Helga ja tere, mina olen Annika Kuuda neljanda septembri heliga ja saate toimetaja. Saates tuleb Too järgnevatel teemadel kõigepealt kuulata muljeid Arvo Pärdi pidunädalate raames Tallinna Jaani kirikus toimunud kontserdilt tapadžem, mida käis kuulamas harfimängija flörziimer. Eliisabeti kiriku lõunatiivas pühitseti läinud reedel sisse eksklusiivne uus orel, mille esitas Kriisa, oreliehitus OÜ eesotsas orelimeister Hardo Kriisa, kalt intervjuud organisti Jaanus tarrimi orelimeister Hardo Kriisa ja kunstnik Craig präätsaga tegi Ülle Hallik Tartu Jaani kirikus toimuvast eriklassi. Meistrikursuse lõppkontserdist räägivad lähemalt maestro Eri Klas ja noor dirigent Kaspar Mänd, keda intervjueeris Hedvig Lätt. Teisipäeval Samost Noblessneri valukojas. Rahvusooper Estonia pressikonverents, kus tutvustati Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 ja Nargen festivali programmi kuuluvat lavastust Richard Wagneri ooperit Parcifal kõnelevad rahvusooperi muusikaline juht Arvo Volmer, lavastaja Nicole Raab ja direktor Aivar Mäe. Juttu tuleb ka rahvusooper Estonia uuest algavast ajast, millest kõneleb uus ooperi juht Mart Mikk. Malle Maltis, teos kameeleon šant viiulile ja live-elektroonikale võitis üle euroopalisel elektronmuusikakonkursil Austrias. Esimese koha. Sündmusest räägivad helilooja Malle Maltis ja elektroonilise osa esitaja Tammo Sumera. Kuuleme intervjuud esimesest septembrist Eesti Kontserdi direktori ametikohale asunud Jüri Leiten iga need aneeliga saate neljanda septembri teemad. Head kuulamist. Saadet alustame teisipäeval Arvo Pärdi pidunädalate raames Tallinna Jaani kirikus toimunud kontserdilt tapaatsem mida käis kuulamas harfimängija flörziimer. Viimasel ajal ei ole ma Arvo Pärdi loomingut palju kuulanud ning nüüd pidunädalatega tundus olevat saabunud õige hetk. Teisipäeval kõlasid Jaani kirikus halleluuja troopus vokaalansamblile ja kaheksale tšellole. Antiphoonen kaheksale tšellole Labee Agatoon sopranile ja kaheksale tšellole. Summa vokaalansamblile, must hõlymadrow kood vokaalansamblile missa preevis kaheksale tšellole ning tapaatiemdoomine vokaalansamblile ja kaheksale tšellole. Ma ei läinud kontserdile eriti akadeemilise kõrvaga. Pigem ootasin ma mingit tunnet, emotsiooni. Seetõttu on mu muljed täna natukene uitavad. Ma olen üldiselt pigem virisev kontserdikülastaja. Alati leian midagi, mille pärast olla rahulolematu. Enamasti on see siis seotud esitusviisiga ning kui midagigi otseselt kõrvaid torki, siis olen ma pahur, et kontsert mind rohkem ei liigutanud. Kuid teisipäevane kontsert liigutas mind tõesti. Ma ei leidnud ühtki momenti, mille üle vinguda. Asi polnud isegi niivõrd üksikutes esitajates, kui nende ühenduses Vox Clamantis ja Sherlock det Amsterdam koos hariannase valliga. See tekitas midagi vägevat ja vaimustavat. Mis mind lisaks Pärdi muusikale Jaani kirikukontserdile meelitas, oligi just sopran harianna seal all. Kuulsin Mari-Ann nad esmakordselt 2006. aastal Katariina kirikus, kui ta esitas koos nüüd ansambliga Olari Eltsi juhatusel Helena Tulve teost Linian. Looderjanna imelisest häälest ja sama imelisest loomusest olid levinud minuni juba pikalt enne seda kontserti. Ning õnneks ei pidanud kummaski pettuma. Uuesti kuulsinariannad 2007. aastal Estonia kontserdisaalis, kus ta lisaks laulmisele veel harfi mängis ning tema mäng mõjus, kes mind nii tohutult, et otsustasin isegi harfile pühenduda. Kuid pöördudes tagasi Aljanna hääle juurde, tema tämber on lihtsalt väga eriline, see heliseb ja kandub, kuid on samas nii pehme ja vaba igasugusest forsseerimisest ja üle pakutusest. Naljakas, et ta ei pea justkui üldse pingutama, et ruumi täita või kõrgetesse registritesse jõuda. Ning miks ma mainisin, jutt ei anna iseloomust. Kõik, kes temaga kohtunud on ja vestelnud on, võivad öelda, et ta on siiralt südamlik ja osavõtlik inimene ning väga intelligentne. Kõik see on muusiku puhul oluline. Isegi kui interpreet on helilooja kirjutatud tekstile truu on tegu siiski temapoolse tõlgendusega sellest teosest ehk siis osake interpreedi kandub paratamatult esitusse ning mida rohkem on interpredil sisu ja tõelist headust, siis seda enam on neid väärtusi ka ettekandes. Samasugust piiramatult ausat ja puhast südameheadust tunneb ka Arvo Pärdist. Talle oleks nagu täiesti võõras igasugune enda isikutähtsustamine. Klassikaraadio kandis kontserti ka üle ning selle ülekande alguses oli Mirje Mändla intervjuu Jaan-Eik Tulve ka. Ja neid kirjeldab neid ettekandeid, kontserte, millel Arvo Pärt ise viibib see lisab üritusele mingi teistmoodi tasandi ning ka nüüd, Jaani kirikus oli seda tunda see teadmine, et nende helide looja on siinsamas andmas esitusele oma õnnistust. Arvo Pärt ja tema muusika on eestlastele püha ning täiesti õigustatult. Eks igaüks kuulab muusikat oma isiklikul viisil ja tihti, see oleneb ka muusikalisest ettevalmistusest. Aga Pärdi teosed on arusaadavad väga erinevatele kuulajatele läbi oma selle klaari ja selge ilu. Ja see ilu on ajatu ning hüpnootiline. Pärdi muusika ühendab nii palju erinevaid, isegi vastuolulisi nähtusi või poolusi. Ühest küljest on ta tagasivaatav varasesse muusikasse ja vara Kristlusesse ning tõekspidamistesse, mis tänapäeval juba paljudele kadunuks on jäänud. Kuid ometi ei ole ta millegi järel tegemine. See muusika on uus nagu meie aja leiutis. Leian, et see on fantastiline, kuidas need kaks ajajoone äärt nii loomulikult ja iseenesestmõistetavalt Arvo Pärdi muusikas põimunud on. Kuid neid sildu vastaskallaste vahel on Pärdil veel mitmeid. Näiteks see, kuidas