Aga jah, tõepoolest muudkui muutuvad, kuid traditsioonid sageli jäävad. Eriti annan Bryan Ferry kodumaal briti kuningriigis kas või politseinikud ikka mustades mundrites ja teinekord veel toredate kiivritega, mis lõua alt rihmaga kinni käivad. Mööduluschweril tuli mõnikord asjaolude sunnil säärane kiiver rannikult ära varastada. Seda nendes naljatades Pelham, renn veel muud house'i raamatutest politseinike just mõtte hiiglastena ei kujutata. Raamatud, filmid ja telesarjad ongi ju enamvähem hoolinud Meie kujutluse Briti politseist ja miks mitte neid uskuda, kunst sündivat ju elust enesest. Isegi on täna ka mõned faktid, sest kõne alla tuleb selline maagiliselt kõlava nimega paik nagu Scotland Yard ilusat pühapäeva taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja Aja jälg. Suur ja sünge näiteleva ütles Kingsi päikeseliste õhtupoolikute linna Londoni kohta Sherlock, mis pole ka ime. Oma ilmatu paksus ajaloolises raamatus London kirjutab Edward Rashford suuresti nähtamatust linnast Timesi ääres nähtamatust, sest linna kohal lasub udu nagu tumehall kirstukate sest suits ja tahm, mis tuleb linna arvututest riietest ja vabrikukorstnad test laseb nagu tekk linna kohal, mille alla jääb lõksu veelgi rohkem suitsu ja kõik see tiheneb matavaks hingematvaks õuduseks, tihedaks kollaseks, Londoni uduks. Ofaadid. Holmsi ajal oligi London tehti just selline udune, suur ja sünge, näitelava ka sünged lood, mida detektiiv. Lahendus ei teinud linn just samaks. Holmsi lugude Scotland Yardi mees oli sageli komissar lastreid. Sitke, vilgas ja valvas Agatha Christian oma lugude esimeses raamatus saladuslik Juhnustalsis kirjeldanud detektiivinspektor Nsäpi Scotland mardist väikese terava pilgu, tumedate juuste ja nirginäoga mehena. Meele tuttavaks saanud boa roo telesarjas on chat pik pisut kohmakas. Teinekord mitte just väga nutikas, aga ometi sümpaatne. Ja just sellise Chapiga oleme nüüdseks harjunud. Mis maabli lugudes kujutlenud, tädimehed pole ka just olete kõige nutikamad. Muidu ei paistaks Šein maabli elukogemustes karastunud täitlikus välja. Nendel kriminaallugudes tegutseb peainspektor veksvod, suur tugev viiekümnendates eluaastates mees. Kogenud maine ja mõistlik piidid. Jeimzi lugudes lahendab mõrvu pik, meeldiva välimusega intelligentne ülemsuperintendent. Algris magus gotlandi äärt teab, et ta ei talu lollpäid ning viimaste iseloomustamiseks on tal väga individuaalne ja täpne definitsioon. Scotland jäädi mehelike meestega võiksid veel jätkata. Praegu piisab. Muidugi on need Scotland Yardi mehelikud mehed ka päriselt olemas, mitte ainult krimikirjanduses, kuid sealt õpib meiesugune neid kõige paremini tundma. Tänavu sügisel saab Scotland Yard 181 aastat vanaks. Kümneid tuhandeid vapraid nimetuna ajalukku läinud mehi on nende aastate jooksul Londoni politseijõududes oma tööd teinud ja nende politseijõudude peakorter on selle aja jooksul ka linnas oma kohta vahetanud. Kuid ikka Scott londiaadiks jäänud. Vaithool on pikk ja lai tänav otse Londoni südames linna elus joon, mis ühendab vägevat gooti Kivibitsist parlamendihoonet ja traditsiooniliselt Charlinkrošina tuntud Trafalgari väljaku lõunakülge. Just siin on 1000 aasta jooksul Inglismaa poliitiline ja