Walter ja head poja kirjatavad. Ka lauludega aastast 1959. Mõned laulud on tollest ajast veel mängimata. Näiteks valmis sel aastal närviline man Row suurima müügimenuga film, sambla vaikid. Meil jooksis see pealkirja all džässis ainult tüdrukud. Aga ilmsesti seetõttu, et tõlge oli tehtud otse venekeelsest pealkirjast. Dolcadjevski. Nii või teisiti, see oli film, kus Merilin, man Raul oli üsna palju laulda ja ta tõestas, et igatahes temale kaadritagust dubleerijat vaja ei olnud. Kõik tuli tõesti otse tema suust ja ta sai päris hästi kama. Kuuleme siin nüüd kahte laulu sellest filmist, esimene on nimega Ma olen armastusega. See oli siis mäel näkija Livingstone, laul ainult Struwe lav filmist sam like'd hot, aga nüüd üks, ma arvan, et veel kuulsam laul sellest filmist. Vana veel jõu ehk tahan, et armastaksid mind ja endiselt märvelenud Mandro. Tahan, et armastaksid mind olisele Rubjastotarti laulu nimi ja ma usun, et Merylin man rausele võluvalt lapseliku esitusega oleks püüdnud Mehilist tuhandete kaupa selles mõttes, et kõik oleksid teda tahtnud armastada paraku ei saanud. Ja nagu me teame, tema elusaatus kujunes hiljem ka üpris traagiliseks, aga sinnamaani on veel veidi aega. Meie oleme endiselt aastast 1959 ja kuulame veel ühe loo sellest nimetatud filmist samm like it hot. Seal oli ju ka, pöördun leini, laul levis in law jõu, ehk see daam on sinusse armunud. Ja nüüd pakume teile variandi duetilt popp kaup ja sööli vas. Aga nüüd korraks kantrimuusika valda mitte kõigist ei tulnud ju nii pikalt säravaid tähti nagu äsja laulnud Bob haub. Näiteks Nashville'i kandist oli pärit mees nimega Floyd Robinson ja tema on jäänud popmuusika minevikku ühe ainsa omakirjutatud lauluga mille nimeks makin lav ehk armastades. Ja kummalisel kombel tõusis inglise edetabelis isegi tubli tüki kõrgemale kui kodumaal Ameerikas. Keegi võiks huvi pärast teha veidi statistikat selle kohta, kas tuntud poplauljaid on tulnud rohkem paljulapselistest või sellistest peredest, kus on ainult üks või kaks last. No esimese hooga tulevad muidugi pereansamblites meelde sellised nagu Jack sans või osmons. Samuti on teada, et see lindioonil pidi vist olema koguni 13 õde ja venda. Ja ainult kahe võrra väiksem laste arv oli rokklaulja Loit Rice'i peres. Price kirjutas paljud oma laulud ise, nõnda ka 1959. aastal plaadile saanud ja kõvasti läbi löönud loo nimega Persson. Näliti ehk isiksus. Need noored, kes kasvasid üles 80.-te aastate popmuusikaga, peaks päris hästi teadma sellist poplauljatari nagu Kim, vaid aga veidi vähem on teada, et tema isa, mardi vald oli nüüdseks 40 aastat tagasi juba rokklauljana samuti loorbereid lõiganud. 60.-te ja 50.-te lõpul läks ju moodi selline otse noortele suunatud muusika niinimetatud tiini pop. Ja selle üks ilmekas näide oli Doc poomusse ja Mort Schumanni laul armunud teismeline just nimelt ole Martimaldi ehk Kimi isa esituses. Kui praegu keegi ütleb Odellow, siis mõtleb mõni ehk Napoleoni lüüasaamisele sellenimelises paigas Belgia territooriumil. Enamikule viirastub muidugi ABBA laul, millega nad Eurovisiooni võitsid. Aga see polnud muide sugugi esimene sellenimeline. 