Ja see tuttav meloodia juhatas sisse järjekordse Vikerkääru saate Waltaria Jaak Ojakäär vastas istub üks meeldiv abielupaar Sirje Ginter ja Loit Lepalaan ja mul on tunne, et nad mõlemad täiendavad teineteist väga hästi, sellepärast et Sirje Ginter tegeleb rohkem selliste ürituste organiseerimisega, aga kindlasti ei ole ka sugugi mitte muusika vastu ükskõikne. Loit Lepale on seda vastu trumpetist. Orkestri juht ei ole ilmselt ka pääsenud mõningate asjade organiseerimise eest, nii et te võite teineteisele nõu anda ja kõigepealt tere tulemast. Muidugi. Ja kui nüüd siit edasi minna, siis mina tahaks kõigepealt alustada sellest, et alles hiljuti, ühes vikerraadio hommikuprogrammis Margus Saar tegi sellist kuulaja küsitlust, kus ta küsis Eesti kõige ilusamate paikade kohta. Ja ta ise oli kohutavalt vaimustatud Haapsalu kuursaalist, kus ta oli käinud, ma ei tea, kas siis tõesti esimest korda või on see renoveeritud või ma ei tea. Aga ta ei väsinud seda kiitmast, seal oli ju hiljutise mitte, leidis in seal või kuidas see oli see üritus? Džässis ainult džässis ainult tüdrukud? Jah, selles mõttes, et mõned neist on kindlasti ka LEDid juba mõned, et rohkem siiski tütarlapse poole kalduvad. See sattus täpselt kokku selle tina Turneri kontserdiga. Kas sellest tekkis mingit probleemi? Et minu arvates ei tekkinud sellest mingit probleemi, sest igaüks võib ju minna süda kuulama, mis talle meeldib ja meil olid küll kõikidel kontserditel saalitäis. No Sirje Ginter sina praegu hooldad siis nii-öelda Haapsalu kuursaali, Tartus Illegaardi ja veel midagi. Kolmas koht on Pärnu rannasalong. Toimib endiselt hästi. Lõpetan sellel suvel Pärnus, aga teistes kohtades jätkan. No Valter Ojakäär Pärnust pärit inimene võib kindlasti nende pärnupaikade kohta rääkida palju rohkem ja pikemalt paar paar päeva järjest. Rannasalongi Mu südamele küll armastuse pärast, see oli minu esimene kutselise pillimehe töökoht varem ma olin niisama Alt tuuritanud, nagu öeldakse ja, ja see oli. Ja sattus kokku just Valgre ka ja, ja sõja algusega jällegi õnnetusega ja kõik olid nii, et et see, see on tore, et sa siiamaani on, tegutseb muide selle paiga nimi oli vanasti ka kuursaal. Niiet nimesid on palju, ühe nime andis Siriginterigist sellele. Mul oli seal selline naljakas lugu, et tegelikult on see just Valter Ojakääru ka seotud. Et me istusime Loidiga kunagi jätskaar ajal Amiigos ja teadsime, et kohe-kohe maikuus peame selle rannasalongi lahti tegema ja mõtlesime, et peaks panema mingi naljaka nime lisaks rannasalongile veel juurde. Ja arutasime, et noh, ta on ikka seisnud maja ja ja kuidagi kuidagi trööstitu tundus algus, meil ei olnud päris häid ideid, aga ühte mäe teadsime teads, muusika hakkab seal kõlama. Ja siis loit tegi ettepaneku, et Valter Ojakäär tutvustas Eero paistownjani pala. Vilets elu. Valteri ütlesite, teie ütlesite niimoodi, et seal laperra viida, mis tõlkes tähendab viletsa elu ja siis, kui loit mulle seda muusikat kuulata Ta andis, siis hakkas see meile väga meeldima ja Me käisimegi selle nime välja, mis hiljem muidugi tekitas Pärnu inimeste suurt segadust, aga aga nüüd on mul võimaluse loo saamine ära rääkida, vähemalt nii, et sina oled süüdi. Vilets elu ja ei-tea-is, mina ei tea, mina lähen Pärnusse alati väga, väga suure rõõmuga ja väga armas linn ja üldse nagu väiksed linnad Viljandi, Tartu ja Haapsalu ka Haapsalus ma olen muidugi väga vähe käinud, aga aga samuti väga ilus linn. No ma arvan, et selle loo juurde, millest Sirje Ginter rääkis, tuleme tagasi veel saate lõpu