religioosne keskus asunud esimene valitseja kesteemsi ja selle lisajõed pirni soise ristumiskoha lähedal seisvale Saarele. Oma lossi püstitas oli 11. sajandi alguses valitsenud kuningas käenjot. Lossi lähedale rajatud väikese pühamu laiendas Edward Usutunnistaja 50 aastat hiljem tolle ja Inglismaa suurimaks kloostriks. Miks ja nii sai kogu paika oma nime Westminster minister tähendab kloostrikirikut. Järgnevate sajandite jooksul rajati ümber kasvava lossi ja kloostri hulk soliidsed riigiasutusi ja aastast 1512 on Westminsteri loss riigi parlamendi asukohaks vaid hoolist pöörde valla Downing Street, kus asub tähtis maja number 10 Priit ministri residents. Ja kõndides edasi põhja poole kuulsast ratsakaardist. Mööda jõuad tänava nurgani, millel seisab nimi, reit, Scotland head. Reutscaslandiaad suur Šotimaaõu soov kuidas Vaitholist hargnev otse keset Londonit seisev tänav sellise nime sai? Täpseid kindlaid põhjendusi pole leitud, selle eest on oletusi. Võimalik, et siinse maaomanik oli kunagi keegi Adam Scott või hiljuti see maatükk kunagi Šotimaa kuningatele Londoni residentsiks, mida iial valmis ei ehitatud kõige levinuma ja populaarsema oletuse kohaselt seisnudki siin väga ammu enne Inglismaa ja Šotimaa ühinemist loss, mis olnud mõeldud Inglismaad külastavate le shoti kuningatele või nende saadikutele. Juba hoopis kindlamalt on teada, et seitsmeteistkümnendal sajandil elasid ühes siinsetest hoonetest Londoni ehitamisele pühendunud kuulsad arhitektid Christopher Vorenn jah, aineid. Vanas Londonis pidanud tänavatel korda peaasjalikult linnavahid otsmenid. Kuni linn veel kuigi suureks polnud paisunud, sain nad oma tööga enam-vähem hakkama. Kuid 18. ja 19. sajandil maatusia kasvas London sellise korravalvesüsteemi jaoks juba liiga kiiresti. Suurem kuritegevus sageli juttu uppunud tänavatel muutis nii linnaelanikud kui valitsusametnikud pea üpris murelikuks. Parlamendi komitee hakkas juba 1812 olukorda suurima, kuid vargaid ega mõrtsukaid Londoni tänavatel ei seganud see sugugi. Aastal 1829 polnud siseminister Robert piil sugugi rahul eelmisse sajandisse kuuluvate kordnikega ja pani ette, et seadust ja korda kindlustaks riigis keskvõimule alluv mundrit kandev politsei, kirjutab Rashford oma Londoni raamatus. Ja ütled veel, et parlament kui Londoni konservatiivne kõrgkiht ei tahtnud reformidest mittemidagi. Saage teada. Ameti võetud oli samal 1829. aastal vastu seadus, mille kohaselt loodi Londonis Metropolitan polis fos pealinna politseijõud. Hoone, kus pealinna politseijõud endale koduseid asus aadressil Vaitholplays neli ja selle tagakülg avanes platsile, mida kunagi siis arvatavalt siin paiknenud Šotimaa kuningate residentsi järgi Scotland Yardis oli hakatud kutsuma. Maja tagaküljel oli sissekäik linnarahva jaoks, kellel politseisse asja. Ega ei läinudki palju aega, kui rahvasuu Londoni politsei peakorterile uue, täiesti loogilise nime oli andnud. Scotland vead, mis muud? Alates 29.