1959. aastal oli väga menukas Jon laudermelki kantrilaul Waterloo, mille oli Plavad Istanud ston vol Jackson vanema kantristiili järgija, kuigi aastatelt oli ta siis alles alla 30. Lõpetades 1959. aastal lauludega pöörake korraks veel tagasi vana maailma poole. Nimelt jõudis kümneaastase laagerdumise järel rahvusvahelisele turule prantsuse helilooja Johan Pill Laari kolm kella ja nii laulab teile seda laulu kõigepealt esimene Eurovisiooni võitja, Šveitsi lauljatar Liis siia. Aga peale seda pakume teile ka teise variandi tuntud muusikalistaari läinud Page'i esituses. Selle Shaun villari lauluga jõudsimegi aastasse 1960 ja kahjuks tuleb öelda, kui selle aasta uudiseid vaadata, et kirikukellad helisesid ka kurbade sündmuste puhul. Kui lugeda neid suuremaid õnnetusi üles tollest aastast, siis võib mainida näiteks Kaulbrooki kaevanduses Lõuna-Aafrikas hukkunud 400 kolmekümmet viitetöölist. President Eisenhoweri visiidil Brasiiliasse põrkusid kokku USA mereväe transpordilennuki ja Brasiilia liinilennuk. 61 surmasaanu seas oli muide ka 19 USA mereväe orkestri muusikut. Lennuõnnetustest veel nii palju, et New Yorgi kohal põrkas kokku kaks reisilennukit ja kukkusid Brooklyni. Surma sai 142 inimest. Ja Münchenis kukkus USA õhujõudude transpordilennuk trammile, mis oli täis jõuluostusid teinud inimesi. Hukkunuid oli 50. Ma arvan, et nüüd aitab, enne kui me langeme päris suurde masendusse, sest et aastast 1960 annab välja noppida ka rõõmsamaid uudiseid. Näiteks Šveitsi naised said pärast pikki ponnistusi lõpuks valimistel hääleõiguse. Jaa, professor Jacques Pikaar sukeldus koos isaga vaikses ookeanis rekordilise sügavusse 10916 meetrit, no lihtsam oleks öelda 10 kilomeetrit ja natuke peale veel. Muide isa obist Pikaar tõusis juba 32. aastal kinnise gondliga Ratostaadil ka rekordkõrgusesse 16940 meetrit ehk siis peaaegu 17 kilomeetrit. Nii palju neist julgetest prantslastest ja mida veel öelda, enne, kui minna muusika juurde. Tulles kodutanumale lähemale, siis Eestis peeti ju 60. aastal 15. üldlaulupidu ja rahvakunstiõhtu. Samal ajal avas uksed Tallinna Kaubamaja. Aga defitsiit paraku siiski jäi kestma ja veel päris pikaks ajaks. Kohtla-Järve Jõhvi-Ahtme ja Sompa ühendati vabariikliku alluvusega Kohtla-Järvelinnaks. Aga nüüd on viimane aeg minna 60. aasta eesti muusika juurde. See aasta oli erakordselt edukas Uno Naissoo. Ja nagu ikka koostöös Heldur karmuga valmistel päris hulk estraadilaule, millest aja sõelale on jäänud näiteks tule minu olevasse purjepaati. Neil päevil polnud algust läbi uinuva linna. Meil on täna pidupäev, tee süda lahti, nüüd viimne eksam, ülev on laul, liigpelglik tütarlaps ja noh, neid ei jõuagi ju kõiki päris üles lugeda, paistab nii. Aga vähemasti neljast laulust tegime teile ühe põimiku, mida kohe kuulete ja esitavad neid laule Tõnis Mägi, Els Himma, Georg Ots ja Marje Aare. Purjepaati ära pelga. Hüva. Kisada paadi. Ninaneelulaene oi. Urr. Mitte. Ainult ära unusta, et murre paali ameti või tappa. Ulila luu nõnna onu. Käin ja käin siin üsna üksi. Käi ja käi mingi enda kõrvaldu. Borni vasar avastuva laator vaestele. Just sosinad. Säravalt säravaid juba armastuse no. Viimases laulus tuli esile eriti hästi kase, Uno Naissoo suur džässiarmastus aga edasi järgmise eesti helilooja juurde kes samuti Te 60. aastal sai ühe väga kuulsa lauluga hakkama. Juba 59. aastal oli toimunud esimene Eesti võistluskontsert. Järgmisel aastal oli neid kogunenud, kas edaspidi läks siis uuesti ikka kord aastas ja aasta lõpul. Aga 60. aastal oli siis teine võistluskontsert tõesti juba neljandal aprillil. Ikka Estonia kontserdisaalis ja esikoha võttis Arved Haug lauluga hõissa pulmad. Tekst Ülo hallingult, Heldur Karmol ja kindlasti kõige tuntum esitus sellest laulust on ikka Eesti raadio meeskvartett. Et haamer, kui valge vaht Et