poole, sest see on tegelikult väga hea lugu. Marko Johanson vist on seda mänginud. Võisoleerinud seal vähemasti, aga Meilgi häid trompetis. Üks neist Loit, Lepalaan, kes istub, muigab siin võistatuslikult. Ja Sa võid juba sellega ette arvestada, et sinu mängitud muusika juurde lähemalt ka, aga Me alustame siiski ühe plaadiga, mille sa oled ise kaasa võtnud. Ja seal on kaks õieti kolm väga head trompet, testi siis Nicolás, peitoni orkester või bigbänd, mis muide ka tänavu mängis pori jazzifestivalil ja special kest, ehk siis need erikülalised on Roy Harbrovia, Winston marsaalis Winston marsaalist teadupärast praegu vist number üks trompetis maailmas või vähemalt temast kirjutatakse väga palju. See on õigem jah, et ja et mis sa arvad, kas seda on võimalik numbrid panna, et vaat, tema number üks ja. See mitte. Aga tema tegevus on jah, nii. Ta ongi just selline suur tegutseja tõest haardega ja mängib nii džässiklassikat ja nii edasi ja tema nimi on esil kogurek Roy haar, proual, temast veidi noorem mees. Ja samuti väga paljukiidetud trompetist ja no mis siis muud kui mängida siit lugu nimega Freud, trumpeteers ehk kolm trumpetisti. Ja ma ütlen veel nii palju, et mul on varuks üks lugu, kus mängivad neli trompetisti, aga see jääb ka sinna saate lõpu poole. Võib tõesti lõvid, vihased lõvid, aga trompetimängijaid on maailmas nii kohutavalt palju ja häid, nii palju, et kui omal ajal öeldi, et isegi lesbi ja kõigil käed vajusid alla, siis neid on neid paarsada. Kes, mis arvad loit? See tehnika? On võimalik saavutada, kui sa meeletult tööd teed ja harjunud. Ajaanne, kui on talent ja, ja väga suur usinust töö töö tegemisel, siis on tõesti võimalik jõuda kõrgele ja kaugele mängima. Aga aga kas, kas ainult tööga murrab läbi näiteks ütleme Loit ütles, et Anne ka see talent ja kahtlemata Ja muidugi spetsiifiline, selline ikka sellise trompetimängija hing ja vaim on väga oluline. Just just see olemus ja sest ma kujutan ette, et siin on mul väga häid sõpru saksofonimängijaid ja ma ei, ei taha nagu mõelda, et mees äkki võtaks hakkaks trompetit mängima. Millegipärast on nii. Ja seal on jah mingit instrumenti eripärad ja kuidagi kui see sinu olek vaim ja see instrument on kuidagi kokku sobinud, no tähendab, kui sa oled ju laps ja siis sa alustad seda mängu õppimist ja näiteks selle instrumendi valiku juures siis ikka on määrav see, et hakkab sulle kohe meeldima see pill, millega sa hakkad tegelema trompeti juures ja koos selle instrumendiga kasvadcasa oma. Kas kasvab sinus ka mingi iseloomu, selline omapära, olla trumpetest, need on sellised. Huvitavad psühholoogilised uuringud on tehtud erinevate pillide mängijate niimoodi erinevuste leidmisel just trompetestid siis ongi nii, et et nad on tihtipeale sellised ikka kuidagi oma olekult. Kindlad nojah, näiteks lina, saksofoni ja klarnetimängijana, kus on iganes sama klapp olemas. Ma ei kujuta ette, et mis te selle kolme pumbakesega saate ära teha, see on ju minu mõista selle, see on absoluutselt ja seda on väga paljud öelnud kunagi Jossif Sagan ütles, et, et tema ei saa jälle aru, viiulimängijad talle aitab neljast keelest, et kuidas mängivad seitsme keelega kitarrimängijad, et liiga palju neid keeli, aga trompeti läheneid 107 vene häälestus ja Hispaania alistus, kuus keelt. No ma läksin suurema peale välja. Sellised huvitavad tähelepanekud, et kui ma töötasin suures orkestris ja siis vahel oli seal väga palju pause. Aga tähelepanelik noormees, nagu ma olin, et kuidas orkester töötab esialgusperioodi seal üldse