-st septembrist 1829 valvasin Londoni tänavaid Scarlandiaadi politseinikud, et linnas rahu kord valitseks. Küllap sarnanes Scotland Yardi esimene Vaithoolis asunud hoone teiste siinsete monumentaalsete riigiasutustega kuid tähtsam on see, mis selles hoones toimus. Sest siit algas Londoni politsei peakorteris Scotland pardid, tee maailma tuntumate ja kõrgelt hinnatud politseiasutuste hulka. Kõige tähtsam mees Scotland Yardis on algusest peale olnud politseiülem ka misjonär. Tema juhib Londoni politsei tööd ning annab aru otse siseministrile. Aastal 1829, kui kõik algas, vastates pealinna politsei tegevuse eest lausa kaks meest, söör Rowan ja Richard Mein. Et politseinike töö oli algusest peale raske ja ohtlik on olnud, sellest andis tunnistust esimese politseiniku hukkumine. Aasta hiljem 1830. Scotland Yardis töötas siis 3300 meest. Neil meestel tuli noil aegadel sageli vihastele rahvahulkadele vastu astuda ja seda nad ka tegid. 1835. aasta oktoobris puhkes võlvangi parandusasutuses tulekahju ning 400 politseinikku kutsuti kohale rahu jalule seadma. Pärast seda nõuti juba suurema tulekahju puhul politsei kohalekutsumist. 1842 loodi Scotland Yardis detektiivosakond kõikjale Läänes, ka kurjategijad muutusid nutikamaks ja nende tabamiseks tuli nende tegusid põhjalikumalt uurida. 12 aastat hiljem tõstis Londoni politseiülem Richard Mein esile teema, mis olid ja Inglismaa jaoks oluline ja tähtis. Ta tegi teatavaks, et Londonis läks eelmisel aastal kaduma üle 600 koera ja kuusk. Koera võeti peremeestelt pantvangiks ning nende eest nõuti lunaraha. Richard Mein leidis, et see on juba organiseeritud kuritegevus ja seadusandjad peaksid midagi ette võtma. Ajad, mil koerte asemel inimesi pantvangideks hakati võtma, ei olnudki enam mägede taga. Scotland Yard oli kindlate reeglitega karm asutus. Aastal 1845 tehti teatavaks Londoni politseijõudude eesmärk. Linnas peab iga 450 inimese kohta üks politseinik olema. Igal õhtul, kui Beekmanni torniga head ööd ütleb, algab Scotland Yardi politseinike öisel vahetusel töö. Nii on see olnud 19. sajandi esimesest poolest praeguse ajani välja suur osa praegusaegsest Londonist pärit kuninganna Victoria ajastust. Tema astus troonile 1838 jä. Scotland Yard tegutses siis juba täie hooga. Kenksid Londoni laulikud tunduvad mõistvat, et inimelu on kui köielkõnd ja kõigis meele jutustatud lugu, kusjuures võib-olla niidet kui valet, kes ütleks, keda uskuda ja mida teha. Ajalooürikud, mis jutustavad Scootlandiaadi tegevusest Londonis, põhinevad uurimustele ja ajaloo faktidele, neid võib ehk ikka uskuda. Viib enne oli mõõtnud aega aastani 1851. Sel tähelepanuväärsel aastal korraldati haikpaaki rajatud kristalle Well palees suur näitus, mis jutustas tööstuse ja tehnika arengust ning Eha laienevast Priit impeeriumist. Insener seoses Pakistani meistrit. Suur, särav ja uhke kristallpalee ise oli juba vaatamist väärt ja muidugi saabus kohale massiliselt rahvast. Scotland Yard pidi lausa uue politseidivisjoni looma, et näitusel korda hoida. Ometi ilmus ajalehtedes karikatuure politseinikest, kes kuidagi rahvamassidega hakkama ei saa ja kristallpalees Londoni leedide vihaste vihmavarjudega võitlevad kriitikat alt ja ülevalt. Parlamendisaadik lord Darli Stewart teatas oma kõnes, et Londoni politseijõud pole hoopiski väärt seda raha, mida riik nende ülalpidamiseks välja peab andma. Õige varakult pidi Scotland Yard hakkama köiel kõndimist harjutama. Õnneks oli ka neid arvestatavaid poliitikuid, kes leidsid, et