õppetööpakkujatest tatra klaasikest kibedat kõhupauna libedal la rooli rohkem laua pääl sadat tortilla Nad lähevad alla ja hoia. 60. aastal ilmus arvet haugil teinegi populaarne laul. Vana Toomas tekst oli järgmine pilt. Muidu aastal 71 kuni 79 juhatas ju Arved Haug filharmoonia estraadiorkestrit vana Toomas. Aga seda laulu kirjutades ta seda ametikohta kindlasti ette ei näinud. Eksorkester Ki sai kindlasti nime raekoja tornis seisvalt Mehhikeselt tollelt laulult. Vana Toomas on ju üsnagi ära leierdatud figuur. Kunagi oli ka raekoja platsil restoran vana Toomas siis tehti film vana Toomas ja nii edasi ja nii edasi. Aga nüüd see 60. aastal kirjutatud arvet haugi laul, mille esitab Vello Orumets. Kes ruumis ja põlislinnavalvuritel Raudki rullijalt? Mis on? Vana Toomas, hästi tea, okei, teeme lehte. Ei enam käeks, nagu öeldud, oli siis 60. aastal kaks võistluskontserti, teine toimus viiendal detsembril ja nagu ikka, läks seegi täissaalile. Siis tuli võitjaks Vello lipandi laul, piparkoogipoisid ja laulis, seda jälle ei keegi muu kui Eesti raadio meeskvartett. Sedapuhku küll trio koosseisus, kuna kvartett ei saadud lihtsalt tehnilistel põhjustel seks ajaks kokku, aga teksti oli kirjutanud ilmsesti Rootsi päritolu keeginguls trand Heljo Mänd oli sellest toredast luuletusest teinud tõlke eesti keelde ja sealt siis helilooja Vello lipansele leidiski. Kolme seeria ja sinna need raadina müütide. Usume, et kindlasti ta meede kunstlik Parboreeti tsekke valvega EV 100 ahjuplaadile kuid toodi haaval, naerab. V3. Tuleme präänikute maa, meid ja maatusa hoovannanguga. 60. aastal kirjutati Eestis veel väga palju toredaid laule ja nende juurde tuleme kindlasti tagasi mõne aja pärast, kas siis selles või juba järgmises saates. Vaatame, kui palju meil neid teisi lugusid jätkub. Aga kõigepealt veel üks muusikasündmus 60.-st aastast, mis toimus Estonia kontserdisaalis kaks päeva, muide just enne meie kolmandat võistluskontsert. Ja siis esines seal maailmakuulus Peruu lauljatar iima Sumak kes oli ju ülimalt tuntud just oma tohutult suure hääleulatusega. Talle oli Moskvas komplekteeritud saateorkester, mis koosnes nähtavasti juba siiski pensionile siirdunud muusikutest ja mõjus laval võrdlemisi väsinuna, kuid see ei vähendanud publiku huvi selle erakordse nelja oktavi suuruse hääleulatusega looduse ime vastu. Orkestrit juhatas lauljatari abikaasa, helilooja Mooses, Vanco kavas oligi muide rohkesti tema loomingut, aga muide, meie produtsendi andmetel oli nendega kaasas ka poeg, kes siin Tallinnas käis ringi ja muuhulgas osales näiteks 21. keskkooli ühes inglise keele tunnis mis oli mõistagi tal 60. aastal kõigi kooliõpilaste jaoks väga suur sündmus. Nüüd ima Suumadki laulu juurde, mis kannab nime ata puiro ehk andide hääl. Autoriks siis abikaasa Mooses Banko. No siin saab vist kuulda lauljatari kõiki hääleregistreid Alt Vassist kuni koloratuur soprani välja. Ja kui nüüd veel midagi viima sumadki kohta rääkida, siis üks legend ütleb nii et tegelikult olevat Ta inkade kuningasoost ja õige nimega soila per atriis Charrari, Sumagdelkas, Pilio. Aga teised allikad väidavad, et ta olevat tavaline koduperenaine nimega Aami kaamus ehk heimika müü. Sest see on ju tagurpidi pööratud ima Sumak. Mine tea, kumb nüüd see õige variant on, aga fakt on see, et looduse poolt oli talle tõesti lauljana väga palju antud. Ja see tormiline aplaus pärineb siis 60. aasta Estonia kontserdisaali Imazumad kontserdilt aga nüüd edasi Euroopasse sest 60. aastal