selline noh, väga huvitav. Et siis ma panin tähele, et keelpillimängijad näiteks, kui olid väga suured solistid ka tihtipeale esinesid tsentrid Jakov ja ja, ja siis, kui nad alustasid mingit väga kapriissed kohta, siis nad panid selle sõrme nagu sellele viiuli kehv lauale sinna peale siis nagu kergelt kuulatasid. Kas onnikesed, täpne see koht, trompetimängija, seda võimalust ei ole ta täpselt tabama. Ükskõik kui kõrge ja valjult vajalik. Kuulajale tuleb vist selgitada seda, et, et kuidas nende kolme kolmeventiiliga saab nii palju noote kätte sa puhud üle puhumine, puhumine, huulte asendid või võiasendid. Pill on sul ju kogu aeg ühtemoodi. See on ikka nii, et see on nagu õhusurve muutumise mõjul. Mida kõrgemale sa lähed, oma nootidega, seda suurem tekib selline õhupressing. Ja siis tekib ka suus selline koondamine nagu huuled on küll paigal, nemad ei tohi muuta, jah, sellatsioon detailne, samamoodi nagu halumist. Nooti mängitakse nii ülemist. Aga kas selline koondamine toimub niisugune kontsentratsioon? No üldiselt on müstiline minu jaoks kaunis müstiline asi, muide nüüd on mul hea võimalus küsida tõelise asjatundja käest. Lugesin tänavuse pori jazzi festivali ajal ilmus seal kohalike ajaleht, kus oli terve suur lehekülg pühendatud trompetile trompetistidele. Kuna sel aastal oli just seal eriti palju trumpetiste esinemas. Ja siis käidi välja selline väide, et trompetis varitseb üks suur oht. Nimelt Messingi mürgitus või mis messing on siis eesti keeles vasemürgitus või et mis võib seal tuulikust tulla huultele. Kas sellel on mingi tõepõhi all või seal lihtsalt tehti mingi meediamull? Messing on metall, millest ehitatakse trompeti, huulikut, trantatide instrumenti, ennast ka see on nagu selline sula. Ta ei ole mitte päris vask alla, ta on jah. Väärismetalle ja see võib olla tõesti, nii see see muidugi on, väga individuaalne inimesed. Näiteks Eestis. Suur kunstnik, abiseider, tema oli kullatud randiga huulik, see oli nagu spetsiifiliselt talle nagu sobisse kuldse materjal, kõige paremini. Aga erinevalt selliste metallidega on kaetakse huulik, aga rohkem on see tähendab huuled. Trompetimängija vaskpuhkpillimängijatel on kõige tundlikumad kohad, et selle instrumendi baldamises nad muutuvad ju pidevalt tundlikumaks, sest nad on pidevas kontaktis selle huulikuga ja sealt võib tõepoolest tekkida, kui teoreetiliselt niimoodi viid seda mõtet edasi, et mingid mingid Messingu Osakesed või mingid mõjuna võivad tal minna huulte näoga seda. Ma ei ole kuulnud üldse Mõju avaldus, räägitakse ju ka hambaPlammidest ja ja see kõik, aga, aga teine asi näiteks, kui mina praegu vaatan sinu ülemist huult, siis selle järgi mina võiksin öelda, et sa oled trompetimängija ja kõigilt trompetimängijatele on see ülemise huule keskkoht, on, on natuke nagu teist maavara mängitud ära mängitud ja näiteks Louis Armstrongi piltidel on näha, tal on ju täiesti suur, tohutu, isegi võiks öelda. Arm ülemise huule peal tekib selline rant. Seda tema on ise seda seletanud sellega, et kui ta oli noormees, siis mängiti väga tugeva vegan ja ta vigastas oma huult. No alati võib juhtuda, et keegi läheb vastu või midagi ja aga ta ei saanud seda lõbu lubada, et olla nädal aega kodus, ta pidi raha teenima, ta mängis kogu aeg selle katkise huulega edasi, rikkus omale eluks ajaks. Aga muidugi keegi ei ütle seda, et ta oleks midagi rikkunud. Mängib ikka nagu. Ma ei tea, kas praegu oleks võib-olla paras aeg natuke muusikat kuulata jälle. Ja Ma ei oska isegi öelda, kui palju selles järgmises palas need