küllap töötaks politsei paremini, kui see taga paremini varustataks. Ometigi teha. Näiteks aastal 1858 anti Londoni politsei käsutusse esimene hobuveok, et kinnipeetuid ühest kohast teise toimetada. Selliseid vangivankreid hakati rahva seas miskipärast mustadeks marjadeks kutsuma. Järgmise aasta lõpul võis Scotland Yardi pealiku uhkelt teatada jõulude ajal olnud purjus politseinikke hoopis vähem kui eelmisel aastal. Ainult kolm-neli meest kuigivõrd olemine jäi politseijõududes ikka suureks probleemiks. Aastal 1863 lastud 215 politseinikku seepärast lausa lahti. Veel on teada, et Londoni politseiniku kandidaat pidi olema vähemalt meeter 70 pikk. Lühemaid mehi tööle ei võetud. Liikbeeemm muudkui mõõtis aega. 1871. aasta 21. aprillil andis Scotland Yardi ülem Edmond Henderson teada. Konstaablid peavad sisse astuma kõikidesse majadesse, mille ruumides aedades või õuedes nööridel pesu kuivab ning elanikke hoiatama, et nende pesu võidakse ära varastada. Muidugi tuli Scotland Yardi lga hoopis kriminaalsemate lugudega tegeleda. Seitsmendal juulil 4879 sõnastati mõrvade uurimise reeglid oli öeldud. Mõrvatud ei tohi liigutada, nagu ka mitte midagi muud ruumis või paigas, kus kuritöö toime on pandud. Rahvas tuleb sellest paigast eemaldada. 1885 oli Londoni politseijõududes juba üle 13000 mehe kuid iga päev saadeti tänavatele vaid 1300 meest. Samas elas Londonis tol ajal juba üle viie miljoni inimese. Ja linn polnud hoopiski mitte rahulik. Laval lõhkes pomm ja rahulolematu rahvas avaldas ikka ja jälle meelt. Ajalukku on läinud rahva algarsku vääri verine pühapäev 1887 järgmisel aastal asus uduse Londoni tänavatel pimeduses tegutsemas sarimõrvar, keda hakati kutsuma Jack Ripper kõrilõikaja Jack. Tema ohvriks langes kolme aasta jooksul kümmekond julmalt tapetud naist ja Scotland. Yardis oli tööd ning muret kuhjaga. Aastal 1890 Londoni politseijõudude peakorter kolis vana maja Vaitholis olid kitsaks jäänud. Uus leiti siitsamast lähedalt Timesi kaldapealselt peaaegu Big Beni kellatorni vastast. Seal seisis majade grupp, mida kutsuti normašoo hoonetaks ja ühte neist Kuressis Londoni politsei. See oli suur, hele, viiekorruseline, väidate nurga tornikestega kivihoone praeguse kaitseministeeriumi lähedal. Muidugi tuli Londoni politsei korteriga kaasa ka selle rahva hulgas juurdunud nimi Scotland head. Uut politseimaja hakati aga kutsuma juba uueks ska Atlandi Ardiks New Scotland Yard Herkeli paroodele. Sarja vaatajatele peaks see nimesilt tuttav olema. Aastaks 1890 olid politseijõud taas kasvanud. Nimelt kolisid uude Scotland Yardi viimastena Londoni politsei liiklusest osakond ja kadunud asjade osakond. Ju siis oli uduses sageli Vihmases Londonis, selleks ajaks nendegi jaoks juba vajadus tekkinud. 