata. Ja üks kõige tuntum laul, mis levis üle maailma, oli õigupoolest küll siiski rahvalaul selle kohta konkreetset autorit teada ei ole. Ja selle nimi on La Bamba. Arvatakse üldiselt, et see pala sündis 19. sajandil Mehhiko ja Kuuba folkloori sünteesina ning hakkas siis juba Mehhiko kaudu Mehhiko lahe ääres asuvast Veera Kruusi osariigist levima edasi muusse maailma. Ja et tegu on tõesti niivõrd kuulsa meloodiaga, siis ma arvan, et see väärib kahte esitust. Kõigepealt üks liin, riidi variant. Liim viid ju teadupärast üks väga huvitav laulja kes Ameerikast oma selliste vasakpoolsete vaadete tõttu kolis elama. Toonasesse Saksa demokraatlikku vabariiki ja tegi seal väga palju väga populaarseid plaate, mis meilgi olid üpris kuulatud. Teine variant on aga Hoseeeffelizziano esituses. Kumb neist nüüd autentsem on, eks jääb teie enda otsustada. Järgmine laul, mida te kuulete, ei ole sugugi mitte vähem tuntud, ma arvan, et vast isegi rohkem tuntud. Ja kui nüüd selle lamba puhul piirdusin kahe versiooniga, siis volare puhul läheb neid ilmselt isegi veidi rohkem vaja. See oli siis aastal 1958, kui Domenico Modonio võitis San Remo lauluvõistlusel esikoha just nimelt selle lauluga volare mis eestikeelses tõlkes tähendab lennata. See levis välgukiirusel üle maailma ja jälle kord võitis USA plaaditööstus eurooplasi. Sest kui Inglismaal tõusis Modonio lauldud plaat edetabelis 10.-le kohale. Marino marini variant oli alles 13., siis tiin Martini plaat firmalt Capitol oli Inglismaal juba teine, USA-s küll veel 15. kohal. Aga tiin, Martini edu ei saa põhjendada ainult võib-olla tema keele inglise keele oskusega, siis, sest Ameerika itaallane Martin laulis ju ainult mõned sõnad, inglise, kõik ülejäänud, aga itaalia keeles. Ju siis oli tema esitus eht itaallaste omast võib-olla siis tõesti nii palju parem või müüs lihtsalt tema nimi paremini kui need tundmatud Modounio ja marini vähemalt ameeriklaste jaoks olid nad tundmatud. Aga nüüd pakume teile tõesti ühepõimiku, kus on kõik väga tuntud nimed. Alustav tiin Martin, jätkab Eesti publiku lemmik Karl Madis ja lõpetab Itaalia publiku lemmik all Vano täisnimega Albano kar riisi ja see on üks hoopis huvitav versioon sellest kuulsast meloodiast. Kuid on üks laul, mis meenutab mulle vaid siin. Korduvad tunded ja kiirema minuri. Voolasid soolased lained mu rinnale valguses ainel tulin mina nagu. Ma ei küsinud nimedest. Ja nad on kivikarva kiiremad. Voolasid soolased lained, Muri maleva. Tublid mina olen igatahes. Nimedest tugev. See nõuab ikka üksjagu palju julgust, et see kuulus volare panna rege rütmi. Aga Albano võib endale muidugi seda luksust lubada. Edasi 58. aastal lauludega, mine tea, kas see oli nüüd eespool kuuldud laulu lab hambasüü, aga tol aastal kirjutas helilooja ja Hispaania ainelise laulu Vello vimba ja selle jäädvustas plaadile viibi Joons. 1957. aastal lauldi laulu melo Tiidamuur aga aasta hiljem tuli võimshanklin turule lauluga Shan Soondamuur ehk armastuse laul. Saksamaal olid Hitleri aegsed rassipuhtuse normid lööklaulust juba kadunud mängida, laulda võis mida tahes, olgu tor, juut või neeger, mis väidetavalt on selline halvustav nimi. Aga ma vabandan ja tänu Ameerika okupatsioonitsoonile leviis Ameerikale öök laulja jess Lääne-Saksamaal nagu kulutuli mainitud armastuslaulu panid plaadile Anžel türaan laulugrupp Hansen pois ja vööls koos Ervin Leeni ool staarse orkestriga. Ja nüüd vahelduseks üks tüüpiline saksa valts, 58.-st aastast. Horst Heinz Hänningi mees klaveri taga mille laulab teile džässorkestri juht Paul kuun. Laulu tekstis on järgmised sõnad. Andke sellele mehele seal klaveri taga, minu poolt üks õlu ja mängi, kui ta mulle selle eest lugu mehest klaveri taga. Kui ta seda teeb, saab ta veel ühe õlle. Selline tekst pani õllesõbrad kindlasti neelatama, ilmselt ka võib-olla selle klaverimängija. Aga nüüd siis see laul Paul. Helilooja Heinz iits oli 50.