Pärdi teoseid kuulates esialgu tundub, et need on neutraalsed, natuke, isegi kõrvalt vaatlevad nagu hinnangut andmata ning kuskil loo keskel tajud ootamatult, et nüüd on sinuni jõudnud midagi väga isiklikku. Just see efekt oli minu meelest Labjagatoonis, sopranile ja tšello oktetile. Peas on kena lugu heategijast ja nõnda lihtsalt sega, algas isegi nagu lapseliku jutustusena. Ja ometi muutus teose õhustik lõpu poole nii tundeliseks, isegi valusalt emotsionaalseks. Ning harianna saval isoleerimine oli suurepärane. Tema hääles oli just see vajalik intensiivne õrnus ja igatsus. Sellist rebestavat ilusat valulikkust tundsin kontserdi jooksul veel mitmel korral. Näiteks kaheksale tšellole seotud missabreewises ET piltlikult sirutuvad Grazoletid ning kuristikud kõrged madalate registrite vahel. Pärdi teosed ei lakka meile kinnitamast, et maailmas eksisteerib ilu ning eksisteerivad sügavad ja tõsised väärtused. Selles mõttes on tema muusika isegi nagu südametunnistuse hääl. Iga teos on minu jaoks justkui miniatuurne puhastumine. Esmalt viiakse vaim delikaatselt õigesse paika. Seejärel purustatakse jäine ja asine koorik, mis hinge ümbritseb ja laatakse välja osa inetust või tühisest massist mis hinges tegelikult olema ei peaks. Ent teose lõpuks ei jäeta kuulajat kunagi kurbuses või jängi. Alati tuleb lohutus andeks andmine. Pärdi muusikat kuulates on selge, et see ei tule vaid temast enesest et see tuleb kuskilt kõrgemalt ning on ühtlasi suunatud mingitesse kaugetesse sfääridesse. Ei kosmosesse. Ma aeg-ajalt tuletan endale meelde, et on kunst, mis ei ole määratud lihtsalt tarbimiseks minu poolt ja meie kõigi poolt vaid selle eesmärk on midagi igavikuliste. Ning et see kunst teenib midagi, mida me alati ei mõista. Kuid kuulates sellist kontserti, nagu oli teisipäeval on tunne, et ehk Arvo Pärt mõistab Helga ja Vanemuise teatris toimus sellel nädalal maestro Eri Klasi meistrikursused, mis lõpevad täna Tartu Jaani kirikus toimuva kontserdiga. Vanemuise sümfooniaorkestrit juhatavad noored dirigendid Eestist, Hispaaniast, Saksamaalt ja Lõuna-Koreast. Meistrikursused toimuvad, kuidas juba viiendat aastat järjest saksa muusikanõukogu dirigentide foorumi raames. Meistrikursuse eesmärgiks on toetada andekaid noor dirigente orkestriga terrigeerimis kursustel selleks määratud tarite juhtimisel. Oli meeldiv kohtuda maestro Eri Klasiga ja küsida, milline on olnud tagasiside, sest meistrikursused toimuvad juba viiendat korda. Tõesti on rõõm saada tagasisidet ja nüüd mõned päevad, enne kui ma tulin Tartusse, sain ma Saksamaalt sellise ajakirja, kus jagatakse muljeid hetkeseisust, noortest dirigentidest ja selle on mulle saadud musi, kraad, kes neid kursuseid tegelikult korraldab Saksamaal ja tõesti juba vist viies kord ka siin Eestis, sedakaudu on saanud mõnedki meie dirigendid päris kaugele. Siit on oma tee alustanud siit Tartust hilisemad Vanemuise peadirigendi Hendrik Vestmann kui ka praegune peadirigent. Esimesest sellest Tartu dirigentide kokkutulekust oli üks niisugune dirigent, kes mulle väga sügava mulje jättis ja lange. Praegu nad saabunud ajakiri räägib mulle sellest, et langes sai Saksamaa ühe kõige tuntuma teadsi komisjonilt, palju peadirigent pärast esimest aastat. Mul hakkas nagu siiski mõte liikuma sinnapoole, et lisaks sakslastele oleks võimalik ka meie omasid dirigent esin natuke koolitada ja nelja-viie päeva jooksul üks päev klaveriga, järgnevatel päevadel aga on juba orkestri ees ja elava orkestriga on tegelikult see õige töö. See aparaat oli elavad inimesed. Kui minu käest küsiti, mis pilli te mängite, siis mina tegelikult mängin nende pillimeeste närvide peale, nii et tegelikult see on vägagi huvitava, seda ei saa õppida kuskil mujal, kui on ikka päris orkester, kuidas ta reageerib igale liigutusele ka pilgule ja vaatajale tihtipeale sealt sünnivadki need imelised kontaktid mikspärast üks kontsert õnnestub ja teine ei õnnestunud, see on töö inimestega ja millise õhkkonna suudab dirigent luua? Oma käte ja ilmega näitab, millised kavatsused tal on. Niisugune dirigent kiirkoolitus see nüüd küll ei ole, aga loodan, et minule juhised ja ettepanekud on, on korda läinud, sest muidu ei oleks neid vehitajateni uhke lugeda. Tänavu osaleb kursustel viis noort dirigenti. Noortega üldse koostööd teha on tore, siin oleme kõik võrdsed, neid noori on siin päris palju ja Justus toru on väga andekas saksa dirigent. Jompajee on Lõuna-Koreast dirigent, kellel on väga hea manuaalne tehnika, teda on teiselt poolt jälle viia suurde muusikasse. Väga huvitav. Antonio Nende ees on Hispaaniast ja kellel on taga juba õpingud, nii viiuli kui klaveri ja, ja Eesti poisid on Taavi nahtiga, keda ma tean pillimehena nii-öelda nii Eestist kui ka Tampere, kus ta on praegu tööl. Kaspar Mänd on noor dirigent, keda ma tunnen juba päris kaua, sest ta oli kaheteistaastane. Kui ma esimest korda nägin teda juhatamas tema huvi dirigeerimise vastu oli juba siis näha ta täismees ja on väga hästi edasi läinud. Meistrikursuse lõppkontserdil on kavas Prokofjevi seitsmes ja Beethoveni seitsmes sümfoonia. Beethoveni seitsmes sümfoonia on väga palju dirigente nõudev, samaaegselt väga tänuväärne sümfoonia, näitab dirigent, siis isegi kui see on noor dirigent juba nii-öelda algstaadiumis, mis seal taga ei peitu, peitub blokov. Seitsmes on kaasaegne muusika, kaasaegne küll nii-öelda jutumärkides, seitsmes sümfoonia ongi tegelikult noortele mõeldud päikesepaisteline ja elav, väga sügavate viisidega. Siin oligi see, kes mõtle mikspärast, ma need kaks seitsmendat