1895. aastal pidi pealinna politseis tööd otsiv nooruk olema vanem kui 21 aastat ja noorem kui 27. Paljajalu pidi ta vähemalt meeter 75 pikk olema. Ta pidi hästi lugeda, oskama ning enam-vähem korralikult ka kirjutada suutma. Ta pidi olema intelligentne, arukas ning ilma kalliste vigadeta. Kehaliste vigane Nende hulka arvati lampjalad, kanged liikmed, kitsas rindkere ja deformeerunud nägu. 1898. aastal pärast mitmeid kallaletunge politseinikele ühe politseiniku tapmist, tehti ettepanek Scotland Yardi politseinikele tulirelvad välja jagada. Sajandi alguses hakati kuriteopaikades üha enam sõrmejälgi uurima ja loodi ka selline osakond. Rätse politsei tegi ka tublisti tööd. 1905. aastal ilmunud politsei ülevaatest võib lugeda, et 26 aastat Scotland Harris teeninud ohvitser Williams hallit on oma töökohustusi täites ja mööda Londonit ringi ratsutades maakerale tervelt viis ringi peale teinud. Aastal 1908 teatab toosama politsei ülevaade. Scotland Yardi juhtkonnas on tõsiselt arutatud võimalust käsutada koeri konstaablite abilistena ning politseiülem söör Edward Henry, kes igasuguseid uuendusi hooldab, on ka selle poolt. Ainus asi, mis teda takistada võiks, on avalikkuse sentimentaalseks eelarvamused. 1912. aastal püüti söör Edward Henryt mõrvata aga vaevalt küll, et selle katse taga loomakaitse selts seisis. Pärast seda kutsus politseiülemseadusandjaid üles riigis relvade müüki piirama. 1914 esimene maailmasõda. Kümned tuhanded Scotland Läbipolitseinikud ühinesid armeega. Abiväge oli vaja ja seda kaduli hakkajad noored naised astusid politseiteenistusse. Esmakordselt moodustati Inglismaal naiste politseiüksus. 1919. aastal hakkasin Londoni tänavail liikuma ka naiste politseipatrullid. Novembris 1929 oli haid, pakkis uhke paraad. Kohal oli ka tema Kuninglik kõrgus Walesi prints sest Londoni politsei tähistas oma tegutsemise sajandat aastapäeva. Järgmisel aastal sai politsei juba ka motoriseeritud. Scotland mardimehed kihutasid sündmuskohtadele autodel umbes 30 kilomeetrit tunnis. 935 asus tööle Scotland Yardi kohtulaboratoorium. Ja teine maailmasõda polnud enam kaugel. 1940. aasta õhurünnakute ajal hukkus ligi 100 Scotland Yardi politseiniku hulk, politseijaoskondi pommitati puruks ning politseinikud astusid vabatahtlikult sõjaväkke. London elas pommirünnakute hirmus. Tegijad kasutasid olukorda muidugi ära. Tollane politseiülem Söör Philip geim andis elanikele nõu karusnahkadest loobuda ja koeri muretseda, sest elav koer on hoopis kasulikum ja turvalisem kui surnud lõvi. Ta aitab murdvargaid eemale hoida. 1944.-ks aastaks oli majade rüüstamine Londonis aegade rekordeid ületanud kuid ükskord lõppes seegi kohutav sõda. Londoni politseijõud olid selles kaotanud üle 4000 mehe. Ja kõigi paaris järgse aastaga kuritegevus pealinnas taanduma hakkas, oli see siiski kõvasti kõrgem kui enne sõda. 1950. aastal avas kuninganna Westminster häbi hiigelkiriku pidulikuses sõjas langenud Londoni politseinikke. Au nimistu. Siin olid kõigi politseinike nimed, kes olid hukkunud nii esimeses kui teises maailmasõjas. Aga elu pidi edasi minema ja läks päev-päevalt. Ta õlut, 1900 kuuekümnendad, kuumad ja tormilised. Kõik oli äkki teisiti pikajuukselised noorukeid, kitarridega, kaanovi moetänav sovhoos, miniseelikutes piigad ja see oli vaid väline külg. Mõttelaadid ja arusaamad muutusid maailma avardus. Noorus otsis oma kohta ja avastas lausa tormilise kiirusega kõike seda uut, mida maailmal äkki pakkuda oli. Ka kurjategijad ei maganud. Aastal 1962 jõudis kohtusse lahendamiseks 214020 kuritegu mis oli seni suurim arv kogu usk atlandi jäädi pikas ajaloos ja 64. aastal tõusis see arv juba veerand miljonini. Samaskasvas lahendatud kuritegude arv, sest kask atlandi käis ajaga kaasas uus tehnika, uued uurimismeetodid. Juba 1963. aastal ilmus Scotland Yardi esimene kompuuter ning tegevust alustasid heri patrullide grupid. 