Ei, me alustaksime 88. aasta algusest ning teiste seadusandlik kest muudatustest, mis omamoodi valmistasid ette iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise. Siia juurde omaette ütleks lihtsalt nii palju, et teatavasti kui toimusid Ungari, Tšehhoslovakkia ja Poola sündmused, siis kasutati Nõukogude liidu poolt jõudu, see tähendab väljaspool oma seaduslikku territooriumi, isegi siia hulka tuleb lugeda ka Tbilisi ja Bakuu sündmused. Samuti kasutati jõudu. Ühesõnaga Nõukogude liit oli kogu aeg orenteerinud ennast sellele, et kui kuskil ja keegi on Nõukogude Liidu seisukohtade vastu või nõukoguliku ühiskonnakorra vastu siis kasutatakse jõudu valimata kohta aega või milliste meetoditega. Ma ma ütleks siia juurde veel seda, et Bzezinski rahvusvaheliselt tuntud politoloog hoog peale Tšehhoslovakkia sündmusi on õelnud oma raamatus. Et Nõukogude liidu liidus muutused ja Nõukogude Liidu ja selle ühiskonnakorra teisenemine võib toimuda ainult Nõukogude Liidu siseselt ei ole võimalik kasutada välisjõude selle muutmiseks. Ja kui sellest loogiline järeldus teha, siis oli ainukene võimalus minna nendesse struktuuridesse ja otseselt osaleda nendes protsessides ja võimalikult rohkem inimesi kaasa tõmmata nendes protsessides osalemisele, et võtta vastu juba seaduslikud otsused ja eelkõige parlamendi tasemel. Ja kui nüüd vastata teie sellele küsimusele, siis sisuliselt Eestisse nii toimuski. Ja võib-olla kõige esimesena võiks nimetada seadust, mida me ülemnõukogus võtsime vastu, see tähendab, et selle asemel, et anda luba, mida kavatseti Nõukogude liidus mujal teha sõjaväeosade kasutamiseks tsiviilelanike kõikvõimalike katuste ja poliitiliste siis sündmuste ürituste korralekutsumiseks nende vastu, siis just teades, et see seadus on tulemas, võtsime kiiresti enne vastu seaduse, mis keelas relvastatud sõjaväeosade kasutamist selleks. Ja aeg oligi juba küps, sest perestroika oli välja kuulutatud ja inimesed juba julgesid öelda enam kui tavaliselt. Selle kinnituseks võiks ja näiteks tuua loominguliste liitude pleenumi märtsis, kus väga tagasihoidlikult, aga ikkagi juba Öeldi. Et rahvuslikus mõttes me oleme allasurutud ja on vaja lahendada neid probleeme, praktilist muud, peaaegu et midagi. Järgmisena tekkis rahvarinne. Kes küll võta see esimesel etapil väga tihedas koostöös just komparteiga, vähem ülemnõukoguga või üldse mitte pärast hiljem. Rahvarinde tegevus loomulikult väga tõsiselt muutus ja ta muutus tõeliselt üldrahvuslikuks liikumiseks, mis aitas väga palju kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Aga kui nüüd tagasi pöörduda seadusandluse juurde, siis kaasa aidata nagu ühiskondliku mõtlemisele ja Juslasele suunamisele. Me võtsime juunis vastu seitsmeteistkümnendal juunil 88 presiidiumi otsuse, et sinimustvalge on Eesti rahvusvärvid. Samuti taastasime Kuressaare nime. Alustasime keeles seaduse eelnõu tegemist. Tõsi, see eelnõu tegemine venis pikale, sellepärast oli väga tõsiselt esitatud ka teisi arvamus seisukohti, see tähendab, et Eestis võiks ja peaks olema siiski kakskeelsus, see tähendab ka vene keel peaks riigikeel olema. Kuivõrd Ta oli reaalne, et me ei suuda seda oma seisukohta ülemnõukogus läbi viia, siis sellepärast veniski selle seaduse vastuvõtmine. Nii