trompetit kuulda on, sellepärast et siin on tegu Tiit Pauluse ansambliga ja see võte on tehtud festivalil jazzkaar 94. aastal kus Loit Lepalaan esines koostid Pauluse ansambliga ja kava nimi oli siis jadas Hando Runnel, iga see oli üks üpris huvitav ettevõtmine. See oli Paulus ei tee vist vä. Ja see oli Pauluse tee Hando Runneli luulekogu lasteluulekogusid muusikasse panna. Ja seal osalesid Sirje Medell okkalistina Raul Sööt, saksa fonil meie üks külalistest Loit, Lepalaan, Tiit Paulus ise, mõistagi siis veel Raul Vaigla, passilja, Tanel Ruben trummidel ja loid, sina arvasid, et konnade kodu võiks olla üks, mida sealt sellest malakas mägramaja konna mägramaja vaip on kodu ja kohese taguleme. Noh, selline oli Siskonna elamine väga tore. Ma olin juba päris ära unustanud selle, nüüd ma sain teist korda naerda esimest korda siis, kui ma kuulsin seda esitust jazzkaarel ja ja see oligi ots, Kaare salvestus just ja, ja peab ütlema seda, et et see on väga vaimukalt välja mõeldud, see bossanova rütmi sinna ja väga ilus. Ma ikka kahtlen, kas trompeti võib lüügele orni soolade nii pehmelt mängisid. Olifülgel jah, nojah, vahe on selles, et trumpetena pisut heledam häälega see sobib just selle bossanova juurde ideaalselt juste süül. Ja niuke stanget siin pehme, soe tenor ja need on niuksed firmamärgid. Aga nüüd tahaks edasi rääkida veidi tänase Vikerkääru saate teise külalise, Sirje Clinteriga. Kuidas siis need elamised praegu on seal Haapsalus ja Tartus nagu ma aru saanud või ka Pärnus? No tegelikult on nii, et meil hoidiga elame Tartus püsivalt, aga me liigume ainult suvel ringi nii Haapsalus kui Pärnus praegu ja nagu ma ennem ütlesin, et Pärnu tegemine lõppeb sellel suvel ära. Aga Haapsalus peaks jätkuma. Ja me oleme alati teinud suveks päris suure ja korraliku ürituste plaani, mida me muidugi juba juba eelmisel sügisel vaikselt kavandama hakkame ja meil on seal välja kujunenud mõningad traditsioonid Haapsalu kuursaali sele, nüüd mina praegu hetkel juba kolmas suvi, esimene suvi oli katseajaga. Ja nüüd on siis kolmas. Kes siis katsetas, kas Haapsalu linnapea või? No Haapsalu linn ja nemad kuulutasid välja rendikonkursi seal ja esimene suvi oli katseajaga tõepoolest. Aga nüüd tehti meiega uus leping ja see peaks siis kestma seitse aastat. Aga nendest traditsioonidest, mida me nüüd oleme suutnud koosloidiga seal ellu äratada, üks, mida mina pean väga oluliseks, on haapsalu Prome tähendab promenaadi sümfonietta orkester. Et see oli juba vanasti seal Haapsalus. Vot see oli just see, mida Margus Saar mõtles, ilmselt kui ta kinnitas, et kohutavalt ilus selline salongimuusika või see, see kuulub kuurordi juurde alati Johann Strauss, Käis Pavlovski samal ajal Venemaal mängimas igal suvel ja ja, ja need on Pärnus, ma mäletan, omal ajal need just need suvekontserdid oli vist neljapäeva õhtuti oli ja siis oli rahvas liikus seal Supeluse tänaval edasi-tagasi ja keegi ei tahtnud koju minna, kõik olid veel selle muusika nagu mõju all ja ja kui seda ei ole, siis on minu arust pool sellest super hooajast on nagu seda päikest saab igal pool võtta, aga see, see kogu see atmosfäär, mis selle muusikaga tuleb ja. Ma kardan seda, et võib-olla kui te panete seal selle tipp-topp korda, siis kate Pärnus konkurentsi tegema omal ajal Haapsalu oli ju Pärnule üks. Narva-Jõesuu ja Haapsalu olid suuremad konkurendid. Aga tegelikult ongi, et Pärnu rannasalongis ja mängis ka Pärnu linnaorkester ja saalid olid puupüsti täis, meeletu menu oli. Ja kui see traditsioon seal ära lõpetati, orkestrile