1967 oli taaskord tähtis aasta Scotland Yardi ajaloos sest kogu suureks paisunud politseiaparaat ei mahtunud enam hästi Timesi kaldapealsele ära. Tuli jälle kolida ning kolimisautode teekond polnud ka seekord kui Gibik Westminster häbi hiigelkirikust mööda pikki Victoria tänavat edasi ja sealse tänapäevase hoone tohutu klaasfassaad ongi oma paarkümmend korrust ning väravas suur pöörlev silt Nioscotlandiaad. Seal seisab siis kuni praeguse Taani ning ilmselt ka edaspidi Londoni linna politseikeskus kabinette tuhandeid politseinikke, detektiive uurijaid, inspektoreid, spetsialiste, kurjategijate ning terroristidega võitlemas mõrvarühm luureteenistus, erirühmad, riigipeade ja kuningliku perekonna turvajad. Eraldi on olemas Westminsteri palee osakond ja nii edasi ja nii edasi. Muide, Scotland Yardi kriminaalkuritegude andmebaasi kutsutakse inglise keeles. Afis vahetasin Melchior, ent vaieri sisse ja selle pika nime esitähed annavad meile tuttava sõna Holmes. Vastavale õppeprogrammile on antud nimeks element sari. Mäletate ju küll Sherlock Holmsi tavapärast ütlust elemente, Arne mugelis, Watson. Selline kummardus siis suurele, olgugi välja mõeldud detektiivile Scotland Yard-ilt. Taxtriitsev landan boksi moodi kui palju kurjategijaid Scarlandiaadi mehed need siis juba 181 aasta jooksul noil Londoni pimedatel tänavatel kinni on võtnud. Küllap nad selle üle arvet peavad ka selle üle, kui palju mõrva on lahendatud. Mõned kummalisemad sorti juhtumid on Scotland Yardi ajaloo lehekülgedele põhjalikumalt kirja pandud. Ja neid lugedes kipud mõtlema, et elu ise pakub ikka hoopis enamat kui mõnigi leidlik kriminaalromaan. Noorikute vannimõrvad sellist nime kannab üks paljudest keerukatest mõrva ministeeriumidest. Scotland Läti ajaloos. Oli aasta 1914, kui Scott ländiaadi detektiivinspektor Niil asu suurima noore naise Janno Loide abikaasa Margaret Loidi traagilise surmalugu. Seal. Enne jõule uppus Margaret vannis oma kodus haigetis pärast ajalehes ilmunud sõnumit. Selle õnnetu surma kohta ilmusid Scotland Yardi kaks inimest. Härra möönhan ja proua krossi. Esimene oli pakingemi juurviljakasvataja, kelle 25 aastane tütar Alice oli 1913 taasta novembrikuus abiellunud Bosmohhis kellelegi seos Smissiga, kuigi piiga ja nemad seda ei soovinud. Noorpaar asus elama Blackpooli ja proua krossi üüris korteri ja sama aasta detsembris oli Alice oma kodus vanni ära uppunud. Kui nüüd John loid advokaadikontorisse saabus raha järele, mis oli talle määratud seoses tema naise Margareti surmaga, ootas teda seal politsei. Pärast ülekuulamist tunnistas Jon. Loidjate ongi seesama seos, mis, kes Alice mööname ka abielus oli olnud, aga lugu hargnes edasi või pigem tagasi. Aasta enne Alice vöönhami surma molekulis oli hõõrn reis 13. juulil 1912 oma vannis uppunud Vessimandi, kes oli augustis 1910 abiellunud Henry Williamsiga. Viimane tuli välja polnud keegi. No kui meie edutav George Smics. Uurimused näitasid, et aastatel 1908 kuni 1914 oli seitse abielu sõlminud neli kergeusklikku naist, oli vähemalt eluga