et alles järgmisena seda jaanuaris saime me keeleseaduse vastu võtta, kuid see protsess iseenesest ma arvan, et sellel oli väga positiivne mõju üldsusele ja kujunevatele partei algetele võiks öelda sellel ajal veel parteisid. Ja siis toimus Üheksateistkümnes pleenum ja propageeriti kui foorumit, kus on võimalik, et võetakse vastu otsus, et, et laiendatakse vabariikide rahvuslikke õigusi. Tegelikkuses aga kujunes kõik vastupidiseks. Pleenum andis ülesande Liidu ülemnõukogule ette valmistada konstitutsiooniparandused, mis kitsendaksid oluliselt veel vabariikide õigusi. Kui me need eelnõu projektid kätte saime, siis arutades leidsime, et sellele teele mitte mingitel tingimustel ei saa minna ja hakkasime ette valmistama täiesti kriminaalselt vastupidist seisukohta. See tähendab, et Eesti seadused tuleb kuulutada ülimuslikuks. Ja sellest saime veel inspiratsiooni, et tuleb koguni vastu võtta veel lisaks deklaratsioon, mis põhjendaks seletaks selle seaduse ära, see tähendab deklaratsioon iseseisvusest. Selles deklaratsioonis on üpris selgesti välja öeldud, milleni me tahame jõuda. Ma leian, et selline lähenemisviis meil oli õige, tuletades meelde kõik need Ungari Tšehhoslovakkia, vala sündmused samuti pilisi pakku. Verised sündmused ei olnud võimalik nõukogude liidus midagi muuta, ühiskond saanud teiseneda, kui kasutatakse jõudu ja ainult parlamenti. Haarne tee ühiskonna muutmiseks oli õige, sest lääs seda tunnistas käes, aga ei sekkunud ühessegi verisesse traagilise sündmuse kaasa, mida me eespool nimetasin. Mis toimusid need Me olime valinud õige tee ja me jätkasime seda teed. Järgnevalt küll. Leninismi võrdlemisega võtsime vastu otsuse võrreldes stalinismi Vassismiga andsin isiklikult Need otsused kõik üle Luciano vene tolleaegsele. Liidu ülemnõukogu esimehele võtsime vastu 18. jaanuaril, nüüd juba keeleseaduse, mis praegugi kehtib samasugusel kujul ja mida tahetakse praegugi veel tagasi muuta. Te, näete niimoodi, isegi praeguses riigikogus ja poliitikas on see küsimus veel päevakorral, kuid ma arvan, et see keeleseadus üheksa aastat, aga seevastu võetuna tähendab, toimib praegu ja selle mõju on ka tänasele Eesti ühiskonnale ja isegi rohkem väga tõsine olnud. Nõnda, et niisuguste otsuste vastuvõtmine jätkus, ükskõik kas nimetame siin veel referendumeid, üldrahvaliku rehve, rendamite või teise veebruari üritust linnahallis ja nii edasi ja nii edasi. Veel 16. novembri juurde 1988, kuidas siiski õnnestus ülemnõukogu koosseis peaaegu 98 protsendiliselt panna iseseisvusdeklaratsiooni poolt hääletama? Jah, seda on minu käest tõesti korduvalt küsitud aga tegelikult see asi oli niimoodi. Ma helistasin, kui me olime need deklaratsiooni ja seaduseelnõu meie seaduste ülimuslikkusest vastu võtnud, helistasin ja teistesse vabariikidesse kutsudes üles neid hoogsaid otsuseid tegema, et mitte seda liidu konstitutsiooni parandusi vastu võtta. Ja helistasin Gruusia, Armeenia, Moldova ülemnõukogu esimeestele, samuti ka Ukrainasse ja loomulikult Lätti ja Leetu, kuid ma ei suuda, no neid ära veenda, et nad seda teeksid. Nii, jäimegi üksinda ja ilmselt sellest helistamisest ja ilmselt ka meilt sai teatavaks, et me oleme sellist dokumendid ette valmistanud. Mind kutsuti Moskvasse 15.