ja, aga kui tegemist on geniaalse muusikaga, siis ei peaks nagu ärgitama igat muusikut nii seda mängimast kui seda juhatamas tegevust andekate inimestega. Kindlasti huviga publikule, sest et teosed on küll kaks, aga igas seoses on neli osa ja ega siin ei valita konkursi korras välja kõige paremat dirigenti, et vastupidi, et nendest iga mees sellest viiest saab juhatada võib-olla ühte osa sümfooniast. Niisugused plaanid. Aitäh maestro Eri Klas selle intervjuu eest. Meistrikursusel osaleb ka Noor-Eesti dirigent Kaspar Mänd. Millised on tema muljed peale esimest proovi? Kuna eelklassi puhul on tegemist väga kogenud ja staažika dirigendiga, kes on üle maailma väga palju juhatanud ning teinud koostööd väga mitmete suurepäraste solistidega ja temal on kindlasti kogemusepagasi, kust on väga palju õppida ning mul on isiklikult väga hea meel, et maestro Klas leiab aega, et noorematele ka enda kogemusi edasi anda. Eri Klas erineb teistest dirigentidest minu meelest enda siira emotsionaalsusega, millega ta võlub muusikud ära ning kogu see musitseerimine on kuidagi väga loomulik. Iseenesestmõistetav, et minu meelest see on tema puhul imekspandav, kuidas lihtsusega on võimalik, et tekitada selline väga eriline atmosfäär. Intervjuud teeme sellel ajal, kui on lõppenud alles esimene proov. Millised on muljed? Teised noored diligendid on Saksamaalt, Lõuna-Koreast ja Hispaaniast ning nad paistavad väga targad ja hästi ettevalmistatud välja põhjalikud teavad täpselt, kus, mis noodis on kirjas ja kuidas, mis peab kõlama nii, et nad on väga hästi ette valmistunud ja ka kõrvalt neid jälgida on väga põnev ja kasulik. Mida juhatajate kontserdil? Seda veel ei tea, kuid üldiselt on kavas Beethoveni seitsmes sümfoonia ning Prokofjevi seitsmes sümfoonia, kuid kes mida kontserdil juhatab, see ilmselt selgub kunagi hiljem. Milline teos on endale südamelähedasem? Isiklikud mõlemad teosed on suurepärased, aga minu jaoks lihtsalt Prokofjevi seitsmes sümfoonia on väga suur avastus, tõeliselt erakordselt ilus muusika, meloodia, meisterlikkus, just maestro klasse ennem proovis rääkiski sellest, et kui Prokofjevi kirjutas enne seitsmendat sümfooniat talle heideti ette, et härra Prokofjevi ei oska meloodiat kirjutada, et mis olgu ja siis selle peale ta kirjutas sellise sümfoonia, kus seda on ikka kohe ei jõua ära imestada, kui palju kaunist muusikat. Jõudu noorele dirigendile. Eri Klasi meistrikursuse lõppkontsert täna Tartu Jaani kirikus algusega kell 19. Nii kõlas katkend Pärnu Eliisabeti kirikus esiettekandel olnud Mart Siimanni teosest Tedeum, kus avalikkuse ees kõlas koos vana ja ajaloolise kõrval vastpühitsetud uus orel. Eliisabeti kiriku organisti Jaanus tarrimi esialgu troopiliseks peetud idee on sellega teostanud, siis on see hetke emotsioon pool tundi enne oreli sissepühitsemise algust, et seda ei saa kirjeldada, seda ei ole võimalik öeldud, et see on selline hea tunne, et kõik see, mis kunagi on unistatud, hakkab teoks saama. Milliseid võimalusi annab see uue oreli lisandumine Eliisabeti kirikule kui kontserdipaigale, seda ma võiks öelda aja pärast, aga Ines Maidre ütles, niimoodi. Saab ikka väga palju asju teha ja see on hoopis teist nägu. Pilgud kõik eesti oreli kokku. Kriisade oreliehituse firma on tegutsenud järjepidevalt alates aastast 1886 ehk 124 aastat. Kokku on selle aja jooksul valmistatud ligikaudu 50 orelit, millest enamus asub Eestis, on säilinud, kuna viimastel aastakümnetel on kriisade firmale andnud peamiselt tööd vanade remonti vajavad oreleid on päris uue oreli sünd eriline suursündmus. Viimati pühitseti säärast sündmust paarkümmend aastat tagasi Ruhnu kirikus. Orelimeister Hardo Kriisa. Ma olen täiesti rahul, eriti kui siin ma olen prooviana kuulanud, kui koos vana oreliga, siis nad nagu täiendavad 11 algavad Eestis on selline asi, et uute oriliste tegemine praktiliselt Eestis puudub põhine nonii, kahe remondid ja rastamisega sellele uut orelit ma seal, millal järgmist lehte näha. Eelmine oli Ruhnu kirikule sai tehtud. Eliisabeti kiriku kooriorel on esimene sedavõrd suur terviklahendusega orel, mis Eestis pärast teist maailmasõda valminud. Selle välimuse autor on Rait Prätz, kes on loonud ka oreliprospekti südameks jääva ümmarguse vitraažakna. See. Mida ma olen nagu projekteerinud ja kuna mul on klaasikunstnik oli mul seda natukene lihtsam teha selles mõttes, et tegelikult ei vitraaže ja see andis ka ülejäänud lahendusele oma mõtted ja ideed. Nii et antud juhul siis väga tänuväärt võimalus minna nii raske teema kallale nagu orelikujundus läbi vitraaži vitraaž domineerib sinine koobas ja Valgamaal, siis seda värvigamma õnnestus mul mängima panna koos tinaviled hõbedase, väike ja, ja vaskvilede punase tooniga, nii et hobusega orelit poosid klaasiga tervikuna lahendusega surmooni. Eliisabeti kiriku uue koorioreliehitus kestis üle kolme aasta ja läks maksma pisut enam kui kolm miljonit krooni. Raha selleks tuli peamiselt Pärnu linnalt, aga ka eraannetajatelt ja kultuuriministeeriumilt. Teisipäeval toimus Noblessneri valukojas Rahvusooper Estonia pressikonverents, kus esitleti tuleva aasta suurimat süvamuusikaprojekti lavastust Richard Wagneri ooperist Parcifal kultuuripealinn 2011 ja Nargen festivali programmi kuuluvast ooperilavastusest, mis jõuab Eesti publiku ette just Noblessneri valukojas. Tuleva aasta augustis rääkisid pressikonverentsil muusikaline juht dirigent Arvo Volmer, lavastaja Nicole raak Saksamaalt, kunstnik Robert Ines Hawkins ja Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäekonverentsi, mis