pääsenud Smissoli neilt lihtsalt raha välja petnud ja kadunud mees oli lausa meister pettur. Ta oskas praegu hüpnootilisel moel naise enesesse armuma ja end uskuma panna. Ükski naiste õnnetutest naistest ei suutnud teda läbi näha. Kui tema üle Alice pöönhemi Andy ema Gret Loidi tapmise pärast õult Peilis kohut mõisteti, demonstreeris detektiivinspektor neel kohtusaalis viibinutele, kuidas Smissama ohvreid uputes inspektorile, Ida-abiks, supelkostüümis, haigepõetaja ning vann veega. Niil näitas, kuidas kurjategija oma vannisolevatel ohvritel põlvedest kinni haaras nii et vajusid vee alla ega saanud mitte kuidagi pääseda. Põetajale tuli pärast demonstratsiooni kunstlikku hingamist teha mis mõisteti süüdi ning hukati. Scotland ja nii siis ikka keset vägivalda, julmust, ahnust, viha ja kirgi ikka seal inimloomuse tumedal poolel uurides, otsides ja püüdes päästa, mis päästa annab. Kuigi Scotland Yard kutsutakse kohale ikka siis, kui midagi traagilist juba juhtunud on. Ja meie, kes me inimlikust huvist ja huvist inimloomuse vastu loeme, kriminaal lugusid, mis meie meelest seda väärt on. Loodame ikka, et meie kokkupuude sedasorti maailmaga iial kaugemale ei ulatu. Heade kriminaallugude kirjutajad teevad targad inimesed olema, nagu peavad seda olema kuritegude uurijad. Tegelikus elus peavad tundma inimloomust, inimeste käitumise ja tegude motiive peavad oskama loogilisi järeldusi teha. Samas on detektiividki ainult inimesed, piididžeemsi loodud tegelaskuju, Scotland Hardi ülemsuperintendent. Adam Talvlis on minu jaoks üks selline sümpaatne uurija. Ühel kuumal augusti hommikul läheb tööle ja asub ühe naise enesetapp puurima. Naise nimi oli Mary Taylor ja ta oli mõrvar. Kuid aastaid tagasi sündinud mõrva uurides ei suutnud IRL-is tema süüd tõestada. Ülemsuperintendent ülesande muudab veelgi raskemaks tunne, mille Mary Taylor temas äratanud oli. Taal klis väljusjaardist ja ületas järjekordset palavat augusti päeva. Teatavas hommikuses uduvines Victoria Streeti juhatatud maja leidis ta raskusteta. Järjekordne laip oli tarvis üle vaadata. Ta heitis pilgu voodil jäigastuvale kehale pannes erilise huviga tähele, et vasak käsi ripub lõdvalt üle voodiserva pikad sõrmed kõverdatud jääd, siis tal on veel otsapidi küünarvarres nagu sügavale pehmesse lihasse torgatud Astlaga metallputukas. Surm polnud sellelt naiselt röövinud. Individuaalsust vähemalt veel mitte. Klaas oli kaks valget ümbrikku. Üks oli kinni kleebitud ja temale adresseeritud. Alglis avas kirja ja luges, et ei tahetud uskuda, aga teile oli õigus. Mina tapsin seal praamfety. Kunagi olen ma tapnud ei ole, tundub tähtis, et te seda teaksite. Ma süstisin talle, evib paani, mida ma varsti ka endale süstin. Ma ei kahetse oma tegu, see oli parim haiglale parim temale ja parim minule. Ei saanud tagasi hoida, see Adam Talvlis näeb oma tööd kui moraaliseaduste kehastust. Ta astus kamina juurde ja avas kokku murtud kirja lehe kamina korstna all tõmbas tikku ja süütas paberinurga. Kuid mina olin nõrk ja paber tugev, tal tuli seda tasakesi lehvitades hoida, kuni tuli sõrmeotsi kõrvetas, enne kui mustaks tõmbunud leht tema haardest vabanedes korstna pimedusse kadus ja suvetaevasse tõusis. Piidid EMS surilina ööbikule.