-ks novembriks. Kõigepealt Lucia Allawi juurde tolleaegse ülemnõukogu esimehe juurde, kus me olime Arno Almanni ka tolleaegse ülemnõukogu sekretäriga koos ja umbes poolteisetunnises jutuajamises süüdistati meid ja nõuti kategooriliselt, et sellist küsimust päevakorda panna ei tohi selliste põhimõtetega. Ja tuletati meelde, et konstitutsiooni teadliku rikkumise eest ootab 10 aastane vabadusekaotus. Käin oma seisukoha juurde ja siis öeldi, et siis tuleb minna keskkomiteesse kremli kohe ja läksingi sinna juba üksinda siis ja mind ootas seal tol ajal aegne ideoloogiasekretär koos balti riikide parteilise kuraatoriga. Paar tundi kestas üpris äge jutuajamine samasuguste ähvardustega ja ma jäin ikka enda seisukoha juurde ja siis ei tehtud vaheaega, aga see sekretär läks ära, ütles, et läheb Gorbatšovi juurde nõupidamisele aga tuleb tagasi. Nii kaua vestlesime neid juba tükk maad rahulikumas toonis balti riikide kuraatoriga. Ja siis ta tuli umbes poole tunni pärast või oli see paarkümmend minutit, ma kella ei jälginud gaasi ja ta jätkas veel ägedamalt ja veel tõsisemate ähvardustega. See tõesti juba ulatus nii kaugele, et rusikad lendasid vastu lauda nii tugevalt, nii et et laud hüppas õhku ja ma ei suutnud vastu pidada ja vastasin ka juba sellesamaga ja kokku, meie jutuajamine kestas niimoodi umbes neli pool tundi yhe lihtsalt rääkides praegu mälestusi, on lihtsalt meeles see, kuidas Mikk Titma ootas, kui ma läksin sinna kremli seal koridoris sellesama ukse taga sellesama sekretäri jutule. Et noh, viidi läbi, siis oli planeeritud viia läbi vestlus tulevase meie eesti ideoloogia sekretäriga. Ta kogu selle neli pool tundi juhatas, seal, kui ma tagasi tulin, ikka ootas ta seal koridoris. Ja muidugi ta vist nägi näost juba ära, kuidas ma sealt välja tulin, et et eriti vist meeleolus ei olnud. Öösel sõitsin siis Eestisse ja hommikul algaski ülemnõukogu istung. Ja tavaliselt oli enne alati istungi kooskõlastamiseks vanematekogu istung, vanematekogu esimees oli ära väljas, ma palusin, et kokku võetaks enne vene saadikud ja eesti saadikud eraldi. Muidugi keegi seal olnud, miks, sest et kogu aeg toimuvad vanematekogu istungit, kõik on koos, ükskõik kes ta rahvuselt ei oleks ja ei olnud pikalt lutelusest, kel jooksis ja nii kohtusin vene saadikutega enne ja ma ütlesin, et küllalt raske oli siiski, aga koos kõlastasime selle siiski kooskõlastus olemas, et sellisel kujul need kaks dokumenti vastu võtta. Muidugi nad vaatasid üksteisele otsa ja ei mõistnud, mida see küll tähendab, selline asi. Ja küsimusi praktiliselt ei olnudki, sest see oli niivõrd hämmastav, et sellised otsused vastu võtta. Ja Eesti saadikutele ma avasin selle mõningal määral rohkem ka, et lõppkokkuvõttes on ikkagi näete, ma olen siin tagasi ja asi on kooskõlastatud. Ja nii see hääletamine tuligi, sest et oldi harjutud hääletamisel keskuse seisukohtadega arvestama. Aga muidugi minule tähendas see seda, et nagu mind oli Moskvas hoiatatud, et see kõik lõpeb 10 aastase vabal vanglakaristusega. Sisuliselt tähendas see seda. Aga ma mõtlesin, et no mis siis ikka lõppkokkuvõttes see oli niivõrd tähtis hetk Eestile, kas me suudame kaitsta veel mingilgi määral enda iseseisvust ka nendes tingimustes veel või mittehääletamine oli läbi ja kohe teatati, et