oli ühendatud teatritehnika. Nõukoguga viis läbi ooperi juht Mart Mikk. Sellest, kuidas tekkis idee tuua just Parsikal eesti publiku ette, kõneleb geenid. Muusikaline juht Arvo Volmer. Mõte teha just nimelt Arcifal minu peas olnud juba üsna kaua seal seotud väga tugeva muusikaelamusega aastaid tagasi Savonlinnafestivalil. See muusika, mis käis selle etenduse juurde, oli minu arvates niivõrd eriline ei olegi nagu tegemist tavalises mõttes ooperimuusikaga ja terve see teos on iseenesest nagu mingisugune rituaal, tseremoonia, mille me siis esitajad laval lava kõrval laval taga toetajad ja publik üheskoos peame õhtu jooksul läbi tegema. Rahvusooperi jaoks on see muusikaliselt järjekordne samm pikal teel selles suunas, et Eesti tuleks ükskord perifeerias kultuurriikide sekkaja. Kasvõi esimese ringi Wagneri traditsioonis tehtud. Eestis on teatavasti siiamaani lavastatud neid väiksemaid Meri oopereid ja Parcifali esmakordsest lavale toomisega Eestis on üks valge laik järjekordselt kaetud ning loodetavasti peale Kristjanit farsiks. Tal on see üks loogiline samm selles suunas, et kunagi sobivas ümbruskonnas saab kogu Petroloogia Eestis ette kantud kommentaari, kus ta vaatneri lauljate suhtes. Ega need mingisugused väga erilised olendid ei peagi olema. Tõsi on see, et vaagnad kasutab väga suurt orkestrit, seal on väga mastaapne. Teatud spetsiifilisi omadusi lauljatelt ja nende spetsiifiliste omaduste väljaarendamine kahjuks röövib needsamadlauljad võimalustest töötada nii paljudes muudes muusikažanrites. Ühesõnaga seda, mis on siis suurt tükikaliibrilist saetud, on pärast pudelisse väga raske tagasi toppida, kui mitte võimatu, nii et selle tõttu on olemas maailmas teatud seltskond lauljaid, kes regulaarselt tegelevad ja on ennast selles suunas treeninud just nimelt Wagneri ooperipartiide esitamisega. Meil ei ole nendele vaatneri lauljatele tihti igapäevast tööd pakkuda, sest et meie Wagneri tarbimine on suhteliselt piiratud. Me peame säilitama oma lauljaid selleks, et nad saaksid esitada meile päev saalis seda repertuaari, mida rahvusooper teile kogu aeg pakub. Ja teine mõte, kuidas me seda siis teeme, on see, et loomulikult me kasutame kõikuma lauljad kõikides rollides, mis nende häältele kasuks tulevad ja sobilikud on. Aga suuremate rollide jaoks on meil plaanis kutsuda külalisi just nimelt neid lauljaid, kes maailmas on läbi löönud, endale nime teinud, jättes valdavad vaagnereid kui helilooja ja stiili ja tunnevad ka seda konkreetset teost. Kõneles Rahvusooper Estonia muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer. Ooperilavastuse ideed tutvustab nüüd lähemalt lavastaja Nikola Raab. Kuigi teoses keerled kõik küsimuse ümber pihast kraalist on selle ooperi keerukus tegelikult tohutu, isegi hirmutav, eriti hetkel, kui alustad tööd ning mõistad, et see ongi nüüd see ooper, mida lavastama hakkad. Minu jaoks on fantastiline privileeg, et saan võimaluse lavastada Parsikali esmakordselt siin Eestis ja mitte Saksamaalt, kus on sama ooperit lavastatud aastate jooksul väga palju kordi varem. Ja kus Wagneri ooperit esid, seal on ju üldse pikk traditsioon. Seetõttu tunnen ka, et viis, kuidas pärit käsitleda, on palju vabam lüüs. Maakler ise nimetas ooperit püünen paisest spiil ehk tõlkes lavale pühendatud pidustus mis tähendab, et see, mida me näeme, on vaid osaliselt selline draama, millega oleme harjunud muusikateatris üldiselt. Ooper on kirjutatud päris ooperiteatri, eeskätt Teie ooperimaja tingimusi silmas pidades. Aga olles siin selles erakordses industriaalsest hoones, millel on oma ajalugu, oma välimus, oma tunne ja lõhnad sunnib meid paratamatult käsitlema ooperit rohkem draama mitte niivõrd rituaalse poole pealt, kuigi mõlemad küljed peavad olema teoses olemas. Nii et võttes arvesse Noblessneri ümbrust, otsustasime, et lähtume kõigepealt hoone olemusest. Üritame luua lava, mis kasvab ümbritsevast välja ja arvestab ruumi omapäraga. Lavakujundus on väga insus, triaalne, mis esialgu võib paista totaalselt ja täielikult kaasaegne tegevuspaik kuid loodetavasti mitte ainult. Me püüame luua loo, mis on meile lähedal ja millega saame end seostada ja millel on ühtlasi tugev sõnum. Nii-öelda, et ooperi esimene ja kolmas vaatus kuuluvad ühte maailma ning keskmine teine vaatus leiab aset hoopis teistsuguses maailmas, on need maailmad, on vastandid. Esimene neist peaks olema hea maailm, mis peaks teadma, mis on halb ja mis on heast. Ning teine maailm, mis tekib reaktsioonina esimesele, on nii-öelda halb maine. Samal ajal rajal lebavad need maailma teineteisele väga lähedal. Nii et teiseks vaatuseks tõstetakse lava ligi kuus tonni kaaluv põrand üles ning sellest Zapastant maailma nii-öelda halva maailma. Nende kahe maailma puhul on huvitav, et see nii-öelda hea maailm on takerdunud jäänud iseendale jalgu. See on pea nii tugevasti laiali lagunemas, et ei suuda oma probleeme lahendada edasi liikuda. Samal ajal kui teine maailm nii-öelda halb maailm on täiesti toimiv ja elujõuline. Ikka ja jälle saab mulle selgeks, et see on ooper, mille lugu, interpretatsiooni sisu ei saa anda edasi kronoloogiliselt. Selle käsitlemiseks on nii palju erinevaid tasandeid juba ainuüksi ilma igasuguse interpretatsiooni. Samal ajal loomulikult teoses pikk teema või küsimus, mis on püha Graal, mida see tegelikult tähendab? Siin on nii palju lähenemisviise, kuid Wagneri ooperis on see kujutatud karikana, mis võib midagi sisaldada. Traditsiooni järgi sisaldab see Kristuse verd kuid samal ajal on tegemist lihtsalt Tanumiga. Mu enda valik on