Tempera Moores. Tere, oo tempera omores, kuhu lähed? Stuudios on Ilme Rätsep. Lubasin eelmisel korral rääkida, sellest võiks ka öelda temast, kes hoiab elus. Et sellesse temasse siseneda, pean ma teid kutsuma Egiptusesse. Egiptuses Vanas-Egiptuses alustaks natuke kaugemalt. Alustaks Egiptuse maailma loomise definitsioonist kuid taevas ei olnud veel tekkinud. Kui maa ei olnud veel tekkinud. Kui jumalad ei olnud Veldi kinud, kui inimesed ei olnud veel tekkinud, kui surm ei olnud veel tekkinud. Selle definitsiooni järgi võib öelda, et surm ja suremine on korrapärastatud siinpoolse maailma osa. Elu ja surm ei ole mitte vastandid vaid nad eksisteerivad koos. Surm, mis eraldas siin ja sealpoolsust. On siis üleminek ühest sfäärist teise. Seal võib valitseda teistsugune ajaline dimensioon lihtsalt. Egiptuses ei öeldud, kui ta veel elus oli, vaid öeldi, kui ta veel mõlemal jalal seisis. Mis te elu kestis edasi ka pärast surma. Ta lihtsalt enam omal kahel jalal ei kõndinud või ei seisnud. See, et surm on korrastatud maailmapildi üks osa paneb ka Vana-Egiptuse kultuuri selle järgmise sfääri või järgmise kusjuures tohutult pingutama, sest hauakambrisse tuli inimesele panna kaasa kõik vajalik tema tarbeesemed, toit, tema teenijad, skulptuuri, kasvõi pisi plastikana. Juurde kuulusid ka mälestused elust, mis oli viibitud oma kahel jalal. Surnutekstid surnuraamatud, kus algselt vana riigi tingimustes on tekst suhteliselt universaalne aga juba vana riigi lõpus tekib personaalsus. Hakatakse kirjeldama ja joonistama sündmusi. Inimesega toimunud. Vaarao käis papüürus soos, jahil või kohtus metsas kääniga või käis kaubareisil Somaalias. Näiteks. Selle juurde kuulus ka imekordamine. Nonii, mis oli isiklik, see ei tohtinud meelest linna ka sealpoolsuses selles lääneriigis. See on võib-olla selles, et vanad egiptlased armastasid elu sellisel määral, et nad tahtsid seda endaga kaasa võtta. See on üks variant. Aga siin on üks mõte, veel, igat inimest hinnati suutnud leppida sellega, et kuulsuse isiksus kaob. Inimene unustab, võib ära unustada, kes ta oli, millega ta tegeles. Sest surnutekst ja hauakamber ei ole ju ainult võõraga kaasas. See on ka ametnikuga natuke lihtsama inimesega koos. Egiptlaste see oli kõige suurem mure, see üleminek ühest situatsioonist teise. Lõng pidi sellel ajal läbima surnu kohtu. See oli individuaalne, erinevalt kristlikust viimsepäeva kohtust, kus töötatakse kiirelt massidega surnukohus, kus esimene liikus saatja, Anubise ka see koerake või Sakal. Vot ruumi tõeruumi, tiivulise jumalanna Maat valve all toimus siis hingekaalumine. Valu vihil oli sulg ja teisel lahkunu hing. Protseduuri märkis üles, kirjutas jumal tat iibis viibise peaga jumal. Ja kala juures valvas krokodillipealine soobek. Ootas seda hetke, kus lõng osutub sulest raskemaks, sest siis neelastasele lihtsalt alla. Ja see tähendas egiptuse kultuuris teistkordset surma või lõplikku kadumist, lahkumist. See oli kõige hirmsam, mis võis ühe hingega juhtuda. Kõike seda, millest ma olen siiamaani rääkinud, teame me selle tõttu, et ta on säilinud hauakambrid. Et on säilinud tekstid, et on säilinud maalingud, reljeefid, skulptuurid Egiptuses ei mõeldud selle üle, kas seegis maalib hauakambri seina, on maaler, maalija käsid tõeline põi, kunstnik. See oli see inimene, keda nimetati väga lihtsalt tema, kes hoiab elus. See mõte on seda ilusam, et tõepoolest need vanaegiptuse reljeefimeistrid, skulptorid, maalijad ongi selle kultuurielus hoidnud. Kui nüüd tema, kes hoiab elus, on seentele joonistanud andamid, mis on toodud vaaraole või surnule Pisiplastilised skulptuurid teenijatega siis on üks probleem veel, ainult kui seda on vaja kasutada. Siis egiptlased uskusid, et maagilise vormeli abil on võimalik. See, mis on kujutatud pildiliselt, võis kultuuriliselt võta reaalsuseks. Tähendab, et see pidi olema kujutatud nii, et ta mõjub reaalsena rajal Vana-Egiptuse seinamaalijad. Need, kes hoidsid elus, ei tundnud perspektiivi ega rakurssi. Kuidas nad siis seda pidid tegema? Nad kasutasid kõige lihtsamat meetodit vaadelda esemeid ja objekte inimesi kõige iseloomulik omast vaatepunktist. Meil on vaja kujutada aeda, milles nüüd siis mitte enam oma kahel jalal liikuv inimene oli elanud või mis tulnud. Ja