peeti juba viiendat korda ka Eurovisiooni lauluvõistlust. Eelmisel aastal oli Holland juba teist korda võitjaks tulnud ja nähtavasti käis suhteliselt väikesele riigile nii tihe, suure võistluse korraldamine üle jõu. Seepärast oli 60. aasta võistluspaigaks London. Esikohale tuli seekord prantsuse laul, autorid, ärkur ja Andrei. Dirigeeris tuntud orkestri juht Frankurssell ja esitaja oli Jacques kliinbuajee. Jääme veel veidi prantsuse muusika juurde, kuigi järgmine laul erineb eelpool kuuldud eurostiilist nagu öö päevast. 60. aastal kõlas Prantsusmaal ikka veel Edit peafi hääl, kuigi laulataril seisis õige pea ees lahkumine igavik. Ja ise ta seda ka juba tunnetas. Demoonia vokk käärilaul? Ei, ma ei kahetse midagi, oli nagu tagasivaade elatud elule. Nagu ka postuumselt hiljem ilmunud mälestusteraamat. 1960. aastal äratas kogu maailmas tähelepanu film ei kunagi pühapäeval, mis tõi kõigi vaatajate ja kuulajate teadvusse kreeka näitlejatari Melina Mer kuuri kes muide jagas koos prantslanna Shan Moroga ka 13. kanni filmifestivali parima naispeaosalise loorbereid. Pahempoolsete vaadetega Mercuryst sai 1981. aastal Kreeka kultuuriminister. Aga mainitud filmis laulis ta Maanos Hatšidakise laulu Pireuse lapsed nii hästi, et heliloojale anti selle eest Ameerika filmiakadeemia auhind. Kõneldes Euroopa heliloojate rahvusvahelisest menust ei saa unustada ka saksa helilooja Heino kaatse laulu kal Kuta, mis lendas 60. aastal üle maailma ja on arvatavasti oma ülilihtsa viisikesega ka kõigile meelde jäänud. Siin esitab teile seda USA ansambel The Swingers ja kuigi laulul olid ju ka inglisekeelsed sõnad olemas, piirdusid nemad. Siiski rohkem sellise lollallaaga vahet pole, võiks öelda. No nüüd sai 100 aasta laulude sarjast kitarrist oma oskusi näidata aga jätkates saksa heliloojatega, siis sealkandis oli 60. aastal Werner Sharphenberger jätkuvalt üks produktiivsemaid heliloojaid. Tema järjekordne lööklaul oli meremees. Su kodu on meri ja esimeste hulgas laulis selle plaadile kandaam nimega liita. 1960. aastal oli tants nimega rock n roll vallutanud juba kogu maailma. Küll ei peetud seda heaks tooniks toonastes sotsialismimaades. Nõukogude liidus püüti külma sõja alguses võidelda ka vana hea fokstrotti vastu näiteks ammu unustatud tantsude nagu padespaan ja teiste selliste taas elustamisega. Aga see kunstlik elustamine ei toiminud kohe üldse mitte. Ja rock n roll ei sobinud sotsialismiga Ida-Saksamaal. Nii mõtlesid sealsed tantsuõpetajad Helmut ja Kristasaifert välja uue moetantsu kuus neljandik-taktimõõdus ning panid sellele oma kodulinna leipzigi ajaloolise nime lipsija järgi nimeks lipsi. Nad tutvustasid seda tantsu juba 59. aastal. Loughammeris peetud tantsumuusikakonverentsil said kõrgemalt poolt heakskiidu ja masin pandi käima. Hoolimata massiivsest propagandast tutvustavast filmist ajakirjanduse hurraa, hüüetest heliplaatidest, demonstratsioonidest ja kursustest ei läinud seegi taimeke siiski päris hästi kasvama ja suri peagi üsna vaikselt. Kuigi ka Eestis kirjutasid heliloojad lipsisid ja mõned neist said päris tuntuks. Aga need tulid veidi hiljem, nii et nende järg on järgmistes saadetes. Tänase saate lõpuks meenutame ühte ellipsit Claus Hugo palaga mis on kehv pealkirjaga, kõik tantsivad, lipsid ja seda laulab helgabrauer koos ansambliga flamingod. Ja taustal on veel ka läitsegi raadiot. Tantsuorkester. Valteri Jaak Ojakäär soovivad teile kõike head ja kohtume jälle järgmises 100 aasta laulude saatel.