see, mida sinna sisse panna ning sellest saab tegelikult kaitse. Püha Graali kõrval on sama oluline pilk või oda, millega piinati ristilöödud Kristust. See on seetõttu püha Graali ka väga lähedalt seotud. Need on lahutamatud esemed ning kui neid lähemalt vaadata, siis võib näha, kui vastandlikud ja samas teineteist täiendavad. Need esemed on karikas on justkui naise kehastus ja oda just mehe kehastuses. Kellele iganes on antud, need kaks eset saab ise valida, mida nendega peale hakata. Kas sa kasutad neid headel või kurjadele eesmärkidel? Karikasse on võimalik panna midagi head, samal ajal, kui odav on ja jääb alati relvaks, mis teeb alati haiget. Nii et need on kaks eset, millele tahan keskenduda. Kuid taaskord peab ütlema, et see on kõigest osa sellest, mida kõike Wagneri ooperikosmos sisaldab. See, mida me üritame, on tuua lavale rikkalik etendus, mis annab au Wagneri kavatsustele, mis puudutaks kuulajaid kõikide nüanssidega. Samal ajal püüame tuua lavale väga elavat lugu, millega oleme kõik omavahel seotud. Tahame luua rikkalikku tähenduste, ristviidete ja omavahel seotud asjade kamingades. Püüame luua sellist Parcifall jätab meid otse just selle ruumi kaudu, mis on osa meie maailmast, ütleb lavastaja Nikola Raab. Laevlistu. Eks probleeme tehniliselt palju, kui te vaatate kogu seda torude kogumikku, siis ühtekokku meie tehnilisel direktoril Taivo tuleb maast lahti rebida, et näha seda teist maailma ei vähem ega rohkem kui 12 tonni koormust. Eks see on ka üheks põhjuseks, miks me siia tulime, sest nagu te teate, seal on ka veel säilinud nõukogude ajast paar vanat kraanat, mis teatavasti suudavad selliseid raskusi tõsta. Nii et see deklaratsioon on meie jaoks üks väga suur väljakutse ja enamus deklaratsioonist tegelikult hoopis ostame sisse. Ja praegu neli ventilatsiooni termastatavad palehigis tööle, et neid torusid valmis vorpida heidab ühtekokku kolm kilomeetrit. Meil on erietendust pluss kaks nii-öelda publikuga dialoogi, kokku siis kuus kokku, see projekt maksab ei vähem ega rohkem kui 6,8 miljonit krooni. Sellest 15 16 protsenti paneb välja siis kultuuripealinn 2011. Tänan tähelepanu eest. Kõneles Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäe. Ja algaval hooajal on rahvusooperil Estonia usu pärijuht, Mart Mikk. Keele olen palunud nüüd kõnelema ooperi uuest hooajast, kuid enne seda küsin kõigepealt teie ametikohta, et milliseid ülesandeid ja kohustusi see amet endas kätkeb, mis segaselt? Rahvusooper Estonia jaguneb kaheks, on on ballett ja siis teisel pool on ooperiooperit, siis ooperijuhi ülesanded ongi leida ja meie muusikateatrile sobivat repertuaari Leida selle repertuaari jaoks sobivaid meeskondi, kes neid lavale toovad ja ka leida sobivad lauljad. Niisiis väljastpoolt Eestist kui ka meie enda teatri seest, nii et eks ta üks suur planeerimine Oleostel. Ja kuidas on siis planeeritud see algav hooaeg, mis on tegelikult numbrilt väga ümmargune 105? Jah, 105. hooaeg, see algab tegelikult juba õige pea sel pühapäeval, ehk siis homme on uue eesriideesitlus, kus kõik need, kes tegid oma annetuse, saavad panna autogrammi eesriide tagaküljele. Siis traditsiooniline Estonia turupäev, kus saab aimu kõikidest nendest teostest juba muusikalisel teel, millest ma nüüd kohe rääkima hakkan. Aga 16 september on esimene esietendus, see on Imre Kalmani operett Silva, kus oma lavastajadebüüdi teeb Mart Sander. Ja võib-olla teistest teostest peaks rääkima žanrite kaupa. Ooperite puhul. Kõigepealt tuleb esimesel, teisel oktoobril Pärnu kontserdimajas Estonia kontserdisaalis tuleb ooperiskaala. Ja siis juba ja on järgmine esietendus, kus tuleb tagasi Meie lavale Putšiini ooper poeem minu jaoks väga armas ja tähtis ooper, mille lavastab ranna Artur Braun ja selle esietendus on siis 29. oktoobril siis üks kontsertettekanne Berliiniga, Bullet, eiei, Montekki ja on 11. novembril peaosades Annely Peebo ja Irina Tubrovskaja. Siis on meie laval Läti rahvusooperi külalisetendused, kus nad toovad kaasa Madame pater, flai Putšiini ja nende uuslavastuse Jevgenia neegin, mille lavastab Andrei Šagars. See ei ole veel päevavalgust näinudki, nii et keegi ei tea täpselt, milline see olla võiks, aga kõik, kes teavad Andres jagarssi lavastusi, siis teavad kõik, et päris ükskõikseks kedagi ei jäta. Vahel meie jälle oleme vahetanud lavad Läti rahvusooperiga meie esitamisel kahte balletti ja, ja ooperitest on siis seesama Putšiini poeem ja eelmise hooaja uuslavastus või suurlavastus armastus kolme apelsini vastu. Siis koostöös klassika, raadio ja Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011. Nendega koos tuleb ekskontsert, et mis kuulub EBU euroraadiohooaega ja seal tuleb esitusele printsi korsakovi tsaari mõrsja, kus solistid Venemaalt, et Ukrainast ja Eestist ja kevadine esietendus on Sharpi, see? Carmen Ma arvan, et üks kõige Kirilikumaid oopereid üldse. Ja selle lavastajaks on Volter Sadclis, kes on meie publikule tuttav kui Cosi fan tutte lavastaja opereti poolest. Silvast me juba rääkisime. Tegelikult peaks ka rääkima lastele etendavatest teostest. Esiteks, sel suvel oli suursündmus meie muusikaajaloos oli maailma esmaettekanne. Mängiti Olav Ehala muusikalist lastelavastust kooliealistele käsikivi kosmosest, mille libreto tegi leelo tungal. Ja see hakkab nüüd jooksma, siis meie mängukavas kammersaalis. Detsembrikuus on 22 etendust päris mudilastele Tõnis Kõrvits, Heljo Männi jõulumuusikal mõmmi jõuluaabits, kus tuttavad karu-aabitsategelased on juba vanaks jäänud ja nende asemel laval ei ole enam rebase Reimaid. Juba