ma pean järgmisel päeval Moskvasse sõitma. Ma siis sõitsin sinna, kus küsimus oli eraldi istungina Liidu ülemnõukogu presiidiumis. Neliga Sumerat oli pandud ülesse üks absoluutselt suunatud minule, kus ma istusin, umbes 100 inimest osales või seal 90 ringis kõikide vabariikide esimehed, ülemnõukogu esimehed ja ka autonoomsete vabariikide esimehed. Nii et presiidium oli tavalisest palju suurem valitsusjuhid, Ministrite nõukogu esimees ja asetäitjat ja samuti poliitbüroo enamus liikmeid. Ja kohe kästi mul teha ettekanne, miks niisugune asi on vastu võetud, sellised dokumendid? See ettekanne on sõna-sõnalt olemus näha, mida ma seal ütlesin. Ma jäin ka siin oma seisukohtade juurde ja siis pidin küsimustele vastama hakkama. Kogu see lugu kestis üle nelja tunni. Kui tuli püsti seista ja siis tühistati need meie otsused õigustühiseks, loeti ja nõuti, et ma pean vabandama Liidu ülemnõukogu suurkogu ees, kus on mitu 1000 inimest, juba. Ma õhtul kuni kella kolmeni öösel kirjutasin oma siis seda sõnavõttu seal ka see on olemas sõna-sõnalt, sest ma midagi ei muutnud peale selle teksti, mis ma kirjutasin. Ja mulle anti juba kolmandana sõna. Kui istung algas ja päevakorras oli see küsimus ja ma rääkisin, ajasin oma joru edasi. Ja loomulikult, kui tavaliselt aplodeeriti, siis minule ei aplodeerida absoluutselt mitte keegi. Ja ma pikalt läksin sealt puldist garaazhis ülesse taga treppidest üles ja siis veel tuli kohale tagasi. Absoluutne vaikus oli selles mitmetuhandelise saalis ja seal oli. No ma ei lugenud, aga mitusada tähendab välisajakirjanikku ja raadio televisiooni siis reportereid. Ja On soomlane, Soome televisioon kinkis mul videofilmi sellest, mis nad seal filmisid. Mul on see film olemas ja sealt ma olen pärast vaadanud, kuidas siis äkki Gorbatšov tõstab niimoodi käed ja plaksutab siiski. Ja selles filmis on veel huvitav hetke. Kui ma esinen, siis Gorbatšov kui tolleaegne ideoloogiasekretär tõuseb, pool ei istu enam, vaid tõuseb pool püsti kätega, toetab tooli korju peale ja tõuseb pool püsti, et kuulata täpselt, mida ma nüüd ütlen seal. Ja siis, kui ta siis plaksutas esimese niisugust tagasihoidlikku plaksu, siis kogu saal plahvatuslikult plaksutas. Muidugi ei tähendanud seda, et minu siis kriitika või ähvardused oleks sellega Anule häiritud olnud, vaid sellele järgnes järjekordselt veel kord presiidiumi istung, kus mind võeti uuesti käsile ja tähendab ähvardati väga tõsiselt, et need on õigustühised, meie otsused neid arvestada, vaatamata sellele, et ma seal ikka oma juttu niimoodi rääkisin. No ja nii see jäigi, siis me ei muutnud midagi ikkagi ka siin. Jäime enda juurde ja võtsime terve rea ja analoogseid ja veel raskemaid otsuseid vastu. Ja sellepärast ma mõtlengi seda, et ta on tõesti olnud nüüd 10 aastat tagantjärele mõeldes kõigele sellele niivõrd tõsiselt võeti seda seal, sest et nagu ma ütlesin, eespool jõuga, olid kõik katsed muuta midagi nõukogude liidus maha surutud, veriselt lausa. Ja nüüd Parlamendi ees ja veel selles samas Kremlis lausa toimusid kõik need asjad. Ja vaat sellest enam jõud nagu ilmselt üle ei käinud, kuna maailm osales selles ja maailm tunnustas parlamentaarseid otsuseid siiski inimühiskonnas juba temaga saatja oli selleks ajaks nii kaugele jõudnud.