kolis kirikusse mängima, siis väga paljud inimesed tundsid muret, et miks seal enam ei mängita. Ja no siis me mõtlesimegi, et tuleks Haapsalus ja see võeti, esimene aasta oli muidugi päris suured kahtlused, inimesed ei olnud harjunud sellise asjaga Haapsalus. Üldse, ma võin öelda, et kui midagi alustada, kui me hakkasime jaaguga tegema, Vikerkaar, ma arvan, paar aastat me tegime täitsa tühja, need inimesed tulid vastu, küsisid, et mis asi see nüüd on, praegu ma olen tähele pannud, et ikka teine, kolmas ütleb, et proovima kuulenud, no kõik tuleb töötada, rektoriks sisse töötada ja ei pääse sellest. Aga muidugi selle Pärnu orkestri aja kohta oleks Loidile ilmselt ka nii üht kui teist öelda. Aga kas sa tahad seda siin praegu öelda? Sul üht-teist? Nii, see oli huvitav okas südamesse. Lõpuks hukkus. Ei ole? Ei, ma arvan, et, On aeg sai aktiivselt seal tegutsetud ja muusikud ja tore linn ja kõik. Ja minu arust sina tegid oma töö ära põhja alla sellele ja läheb asi jah, sest keegi peab alustama ja väga tihti on niimoodi, et pärast leitakse teised ja siis sellepärast. Ei ole okast. Aga Sirje ei saa ju mööda minna ka Tartu linnast mis on kes, kes võistleb kogu aeg Tallinnaga, et kumb siis parema Haapsaluga nad ei hakkagi võistlema? Mina ei tea, linnadevaheline selline võistlemine on minu arvates täielik jama, et iga lingu ja kujutage ette, kui mõni linn Eestist niimoodi ära lõigata, et pole olemas enam noh me kaotame selle läbi nii palju. Et noh, Tartus ma olen kogu aeg olnud pärast kooli lõpetamist ja ja ütleme, kõige suuremad kogemused, võib-olla ma saingi siis tuss, korraldati Tartu muusikapäevi, et ma olin nagu selles korraldustoimkonnas, ma töötasin tollel ajal Tartu noortemajas, mina arvan niimoodi, et inimesed, kes midagi korraldavad ikkagi no peaksid tegema ikka seda, mis neile täpselt meeldib või nagu ühte asja valiku tegema, et ei saa teha kõike, mis parasjagu moes on ja mis parasjagu rahvale peale läheb. Ja no ütleme konkreetselt. Ma lähen nüüd seitse aastat seda Illegaardi klubi, noh, mina nimetaksin teda nüüd kunsti aiatsi klubiks. Et võib-olla noh, siin on ka nüüd ütleme Loidi käsi mängus, et noh, nüüd juba egaa üks, viis aastat raudselt mängib seal ikku ainult jäätis muusika. Tartus ja ja me oleme seal väga palju igasuguseid elava muusikaga jazzkontserte korraldanud ja nii palju, kui nüüd Tartusse satub üldse jääts muusikuid. Ja kui koosseisud on, kaob sobiva suurusega, et sinna ära mahuksid. Siis ma olen kontserdid ikka alati seal korraldanud ja ja isegi seesama Runneli, Pauluse, Eino Leino kava mängiti seal kunagi ära täies koosseisus. Ja noh, ütleme, eks see tähendab, et, et see töö nüüd, mida mina teen, et ma pean nagu ise seda kõike majandama, et kõiki neid kohti ütleme leidma, et ma olen nagu ise. Mul ei ole nagu abi, et kuskilt keegi mingeid toetuste aha mingeid asju, et ma pean alati niimoodi tegema, et ma välja tuleksin omade kaat. Kas ma tohin vahele küsida, kuidas teie peres üldse on, et kelle käes rahakott on, kas Sirje sinu käes kui majandaja või, või Loidi käes või kala? Ja see on töö, mina olen see töö, tähendab, see ei puuduta meie pereelu üldse. Ei, see ei ole sellega seotud. No ma arvan, et teil vist seda seda vaja ei ole teha, et nagu praegu on väga moes, et mõni mõni väga rikas pankur kandib kogu oma vara naiseks. Nimel, et kui midagi juhtub ei olegi mingit vara, neil on maamaja selline mett metsade vahel, kus kandis seal räägib täpsemalt Kambja vallas hoomiste külas talumaja, kus ma elan. Tartust 22 kilomeetrit