Rebase-Riho ja Karo, Maia Karu, Mari ja teised ja lavastaja ja peaosaline on Ivo Eensalu. Loomulikult. Ja siis märtsis esietendub Pipi Pikksukk, mis kunagi on olnud Estonia repertuaaris, kui ma ei eksi, siis 400 korda ja nüüd on selle lavastajaks Andres Dvinjaninov. Nii et jälle Andrese lavastusi teades tuleb sellest kindlasti igati hoogne ja armastatud. See olekski suures plaanis kõik, võib-olla lisada nii palju Estonia ball, traditsiooniline saab olema see aasta väga tähtis, ma ütleks lausa niimoodi, et rahvusooperist Estonia saab selle aastavahetuse Eesti vabariigi kõige tähtsam punkt, nii et tere tulemast rahvusooperis Estonia. Kuni juulikuuni välja, mil meie hooaja lõpetab Saaremaa ooperipäevadel Putšiini poeemia galakontsert, kus peaosas laulab tõesti maailma tenor hose Kura Argentiinast. Mõned päevad on olnud Eesti kontserdil uus juht direktor Jüri Leiten. Mida uut toote teieni testi kontserdisse kaasa? No kõigepealt need mõned päevad, ma olen püüdnud ennast kurssi viia kogu selle suure väärika asutusega ja püüdnud kurssi viia, mis toimub erinevates kontserdimajadest ja ma olen saanud rikkaliku ja huvitava pildi tegelikult paljudest asjadest, millest mina mõtlesin suundadest. Tulevikus on ka hooajal juba kama buklettidest nagu leida. Et kontserdid on palju kontserte, skaala on väga lai. Kas kontserte tuleb juurde või jääb neid vähemaks? Ei kontserdi kindlasti praegu juurde ei tule, pigem on need natukene vähemaks võetud ja, ja ma arvan, et see ei ole ka selles mõttes suur häda et tähtis on see, mida me kuulame. Kindlasti on majanduskriis viimastel aastatel ei jätnud ka meie eelarvesse oma jälje. Tähtis on see, et kontserdid oleks kvaliteetsed, huvitavad ja Eesti Kontsert oleks kõikjal Eestis koha ja mitte ainult Eestis. Kes on need maailmakuulsad nimed, keda te selleks ajaks olete siia kutsunud? No sellel hooajal on tulemas esiteks üheksa välisorkestrit. Noh, alustame juba meie oma kontserdist, kus Berliini raadio sümfooniaorkestrit dirigeerib Marek Janovski ja Bernini raadio sümfooniaorkester esitab neile traditsioonilise kava Brahmsi ja Wagneri muusikast. Siia on tulemas flaami sümfooniaorkester, Kremerata Baltica, Helsingi kogungi orkester, Läti sümfooniaorkester, kes lõpetab hooaega siis Need on väga tõsised väljakutsed meie väikse Eesti kontserdikorraldajatele. Kas Eesti Kontsert pakub piisavalt esinemisvõimalusi ka Eesti interpreetide, millest on siin lähiajal juttu olnud palju? Kindlasti pakub selles mõttes, et see aasta ja järgnev hooaeg on ju suurjuubelit paraad. Järgneva hooaeg on ka Eesti kontserdile 70. hooaeg ja on tulemas selline minu jaoks nagu isiklikult väga huvitav ja väga tähtis tähtaeg nagu Edgar Arro 100 kus samamoodi astuvad üles Eesti muusikud. Et kindlasti Eesti Kontsert valib tulevikus võib-olla natukene vähema, mahuliselt aga aga kvaliteetsemaid kavasid ja loob samas Eesti muusikutele ka kvaliteetsemaid võimalusi kontsertiteks. Kas RAM ja Hortus, kas need jäävad ikka endiselt tihti kontserditel? Äsja Nad saabusid siia, et minu kui juhi meeltes on küll see, et ramm ja Hortus on mõlemad Eesti muusikaloos väga väärikad kollektiivid ja tegelikult on just suund nagu sellele, et aidata nagu mõlema kollektiivi, ütleme rohkem sellist akadeemilist nägu nagu publikuni tuua ees ootamas trammi. Uue kunstilise juhi valik ja ka Hortuses on teatavat muusikute muudatused toimuvad ja ma usun, et mõlemad kollektiivide on tuleviku suhtes väga lootusrikkad. Töötame selle nimel, et nende looming oleks paremini publikule kättesaadav. Mis seisus on loodav kontserdikoor? Plaane on tehtud seitsme kaheksa projekti piires, mis kõik on väga huvitav ja väga kaalukad teosed. Aga kui me saame teada, eelarvenumbrid, teeme otsuse, kui mitu korda saab Eesti Kontsertkoori kokku kutsuda. Aga loomulikult käib töö selle kontsertkoori nii-öelda komplekteerimisel siin septembrikuus on plaanitud ka segakoori naispoole Ettelaulmised mis siis peaksid andma paljudele lauljatele märgi terveks järgmiseks aastaks. Millises projektis nagu osalevad? Ma arvan isiklikult, et see on hea üritus, see on hea algatus, ka see, kas see kontsertkoor kunagi muutub 100 protsenti professionaalseks sooriks, seda näitab aeg ja see näitab eelarve. Samal ajal olen ma rääkinud ka mass Neeme Järvi ka paljude teiste dirigentidega, et samal ajal ei saa välistada, et me endiselt teeme koostööd ka näiteks Latvia kooriga ja paljude teiste koolidega. Nii et vaatame, aeg näitab, kui see kontsertkool saab hea tuule alla, siis loomulikult see oleks Eesti muusikaelus sündmus. Aga nagu te teate, ühtegi kollektiivi ei koostada tehniliselt, et kõik see asi peab hakkama kuskilt seestpoolt pihta ja see asi tuleb nagu orgaaniliselt jõudma õige tulemuseni. Mis saab Tallinna filharmoonias need teie äratulekuga ja saab Birgitta festivalist? Oi, Tallinna filharmoonias, nagu ma kuulsin, on direktori konkursile laekunud 12 avaldust, sest ma arvan, et see on absoluutne rekord ja kindlasti Tallinna filharmoonia jääb püsima. Tallinna linn on selgelt välja öelnud, et filharmoonia on linnale vajalik ja ka orkester on linnale vajalike. Sama võin ma öelda Birgitta festivali puhul, et selge on see, et tegemist on kvaliteetsete nii-öelda kaubamärkidega ja, ja sissetöötatud kaubamärkidega. Oleks ääretult kurb, kui, kui see lastakse kuidagi lörri minna. Ma isiklikult seda ei usu. Aga eks aeg näitab, mina isiklikult olen valmis alati aitama nõu jõuga ja miks ka mitte võib-olla tegema tihedamat koostööd Tallinna filharmoonia Eesti kontserdi ajal, mis on alati olnud tegelikult