selles aias oli näiteks ka bassein. Siis vanaegiptuse kunstnik kujutas basseini pealtvaates, see on ju kõige iseloomulikum. Aga kui basseinis ujusid kalad? Neid tuli kujutada külgvaates, sest siis võimalik anda edasi nende suurust vust, millised nad olid. Basseini servas kasvasid põõsad. Need on vaja võtta endale otsete ette taru, milliste põõsastega on tegemist. Ja kui selle basseini ääres toimetasid inimesed siis tuleb ka inimest tutada kõige iseloomulikumad vaatepunktist. See tähendab seda, et hea on profilis silm kui kõige püha ja elavast sümbol. Con otse, õlad ja keha on otse, aga jalad on külgvaates. Nii saab ka edasi anda, kas inimene seisab või astub. Ja kui laskuda detaili, siis kõige loomulikum on jalg siseküljelt suure varba poolt on teda tunduvalt mugavam kujutada kui välisküljelt. Sõltuvalt kummas suunas inimesed seina maalingud on teel, on meil siis kas kaks paremat, seega või kaks vasakut jalga alla joonistatud või reljeefissis modelleeritud. Koodi kujutavad paljudel juhtudel ka lapsed et võtavad kõige iseloomulik oma vaatepunkti. Kui nad joonistavad näiteks kuuske. Üks kolmnurk, mille sisse ulatub järgmine kolmnurk, kui on suured ja mis siis ka kolmas kolmnurk ja selle alla tuleb pikk pruun kuusejalgdiviis. Üks mõte selle kohta, kes hoiab elus, on veel. Kui viibida Egiptuses mitte väga lühikest aega või natuke pikemat aega siis see rahulik kindel, veendunud kujutamisstiil tekitab tunde. Et see ongi ainuvõimalik. Ei olegi mõtet mängida rakursside anatu ruum ja, ja kõige muuga. Lihtne, selge ja väga ekspressiivne on selles mõttes egiptuse kunst egiptuse kultuuri visualiseeritud osa, võise tavaliselt nähtav osa. Miks ma seda räägin? Hilisematel sajanditel on kunsti käsitöö ja kõige selle üle väga palju vaieldud. Vanas Kreekas, kus filosoofid, luuletajad, näitlejad, olid tõsised vaimsed inimesed ei peetud skulptorid ja maalikunstnike nendega kindlasti mitte. Võrdseteks on säilinud mälestus sellest, et perikles sama perikles, kes Ateena kroopalist taastama hakkas, oli suhtunud Seidjasesse. See oli seal skulptor, kes partenani friis. Thorpe kavandas. Kui omasugusesse ja seda rõhutatakse, et perikles suhtlen Swedjastega kui võrdsega see tähendab Tallinn ja haritud, suuremeelne ja demokraatlik. Sest kunstnik oli muidu võrdsustatud pottsepaga. Tali lihtne meister. Keskaja kirikut, ehitajad ja skulptuuride kaunistajad, nendega on lihtsam. Nemad olid meistrid, ministrid olid nii kullassepad, skulptorid, vitraažikunstnikud, kõik nad olid meistrid. Kunstnikust hakatakse rääkima esimest korda renessansi ajal. Siis tekib mõte, et ka kunstnik, kuigi ta loob oma kätega, see on alati olnud see probleem, et kõrgem inspiratsioon ja kõrgem tase on vaimsel maailmal, aga kunstnik, kes loob oma kätega, see on juba midagi niisugust kehvemat. See teema jätkub veel ka pärast renessansi, järgmistel sajanditel. Kunstnikuna meeldib Mulle see Vana-Egiptuse mõte. Tema, kes hoiab elus on hoidnud elus. Neid hetki, mis vanaegiptuse kultuuris olid olulised on hoidnud elus pikki sajandeid. Ma arvan, et väga paljud kaasaja kunstnikud ka tegelikult tegelevad hetkede elushoidmisega. See teema, millest täna juttu oli, on minuga käinud kaasas esimesest saatest alates. Need kuulajad, kes mäletavad esimeses saates olime me Egiptuses. Need on siis ring täis. Viimases saates oleme jälle linnud Egiptuses. Vahepealgi on Egiptusest juttu tulnud. Natuke kurb, et ma ei ole jõudnud teleegiptuse kostüümist või soengutest rääkida. Natuke kurb on, et me jõudnud Bütsantsi, mis on minu jaoks väga huvitav koht. Muidugi jäid meil vahele renessanss reformatsioon, midagi teade Pieter meiereist, natuke, võib-olla mehi ainult ja 20. sajandi teine poolgi jäi vaatamata. Ma arvan, kurvastamiseks ei ole põhjust, sest päris palju sai ju ka ajas ja kommetes läbi käidud. Ja Neile, kellel nüüd tekkis huvi teema vastu. Materjalid on olemas, Teil on võimalus ise edasi uurida. Aga kui jumal annab, siis võib-olla, et kuuleme kunagi veel. Ma tahaksin tänada klassikaraadiokuulajaid. See tagasiside, mis on minuni jõudnud, on olnud väga positiivne. On üks isiklik soov teile. Kui te midagi elus ette võtate, tehke seda kogu hingest, siis on tulemus teile ja teistelegi nauditav. Kõike ilusat stuudios oli Ilme Rätsep.