Võru poole. Sam Pangodi järve lähedal ja meil on seal ühed ainsamad naabrid. Ja see on väga tore loitsu näiteks öösel alles üleeile öösel mängis ta õues trompetit. Keegi naabrid ei pane pahaks naabrit ulatama. Ja see on väga hea võimalus muusika kuulamiseks ja, ja noh, minu meelest loid küll, kaifib seal seda Seal tuleb mingi eriline kaja kabeli juurde, sellele. Puhud mingis teatud suunas siis ja metsa ja kiirtegid selle oma kajale. Ja üldse öösel on ka, kas see on sellest õhuniiskusest või kuidagi hoopis teistmoodi kõla kui päeval. Päike niukse kuuma päikesega öösel jahe kuidagi tundub, et kõlab nagu rikkalikum. See oleks lõkkeõhtu, meil tuli põles lõke, tuli põles ja siis muusika mängis ja, ja siis kuidagi proovisin seda trompeti kõlasel. Aga räägi, räägi seda nalja ka, kuidas me esitasime kontserdi ühel jaanieelsel trompeti-le akordionil. Kes siis akordioni mängis? Sa küsid veel? Lõpetanud? Jõgeva laste muusikakooli akordioni klassi see nii naljakas et see oli hästi naljakas. Mängisime valss, pulkasid. Ja kahjuks sellest ei ole salvest trahvist siis tuleks teha raadioarhiivi jaoks üks tuua akordion ja see aga stuudios, muidugi ei tule kunagi seda feelingut. Me peame raadioülekandebussi saatma sinna Kambjasse, et siis kunagi üks lõkkeõhtu tuleb, selline. Aga see on päris hea mõte, sellepärast et mõned muusikud, kes meil on ikka mõnikord külas käinud näiteks Ženja kiimer oli väga huvitavaid. Niisuguseid muusikalisi improvisatsioon, esitus seal. Me seal laua pealt plokkflöödi mängis päris Viktors. Näiteks Loidi kohta võib ka seda öelda, et ta mängib väga hästi klaverit. Näiteks ta hakkas seal Tomas, Ille kaardis laupäeviti tegema noorte džässiklubi kella nelja ajal ja otsis Tartu pealt siis noored poisid kokku ja midagi muud ei jäänud üle isaks, klaverit mängima tähendab teemasid. Ja ma just tahtsingi enne küsida, et oli see trompet sul esimene pill ja nii, et klaver tuli kui varase tuli üldse, et millal 10 aastaselt 10 aastaselt. Et trompetit ei pea hakkama mängima kolme, nelja või viie aastaselt nagu viiulit või klaverit öeldakse, nii et noh, ei, et kümneaastaselt on hilja juba. Ameerikas töötab ja mängib. Mina nimetan left Solov, kuidas. Jah see, see mees on mul varuks veel muide salvestusega tänases saates Soomes. On üks suurepärane muusik Marko Johansoni Maku õppis tema juures üheksa kuud assaa ja siis oli selline informatsioon, et see Solov siis rääkis sellist juttu, et tema on võimeline üheksa kuuga välja õpetama trumpetisti, kes on musikaalne ja sellist natukene. No ta peab olema siiski musikaalne Siis on selline temal olevat, selline metoodika ei olene vanusest. Tulles tagasi selle kauni Haapsalu kuursaali juurde siis Valter Ojakäär on kunagi kirjutanud ühe laulu nimega Haapsalu Vals. Kas siis oli sul kasekuursaal meeles? Ei, mul oli üks vanahärra arvet, palm oli teksti arvelt Palm ja tema oli kuskil kombinaadis oli pearaamatupidaja ja ta oli nii tore mees, ta saatis mulle mõned oma omad tekstid, Stalini niisugune ilus rahvalik luuletaja ja pani sinna kõik valge daami ja väike viik, mina küsisin algusest, mis ei, väike viik on, tuleb välja, et viik on rootsikeelne sõna vist. Ja tähendab väiksest lahte. Seal on kas seal on suur ja väike viik ja, ja need on nii ilusti kõrk kõrkijatesse kasvanud niimoodi ja, ja väga neiuga. Lüürilised paigad Nikes, Tšaikovski sellepärast nautisin seda, kuidas ta oma kirjavahetuses on Jörgen sonile ja nendele sõpradele kirjutanud, kuidas ta seal Haapsalus ennast tundis ja ja selles mõttes ajalooline linn