läbi aastate. Kas on plaanis avada ka uusi kontserdipaiku? Täna käib nagu aktiivne töö selles suunas, et paika panna kahe riigi nii-öelda juriidika, et saaks avada ametliku esinduse või Eesti kontserti filiaali Peterburis. Ja kuna ehitus on nii-öelda graafikus, siis teemia nagu omalt poolt kõik selleks, et 20. veebruaril, kui toimub avamine, et selleks ajaks on kõik nagu valmis ja kõik on korras, aga loomulikult käib täna juba paralleelselt ka Jaani kiriku nii-öelda programmi koostamine järgmiseks aastaks. Ja lõpetuseks, et mis seisus on Eesti Kontsert sisuliselt ja majanduslikult. Täna on majanduslikult kindlasti eelnevatest perioodidest natukene probleeme ja tuleb tõsiselt tegeleda analüüsidega ja kulude ohjamisega. Ma loodan, et pead ei jõua kuidagi publikuni. Mulle meeldib, et Eesti kontserdis on hea meeleolu ja loominguline õhkkond, et katsume tulevikus Need kulud ja tulud oleksid nagu balansis ja kõik võimalused selleks on olemas. Sõna oli Eesti kontserdi uuel direktoril JÜRI leid Stenil. Uue nädala neljapäeval ja reedel avab oma hooaja Eesti riiklik sümfooniaorkester, kui orkestri ette tuleb juhatama dirigent Neeme Järvi. Kaastegev on kammerkoor Vootsis. Musikaales ja kontserdikavas on Arvo Pärdi tšintšilja vertsine roomana sümfoonia number kolm ning Gustav Mahleri sümfoonia number üks t. Tuur. Reedest kontserdist teeb ülekande ka klassikaraadio ja see toimub EBU euroraadio kontserdisarja alakaart raames. Kuula reedel kell 19. Sülgaja. Möödunud nädalal toimus Austrias elektronmuusika kookosmida võiks eesti keelde tõlkida kui Euroopa uue muusika edendajate konverents. Ja põhjus, miks me sellest räägime, on see, et konkursi võitis Eesti helilooja Malle Maltis teos. Ning olengi palunud klassikaraadio stuudiosse helilooja enda Malemaltise ja Tammo Sumera, kes esitas selle teose juures elektroonilise osa. Kui ulatusliku konkursiga tegema. See konkurss on üleeuroopaline elektromuusikateoste konkurss ja sel aastal see toimus nüüd kolmandat korda. Ja tegelikult me oleme tammuga seal juba varem osalenud. Kui me esitasime Amsterdamis Gaudeamuse muusikanädalal minu teose saksa fonile, elektroonikale. Ja Amsterdamis meil leks sammudest, et me jõudsime finaalvooru ja saime esitada koos teiste suurte tähtsate ninadega enda ilusat teost. Tegelikult see on päris ulatuslik konkurss, sest sinna laekus ju 40 projektile Euroopa ja neist valiti välja finaali. Sinna konkursi finaali pääsesid siis Arturo Fuentes, kes on Mehhiko ja Austria päritolu helilooja, kes astus üles seal performance'i etteastega. Tal oli seal nii live-elektroonika kul live video siis Andrea vikaani Itaaliast, kes on ise viiuldaja, helilooja, tarkvaraarendaja ja kui ma ei eksi, siis ta tegutseb Torino konservatooriumis õppejõuna. Siis Jon yard, kes kirjutas loo elektriviiulile ja multiefekt pedaalile ja kes tegutseb Inglismaal ka kirikumuusika vallas. Ja siis Kreeka helilooja elektronmuusik Stelios manu sakkis, kes esitas ise kohapeal oma Supercolaideriga programmeeritud elektroonilise teose. Mida tähendab üldse elektronmuusikaprojekti esitlemine, saatsite sinna mingisuguse visiooni või kuidas sinna konkursile tuli saatejaama varasemaid töid, oma elulugu ja siis mingisuguseid teose näiteid. Ja siis tuli kirjutada projekt, et missugune lugu on plaanis kirjutada, et siis tuli nii-öelda kunstiliselt kirjeldada seda muusikat ja ka seda elektroonilist poolt, et kuidas seda teostada ja mis vahenditega ja miks. Mida üldse tähendab tal live-elektroonika, kui seda lihtsalt lahtisel? Laiv elektroonika live osa, see tähendab ikkagi seda, et peab olema midagi, mis toimub hetkel, samal hetkel esitatakse, kui teil on see üritus ehk siis live-elektroonikaga ei saaks nimetada teost, mis tuleb lindi pealt võetakse tööle ja selliseid kestab, et laius peaks olema siis mingisuguse kas siis pilli või, või mingit süntesaatori helide koha peal kontserdi ajal muutmine. Et ma ütleks, et see on nagu ometi instrument, nii nagu sul on flööt, oboe, viiul, tšello, et nii on ka elektrooniline instrument, aga lihtsalt selle instrumendi sisu võib-olla alati erinev. Ja see on asi, mida sa mängid reaalajas, nii nagu sa esitad iili partid, nii sai esitatud ka elektroonikapartiid. Kas on ka kuidagi ette kirjutatud, et ma saan aru, et Tammo pidi seda siis esitama aja täpselt kirjutatud partituuri, mis või õigemini see elektrooniline protsess on kirjas partituuris, aga see, mis vahenditega või mis tarkvaraga või mis riistvaraga seda nagu lõpuks teostada, et see on nagu selle teostaja välja mõelda? Noh, see on ikka sarnaselt nagu iga pillimängijad partituuris on kirjas, mida sa tegema pead, aga kas sa kasutad nüüd enda viiulit või sõbra viiulit, et see seal kirjas ei ole, eksin partituuri näinud välja küll, tavaline klassikaline muusika partituur, kuid siiski oli kirjas täpselt, mida ma tegema pean ja mis peab olema tulemus ja noh, siis tulemuseni jõudmine enne seda ma pidin siis enne ette valmistama ja vastavad programmid programmeerima ja et see jõuaks nii kaugele. Ma tahakski öelda, et tegelikult selle loo elektroonikapartii tegi valmistama Sumera. Kirjutasin partituuri ja Tammo teostas menetlusele. Eks looming on ikkagi malle poolt rohkem selle tehniline teostus võib-olla, või oli siis minu osa sellest? Ja koos Tammaga oli selle teose esiettekandel osaline veel Barbra lüüne burg, viiulil Te kuulasite seal kohapeal ka oma konkurente ja teisi töid. Kas selle põhjal võiks ka hinnata, kuhu suunas on Euroopa elektrooniline muusika teel või mis on need uuemad trendid või millega praegu? Nagu