-te aastate teisel poolel loomingulist väge kohe päris täis, tema laule laulsid esmaklassilised interpreedid näiteks Katerina valente muide, vahel plaadistas ja esines Katariina ka koos oma venna Silvio frantkeskoga. Ja kaks järgmist laulu, mida me kuuleme, ongi mõlemad õe ja venna duod ja mõlemad Heinz kiitsi sulest. Esimene neist kannab pealkirja punane vein ja muusikatoos Ghanas ning teine ma ei jäta enam kunagi sind üksi. Händ viitsi laule laulis palju ka Peeter Aleksander üks tollaseid säravamaid lööklaulu tähti ja Viini laulude ületamatu tõlgitseja. Filmist Münchausen Aafrikas on pärit laul, oo Joseph, siin see ö Napolis. Selles aines kiitsi laulus pole küll lõhnagi Viinist ega eriti Napolist, aga kuulame sellegi ära. Naapoli kohta viidet siis nii palju, et tšau-tšau siin lauldi aga tegelikult oli ju see hoopis vist juba väga varajane tvist, mis järelikult siis juba 58. aastal muudele. Üldiselt arvatakse, et ta on 60.-te aastate tants aga edasi veel ühe Hans kiitsi lauluga ja see on jällegi koostöös Peeter Aleksandriga. Selle nimeks on proovi oma õnne minuga. Alapealkirjaks on vaali Ali luu. Aga selle kohta mul puuduvad täpsemad andmed, mida see eesti keeles peaks tähendama. Kuulame neid siis sedagi laulu. Kuulates Peeter Aleksander-ilt veel üht Heinz kiitsi laulu, mille nimeks on kogu maja, on viltu tikub tahes-tahtmata pähe mõte, et see on võib-olla ehk 40 aastat liiga vara kirjutatud. See sobinuks väga hästi ka Saksamaa Eurovisiooni lauluks näiteks aastal 98 99 2000. Ja seda laulu kuulates polegi väga raske aimata, kas see maja siis viltu on. No see oli just selline pulliga pooleks lugu, nagu Saksamaa on tõesti viimasel ajal euro visioonidele samuti välja pakkunud. Aga läheme nüüd ühe ainsa kiitsi kõige suurema võistleja juurde saksa lööklauluturul ja 58. aastal. Selle mehe nimi oli Werner Sharphenberger Nad mõlemad kirjutasid ka palju filmimuusikat, nagu enne neid olid teinud näiteks Peeter croider Michali aari, Werner Baumann ja paljud teised. Sharphenbergerilt ilmus 58. aastal oma kümmekond populaarset laulu ja kui neist mõned välja noppida, siis võiks alustada lauluga lauljad tarilt, kelle nimi oli Lolita ja laulu nimeks üks sinine. Võlulill. Ja veel üks Saartenbergeri laul nimega kapten ja esitadagi sama, ehk siis see kuulus Loliita. 1958. aasta oli väga tähtis ka Elvis Presley jaoks. Siit leiamegi muide väga hea ühenduse saksa ja Ameerika muusika vahel sest Elvis Presley kutsuti toona sõjaväkke ja ta teenis oma aega just nimelt Saksamaal. See oli niivõrd suur meediasündmus, et seda kajastati televisioonis, raadios, ajalehtedes, ajakirjades igal pool. Nii et ma arvan, et Elvis Presley võib-olla seda noorsõduri vintsutus ei tulnud nii palju taluda kui mõnel teisel. Aga sõjaväe seda igal juhul käis. Ja selleks ajaks olid tal tehtud juba väga mitmed menulood, mõned neist juba ka 57.-st aastast. Esimese, mille praegu välja pakume, on muutis Blackwell i ja tema enda kirjutatud laul nimega Chuck up. Ja veel kord Elvis Presley, seekord Charley pärija maiks dollari lauluga Jeil Haus-rock. Äsjakuuldud pala oli pärit samanimelisest filmist Keil House rock, milles Elvis Presley mängis vangi, kes õppis vanglas ka kitarri mängima ja sai lõpuks rokistaariks. Peale selle nimilaulu oli tal seal veel kuus laulu ja tegelikult seda peetaksegi üheks tema parimaks filmi osatäitmiseks, sellepärast et ega ta ju ausalt öeldes eriti näitleja siiski polnud. Üks kriitik on öelnud selle kohta This Presley kohta. Et liisthikud stil lukk Ootographanters inde i after SUN ehk siis peale seda filmi või seda vähemalt autogrammi piltidele ausalt silma vaadata. Ilma häbenemata. Nonii palju sellest filmist sellest loost ja Elvis Presley-ist, aga tänane saade läheneb lõpule ja võib-olla tuleme siis päris lõpuks veel korraks Ameerikast tagasi Euroopasse, kus juba kolmandat aastat peeti Eurovisiooni lauluvõistlust. 57. aastal dishollandlanna koori Bricken aga 58. aastal prantslane anreekla voo. Ja ma ei tea, kui palju inimesi praegu seda laulu enam mäletavad. Aga miks siis mitte seda korraks meenutada? Nii palju siis tänases saates 100 aasta laule. Saate valmistasid ette Valter ja Jaak Ojakäär ja suureks abiks meie produtsent, seni Bruznyydsin. Nagu te isegi panite tähele, on nüüd sellel saatel ka kordus teisipäeva õhtul kell 21, null viis. Ja kui nüüd veidi ajas ette vaadata, siis võib 100 aasta laulude aeg muutuda veel sellepärast, et praeguse seisuga paistab nii, et kuskil jaanipäeva kandist hakkab see olema siis see esimene saade laupäeval kell 17, null viis, nagu praegu, vaid kell 12. Null viis ehk pärast keskpäevaseid uudiseid. Kõike head Teile soovides ja kohtume jälle 100 aasta lauludega. Nädala pärast.