igati, aga muusikaliselt ja väärib head muusikat ja ajalooline salvestus, kuna see on tehtud niivõrd kaua aega tagasi, kui aastal 1975 esitab Kalju terasmaa. Lõikuskuul ilu kui puuder esimest kulda ja pikkade varjude iive esse hullama, tuli ta siis loojangu Lannu Ruus, nima. Värvi suve tahaks minna ja alla. Ning kui unetunde käsikäes kõnnime, veemänge. Me lossi ja neid saadab enda peale. Kui tahaks ta meiega. Kas ta kas aastaks mul saada või? Minul on Loit Lepalaan meeles sellest ajast, kui ta oli sümfooniaorkestris. Olid sa vist kontsertmeister tollal, kui sa seal mängisid ja ja siis hiljem kõik bändid. Ma nii nagu mäletan, olid ka mingil määral sa käisid abistamas meie Kalevi bigbändi, mitu korda Pärnu kontsertidele esinesime, tulid meile solistiks ja ja siis Pärnu bigbändi lõid nii särama, et tol ajal, kui meil olid need bigbändide festivalid, minu arust see oli meil kõige parem tikand, mis sel ajal oli niuke täiesti. No võib öelda, professionaalne bänd. Ja kuidas sa tead, kuidas praegu on, sina oled sealt ära, kas seal see pigmendi asi veel õitseb või sellisel? Kujul teda hetkel ei ole, aga seal on mingid teised koosseisud, mis ka nagu viljelevad sellise bigbändimuusikat. Sellist akadeemilist koosseisu seal ei oleks. Nõiad tol ajal oli vist põhiliselt see koosseis, oli ju kõik sellest linnaorkestrist palgalised pillimehed ja palgalised, nii neile sa ikka kui proovid oli, kui midagi tulnud, siis võisid ütelda, et et olgu olla, mitte nii. Aga ikkagi jah, sinnapoole. Hääletan, mina olen selle 12 või 13 aastat isetegevusliku orkestriga, väga tore, et need kõik, kellel sa ütled ikka, tuli väga õrnalt käituda nii kuidagi. Pärnus oli ka ikka, see pidi olema tolerantne. No sina oled mänginud, tulles tagasi veel hetkeks küll Neeme Järvi, küll eriklassi, või kelle noh, kes meie dirigentidest oli see nomatsav ja kes oli see kõige vihasem? Või või kõige suurem orkestri lemmik näiteks. Ja järvi oli ikka kõige kõige tujutoovam inimene, kui ta tuli juhatama tööd tegema, siis oli selline ja atmosfääre küll. Aga kes olid nagu kurjemad, mehed oma tsoonis? Tõsine kuri mees nõudis ja väga kannatlik oli. Huvitav musid. Nojah, igalühel oma oma stiil, mõni oli päris. Välisdirigentidest on mul meelde jäänud üks siilisteks, ta oli niivõrd närviline ja niivõrd Vöödi erilises psühholoogilises vaimses seisundis. Proove jooksul ta seal õnnestuvad, paljud asjad segamini ajada. Aga lõpuks katsed õnnestusid. Vaata, mis siis õnnestus segamini ajada kas pillirühmad või, või noodilehti. Küljele ajalugu ei tulnud nagu välja ja nõudmised ja kinnipidamised orkestri prooviperioodil, seal olid niivõrd kiired ja see tekst, mida ta edastus, oli küllaltki segane. Mis keeles ta seda rääkis, seda inglise ja Tšiili ja mingit. Sellist sõja ja ja siis oli üks huvitav dirigent, kes meelde tuli, jaapanlane. Mul ta nimi ei meenu. Aga kui ta proovil, siis ta rääkis puhtas soome keeles. Siis ta oli Soomes töötanud kaua siiani jah, side Soomega. No meil on siin välja otsitud üks pala, kus dirigeerib Loit Lepalaan mängimisega trompetit ja juhatab Pärnu bigbändi. Solist on vokaalsolist Sirje Medell. Ja see on see vist üks kõige tuntumaid laule tema esituses. Kajakas autorid Younas muljub KOV-i ja Margus Lepa teksti kirjutanud. Mina olen kogu aeg mõelnud selle peale, vanasti olid meil suured ilusate bigbändide festivalid. Miks Tartust ei tulnud kunagi midagi Raplast oli ja, ja verest alli alast igalt poolt oli 19 bigbändi oli Eestis, Narvast ja Tartus ei olnud, Narvas oli väga kihvt. Ja nüüd tuleb