välja tullakse, see elektronmuusikamaailm on niivõrd kirju, et sinna tehnika sisse võib nagu ära eksida, täiesti et nii palju on uusi tarkvarasid, mis lausa tuleb juurde iga päevaga. Et noh, inimene, kes oskab programmeerida, võib endale ise oma tarkvara välja mõelda. Minu meelest ei saa üldse nagu ütelda, et on mingisugune kindel suund, kuhu minnakse minu meelest sellest konkursist väga hästi oli näha just nimelt, et iga teose sisestas täiesti erinevat suunda ja kõik olid täiesti vastandlikud ja täiesti erinevad teosed. Täiesti erineva stiiliga teosed. Et seda nüüd, et Op elektronmuusika kuhugi suunda liigub, suund, mida saaks öelda, ongi see, et suuna paljusus, et minnakse igale poole ja asutatakse väga laiasid erinevaid vahendeid. Nüüd rääkides sellest võiduloost kameeleon šant, kuidas see lugu üldse sündis, mis võisid olla siis selle inspiratsioonialused? See lugu nii nagu pealkirjast võib arvata, et siin on tegemist erinevate kõlavärvidega klaaride muutumisega kesksel kohal selles loos on selline kandilenne viiulipartii ja siis elektroonika lisab sellele erinevat harmooniat mis on siis teostatud kaheksa erineva süntesaatoriga, mille vahel on ära jagatud nelja erineva tämbri tekkimine ja siis neid saab omavahel kombineerida. Tekivad nagu tämbri variatsioonid. Tarmo, sul on kogemus ka mängida akustilist pill, et sa oled õppinud pikka aega ju tegelikult muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemiastki, et oskate tuua erinevusi siin nüüd, mängides elektroonilist pilli nii-öelda või elektrooniliste pillidel ja mängides sellele akustilisele. Sarnasust kõigepealt, et absoluutselt igasuguse pillivaldamine ja pilli õppimine vajab suurt tööd, see on selge, eks ju. Aga ettevalmistused võib-olla on kõige suurem erinevus tavalise pilli võtamine. Enamus muusikutele on nagu see Arusaadav mõista, mida see tähendab, et sa ikkagi oma kindlaid algvõtteid Saaritud uuesti uuesti siis elektroonilises maastikul pigem on nagu isegi vastupidi, et sa saad need esimesed algvõtad kätte ja siis sa ainult püüad neid uusi ja uusi lahendusi, leiad uusi võtteid ja püüad minna nagu järjest kaugemale kaugemale, et sai korda seda baasi, mis on nagu tavalise pilli mängimise protseduuril kõige tavalisem uuesti alustada näiteks Hellerdalitega, pilli lahtimängimisel ja ja nii edasi. Pilli esitamisel loomulikult iga pilju vajab erinevaid võtteid, aga tegelikult ei ole väga suuri erinevusi. Et ikka ikka sama see muusika tunnetamine, rütmi ja helispektri tunnetamine vastaval ajahetkel, see on ikka samamoodi ja, ja nagu ta mängu võtta on ikkagi nagu tehniliselt, et paeluv ja protsess, mida peab harjutama. Kas te oskate hinnata või mõelda ka sellele, et mis võis sellele võiduloole tuua selle edu? Sellele või mina vastata, mal ei pea hakkama lugu kiitma. Kõik lood olid loomulikult täiesti super, ägedad, enamus lood, vähemalt minu vaatevinklist olid elektromuusika tehniliselt oluliselt keerulisemad lood. Et oli näiteks mitu erinevat. Autorid, kelle lugu seal esines, oled ise kindlate tarkvaraarendajad, et nad olid tõesti nagu maailma täielikult tipud selles kindlas valdkonnas. Aga mis mulle tundub, et, et sellised tipptehnoloogia nagu sellises show hoopis või, või sellises välja näitamises võib natukene kaduma minna osa sellest loomingust või vähemalt loomingu osa on seal nagu raskemini leitav. Sest tehnoloogias ja see keerulisus on juba nii sellisel tasemel, et et enamus inimesi ei suuda nagu sellest ennast läbi pureda ja Malle lugu oli super hea näide minu meelest klassikalise viiuli ja viiuli kõla klassikalises mõttes prioriteerimisest ja elektroonika sinna lisamisest niimoodi, et elektroonika ei kasvaks üle pea. Et see oli Viiuni kompanjon ja see oli ikkagi nagu duo kahe pilli vahel, mis kõlas toona. Ja lõpetuseks, mida sellise konkursi läbimine ja selle konkursi võitmine teile kummalegi andnud on ja milliseid uksi avada? Konkursi võit toob kaasa selle, et seda lugu mängitakse veel järgmise aasta jooksul siis 56-l festivalil erinevates Euroopa riikides ja ma arvan, et see võib-olla ongi kõige parem, mis, nagu üldse sellise konkursi tagajärjel juhtuda saab, et lugu elab edasi oma elu ja areneb nende esituste käigus ja, ja kindlasti see lugu, mis nad on valmis, et see on nii-öelda nagu hüppelauaks järgmistele lugudele, et ma üritan ka elektroonilises muusikas nagu leida uusi võtteid, uusi väljendusvahendeid ja on juba silmapiiril ka mõni uus konkurss, kuhu näiteks võib tuleval aastal ei jälgi, konkurss ei ole üldse eesmärk omaette, et see on ka nii suhteline, et missuguse maitseeelistusega inimesed satuvad žüriisse ja missugused tööd laekuvad konkursile. Minu jaoks on, esiteks on see loomulikult tohutu au nii kõvade tegijate kõrval mind järsku niimoodi esile tõsteti ja eelkõige on see loomulikult sütitused tegeleda selle asjaga edasi ja, ja just nimelt, et selle osaga siis nii-öelda elektronmuusikast live-elektroonika on väga äge ja edasipürgiv ala, millega tasub tegeleda ja arvestades, et Eestis ei ole mitte väga palju inimesi, kes sellega tegeleks, kuna tulin, ma olin kogemata välja, et see vist sobis. Et siis anna minna. Ma soovin teile mõlemale jõudu ja jaksu ja tõesti, et oma visioonidest kinni hoiaksite ja neid siis ellu viiksid. Aitäh, aitäh. Tänasele Helge saatele tegid kaastööd Ülle Hallik ja Hedvig Lätt. Toimetas Annika Kuuda ja saate panid kokku operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas. Aitäh kuulamast. Heliga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis. Teile sobival ajal sobival ajal.