välja, et Tartus ka, kas sinu käsi keset kuidagimoodi mängus? Jah, see bänd, millega mina tegelen, on nüüd siis kaks hooaega tegutsenud, kolmas aastane, algab sügisest, algab kolmas aasta ja see on Tartu noorte bigbändis noortemaja juures me tegutseme ja haridusosakond siis maksab minu eest. Töötasu. Ja bändis on põhiliselt Tartu Ülikooli tudengid, kes on lõpetanud muusikakoole küll Narvast ja. Aga mida nad vabandust pidanud seal Tartu Ülikoolis? Peavad oma erialasid seal muusikati õpetada ei õpi, seal on nad matemaatikud, juristid ja farmad, sõit on meil seal saksofonimängija ja siis majanduskateedrist. Ja leiavad aega kogu selle pingelise õppeprotsessi kõrvalt tulla pilli mädaneda. Sellest võib öelda vaimustuses. No vanasti oli, oli Harblek, oli kus oli Leo Ora ja praegune arst ja siis oli see noh, Harald Keres on ju kõige silmapaistvam üliõpilane, kes mängis flööti ja läks isegi Vanemuise orkestrisse sõja ajal palgaliseks mängijaks. Ja akadeemik ja Tartu Ülikooli. Õppejõududest on olnud väga edukas keelpillikvartett isegi enne enne teist maailmasõda. Ma olen lugenud neid lehti, kus nad on esinenud isegi aulasse masse muusika tegemine. Ja ka mitte Brow muusikud. Selline Agu Laisk oli omal ajal väga tugev saksofonimängija praegu rahvusvahelise kuulsusega teadlane. Kas ta vahel ka käib seal kuulamas? Tema on selline mees küll, kes, kes on alati kohal, kui, kui sellist kontserdit toimunud seiskunud. No siis jääb üle vot asi kokku umbes nii, et muusika on siiski vajalik kõigile, ükskõik, mis erialaga sa tegeled. Kuulamine üks asi, aga mängimine hoopis teine asi ja mine tea, mis ta annab sulle juurde tegelikult selleks oma erialaks või kuidagi maandab pingeid võib-olla, või ma ei oska öelda. No see on jah, üldiselt sellised distsipliini küsimus, mina olen sellest aru saanud, et tudengid, kes on ülikoolis sellised edukad ja tublid, nad on muusikutena ka väga aktiivsed ja tulevad selle kõigega kaasa, mis, millest on jutt. Mis teostma, mängin stiili. No ma tahaks lisada veel seda, et orkestri juhatamise kõrval tegeleda õpetamisega sa oled Ülenurme muusikakoolis oled, kui suur see kooli, et ma, ma ei tea, ausalt midagi seal koolon. 60 õpilasega. Ja nüüd on siis minul trompetiklass seal, kus on kuus 12 aastast. Noort, kellega ma olen tegelenud, siis kaks aastat. Ütle Loit, Lepalaan, kas sa võtaksid oma trompetiklassi sellised mehed nagu John päris Liu Solov, Randy breker ja Stafford jajaja? Kõige meile vist enam midagi eriti õpetada ei ole, sedagi ma õppida sealt õppida ja mõtlesin, et tänase saate lõpetuseks mängida üks pala just siin. Pori džässifestivalist oli juttu juba, et seal oli see trompet, Sammit, kus oli siis nelja suurepärased trompetisti kvartett ja muidugi saatebändis ka kõik viimase peale mehed syydarboolton klaveril Python Washington bassil lõhusnas trummidel. Et kui me nüüd sellega lõpetaksime, siis ei olegi muud kui öelda suur tänu tänase Vikerkäru saatekülalistele. Sirje Ginter, toimetaja ikka edasi. Neid kenasid. Paiku, kus võib ennast hästi tunda ja ka head muusikat kuulata, nii Tartus kui Haapsalus, kui üks kõikus ja Loit Lepalaan sulle palju jõudu muusika edendamisel ja mängi ikka ise ka trompetit edasi, sest et seda sa oskad päris hästi, kuid kas Valter tahab ka veel midagi lõppu öelda? Ma ei taha muud öelda, kui oli väga tore teiega juttu ajada ja aitäh, et tulite kaua aega, Pole Sirjega. Neid vähem oleme kokku puutunud, aga, aga sinuga, loit on alati meeldiv koos töötada, koos mängida ja ja võib-olla kunagi saab seda veelgi teha.